KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Silvia Truman (eesistuja), Ruth Virkus ja Viive Ligi 10. jaanuar 2008, Tallinn Haldusasja number 3-06-1544 Haldusasi AS Propaan kaebus Tallinna Linnavalitsuse 28.06.2006 korralduse nr 1474-k tühistamiseks Tallinna Halduskohtu 23.03.2007 otsus Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonna- Tallinna Linnavalitsuse ja OÜ BaltReal Invest apellatsioonkaebused kohtus 11.detsember 2007 Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised Kaebaja - AS Propaan Vastustaja - Tallinna Linnavalitsus Kolmas isik – OÜ BaltReal Invest RESOLUTSIOON Jätta OÜ BaltReal Invest apellatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 23.03.2007 otsus nr 3-06-1544 AS Propaan esindajate kulude hüvitamist puudutavas osas ning mõista Tallinna linnalt AS Propaan kasuks välja esindajate kuluna 30 000 kooni. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu otsus muutmata. Mõista Tallinna linnalt AS Propaan kasuks välja 20 000 kr apellatsiooniastmes kantud esindajate kulude katteks. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Tallinna Linnavalitsuse 28.06.2006 korraldusega nr 1474-k kehtestati X tn 7a kinnistu ja lähiala detailplaneering, OÜ Z-Projekt töö nr 2072, millega kavandati Lasnamäe linnaosas 7,6 ha suurusel maa-alal asuva kinnistu jagamine, sihtotstarbe muutmine ning kinnistu jagamisel tekkivatele kruntidele kuni 15 kahe- kuni viiekorruseliste tootmis- ja ärihoonete ehitamine. 3-06-1544 AS Propaan kaebuses Tallinna Halduskohtule paluti linnavalitsuse korraldus tühistada. Kaebuse kohaselt on AS Propaan planeeringuala naabruses (külgnev kinnistu Gaasi 8/11/X 5) asuv A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõte, mille mahutipark (kokku 24 vedelgaasimahutit) sisaldab alaliselt kuni 650 tonni (1 500 m3) kergestisüttivat ja ohtlikku vedelgaasi. Detailplaneering määratleb eriti ohtliku alana (ehituskeeluala) 50 m kõnealustest mahutitest, väga ohtliku alana (kus on lubatud hoonestada teatud tingimustel) 100 m ning kuni 200 m raadiuses mahutitest (ohtlik ala) soovitatakse hoonestamisel kasutada tuleklaasi TPI. Linnavalitsus viitab 50 m ehituskeelutsoonile kui õigusaktidest tulenevale, märkimata õigusakti, kus taoline regulatsioon sisalduks. Vastustaja järeldus, et keelatud on ehitamine eriti ohtlikul alal ja lubatav on väga ohtlikul ja ohtlikul alal, on põhistamata. AS Propaan mahutipark on projekteeritud ja ehitatud aastakümneid tagasi vastavuses tollel ajal kehtinud normistiku SNIP II-37-76 nõuetega (mis küttegaasi ohutuse seaduse § 40 kohaselt on kehtiv õigusakt) ning kasutuses arvestusega, et vähemalt 200 m raadiuses (vastavalt SNIP art 9.10 ja tab 19) ei ole territooriumilt väljaspool asuvaid objekte. Viimast arvestavalt on koostatud AS Propaan teabeleht, ohutusaruanne ja hädaolukordade lahendamise plaanid (nii nagu seda nõuab kemikaaliseaduse § 15), mis tuleks vaidlusalust detailplaneeringut arvestavalt muuta ja mis võib viia selleni, et kaebaja tegevus tuleb kas lõpetada või suures ulatuses ümber korraldada. Kemikaaliseaduse § 14 kohaselt kinnitab valla- või linnavolikogu rajatava suurõnnetuse ohuga ettevõtte lubatava asukoha ettevõtja esitatud ohutusaruandest lähtudes. Arusaamatu on, miks vaidlusaluse detailplaneeringu menetlemisel ei arvestatud olemasoleva A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõttega, jäeti tähelepanuta vedelkütuse käitleja hoiatused ohu ja nende raskete tagajärgede suurenemise kohta ega nõutud konkreetse üksikjuhu riskianalüüsi ohutute vahekauguste määramiseks. Kuigi detailplaneering kehtestab teatud piirangud hoonestamisele, ei tugine need riskianalüüsile. Detailplaneeringu seletuskirjas viidatud OÜ Ehitusekspertiisibüroo arvamus ei ole riskianalüüs; selles antakse hinnang ehituslikele meetmetele, mis võimaliku suurõnnetuse puhul vähendaksid ohtu inimeste tervisele ja varale. Kaebaja esitas planeeringule oma vastuväited, kuid tema seisukohtadega ei arvestatud. Kui planeeritav ala hoonestatakse vaidlusaluse planeeringu alusel, on see ohtlik paljude inimeste elule ja tervisele, loob aluse suurõnnetuse ohu suurenemiseks, samuti tekitab seadusest tulenevaid täiendavaid kohustusi kaebajale. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus kaebusega ei nõustunud. Detailplaneeringu menetlemine ja kehtestamine on toimunud planeerimise eesmärke ja põhiprintsiipe silmas pidades ja vastavalt kehtivale õigusele ning kaalutlusreegleid pole rikutud. Võimaluse piires arvestati kaebaja seisukohtadega ning nähti ette konkreetsed meetmed võimaliku ohu minimeerimiseks. Tellitud sai tehniline ekspertiis, hindamaks ohutusmeetmete piisavust planeeringuga kavandatavate hoonete rajamiseks ohutsooni; eksperdi soovitustega on arvestatud ja ettevaatusabinõusid tarvitusele võetud. Konkreetsemad ohu minimeerijad hoonetele ja inimestele kirjutatakse arendajale ette ehituslubade väljastamise menetluses. Suurõnnetuste ohuga ettevõttel on kohustus rakendada ise vajalikke meetmeid, et minimeerida temast tulenevat ohtu ümbruskonnale. Põhjendatud pole nõue, et teised isikud peaksid piirama tegevust oma kinnistutel kaebajast lähtuva ohu tõttu. Kolmas isik OÜ BaltReal Invest palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja seisukoht, et gaasimahutite ümber 200 m raadiuses peab olema keelatud hoonete püstitamine, on ekslik. Kaebaja viidatud küttegaasi ohutuse seaduse § 40 käsitleb gaasipaigaldistele- ja seadmetele kehtestatud nõudeid ega käsitle nende kaitsetsoone. X tn 7a kinnistut kasutatakse õppesõidu- ja ladustamisplatsina ning kaebajal naaberkinnistu omanikuna tuleb ka praeguses olukorras arvestada oma tegevuses naaberkinnistul toimuvaga. Ka on kaebaja ise 2
