) §-de 30, 31, 34-38, 43 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemed) § 48 kohaldamist. M.P.P. palub tunnistada
lg 2 Põhiseaduse (PS) § 15 lg 2 alusel vastuolus olevaks PS §-ga 15 lg 1; taotleb ka Tallinna Vangla kartserite olmetingimuste tunnistamist Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga (EIÕK) vastuolus olevaks ning keelata Tallinna Vanglat paigutamast isikuid kartserisse, kuna tegemist on piinamisega ja alandava kohtlemisega. Kaebaja esitas kohtule ka taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. 29.08.07.a. määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse märkides, et võtab eraldi määrusega seisukoha kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja kaebuste liitmise küsimuses. 29.08.07.a. määrusega liitis kohus ühte menetlusse M. P. P. kaebused haldusasjades nr 3-071693 ja 3-07-1629 ning luges liidetud haldusasja numbriks 3-07-
) §-de 30, 31, 34-38, 43 ja 46 ettenähtud võimalusi ning osaliselt § 48 kohaldamist (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemed). Taotleb, et kohus tunnistaks
lg 2 Põhiseaduse (PS) § 15 lg 2 alusel vastuolus olevaks PS §-ga 15 lg 1; taotleb ka Tallinna Vangla kartserite olmetingimuste tunnistamist Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga (EIÕK) vastuolus olevaks; palub keelata Tallinna Vanglat paigutamast isikuid kartserisse, kuna tegemist on piinamisega ja alandava kohtlemisega. Vaidlustatud käskkirja kohaselt määrati temale distsiplinaarkaristus, kuna 28.07.07.a. kell 08.10 Tallinna Vangla II eelvangistushoone kambris nr 334 pani ta väidetavalt toime distsiplinaarrikkumise. Vangla leiab, et ta ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele väljuda kambrist korrektses riietuses. Kaebaja väljus kambrist lühikestes pükstes. 28.08.07.a. väljus ta jalutuskäigule lühikestes pükstes, kuid valvur ei lubanud minna jalutama, vaid nõudis pikkade pükste kasutamist. Nõudmise peale läks ta tagasi ja vahetas lühikesed püksid pikkade vastu ning läks jalutama. 2007.a. jooksul on tal lubatud kanda lühikesi pükse jalutuskäigul üle 60 korra; kaebaja lühikesed püksid on korrektsed ehk ulatuvad põlvedeni. Kaebaja leiab, et teda karistati distsiplinaarkorras, kuna ta on Tallinna Vangla peale esitanud palju kaebusi ja ta avaldas ka valvurile, et kavatseb sellegi tegevuse vaidlustada. Viitab haldusasjale nr 3-07-1629, mis on seotud käesoleva haldusasjaga. Ta ei ole rikkumist toime pannud, kuna tema lühikesed püksid on korrektsed. Näiteks lubati ta lühikeste pükstega jalutuskäigule 27.08.07.a. Kaebaja lisab, et ta taheti paigutada kartserisse 27.08.07.a. vanglaametnik Viljar Nurme poolt hoolimata halduskohtu määrusest haldusasjas 3-07-1629 väites, et tema pole sellist saanud. Alles kaebaja enda eksemplari ettenäitamise peale peatas vangla vastava toimingu. Kaebaja viitab Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 15, mis annab isikule õiguse pöörduda kohtusse.
lg 2 järgi pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe, mis ei anna aga tõhusat võimalust kasutada PS § 15 ette nähtud kaebeõigust. Viitab Euroopa Nõukogu CPT-komitee raportile CPT
lg 2.
kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.
punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele.
lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.
