3-07-1928 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 20.detsember 2007. a. Tallinn Haldusasja number 3-07-1928 Haldusasi K.S.'i kaebus K

) § 12 lg 2 alusel tähtajaline elamisluba kehtivusajaga kuni 12.032000 Eestisse abikaasa juurde elama asumiseks .Nimetatud alusel on tähtajalist elamisluba kahel korral pikendatud.13.03.2004 väljastas Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) K.S.ile

§ 12lg 1 p 1 alusel tähtajalise elamisloa töötamiseks kehtivusajaga kuni 12.03.2006.

K.S.i tähtajalist elamisluba

§ 12lg 1 p 1 alusel on pikendatud kuni 12.03.2011.

1

1. 08.05.2007.a. esitas K.S. KMA-le pikaajalise elaniku elamisloa taotluse.
2. 14.09.2007.a. otsusega jättis KMA taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei vasta K.S. välismaalaste seaduse (

) § 14.4 lg 1 p 1 tingimustele. K.S. ei ole elamisloa alusel pidevalt Eestis elanud vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist ja tema eemalviibimine moodustab kokku üle kümne kuu viimase viie aasta jooksul, mistõttu ta ei vasta seaduses sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele. KMA keeldus pikaajalise elaniku elamisloa andmisest

§ 14.6 lg 1 p 4 alusel.

1. 05.10.2007 esitas K.S. kaebuse halduskohtusse. II KAEBUSE MOTIIVID 5.Kaebuse esitaja , taotledes KMA 14.09.2007.a. otsuse nr 20071378 tühistamist ja KMA kohustamist pikaajalise elaniku elamisloa taotluse uueks läbivaatamiseks, leiab, et KMA otsusega, millega KMA keeldus temale pikaajalise elaniku elamisloa andmisest, on rikutud nii siseriiklike õigusaktide kui ka Euroopa Liidu direktiivi 2003/109/EÜ nõudeid.Kaebuse esitaja on seisukohal, et ta vastab ülalmärgitud direktiiviga kehtestatud nõuetele ning temale tuleb anda pikaajalise elaniku elamisluba . 6.Esmalt märgib kaebuse esitaja, et KMA jättis temale pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisel põhjendamatult arvestamata asjaoluga, et kaebuse esitaja eemalviibimine Eestist on eranditult seotud töökohustuste täitmisega . Seega on lähtumine Piirivalveameti piiriületuste andmetest põhjendamatu, sest nendest andmetest ei nähtu, kas välismaalane asus välisriiki elama või kus ta pärast riigipiiri ületamist asub. Kaebuse esitaja väitel ei ole ta ajavahemikul 2002-2007 elanud mingis konkreetses välisriigis, vaid tal tuli seoses ettevõtlusega viibida pikaajalistel lähetustel välisriikides. Kaebuse esitaja on Eesti osaühingu omanik ja juhatuse liige. Samuti peab kaebuse esitaja oluliseks rõhutada, et tema tegelemine ettevõtlusega on kaebuse esitaja Eestis elava perekonna peamiseks sissetulekuallikaks ning kaebuse esitaja ainus elukoht asub Eestis. Seega on KMA jätnud vajaliku tähelepanuta selle, et kaebuse esitaja tööülesannete iseloomu tõttu on tema Eestist eemalviibimine põhjendatud, Eestis viibimine ei oma ajutist iseloomu, kaebuse esitaja elab koos perekonnaga alaliselt Eestis ning kaebuse esitaja elab Eestis seaduslikult juba 5 aastat.
2. Kaebuse esitaja põhjendab vaidlustatud otsuse õigusvastasust ka sellega, et

§ 14

.4 lõikes 1 sätestatud nõude kohaldamine tema suhtes on vastuolus Euroopa Liidu direktiiviga 2003/109/EÜ. Pikaajalise elaniku elamisloa andmisel oli KMA kohustatud arvestama sellega, et

muutmine ja uue elamisloa liigi kehtestamine olid tingitud nimetatud direktiivist. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema juhtum kuulub selliste hulka, millisel juhul on direktiivist tulenevalt lubatud erandi tegemine

§ 14

.4 lg 4 sätestatud reeglist , KMA otsus rikub kaebuse esitajale kui Eesti püsielanikule Euroopa Liidu direktiivist 2003/109/EÜ tulenevat õigust saada pikaajalise elaniku staatus. Kaebuse esitaja vastab pikaajalisele elanikule esitatavatele tingimustele. Kaebuse esiaja hinnangul on

