Obsah (5)
§ 24§ 3§ 12§ 18§ 19KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Silvia Truman (eesistuja), Ruth Virkus ja Oliver Kask 29. november 2007, Tallinn Haldusasja num
) § 3 lg 1, § 18 lg 2, § 19 lg 2. Hindamata on jäetud keskkonnamõjud, kuigi
§ 24lg 1 p 9 seda nõuab.
AS Teede Tehnokeskuse järelevalve osakonna juhataja J. Kivi antud ekspertarvamuses X maaüksuse siseteede ehitusprojekti kohta leiti, et projekteeritud tee asub Türisalu panga ehituskeeluvööndis; tee projekteerimine ja ehitamine ei ole kooskõlas kehtivate õigusaktidega ega arvesta teistele isikutele tekkivate negatiivsete mõjudega. Vastustaja Harku Vallavalitsus kaebusega ei nõustunud ja palus selle rahuldamata jätta. Projekteeritud tee plaanilahenduse koostamisel on aluseks võetud X maaüksuse detailplaneering, millel on näidatud puurkaevu sanitaarkaitsealaks 10 m. Planeering on kooskõlastatud Harjumaa Keskkonnateenistusega. Kaebaja kinnistu kõrval asuv puurkaev rajati
- aastal, mil VeeS puurkaevu sanitaarkaitsetsooni ulatust kindlaks ei määranud. Vastav muudatus jõustus 29.02.1996 ning VeeS § 28 lõikega 6 sätestati, et veehaarde sanitaarkaitseala moodustamise ja projekteerimise korra kehtestab keskkonnaminister. Keskonnaminister kehtestas vastava korra 16.12.1996 määrusega nr
- Korra kohaselt kinnitab sanitaarkaitseala projekti koos veehaarde projektiga kohalik omavalitsus otsusega; sanitaarkaitseala projekti koostamise tellib ning kooskõlastused asukohajärgse keskkonnateenistusega ja tervisekaitsetalitusega korraldab veehaarde omanik/valdaja. Harjumaa Keskkonnateenistus väljastas 12.12.2003 AÜ-le Siinus vee erikasutusloa, mille punktis 10.1 märgiti, et veehaardele tuleb koostada sanitaarkaitseala projekt ning määrati meetme rakendamise tähtajaks 01.04.
- Kõnealuse kaevu sanitaarkaitseala projekti pole vallale kinnitamiseks käesoleva ajani esitatud. Seaduslikul alusel ja vastavalt kehtestatud detailplaneeringule antud ehitusluba ei riku kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi. 2
(7)3-05-537 Kolmas isik OÜ Fenno Eesti palus jätta kaebus rahuldamata. Puurkaevu omanik on MTÜ Siinus ning aiandusühistu esimehe kinnitusel ei ole kaebaja alatest aastast 2002 puurkaevu vett tarbinud ega tarbimise eest tasunud. Seega ei saa rajatav tee (mis on tegelikult juba rajatud, kuid ilma tolmuvaba kõvakatteta, sest kohus peatas poole ehitamise pealt ehitusloa kehtivuse) rikkuda kaebaja õigusi, mis tuleneksid puurkaevust vee tarbimisest. Puurkaevu 30 m laiust sanitaarkaitseala pole võimalik tagada, sest ka praegu jääb puurkaevust 20 m kaugusele aiandusühistut läbiv tee Kiia-Vääna-Viti maanteele ning 30 m alasse jääb ka kaks elumaja koos heitvee kogumiskaevudega. Projekti kohaselt on X tee tupiktee, mille kasutajateks oleksid 7 eramu elanikud ja mille kasutamisintensiivsus on kordades väiksem kui aiandusühistut läbival teel. Kaebaja ei põhjendanud, kuidas rikub X tee tema õigusi rohkem kui juba olemasolev tee ja heitveekaevud. Eesti Geoloogiakeskuse Hüdrogeoloogia osakonna ekspertarvamuse kohaselt ei avalda X tee kahjulikku mõju AÜ Siinus puurkaevule, kui peetakse kinni puurkaevu hooldusnõuetest. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata järgmistel motiividel: Vaidlustatud ehitusluba ei riku ühtki kaebaja subjektiivset õigust ning kaebaja vastupidised väited on paljasõnalised ja tõendamata. Kavandatav tee asub kolmandale isikule OÜ-le Fenno Eesti kuuluval transpordimaal. Harku Vallavolikogu 23.11.2000 otsusega nr 91 kehtestatud X maaüksuse detailplaneeringuga nähakse ette uue seitsme eramuga ja tupikteega elamukvartali ehitamist. Tulenevalt kehtiva detailplaneeringu siduvusest ei pidanud vastustaja nimetatud eramute juurde viiva tee ehituseks ehitusloa andmisel arvestama ega saanudki arvestada naaberkinnistu (antud juhul kaebaja kinnistu) nende huvidega, mis olid detailplaneeringuga juba piiratud. Kaebuses viidatud TeeS § 13 lg 3 sätestab kohaliku maantee kaitsevööndi laiuse, millega käesoleval juhul tegemist pole. TeeS § 13 lg 5 kohaselt on tänava kaitsevööndi laius teemaa piirist kuni 10 m. Kaebaja enda poolt kohtule esitatud AS Teede Tehnokeskus järelevalve osakonna juhataja J. Kivi eksperthinnangu p-s 6 sisaldub viide tänava kaitsevööndi laiusele - kuni 10 m teemaa piirist. Seega vastab tee kaitsevööndi laius TeeS § 13 lg 5 sätestatud nõuetele. Tee muldkeha laiuseks on planeeritud 5,6 m, sh 0,5 m laiused peenrad mõlemal pool sõiduteed. Kaebaja ei põhjendanud, kuidas ja mil viisil mõjutab asjaolu, et rajatava tee kaitsevöönd on 0,5 m tema kinnistu piirist, tema enda ja tema vara turvalisust. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema kinnistule tekitab kahjulikke mõjutusi planeeritav tee, mille kasutamisintensiivsus on kordades väiksem kui aiandusühistut läbival teel, ega põhjendanud, kuidas rikub planeeritav X tee tema õigusi rohkem, kui juba olemasolev tee. Samuti ei ole kaebaja osundanud õiguslikule alusele, mis annaks talle õiguse keelata teeehitusega seonduva tolmu ja müra kandumist oma kinnistule. Kolmanda isiku väidete kohaselt algas X tee ehitus enne 08.07.2005 kohtumäärust, millega peatati tee-ehitus ja tolmkattega tee oli juba valminud ning pooleliolev tee on kasutusel. Käesolevas asjas 22.08.2006 tehtud määruses asus Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et olemasoleva tee lammutamise kohustust planeeringust ei tulene ja et muude teede planeerimisega ei ole saavutatav olemasoleva tee mittekasutamine ja et planeeringuga ei saa keelata tee kasutamist. Samas määruses märkis ringkonnakohus järgmist: „Majandustegevuse keeld veekaitsevööndis ei tähenda keeldu olemasoleval teel liiklemiseks. Majandustegevus ei ole samastatav liikumisega. Veeseadus ei määratle, mida mõistetakse majandustegevuse all. Keskkonnaregistri seaduse § 2 lg 2 p 5 ja § 30 lg 2 p 13 eristavad majandustegevuse piiranguid ja liikumispiiranguid. Nii majandustegevuse registri seadus kui teised seadused mõistavad majandustegevuse all eelkõige tulunduslikku tegevust. Sellise tegevuse alla ei kuulu sõidukite liiklus. Seetõttu ei oleks ka juhul, kui taotletaks teiste abinõude kasutamist peale detailplaneeringu muutmise, näiteks VeeS § 40 lõikes 3 ettenähtud vee kasutamise ja kaitse tagamiseks ettekirjutuse tegemine vee 3
(7)3-05-537 kasutamise ja kaitse nõuete täitmiseks (p 1) või õiguserikkumise lõpetamiseks (p 2) riigi keskkonnainspektori poolt, kaebusel suuri eduväljavaateid.“ Kolmanda isiku poolt kohtule esitatud AÜ Siinus juhatuse liikme Jaan Suuroja 23.09.2006 kirjast nähtub, et kaebaja ei kasuta AÜ-le Siinus kuuluva puurkaevu vett ega ole selle eest tasunud alates aastast 2002. Kaebaja vastupidiseid tõendeid ei esitanud. Seega ei riku vaidlustatud ehitusluba osas, mis puudutab kaebaja väiteid puurkaevu sanitaarkaitseala mittevastavust VeeS nõudele, ühtki kaebaja subjektiivset õigust. Kuna HKMS ei võimalda isikul esitada kaebust avalikes huvides (v.a. planeeringutega seotud vaidlused), siis jätab kohus tähelepanuta kaebaja väited teiste kinnistuomanike õiguste rikkumisest seonduvalt kõnealuse puurkaevuga. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Allan Paidre apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellandi väitel esimese astme kohus kohaldas vääralt materiaalõigust, rikkus kohtumenetluse norme ja võrdse kohtlemise põhimõtet, hindas tõendeid ebaõigesti ja jättis asjas tähtsust omavad asjaolud tuvastamata. Põhjendatud pole kohtu seisukoht, et kaebaja subjektiivseid õigusi pole rikutud. Kaebaja pole andnud nõusolekut vaidlusalusele detailplaneeringule ja tee-ehitusele ning ka AÜ Siinus, mis koondab 60 liiget + nende pereliikmed, kui terviku nõusolek puudub. Lisaks kaebaja õigustele on seega ignoreeritud suure hulga inimeste õigusi. Tee kulgeb 10 meetri kaugusel aiandusühistut veega varustavast puurkaevust, läbides puurkaevu sanitaarkaitseala ning mõjutades puurkaevu põhjavett ja elukeskkonda. Kohus jättis tähelepanuta kaebaja väited selle kohta, et Keskkonnaministeerium määras 29.10.2004 puurkaevu sanitaarkaitseala laiuseks 30 m, mille ulatuses on majandustegevus keelatud; Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakond pidas oma 08.12.2006 selgituses tee-ehitust 8 m kaugusel puurkaevust ebaseaduslikuks ning detailplaneeringus 10 meetrise sanitaarkaitseala märkimist ekslikuks; Keskkonnaministeerium selgitas 28.06.2005 kirjas, et kõnealuse puurkaevu sanitaarkaitseala laiuseks on 30 m ning selle ulatuse määramisel arvestati kasutatava põhjaveekihi head kaitstust ja olemasolevate ehitiste paiknemist; AS Teede Tehnokeskus poolt 16.01.2007 koostati eksperthinnang, milles leiti kokkuvõtvalt, et ei ole võimalik väita, et X maaüksuse juurdepääsutee planeerimisel ja projekteerimisel oleksid täidetud kõik teede ja tänavate projekteerimiseks seadustes sätestatud nõuded. Kaebajal oli õigustatud ootus, et X maaüksuse detailplaneering vastab nõuetele ja selle alusel tee rajamine ei ole seadusevastane. Kaebaja ei andnud oma nõusolekut X maaüksuse siseteede ehituse projektile ning AÜ Siinus andis nõusoleku tingimuslikult, mida täidetud pole. Osa kavandatavast teest paikneb Türisalu küla majadevahelise siseteega samal kõrgusel (projekteeritava trassi algus) ja teine osa ligi 10 m kõrgusel nõlval, so sisuliselt kaebaja kinnistu kohal. Kogu ehitustegevusest ja tee kasutusest tingitud saaste langeb nõlva all asuvatele kinnistutele, sh kaebaja omale. Elukeskkond on halvenenud, kinnistu väärtus on vähenenud ja kinnistule on tekkinud kasutamise piirangud. TeeS § 13 lg 3 kohaselt on kohaliku maantee kaitsevöönd 20-50 meetrit ja lg 5 kohaselt on tänava kaitsevöönd kuni 10 m teemaa piirist. Kõnealuse teemaa laius on 5,6 meetrit koos 0,5 m teepeenraga; teepeenra näol on tegemist teemaaga, mitte tee kaitsevööndiga. Kuna tee kulgeb apellandi kinnistu piiril, langeb tee kaitsevöönd tema kinnistule ning apellant peab taluma tulenevalt TeeS § 36 lg-st 2 teehoolduse saadusi (hoidma korras külgneva kaitsevööndi maa-ala ja sellel paikneva rajatise ning kõrvaldama nähtavust piirava istandiku, puu, põõsa; võimaldama paigaldada teega külgnevale kaitsevööndi kinnistule talihooldeks ajutisi lumetõkkeid, rajada lumevalle, kraave ning paisata lund väljapoole teemaad, so oma kinnistule) vastu oma elamut, mis asub teest 10 m kaugusel. Tee-ehituse projekti seletuskirja kohaselt rajatakse tee keerulise pinnaga järsule nõlvale seda sisuliselt 4
