KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Viivi Tomson, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht
- detsember 2007, Tartu Haldusasja number 3-07-1420 Haldusasi R.K. kaebus Justiitsministeeriumi vanglate osakonna
- juuni 2007 haldusakti nr 4-1-04/7012 „Kinnipeetava paigutamine“ peale Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
- oktoobri 2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus R.K. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant R.K. Vastustaja Justiitsministeerium RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu
- oktoobri 2007 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellandi apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest. POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
- Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse läbiviimise talituse juhataja kohusetäitja 27.06.2007 haldusakti nr 4-1-04/7012 „Kinnipeetava paigutamine“ kohaselt on Justiitsministeerium, lähtudes justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 Vanglate sisekorraeeskiri § 19 lg 3, jätnud alates 01.07.2007 kinnipeetav R.K. vangistuse täideviimise eesmärkide paremaks saavutamiseks (suunamine õiguskuulekale käitumisele – Murru Vangla laagertüüpi vanglana ei soodusta R.K. asumist õiguskuulekale käitumisele, mida tõestab asjasolu, et kinnipeetav on kahtlustatav Murru Vanglas toimunud kuriteos) edasise karistuse kandmiseks Tartu Vanglasse. Kaebuse kohaselt paigutati kaebaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri 06.02.2007 määrusega Tartu Vanglasse kuni 14.02.2007, millist tähtaega on hilisemalt pikendatud kuni 01.07.
- Justiitsministeeriumil puudub õigus sekkuda kriminaalmenetlusse ning pikendada Tartu Vanglas oleku aega alates 01.07.
- Tulenevalt VangS § 19 lg 1 võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnipidamisasutusest teise seoses individuaalse täitmiskava elluviimisega, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisega või julgeoleku kaalutlustel. Vajadus kaebaja ümberpaigutamiseks Vangla sisekorraeeskirja § 19 lg 3 alusel puudus, kuna kaebaja oli Murru Vanglasse paigutatud Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri 06.01.2006 otsusega nr 4-1-04/124 Vangla sisekorraeeskirja § 13 alusel. Kaebaja sooviks on edasi karistust kanda Murru Vanglas, kus tema õigused on tagatud. Kaebaja Tartu Vanglasse jätmine ei ole proportsionaalne, Tartu Vangla juhtkond rikub pidevalt kaebaja õigusi. Murru Vanglas ei ole kaebajal probleeme pikaajalise kokkusaamise ja õpingute alustamisega. Samuti rikub kaevatav haldusakt kaebaja suhtes süütuse presumptsiooni. Kaebaja palus Justiitsministeeriumi 27.06.2007 haldusakt nr 4-1-04/7012 „Kinnipeetava paigutamine“ tühistada. Kaebaja väitel jääks siis kehtima eelnev akt – 06.01.2006 nr 4-1-04/124, millega kaebaja on paigutatud edasise karistuse kandmiseks Murru Vanglasse.
- Justiitsministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata. Justiitsministeerium on juhindunud VangS § 19 lg 1, Vangla sisekorraeeskirja § 19 lg 3 ja justiitsministri 29.11.2000 määrusest nr 55 Täitmisplaan, mille § 5 lg 1 kohaselt on võimalikud ka erandid kinnipeetava paigutamisel ning lõike 2 kohaselt on Justiitsministeeriumi pädevuses otsustada eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetava paigutamine. Kinnipeetava ümberpaigutamine ühest kinnipidamisasutusest teise ei riku tema subjektiivseid õigusi. Kinnipeetaval ei ole õigust ise valida vanglat, kus ta karistust kannab. HALDUSKOHTU LAHEND