10.12.07.a. esitatud täiendatud vastuses kaebusele ja kohtu küsimustele selgitab vastustaja, et Tallinna Vangla direktori 17.08.07.a käskkirjaga nr 733-d määrati M.P.P.le distsiplinaarkaristus 28.07.07.a. toime pandud distsipliinirikkumise eest, mis seisnes selles, et ta ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele väljuda kambrist korrektses riietuses, vaid väljus kambrist lühikestes pükstes. Käskkirjas on leitud, et sellega rikkus vahistatu
punkti 1, mille alusel peab kinnipeetav täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametniku seaduslikele korraldustele. Raskendava asjaoluna on käskkirjas arvesse võetud kolm kehtivat distsiplinaarkaristust. Käskkirjaga määrati M.P.P.le karistuseks
Distsiplinaarmenetluse materjalide hulgas on valvur Lia Tšurilova 28.07.07.a. kirjutatud ettekanne nr 1383, mille kohaselt M.P.P. jalutuskäigule minnes ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele väljuda korrektses riietuses (põlved olid lahti). Ettekandes on esile 4 toodud, et vahistatu vaidles, nõudis näidata käskkirja. Ettekande kohaselt juhtub seda temaga pidevalt. Ettekandele on tunnistajana alla kirjutanud ka valvur Valentina Gertšenko. M.P.P. 28.07.07.a. seletuskirjast ilmneb, et valvur on teda 28.07.07.a. keelanud jalutuskäigule minemast lühikestes pükstes, mis kaebaja meelest olid korrektsed. Seletuskirja kohaselt nõudis valvur lühikeste pükste allapoole laskmist või pikkade pükste kasutamist. Seletuskirjast ilmneb, et M.P.P. on nõudnud vastavasisulise direktori käskkirja esitamist ning leiab oma seletuskirjas, et Tallinna Vanglas ei ole ühtki piirangut, mis keelaks lühikeste pükste kasutamise jalutuskäigul ning näeb jalutuskäigul lühikeste pükste kasutamise keelus riiklikku terrorit. Menetluse käigus on valvur Lia Tšurilovalt võetud lisaks 06.07.07.a. seletuskiri, millest ilmneb, et M.P.P. süstemaatiliselt üritab jalutuskäigule väljuda lühikestes pükstes ning vaidleb sellekohase keelu ning korralduse üle riietuda korrektselt. Seletuskirjas on esile toodud, et taas juhtus 30.07.07.a. analoogne intsident. Menetluse materjalide hulgas on ka 14.08.07.a. M.P.P. seletuskiri, mille kaebaja on kirjutanud vahetult distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumise järgselt. M.P.P. on seletuskirjas väitnud, et tal ei ole kolme kehtivat distsiplinaarkaristust, kuna ta on vastavad käskkirjad kohtus vaidlustanud.
kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.
punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele.
lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.
p 2 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Tallinna Vangla kodukorra punkti 4.10 sätestab korrektse riietuse nõude rivistusel. Ka jalutuskäigule minekul kontrollib valvur, kellega kinni peetavatest isikutest on tegemist ning hindab kinni peetava isiku füüsilist olukorda ja korrektset riietust nagu rivistuselgi. Vaadates vangistusseaduses riietust käsitlevaid sätteid, ilmneb, et § 46 lg 1 ja 2 kohaselt on kinnipeetava puhul isiklike riiete kandmise lubamise osas laialdane otsustusõigus. Vahistatu kannab
Kui kandmiskõlblikud riided puuduvad või kui vahistatu ei soovi neid kanda, annab vangla või arestimaja vahistatule tasuta riietuse. Tallinna Vangla direktor on aastate viisi tõlgendanud korrektse riietuse nõuet sellisena, et kinni peetavale isikule ei ole rivistusel ja kambrist väljumisel lubatud põlvi mittekatvad lühikesed püksid. Lähtutud on
punktist 2 ja leitud, et kinni peetavate isikute liikumine väljaspool määratud eluruumi (kambrit) väga lühikestes pükstes häirib teisi isikuid. Ka vahistatud, kelle liikumisõigus väljaspool kambrit on
lg 2 kohaselt piiratud, kutsutakse vastavalt vajadusele välja kokkusaamisele kaitsja, uurija või prokuröriga, viiakse arsti või õe vastuvõtule. Vangla territooriumil, sealhulgas ka eelvangistushoonetes võivad liikuda väliskülalised (ka näiteks CPT komisjon oma ad-hoc visiidil, samuti vanglast väljastpoolt kutsutud usutegelased). Liigselt paljastav ja ebakorrektne riietus häiriks neid isikuid ning võib alandada nende väärikust. Seega on nõue liikumisel kambrist väljaspool kanda korrektset riietust, mis ei häiriks teisi isikuid, igati mõistlik ning vangla üldist korda ning kombekusnorme arvestav. 5 Korrektse riietuse selline tõlgendus, et kinni peetavad isikud peavad territooriumil liikudes kandma põlvi katva pikkusega pükse, kehtis ka eelnevatel aastatel. Sellesisulise meeldetuletuse on direktor vanglaametnikele teinud ka eelmistel aastatel enne suve algust toimunud nõupidamistel. Vangistusalastes õigusaktides olevate riietust puudutavate sätete tõlgendust ei pea vangla direktor vormistama kirjalikult käskkirja või korraldusena. Justiitsministri 6.12.01.a. määrusega nr 92 vastu võetud Tallinna vangla põhimäärus § 3 lg 2 p 7 kohaselt vangla direktor annab oma pädevuse piires käskkirju ja muid kirjalikke või suulisi korraldusi, mis on kohustuslikud vangla teenistujatele ning kinnipeetavatele ja vahistatutele. Seega võivad kinnipeetavatele ja vahistatutele kohustuslikud vangla direktori korraldused olla ka suulised. Nõue kanda kambrist väljapool mitte lühemaid kui põlvi katva pikkusega pükse on Tallinna Vangla kinni peetavatele isikutele olnud üldteada. Ka kaebaja M.P.P. ei väida, nagu ei oleks ta olnud enne 28.07.07.a. sündmust sellest nõudest teadlik. Tallinna Halduskohtusse on esitatud M.P.P. kaebus haldusasjas nr 3-07-1316, milles kaebaja vaidlustas 10.06.07.a. ja 24.06.07.a. lühikestes pükstes jalutuskäigule mineku keelamise. Haldusasjas nr 3-07-1491, milles kaebaja vaidlustas analoogse toimingu 21.07.07.a. Seega on tõendatud, et M.P.P. oli teadlik keelust väljuda kambrist jalutuskäigule põlvi mittekatva pikkusega lühikestes pükstes. Lisaks on käesolevas kaebuses vaatluse all olevale rikkumise kuupäevale (28.07.07.a.) järgnevalt M.P.P. pöördunud analoogilise kaebusega Tallinna Halduskohtu poole: haldusasjas nr 3-07-1531 (29.07.07.a. sündmus), 3-07-1576 (05.08.07.a. sündmus), 3-07-1590 (06.08.07.a. sündmus). Seega on M.P.P. lühikeste pükste kandmise keelu suhtes jalutuskäigule minnes ilmutanud korduvalt protesti ja näidanud üles soovimatust alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele, väljudes kambrist jalutuskäigule süstemaatiliselt lühikestes, põlvi mittekatva pikkusega pükstes ning algatanud koha peal vaidluse keelu õiguspärasuse üle. Selline käitumine mõjutab negatiivselt teisi kinni peetavaid isikuid ning õõnestab vangla julgeolekut. Avalik huvi vaadeldavas asjas on vangla julgeoleku hoidmine ning kinni peetavate isikute suunamine õiguskuulekale käitumisele, takistades allumatuse ilmingute süvendamist, mis puudutab nii kaebajat kui ka temaga samas kambris viibivaid kinni peetavaid isikuid. Sarnane lühikeste pükste kandmist puudutav kaasus on läbinud kohtuliku kontrolli apellatsiooniastmes haldusasjas nr 3-06-1487. Tallinna Ringkonnakohus oma 30.04.07.a. otsuses on nimetatud haldusasjas punktis 8 märkinud: „Ringkonnakohus ei jaga apellandi seisukohta, et vastustaja on ületanud kaalutlusõiguse piire, võtmata arvesse asjaolu, et kinnipeetavatele olid lühikesed püksid lubatud ning kaebuse esitajale need ka väljastatud. Sellest ei järeldu kohtu arvates automaatselt, et lühikeste pükste kandmine oleks lubatud jalutuskäigul. Lubatud isikliku riietuse kandmisele võib vangla direktor seada piiranguid ka nende riiete kandmise koha osas, lubades lühikesi pükse kanda näiteks üksnes kambris.“ Analoogselt saab nimetatud kohtulahendi alusel väita, et vahistatutel on lubatud küll kanda isiklikku riietust, kuid see ei tähenda, et igasugune isiklik riietus oleks kinni peetavatele isikutele lubatud. Õigus kanda isiklikku riietust ei saa ületada vangla direktori pädevust võtta asutusesiseste reeglite üle otsustamisel arvesse üldist sisekorra tagamist ning teiste isikute huvi mitte saada riivatud kombekusnormide eiramisest. 6 Ülalviidatud ringkonnakohtu otsuses punktis 10 on lisaks märgitud: „Apellandi õiguste piiramist isiklike riiete kandmisel õigustas käesoleval juhul avalik huvi tagada vanglas kombekusnormidest kinnipidamine. Nii, nagu kombekusnormid piiravad sageli töötajatel lühikestes pükstes käimise ka sooja ilmaga, võib vanglas olla kombekas, kui kinnipeetavad väljaspool eluruume lühikestes pükstes ei viibi. Vanglas nagu ka paljudes muudes riigiasutustes viibimisel riietusele esitatavate rangemate nõuete järgmine tuleneb pika aja jooksul välja kujunenud tavast.“ Seega on kohus leidnud, et vangla direktoril on õigus sisustada korrektse riietuse mõistet tema poolt juhitava vangla territooriumil, lähtudes üldisest vangla direktori kui asutuse juhi pädevusest tagada sisekord vangla territooriumil ning kohustusest järgida vangistust reguleerivaid sätteid ja arvesse võtta erinevaid huvisid. Vaadeldava käskkirja puhul on distsiplinaarmenetluse materjalidega tõendatud M.P.P. distsiplinaarrikkumine – allumatus vanglaametniku seaduslikule korraldusele (
Korralduse seaduslikkus tugines
Käskkiri on õiguspärane. Muude M.P.P. poolt kaebuses esiletoodud väidete osas märgib vangla, et distsiplinaarkaristuste vaidlustamine kohtus ei tähenda automaatselt nende kehtivuse peatamist. Ka kohtus vaidlustatud distsiplinaarkäskkirjade puhul saab uue karistuse määramisel arvestada kui kehtivatega. Kaebaja on esitanud ka nõude tunnistada Tallinna Vangla kartserikambrite olmetingimused EIÕK art 3 ja Põhiseaduse §-ga 18 vastuolus olevaks. Tallinna Vangla direktori 17.08.07.a. käskkirja alusel kaebaja kartserikaristust ei kandnud. Samuti ei ole kaebaja ka seotult mõne teise Tallinna Vanglas määratud distsiplinaarkaristusega viibinud kartseris. Seega tuleb kaebaja kartserikambri olmetingimuste õigusvastaseks tunnistamise nõue jätta tähelepanuta. KOHTU SEISUKOHAD Kohus uurinud protsessiosaliste selgitusi ja toimikusse esitatud materjale, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 1) Nähtuvalt kaebusest haldusasjas nr 3-07-1629 esitas M.P.P. 14.08.07.a. kaebuse selles, et ta vahialusena 26.07.07.a. soovis minna jalutuskäigule lühikestes pükstes, kuid valvur ei lubanud teda jalutuskäigule. Valvur kirjutas ettekande ja 13.08.07.a. esitas kontaktisik M.Seer distsiplinaarmenetluse protokolli. EÕK taotluse lahendamisel leidis kohus, et kohtumäärusega EÕK saab keelata määratava distsiplinaarkaristuse täideviimise ajutiselt. Kohtumäärust 17.08.07.a. nr 3-07-1629 menetlusosalised ei vaidlustanud. Esmalt märgib kohus, et kaebaja ei saa nõuda distsiplinaarkaristuse määramise keelamist kohtult. Vangistusseaduse 7.jagu sätestab kinnipeetava distsiplinaarse mõjutamise. Distsiplinaarmenetlus algatatakse seaduse kohaselt siis, kui on rikutud VSKE või muude õigusaktide nõudeid ja kui selle eest tuleb kohaldada distsiplinaarkaristust.
kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik. Karistus määratakse, kui rikkumine pandi toime ja isiku süü leiab tõendamist. Määratud karistus viiakse üldjuhul täide kohe ( § 65 lg 1). Seega tuleb algatatud menetlus läbi viia eeskirjadekohaselt ning kui karistus on määratud, siis saab seda vaidlustada kohtus 7 või vaidemenetluses.
reguleerib sama küsimust vahistatu puhul ning märgib ära, et käesoleva seaduse, VSKE või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib määrata vahistatule distsiplinaarkaristuse.