(12)3-06-1544 lubanud mitmel äriühingul tegutseda 200 m ohuala piiridesse jäävates hoonetes. Kaebajal A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõttena on kohustus tagada oma tegevuse ohutus ning tal puudub õiguslik alus eeldada, et naaberkrunte ei hoonestata ja et ta ei pea oma tegevuses nendega arvestama. Kuigi õigusaktidega pole sätestatud ehituskeelde ega -piiranguid suurõnnetuse ohuga ettevõtte kõrval asuvate kinnistute arendamiseks, on detailplaneeringus võimaliku kõrgendatud riskiga arvestatud ning nähtud ette mitmed meetmed riski vähendamiseks võimaliku suurõnnetuse korral. Riskide kindlakstegemiseks on küsitud asjaosaliste, sh kaebaja arvamust, taotletud hinnanguid ja kooskõlastusi ohutuse eest vastutavatelt asutustelt, tellitud ekspertiis ning lähtutud piirkonna riskianalüüsist. Kohalik omavalitsus on detailplaneeringu kehtestamisel kaalunud erinevate isikute huve ning hinnanud võimalikke detailplaneeringus ettenähtud ehitusõigusega kaasnevaid ohte. Ekspertiisiaktis antud soovitused viidi detailplaneeringusse sisse. Ka kaebaja esialgne ettepanek viidi detailplaneeringusse sisse - vähendati ehitiste korruselisust ja nähti ette kaitsevalli rajamine. Kaasatud isik Põhja-Eesti Päästekeskus andis kohtule järgmise arvamuse: Vastavalt Tallinna riskianalüüsi I osa 3.peatüki punktile 3.1.9 loetakse AS Propaan ohualadeks BLEVE (keeva vedeliku paisuva aurupilve plahvatus) korral järgnevad alad: eriti ohtlik Rs - 50 m; väga ohtlik Rv - 250 m; keskmiselt ohtlik Rk - 350 m ja väheohtlik Ro - 800 m. Vastavalt Tallinna riskianalüüsi metoodikale on inimese elu- ja tervis ohus keskmiselt ohtliku ala välispiirist kuni ohtliku objektini. Kuna 100 m raadiuses ei olnud riskianalüüsi koostamisel suure aknapinnaga elu- ja kontorihooneid ning puithooneid, võeti ettevõtte eriti ohtliku ala raadiuseks 50 m. Sellest on tingitud riskianalüüsi ja ekspertide arvutuste tulemuste teatud erinevus. Riskianalüüsi koostajatel polnud aastatel 2004-2005 täpseid andmeid X tn 7a planeeringu osas. Praeguste andmete alusel võib teha järelduse, et planeeritud hoonete jaoks on eriti ohtliku ala raadius suurem kui 100 m. Riskianalüüsi tulemuste arvestamise kohustus on vastavalt hädaolukorraks valmisoleku seaduse § 20 lg 1 p 3 pandud kohalikule omavalitsusele, kes peab arvestama riskianalüüsi nii linna üldplaneeringu kui ka detailplaneeringu koostamisel ja konkreetsete rajatiste ehituslubade väljastamisel. Eesti NSV ajal ehitatud AS Propaan puhul tuleks Tallinna Linnavalitsusel lähtuda küttegaasiohutuse seaduse (KgOS) § 40 sätestatust, seega SNIP-s (NSVL-s kehtinud normdokument „Ehitusnorme- ja reegleid“) kehtestatud 200 m ehituskujast. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt, tühistas Tallinna Linnavalitsuse 28.06.2006 korralduse nr 1474-k osas, mis puudutab hoonestusalade määramist korralduses toodud kruntidele 1-5 ning jättis muus osas korralduse kehtima. Menetluskuludena mõistis kohus linnavalitsuselt kaebaja kasuks välja kokku 200 991,20 kr (riigilõiv, ekspertiisitasu, esindajate kulu), vähendades taotletud esindajate kulu 40 000 kr võrra. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised: Menetlus- või vorminõuete olulist rikkumist pole kaebaja vastustajale ette heitnud, vaid on leidnud, et Tallinna Linnavalitsus on, tulenevalt valedest alusandmetest, teinud diskretsioonivea. Kaebaja on vaidlustanud detailplaneeringu kehtestamise otsustuse kahest aspektist: 1) vaidlusalune korraldus pole kooskõlas kehtivate õigusnormidega, eelkõige küttegaasi ohutuse seaduse §-ga 40, millest tuleneb 200 m ehituskeeluala nõue AS Propaan gaasimahutite ümbruses; 2) Tallinna Linnavalitsus on jätnud tähelepanuta vajaduse viia läbi täiendav riskianalüüs ehituskujade määratlemiseks ja jätnud tähelepanuta asjaolu, et nii Tallinna riskianalüüsis kui ka Ehitusekspertiisibüroo OÜ-lt tellitud ehitustehnilises 3
(12)3-06-1544 ekspertiisis on ehituskeeluala (eriti ohtlik ala) määratlemisel lähtutud olukorrast, kus mahutid pole täielikult täidetud ja nende läheduses pole hoonestust. Kohus nõustub kaebajaga. AS Propaan gaasimahutite ehitamise ajal kehtinud normide SNIP II-37-76 p 9.10 ja seda täpsustavas tabelis 19 nähakse ette, et 500 kuni 2000 m3 mahuga ja kuni 100 m3 mahutitest koosnev maapealne gaasimahutipark peab asuma minimaalselt 200 m kaugusel mahutipargi juurde mittekuuluvatest hoonetest. AS Propaan kuuluval maa-alal asuvad kahte gruppi grupeeritud vedelgaasi mahutid; kokku on mahuteid 24 mahtudega 16, 4, 50 ja 100 m3 (kogumaht 1500 m3) ja neis on alaliselt 600 kuni 650 tonni kergestisüttivat kemikaali (propaan). Vahetult planeeringu ala kõrvale jääb otsapindadega X 7a suunas mahutigrupp, milles on kümme
- aastal ehitatud 100 m3 suurust mahutit ning veidi eemal asub teine mahutigrupp, mis koosneb kümnest
