Obsah (7)

§ 14§ 223§ 13§ 84§ 101§ 96§ 222

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 200

) § 13 lg. 1, mis ütleb, et abikaasa vara suhtes toimuva täitemenetluse sissenõudja kasuks eeldatakse, et võlgnikust abikaasa valduses olev või abikaasade kaasvalduses olev vallasasi on võlgnikust abikaasa omandis. Eeldus ei kehti juhul, kui abikaasad elavad lahus ja asi on abikaasa valduses, kes ei ole võlgnik. Hageja ja A. K elasid 3 lahus alates 12. jaanuarist 2006. a. Sõiduauto on selle ostmisest peale olnud hageja valduses. Vastavalt

§ 14lg.

1 saab kohtutäitur sissenõude pöörata abikaasade ühisvarale võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Hageja ei ole andnud nõusolekut ega ole ka kohustavat täitedokumenti. Kohtutäitur oli piisavalt informeeritud hageja huvist, kuna

1. novembril
2. a. käis hageja Pärnus kohtutäituri Toivo Lorvi büroos, esitles ennast A. Ki abikaasana ja esitas ka oma isikutunnistuse ja abielutunnistuse. Käik oli seotud arestitud kinnisvaraga. Samas ei ole väljaandes Ametlikud Teadaanded välja kuulutatud enampakkumise teadet vastavalt

§-e

1. Avalduses registriandmete muutmiseks omaniku vahetusel on tahtlikult esitatud valeandmeid, kuna sellele alla kirjutanud A. K ja Taimar Kepp ei saanud sõiduki valdust
2. detsembril
3. a. üle anda, kuna sõiduk ei olnud nende valduses. Hagejale jääb arusaamatuks, kuidas ARK sai auto ümber registreerida autot nägemata ja auto dokumente kontrollimata. Kostjate vastuväited Kostja A.K hagi ei tunnistanud. Kostja tahtis oma võlga kustutada ja oli nõus, et sõiduauto müüdaks võlgade katteks. A. K ostis sõiduauto Audi ise, tema on auto dokumentides märgitud omanikuna. Oktoobris
4. a. käis A. K autoga Pärnus kohtutäituri juures. Kostja teavitas hagejat auto müügist. Hageja võttis ära auto võtmed. Auto viidi treileriga ära. Auto avamise juurde olid kutsutud politsei ja hageja, kuid hageja kohale ei ilmunud. Politsei juuresolekul avati auto uksed ja 100.000 krooni sularaha autos ei olnud. Hagi on aegunud, kuna
5. detsembril
6. a. sai hageja politseist teada, et auto omanik on muutunud. Kostja kohtutäitur Toivo Lorvi vaidles hagile vastu. Alates
7. septembrist
8. a. on täitemenetluses nõue A.Ki suhtes. Nõuet ei ole täidetud. Arestiti kinnistu, mille kohta esitati protest, kuna kinnistu on ühisvara. Arestiti A. Kile kuulunud auto hinnaga 180.000 krooni. Auto oli võlgniku valduses. Registris oli auto omanikuks A. K ja auto oli võlgniku enda sõnade kohaselt lahusvara. Hageja käis kohal ja luges kõik dokumendid läbi. Vallasasja müümiseks ei pea olema abikaasa nõusolekut. Hagejale see vara ei kuulunud. Sissenõudja oli nõus auto ära ostma, seega ei pidanudki panema teadet enampakkumise kohta väljaandesse Ametlikud Teadaanded. Hagejale enampakkumise akti ei saadetud, kuna ta ei olnud menetlusosaline. Auto äraviimisest ei tea kostja midagi. Võlgnik ise andis vara ostjale üle. Ei ole ka usutav, et autos hoitakse suures summas sularaha. Kostja OÜ Centrale Holdingu esindaja Taimar Kepi seletuse kohaselt arestiti sõiduauto Audi A. Ki võlgade katteks. Auto omandas kostja. Auto ainuomanik oli A. K. Autos ei ole olnud 100.000 krooni sularaha. Auto uksed avati politsei juuresolekul. Hagi on aegunud. Esimese astme kohtu otsus
9. oktoobri
10. a. otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt. Kohus tunnistas kehtetuks Pärnumaa kohtutäituri Toivo Lorvi poolt
11. novembril
12. a. läbi viidud sõiduauto Audi A2 (reg. nr. xxx xxx) enampakkumise. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjatelt solidaarselt 280.000 krooni väljamõistmiseks. Hagi omanikuvahetusel registriandmete muutmiseks esitatud avalduse tühistamiseks jättis kohus läbi vaatamata. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

§ 223lg.

