3-07-1203/13

3-07-1203 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi,Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2007 Tartu Haldusasja number 3-07-1203 Haldusasi R.K. kaebus Justiitsministeeriumi vanglate osakonna 31.05.2007 nr 4-1-04/6125 haldusakti „Kinnipeetava paigutamine“ õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 21.09.2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant (haldusorgan) – Justiitsministeerium Vastustaja (kaebuse esitaja) – R.K. RESOLUTSIOON Apellatsioonkaebus rahuldada. Tühistada Tartu Halduskohtu
2. septembri 2007 otsus ja lõpetada asjas menetlus HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel. Mõista R.K. lt Justiitsministeeriumi kasuks välja viimase poolt apellatsioonimenetluses tasutud menetluskulu (riigilõiv) hüvitamiseks 80 (kaheksakümmend) krooni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED R.K. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Justiitsministeeriumi vanglate osakonna 31.05.2007 nr 4-1-04/6125 haldusakti „Kinnipeetava paigutamine“ õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebuse kohaselt on lähtuvalt Justiitsministeeriumi 30.11.2000 määruse nr 72 „Vanglate sisekorraeeskiri“ § 19 lg 3 sätetest jäetud kinnipeetav R.K. julgeoleku kaalutlustel (kriminaalmenetluse huvides) edasise karistuse kandmiseks Tartu Vanglasse. Nimetatud haldusakt on teadmiseks saadetud Põhja Ringkonnaprokuratuurile ja teatavaks tehtud R. K le. Kaebuse esitaja oli ümber paigutatud 06.02.2007 prokuröri määrusega Tartu Vanglasse ning hilisemate määrustega jätkuvalt kuni 01.07.
3. Vangistusseaduse (VangS) §-st 19 lg 1 tulenevalt saab kinnipeetavat ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise seoses kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimisega, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisega või julgeoleku kaalutlustel. Kaebuse esitaja leidis, et kaevatav haldusakt on õigusvastane ja ebaproportsionaalne ning rikub tema õigusi, kuna kaebuse esitaja ei ole põhjustanud julgeolekuriske, mistõttu oli ümberpaigutamine põhjendamata. Justiitsministeerium vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on Justiitsministeerium andnud 26.06.2007 haldusakti nr 4-1-04/6964 „Kinnipeetava ümberpaigutamise kehtetuks tunnistamine“, millega on tunnistatud kehtetuks kinnipeetav R.K. suhtes tehtud 31.05.2007 haldusakt nr 4-1-04/
4. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus rahuldas
5. septembri 2007 otsusega kaebuse ning tunnistas Justiitsministeeriumi vanglate osakonna 31.05.2007 haldusakti nr 4-1-04/6125 õigusvastaseks. Otsuse põhjenduste kohaselt on 31.05.2007 haldusakt nr 4-1-04/6125 kohtumenetluses Justiitsministeeriumi poolt 26.06.2007 haldusaktiga nr 4-1-04/6964 kehtetuks tunnistatud. Samas on Justiitsministeerium möönnud, et kaevatava haldusakti väljaandmiseks puudus vajadus ning ka õiguslik alus. Seega, kuna kaevatava haldusakti andmiseks puudus faktiline ja õiguslik alus ning selle eesmärgipärasus, on haldusakt õigusvastane. Halduse tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks võib tagantjärele vajadus seisneda seoses kahju hüvitamisega, õigusvastase tegevuse kordumise ohu korral või muul viisil õiguste rikkumise lõpetamise või ärahoidmise vajaduse korral. Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 sätetest on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED Justiitsministeerium esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
6. septembri 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta R.K. kaebus rahuldamata. 2 Apellatsioonkaebuse kohaselt puudub kinnipeetaval õigus kanda karistust konkreetses vanglas, mistõttu ei saa isik väita, et tema ümberpaigutamisega on rikutud kinnipeetava subjektiivseid õigusi. R.K. oli paigutatud Tartu Vanglasse prokuröri määruste alusel, mistõttu ei omanud vanglate osakonna otsus R.K. paigutamisele mingit mõju. R. K l puudub põhjendatud huvi. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 7 lg 2 kohaselt on isikul halduskohtusse pöördumisel õigus tuvastada haldusakti õigusvastasus, kuid sellisel juhul peab isik välja tooma, milles seisneb tema põhjendatud huvi. Põhjendatud huviks võib ennekõike olla isiku rehabiliteerimise vajadus või soov vältida õigusrikkumise kordumist, samuti hilisem kahjunõude esitamine. Põhjendatud huvi rakendamise korral halduskohtumenetluses tuleb kohtul analüüsida, kas põhjendatud huvi on ka reaalselt hiljem rakendatav. Tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks lisaks subjektiivsete õiguste rikkumisele peab kaebuse esitajal olema eriline põhjendatud huvi, st õigusvastasuse kindlakstegemine peab aitama isikul oma õigusi kaitsta. R.K. puhul ei olnud ega saanud tekkida selliseid õigusi tulenevalt vanglate osakonna otsusest, mis oli juba ka tühistatud, mida tulnuks isikul hiljem kaitsta. Ka Riigikohtu halduskolleegium on 20.12.2001 otsuses nr 3-3-1-8-01 leidnud, et isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Antud juhul oleks kaitstavaks huviks kinnipeetava ümberpaigutamine. Samas puudub isikul subjektiivne õigus valida kinnipidamiskohta, mistõttu ei ole tegemist õigusega, mis kuuluks halduskohtuliku kontrolli alla. Põhjendatud huviks võib olla kahjunõude esitamine, kuid paljasõnalist väidet kahju hüvitamise kaebuse esitamise kohta tulevikus ei saa lugeda põhjendatud huviks. Vanglate osakonna otsuse näol ei olnud tegemist õigusvastase haldusaktiga HMS § 54 tähenduses. Seega kaob ära eeldus kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks. Seonduvalt moraalse kahjuga, kuulub hüvitamisele ainult kahju õigushüvedele, mis on toodud riigivastustuse seaduse (RVastS) §-s 9 lg 1 toodud loetelus. Ükski neist mittevaralise kahju hüvitamise tingimustest ei ole antud asjas täidetud. Vaidlustatud akt ei rikkunud R.K. õigusi, mistõttu on ebaloogiline halduskohtu järeldus, et isikul on aktsepteeritav põhjendatud huvi, mis seisneb kahju hüvitamises. Vaidlustatud haldusakt ei mõjutanud R.K. paigutamist Tartu Vanglasse konkreetsel ajahetkel ega ka tulevikus. Järelikult ei saa sellega tekitada ka isikule kahju, mis kuuluks hüvitamisele RVastS alusel. Kuna antud juhul ei ole Justiitsministeerium käitunud õigusvastaselt ning R. K le ei ole tekitatud moraalset kahju, siis puuduvad alused kahju hüvitamiseks. Sellest tulenevalt ei saa olla ka kahju hüvitamine antud asjas põhjendatud huviks. Tulenevalt Vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VSKE) §-st 19 lg 3 on õigus põhjendatud juhul otsustada kinnipeetava ümberpaigutamine selleks ettenähtud üldkorda ning menetlust järgimata. Antud situatsiooni alla võivad kuuluda olukorrad, kui vanglate koostöö- ning partnerasutused on andnud operatiivinfot, et konkreetne kinnipeetav ei tohiks olla mingis konkreetses vanglas. Sellistel juhtudel pole vajalik ega otstarbekas vangla direktori taotlusi menetlusse kaasata, vaid Justiitsministeerium võib otsuse VSKE § 19 lg 3 alusel ise langetada. Kriminaalmenetluse raames tuleneb eriregulatsioon ümberpaigutamise osas ka kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-st 1431 lg 1, mille kohaselt võib prokuratuur või kohus teha määruse kahtlustatava või süüdistatava ümberpaigutamiseks, täielikuks eraldamiseks teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest, kui on piisav alus oletada, et vahistuses või vangistuses viibiv või aresti kandev kahtlustatav või süüdistatav võib oma tegevusega kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist. Õigusaktidega on antud üldine raamistik kinnipeetava paigutamise otsustamiseks ja otsuse tegemise õigus Justiitsministeeriumile. Õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust viibida või valida paigutamist mingisse konkreetsesse vanglasse, vangla osakonda või kambrisse. Kinnipeetava paigutamine ja ümberpaigutamine otsustatakse lähtuvalt kinnipeetava ja vanglasüsteemi vajadustest ning seda teostatakse äärmiselt ulatusliku kaalutlusõiguse kaudu. Vanglate osakonna otsus vastab HMS § 54 nõuetele, kuna oli antud 3 pädeva haldusorgani poolt, kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Ümberpaigutamise otsuse näol ei olnud tegemist õigusvastase haldusaktiga. R.K. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt puudus haldusakti väljaandmiseks vajadus ning õiguslik alus. Kriminaalmenetluse tagamine toimub kriminaalmenetluse seadused sätestatud korras, prokuratuuri ja kohtu loal. Justiitsministeerium ei saa asuda omapoolselt kriminaalmenetlust tagama VSKE § 19 lg 3 alusel. Kinnipeetava ümberpaigutamine julgeoleku kaalutlustel peab olema põhjendatud ning arvestada tuleb kõiki olulisi asjaolusid, mida aga antud juhul ei tehtud. Samuti oli antud juhul kinnipeetaval õigus tulenevalt põhiseaduse sätetest pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Tartu Halduskohtu 21.09.2007 otsus tuleb tühistada menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja asja menetlus lõpetada HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel. Asja materjalidest nähtuvalt tunnistas Justiitsministeerium 26.06.2007 ise kehtetuks oma varasema 31.05.2007 haldusakti, mille R.K. oli halduskohtus juba vaidlustanud, ning taotles seetõttu kohtult menetluse lõpetamist HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel. R.K. on oma 05.07.2007 vastuses halduskohtule märkinud, et ta ei ole nõus menetluse lõpetamisega ning soovib kohtult Justiitsministeeriumi 31.05.2007 haldusakti õigusvastaseks tunnistamist. Põhjendatud huvina on R.K. välja toonud järgneva: „Vaidlusaluse aktiga on rikutud kaebaja põhiõigust PS § 22 lõikest 1 tulenevat süütuse presumptsiooni, akti õigusvastaseks tunnistamine tähendaks kaebaja õiguste taastamist, kuna aktiga on iseloomustatud kaebajat negatiivselt ning on enne kohtuotsust võetud seisukoht, et kaebaja on süüdi käimasolevas kriminaalasjas nr
7. Kaebaja leiab, et õigusvastasuse tuvastamine on piisav selleks, et kõrvaldada aktiga põhjustatud negatiivsed tagajärjed (kaebajale tekitatud moraalne kahju). Põhjendatud huvi alus on HKMS § 6 lg 3 p 2.“ Apellant on esitatud apellatsioonkaebuses õigesti viidanud sellele, et vaidlustatud otsuse tegemisel ei ole halduskohus üldse sisuliselt hinnanud seda, kas R.K. poolt esitatud kaebuse osas oli täidetud HKMS § 7 lg 1 nõue. Riigikohus on 20.12.2001 määruses nr 3-3-18-01 märkinud, et: „Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 küll eristab mõisteid „õigus“ ja „huvi“, kuid õiguspraktikas võivad nad olla omavahel seotud“ ja samas lahendis möönnud, et ka isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus. Käesolevas asjas nõustub ringkonnakohus apellandiga, et Justiitsministeeriumi 31.05.2007 haldusakt „Kinnipeetava paigutamine“ ei saanud rikkuda R.K. subjektiivseid õigusi, kuna kinnipeetaval puudub seadusest tulenev subjektiivne õigus kanda karistust ühes konkreetses vanglas ning lisaks sellele oli R.K. juba prokuratuuri 30.05.2007 määruse alusel kuni 01.07.2007 jätkuvalt paigutatud Tartu Vanglasse, mistõttu Justiitsministeeriumi 31.05.2007 haldusakt ei muutnud kuidagi R.K. kui kinnipeetava seisundit. Vaidlustatud kohtuotsuses on halduskohus isegi andnud kaudse hinnangu sellele, kas R. K l esineb põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, märkides, et: „Kohus ei 4 nõustu kaebaja väidetega, et kaevatava haldusaktiga on iseloomustatud kaebajat negatiivselt ning tunnistatud ennatlikult süüdi menetletavas kriminaalasjas nr 06730000233 ning seega on rikutud kaebaja põhiõigusi. Kohus on seisukohal, et kaevatava haldusakti sisus ei kajastu kaebaja poolt väidetu ning samas on kohus seisukohal, et vaidlustatud haldusakti andmine ei saanud mõjutada ega halvendada ka kaebaja elutegevust konkreetsel ajahetkel.“ Eeltooduga on halduskohus sisuliselt asunud õigele seisukohale, et R. K l puudub põhjendatud huvi Justiitsministeeriumi poolt juba kehtetuks tunnistatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kuid ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu väitega, et vaatamata sellele tuleb tuvastamiskaebus rahuldada põhjusel, et kohtu arvates oli 31.05.2007 haldusakt vastuolus HMS §-ga 54, sest selle andmiseks puudus faktiline ja õiguslik alus ning akt ei olnud eesmärgipärane. Ringkonnakohus leiab, et esmalt tuleb siiski kontrollida subjektiivsete õiguste rikkumise esinemist ja põhjendatud huvi olemasolu haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise vastu ning juhul, kui kaebuse esitajal puuduvad need kaebeõiguse eelduseks olevad asjaolud, siis ei ole halduskohtul võimalik ega vajalik haldusakti õigusvastasust tuvastada. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi ka apellandi väidetega, mille kohaselt saab põhjendatud huviks olla eelkõige isiku rehabiliteerimise vajadus, soov vältida õigusrikkumise kordumist või võimalik hilisem kahjunõude esitamine, s. o haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemine peab aitama isikul oma õigusi kaitsta, kuid käesoleval juhul ei nähtu asja materjalidest, et R. K l oleks seoses 31.05.2007 haldusakti andmisega rikutud õigusi, mida saaks juba kehtetuks tunnistatud haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemisega kaitsta. Õige on ka apellandi väide, et ainuüksi kaebaja viide sellele, et haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõude aluseks on HKMS § 6 lg 3 p 2, e. avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõudmise võimalus, ei saa olla põhjendatud huvi olemasolu kinnitavaks asjaoluks ning halduskohtul on õigus ja kohustus kontrollida, kas konkreetsel juhul saaks sellist taotlust pidada reaalseks ja vaidlustatud haldusaktist tulenevaks. Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-11-02 viidanud sellele, et haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse läbivaatamisel tuleb küll kontrollida põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise vastu, kuid selle küsimuse raames ei saa kohus anda hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta. Ringkonnakohus leiab, et sellise seisukohaga ei ole vastuolus halduskohtu tegevus, mille käigus põhjendatud huvi esinemise kindlakstegemiseks analüüsitakse ka seda, kas vaidlustatud haldusaktist üldse saab kaebuse esitaja jaoks võimalik kahjunõue tekkida või mitte, sest ei saa lubatavaks pidada olukorda, kus üksnes paljasõnaline viide kahju hüvitamise nõudele annab ilma kontrollimata aluse tuvastada põhjendatud huvi olemasolu. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et käesoleval juhul ei rikkunud Justiitsministeeriumi 31.05.2007 haldusakt R.K. subjektiivseid õigusi ning lähtudes RVastS §-s 9 lg 1 loetletud mittevaralise kahju hüvitamise nõude alustest ei ole antud asjas võimalik asuda seisukohale, et R. K l oleks tulenevalt 31.05.2007 haldusakti andmisest tekkinud RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatav kahju. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et ühtegi R.K. poolt 05.07.2007 vastuses väljatoodud asjaolu ei saa lugeda põhjendatud huviks HKMS §-de 7 lg 1 ning 10 lg 3 mõttes ning seetõttu tuleb vastavalt HKMS §-le 46 lg 1 p 5 Tartu Halduskohtu 21.09.2007 otsus tühistada ja asjas menetlus lõpetada HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis kuulub HKMS § 92 lg 1 alusel R.K. lt Justiitsministeeriumi kasuks väljamõistmisele viimase poolt apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv summas 80 krooni. 5 Viivi Tomson Agu Timmi 6 Maili Lokk