- aastal ehitatud 50 m3 mahutist. Detailplaneeringuga on määratud võimalik hoonestusala kruntidel 2, 3 ja 4 nii, et kavandatavate hoonete vähim kaugus esimesena nimetatud mahutipargist on 64 meetrit ja kruntidel 1 ja 5 määratud hoonestusalad jäävad nimetatud mahutipargist 200 m raadiusse. Ekslik on vastustaja põhiseaduse rakendamise seaduse §-le 2 tuginev seisukoht, et kuna jõustunud on Eesti Vabariigi õigusaktid, mis reguleerivad ehitamist ja planeerimist, siis sama valdkonna varasemad õigusaktid, sealhulgas kõnealune SNIP, ei kehti. Küttegaasi ohutuse seaduse §-ga 40 on kehtestatud erinorm, mis selgelt reguleerib enne nimetatud seaduse jõustumist ehitatud gaasiseadmetele esitatavaid nõudeid ja seega seadustab otseselt SNIP normid. Väär on kolmanda isiku seisukoht, et SNIP-st kehtivad ainult tehnilised nõuded, mitte aga ehituskeelualad. Ehituskeelualade määratlused on SNIP normistiku üks osa, mis koos tehniliste nõuetega on suunatud inimeste tervise ja vara kaitsele ning need moodustavad oma koostoimes ühtse terviku. Ekslik ja sisuliste asjaoludega mittearvestav on ka kolmanda isiku seisukoht, et kogu ehituskeelu- ja gaasirajatiste kaitsetsoone puudutav normistik on suunatud eelkõige gaasipaigaldiste omanikele ega puuduta kolmandate isikute ehitusõigusi ja huve. Nii kehtiv seadusandlus kui ka Riigikogu poolt taasjõustatud SNIP normid annavad koostoimes planeerimisseadusega selge aluse kinnisomandi kasutamise kitsenduste sisseseadmiseks juba planeeringute (sh detailplaneeringute) kehtestamisel eesmärgiga tagada inimeste ohutus ja varade säilimine. Inimeste ohutuse ja vara kaitse eesmärk kaalub avaliku huvina selgelt üles eraomanikust arendaja majandusliku huvi ehitada võimalikult suures mahus täis oma kinnistud. Ka Põhja-Eesti Päästekeskus on oma 14.02.2007 kohtule esitatud arvamuses selgelt väljendanud seisukohta, et „ENSV ajal ehitatud AS Propaan puhul tuleks Tallinna Linnavalitsusel lähtuda küttegaasi ohutuse seaduse § 40 nõuetest, seega SNIP kehtestatud 200 meetrisest ehituskujast.” Käesoleva asja lahendamisel ei oma tähendust kolmanda isiku seisukoht, et SNIP normide kehtestamisest möödunud aja jooksul on ehitustehnoloogiad ja -materjalid arenenud ja seda peaks saama arvesse võtta planeerimisel ja ehitamisel. Vastustaja pole oma otsuse kujundamisel lähtunud seaduslikult nõutavast 200 m ohutustsoonist, ei ole selgitanud välja selle kehtestamise aluseks olnud ehitustehnilisi normatiive ega näidanud ära, kuidas tänapäevased ehitusmaterjalid ja –tehnoloogiad, võrreldes SNIP-s aluseks võetutega tagavad suurema ohutuse, mis võimaldaks vähendada ehituskuja. Vastustajal tulnuks arvestada ka asjaoluga, et paremad ehitusmaterjalid ei kaitse suurõnnetuse korral ehitistest väljaspool olevaid inimesi ja uute ehitiste püstitamisega AS Propaan ohualasse kaasneb paratamatult seal viibivate inimeste arvu oluline kasv. Tunnistaja T. Sepaste väidab küll õigesti, et tugevamad ehitised tagavad kaitse ka senistele ohuala kasutajatele parema varjumisvõimaluse näol; kuid kaaluda oleks tulnud, kas parem varjumisvõimalus kaalub üles ohutsooni täiendavate isikute toomisega kaasnevad riskid. Vaidlust ei ole selle üle, et vaidlusaluse planeeringu menetlemisel on kaalutud ja arvestatud kaebaja kui A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõtte paiknemisega planeeritava ala vahetus läheduses (vastustaja selgituste kohaselt oli tegemist uue ja 4
(12)3-06-1544 keerulise planeeringuga); vaidlust pole ka selle üle, et pärast kaebaja poolt esitatud vastulauset (milles juhiti tähelepanu eriti ohtliku tsooni 200 m ulatusele) tellis vastustaja ekspertiisi, mille objektiks on „Tallinnas, X tn 7a kinnistu detailplaneeringus ettenähtud ohutusmeetmete piisavus planeeringuga kavandatud hoonete rajamiseks ohualasse“. Kaebaja väidab aga õigesti, et Ehitusekspertiisibüroo OÜ poolt koostatud ekspertiisi näol on tegemist mitte iseseisva riskianalüüsiga, vaid eelkõige ehitustehnilise analüüsiga, milles on ohutsoonide aluseks võetud Tallinna riskianalüüsis (II osa tabelis 2.5 märgitud alad) toodud andmed. Samuti viidatakse kõnealuses ekspertiisis üheselt asjaolule, et riskianalüüsis esineb erisus eriti ohtlike alade määramisel üldhinnangu ja riskitabeli (EV6) vahel, mis on „ilmselt tingitud asjaolust, et riskitabelites on ohualade piirid arvutatud maksimaalse propaanikoguse plahvatamise alusel“. Seda seisukohta kinnitas ekspertiisi koostanud T. Sepaste kohtuistungil, selgitades, et lähtus riskianalüüsist ja sellest, et täisvõimsusel jaam kunagi ei tööta, vaid töötab 50 % võimsusel. Ka on viidatud ekspertiisi järeldused vasturääkivad: tõdedes, et rajamise ajal esitatud ohutusnõuded kujade ja tulekustutussüsteemi (tuletõrje veehoidla maht ja paiknemine ning hüdrandid) osas on täidetud, leitakse samas, et tänaseks ei vasta AS Propaan vedelgaasi täitejaam vähemalt vesijahutuse süsteemi puudumise tõttu tema paigaldamise ajal kehtinud nõuetele, samuti on osaliselt kõrguse kaotanud 100 m3 mahutite kaitsevall. Ekspertiisi tellimisel seati ekspertiisiaruandest nähtuvalt peaeesmärgiks sobivate ehitustehniliste meetmete väljaselgitamine planeeritavale hoonestusalale kavandatavate hoonete suhtes ning ohualadena anti eksperdile sisuliselt ettekirjutusena ette Tallinna riskianalüüsist tulenevalt arvestatud ohualad. Detailplaneeringu menetlemisel jäeti aga tähelepanuta asjaolu, et ohualad Tallinna riskianalüüsis on soovituslikud ja määratletud eelkõige riskianalüüsi koostamise ajal olnud olukorda, kus planeeritaval alal ei asunud hoonestust, arvestades. Nende andmete kontrollivaba ülekandmine muutuvasse keskkonda pole õigustatud ja on oma olemuses oluline diskretsiooniviga, kuna arvestamata jäeti olulist tähtsust omav asjaolu. Andes kolmandale isikule detailplaneeringuga võimaluse ehitada aktiivse kasutusega tootmis- ja ärihooneid