1 sätestab, et enampakkumise akti kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul võib täitemenetluse osaline esitada kohtule hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, kui vara on müüdud isikule, kellel ei olnud õigust seda osta, või kui enampakkumine toimus tühise arestimise alusel või kui rikuti teisti enampakkumise olulisi tingimusi. 4 Abielutunnistusega II-ЛA Nr. 253264 on tuvastatud, et A ja K.Ki abielu registreeriti

1. novembril
2. a. Sõiduki registreerimistunnistusega on tuvastatud, et A.K on kantud sõiduauto Audi A2 (reg. nr. xxx xxx) omanikuks alates
3. oktoobrist
4. a. A.K volitas K.Kit alates
5. oktoobrist
6. a. sõiduautot kasutama. Pärnu Maakohtu otsusega lahutati A ja K.Ki abielu
7. aprillil
8. a ning kohtuotsusega tuvastati, et poolte abielulised suhted on lõppenud alates
9. a. jaanuarist.

§ 13lg.

1 sätestab, et abikaasa vara suhtes toimuva täitemenetluse sissenõudja kasuks eeldatakse, et võlgnikust abikaasa valduses olev või abikaasade kaasvalduses olev vallasasi on võlgnikust abikaasa omandis. Kohtutäitur võib nimetatud asja arestida ja müüa. Eeldus ei kehti juhul, kui abikaasad elavad lahus ja asi on abikaasa valduses, kes ei ole võlgnik.

§ 14lg.

1 sätestab, et sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale on lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Perekonnaseaduse (PkS) § 14 lg. 1 sätestab, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Seega on tõendamist leidnud, et sõiduauto Audi (reg, nr. 260 MDH) on A ja K.K omandanud abielu kestel ning see on abikaasade ühisvara. Kostja A. K ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et sõiduauto oleks tema lahusvara. See on A. Ki paljasõnaline väide. Vallasvara arestimise

