KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 28. detsember 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1523 Haldusasi I.V.e kaebus Viimsi Va

) § 38 lg 1 p-st 5 tulenevale ehituskeeluvööndi ulatusele on arusaamatu, kuna ehituskeeluvööndi olemasolu iseenesest ei välista kaebajale kuuluva kinnistu hoonestamist. Samas vastustaja poolt 21.03.2003 väljastatud projekteerimistingimustes individuaalelamu ehitusprojekti koostamiseks, pidas vastustaja võimalikuks elamu rajamist 7,5 meetri kaugusele vaidlusalusest tehisveekogust olemasolevale vundamendile. 5. Meelevaldne on vastustaja viide

§ 36

lg 1 ning veeseaduse §-le 10, kuna tehisveekogu näol ei ole tegemist avaliku või avalikuks kasutamiseks määratud veekoguga. Seega ei laiene sellele veeseaduse § 10 lg 1 sätestatud kallasraja õiguslik regulatsioon ning kaebajal puudub kohust us mistahes kolmandatele isikutele läbipääsu võimaldamiseks üle talle kuuluva kinnisasja. 6. Üldplaneeringu järgi paikneb vaidlusalune kinnistu tiheasutusalal. Sellel hetkel jõus olnud ranna ja kalda kaitse seaduse § 9 lg 8 p 10 kohaselt, ei laiene ehituskeeld üldplaneeringuga või detailplaneeringu alusel ehitatavatele hoonele tiheasutusalal oleval hoonestus alal. Sama põhimõtte sätestab

§ 38lg 4 p 11.

Kaebaja kinnistul asub varem rajatud vundament, mille peale kaebaja soovib ehitist ehitada.

1. Kaebaja palub kohtul välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulud summas 28 595,05,- krooni.
2. Vastustaja Viimsi Vallavalitsus palub jätta kaebuse rahuldamata ja põhjendab oma taotlust järgnevalt: 3
3. Kaebajale teatati Viimsi Vallavalitsuse 22.11.2004 kirjaga nr 10-7/3349, et algatatud detailplaneeringuga võidakse täpsustada piirkonnas maakasutus- ja ehitustingimusi, mistõttu lõpliku hinnangu kaebaja ehitusprojektile saab anda alles peale eelnimetatud detailplaneeringu kehtestamist. Detailplaneeringu venimise üheks põhjuseks aga on kaebaja enda vastuväited planeeringule, mis ei ole laskud seda lõpule viia. Detailplaneeringuga sooviti algselt avalikes huvides tagada liikumisvõimalus puhkealal, s.o. tiigi ümber, millega piirneb ka kaebaja kinnistu. Kaebaja vastuväidete tõttu arutati planeeringu muutmist selliselt, et kergliiklustee rajamiseks täidetakse osaliselt tiik. Kaebaja selleks vajalikku oma kinnistu kasutamise nõusolekut ei andnud. Ajutise ehituskeelu kehtestamine valla poolt oli seaduses ettenähtud võimalustega sundkäik, et detailplaneeringut edasi menetleda. Läbirääkimised kaebajaga jätkusid ja vald on pakkunud kaebajale nii kinnistu vahetamist kui ka ostu. Läbirääkimised kinnistu hinna üle jätkusid 2007 aasta augustikuus. 2.

§ 38

lg 1 p 5 kohaselt ehituskeeluvööndi laiuseks kuni kümne hektari suuruse veehoidla kaldal 25 meetrit. Sama paragrahvi lõige 9 sätestab, et kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus käesolevas paragrahvis sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas.

§ 40määrab võimalused muuhulgas kalda ehitusvööndi vähendamiseks.

Kaebajale saaks väljastada ehitusloa, kui oleks täidetud järgmised tingimused: vastustaja oleks nõus menetletavasse detailplaneeringusse sisse viima muudatuse ja vähendama kaebajale kuuluval kinnistul ehituskeeluvööndit võimaldamaks kinnistule elamu ehitamist ja võtma sellise detailplaneeringu vastu ning seejärel esitaks vastustaja keskkonnaministrile taotluse nimetatud kinnistu osas ehituskeeluvööndi vähendamiseks ja keskkonnaminister nõustuks sellega; vastustaja otsustab detailplaneeringu kehtestamise eelnõu heaks kiita ning esitab selle vallavolikogule ning viimane võtab vastu detailplaneeringu kehtestamise otsuse; detailplaneeringu kehtestamise otsust ei vaidlustata ja otsus jõustub. Seega käesoleval hetkel puudub vastustajal seaduslik võimalus lahendada kaebaja ehitusloa taotlus. 3.

§ 36

lg 1 kohaselt kinnistu omanik tagama inimeste ja loomade vaba läbipääsu kallasrajal veeseaduse § 10 tähenduses ja

§ 36

lg 2 kohaselt on kohalik omavalitsus kohustatud üldja detailplaneeringuga tagama avalikud juurdepääsuvõimalused kallasrajale. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus leiab, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada ning põhjendab seda järgnevaga. Kaebaja on esitanud kaebuse vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja ta kohustamiseks lahendada kaebaja taotlus ehitusloa väljastamiseks. Ehitusloa väljastamist või sellest keeldumist reguleerivad Ehitusseaduse (EhS) § 23 ja
2. Ehitusseaduse § 23 lg 8 näeb ette, et kohalik omavalitsus väljastab ehitusloa või keeldub selle väljastamisest 20 päeva jooksul ehitusloa taotluse ja ehitusprojekti ning vastava nõude olemasolu korral ehitusprojekti ekspertiisi esitamise päevast arvates. EhS § 24 lg 2 näeb ette, et kui ehitusloa taotlemisel esitatud dokumendid on puudulikud, peab ehitusloa väljastaja võimaldama ehitusloa taotlejal 4 kõrvaldada puudused 5 tööpäeva jooksul ehitusloa väljastamisest keeldumise aluse selgumise päevast arvates.
3. Vastavalt kohtule esitatud materjalidele, esitas Kaebaja ehitusloa taotluse koos ehitusprojektiga talle 21.03.2003 vastustaja poolt väljastatud projekteerimistingimusi (t.l. 1011) arvesse võttes 14.10.
4. 22.11.2004, s.o. 38 päeva pärast ehitusloa taotluse väljastamist, teavitas vastustaja ehitusameti juhataja-ehitusjärelevalve peainspektor Juhan Kulleri poolt allkirjastatud kirjaga nr. 10-7/3349 (t.l. 23) kaebajat, et esitatud ehitusprojekt on läbi vaadatud projektide läbivaatamise komisjoni poolt 20.10.2004 ning selle kohta on märkuseid. Samuti teavitati nimetatud kirjaga, et kuna Viimsi Vallavolikogu 15.04.2003 otsusega nr 56 algatatud detailplaneeringuga võidakse täpsustada piirkonnas maakasutus- ja ehitustingimusi, saab lõpliku hinnangu ehitusprojektile anda peale eelmainitud detailplaneeringu kehtestamist. Samuti on nimetatud kirjas viide vastustaja 16.11.2004 kirjale nr.10-7/3289 (t.l. 21), millega teavitati kaebajat ajutise ehituskeelu kehtestamise kavatsusest Viimsi alevikus ja Pärnamäe külas Pärnamäe tee ja Vehema tee vahelisel tiigiga piirneval alal. Ehituskeeld kehtestati Viimsi Vallavalitsuse 15.03.2005 korraldusega nr 151 kuni kaheks aastaks ja sellest teavitati kaebajat 22.03.2005 kirjaga (t.l. 24). Ehituskeelu kehtivus lõppes 22.03.