ja nähes ette senipuuduva liiklusvoo AS Propaan 100 m3 gaasimahutite vahetus läheduses ning Tallinna riskianalüüsis ja SNIP-s nimetatud ohualadesse, luuakse täiesti uus olukord, mis nõuab ka ainult tervele mõistusele tuginedes täiendavat riskide ja ohualade analüüsi. Asjakohatud on kolmanda isiku väited, et kuna varem on 200 m ehituskeelualasse lubatud ehitada hooneid, siis ei ole ka uute hoonete ehitamist põhjust piirata. Kõigepealt ei paikne ükski varasemalt ehitatud hoonetest AS Propaan mahutigruppides asuvate gaasitsisternide otsapindade suhtes nii ohtlikult lähedal, kui vaidlusaluses detailplaneeringus sätestatud hoonestusalad. Ja peale selle ei saa varasem õigusvastane halduspraktika olla aluseks õiguspärasele ootusele, et seda jätkatakse. Eeltoodu alusel on õige ja kehtivate õigusaktidega kooskõlas kaebaja seisukoht, et uute ehituste planeerimisel AS Propaan sarnaste juba eksisteerivate A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõtete ohualadesse oleks tulnud vastustajal läbi viia ehituskujade määramiseks täiendav riskianalüüs, mille puhul oleks saanud arvesse võtta ka vahepeal toimunud ehitusmaterjalide- ja tehnoloogia arengut ning kaalutletult langetada otsuse, kas ja kui palju kõiki asjaolusid arvestades on võimalik SNIP-s määratud ehituskeeluala vähendada. Majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus nr 90 „Vedelgaasi ohutusnõuded“ (mille § 18 lg 4 näeb ette eraldi riskianalüüsi ohutute vahekauguste määramiseks) jõustus küll 01.01.2007, so pärast vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamist, kuid mõistliku ettevaatlikkuse printsiibist lähtudes oleks tulnud vastustajal, kes soovis vähendada SNIP-s ettenähtud ehituskeeluala, taoline riskianalüüs oma kaalutlusõiguse teostamisel läbi viia, arvestades eriti asjaolu, et kaebaja oli Tallinna riskianalüüsis ohutsoonide määratlemisel aluseks olnud andmed vaidlustanud ning nimetatud riskianalüüsis endas olid ohutsoonid erinevates osades määratletud erinevate suurustega. Dokumentaalselt on tõendatud, et 200 m ehituskeeluala puudutavad väited esitas kaebaja juba aastal 2005 planeeringu 5
(12)3-06-1544 algatamisel, mistõttu on ebaõiged kolmanda isiku ja tunnistaja Reinmaa väited, et kaebaja esitas 200 m ehituskeeluala puudutava seisukoha alles pärast tema muude nõuete rahuldamist. Valla ja linna riskianalüüside arvestamise kohustus detailplaneeringute menetlemisel on otsesõnu sätestatud hädaolukorraks valmisoleku seaduse § 20 lg 1 p
- Samuti kohustab vastustajat Tallinna riskianalüüsiga arvestama Harju Maavanema 12.04.2005 korralduse nr 700-k p 2.
- Kummagi mainitud normi sõnastus ei täpsusta, milles täpselt seisneb riskianalüüsi arvestamine, kuid nõustuda tuleb kaasatud isiku esindaja A. Sireli kohtuistungil väljendatud seisukohaga, et riskianalüüs on soovituslik. Tallinna riskianalüüs on seadusest tulenevalt üheks aluseks detailplaneeringu menetlemisel ja selles toodud ohualasid tuleb arvestada, mis aga ei tähenda, et planeeringute menetlemisel ei tuleks vaidluse kerkimisel kriitiliselt läbi vaadata ja kontrollida riskianalüüsis toodud ohualade arvutamise aluseid ja asjaolusid ning määratud ohualade ulatust. Just selle aga jättis vastustaja detailplaneeringu menetlemisel tegemata, käsitledes Tallinna riskianalüüsi sisuliselt kontrollimist mitte vajava kohustava õigusaktina. Vastustaja poolt tellitud ekspertiisiaktis viidatud ilmselged vastuolud ohualade määratlemisel olid peamiseks põhjusteks täiendava ekspertiisi määramisele kohtu poolt. Lõpliku seisukoha võtmine erinevates ekspertiisides ja Tallinna riskianalüüsis mainitud ohualade ja nendega seostatavate ehituskeelualade suhtes on vastustaja ülesanne edasises võimalikus planeeringumenetluses. Märkida aga tuleb, et mõlemad kohtu poolt määratud eksperdid ja kaasatud isiku esindaja jõudsid sisuliselt ühisele arvamusele, et vedeliku paisuva auru plahvatuse (BLEVE) puhul on põhjendamatu Tallinna riskianalüüsis AS Propaan jaoks eriti ohtliku alana määratleda 50 m, kui võimaliku plahvatuse üle 1000 kraadise pinnatemperatuuriga tulekera raadius on 100 m. Tuvastatud asjaolude kohaselt on Tallinna riskianalüüsis AS Propaan 50 m eriti ohtliku ala määratlemisel lähtutud gaasimahutite mittetäielikust täituvusest ja lähialal hoonestuse puudumisest. Neid asjaolusid aga planeeringu menetlemisel välja ei selgitatud ega arvestatud ning see on üheks peamiseks põhjuseks planeeringumenetluses tehtud olulisele kaalutlusveale. Terve planeeringu tühistamine ei ole aga otstarbekas, kuna muule lisaks ei võimaldaks see välja ehitada piirkonna (tule) ohutuse seisukohast olulist veetrassi ja hüdrante. Seetõttu on mõistlik tühistada vaidlusalune korraldus osas, mis puudutab hoonestusalade määramist korralduses toodud kruntidele 1-
- Kuna kaebus põhilises osas rahuldatakse, on õigustatud menetluskulude välja mõistmine vastustajalt. Kaebaja menetluskulud koosnevad riigilõivust 80 kr, ekspertiisikulust 75 331,20 kr ja esindajate (õigusabi) kulust 165 580 kr. Esindajate kulu põhjendatud suuruseks loeb kohus 125 580 kr. ASJAOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse tühistada kohtuotsus osas, milles kaebus rahuldati ning samuti kaebaja esindajate kulude hüvitamist puudutavas osas. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus esimese astme kohus menetlusnorme ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et KgOS §-st 40 tulenevad kinnisomandi kasutamise kitsendused. Sellest sättest tuleneb, et küttegaasiseadmed ja –paigaldised peavad vastama nende paigaldamise ajal kehtinud nõuetele ja olema ohutud. Puudub vaidlus, et kõnealuste gaasipaigaldiste paigaldamise ajal kehtis SNIP ja kaebaja gaasipaigaldised peavad vastama SNIP nõuetele. Õige pole aga kohtu seisukoht, et SNIP rakendub mitte üksnes gaasipaigaldistele esitatavate nõuete osas, vaid et ka kõrvalolevate kinnistute omanikel tuleb arvestada SNIP-s toodud 200 m laiust ehituskuja. KgOS eesmärk on nõuete kehtestamine gaasipaigaldisele ning kohustused gaasipaigaldise omanikule ja käitlemisele, kuid seaduse eesmärk ei ole kehtestada 6
(12)3-06-1544 piiranguid ega nõudeid kolmandatele isikutele. Kohus ei põhjendanud, kuidas vaidlusaluse detailplaneeringuga kavandatud hooned ohustavad kaebajale kuuluvat gaasipaigaldist. Kohtuotsuses viidatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 30.10.2006 määruse nr 90 § 18 lg 1 kohaselt peavad mahuti ja mahutigrupp paiknema ohutus kauguses territooriumilt väljaspool asuvatest objektidest. Seega kehtestab määrus nõuded mahutite kaugusele välistest objektidest, kuid mitte vastupidi. Kohtuotsus on vastuoluline. Ühelt poolt leidis kohus, et õigusaktidega (SNIP KgOS § 40 kaudu) on kehtestatud ehituskuja 200 m, mida kohalik omavalitsus ei ole arvesse võtnud, samas leidis kohus vastuolus eelneva väitega, et vastustaja ei ole näidanud, kuidas tänapäevased ehitusmaterjalid ja –tehnoloogiad tagaksid suurema ohutuse, millest tulenevalt oleks võimalik vähendada ehituskuja. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas ja millisel seaduslikul alusel oleks kohalikul omavalitsusel olnud õigus vastavat ehituskuja vähendada. Pealegi kaalutakse viidatud asjaolusid mitte detailplaneeringu menetlemisel, vaid ehitiste projekteerimisel ja ehitusloa väljastamise menetluses. Vaatamata sellele on vastavaid asjaolusid ka detailplaneeringu kehtestamise menetluses analüüsitud ja hinnatud, mida näitab Ehitusekspertiisibüroo OÜ poolt teostatud ekspertiis. Halduskohus ei arvestanud asjaoluga, et käesoleval ajal asuvad AS Propaan kinnistul ja selle lähikinnistutel hooned, mis ei ole ehitatud lähtudes nn kõige mustemast stsenaariumist ja võimaliku suurõnnetuse korral ei ole nendes hoonetes töötavatel inimestel võimalik kuskile varjuda. Läbi detailplaneeringu elluviimise tagatakse ka nendele isikutele oluliselt paremad evakueerumis- ja varjumisvõimalused ning seeläbi ka suurem ohutus. Seega on apellant arvestanud detailplaneeringu menetlemisel ka juba olemasolevaid tingimusi ja püüdnud tagantjärelegi minimeerida võimalikku ohtu ümbritsevale, mis võib tuleneda suurõnnetusest. Kuivõrd on võimalik tagada rajatavate hoonete täielik stabiilsus, tulepüsivus ning elimineerida neis AS Propaan tegevusest tingitud õnnetusest tekkiv võimalik soojuskiirguse levik, siis ei ole detailplaneeringu lahendus, mis näeb ette hoonete rajamise detailplaneeringu alale, õigusvastane ja on pigem inimelusid kaitsev, kui neid ohustav. Ekslik on kohtu seisukoht, et Tallinna Linnavalitsus oleks pidanud läbi viima täiendava riskianalüüsi ning et Tallinna riskianalüüsis toodud ohualad on soovituslikud ja selles sisalduvate andmete ülekandmine vaidlusalusesse detailplaneeringusse täiendavat analüüsi teostamata on oluliseks diskretsiooniveaks. Tallinna riskianalüüs ei sisalda AS Propaan ohualade suhtes vasturääkivaid andmeid – ohuala raadiused I osa tabelis lk 38 ja II osa tabelis 2.5 lk 20 on ühesugused – eriti ohtlik ala on 50 meetrit. Pealegi on Tallinna riskianalüüs koostatud AS Propaan poolt esitatud andmetest lähtudes ning väär on kohtu väide, et AS Propaan on vaidlustanud Tallinna riskianalüüsi aluseks olevad andmed. Kohus leidis ebaõigesti, et Tallinna Linnavalitsus on diskretsiooni teostanud ebapiisavalt. Detailplaneeringu menetlemisel on arvestatud kõrgendatud riskiga ning üritatud võtta kasutusele meetmeid ohu vähendamiseks, tellitud on ehitustehniline ekspertiis ja selle tulemustega on arvestatud. Detailplaneeringu toimikust nähtub, et kohalik omavalitsus on detailplaneeringu kehtestamisel kaalunud erinevate isikute huve ning hinnanud võimalikke ehitusõigusega kaasnevaid ohte. Kaebaja ettepanekud viidi detailplaneeringusse sisse, kõrgendati muldvalli ning vähendati hoonete korruselisust. Halduskohus jättis tõendite hindamisel tähelepanuta tunnistaja T. Sepaste ütlused, et kõiki ohutust tagavaid meetmeid ei ole võimalik detailplaneeringuga täielikult ette näha ning seda tehakse ehitusprojektis. Samuti on jäetud tähelepanuta kaasatud isiku Päästeameti esindaja seisukohad, et täiendav riskianalüüs ei annaks ohualade osas võrreldes Tallinna riskianalüüsis tooduga teistsuguseid tulemusi, et Tallinna riskianalüüs ei sisalda AS Propaan osas vasturääkivaid seisukohti ja et ehitamisel on võimalik ohutust suurendada. 7
(12)3-06-1544 Apellant on samuti seisukohal, et temalt kaebaja kasuks välja mõistetud esindajate kulude suurus pole põhjendatud ning vajalikuks ja põhjendatuks kuluks võiks lugeda 10 000 – 15 000 kr. OÜ BaltReal Invest apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus rahuldati ja jätta AS Propaan kaebus täielikult rahuldamata. Kolmanda isiku apellatsioonkaebuses korratakse kaebusele esitatud vastuväidetes toodud seisukohti, nõustutakse vastustaja apellatsioonkaebuses toodud seisukohtadega ning kolmas isik on seisukohal, et esimese astme kohus on küttegaasi ohutuse seaduse § 40 kohaldanud ebaõigesti ja rikkunud menetlusnorme tõendite valikulise hindamisega. KgOS-st ja selle seaduse alusel vastuvõetud õigusaktidest tuleneb, et kõik gaasipaigaldisega seoses kehtestatud nõuded ja piirangud on kohustuslikud vastava paigaldise omanikule/käitlejale ning seaduse eesmärk ei ole kehtestada mistahes piiranguid ega nõudeid kolmandatele isikutele. Asjas puudub vaidlus, et kaebaja gaasipaigaldiste ehitamise ajal kehtisid SNIP II37-76 nõuded ning seega peavad kõnealused gaasipaigaldised vastama vastavatele nõuetele ja lisaks olema ka ohutud. KgOS § 40 ei sätesta regulatsiooni gaasipaigaldise ohutsoonide osas ega anna alust kohaldada SNIP II-37-76 normistikus sisalduvat täiendavat regulatsiooni ehituskuja osas. Vastavalt põhiseaduse §-le 32 saab omandiõigust piirata üksnes seaduse alusel. Käesoleval ajal ei kehti ühtegi õigusakti, mille alusel saab kinnisasja omaniku õigusi piirata tulenevalt asjaolust, et naaberkinnistul paiknevad gaasipaigaldised. Juhul, kui gaasipaigaldise omanik/käitleja ei suuda gaasipaigaldisega seoses kehtestatud nõudeid ja piiranguid järgida, s.h tagada nende ohutust, siis tuleb tal oma tegevus antud asukohas lõpetada ning nõuda ei saa, et naaberkinnisasjade omanikud peaksid loobuma enda omandiõiguse teostamisest. Kohtuotsuses on ebaõigesti märgitud, et vastustaja ei ole detailplaneeringu menetlemisel hinnanud ehitustehnilisi meetmeid. Vastustaja on seda teinud; selleks telliti vastav ekspertiis ning arvestati võimaliku kõrgendatud riskiga ehitiste rajamisel; planeeringuga kavandatud hoonetele on ette nähtud tulepüsivusklaas TP1 ning kruntidel 1 kuni 5 rajatavate hoonete ehitamisel tuleb lähtuda nõudest, mis tagaks AS Propaan poolsete avatäidete siseklaasidel kildude ja ka väikeste klaasitükkide eraldumist välistavate spetsiaalsete klaaside või vastavate kilede kasutamise. Ning pealegi ohutuse tagamiseks konkreetsed abinõud ning ehitustehnilised meetmed on ehitustehnilised küsimused, mis lahendatakse ehitise projekteerimise ja ehitusloa väljastamise, mitte aga detailplaneeringu kehtestamise menetluses. Nõustuda ei saa kohtuotsuses väljendatuga, et paremad ehitusmeetmed ei kaitse väljaspool hooneid asuvaid inimesi. Planeeringualale on praegu vaba juurdepääs igale isikule, X tn 7a asub õppesõiduplatsina kasutatav autodroom, samuti kasutatakse vastavat maa-ala ladustamisplatsina ning praegusel hetkel puuduvad seal mistahes ohutusmeetmed (pole kaitsevalle ega varjumisvõimalusi). Vaidlusaluse detailplaneeringu elluviimisel aga tagatakse väljaspool hooneid asuvatele isikutele varjumis/evakueerimisvõimalused ja seega nende ohutus. Samuti on põhjendamatu kohtuotsuses märgitu, et planeeringu elluviimisel kasvab oluliselt ohualas viibivate isikute arv. Isikud asuvad tööle hoonetesse, kus on tagatud ohutus ning väljaspool hooneid viibijatele on ette nähtud täiendavad ohutusmeetmed. Põhjendatud pole kohtu seisukoht, et Tallinna riskianalüüsis sisalduvate andmete ülekandmisel vaidlusalusesse detailplaneeringusse ilma täiendavat analüüsi teostamata on tehtud oluline diskretsiooniviga. Vastavalt Harju maavanema 12.04.2005 korraldusele nr 700-k seati Tallinna Linnavalitsusele kohustuseks arvestada Tallinna riskianalüüsi tulemusi üld- ja detailplaneeringute koostamisel. Samuti tuleb vastav kohustus kohalikule omavalitsusele hädaolukorraks valmisoleku seaduse § 20 lg 1 punktist 3. Kohtu seisukoht, et kõnealuse riskianalüüsi puhul on tegemist soovitusliku aktiga, on ekslik. Samuti on 8
(12)3-06-1544 põhjendamatu kohtuotsuses väljendatu, et seoses detailplaneeringus kavandatuga muutub olukord täielikult ja seetõttu tulnuks läbi viia täiendav ohualade analüüs. Kohus ei arvestanud, et võimalikuks ohuallikaks on kaebaja gaasipaigaldised, mitte detailplaneeringuga kavandatud hooned. Kohtuistungil kinnitasid ka eksperdid, et hoonete rajamine ohuala ulatust ei mõjuta, sest võimalik ohuala suurus lähtub konkreetsest ohuallikast. Tallinna riskianalüüsiga (mis on koostatud AS Propaan esitatud andmete pinnalt, mistõttu on põhjendamatu väita, et kaebaja on vaidlustanud riskianalüüsi aluseks olevaid andmeid) on määratletud AS Propaan tegevusest tingitud ohuala suurus ning riskianalüüs ei anna hinnangut, kuidas on võimalik vastavat ohuala vähendada ehitustehniliste meetmetega. Ka ei sisalda Tallinna riskianalüüs ohualade suhtes vasturääkivaid andmeid. Riskianalüüsi I osa tabelis EV6 on ohualade määramisel aluseks võetud Tallinnas propaani käitlevatest ettevõtetest ohtlikuma, so AS Krimelte ohualad. AS Propaan ohuala raadiused on toodud Tallinna riskianalüüsi I osa tabelis 38 ja II osa tabelis 2.5 lk 20 ning on ühesugused – eriti ohtlik ala on 50 m. Kolmanda isiku seisukohti toetasid tunnistaja T. Sepaste ja Päästeameti esindaja, kuid kohus, rikkudes menetlusnorme, jättis tõendite hindamisel tunnistaja ja kaasatud isiku sellekohased selgitused tähelepanuta. Kohus põhjendamatult ei arvestanud kolmanda isiku väitega, et võimalike ohualade määramisel tuleb arvestada ka õnnetuse toimumise tõenäosust. Näiteks Tallinnas Ülemiste ja Kopli kaubajaamas eriti ohtlik ala on Tallinna riskianalüüsi kohaselt 500 m. Vaatamata sellele on lubatud hotelli ehitamine Kopli kaubajaama eriti ohtlikusse alasse. Ka veepuhastusjaam on A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõte, kuid veepuhastusjaama naaberkinnisasjadele pole ehitusõiguse osas seatud mingeid piiranguid. Planeeringule esitatud vastuväidetes soovitas kaebaja kahte alternatiivset