1. oktoobri
2. a. aktist nähtub, et kohtutäitur T. Lorvi on arestinud sõiduauto Audi (reg. nr xxx xxx). Vara enampakkumise
3. novembri
4. a. aktist nähtub, et sõiduauto müüdi OÜ-le Centrale Holding 140.000 krooni eest. Kohtutäitur T. Lorvi võttis kohtuistungil õigeks, et
5. novembril
6. a. käis tema büroos hageja, tutvus dokumentidega ning teatas, et kohtutäituri poolt müüdav vara on ühisvara. Seega leidis tõendamist, et sõiduauto müümise hetkeks oli kohtutäitur teadlik, et A. K on abielus, s. o. hageja esitas
7. novembril
8. a. kohtutäiturile abielutunnistuse ja isikutunnistuse. Kohtutäituri seletusest nähtub, et temale ütles A.K, et sõiduauto on tema lahusvara; arestimise hetkel kohtutäitur sõiduautot ei näinud ning kohtutäitur veendus selles, et sõiduauto on A. Ki valduses, sest just nii väitis A. K. Tunnistaja A. Ki ütlustest nähtub, et sõiduauto Audi ei ole kunagi olnud A.Ki otseses valduses, seda kasutas ja valdas hageja. Seda tõendab ka asjaolu, et kostja A. K ja OÜ Centrale Holding pidid auto
9. detsembril
10. a. teisaldama treileriga hageja töö juurest hageja teadmata ja auto võtmeid omamata. Seega sõiduauto Audi on olnud auto ostmisest kuni teisaldamiseni hageja otseses valduses. Eeltoodu alusel saab järeldada, et kostja A. K ei ole vaidlusaluse sõiduautoga mitte kunagi käinud kohtutäituri juures Pärnus. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et hageja oleks kohtutäiturile andnud kirjaliku nõusoleku sõiduauto müümiseks enampakkumisel. Samuti ei ole keegi protsessiosalistest esitanud täitedokumenti, mis kohustaks hagejat koos A.Kiga OÜ-le Centrale Holding võlga tasuma. Seega on kohtutäitur T. Lorvi sõiduauto müümisega enampakkumisel rikkunud täitemenetluse seadustiku §-de 13 ja 14 sätteid. Kohtutäitur ei kontrollinud, et sõiduauto Audi on A ja K.Ki ühisvara, et pooled elasid eraldi vara arestimise ja müümise ajal, et sõiduauto oli hageja valduses ja puudus hageja kirjalik nõusolek sõiduauto müümiseks ja et puudus hagejat võlga tasuma kohustav täitedokument. Kohtutäitur tegi oma järeldused sõiduauto kuuluvuse kohta ainult A.Ki ütluste kohaselt, veendumata, kas A. Ki ütlused ka tegelikkusele vastavad. Kohtutäitur tegi kõik täitetoimingud sõiduautot nägemata, s. o. arestis, hindas, müüs. Asjaolu, et auto registreerimistunnistusel oli omanikuks märgitud ainult A.K, ei tähenda, et sõiduauto ei või olla ühisomandis. Auto müümise hetkeks oli kohtutäiturile esitatud abielutunnistus ning hageja täiturile teatanud, et vara on ühisvara. Samuti ei vasta tõele kohtutäituri väide, et hageja tutvus
11. novembril
12. a. kõigi dokumentidega, s. h. sõiduauto müümist puudutavate dokumentidega. Kohtutäitur andis hagejale tutvumiseks ainult dokumendid kinnistute kohta, kuna kohtutäituri kohtuistungil antud seletuse kohaselt oli täitemenetluses nõue A. Ki ja A. Sildvee suhtes, OÜ Centrale Holding nõudest kohtutäitur ei räägi. Kuid just OÜ Centrale Holding nõue on olnud aluseks 5 sõiduauto võõrandamisele. Hageja ei teadnud küsida dokumente sõiduauto müümise kohta, kuna tal puudus selle kohta igasugune teave. Väljaandest Ametlikud Teadaanded infot ei saadud. Vara enampakkumise
13. novembri
14. a. aktist nähtub, et sõiduauto on müüdud enampakkumisel.

§ 84lg.

2 kohaselt avaldatakse enampakkumise kuulutus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Seda nõuet kohtutäitur täitnud ei ole. Kohtutäituri seletuse kohaselt müüdi sõiduauto muul viisil

§ 101alusel.

Nimetatud sätte lg. 6 kohaselt asja muul viisil müügi kohta koostab kohtutäitur justiitsministri kinnitatud vormis akti. Justiitsministri

1. detsembri
2. a. määruse nr. 58 kohaselt on selleks vara müügi akt. Antud juhul on kohtutäitur koostanud sõiduauto müümise kohta vara enampakkumise akti. Seega ei nähtu täitedokumendist, et sõiduauto oleks müüdud muul viisil kui enampakkumisel. Kohtutäituri seisukoht, et vara muul viisil müümise kohta tuli

§ 96lg.

3 järgi koostada vara enampakkumise akt, on ebaadekvaatne. Kohtutäitur on rikkunud sõiduauto müümisel enampakkumise olulisi tingimusi –

§ 13lg.

1, § 14 lg. 1, § 84 lg. 2 nõudeid – ning enampakkumine kuulub kehtetuks tunnistamisele. Kohtutäituri seletuse kohaselt ei ole enampakkumise akti hagejale saadetud. Kostjad A. K ja OÜ Centrale Holding leiavad, et hageja sai politseist 21. detsembril 2006. a. teada, et auto on omanikku vahetanud ning hagi seega aegunud.

§ 223lg.