6. Nimetatud dokumentidest nähtub selgelt, et vald rikkus kaebaja õigusi alates 4.11.2004, mil lõppes seaduses ettenähtud tähtaeg ehitusloa taotluse rahuldamiseks, selle väljastamisest keeldumiseks või EhS § 24 lg 2 ettenähtud 5-päevase tähtaja andmiseks puuduste kõrvaldamiseks. Eelpoolmainitud 16.11.2004 esitatud teade ehituskeelu kehtestamise kavatsusest ja 22.11.2004 valla ehitusameti juhataja-ehitusjärelevalve peainspektori antud vastus ehitusloa taotlusele on esitatud vastavalt 12 ja 18 päeva pärast seaduses ehitusloa taotlusele vastamiseks ettenähtud tähtaja möödumist.
7. Kohus leiab lisaks, et 22.11.2004 kirja ei saa pidada seadusjärgseks keeldumiseks ehitusloa väljastamisest, sest vastavalt Viimsi valla ehitusmääruse (kinnitatud Viimsi Vallavolikogu 12.04.2005 otsusega) § 3 lg 3 p 1 kuulub ehitusloa andmise otsustamise pädevus vallavalitsusele. Viimsi valla ehitusameti juhataja-ehitusjärelevalve peainspektor sellist kompetentsi ei oma. Vastavalt Viimsi valla ehitusmääruse § 4 lg 5 p 12 kuulub tema pädevusse ehituslubade ja ehitise kasutuslubade väljastamise ja kehtetuks tunnistamise kohta ettepaneku tegemine vallavalitsusele. Nimetatud kirjas ei ole kaebajale tehtud ka ettepanekut kõrvaldada 5 tööpäeva jooksul taotluses esinevad puudused nagu näeb ette EhS § 24 lg
9. Kohus leiab, et seaduslik ja õiguspärane ei ole ka 22.11.2004 kirja viimases lauses toodud seisukoht, et lõpliku hinnangu ehitusprojektile saab anda peale 15.04.2003 algatatud detailplaneeringu vastuvõtmist. Seadus ei seosta ehitusloa väljastamise tähtaega detailplaneeringu, millega on kaasnenud ehituskeelu rakendamine, kehtestamise tähtajaga. Seadusandja on ajutise ehituskeelu instituudi toomisega planeerimisseadusesse andnud kohalikule omavalitsusele erandliku võimaluse piirata omandiõigust tulenevalt avalikest huvidest ja võimaldanud rakendada ajutist ehituskeeldu detailplaneeringu menetlemise ajaks, kuid mitte kauemaks kui kaheks aastaks. Lähtudes vastavate seadusesätete sõnastusest, on ilmne, et pikemaks ajaks ehituskeelu rakendamist pidas seadusandja omandiõiguse ebaproportsionaalseks piiramiseks. Samuti on seadusandja lähtudes PlanS § 15 lg 3 pidanud ebaproportsionaalseks omandiõiguse kitsenduseks ajutise ehituskeelu rakendamist ehitiste suhtes, millele ehitusluba on väljastatud enne ehituskeelu kehtestamist. 5
10. Asjaolust, et kaebaja ei ole vaidlustanud Viimsi Vallavalitsuse 15.03.2005 aasta korraldust nr 151, millega kehtestati ajutine ehituskeeld, ei tulene erinevalt vastustaja seisukohast asjaolu, et kaebajal puudub alus nõuda ehitusloa taotluse lahendamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamist alates 2004.a. oktoobrist (t.l. 124). Kuna vastustajal oli kohustus otsustada ehitusloa taotlus 20 päeva jooksul alates selle esitamisest ja ehituskeelu kehtestamine ei ole seaduses ettenähtud aluseks taotluse üle otsuse langetamata jätmiseks, on vastustaja viivitus otsuse langetamisel õigusvastane alates seaduses ettenähtud 20-päevase tähtaja möödumisest. Kohus leiab siinkohal, et tulenevalt planeerimisseaduse § 15 sätestatud ajutise ehituskeelu mõttest, oleks kohalikul omavalitsusel olnud võimalik ehituskeelu kehtivuse ajal selle olemusest tulenevalt keelduda ehitusloa väljastamisest, tõlgendades koosmõjus PlanS § 15, EhS § 24 ja haldusmenetluse seaduse § 3 ja
