) § 144 lg 1 alusel /tl 42-43/.
muutmine ja uue elamisloa liigi kehtestamine oli tingitud Direktiivist nr 2003/109/EÜ. Seega vastamisel küsimusele, millistele tingimustele peab vastama välismaalane pikaajalise elaniku elamisloa taotlemisel, tuleb kõigepealt välja selgitada Direktiivi nõuded ja selle vastuvõtmise eesmärgid. Vastavalt Direktiivi preambula ple 6 pikaajalise elaniku staatuse saamise põhikriteeriumiks peaks olema liikmesriigi territooriumil elamise kestus. Elamine peaks olema seaduslik ja pidev, et isik võiks näidata, et ta on riigiga püsivad sidemed loonud. Ka direktiivi Artikli 4 p 1 sätestab, et liikmesriigid annavad pikaajalise elaniku staatuse kolmanda riigi kodanikele, kes on nende territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul vahetult enne asjaomase taotluse esitamist. Seega pole Direktiivis kehtestatud nõue, et välismaalane peab viibima riigis üksnes tähtajalise elamisloa alusel. On ilmselge, et
lg-s 1 sätestatud nõue elada vähemalt 5 aastat Eestis tähtajalise elamisloa alusel on vastuolus Direktiiviga. Direktiivis pole ette nähtud võimalust keelduda välismaalasele pikaajalise elaniku elamisloa andmisest sel põhjusel, et välismaalane ei ole elanud riigis 5 aasta jooksul tähtajalise elamisloa alusel. Seoses sellega on väär KMA seisukoht, et pikaajalise elaniku elamisloa andmisest tuleb keelduda
Kaebaja on nõus KMA väitega, et Direktiivi ülevõtmisel jäetakse riikidele otsustuspädevus, kuidas Direktiivis nimetatud põhimõtteid reguleerida. Kuid juhul, kui riik jätab Direktiivi määratud tähtajaks üle võtmata või ei võta seda nõuetekohaselt üle, siis on Euroopa Kohus leidnud, et isik võib vaidluses riigi asutusega oma õiguste saavutamiseks tugineda Direktiivile. 13.11.1990. a asjas nr C-106/89, Marleasing SA vs La Comercial Internacional de Alimentacion SA, leidis Euroopa Kohus, et siseriiklikke õigusakte (antud asjas
) tuleb tõlgendada kooskõlas Direktiivi sõnastuse ja eesmärkidega. Kohus peab siseriiklike õigusnormide kohaldamisel võimaluse piires võtma arvesse Direktiivi sõnastust ja eesmärki, et saavutada direktiiviga taotletav tulemus. Täiendavalt sellele peab siseriiklik kohus kontrollima, kas seadusandja Direktiivi eesmärgi saavutamiseks vormi ja meetodit valides on jäänud talle lubatud diskretsiooni piiridesse (vt. Euroopa Kohtu 01.02.1977. a otsus asjas nr 51/76, Verbond van Nederlandse Ondernemingen vs. Inspecteur der Invoerrechten en Accijenzen). Antud asjas on ilmselge, et kaebaja õigust saada pikaajalise elaniku elamisluba on piiratud siseriiklikuga seadusega (
Jääb täiesti arusaamatuks, miks kaebajal pole võimalik saada pikaajalise elaniku elamisluba olukorras, mil ta elab seaduslikult ja pidevalt Eestis juba 28 aastat. Direktiivi preambula p-st 6 tuleneb selgelt, et põhikriteerium pikaajalise elaniku elamisloa andmiseks on riigis elamise kestus. 28-aastane püsiv elamine Eestis on veenev põhjus saada pikaajalise elaniku elamisluba. Kaebaja vastab ka teistele kriteeriumidele, mis on sätestatud Direktiivis: piisav sissetulek ja ravikindlustus, kaebaja ei kujuta ohtu Eesti avalikule korrale või julgeolekule. 2 Kaebajale ei ole ka selge, miks Eesti seadusandja eelistas ainult tähtajalist elamisluba kui põhikriteeriumi pikaajalise elaniku elamisloa taotlejale?
§-s 51 on loetletud õiguslikud alused Eestis viibimiseks. Seega ei ole tähtajaline elamisluba ainus seaduslik alus välismaalaste jaoks Eestis viibimiseks. Kaebaja suhtes oli KMA kohustatud kohaldama
KMA tõlgendus
lg 3 kohta on vastusolus võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna paneb ebavõrdsesse olukorda isikud, kes on kodakondsuse kaotanud või kelle pass on kehtetuks tunnistatud vähem kui 6 kuud. Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega, mis on vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseaduse (edaspidi – PS) §-ga 12. Sellisel juhul tuleks asuda seisukohale, et osa välismaalastest, kes on kaotanud Eesti kodakondsuse või kelle Eesti kodaniku passid on tunnistatud kehtetuks, on saavutanud märgatavad ja põhjendamatu eelised võrreldes teistega välismaalastega, kes kaotasid Eesti kodakondsuse enne seadusemuudatuse jõustumist. PS § 12 välistab aga sellise tõlgenduse. On arusaamatu, miks ühel välismaalasel, kes on seaduslikult elanud Eestis juba 27 aastat, pole õigust saada pikaajalise elaniku elamisluba, kuid teised välismaalased, kes on elanud Eestis ainult 5 aastat, saavad antud elamisluba saada. Eestis elamist tuleks hinnata igal juhul eraldi ning laiendada
sätetele Direktiivis sätestatu. Antud juhul tegi kaebaja kõik temast oleneva, et mitte jääda Eestis elama ebaseaduslikult. Avalikku huvi, mis välistaks kaebaja poolt esitatud pikaajalise elaniku elamisloa taotluse rahuldamise, ei esine ja pikaajalise elaniku elamisloast keeldumine võib kaasa tuua ebaproportsionaalseid tagajärgi. Kuna KMA ei arvestanud oma otsuse tegemisel Direktiivis sätestatut, tuleb käesoleval juhul pöörduda Euroopa Ühenduste Kohtu poole eelotsusetaotlusega. Taotluses tuleb küsida: kas Direktiiv nr 2003/109/EÜ võimaldab anda pikaajalise elaniku elamisluba ainult välismaalasele, kes on elanud selles riigis elamisloa alusel viie aasta jooksul? Euroopa Ühenduste Kohus on pädev tegema eelotsuseid, mis käsitlevad Euroopa Liidu õiguse tõlgendamist ja teiseste õiguseaktide kehtivust. See üldine pädevus on talle antud EÜ asutamislepingu artikliga 234 ja teatud konkreetsetel juhtudel muude sätetega. Antud juhul on ilmselgne vajadus saada Euroopa Ühenduste Kohtu seisukoht direktiivi kohta. Vastustaja Kodakondsus- ja Migratsiooniamet leiab, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus:
ei ole vastuolus Direktiiviga nr 2003/109/EÜ. Pikaajalise elaniku elamisloa taotluse läbivaatamisel on KMA kohustatud hindama taotleja vastavust
-s sätestatud tingimustele ning D.S.i suhtes ei kohaldu
Direktiivi art 6 kohaselt on pikaajalise elaniku staatuse saamise põhikriteeriumiks riigi territooriumil seaduslikult ja pidevalt elamise kestus, et isik võiks näidata, et ta on riigiga püsivad sidemed loonud. Kaebaja peab vahetult kohaldatavaks sätteks, millest tuleneb tema õigus saada Euroopa Liidu pikaajalise elaniku õigused ja kohustused, kõnealuse direktiivi art 4 lg 1, mis näeb ette järgmist: “Liikmesriigid annavad pikaajalise elaniku staatuse kolmanda riigi kodanikele, kes on nende territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul vahetult enne asjaomase taotluse esitamist.” Lõikes 1 osutatud perioodi arvutades ei võeta arvesse art 3 lg 2 punktides e ja f osutatud põhjustel veedetud elamisperioode. KMA leiab, et
-s sätestatu ei ole vastuolus Direktiiviga. Direktiiv eeldab seda, et Euroopa Liidu liikmesriigid, sealhulgas Eesti võtab direktiivis märgitud põhimõtted üle selliselt, et kehtestab reeglid oma õigusaktides, mida Eesti riik on ka teinud. Erinevalt Euroopa Liidu määrustest, mis on pärast jõustumist kõikides liikmesriikides vahetult kohaldatavad ning tekitavad ka nende kodanikele vahetult õigusi ja kohustusi, ei ole Euroopa Liidu direktiivid põhimõtteliselt vahetult kohaldatavad ja nende kohaldamiseks on vaja need siseriiklikku õigusesse sisse viia. Riikidele on jäetud otsustuspädevus, kuidas direktiivis nimetatud põhimõtteid reguleerida ehk direktiiv sätestab üldised põhimõtted, millest Euroopa Liidu liikmesriigid oma seadusandluses lähtuvad. 3 Direktiivi art 26 näeb liikmesriikidele ette tähtaja direktiivis sätestatud nõuete sisseviimiseks siseriiklikku õigusesse.
01.06.
ei ole tunnistatud Direktiiviga vastuolus olevaks, ei saa D.S. endale vahetult direktiivist täiendavaid õigusi ja kohustusi tuletada. Pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimused, elamisloa tühistamise ja selle andmisest keeldumise alused ning pikaajalise elaniku staatusest tulenevad õigused on reguleeritud 01.06.2006. a jõustunud
peatükis IV2. Viitega
lg 1 p-le 1 ja § 144 lg-le 3 leiab KMA, et
lg 1 näol on tegemist üldreegliga, mille suhtes võib isikute puhul, kes on Eesti kodakondsuse kaotanud või kelle Eesti kodaniku pass on kehtetuks tunnistatud, vastavalt
Oluline on märkida, et nimetatud võimalus Direktiivist otseselt ei tulene, vaid tegemist on Eestis siseriiklikult
-s kehtestatud soodustusega eelnimetatud isikutele. D.S. on xx xx xxxx a Venemaal sündinud kodakondsuseta isik. Kuni 08.02.
KMA otsusega on antud D.S.ile tähtajaline elamisluba kehtivusega 08.09.
lg 1 p 4 on imperatiivne, mistõttu KMA-l puudub kaalutlusõigus, kui taotleja puhul on tuvastatud, et elamisloa andmise tingimused ei ole täidetud. Pikaajalise elaniku elamisloa taotlemisel ei oma tähtsust asjaolu, missugustel põhjustel isik ei ole Eestis elanud elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat ning ei vasta seetõttu pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele. KMA on taotluse menetlemisel üheselt tuvastanud, et D.S.i puhul ei ole täidetud
-s sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmiseks ette nähtud tingimused, mistõttu tuleb talle pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keelduda. D.S. on elanud Eestis elamisloa alusel alates 08.09.2004. a kuni pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamiseni – seega kaks aastat seitse kuud ja neli päeva. D.S. on Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses märkinud, et tähtajaline elamisluba ei ole välismaalase Eestis viibimiseks ainus seaduslik alus, samas jätab kaebaja märkimata, millisele
KMA märgib, et sünnijärgsel Eesti kodanikul on seaduslik alus Eestis viibimiseks, kuid käesoleval juhul on tuvastatud, et D.S. esitas Eesti kodaniku passi taotlemisel teadvalt valeandmeid, mistõttu ei saa D.S. talle alusetult Eesti kodaniku passi väljastamisest täiendavaid õigusi tuletada. KMA on D.S.i taotluse läbivaatamisel hinnanud taotleja vastavust
-s sätestatud tingimustele ja on taotluse menetlemisel lähtunud kehtivast seadusest ning selles sätestatud tingimustest pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks, samuti on arvestatud põhiseaduslikkuse piire. Menetluse käigus on tuvastatud, et D.S. ei vasta käesoleval juhul pikaajalise elaniku 4 elamisloa saamise tingimustele, kuna ta ei ole elanud Eestis elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Eeltoodut arvestades on
kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning vaidlustatud KMA otsus õiguspärane. D.S.i suhtes ei kohaldu
D.S. esitas 15.07.2004. a KMA-le taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks, kuna kaebajale Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmiseks puudus alus. Seega ei laiene D.S.ile
Enne 01.06.2006. a jõustunud
muudatust pidid isikud, kelle suhtes oli tuvastatud, et nad ei ole Eesti kodakondsust omandanud, kaasa arvatud isikud, kellele oli kodakondsus antud valeandmete esitamise tõttu, taotlema tähtajalist elamisluba, kui soovisid Eestisse elama jääda. Neile ei olnud ette nähtud mingeid soodustusi alalise elamisloa saamisel. Samas Direktiivi ülevõtmisel nähti ette pikaajalise elaniku elamisloa taotlemisel soodustused, mis on konkreetselt seadusega sätestatud. Seega on käesoleval juhul tegemist õigusaktist tulenevate tingimustega, millele isik peab vastama, et soodustust saaks kohaldada. KMA-l ei ole õigust
tõlgendades nimetatud seaduse § 144 lg-st 3 tulenevat soodustust oma äranägemise järgi laiendada isikute suhtes, kellele eeltoodud sättest tulenev otseselt ei kohaldu. 01.06.2006. a jõustunud
soodustuse kohaldamiseks vajalikele tingimustele, mistõttu ei ole KMA isikut teiste välismaalaste suhtes ebavõrdselt kohelnud. Kodakondsuse seaduse (KodS) § 2 lg 1 p 4 kohaselt kaotatakse Eesti kodakondsus Eesti kodakondsusest vabastamise, selle äravõtmise või mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega. KodS § 23 ja § 27 järgi vabastatakse isik Eesti kodakondsusest isiku sooviavalduse alusel ning vabastamise otsustab Vabariigi Valitsus. KodS § 28 kohaselt Eesti kodakondsus võetakse ära Vabariigi Valitsuse korraldusega ja § 29 järgi isik loetakse Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuse poolt Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks. Lähtudes eeltoodust ei ole D.S. Eesti kodakondsust kaotanud. D.S.ile keelduti KMA 10.10.2003. a kirjaga nr 15.2-17/45199 Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest. Tallinna Halduskohtu 02.03.2004. a otsusega haldusasjas nr 3551/2004 jäeti isiku kaebus rahuldamata. Seejärel viibis D.S. riigis seadusliku aluseta kuni tähtajalise elamisloa saamiseni 08.09.2004. a. Taotluse pikaajalise elamisloa saamiseks esitas D.S. 11.04.2007. a, seega ei laiene D.S.ile
D.S. ei ole Eesti kodakondsust kaotanud, sest D.S. ei ole kunagi olnud Eesti kodanik, kuna Eesti kodaniku pass väljastati talle valeandmeid esitades. KMA ei ole D.S.i Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistanud, vaid keeldus väljastamast uut passi seoses valeandmete esitamisega dokumendi taotlemisel. Kuna D.S.i Eesti kodaniku pass kaotas kehtivuse 2003. a, siis nimetatud asjaolu ei pidanud KMA arvestama D.S.i 11.04.2007. a esitatud pikaajalise elaniku elamisloa taotluse menetlemisel. KMA-l on lähtudes
lg 1 p 1 kohustus hinnata, kas isik on vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist Eestis elamisloa alusel vähemalt viis aastat elanud. Pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisel võetakse arvesse Eestis pideva viibimise faktilist ja seaduslikku asjaolu. D.S. on esitatud kaebuses märkinud, et vaidlustatud KMA otsus võib kaebajale kaasa tuua ebaproportsionaalseid tagajärgi, samas on kaebaja jätnud selgitamata, mil viisil KMA pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise otsus kaebaja õigustesse ebaproportsionaalselt sekkub ning milliseid tagajärgi kaebajale kaasa toob.
–s sätestatud piirangu kohaldamine pole jätnud kaebajat ilma võimalusest elada Eestis seaduslikul alusel, sest D.S.il on tähtajaline elamisluba kehtivusega kuni 07.09.
-s sätestatud tingimuste täitmisel esitada uuesti taotluse pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks.
lg 3 on sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa taotluse menetluses lisasoodustusena ning käesoleval juhul ei vasta D.S. soodustuse kohaldamiseks vajalikele tingimustele, mistõttu ei ole KMA kaebajat teiste välismaalaste suhtes ebavõrdselt kohelnud. Lähtudes eeltoodust palub KMA jätta esitatud kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Asja materjalidest nähtuvalt D.S. esitas 11.04.2007. a taotluse pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks
Tulenevalt
lg-st 1 pikaajalise elaniku elamisloa võib anda välismaalasele, kes vastab järgmistele tingimustele: 1) ta on elanud Eestis elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist; 2) tal on kehtiv tähtajaline elamisluba; 3) tal on püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks; 4) ta on kindlustatud isik ravikindlustuse seaduse või Eesti Vabariigi välislepingu tähenduses; 5) ta on täitnud integratsiooninõude ja 6) tema puhul ei esine pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise aluseks olevaid asjaolusid. Kaevatud otsusega KMA keeldus
lg 1 p 4 alusel talle pikaajalise elaniku elamisloa andmisest põhjusel, et D.S.i puhul ei ole täidetud
ei olnud pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamise ajaks Eestis elamisloa alusel elanud pidevalt vähemalt viit aastat. Otsuses märgitu kohaselt on kaebaja elanud Eestis elamisloa alusel alates 08.09.2004. a kuni pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamiseni vaid kaks aastat seitse kuud ja neli päeva.
lg 1 kohaselt välismaalasele antakse pikaajalise elaniku elamisluba, kui tema puhul on täidetud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimused ja välismaalase elukoha andmed on kantud rahvastikuregistrisse.
§-s 146 on sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise alused, sh lg 1 p 4 järgi pikaajalise elaniku elamisluba ei anta välismaalasele, kes ei vasta selles seaduses sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele. Eeltoodust ja kaevatud otsuses viidatud Vabariigi Valitsuse 18.05.2006 määrusest nr 114 „Pikaajalise elaniku elamisloa andmise, taastamise ning kehtetuks tunnistamise kord“ (edaspidi – Kord) tulenevalt on õiged vastustaja väited, et KMA-l on kohustus hinnata taotleja vastavust pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimustele ja juhul, kui ta teeb kindlaks, et isik ei vasta
-s sätestatud tingimustele, siis on tal kohustus keelduda pikaajalise elaniku elamisloa andmisest – sellisel juhul puudub KMA-l kaalutlusõigus, kuna tegemist on imperatiivse normiga. See tuleneb selgelt
lg-st 2, mille kohaselt pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise korral üksnes selle paragrahvi
lg-s 1 sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmiseks vajalike tingimuste täitmise, v.a selle lõike p-s 1 märgitu, mis oligi nimetatud elamisloa andmisest keeldumise aluseks. Poolte viidatud Direktiivi nr 2003/109/EÜ preambula lõike 6 kohaselt pikaajalise elaniku staatuse saamise põhikriteeriumiks peaks olema liikmesriigi territooriumil elamise kestus. Elamine peaks olema seaduslik ja pidev, et isik võiks näidata, et ta on riigiga püsivad sidemed loonud. Tulenevalt preambula lõikest 11 pikaajalise elaniku staatuse saamist tuleks tõendada elamisloaga. Selgelt ja kokkuvõtlikult on nimetatu leidnud sätestamist Direktiivi art 4 lg-s 1, mille kohaselt liikmesriigid annavad pikaajalise elaniku staatuse kolmanda riigi kodanikele, kes on nende territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul vahetult enne asjaomase taotluse esitamist. Seega nii Direktiivi kui ka