1 sätestab, et hagi võib esitada 30 päeva jooksul enampakkumise akti kättetoimetamisest. Enampakkumise aktiga oli hagejal võimalik esimest korda tutvuda

1. märtsil
2. a., mil kohtutäitur selle nõudmisel esitas kohtule. Hagi esitati kohtule
3. veebruaril
4. a. Seega hagi ei ole aegunud. Asjas ei oma tähtsust, et hageja sai juba
5. detsembril
6. a. teada auto omaniku vahetusest. Hageja nõuet avalduse registriandmete muutmiseks omanikuvahetusel tühistamiseks ei ole maakohus pädev lahendama ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg. 1 p. 13 alusel tuleb see nõue läbi vaatamata jätta. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista tekitatud kahju 100.000 krooni, mis oli sularahas
7. detsembril
8. a. auto teisaldamise ajal sõiduautos. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et sõiduautos oleks teisaldamise hetkel olnud sularaha nimetatud summas. Laenulepingust
9. detsembrist
10. a. nähtub, et hageja laenas oma vennalt K. K 100.000 krooni küttekeha soetamiseks. Tunnistaja A.K ütlustest nähtub, et K. K laenas hagejale 100.000 krooni, kuid tunnistaja ei näinud isiklikult, et raha oleks olnud auto teisaldamisel
11. detsembril
12. a. autos. Tunnistaja A.Ki ütlustest nähtub, et ta nägi, kui hageja
13. detsembri
14. a. hommikul pani 100.000 krooni sõiduauto Audi kindalaekasse, sõideti ühisgümnaasiumi algklasside maja juurde parklasse ning tunnistaja läks sealt edasi tööle. Kohus leiab, et tunnistaja A. Ki ütlustega ei leidnud tõendamist, et auto teisaldamise ajal veel see raha autos oli. Hageja võis raha endaga kaasa võtta. Seda asjaolu, et autos sularaha auto teisaldamise ajal ei olnud, kinnitab Lääne Politseiprefektuuri Rapla politseijaoskonna kriminaalmenetluse lõpetamise määrus
15. märtsist
16. a. Nimetatud määruse kohaselt olid auto teisaldamise ajal auto uksed lukustatud. Auto uksed avati alles
17. jaanuaril
18. a., mil toimus sõiduauto vaatlus politseitöötajate poolt. Avati sõiduki parempoolne esiuks ning kontrolliti, vaadeldi ja fotografeeriti kogu sõiduki sisemust. Sularaha ümbrikke ei leitud. Ei tuvastatud ka kellegi käitumises karistusseadustiku (KarS) §-s 199 ettenähtud kuriteo tunnuseid. Vaatluse juurde kutsuti ka hageja, kes aga kohale ei ilmunud. Seega puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et autos oleks olnud
19. detsembril 2006 sularaha 100.000 krooni. Hageja oleks ilmunud kohale auto ukse avamise juurde politseitöötajate juuresolekul, kui selline summa sularaha oleks autos olnud. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista sõiduauto Audi maksumuse 180.000 krooni.

§ 223lg.

2 p. 1 sätestab, et enampakkumise kehtetuks tunnistamisel võib võlgnik nõuda müüdud asja ostjalt välja AÕS § 80 alusel, selle võimatuse korral aga esitada nõude alusetu rikastumise sätete alusel.

1. septembril
2. a. algatatud täitemenetluses on sissenõudjaks kostja OÜ Centrale Holding ning võlgnikuks kostja A. K. Hageja nimetatud 6 täitemenetluses võlgnikuks ei ole. Kostja A. K võib esitada nõude OÜ Centrale Holding vastu auto või selle maksumuse väljamõistmiseks. Seega puudub hagejal seaduslik alus nõuda kostjatelt solidaarselt sõiduauto Audi maksumuse 180.000 krooni hüvitamist. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja A.K tühistada Pärnu Maakohtu otsuse osas, millega kohus tunnistas kehtetuks sõiduauto Audi A2 enampakkumise, ning jätta uue otsusega hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud vastustaja kanda. Apellant palub tühistada hagi tagamise abinõu, kuna see on täielikult vastuolus hagi tagamise eesmärgiga ja hagi tagamise regulatsiooniga. Sõiduautole käsutuskeelu seadmisega on tagatud mitte hageja, vaid hoopis kostja võimalik tulevikus tekkiv nõue, mida aga kostja kohtult taotlenud ei ole. Hagiavalduses palus hageja sõiduautoga Audi A2 tehtud tehingu tühiseks tunnistamist ja tekitatud kahju hüvitamiseks 280.000 krooni väljamõistmist, enampakkumise
3. novembri
4. a. akti tühiseks tunnistamist sõiduauto Audi müügi kohta ja registriandmete muutmiseks omanikuvahetusel esitatud avalduse nr. 491225 tühiseks tunnistamist. Nõude alusena märkis hageja

§ 222

, mis reguleerib vara arestist vabastamist.