- Tartu Halduskohus jättis 22.10.2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt oli kaebaja asja materjalide järgi kuni 01.07.2007 paigutatud Tartu Vanglasse prokuröri määrusega KrMS § 1431 alusel. Justiitsministeeriumi 31.03.2005 haldusaktiga nr 4-1-04/3515 oli kaebaja paigutatud edasise karistuse kandmiseks Pärnu Vanglasse, 01.09.2005 haldusaktiga nr 4-1-04/9179 ümber paigutatud Tallinna Vanglasse ning 06.01.2006 haldusaktiga nr 4-1-04/124 ümber paigutatud Murru Vanglasse. Kohus ei nõustunud kaebaja väitega, et vaidlustatud haldusakt on ebaproportsionaalne ja õigusvastane. Tulenevalt VangS §-st 19 lg 1 ja 2 võib kinnipeetavat ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Kinnipeetava ümberpaigutamise korra kehtestab justiitsminister. Üldjuhul toimub kinnipeetava ümberpaigutamine Vangla sisekorraeeskirja § 13 alusel, st kinnipeetav paigutatakse ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Taotluse rahuldamise otsustab Justiitsministeerium. Justiitsministeerium on lähtunud Vangla sisekorraeeskirja § 19 lg 3, milline säte vangla taotlust ette ei näe, vaid annab aluse otsustada põhjendatud juhul kinnipeetava ümberpaigutamise selles korras ettenähtud menetlust järgimata. Vastustaja on lähtunud olukorrast, kus kaebaja on toimetatud Tartu 2 Vanglasse prokuröri määruse alusel kriminaalmenetluse raames ning isiku tagasiviimine Murru Vanglasse ei pruugi olla põhjendatud ning kaebaja Murru Vanglasse tagasiviimisega ei pruugi saavutada vangistuse täideviimise eesmärki. Samuti nõustus kohus vastustaja seisukohaga, et kinnipeetava subjektiivseid õigusi ei riku see, millises kinnipidamisasutuses ta karistust kannab. Kui kaebaja leiab, et Tartu Vangla kitsendab tema õigusi (kaebajat hoitakse eraldi, keelatakse peresuhteid, ei võimaldata hariduse omandamist) on kaebajal õigus pöörduda iga toimingu või haldusakti vaidlustamiseks eraldi kohtu poole, mida kaebaja ka varasemalt on teinud. Justiitsministri 29.11.2000 määruse nr 55 Täitmisplaan § 5 lg 2 on sätestatud, et eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetava paigutamise otsustab Justiitsministeerium. Kaebaja on kinnipeetav, kellele on määratud eluaegne vangistus. Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, et kuna haldusaktis kajastub märge, et kinnipeetav on kahtlustatav Murru Vanglas toimunud kuriteos, on tegemist süütuse presumptsiooni rikkumisega. Kaebaja edasise karistuse kandmiseks Tartu Vanglasse paigutamise otsuses ei ole nimetatuga põhjendatud haldusakti väljaandmist, samuti vaidlustatud haldusaktis äratoodu ei ole kaebajat iseloomustav dokument. Seega oli kohus seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ning kooskõlas VangS §-ga 19 lg 1, 2, Vangla sisekorra eeskirja §-ga 19 lg 3 ja Justiitsministri määruse nr 55 Täitmisplaan §-s 5 lg 2 sätestatuga. Ülejäänud kohtutoimikus ja kohtuistungil väljatoodud asjaolud ei oma asjas tähtsust ning kaebaja esitatud materjale käsitles kohus kui illustreerivat materjali. Kohus märkis, et isegi juhul, kui kohus haldusakti tühistaks, ei tooks see automaatselt kaebajale kaasa karistuse kandmise jätkamist Murru Vanglas. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
- R.K. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldatakse. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikub vaidlustatav akt kaebaja õigusi ning on põhjendamata. Halduskohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Kaebaja käitumine oli Murru Vanglas õiguskuulekas, distsiplinaarkaristused puudusid. Toimus VangS § 14 lg 3 ja § 16 alusel individuaalse täitmiskava täitmine ning lubatud soodustuste ja kohustuste realiseerimine. Murru Vangla psühholoogi ja inspektor-kontaktisiku ettekannetest nähtub, et kaebaja käitumisele on antud Murru Vanglas positiivne hinnang. Kohus ei ole ka öelnud, miks ta ei arvestata Justiitsministeeriumi 31.03.2005 otsust nr 4-1-04/3515, millega kaebaja paigutati Tartu Vanglast vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks ümber Pärnu Vanglasse ja 06.01.2006 õppimise võimaldamiseks Murru Vanglasse. Kohus on jätnud näitamata, milliste tõendite alusel ta leiab, et kaebaja Murru Vanglasse tagasiviimisega ei pruugi saavutada vangistuse täideviimise eesmärki. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kinnipeetava subjektiivseid õigusi ei riku see, millises kinnipidamisasutuses ta karistust kannab. Justiitsministeerium, leides, et kaebaja on vangistuse täideviimise eesmärkide paremaks saavutamiseks vaja paigutada Murru Vanglasse, andis kaebajale õiguspärase ootuse, et ilma erilise põhjuseta teda ümber ei paigutata. Murru Vangla asub kaebaja elukoha lähedal ning sugulastel on lihtsam käia külastustel, samuti võeti kaebaja Murru Vanglas kooli nimekirja hariduse omandamiseks ning kaebaja elukaaslane sai teda külastada, mida Tartu Vanglas aga ei võimaldata. Pidev ümberpaigutamine ühest vanglast teise rikub kaebaja õigust heale haldusele. Kui kaebaja käitub õiguspäraselt, siis võib ta usaldada, et ilma mõjuva põhjuseta talle määratud kinnipidamiskohta vahetama ei hakata. 3 CPT
- üldaruandes on öeldud, et kinnipeetava sage üleviimine ühest kinnipidamisasutusest teise võib kahjulikult mõjuda tema vaimsele ja füüsilisele tervisele. Lisaks on vangil raskusi kontaktide säilitamisel oma perekonna ja advokaadiga. Üldmõju, mida kinnipeetavale avaldavad järjestikused üleviimised, võib teatud asjaoludel olla võrdväärne ebainimliku ja alandava kohtlemisega. Rikutud on süütuse presumptsiooni. Haldusaktis on ainsa põhjusena nimetatud kaebaja seotust kuriteoga, kuid kuni süüdimõistmiseni tuleb isikut pidada süütuks. Ümberpaigutamise otsuse saab teha ainult siis, kui esineb VangS §-s 19 nimetatud alus, käesoleval juhul selline alus puudub. Vastustaja täpsustas 04.09.2007 kirjas kohtule, et on ekslikult viidanud sellele, et kaebajat on karistatud distsiplinaarkorras. Haldusakt ei ole nõuetekohaselt motiveeritud. Vastustaja ei ole välja toonud ühtegi Vangla sisekorraeeskirja §-s 13 sätestatud menetlust välistavat asjaolu.
- Justiitsministeerium taotleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise motivatsioonid argumendid, mille osas on kohus otsuses andud seaduslikud ning põhistatud seisukohad. Justiitsministeerium jääb kohtumenetluse käigus esitatud seisukohtade juurde. Õigusaktidega on antud üldine raamistik kinnipeetava paigutamise otsustamiseks ja otsuse tegemise õigus täitevvõimule, antud juhul Justiitsministeeriumile. Õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust viibida või valida paigutamist mingisse konkreetsesse vanglasse, vangla osakonda või kambrisse. Kinnipeetava paigutamine ja ümberpaigutamine otsustatakse lähtuvalt kinnipeetava ja vanglasüsteemi vajadustest ning seda teostatakse äärmiselt ulatusliku kaalutlusõiguse kaudu. Paigutamise otsustamisel ei ole keelatud arvestada ka kinnipeetava eelistustega, kuid lõpliku valiku tegemisel on otsustav täitevvõimu seisukoht. Ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Euroopa vanglareeglistik sätestab punktides 17.2 ja 17.3, et kinnipeetava paigutamisel tuleb arvesse võtta ka nõudeid, mis on seotud jätkuva eeluurimise, ohutuse ja turvalisusega ning vajadust tagada asjakohased režiimid kõikidele vangidele ja vangide soove tuleb võimaluse korral arvestada. Kambertüüpi vanglates, milleks on ka Tartu Vangla, paigutatakse kinnipeetav talle eraldatud kambrisse, mis välistab kinnipeetavate omavahelise suhtlemise ning kindlustab kõige efektiivsemalt vangla julgeoleku. Kaebaja subjektiivne hinnang, et ainult Murru Vanglas on täidetud temale suunatud karistuse täideviimise eesmärgid, ei ole põhjendatud. Seda ja muid vanglasüsteemi vajadusi on pädevad hindama Justiitsministeeriumis töötavad spetsialistid. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Ei esine asjaolusid, millest tulenevalt Justiitsministeeriumi otsus oleks õigusvastane. Juhul, kui Tartu Vangla teeb takistusi isikule tema õiguste ja vabaduste realiseerimisel või ei taga tema julgeolekut, tuleb esitada vastav kaebus Tartu Vangla konkreetsete toimingute või haldusaktide peale. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
- oktoobri 2007 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. 4 Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. VangS § 19 lg 1 alusel võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Apellant on