§ 14

.1 lg 1 sätestatud nõue lisaks vastuolule Euroopa Liidu direktiiviga 2003/109/EÜ ka Põhiseaduse § 29 sätestatud elukutse valiku vabadusega . 2 8. Vaidlustatud otsus on kaebuse kohaselt vastuolus ka proportsionaalsuse põhimõttega. Kaebuse esitaja elab Eestis seaduslikult ja pidavalt rohkem kui 5 aastat ning tema õigust saada pikaajalise elaniku elamisluba ei tohi piirata ainuüksi seetõttu, et riigiorgani tegevuse tulemusel on jäetud

-s kehtestamata võimalus konkreetsetel ja erakorralistel asjaoludel võimaldada erandeid pikaajalise elaniku elamisloa andmise otsustamisel.Eestis elamist tuleks hinnata igal üksikul juhul eraldi ja laiendada

sätetele direktiivis sätestatu. Tulenevalt õiguse üldistest põhimõtetest tuleb

§ 14

.1 lg 1 rakendamisel arvestada Eestis elamise hulka ka viibimine Eestist väljaspool tööülesannete täitmise tõttu. Avalikku huvi, mis välistaks kaebaja poolt esitatud taotluse rahuldamise, ei esine, samas võib pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumine tuua kaasa ebaproportsionaalseid tagajärgi. 9. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Eesti oli kohustatud harmoniseerima kõnealuse direktiivi 23.01.2006, mis jäi aga tegemata. Asjaolu, et Riigikogu ei viinud õigeaegselt ja nõuetekohaselt

-st kooskõlla direktiiviga, ei anna KMA-le alust mitte menetleda kaebuse esitaja pikaajalise elaniku elamisloa taotlust vastavalt 23.01.2006 jõustunud direktiivile. Seega, kuna direktiivi nõuded on Eestile kohustuslikud ning Eesti seaduse ja EL õiguse vastuolu korral on prioriteet EL õigusel, on kaebuse esitaja seisukohal, et tal on õigus saada pikaajalise elaniku elamisluba, mis annab talle alalise elaniku staatuse. III VASTUSTAJA VASTUVÄITED 10.KMA vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et vaidlustatud otsus on õiguspärane.

§ 14

.6 lg 1 p 4 kohaselt keeldutakse välismaalasele pikaajalise elaniku elamisloa andmisest, kui isik ei vasta

-s sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa tingimustele. Kaebuse esitaja ei ela pidevalt Eestis. Piiriületuste andmebaasi kohaselt moodustas tema eemalviibimine kokku üle 10 kuu viimase viie aasta jooksul. Vastustaja on seisukohal, et Piirivalveameti andmetest lähtumine on õiguspärane, sest nende andmete alusel on võimalik saada kinnitust, kui pika aja jooksul on isik tegelikult riigis viibinud. Kuna kaebuse esitaja pidevalt Eestis ei ela, oli KMA-l kohustus keelduda temale pikaajalise elaniku elamisloa andmisest. 11.KMA lähtus pikaajalise elaniku elamisloa taotluse läbivaatamisel kehtivast seadusest.

määratleb üheselt selgelt ja mõistetavalt, kuidas teha kindlaks Eestis pideva elamise aeg .

§ 14

.4 lg 1 p 1 sätestab üheselt tingimuse, millele pikaajalise elaniku elamisloa taotleja peab vastama. Seadusandja on pidanud taotleja

§ 14

.1 lg 1 p 1 sätestatud tingimustele vastavuse hindamisel oluliseks seda, kas taotleja eemalviibimine Eestist on seotud mõne pakilise vajadusega või mitte. Tallinna Ringkonnakohus on 07.11.2007 otsuses haldusasjas nr 3-06-1813 märkinud, et isiku pikaajaline viibimine mõnel pakilisel perekondlikul, tööalasel vm põhjusel välisriigis näitab üldjuhul pigem seda, et isikul on selle riigiga säilinud sidemed, mis vähendavad tema vajadust Eesti pikaajalise elaniku elamisloa järele.KMA on hinnanud asjaolusid ja tõendeid kogumis ja on leidnud, et kaebuse esitajale pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumine on põhjendatud. 12. Hinnates isiku vastavust