§ 222lg.

3 järgi esitatakse vara arestist vabastamise hagi sissenõudja ja võlgniku vastu. Samas on hageja märkinud kostjaks ka kohtutäituri. Kuna hagi esitamise ajal ei olnud sõiduauto enam kohtutäituri poolt arestitud, tulnuks hageja nõue jätta rahuldamata. Hageja ei ole oma nõuet täpsustanud ega muutnud. Kohus tunnistas kehtetuks sõiduauto

1. novembri
2. a. enampakkumise, mida aga hageja nõudnud ei olnud. Kohus oleks pidanud nõudma hagejalt ebaselge nõude täpsustamist, mitte asuma ise nõuet sisustama. Seega on kohus lahendanud nõude, mida hageja esitanud ei ole. Maakohus ei ole välja selgitanud nõude aluseks olevaid asjaolusid ja on andnud esitatud tõenditele meelevaldse hinnangu. Kostjad on selgitanud, et sõiduautot ei müüdud enampakkumisel, vaid muul viisil

§ 101mõttes.

Kuna aga ka muul viisil vara müük tuleb kirjalikult vormistada, kasutas kohtutäitur selleks enampakkumise akti vormi. Selle tõttu ei ole tehingu sisu muutunud. Vara müümisel võib kohtutäituri otsuse või tegevuse peale esitada kohtutäiturile kaebuse 10 päeva jooksul päevast, mil kaebaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest. Hageja õigeaegselt kaebust esitanud ei ole, seega on vara müük toimunud õiguspäraselt. Hageja kirjalikku nõusolekut vara müügiks vaja ei olnud. Kuna vara müümine täitemenetluses on tehing, siis tuleb vaidluse korral tuvastada poolte tegelik tahe tehingu tegemisel vastavalt TsÜS § 75 lg. 1. Kohtutäitur ja OÜ Centrale Holding on kinnitanud, et täitemenetluses toimus müük

§ 101alusel ehk muul viisil.

Seda kinnitab ka sissenõudja poolt kohtutäiturile antud kirjalik nõusolek. Seega puudus kohtul võimalus anda tehingule tehingu poolte tahtest erinevat sisu. Kuna kohus hageja nõuet välja ei selgitanud, tegi kohus otsuse valedele asjaoludele tuginedes ja nõude kohta, mida hageja ei esitanud. Kohus on tõendeid hinnates jõudnud ebaõigele järeldusele sõiduauto Audi A2 kasutaja osas. Sõiduauto pole kunagi olnud hageja ainuvalduses, vaid oli hageja ja kostja ühiskasutuses. Kostja käis vara arestimise ajal autoga Pärnus kohtutäituri juures. Sõiduauto võtmed asusid kostja majas Raplas x ja nii hagejal kui kostjal oli võtmetele juurdepääs. Abikaasade ühise omandi puhul on õige tugineda kasutaja väljaselgitamisel registriandmetele ja autodokumentides esinevatele andmetele, kus on auto kasutajaks märgitud kostja. Tunnistaja, hageja ja kostja tütre, ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ta elab koos hagejaga ja on temast sõltuv ning peab kostja peale pärast hagejast lahutamist viha. Tunnistaja käis päeval koolis või tööl ja seetõttu puudus tal võimalus omada pidevat ülevaadet selle kohta, kes autot kasutas. Ei ole võimalik välistada, et autot võis kasutada ka kostja. Detsembris 2006. a. oli käimas hageja ja kostja lahutusprotsess ja läbirääkimised vara jagamise üle ning poolte suhted olid oluliselt halvenenud. Kostjal ei olnud võimalik uuele omanikule üle anda auto võtmeid, 7 kuna hageja oli need lihtsalt ära peitnud. Seetõttu pidi auto uus omanik organiseerima auto äraveo treileriga.