- juuni 2007 Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talitluse juhataja kohusetäitja käskkirjaga nr 4-1-04/7012 justiitsministri
- novembri 2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 19 lg 3 alusel alates
- juulist 2007 vangistuse täideviimise eesmärkide paremaks saavutamiseks (suunamine õiguskuulekale käitumisele Murru Vangla laagertüüpi vanglana ei soodusta R.K. asumist õiguskuulekale käitumisele, mida tõestab asjaolu, et kinnipeetav on kahtlustatav Murru Vanglas toimunud kuriteos) edasise karistuse kandmiseks Tartu Vanglasse. Vangla sisekorraeeskirja § 19 lg 3 annab võimaluse põhjendatud juhul otsustada kinnipeetava ümberpaigutamise selles korras ettenähtud menetlust järgimata. Seega on antud võimalus mitte järgida Vangla sisekorraeeskirja
- peatüki
- ja
- jao sätteid. Ümberpaigutamisel on lähtutud ka justiitsministri
- novembri 2000 määrusest nr 55 „Täitmisplaan“, mille § 5 lg 1 kohaselt on võimalikud erandid kinnipeetava paigutamisel ning lõike 2 kohaselt on Justiitsministeeriumi pädevuses otsustada eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetavate paigutamine. Kinnipeetaval puudub õigus valida vanglat, millises ta karistust kannab. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et halduskohus on rikkunud menetlusnorme, kuna on jätnud hinnangu andmata Justiitsministeeriumi
- märtsi 2005 otsusele nr 4-1-04/3515, millega apellant paigutati Tartu Vanglast vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks Pärnu Vanglasse ja
- jaanuaril 2006 õppimise võimaldamiseks Murru Vanglasse. Asjaolu, et eelmise aktiga leiti, et vangistuse täideviimise eesmärke on võimalik saavutada tema ümberpaigutamisega teistesse vanglatesse, ei tähenda automaatselt seda, et vastustajal ei ole võimalik vastu võtta uut ümberpaigutamise otsust, kui ilmnevad uued asjaolud. Antud juhul on vastustaja õigustatult leidnud, et vangistuse täideviimise eesmärke ei ole võimalik täita tema viibimisega Murru Vanglas, kuna on alust kahtlustada apellanti uue kuriteo toimepanemises. See, et ümberpaigutamist on põhjendatud apellandi kahtlustamisega uue kuriteo toimepanemises Murru Vanglas, ei ole süütuse presumptsiooni rikkumine, kuna vaidlustatud haldusaktis on märgitud, et teda ainult kahtlustatakse ja ei märgita, et ta on süüdi temale esitatud kahtlustuses. Kindlasti ei ole alust väitel nagu rikuks kaebaja ümberpaigutamine õigust heale haldusele. Nõustuda võib apellandiga, et kui ta käitub õiguspäraselt, on tal alust loota sellele, et mõjuva põhjuseta teda ümber ei paigutata. Antud juhul on apellant oma mitteõiguskuuleka käitumisega, milles teda kahtlustatakse, andnud alust eeldada, et ümberpaigutamiseta Murru Vanglast Tartu Vanglasse ei ole võimalik saavutada vangistuse täideviimise eesmärke, milleks kindlasti on uute kuritegude toimepanemise ärahoidmine. Kambertüüpi vanglas, nagu seda on Tartu Vangla, välistab kinnipeetavate omavahelise suhtlemise ja kindlustab paremini vangla julgeoleku. HMS § 54 alusel on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaidlustatud haldusakt vastab nendele nõuetele. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Euroopa vanglareeglistik sätestab samuti, et kinnipeetava paigutamisel tuleb arvestada nõudeid tuleb arvestada nõudeid, mis on seotud jätkuvalt eeluurimise, ohutuse ja turvalisusega. Seega on alusetu viidata apellatsioonkaebuses sellele, et nimetatud nõudeid on rikutud. 5 Kui Tartu Vangla rikub kaebuse esitaja õigusi või vabadusi konkreetsete aktide või toimingutega, on tal alati oma õiguste kaitseks pöörduda kaebustega halduskohtusse, millist õigust apellant on korduvalt ka kasutanud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis HKMS § 92 lg 1 alusel jäävad tema kantud menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Maili Lokk Viivi Tomson 6 Agu Timmi