§ 14

.1 lg 1 p 1 tingimustele ei ole haldusorganile

-s antud võimalust diskretsiooni teostamiseks.Välismaalasel puudub absoluutne õigus pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks. Taotluse läbivaatamisel hinnatakse, kas 3 isik on pidevalt Eestis viibinud ning pikaajalise elaniku elamisluba antakse isikule, kes reaalselt pikaajaliselt riigis viibib.

ei näe ette erandi tegemist isikule, kes viibib riigist väljaspool seoses töökohustuste täitmisega. 13.

ei ole vastuolus Euroopa Liidu direktiiviga 2003/109/EÜ. Direktiiv eeldab, et Euroopa Liidu liikmesriigid, sealhulgas Eesti võtab üle direktiivis märgitud põhimõtted selliselt, et kehtestab reegid oma õigusaktides. Direktiiv ei ole otsekohaldatav ning pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimused on sätestatud siseriiklikult

-s, seega riigivõimuorganil ei saa kaalutlusõigust tekkida Euroopa Liidu direktiivi 2003/109/EÜ alusel. Kõnealuse direktiivi art 26 näeb ette liikmesriikidele tähtaja direktiivis sätestatud nõuete sisseviimiseks siseriiklikkusse õigusesse. Eesti Vabariik harmoniseeris direktiivis sätestatud nõuded

01.06.2006 jõustunud muudatustega, mistõttu on põhjendamatud kaebuse väited selle kohta, et KMA-l puudub alus mitte menetleda esitatud taotlust vastavalt direktiivile põhjusel, et Riigikogu ei viinud õigeaegselt ja nõuetekohaselt

kooskõlla direktiiviga.

regulatsioon on vastavuses direktiivi eesmärgiga, milleks on Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumil seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanikele liikmesriigi kodanikega võimalikult sarnaste tingimuste loomine elamiseks ja töötamiseks liikmesriigis.

võimaldab isikul riigist ajutiselt lahkuda, samas tagab isiku püsivad sidemed Eesti riigiga. Otsus ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, pikaajalise elaniku elamisloa saamine eeldab riigi poolt seadusega kehtestatud tingimuste täitmist, millele kaebuse esitaja ei vasta. 14.Kaebuse esitajal on kuni 12.03.2011 seaduslik alus Eestis viibimiseks ja töötamiseks, seega pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisega ei võta KMA kaebajalt seaduslikku alust Eestis viibimiseks ja töötamiseks, mistõttu kaebuse esitajal on võimalik jätkuvalt perega Eestis elada ja töötada ametikohal, mis eeldab välislähetustes viibimist. Kaebuse esitaja saab õigust vabalt valida töökohta ja elada Eestis perekonnaelu teostada kehtiva tähtajalise elamisloa alusel. Lisaks leiab KMA, et pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumine ei võta kaebuse esitajalt õigust taotleda pikaajalise elaniku elamisluba , kui ta vastab

-s sätestatud tingimustele. IV MENETLUSOSALISTE TÄIENDAVAD TAOTLUSED JA DOKUMENDID

1. Kohtu poolt kooskõlas HkMS § 20¹ lg-ga 1 antud tähtaja jooksul täiendavate taotluste ja dokumentide esitamiseks pooled täiendavalt taotlusi ega dokumente ei esitanud. V KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2. Esmalt märgib kohus, et Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses taotles K.S. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (KMA) 14.09.2007.a. pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 20071378 tühistamist . 18.10.2007 määrusega tõlgendas kohus kaebuses esitatud taotlust lähtuvalt kaebuse põhjendustest ja kaebusest nähtuvast eesmärgist kaebusena Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kohustamiseks kaebuse esitaja poolt esitatud pikaajalise elaniku elamisloa taotluse uueks läbivaatamiseks. Kohtu sellise tõlgendusega on kaebuse esitaja nõustunud. 4
3. Alljärgnevalt annab kohus kõigepealt õigusliku hinnangu pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise otsusele, sest KMA otsuse õiguspärasuse/õigusvastasuse tuvastamisel selgub ka, kas on täidetud kohustamisnõude rahuldamise üks eeldustest, milleks on haldusakti või toimingu õigusvastasus.
4. Välismaalaste seaduse (

) § 14.3 lg 1 kohaselt antakse välismaalasele pikaajalise elaniku elamisluba, kui tema puhul on täidetud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimused ja välismaalase elukoha andmed on kantud rahvastikuregistrisse.

§ 14.4 sätestab pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimused.

Viidatud paragrahvi lg 1 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa anda välismaalasele, kes vastab järgmistele tingimustele: 1) ta on elanud Eestis elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist; 2) tal on kehtiv tähtajaline elamisluba; 3) tal on püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks; 4) ta on kindlustatud isik ravikindlustuse seaduse või Eesti Vabariigi välislepingu tähenduses; 5) ta on täitnud integratsiooninõude ja 6) tema puhul ei esine pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise aluseks olevaid asjaolusid. Sama paragrahvi lg 4 näeb ette,et käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 1 sätestatud pidevalt Eestis elamise perioodi hulka loetakse Eestist ajutist eemalviibimist, mis ei ületa kuut järjestikust kuud ja kokku kümmet kuud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist.

§ 14

.6 sätestab pikaajalise elamisloa andmisest keeldumise alused ning selle paragrahvi lg 1 p 4 kohaselt ei anta pikaajalise elaniku elamisluba välismaalasele, kes ei vasta käesolevas seaduses sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele. Kaebuse esitajale keelduti pikaajalise elamisloa andmisest eespooltoodud alusel. KMA tuvastas, et K.Singi puhul ei ole täidetud

§ 14

.4 lg 1 p 1 sätestatud nõue ning vaidlust ei ole poolte vahel iseenesest selles, et kaebuse esitaja on viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist viibinud ajutiselt Eestist eemal kokku üle kümne kuu. Seega, kui KMA oli tuvastanud, et K.S. ei vasta

-s sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele, tuli KMA-l lähtuvalt

§ 14

.6 lg 1 p 4, mis on imperatiivseks sätteks, keelduda pikaajalise elamisloa andmisest . 19.Kaebuse esitaja, nõustudes Piirivalveameti andmetega tema piiriületuste kohta ja mööndes haldusmenetluses, et tema eemalviibimine Eestist viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist moodutab kokku rohkem kui ühe aasta, leiab samas, et hinnangu andmist asjaolule, kas taotleja elab pidevalt Eestis, on põhjendamatu seostada tööülesannete täitmisest tulenevate Eestist eemalviibimistega ning et seetõttu on ka väär KMA –l lähtuda Piirivalveameti piiriületuste andmebaasist, kuna viimatinimetatust ei nähtu asjaolud, mille tõttu Eestist lahkuti või mis asjaoludel vällisriigis viibiti. Kohus leiab, et KMA on seadust kohaldanud õigesti ning kaebuse esitaja seisukoht on ekslik.

§ 14

.4 lg 4 määratleb üheselt selgelt ja mõistetavalt , kuidas teha kindlaks Eestis pideva elamise aeg ning selles osas haldusorganile kaalutlusõigust ette nähtud ei ole. Seega ei olnud KMA-l seadusest tulenevalt õigust kaaluda, kas kaebaja viibimist seoses tööülesannete täitmisega väljaspool Eesti Vabariiki saab käesoleval juhul arvata pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks vajaliku pidevalt Eestis viibimise 5 elamisperioodi hulka või mitte ehk teisisõnu ei olnud KMA-l kaalutlusõigust hindamaks kaebuse esitaja vastavust

§ 14

.4 lg 1 p 1 sätestatud tingimusele .Seega puudus KMA-l ka otsustuse tegemiseks vajadus selgitada Eestist eemalviibimise asjaolusid ning Piirivalveameti piiriületuste andmebaasist lähtumine on õigustatud. Siinkohal kohus märgib, et diskretsioonivolituste andmist on seadusandja pidanud vajalikuks juhtudel, kus pikaajalise elaniku elamisloa andmise otsustamisel tuleb haldusorganil otsustada selle üle, kas isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule või kui isik on esitanud valeandmeid või kasutanud pettust (

§ 14.6 lg 2).

Seega asus KMA põhjendatult seisukohale, et K.S. ei vasta

§ 14.4 lg 1 p 1 toodud tingimusele.

Eespooltoodust tulenevalt on põhjendatud ja kooskõlas seadusega ka K.S.ile pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumine

§ 14.6 lg 1 p 4 alusel.

20.

01.06.2006.a. jõustunud muudatustega, mille eesmärgiks oli muu hulgas harmoniseerida Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta sätestati

-s elamisloa uue liigina pikaajalise elaniku elamisluba, selle elamisloa saamise tingimused ning nimetatud elamisloa tühistamise ja andmisest keeldumise alused, samuti pikajalise elaniku staatusest tulenevad õigused. Neid küsimusi reguleerivad

IV.2 peatüki sätted. Euroopa Ühenduse Asutamislepingu art 249 kohaselt on direktiiv saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele. Seega erinevalt Euroopa Liidu määrustest, mis on pärast jõustumist kõikides liikmesriikides vahetult kohaldatavad ning tekitavad ka nende kodanikele vahetult õigusi ja kohustusi, ei ole Euroopa Liidu direktiivid põhimõtteliselt vahetult kohaldatavad ja nende kohaldamiseks on vaja need siseriiklikku õigusesse sisse viia, sealjuures tuleb direktiivi eesmärk saavutada igal liikmesriigil, ent vormi ja meetodite valik on iga liikmesriigi otsustada. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et direktiiv on vertikaalselt realiseeritav, sest kohustatud subjektiks on liikmesriik. Samuti nõustub kohus vastustajaga selles, et järeldust, mille kohaselt vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingule on kõnealune direktiiv adresseeritud liikmesriikidele, mitte liikmesriikide kodanikele, kinnitab lisaks eeltoodule direktiivi art 28. Ka näeb direktiivi art 26 liikmesriikidele ette tähtaja direktiivi järgimiseks vajalike õigus- ja haldusnormide jõustamiseks. Pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimused on siseriiklikult sätestatud

-s ning kaebuse esitaja seisukoht, et tema õigus nõuda pidevalt Eestis elamise perioodi hulka lähetuses viibimise arvestamist tuleneb direktiivist, on ekslik. 21.Kaebuse esitaja hinnangul peab vastavalt direktiivi preambula punktile 6 olema pikaajalise elaniku staatuse saamise põhikriteeriumiks liikmesriigi teeriotooriumil elamise kestus ning vahetult kohaldatavaks sätteks, millest tuleneb tema õigus saada Euroopa Liidu pikaajalise elaniku õigused ja kohustused, on kaebuse kohaselt kõnealuse direktiivi artikkel 4, mis näeb ette järgmist: “

1. Liikmesriigid annavad pikaajalise elaniku staatuse kolmanda riigi kodanikele, kes on nende territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul vahetult enne asjaomase taotluse esitamist.
2. Lõikes 1 osutatud perioodi arvutades ei võeta arvesse artikli 3 lõike 2 punktides e ja f osutatud põhjustel veedetud elamisperioode. 6 Artikli 3 lõike 2 punktis a osutatud juhtudel, kui kolmanda riigi kodanik on saanud elamise õiguse, mis võimaldab tal taotleda pikaajalise elaniku staatust, võetakse lõikes 1 osutatud perioodi arvutamisel arvesse ainult poolt elamisperioodidest, mis on veedetud õpingute või kutseõppega seoses.
3. Äraolekuajad asjaomase liikmesriigi territooriumilt ei katkesta lõikes 1 osutatud perioodi ning neid võetakse selle arvutamisel arvesse tingimusel, et nende kestus on vähem kui kuus järjestikust kuud ja need kokku ei ületa kümmet kuud lõikes 1 osutatud perioodi jooksul. Konkreetsetel ja erakorralistel ajutistel asjaoludel ning kooskõlas siseriikliku õigusega võivad liikmesriigid aktsepteerida esimeses lõigus ettenähtust pikemaid äraolekuaegu, mis lõikes 1 osutatud perioodi ei katkesta. Sellistel juhtudel ei arvesta liikmesriigid lõikes 1 osutatud perioodi arvutamisel asjaomast äraolekuaega. Erandina teisest lõigust võivad liikmesriigid lõikes 1 osutatud perioodi arvutamisel arvesse võtta äraolekuaegu, mis on seotud töölähetusega, sh piiriüleste teenuste pakkumine.“ Käsitletava direktiivi art 4 lg 3 selle osa sõnastusest, mida kaebuse esitaja ilmselt silmas peab , järeldub üheselt, et erandi tegemiseks on liikmesriikidele antud diskretsiooniõigus ning tegemist ei ole imperatiivse sättega :”Konkreetsetel ja erakorralistel asjaoludel ning kooskõlas siseriikliku õigusega võivad liikmesriigid aktsepteerida esimeses lõigus ettenähtust pikemaid äraolekuaegu, mis lõikes 1 osutatud perioodi ei katkesta. Sellistel juhtudel ei arvesta liikmesriigid lõikes 1 osutatud perioodi arvutamisel asjaomast äraolekuaega. Erandina teisest lõigust võivad liikmesriigid lõikes 1 osutatud perioodi arvutamisel arvesse võtta äraolekuaega, mis on seotud töölähetusega, sh piiriüleste teenuste pakkumine.”. Eeltoodust tulenevalt on kaebuse väited ülaltoodud sätete otsekohaldatavusest ja vahetult liikmesriikide kodanikele õiguste tekitamisest ekslikud, sest direktiiviga on antud liikmesriikidele õigus otsustada siseriikliku seadusega erandite tegemise või nende mittetegemise üle.
4. Direktiivis liikmesriikidele antud diskretsiooniõigus näha siseriiklikus õiguses ette erandite tegemist ei tähenda, et kui Eesti riik selliste erandite tegemist siseriiklikus õiguses sätestanud ei ole, tuli KMA-l lähtuda direktiivis sätestatud erandi tegemise võimalusest. Eesti Vabariik harmoniseeris direktiivis sätestatud nõuded

01.06.2006 jõustunud muudatustega ning

regulatsioon on vastavuses direktiivi eesmärgiga . Kuigi seaduseeelnõu 829 SE I algredaktsioonis oli

§ 14

.4 lõikes 4 ette nähtud, et pidevalt Eestis elamisperioodi hulka loetakse ajutist Eestist eemalviibimist juhul, kui eemalviibimine on seotud muu hulgas lähtusega ja mis ei ületa ühte aastat ning lõppredaktsioonis ja jõustunud seadusemuudatustes sellist sätet ei ole, ei tähenda nimetatu, et kaebuse esitajal oleks tekkinud õigus nõuda seaduseelnõus kavandatu tema suhtes kohaldamist. Eespoolviidatud

muudatuste eelnõu juures olevast seletuskirjast nähtub, et Eesti riik on Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi nr 2003/109/EÜ harmoniseerimisel ja pikaajalise elaniku staatuse andmist puudutava regulatsiooni siseriiklikul sätestamisel kasutanud talle antud diskretsiooniõigust ja kaalunud riigivõimule pikaajalise elaniku staatuse andmisel kaalutlusõiguse jätmist, kuid on jõustanud seaduse ilma riigivõimule kaalutlusõigust jätmata.

muudatuste eelnõust ega selle eelnõu Riigikogus arutamist kajastavatest istungite stenogrammidest ei nähtu, et siseriiklikust õigusest oleks kaalutlusõiguse sätestamise säte expressis verbis välja jäetud põhimõttel, et kaalutlusõigus tekib riigivõimul direktiivi alusel. 7 Tallinna Ringkonnakohus märkis 28.08.2007.a. otsuses haldusasjas nr 3-06-2058:” Ringkonnakohtu hinnangul on

-s sätestatud regulatsioon pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks vaatamata riigiorganile erakorralistel asjaoludel ettenähtust pikema äraolekuaegade aktsepteerimiseks kaalutlusõiguse sätestamata jätmisele vastavuses Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi nr 2003/109/EÜ eesmärgiga - luua Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumil seaduslikult elavatele kolmandate riikide kodanikele liikmesriigi kodanikega võimalikult sarnased tingimused elamiseks ja töötamiseks liikmesriigis. Pikaajalise elaniku staatuse saamise põhikriteeriumiks on riigi territooriumil seaduslikult ja pidevalt elamise kestus, et isik võiks näidata, et ta on riigiga püsivad sidemed loonud.

sätete kohaselt ei katkesta äraolekuajad riigi territooriumilt pikaajalise elaniku staatuse saamiseks vajalikku elamisperioodi tingimusel, et äraolekute kestus on vähem kui kuus järjestikust kuud ja need kokku ei ületa kümmet kuud viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist.