§ 13

lõike 1 kohaselt eeldatakse, et võlgnikust abikaasa valduses olev või abikaasade kaasvalduses olev vallasasi on võlgnikust abikaasa omandis. Kohtutäitur võib nimetatud asja arestida ja müüa. Eeldus ei kehti juhul, kui abikaasad elavad lahus ja asi on abikaasa valduses, kes ei ole võlgnik. Kostja leiab, et abikaasade ühise omandi puhul on õige lähtuda kaasvaldusest, kuna sõiduauto müümise hetkel ei olnud ühisvara jagatud ning auto oli mõlema abikaasa valduses. Kuna kohus on lugenud tõendatuks, et hageja teavitas kohtutäiturit sellest, et kostja on abielus, ei olnud kohtutäituril põhjust arvata, et abikaasad võivad lahus elada ja kahtlustada, et auto võib olla üksnes hageja valduses. Seega tugines kohtutäitur õigesti

§ 13lõike 1 kolmandale lausele ja eeldas, et auto on kostja omandis.

Tuleb arvestada, et hageja ei tõendanud kohtutäituri toimikuga tutvudes, et tema on sõiduauto ainuvaldaja ega teinud seda ka pärast seetõttu, et auto oli tegelikult hageja ja kostja kaasvalduses. Seega on vara müük kohtutäituri poolt igal juhul õiguspärane. OÜ Centrale Holding seisukoht OÜ Centrale Holding toetab apellandi seisukohti. Kohtutäitur Toivo Lorvi seisukoht Kohtutäitur peab apellatsioonkaebust õigeks. Vastustaja K.Ki seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kohtuotsust on vaidlustatud üksnes osas, millega maakohus tunnistas kehtetuks vaidlusaluse sõiduauto enampakkumise. Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1, mille kohaselt ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, ei kontrolli kolleegium maakohtu otsust ülejäänud nõudeid puudutavas osas. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, küll tuleb otsuse põhjendust enampakkumise kehtetuks tunnistamise osas täpsustada. Maakohus tuvastas oma otsuses ja vaidlustatud ei ole, et vaidlusalune sõiduauto Audi 2 kuulus poolte ühisvara hulka, et 13. oktoobril 2006. a. arestis kohtutäitur T. Lorvi selle ühe abikaasa – A.Ki – suhtes toimuvas täitemenetluses sissenõudja Centrale Holding OÜ nõude täitmise tagamiseks, et teist abikaasat – K.Kit – kohustavat täitedokumenti ei ole ja et nimetatu ei ole andnud täiturile nõusolekut ühisvara müümiseks, samuti, et kohtutäituri poolt 16. novembril 2006. a. koostatud akti kohaselt müüdi auto enampakkumisel 140.000 krooni eest sissenõudjale. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et enampakkumise kuulutust kohtutäitur ei avaldanud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt enampakkumise kuulutuse avaldamata jätmisega on rikutud

§ 84

lõikes 2 sätestatut ja tegemist on enampakkumise olulise tingimuse rikkumisega, mis vastavalt

§ 223lõikele 1 annab aluse enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks.

Seega on maakohtu otsuse lõppjäreldus enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks esitatud hagi rahuldamise kohta õige. Samas leiab kolleegium, et

§-de 13 ja 14 rikkumine ei anna iseenesest alust enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks ja nende sätete rikkumisi käsitlevad motiivid tuleb seetõttu otsuse põhjendusest välja jätta. Nii sisaldab

§ 223lg.