meedet: kas alandada mahutite pikitelje suunal asuvate hoonete maksimaalset lubatavat kõrgust kahe korruseni või siis suurendada kaitsevalli kõrgust nelja meetrini; kaebaja nende ettepanekutega on arvestatud. Vastuväidetes ei taotlenud kaebaja 200 m raadiuses hoonestust mitte rajada, vaid alles pärast vastustaja poolt määratud ekspertiisiga tutvumist hakkas tuginema väidetavalt SNIP-st tulenevale 200 m ehituskuja nõudele. Eeltoodu alusel on kolmas isik seisukohal, et vastustaja on diskretsiooni teostanud õigesti ning esimese astme kohtu vastupidine seisukoht on ekslik. AS Propaan palus jätta mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata, leides, et esimese astme kohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ekslik on apellantide seisukoht, et SNIP-st kehtivad vaid tehnilised nõuded, mitte ehituskeelu alad ning et KgOS alusel kehtestatakse nõuded mahutite kaugusele välistest objektidest, mitte vastupidi. Apellantide seisukohaga nõustumine tähendaks, et KgOS ja selle alusel vastu võetud õigusaktid ei kohaldu enne seaduse kehtestamist ja rakendamist ehitatud ja paigaldatud mahutitele. Nõnda see pole. 01.01.2007 jõustus majandus- ja kommunikatsiooniministri 30.10.2006 määrus nr 90 „Vedelgaasi ohutusnõuded“, mis täidabki ohutu vahekauguse määramise funktsiooni; selles määratakse ka vastavad kaugused gaasipaigaldistest ning sätestatakse, et arvestuslikus koguses üle 200 tonniste mahutite või mahutigruppide ohutud vahekaugused määratakse igal üksikjuhul eraldi riskianalüüsi põhjal, kuid maapealsete mahutite korral ei tohi need olla väiksemad määruse lisas 200 tonni kohta kehtivatest minimaalsetest kaugustest. Enne selle määruse jõustumist tuli kohaldada gaasipaigaldise ehitamise ajal kehtinud norme. Kui kehtiv seadus (KgOS § 40) viitab nende nõuete kohaldamise vajadusele, mis kehtisid gaasiseadmete projekteerimise ja ehitamise ajal, siis on kehtiva seaduse alusel need kohaldatavad (arvestatavad detailplaneeringu kehtestamisel) ka täna ning seega KgOS kohustab pidama gaasiseadmeid ohututena, arvestades 200 m (vastavalt SNIP-le) suurust minimaalset raadiust maapealsetest vedelgaasimahutitest. Ehitustehniliste meetmete arvestamine pole käesolevas vaidluses oluline ning kohus ei ole ebaõigesti asunud seisukohale, et tulnuks läbi viia täiendav riskianalüüs. Nimetatud 9
(12)3-06-1544 riskianalüüsi põhimõttest iga juhtumi korral eraldi lähtub ka Euroopa Nõukogu 09.12.1996 direktiiv 96/82/EÜ ohtlike ainetega seotud suurõnnetuste ohu ohjeldamise kohta. Samuti on Tehnilise Järelevalve Inspektsioon märkinud oma 01.12.2006 kirjas, et otstarbekas oleks ehk kehtestada eriti suure riskiga ettevõtete ümber ehituskeelu vöönd ning et taoline vöönd on Tartumaal analoogse ettevõtte ümber kehtestatud. Kohtu järeldus, et Tallinna Linnavalitsus teostas diskretsiooni ebapiisavalt, on õige. Kuna tegemist on keerulise tehnilise valdkonnaga, siis otsuste tegemisel ei saa tugineda üksnes õigusaktidele (milles on raske määrata kindlaks, milline on ehituskeelu ala ulatus teatud ohtliku aine mahutist), vaid ohuala suuruse määramisel tuleb igal üksikjuhtumil tugineda tehnilistele konsultatsioonidele, nagu viitab nimetatud EN direktiiv. Kohtu poolt määratud ekspertiisi tulemused viitavad oluliselt suuremale ohule, kui on Tallinna Linnavalitsus arvestanud detailplaneeringu kehtestamisel. Ekspert R. Kurg on leidnud, et 100 m3 mahutis keeva vedelgaasi plahvatuse korral (kui mahuti on täidetud 80% vedelgaasiga) võib eluohtliku kuumuse mõjuala ulatuda 233 meetrini. Vastustaja jättis kaalutlemata, et kaebaja A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõttena piirneb planeeritava alaga ja tema eriti ohtlikud, väga ohtlikud ja ohtlikud riskid kattuvad planeeringualaga. Sõltumata sellest, kas seda nõuab konkreetne seadus või seaduse alusel kehtestatud määrus, nõuab sellist kaalutlemist planeerimisseadus. Kohus ei ole tõendeid valikuliselt hinnanud ning kolmanda isiku vastupidine väide pole põhjendatud. Ringkonnakohtu istungil jäid menetlusosalised oma kirjalikult esitatud väidete ja seisukohtade juurde ning kaasatud isik toetas apellantide seisukohti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Käesoleva vaidluse esemeks on detailplaneeringu kehtestamise otsus. Kaebaja väidab, et vaidlusalune haldusakt on õigusvastane, sest see pole kooskõlas kehtivate õigusnormidega, vastustaja ei ole piisavalt arvestanud kaebajast johtuvate riskidega ja on jätnud tähelepanuta vajaduse viia läbi täiendav riskianalüüs ehituskujade määramiseks. Planeerimismenetluse üheks eesmärgiks on muuhulgas planeeringuga seotud erimeelsuste lahendamine ning erinevate isikute huve ja avalikku huvi arvestava tasakaalustatud lahenduse saavutamine. Riigikohtu praktika kohaselt puudub kohtul pädevus õiguspäraste planeerimisotsuste otstarbekuse kontrollimiseks, seda on kaalutlusõiguse alusel ainupädev otsustama kohalik omavalitsus. Kohus saab hinnata vaid seda, kas kohalik omavalitsus kasutas oma diskretsiooniõigust nõuetekohaselt ja kaalus esitatud ettepanekute mittearvestamisel osapoolte põhjendatud huve, ning kas kohalik omavalitsus oli kogunud kaalumiseks piisavalt informatsiooni. Halduskohus on nimetatud asjaolusid uurinud ja hinnanud ning leidnud, et planeerimisdiskretsiooni ei ole teostatud õiguspäraselt ning kaalumispuudujääk toob kaasa planeeringu kehtestamise otsuse osalise tühistamise. Ringkonnakohus nõustub selles osas esimese astme kohtu