Sama seaduse § 116 luges aegumistähtaja kulgemise alguseks päeva, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Vaidlusalune tehing toimus 16.10.
ÜS § 160 lg 1 tähenduses peatunud. 1999.a esitas hageja kohtusse hagi notari poolt 19.09.1996 tõestatud volikirja ning kostja ja Andrei Bogdanovi vahelise ja järgnevate müügitehingute kehtetuks tunnistamiseks. Käsundi alusel saadu või kahju hüvitamise nõuet ei ole hageja varem kohtusse esitanud. Kostja ei pidanud nõuet põhjendatuks ka sisuliselt. Harju Maakohtu vaheotsus aegumise kohaldamise kohta Maakohus, tuginedes TsMS §-le 449, tegi aegumise kohta vaheotsuse, leides, et hagi ei ole aegunud. Kohus asus seisukohale, et kuni 01.07.
lg 1 p 1 kohaselt hagi aegumistähtaja kulg katkes hagi kohtusse esitamisega 23.03.
lg 1 p 1, kuid ei pea õigeks kohtu seisukohta, nagu oleks menetletava hagi aegumistähtaja kulg katkenud 23.03.
sätestas, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Hageja õigus nõuda käsundi alusel saadut ei olnud seotud menetletud tsiviilasja nõudega korteri müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Selles osas ei ole Riigikohtu otsusel tähtsust. Hageja, asudes eitama volikirja allkirjastamist, valis hagi esitamisel 1999.a ebaõige positsiooni. Kohus pidas argumenteerituks hageja osundamist kriminaalasjale nr 1/2-1304/00, milles esitatud süüdistuse kohaselt tekitas kostja hagejale 70 000 kroonise materiaalse kahju. Otsusest ei nähtu, mis sellest asjaolust võiks järelduda. Kostja ei nõustu kohtu arvamusega kriminaalasjas märgitud kahju mõjust menetletavale tsiviilasjale. Kõnealuses kriminaalasjas on kostja kolmes kohtuastmes õigeks mõistetud. Õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel jäetakse hagi läbi vaatamata. TsMS § 426 lg 1 kohaselt loetakse hagi läbivaatamata jätmise korral, et hagi ei ole kohtumenetluses olnud. Seetõttu ei saanud hagi aegumistähtaja kulg olla katkenud ega peatunud. Kuigi maakohus ei ole seda otsuses sõnaselgelt põhjendanud, on ta jätnud aegumise kohaldamata ka viivisenõude suhtes. See ei ole seadusega kooskõlas. Viivisenõude esitas hageja esmakordselt alles 18.01.
Kuigi kohus on siinkohal lähtunud asjaolust, et Gulsinja Kirejeva esitas 23.03.1999 kohtusse hagi volikirja ja tehingute kehtetuks tunnistamiseks, tuleneb aegumise katkemine kriminaalasjas esitatud kahju hüvitamise nõudest. Kolleegium nõustub apellandiga, et 23.03.1999 esitatud hagis ei nõudnud hageja kahju hüvitamist ega korteri müügist saadud raha üleandmist, vaid palus tunnistada kehtetuks notari poolt 19.09.1996 tõestatud volikirja (millega Gulsinja Kirejeva volitas Juri Avdoškinit end esindama Gulsinja Kirejevale kuuluva korteri müümisel või vahetamisel Juri Avdoškini äranägemisel määratud hinnaga ja tingimustel) ning 16.10.1996 lepingu (millega kostja müüs sama korteri hageja nimel Andrei Bogdanovile) ja veel kaks sama korteriga tehtud müügitehingut. Hageja asus oma õigusi kaitsma tehingute vaidlustamise teel ega esitanud selles hagis rahalist nõuet. Kohtud ei tuvastanud käsunduslepingu puudumist ja seega ka tehingute kehtetust. Riigikohtu 12.01.2006 otsusega nr 3-2-1-148-05 jäeti alamaastme kohtute otsused muutmata. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik väita, nagu oleks hageja saanud oma õiguste rikkumisest teada kohtuotsusest 12.01.2006. Samas on maakohus viidanud õigesti 2000.a algatatud kriminaalasjale nr 1/2-1304/00, milles tegi Tallinna Linnakohus otsuse 26.01.2004. Kuigi maakohus ei ole otsuses täpsustanud, mida ta selle viitega täpselt silmas pidas, tuleneb asja materjalist üheselt, et selles kriminaalasjas anti kostja kohtu alla süüdistatuna võltsitud volikirja kasutades hagejale kuulunud korteri müümises ja sellega Gulsinja Kirejevale (endise nimega Prihhodko) 70 000 kroonise kahju tekitamises. Materiaalse kahju osas taotles riiklik süüdistaja jätta rahaline nõue läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Linnakohtu 12.01.2004 otsusega mõisteti Juri Avdoškin õigeks, tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Tehingu tegemise ajal ja kuni 01.07.
Hageja avalduse alusel algatati eelnimetatud tehingutest tulenevas süüdistuses (ja hagejale kahju tekitamises) kostja suhtes 2000.a kriminaalasi. Sellest tulenevalt oli hagi aegumistähtaeg kehtinud TsÜS § 121 lg 1 p 1 kohaselt katkenud. Nimetatud sättest tulenevalt katkeb aegumistähtaja kulg hagi esitamisega, seega on sama tähendusega ka tsiviilhagi kriminaalasjas. Kuna hageja nõue ei olnud 01.07.2002 aegunud ning varasem aegumistähtaeg oli pikem kehtivast, siis tulenevalt VÕSRS § 9 lg-st 2 kohaldub hageja nõude suhtes kehtiv tsiviilseadustiku üldosa seadus, mille kohaselt on tehingust, kahju õigusvastasest tekitamisest ja alusetust rikastumisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kriminaalasjas tehti otsus 12.01.2004, hageja esitas hagi Harju Maakohtule 13.12.2006. Seega ei olnud aegumistähtaeg möödunud. Kolleegium ei nõustu apellandi viitega TsMS § 426 lg-le 1, mille kohaselt hagi läbi vaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud, ning sellest tuletatud järeldusega, et aegumistähtaja kulg ei saanud seetõttu olla ei katkenud ega peatunud. Nimetatud säte reguleerib menetlusõiguslikke küsimusi ega ole seetõttu hagi aegumise tähenduses kohaldatav. Koos põhivõla aegumise peatumise või katkemisega peatub või katkeb ka viivisenõude aegumine. Viivisenõue ei saa aeguda varem kui põhikohustuse täitmise nõue. TsÜS § 144 mõtte kohaselt aegub koos põhinõudega ka sellest tulenev viivisenõue (sama tulenes ka kuni 01.07.
§-st 117). Apellatsioonimenetluse kulud jaotatakse pärast asja lõplikku lahendamist esimese astme kohtus. Ü. Jänes G. Kivinurm U. Loonurm 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.