1 kinnist loetelu enampakkumise kehtetuks tunnistamise alustest, milleks on vara müümine isikule, kellel ei olnud õigust seda osta, enampakkumise toimumine tühise arestimise alusel ja enampakkumise oluliste tingimuste muu rikkumine. Abikaasade ühisvara suhtes toimuvat täitemenetlust puudutavate sätete rikkumine ei mahu ühegi enampakkumise kehtetuks tunnistamise aluse 8 alla: tegemist ei ole vara müümisega isikule, kellel ei oleks olnud õigust seda osta, enampakkumine ei ole toimunud tühise arestimise alusel vastavalt

§-le 55 ning niisuguse müügiga ei ole rikutud ka teisi enampakkumise olulisi tingimusi (

2. jao sätted). Seega ei saa abikaasa, kelle õigusi ühisvarale täitemenetluses vara müümisega on rikutud, neid kaitsta

§-s 223 sätestatud korras. Selleks puhuks annab talle õiguskaitsevahendi

§ 222lg.

1, hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ei ole hageja aga esitanud. Apellatsioonkaebuse väited, nagu oleks hageja poolt enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks esitatud nõue ebaselge, ei ole põhjendatud: hageja nõue tunnistada kehtetuks enampakkumise akt ei vasta küll täpselt

§ 223sõnastusele, ei muuda aga nõuet selgusetuks.

Menetluse kestel on kõik menetlusosalised mõistnud, et vaidlus käib enampakkumise kehtetuks tunnistamise üle, ja on esitanud muuhulgas ka selle nõude vastu oma vastuväited. Maakohus ei ole nõuet lahendades selle piire ületanud. Nõustuda ei saa ka apellandi selle väitega, nagu oleks tegelikult müüdud vaidlusalune auto muul viisil

§ 101

mõttes ega saaks seega rääkida enampakkumisest ja selle kehtetuks tunnistamisest.

§ 101lg.

6 kohaselt koostab kohtutäitur asja muul viisil müügi kohta justiitsministri kinnitatud vormis akti. Niisuguse akti vormi on justiitsminister kehtestanud

1. detsembri
2. a. määruse nr. 58 „Kohtutäiturimäärustik“ lisas 27 pealkirjaga „Vara müügi akt“. Selle vormi kohast akti ei ole kohtutäitur koostanud ja juba sellest tulenevalt ei saa toimunud müüki pidada muul viisil müügiks

§ 101mõttes.

Täitemenetluses toimunud müügi kohta koostas kohtutäitur vara enampakkumise akti, mille koostamine on ette nähtud

§ 96

lõikes, mille vormi on justiitsminister kehtestanud eespoolosundatud määruse lisas 22 ja mis kehtib justiitsministri

1. märtsi
2. a. määruse nr. 8 sõnastuses. Täitemenetluses vara müügi erinevate viiside kohta seaduses sätestatud erineva sisuga formaliseeritud aktide koostamise nõue kaotaks igasuguse mõtte, kui olenemata täitemenetluse toimingu kohta koostatud dokumendist saaks toimingut pidada sisult muuks toiminguks kui see, mille kohta täitur on täitemenetluse dokumendi koostanud. Täitetoimingu näol ei ole tegemist tehinguga, millele sisu võiksid sissenõudja ja võlgnik anda omavahelisel kokkuleppel, nagu apellant on seda käsitlenud. Täitemenetluse näol on riik andnud sissenõudja käsutusse võimaluse nõuda tasumata võlg sisse täitevorgani – kohtutäituri kaudu. Selleks korraldab täitur avaliku menetluse – täitemenetluse, mis peab toimuma seaduses sätestatud reeglite kohaselt. Vaidlusalune sõiduauto müük enampakkumisel nendele reeglitele ei vastanud. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, kelle poolt ja millal kohaldatud hagi tagamise abinõu tühistamist on apellant taotlenud. Tsiviilasja toimikus olevatest materjalidest ei nähtu, et kohus oleks vaidlusaluses asjas hagi taganud. Apellatsioonikohtu istungil ei osanud apellandi pool oma kaebust seoses hagi tagamise abinõuga täpsustada ega ka nimetada, kes ja millal hagi väidetavalt tagas. Kolleegium leiab, et niisugustel asjaoludel ei saa taotlust pidada vaidlusega seotuks ja puudub vajadus selle sisulist põhjendatust käsitleda. Kuna apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse menetluskulud vastavalt TsMS §-des 162 ja 163 ning § 171 lõigetes 1 ja 2 sätestatud põhimõtetele jätta apellandi (kostja) kanda. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik