KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 15.jaanuar 2008. a Tallinn Haldusasja number 3-07-1959 Haldusasi P.T.’i kaebus AS Falck Eesti

) § 502 lg 4 kohaselt, kui parkimise õigust tõendav dokument ei ole paigaldatud vastavalt liiklusseaduse § 501 lõikele 41 , teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse . Vaidlustatud viivistasu otsuses on parkimisjärelevalve ametiisik märkinud selgituse “elaniku kaart varjatud”. 2 Liiklusseaduse § 501 lõike 41 kohaselt peab parkimise õigust tõendav dokument olema paigaldatud sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada tasutud parkimisaega või dokumendi kehtivust. 9.Selleks, et tuvastada elaniku sõiduki parkimiskaardi kehtivust, peab mootorsõiduki juht paigutama parkimiskaardi nii, et lisaks kaardi kehtivusandmetele oleks nähtav ka mootorsõiduk, millele parkimiskaart on väljastatud ja tänav, kus konkreetsel mootorsõidukil on lubatud elaniku sõiduki parkimiskaardi alusel parkida. Ametiisik saab teha järelduse selle kohta, kas parkimistasu on tasutud või mitte , olles kontrollinud ,kas kaart on kehtiv; kas kaart on väljastatud mootorsõidukile, mille esiklaasil või armatuurlaual parkimiskaarti eksponeeritakse; kas parkimiskaart annab õiguse parkida sellel tänaval, kus mootorsõidukit faktiliselt pargitakse. Vaid nende andmetega tutvudes saab ametiisik teha järelduse selle kohta, kas on õigus parkida või mitte. Seega

§ § 501 lg 41 peetakse dokumendi kehtivuse all silmas kõiki ülalnimetatud andmeid. Kuna kaebuse esitaja parkimiskaardilt ei olnud nähtav mootorsõiduk, millele elanikukaart oli väljastatud ja tänav, kus nimetatud kaardiga tohib parkida, ei vastanud parkimiskaardi paigutamine

§ 501lg 41 nõuetele.

IV KOHTUISTUNG 10.Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et ta ei vaidlusta asjaolu, et parkimisõigust tõendav dokument ei olnud nõuetekohaselt kogu ulatuses nähtav ning möönas, et alus viivistasu otsuse tegemiseks oli formaalselt olemas.Kaebuse esitaja peab viivistasuotsuse koostamist põhjendamatuks seetõttu, et auto parkimisluba oli tegelikult olemas ning viivistasu otsuse koostamise ajal esitas ta parkimiskaardi. Kuna kaebuse esitaja kohtus faktiliselt linnatransporditeenindajaga ja esitas parkimise õigust tõendava dokumendi, on viivistasuotsus ülekohtune ja ebaõiglane. Tasulise parkimiskaardi olemasolul pole alust viivistasu sissenõudmiseks, mis tähendaks autoomaniku mitmekordset maksustamist. Vastustaja jäi oma kirjalikus seletuses toodud seisukohtade juurde. V KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebuse esitaja taotleb AS Falck Eesti
2. oktoobri
3. a viivistasu otsusega nr VTO 154932 põhjustatud kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eelduseks on kas haldusakti või toimingu õigusvastasus, mistõttu hõlmab hüvitamistaotlus õigusvastasuse kindlakstegemise taotluse. Kohus kontrollibki kõigepealt viivistasuotsuse õiguspärasust.
4. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et kõnealuses kohas Ravi tn 10 oli tegemist avaliku tasulise parkimisalaga, vaidlust ei ole ka selles, et kaebuse esitaja omas dokumenti, mis andis temale õiguse parkida Ravi tn 10 avalikul tasulisel parkimisalal ( elaniku poolaastakaart). Kui kirjalikust kaebusest võis järeldada , et kaebuse esitaja peab viivistasuotsust õigusvastaseks ka seetõttu, et elaniku parkimiskaart oli paigutatud kaebuse esitaja sõiduki esiklaasile selliselt, et näha oli kaardi kehtivusaeg ning kaebuse esitaja hinnangul oli see piisav, tõendamaks avalikul tasulisel parkimisalal parkimise õigust , siis asja arutamisel ilmnes, et põhimõtteliselt ei ole vaidlust ka selles, et elaniku sõiduki parkimiskaardi olulisemateks kehtivusrekvisiitideks on kehtivusaeg, sõiduki registreerimismärk ja parkimiskoht kogumis. Kaebuse esitaja ei ole asja arutamisel vastu vaielnud vastustaja seisukohtadele, mille kohaselt tasulise parkimisala elaniku parkimiskaart 3 tõendab sellele märgitud registreerimismärgiga mootorsõiduki parkimise õigust parkimiskaardile märgitud parkimisalal kaardi kehtivusajal ning et kaebuse esitaja poolt tema sõiduki esiklaasile paigutatud parkimiskaardilt ei olnud näha vajalikud andmed, mille alusel parkimisjärelevalvet teostav isik peab saama otsustada: kas parkimiskaart on kehtiv; kas parkimiskaart on väljastatud sõidukile, mille esiklaasil või armatuurlaual parkimiskaarti eksponeeritakse ning kas parkimiskaart annab mootorsõiduki omanikule õiguse parkida tänaval, millel tegelikult mootorsõidukit pargitakse.Kaebuse esitaja on nõustunud sellega, et parkimiskaart ei olnud kogu ulatuses nähtav ning et selline paigutus ei olnud nõuetekohane. Vaidlus on käesolevas asjas tõusetunud eelkõige sellest, kas viivistasu otsuse koostamine tuginevalt

§ 502

lg 1 p 4 on õiguspärane juhul, kui faktiliselt oli kaebuse esitajal õigus tasulisel parkimisalal parkida ning viivistasu otsuse koostamise ajal näitas ta parkimiskaarti ka parkimiskontrolöridele. 13. Liiklusseaduse 501 lg 41 kohaselt peab parkimise õigust tõendav dokument olema paigaldatud sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada tasutud parkimisaega või dokumendi kehtivust. Nimetatud nõuetele vastavaks on põhjendatud pidada vaid elaniku parkimiskaardi sellist paigutust, millelt saab tuvastada kõik käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis loetletud andmed, mis kogumis kinnitavad parkimise õigust . Asjas esitatud dokumentidega on leidnud kinnitust, et kõik eespoolnimetatud rekvisiidid ei olnud kaardipaigutusest tulenevalt nähtavad ja loetavad ning seda asjaolu kaebuse esitaja ei vaidlusta. Vastustaja esitatud dokumentaalsetes tõendites sõidukist ja selle esiklaasile asetatud elaniku parkimiskaardist tehtud fotodel kajastuvast tulenevalt ei olnud parkimiskaardil tuvastatav parkimiskoht ja sõiduki registreerimismärk . Seega ei olnud kaardipaigutusest tulenevalt parkimiskonrolöril võimalik tuvastada, kas kaebuse esitajal oli õigus kasutada soodusparkimist kohas, kuhu sõiduk oli tegelikult pargitud. 14.

viivistasu otsuse koostamise ajal kehtinud (ja ka käesoleval ajal kehtiva) redaktsiooni § 502 lg 1 kohaselt teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse kui: 1) parkimistasu on maksmata, 2) tasutud parkimisaega on ületatud, 3) tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole nõuetekohaselt täidetud või 4) tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole paigaldatud vastavalt käesoleva seaduse § 501 lõikes 41 sätestatule. Seega on viivistasu otsuse koostamise ajal kehtinud ( ja ka käesoleval ajal kehtiva) liiklusseaduse redaktsiooni järgi parkimise õigust tõendava dokumendi mittenõuetekohane paigaldamine sõidukile ehk viivistasu määramise iseseisvaks aluseks ehk teisisõnu on

§ 502

lg 1 p 4 iseseisvaks aluseks viivistasu maksmise kohustuse tekkimisel ja viivistasu otsuse õiguspärasus ei sõltu sellest, kas isikul on tegelikult tasulise parkimise õigust tõendav dokument olemas või mitte. Siinkohal peab kohus vajalikuks märkida, et

muudatustega, mis jõustusid 24.04.2005, täiendati muu hulgas ka

§ 502

lg-t 1 , mis kuni 24.04.2005 sätestas: Parkimistasu maksmata jätmise või tasutud parkimisaja ületamise korral teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse, eespooltoodud punktidega 3 ja 4. Seega kuni 24.05.2005 kehtinud

redaktsioon ei näinud ette parkimise eest tasutud dokumendi eksponeerimiskohustust, mistõttu Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 18.11.2004.a. otsuses kohtuasjas nr 4-1-14-04 leidnud, et et

§ 50

.2 lõikest 1 ei tulene seaduslikku alust viivistasu määramiseks parkimise õigust tõendava dokumendi nõuetekohase paigaldamata jätmise eest, kui parkimise 4 õigus on tekkinud ning samas otsuses asus kohus ka seisukohale, et Parkimismaksumenetluses tehtud viivistasu otsuse vaidlustamiseks on isikul vastavalt Liiklusseaduse § 503 lõikele 2 õigus pöörduda vaidega valla- või linnavalitsusse või esitada halduskohtule kaebus. Vastavalt Kohalike maksude seaduse § 16 lõike 1 kolmandale lausele rakendatakse vaide menetlemisel Maksukorralduse seaduse 14. peatükis sätestatut. Vaide või kaebuse rahuldamise aluseks on eeskätt asjaolu, et vaide või kaebuse esitanud isikul oli parkimise õigus tegelikult tekkinud . Käesolevas haldusasjas vaidlustatud viivistasu otsuse tegemise ajaks olid jõustunud

muudatused ning seetõttu on ka põhjendamatu kaebuse esitaja viide transpordiameti antud selgitustele varasemale praktikale , mis sai tugineda varem kehtinud seadustele. 15.Käsitletava viivistasu otsuse tegemise tingis

§ 501

lõikes 41 sätestatu mittejärgimine, mis on

§ 502lg 1 p 4 kohaselt viivistasu määramise iseseisvaks aluseks.

Viivistasu maksmise kohustus

eespooltoodud sätte kohaselt tekib mitte ainult juhul, kui isik ei täida parkimistasu maksmise kohustust, vaid viivistasu määramise näeb seadus muu hulgas ette ka juhul, kui tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole nõuetekohaselt sõidukile paigutatud. Sealjuures asjaolu, et viivistasu otsusel on ekslikult märgitud ebaõige lahter ( parkimine tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata), ei tingi selle õigusvastasust. Parkimiskontrolöril ei ole üldjuhul võimalik kindlaks teha, kas konkreetse sõiduki suhtes on välja antud mingi parkimise õigust andev dokument, mis on sõiduki juhi poolt jäetud nõuetekohaselt autole paigutamata.Viivistasu määramise otsusest nähtuvad faktilised asjaolud, mis tõid kaasa viivistasu määramise : Elaniku parkimiskaart osaliselt varjatud. Nähtav 03.01.2007. Seetõttu olnuks

§ 502lg 1 p 4 sätestatud alusele viitamise korral olnud viivistasu otsus sama sisuga.

16.Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et parkimiskorra rikkumine on spetsiifiline õiguserikkumine, mille menetlemine toimub lihtsustatud korras ning vastav kord on mõistlik ja proportsionaalne. Lihtsustatud menetluse olemusele vastab parkija kohustamine olla eriliselt hoolikas parkimiskorra järgimiseks. Mootorsõidukijuht peab oma sõiduki tasulise parkimise alale parkimisel olema piisavalt hoolas ja täitma

501 lõikes 41 sätestatud kohustust. Selle kohustuse täitmata jätmine on parkimiskorra rikkumine ning viivistasu otsuse koostamine on põhjendatud.Parkimistasu maksmist või maksusoodustust või –vabastust peab isik tõendama. Isikul lasub tõendamiskoormus parkimise alustamise hetkeseisuga, mis on kooskõlas

mõttega.

501 lõike 4 kohaselt tuleb parkimistasu maksta enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Antud juhul ei paigaldanud kaebuse esitaja sõiduki juurest lahkumisel parkimise õigust tõendavat dokumenti viisil, mis oleks parkimisjärelevalvet teostaval isikul võimaldanud enne viivistasu otsuse koostamist veenduda isiku õiguses parkida sõidukit tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata.Isik, kes pargib sõidukit tasulisel parkimisalal, peab täitma oma hoolsus- ja tõendamiskohustust vahetult peale parkimise alustamist, mitte aga lootma tagantjärele tõendamisele. Kaebuse esitaja näol on tegemist mootorsõiduki juhiga, kellele juhtimisõiguse andmise eelduseks on teatud tingimustele vastamine, mis muu hulgas hõlmab ka liiklusseaduse tundmist. Liiklusseadus sätestab üheselt kehtestatud nõuete rikkumise tagajärjed. Parkimiskorra nõuete täitmata jätmise korral koostatav viivistasuotsus on karistusliku iseloomuga haldussunnivahend . 17.

§ 502

lg 1 sätestab, et parkimistasu maksmata jätmise või tasutud parkimisaja ületamise korral, tasulise parkimise õigust tõendava dokument mittenõuetekohasel 5 täitmisel või juhul, kui tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole paigaldatud vastavalt käesoleva seaduse § 501 lõikes 41 sätestatule ( p 4), teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse, mille määr sama paragrahvi lg 6 kohaselt ei tohi ületada 480 krooni ööpäevas. Kuna kaebaja parkimise õigust Ravi tänaval tõendav elaniku parkimiskaart ei olnud nõuetekohaselt paigaldatud, oli parkimisjärelevalve ametiisikul õigus teha viivistasu määramise otsus.

§-st 502 ei tulene parkimisjärelevalve ametiisiku kaalutlusõigust. Seega , olles tuvastanud ühe lõikes 1 nimetatud asjaoludest, millised on kõik iseseisvaks viivistasu määramise otsuse tegemise alused, on parkimisjärelevalvet teostaval ametiisikul kohustus viivistasu otsuse koostamiseks. Liiklusseadusest ei tulene ka järelevalveametniku õigust viivistasu otsuse tühistamiseks, vaid selleks, arvestades sealjuures parkimiskorra rikkumise lihtsustatud menetlusega, on ette nähtud ³ viivistasu otsuse vaidlustamise võimalus .

§ 50

lg 2 sätestab, et kui mootorsõiduki omanik või kasutaja leiab, et viivistasu otsusega on rikutud tema õigusi, võib ta pöörduda vaidega valla- või linnavalitsussse või esitada halduskohtule kaebuse. Seega on viivistasu otsus õiguspärane hoolimata sellest, et viivistasu otsuse koostamise ajal tuli kaebuse esitaja sõiduki juurde ja esitas parkimisloa järelevalveametnikule.

1. Õiguspärase viivistasu otsusega kaebuse esitajale viivistasu maksmise kohustuse panemine ei riku kaebuse esitaja õigusi ja ei ole käsitletav kaebuse esitajale kahju tekitamisena, mille hüvitamist saab isik riigivastutuse seaduse alusel nõuda. Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega on kahju hüvitamise nõude eeldusteks lisaks avaliku võimu kandja poolt avalik-õiguslikus suhtes toimunud tegevusele ka isiku õiguste rikkumine, varalise kahju tekkimine ja põhjuslik seos õiguste rikkumise ja kahju tekkimise vahel. Siinkohal peab kohus lisaks viivistasuotsuse õiguspärasusele ka vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu viivistasuotsuse koostamise ning kaebuse esitaja pensionist kinnipeetud 1113 krooni vahel, millist summat kaebuse esitaja käsitleb kahjuna. Asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt peeti kaebuse esitaja pensionist kahjuna kaebuses näidatud summa kinni seetõttu, et kaebuse esitaja jättis viivistasu otsusega temale pandud rahalise kohustuse õigeaegselt täitmata. Sealjuures on kohus kaebuse esitajale juba 19.10.2007.a. määruses( p 4) selgitanud kohtutäituri tegevuse peale, sealjuures kohtutäituri tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks, kaebuste esitamise korda.
2. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus rahuldamisele ei kuulu, vastustaja aga menetluskulu väljamõistmist kaebuse esitajalt taotlenud ei ole, menetluskulude jsotamise küsimust ei tõusetu. Lea Kuuse kohtunik 6