kohaselt pikaajalise elaniku elamisloa taotluse põhjendatuse kontrollimisel ei hinnata mitte riigis elamise kestust üldiselt, vaid nimelt pideva seadusliku, elamisloa alusel, elamise aega. D.S.il on tähtajaline elamisluba alates 08.09.2004, mistõttu taotluse esitamise ajaks 11.04.2007. a oli ta elanud Eestis alles veidi enam kui pool nõutavast 5aastasest ajast. Kohus on seisukohal, et seetõttu on KMA õigesti tuvastanud, et D.S.i puhul ei ole täidetud
Mis puutub D.S.i väidetesse, et
lg 1 p 1 sätestatud nõude kohaldamine on vastuolus Direktiivis sätestatuga, kuna Direktiiv ei sätesta otseselt Eestis elamisloa alusel elamise nõuet, ning et tähtajaline elamisluba ei ole ainus alus välismaalase seaduslikuks viibimiseks riigis, siis selles osas märgib kohus järgmist. Vastavalt
lõikele 1, välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused on: 1) Eesti elamisluba; 2) Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi või Šveitsi 7 Konföderatsiooni, välja arvatud Eesti, pädeva asutuse poolt antud elamisluba; 3) Eesti viisa; 4) Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi või Šveitsi Konföderatsiooni, välja arvatud Eesti, pädeva asutuse poolt antud Euroopa Liidu ühtne viisa; 5) välislepingust tulenev õigus Eestis viibida; 6) Vabariigi Valitsuse otsusest viisanõudest loobumise kohta tulenev õigus Eestis viibida; 7) vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida; 8) Euroopa Liidu ühtsesse viisaruumi kuuluva riigi pädeva asutuse poolt antud elamisluba või tagasisõiduviisa. Kohtule jääb arusaamatuks, millist muud ülalviidatud Eestis viibimise seaduslikku alust peale elamisloa kaebaja arvab endal olevat. Muu seadusliku aluse olemasolu asja materjalidest ka ei nähtu. Tähtajaline elamisluba on tal aga alles alates 08.09.2004. Arvestades ülalviidatud Direktiivi ja
sätteid on ekslik samuti D.S.i seisukoht Direktiivi ja
vastuolust ning sellest, et Direktiiv ei pea riigis viibimise seadusliku alusena silmas eelkõige elamisluba (viisa ei ole mõeldud pikaajaliseks riigis elamiseks, vaid ikkagi lühiajaliseks viibimiseks). Samas ei oma see tähtsust, kuna muud seaduslikku alust kaebajal nagunii ei ole.
väidetav vastuolu (vrdl kasvõi ainult Direktiivi preambula lg 11 ja art 4 lg 1 ning teisalt
Kaebaja on ise märkinud, et üksnes juhul, kui riik jätab Direktiivi määratud tähtajaks üle võtmata või ei võta seda nõuetekohaselt üle, siis on Euroopa Kohus leidnud, et isik võib vaidluses riigi asutusega oma õiguste saavutamiseks tugineda 8 Direktiivile. Tulenevalt asjaolust, et Direktiiv ei ole antud juhul otsekohaldatav, ning „Juhistest liikmeriikide kohtutele Euroopa ühenduste kohtu eelotsustuste taotlemiseks“ (2005/C 143/01), mille kohaselt Euroopa Kohus ei lahenda põhikohtuasjas tõusetunud faktilisi küsimusi ega siseriiklike õigusnormide tõlgendamise või kohaldamisega seotud lahkarvamusi, on põhjendamatu kaebaja taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks. 6. Kõike eelmärgitut arvestades on KMA 10.09.2007 otsus nr 20071364 ka sisuliselt õiguspärane haldusakt, mille tühistamiseks puudub alus. Seega puudub alus ka KMA kohustamiseks vaadata D.S.i pikaajalise elaniku elamisloa taotlus uuesti läbi. Õiguspärane haldusakt ei riku ega saagi rikkuda isiku subjektiivseid õigusi ega tekitada talle „ebaproportsionaalseid tagajärgi“. Kaebaja õiguslik olukord pärast keelduva otsuse tegemist võrreldes varasemaga ei ole muutunud, ta saab jätkuvalt seaduslikult viibida Eestis ja teostada oma õigusi tähtajalise elamisloa alusel, edaspidi,
-s sätestatud tingimuste täitmisel, võib D.S. aga esitada uuesti taotluse pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks. Neil asjaoludel jääb D.S.i kaebus rahuldamata ja tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 jäävad ka kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. KMA ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud. Hurma Kiviloo kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.