(7)3-05-537 sisse uuristades, seejuures väljuvad nõlvast rohked allikad ning tee äärtesse rajatavate ligi meetrisügavuste kraavide prognoositav veehulk on suur ja vool kiire. Seega seisneb kaebaja subjektiivsete õiguste riive järgmises: 1) rikutud on õigustatud ootust senise elukeskkonna säilimisele, planeeringu kehtestamisel ja tee-ehituseks loa andmisel ei ole arvestatud kaebaja õigustega saada kompensatsiooni keskkonnatingimuste halvendamise eest, 2) ei ole ette nähtud kaitsemeetmeid (vallid, kaitsetõkked jmt) teeehitusest ja kasutusest tekkivatele negatiivsetele mõjudele (müra, tolm, praht, sadeveed jmt), 3) tee-ehitusest ja tee kasutusest tuleneva reostusohu tõttu pole kindlust puurkaevu vee kvaliteedi osas, 4) kinnisasja kasutamisel on tee-ehitusest ning rajamisest tulenevad piirangud, mida isegi ei ole pakutud kompenseerida. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-42-03 märkinud, et ehitamisega kaasnevatest mõjutustest tingitud huvide ja õiguste konfliktid tuleb lahendada muuhulgas ka läbi ehituslubade ning kohalik omavalitsus on ehitusloa andmisel kohustatud kontrollima, et ehitusloaga aktsepteeritav projekt arvestaks tasakaalustatult kõigi puudutatud isikute õigusi ja huve. Vaidlusalune ehitusluba on väljastatud ilma naaberkinnistute omanike huve ja õigusi kaalumata ja arvestamata, samuti on jäetud teostamata kontroll ehitusnormidest ja – nõuetest kinnipidamise üle (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-25-02, 3-3-1-42-03 ja 3-3-1-6402). Vastustaja ei kaalunudki muid juurdepääsuteid elamuehituse arendatavale alale, kuigi oleks olnud võimalus kaaluda tee-ehitust ajaloolisele Naage küla läbivale teekohale väljasõiduga Vääna teele. Jättes ehitusprojekti sisulise nõuetekohasuse, sh kooskõla naabri õigustega kontrollimata, rikkus kohalik omavalitsus uurimisprintsiipi. Kohus on tee liigi määratlemisel võtnud tarvitusele uue mõiste ja sisustanud selle vastustaja huvidest lähtuvalt. Teeseadus sisetee ega tupiktee mõistet ei tunne ning pealegi pole millegagi tagatud, et „tupikteest“ kunagi transiittee ei saa – nimetatud teelõigult on selle pikendamise läbi võimalik saada väljapääs nt Paldiski maanteele. Tupiktee on mitte tee liik, vaid iseloomustab tee kulgu. Asjas oleks tulnud välja selgitada, milline on seadusekohane puurkaevu kaitsevöönd ning millised on keskkonnamõjud, kuid kohus jättis kaebaja taotluse vastava ekspertiisi määramiseks põhjendamatult rahuldamata. Harku Vallavalitsus ja OÜ Fenno Eesti leidsid halduskohtu otsuse selles esitatud põhjendustel õige ja seadusliku olevat ning palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebuse väited ei anna esimese astme kohtu otsuse muutmiseks alust. Kaebaja on vaidlustanud detailplaneeringukohase sõidutee väljaehitamiseks antud ehitusloa, väites, et selle andmisel eirati õigusaktides sätestatud nõudeid ning tee ehitamine ja kasutamine rikub kaebaja elukeskkonda tee paiknemine puurkaev-pumpla sanitaarkaitsealal ohustab vee kvaliteeti; teelt tulev saaste ning negatiivsete mõjudega teekaitsetsoon langeb kaebaja kinnistule, tekitades selle kasutamise piirangu, kahjustades kaebaja omandiõigust ja vähendades kinnistu väärtust. Kaebaja väitel rikkus vastustaja ehitusloa andmisel PES,
, VeeS ja TeeS nõudeid. Ringkonnakohus kaebaja seisukohta ei jaga. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole detailplaneering, mistõttu on asjakohatud kaebaja väited X MÜ detailplaneeringu kehtestamise otsuse õigusvastasusest. Põhjendatud pole kaebaja väide, et ehitusloa andmisel rikkus vastustaja
nõudeid. Tee on ehitis
mõttes. Kaebaja viidatud
§ 3
lg 1 sätestab, et ehitis peab olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ning ehitamist ja ehitusprojekti käsitlevate õigusaktide kohaselt ega või tekitada ohtu inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale.
§ 12
lg-te 1 ja 2 järgi ehitamine peab toimuma vastavalt ehitusprojektile ning ehitamiseks peab olema ehitusluba.
§ 18lg 2 kohaselt peab ehitusprojekt olema 5
(7)3-05-537 koostatud selliselt, et selle järgi ehitatav ehitis vastaks käesoleva seaduse §-s 3 sätestatud nõuetele. Ehitusloa andmisest keeldumise alused on sätestatud
§-s 24, mille lg 1 p 1 sätestab, et ehitusloa väljastamisest keeldutakse, kui ehitusprojekt ei vasta ehitusprojektile esitatavatele nõuetele või ehitusprojekti koostamise lähteandmetele, sealhulgas kehtestatud detailplaneeringule või projekteerimistingimustele. Tee ehitusprojekti mittevastavust ehitusprojektile esitatavatele nõuetele või ehitusprojekti koostamise lähteandmetele pole kaebaja tõendanud, kõik tema vastuväited tee-ehitusele tuginevad tee väidetavalt ebasobivale ja kaebaja õigusi rikkuvale asukoha valikule. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja rikkus
§ 24lg 1 p 9.
Selle sätte kohaselt ehitusloa andmisest keeldutakse, kui oluline keskkonnamõju on hindamata ja keskkonnamõju hindamine on nõutav. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KMHS) § 3 p 1 kohaselt keskkonnamõju hinnatakse, kui kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju. Olulise keskkonnamõjuga tegevus on loetletud KMHS §-s 6, mille p 13 kohaselt olulise keskkonnamõjuga tegevus on kiirtee, 2100 m pikkuse või pikema peamaandumisrajaga lennuvälja, üle kümne kilomeetri pikkuse nelja sõidurajaga tee püstitamine või ühe või kahe sõidurajaga tee ehitamine vähemalt nelja sõidurajaga teeks. Käesoleval juhul nähtub asja materjalidest, et projekteeritav tee on määratud teenindama seitset elamukrunti. Seega eelduslikult pole suurt liiklusintensiivsust ette näha ning kaebaja esitatud väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust järeldada tee kasutamisest tulenevate tagajärgede (müra, tolm) ülemäärast mõju.
§ 19
lg 1 p 1 kohaselt on ehitise püstitamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kehtestatud detailplaneering. Käesoleval juhul on kõnealuse tee ehitusprojekti aluseks võetud 23.11.2000 kehtestatud ja jõusolev detailplaneering, ehitusprojekti seletuskirja kohaselt on selle eesmärgiks lahendada juurdepääsutee X maaüksusele planeeritavate elamute juurde. Kaebaja seisukoht, et ehitusloa andmisel oli Harku Vallavalitsus kohustatud arvestama kaebaja vastuväiteid teeehitusele nimetatud asukohas ja kaaluma uuele elamukvartalile muu juurdepääsutee rajamise võimalust, pole põhjendatud. Kehtestatud detailplaneering on siduv, huvikonfliktid seoses tee asukoha valikuga tuli lahendada detailplaneeringu menetlemise käigus. Detailplaneeringu tühisust pole kaebaja väitnud ning kohus pole seda tuvastanud. Apellandi viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-42-03 märgiti, et kui tegemist pole tühise haldusaktiga, siis ei saa asjaosalised, kes pole planeeringut vaidlustanud, esitada ehitusloa üle käivas vaidluses vastuväiteid detailplaneeringu lahendustele, isegi kui detailplaneering on vastuolus seadusega; kui detailplaneeringuga ettenähtud ehitusõigust saaks hilisema ehitusloa andmise korral piiramatult vaidlustada, puuduks detailplaneeringus kruntide ehitusõiguste kindlaksmääramisel mõte. Planeeringu kehtivuse kaitse on vajalik õiguskindluse huvides. Kuigi käesoleva asja materjalide juurde pole võetud X maaüksuse detailplaneeringut, ei vaidle menetlusosalised selle