seisukohtade ja järeldustega ega pea vajalikuks neid korrata. Kaebaja on A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõte. Sellise riskigrupiga ettevõtte puhul on planeerimismenetluses mõistlik lähtuda kõige negatiivsemast stsenaariumist õnnetuse korral ning pole õige riskida inimeste eluga, kes planeeringuga kavandatud hooneid ehitama või valminud hoonetes töötama hakkavad. Ehitusloa väljastamise menetluses saab lahendada kavandatavate ehitiste ehitustehnilisi küsimusi, kuid hoonestusalad määratakse kindlaks planeeringu menetlemisel. Vaidlust pole selle üle, et võimalikuks ohuallikaks on kaebaja gaasipaigaldised ning vaidlust pole ka selle üle, et need on ehitatud enne küttegaasi ohutuse seaduse kehtestamist. KgOS rakendussäte § 40 sätestab: „Enne käesoleva seaduse jõustumist paigaldatud gaasipaigaldised ja turule lastud gaasi- või abiseadmed peavad olema ohutud 10
(12)3-06-1544 ja vastama nende paigaldamise ajal kehtinud nõuetele“. Apellantide seisukoht, et KgOS ja kõnealuste vedelkütuse mahutite paigaldamise ajal kehtinud SNIP kehtestavad nõuded mahutite kaugusele välistest objektidest, mitte kavandatavate objektide kaugust gaasipaigaldistest, on ekslik. Kõnealuste gaasimahutite nõuetele mittevastavust pole kaebajale ette heidetud. Nõuetele vastavuse korral on aga gaasipaigaldis ohutu siis, kui ta asub ohutus kauguses territooriumilt väljaspool asuvatest objektidest. SNIP järgi oli selliseks ohutuks kauguseks ette nähtud 200 m. Enne KgOS § 4.1 lg 4, § 9 lg 2 ja § 15 lg 3 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 30.10.2006 määruse nr 90 (mille § 18 sätestab mahuti kaugust teistest objektidest) jõustumist 01.01.2007 tuli vahekauguste määramisel kohaldada gaasipaigaldise ehitamise ajal kehtinud norme. Kohtuotsus ei ole vastuoluline. Kohtu seisukoha järgi, arvestades ehitustehnoloogia ja ehitusmaterjalide arengut võrreldes gaasipaigaldiste ehitamise ajaga, ei ole välistatud vedelgaasi mahutite minimaalsete kauguste vähendamine välistest objektidest, kuid seda saab kaaluda ja määrata igal üksikjuhul eraldi riskianalüüsi põhjal. See seisukoht on kooskõlas Euroopa Nõukogu 09.12.1996 direktiiviga 96/82/EÜ, milles muuhulgas käsitletakse arendustegevust suurõnnetuseohuga ettevõtete naabruses. Lähtumine üksnes Tallinna riskianalüüsist ei olnud käesoleval juhul piisav, kuna nagu kaebaja õigesti märkis, ei sooritatud tehniliste konsultatsioonide käigus ohualade arvutuste kontrolli, esitatud pole ka arvutusi, mis näitaks, kuidas kaitsevall mõjutab ohuala ulatust. Samuti on kohus õigesti tuvastanud, et Tallinna riskianalüüsis on kaebaja puhul eriti ohtliku ala määramisel arvestatud mahutite mittetäieliku täituvuse ja lähialal hoonete puudumisega. Kaasatud isiku esindaja kohtuistungil avaldatud arvamus, et eraldi riskianalüüs ei annaks ohualade osas võrreldes Tallinna riskianalüüsis tooduga teistsuguseid seisukohti, on oletuslik ja vastuolus Põhja-Eesti Päästekeskuse 14.02.2007 kirjaliku arvamusega. Nimetatud arvamuse kohaselt Tallinna riskianalüüsi metoodika üldosas ohualade raadiuste kriteeriumid on üldised ja konservatiivsed ning iga ettevõtte jaoks on vaja ligikaudsete matemaatiliste mudelite kasutamisel arvestada ettevõtte eripärasid; kuna AS Propaan puhul polnud 100 m raadiuses suure aknapinnaga elu- ja kontorihooneid ning puithooneid, võeti ettevõtte eriti ohtliku ala raadiuseks 50 m; praeguste andmete alusel võib teha järelduse, et planeeritud hoonete jaoks on eriti ohtliku ala raadius suurem kui 100 m. Kohtutoimiku juurde on võetud AS Propaan 2005 ohutusaruanne, milles on märgitud, et 100 m3 mahutist väljuva tulekera raadius on 100 m ning tekkinud kuumusest ja sädemete tekkest on reaalne süttimisoht 200 m raadiuses. Seega ei ole kohus eksinud väites, et Tallinna riskianalüüsis ohutsoonide määratlemisel aluseks olnud andmed olid AS Propaan poolt sisuliselt vaidlustatud ning et ka seda oleks pidanud vastustaja planeeringu kehtestamise menetluses arvestama. HKMS § 93 lg 5 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. HKMS § 83 lg 4 p 1 järgi on menetluskuluks menetlusosaliste esindajate kulud. AS Propaan taotles halduskohtus esindajate kulude summas 165 580 kr hüvitamist. Esimese astme kohus leidis õigesti, et taotletud ulatuses kulude väljamõistmine pole põhjendatud, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saa lugeda vajalikuks ja põhjendatud suuruseks ka kohtu poolt kaebaja kasuks välja mõistetud 125 580 kr. Riigikohus on oma lahendites korduvalt rõhutanud, et õigusabikulude väljamõistmise tulemus peab olema õiglane. Arvestades käesoleva vaidluse mahukust ja keerukust on ringkonnakohus seisukohal, et esimeses astmes kantud esindajate kulu põhjendatuks suuruseks saab lugeda 30 000 kr. Samadest kaalutlustest lähtub ringkonnakohus ka apellatsiooniastmes kaebaja kantud esindajate kulude hüvitamisel ning mõistab Tallinna linnalt AS Propaan kasuks välja 20 000 kr taotletud 40 630 kr asemel. Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuse osaliselt, so kaebaja esindajate kulude hüvitamist puudutavas osas, tühistab selles osas esimese astme kohtuotsuse ja teeb uue otsuse, millega mõistab vastustajalt kaebaja kasuks 11
(12)3-06-1544 välja esimese astme kohtus kantud esindajate kuluna 30 000 kr. Muus osas jääb Tallinna Linnavalitsuse, samuti kolmanda isiku apellatsioonkaebus rahuldamata ja esimese astme kohtu otsus muutmata. Viive Ligi Ruth Virkus Silvia Truman 12
(12)