11. Vastustaja seda ei teinud ja viivitas jätkuvalt õigusvastaselt otsuse langetamisega. Asjaolu, et kaebaja ei nõudnud sel ajal aktiivselt vastava otsuse langetamist, ei tähenda, et tal oleks kadunud õigus selle nõudmiseks alates taotluse esitamisest ja ehituskeelu rakendamisest kuni selle lõppemiseni. Ehituskeelu kehtestamise ja ehitusloa väljastamise menetlused on erinevad menetlused, mille puhul tuleb järgida erinevaid menetlust reguleerivaid norme. Kohus peab vajalikuks siinkohal eraldi välja tuua, et kaebaja kordas oma taotlust otsustada ehitusloa väljastamine või sellest keeldumine 21.03.2007 ja hiljem korduvalt kohtumenetluse ajal. Vaatamata nimetatud asjaoludele vastustaja seaduses ettenähtud otsust ei langetanud.
12. Eelpooltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja tegevusetus ehitusloa väljastamise taotluse lahendamisel on olnud õigusvastane.
13. Kohus peab vajalikuks täiendavalt selgitada, et nimetatud rikkumist tuleb pidada kaebaja õiguslikku olukorda oluliselt kahjustavaks järgmistel põhjustel. Esiteks ei näe seadus ehitusloa väljastamisest keeldumise alusena ette ehituskeelu kehtestamise kavatsust, millega põhjendati 22.11.2004 kirjas otsuse langetamise edasilükkamist. Ehitusloa väljastamisest keeldumise alused on ammendavalt loetletud EhS § 24 lg
14. Teiseks näeb planeerimisseaduse § 15 lg 3 selgesõnaliselt ette, et ajutine ehituskeeld ei laiene ehitisele, millele on antud ehitusluba enne ehituskeelu kehtestamist. Vastustaja õigusvastane viivitus ja hilisem tegevusetus põhjustas olukorra, kus kaebajal ei õnnestunud saada enne ehituskeelu rakendamist ehitusluba või vastaval juhul ehitusloa väljastamisest keeldumise otsust vaidlustada ja oma seadusega tagatud õigusi kaitsta. Asjaolud, et kaebaja ei vaidlustanud 22.03.2005 kehtestatud ehituskeeldu ja vastustaja kohtumenetluse käigus toodud põhjendused ehitusloa väljastamise võimatusest (t.l. 68) või seadusvastasusest, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased, sest vastav haldusakt on kohases menetluses vastu võtmata. Kohus jätab need vaidluse lahendamisel tähelepanuta.
15. Kaebaja on kaebuses taotlenud ettekirjutuse tegemist vallavalitsusele taotluse oma 14.10.2004 lahendamiseks 14 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus leiab, et arvestades käesoleva asja asjaolusid on nimetatud tähtaeg põhjendatud ja kohustab vastustajat selle jooksul taotluse lahendama.
16. Kaebaja on esitanud õigeaegselt taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 28595 krooni ja 5 senti (t.l. 127-134). 23.11.2007 toimunud kohtuistungil vastustaja esindaja menetluskulude suurusele vastuväiteid ei esitanud ja jättis need kohtu otsustada. Kohus leiab, et arvestades asja keerukust ja menetluse pikkust ning kohtumenetluse ajal peetud läbirääkimisi poolte vahel, on kaebaja taotlus põhjendatud. HKMS § 83, § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 alusel mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 28595 krooni ja 5 senti. 6
17. Käesoleva otsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinn Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates ja juhindudes HKMS §§ 31 ja 32 sätestatust. Esitatud apellatsioonikaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtunik Daimar Liiv 7