üle, et vaidlusalune tee on planeeringukohane ehitis ning asub planeeringuga ette nähtud asukohas. Eeltoodu alusel ei muuda ehitusluba õigusvastaseks asjaolu, et kaebaja ei andnud 27.01.2003 oma nõusolekut X MÜ siseteede ehitusprojektile. Apellandi väitel jättis kohalik omavalitsus ehitusloa väljastamisel kaalumata naaberkinnistute omanike huvid ja õigused ning teostamata kontrolli ehitusnormidest ja nõuetest kinnipidamise üle. Ringkonnakohus seda arvamust ei jaga. Kaebaja on saanud oma arvamust ehitusprojekti kohta avaldada ning kooskõlastuste lehelt nähtuvalt puudutas vastuväide üksnes tee asukohta. Kõnealuse uue elamukvartali siseteede projekti seletuskirja kohaselt on projekteeritud tee laiuseks 4,6 m, mis vastab projekteerimisnormide kohaselt gabariidile veoauto + sõiduauto, ning lisaks sõiduradadele on veel 0,5 m laiused peenrad mõlemal pool sõiduteed. Seega väidab kaebaja õigesti, et tee kaitsevöönd jääb osaliselt tema kinnistule. Eeltoodu ei ole 6
(7)3-05-537 vaidlusaluse haldusakti tühistamise aluseks. Õigusaktid ei välista tee kaitsevööndi langemist kõrval asuvatele kinnistutele. Vastavalt TeeS § 38 lg-le 1 tee kaitsevööndi maa omanik võib nõuda tee omanikult piirangute tõttu tekkinud kahju hüvitamist. Seega ka käesoleval juhul on kaebajal õigus nõuda kõnealuse tee omanikult väidetavalt negatiivsete mõjudega teekaitsetsoonist tulenevate piirangute tõttu tekitatud kahju korvamist. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kuna asjas kogutud tõendite kohaselt ei ole kaebaja kõnealuse puurkaev-pumpla omanik/valdaja ega kasuta AÜ-le Siinus kuuluvat puurkaevu vett, siis ei riku vaidlusaluse ehitusloa alusel rajatav tee kaebaja õigusi vee tarbimisest tulenevalt. Seetõttu ei pidanud kohus kontrollima ehitusloa õiguspärasust puurkaevu sanitaarkaitseala käsitlevas osas ning alusetu on apellandi etteheide, et kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta ja hindamata puurkaevu sanitaarkaitseala ulatust käsitlevad tõendid. PlanS § 27 annab kohalikule omavalitsusele õiguse tunnistada kehtestatud planeering või selle osa kehtetuks. Kaebaja on 17.08.2005 esitatud kaebuse selgituses ja täpsustuses palunud kohustada vallavalitsust tagama AÜ Siinus maaüksusi veega varustava puurkaevu ümber sanitaarkaitseala (ehituskeeluvöönd) 30 m ulatuses, muutes osaliselt vastavalt X MÜ detailplaneeringut, ning 27.12.2005 esitatud nõude täpsustuses palus kohustada vallavolikogu viima detailplaneering seadusega kooskõlla. Kaebaja taotlus puurkaevu sanitaarkaitseala tagamiseks on käsitletav mitte iseseisva nõudega (ei taotleta haldusakti andmist või toimingu sooritamist), vaid vastuväitena tee-ehitusele detailplaneeringus ettenähtud asukohas. Asja materjalidest nähtuvalt pole kohus ega menetlusosalised käsitanud iseseisva nõudega 17.08.2005 kaebuse täpsustuses märgitud detailplaneeringu muutmist käsitlevat lauseosa. Taotluse osas kohalikule omavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks kõnealuse detailplaneeringu osaliseks muutmiseks tegi kohus määruse 25.01.2006, asudes muuhulgas seisukohale, et kohustamiskaebuse esitamine eeldab eelnevalt haldusorgani poole pöördumist, kaebaja aga pole eelnevalt pöördunud valla poole taotlusega volikogu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Kohtu sellele seisukohale pole apellant vastuväiteid esitanud. Kohtunikud Oliver Kask Ruth Virkus Silvia Truman 7
(7)