sätestatud regulatsioon tagab nii isiku püsivad sidemed Eesti riigiga kui ka võimaldab isikul riigist ajutist lahkumist.”. Siinkohal märgib kohus, et eespoolmärgitud haldusasjas, milles isiku välislähetuste tõttu moodustas tema Eestist eemalviibimine kokku üle kümne kuu viimase viie aasta jooksul ning pikaajalise elaniku elamisoa andmisest keeldumise vaidlustamisel leidis kaebuse esitaja, et tal tekivad õigused vahetult Euroopa Liidu direktiivist, kuna Eesti seadus on direktiiviga vastuolus, jättis Riigikohus 19.12.2007 määrusega 7-1-3-449-07 kassatsioonkaebuse kui ilmselt põhjendamatu menetlusse võtmata. Seega on Riigikohus nõustunud ringkonnakohtu viidatud otsuses toodud järeldustega selle kohta, et kõnealune direktiiv ei ole otsekohaldatav ja

ei ole vastuolus direktiiviga ning pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks peab isik vastama selleks siseriiklikult

-s sätestatud tingimustele, mis erandi tegemist juhtudel nagu käesolevas haldusasjas, ette ei näe. 23.Täiendavalt märgib kohus, et kaebuse esitajale oli väljastatud tähtajaline elamisluba ja tema ootused said seisneda nimetatud elamisloast tulenevate õiguste realiseerimises ja neid õigusi 01.06.2006 jõustunud seadusemuudatustega rikutud ei ole, sest nendega ei kitsendatud kaebuse esitaja õigusi. Välismaalasel puudub absoluutne õigus pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks ning sellise elamisloa saamiseks peab ta vastama seadusega kehtestatud tingimustele, mis kaebuse esitaja puhul täidetud ei ole. Pikaajalise elamisloa andmisest keeldumise otsustamisel on KMA arvestanud muu hulgas sellega, et elamisloa andmisest keeldumisega ei rikutaks kaebuse esitaja Põhiseadusest tulenevaid õigusi. Kohtu hinnangul on KMA põhjendatult leidnud, et kuna K.S.il on kuni 12.03.2011 seaduslik alus Eestis viibimiseks ning tal on õigus taotleda elamisloa pikendamist, on kaebuse esitajal võimalus jätkuvalt Eestis elada ning KMA otsus ei riku kaebuse esitaja õigust vabalt valida töökohta,sest neid õigusi saab ta teostada ka tähtajalise elamisloa alusel. Kaebuse esitajalt ei ole võetud vaidlustatud otsusega võimalust töötada ametikohal, mis eeldab välislähetustes viibimist, samuti ei pea kaebuse esitaja pikaajalise elaniku elamisloa taotlemiseks iseenesest loobuma tööst, mis eeldab välislähetustes viibimist.

regulatsioon tagab püsivad sidemed Eesti riigiga , samas võimaldab isikul ajutist riigist lahkumist. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud otsusega ei ole kaebuse esitajalt võetud õigust taotleda uuesti pikaajalise elaniku elamisluba, kui ta vastab

-s sätestatud tingimustele. Kaebuse väide vaidlustatud otsusega kaasnevatest ebaproportsionaalsetest tagajärgedest, mida kaebuses rohkem täpsustatud ei ole, on paljasõnalised ja põhjendamatud. 8 24. KMA on taotluse läbivaatamisel hinnanud taotleja vastavust

-s sätestatud tingimustele ja on taotluse menetlemisel lähtunud kehtivast seadusest ning selles sätestatud tingimustest pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks, samuti on arvestatud põhiseaduslikke piire. Kaebuse esitaja pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimustele ei vasta, sest ta ei ole pidevalt Eestis viibinud. Vaidlustatud otsus on nii faktiliselt kui õiguslikult motiveeritud ja kooskõlas seadusega. Kohus saab tühistada kaebuse esitaja õigusi rikkuvat õigusvastast haldusakti. Kuna nõue Kodakondsus-ja Migratsiooniameti 14.09.2007.a. otsuse nr 20071378 tühistamiseks rahuldamisele ei kuulu, on seega täitmata kohustamisnõude rahuldamise üks eeldustest, milleks on haldusakti õigusvastasus. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta rahuldamata ka kohustamisnõue. VI MENETLUSKULUD 25. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebus rahuldamisele ei kuulu,ent kuna vastustaja menetluskulu väljamõistmist kaebuse esitajalt taotlenud ei ole, menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu. Lea Kuuse kohtunik 9