Seega kohus ei saa keelata algatatud menetluse läbiviimist, kuid kohus saab kontrollida kaebuse saabumisel, kas menetlus viidi läbi õiguspäraselt ning kas käskkiri vastab seaduse nõuetele. Kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse materjal kinnitab, et sündmus toimus 28.07.07.a. ja mitte 26.07.07.a., kuna karistuse ettepanek määrata kaebajale kartserikaristus 5 ööpäevaks kehtib rikkumise kohta 28.07.07.a. kell 08.10. 13.08.07.a. esitati kaebajale tutvumiseks M.Seer poolt distsiplinaarmenetluse protokoll koos lisadega. Protokollis oli ära märgitud, et M.P.P. rikkus
Protokollis oli ka märgitud, et direktorile tehakse ettepanek karistada isikut 5 ööpäevase kartserikaristusega. M.P.P. sai anda kirjaliku seletuse 28.07.07.a. Kaebaja väide, et ta ei saanud esitada seletust
Seega nähtub, et enne direktori poolt otsuse langetamist olid uuritavate materjalidena vormistatud ja olemas kaebaja seletuskiri ja distsiplinaarmenetluse materjal ehk osapooled olid ära kuulatud. Kaebaja seisukoht, et temalt ei võetud seletuskirja koheselt vastu, ei ole tõendatud, kuna kohtule ei esitatud tõendeid sellest, et kaebaja kirjutas seletuskirja varem, kui 28.07.07.a. Kohtukaebused vormistas M.P.P. 13.08.07.a. (haldusasi nr 3-07-1629) ja 27.08.07.a. ( haldusasi nr 3-07-1693). Kohtule ei ole esitatud tõendeid sellest, et kaebajal oleks valvuriga konflikt, et oletada kättemaksu. M.P.P. on esitanud palju kohtukaebusi, kuid kaebaja ei väida, et kaebused oleksid toonud kaasa konflikti konkreetse valvuriga ja et need kaebused puudutaksid valvuri tegevust. Isegi kui kaebaja lubas valvurile, et ta kaebab kohtusse, ei anna see alust arvata, et valvur selle tõttu jättis oma töökohustused täitmata või täitis mittekohasel viisil. Kui valvur tuvastas rikkumise, siis pidi ta koostama ettekande ning ta ka koostas ettekande, mille õigsuse kontrollimine lasub direktoril. Kuna vangla direktor pidas menetluse tulemusel ettekannet õiguspäraseks, siis karistuse määramine ei sõltunud enam valvuri tegevusest. Ühe valvuri nn väidetav kättemaksuiha ei mõjutaks järgnevalt mitmete ametnike tegevust ja otsustusi. Valvur ei tegutsenud distsiplinaarasja menetlemisel ning lõppvastutuse võttis algatatud menetluses endale asja otsustanud ametnik, so Tallinna vangla direktor. Kui direktor ei kahtle kogutud materjali õigsuses, sh valvuri ettekandes, siis on ainetu oletada, et karistuse määramist saab põhjustada valvuri käitumine. Sündmuse põhjustas kaebaja käitumine. Kaebuses märgib M.P.P., et M.Seer (kontaktisik) näitas 13.08.07.a. distsiplinaarmenetluse materjale. Märgitud väide vastab tõele. Kuna valvuri tehtud ettekanne võeti menetlusse, siis on loogiline, et algatati menetlus, mille materjal tuli tutvustada kaebajale. Kaebaja märgib, et ta ei saanud sellest protokollist koopiat, mis ei tähenda aga, et ta ei näinud materjale ning ei saanud esitada seletust. Koopia andmise kohustust menetluse kestel vanglal ei ole. Kuna kaebaja suhtes viidi läbi distsiplinaarmenetlus, siis on loogiline, et selle käigus tehti teatavaks ettepanek, kas määrata karistus ning missugune karistus määrata. Isegi kui ametnik ütles, et karistuse määramisel võidakse karistus täide viia ka siis, kui kaebaja esitab kohtukaebuse, ei ole selline seletus vastuolus seadusega. HKMS § 121 lg 3 p 1 kohaselt saab karistuse määramise korral isik taotleda EÕK haldusakti täitmise peatamiseks. Seega, kui kaebajale määrati karistus, siis peatatakse haldusakti täitmine pöördumisega kohtusse. Kui ametnik oli kaebaja tähelepanu sellele juhtinud, siis andis ta õige informatsiooni ega saanud rikkuda kaebaja õigusi. 8 Kaebaja märkis kaebuses, et ta palub keelata distsiplinaarkaristuse määramise enne, kui ta jõuab pöörduda kohtusse. Kohus juba eelnevalt selgitas, et selline taotlus ei ole vastavuses seadusega, kuna distsiplinaarmenetlus viiakse läbi vastavate menetlusreeglite järgi ning kohus ei saa keelata algatatud menetluse läbiviimist või selle lõpuleviimist seaduses ettenähtud korras ja tähtaegadel. Küll aga sai kaebaja taotleda EÕK kohaldamist selles osas, mille kohaselt karistuse määramisel haldusaktiga saab taotleda haldusakti täitmisele kohest mittepööramist. M.P.P. saigi EÕK kaitse, kui kohus keelas määratava distsiplinaarkaristuse kohese täideviimise ajutiselt, so 5 ööpäevaks distsiplinaarkaristuse määramisest. Seega toimisid kaebaja suhtes kõik seadusandlikud regulatsioonid ning kaebaja ei jäänud kaitseta. Kohus ei tuvastanud kaebaja õiguste rikkumist Tallinna Vangla poolt, kuna vastustaja tegevuses ei ole kohus tuvastanud õigusvastast käitumist. 2) 27.08.07.a. vormistas kaebaja kaebuse haldusasjas nr 3-07-1693 ja see saabus kohtusse 28.08.07.a. Selles kaebuses märgib ta, et 28.07.07.a. soovis minna jalutuskäigule lühikestes pükstes, kuid valvur seda ei lubanud ning keelas selle tegevus, mille peale vahetas M.P.P. riietust ning väljus jalutuskäigule pikkades pükstes. Tallinna Vangla alustas distsiplinaarmenetluse ja vormistas käskkirja nr 733-d 17.08.07.a. Selle haldusakti täitmise osalise peatamise oli kaebaja juba saavutanud kohtumäärusega 17.08.07.a. ning 29.08.07.a. rahuldas kohus EÕK taotluse ning peatas haldusakti täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni. M.P.P.t ei ähvardanud karistuse täideviimine enne karistusotsuse kohtulikku kontrolli. Määratud karistust täide ei jõutud viia, kuna kohus oli andnud EÕK ning edasiselt viidi kaebaja Soome Vabariiki. Vaatamata ülalmärgitule on kaebajal õigus nõuda käskkirja tühistamist, kui karistuse määramine ei ole toimunud kooskõlas seadusega. Kaebuse esitamisel märkis kaebaja, et ta ei keeldunud vahetamast rõivastust, kui valvur keeldus teda lubamast jalutama lühikestes pükstes. Haldusasjas nr 3-07-1629 märkis vastustaja seotult EÕK-ga, et kinnipeetav on kohustatud täitma VSKE ja alluma ametniku korraldusele ning et M.P.P. on ilmutanud lühikeste pükste kandmise keelu suhtes allumatust korduvalt ja see mõjutab teisi kinnipeetavaid negatiivselt ning õõnestab vangla julgeolekut. Vastuses kaebuse väidetele märkis Tallinna Vangla, et Lia Tšurilova on 28.07.07.a. kirjutanud ettekande nr 1383 ja selle ettekande kohaselt M.P.P. jalutuskäigule minnes ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele väljuda korrektses riietuses (põlved olid lahti). Ettekandes on esile toodud, et vahistatu asus vaidlema, nõudis näidata käskkirja. Ettekande kohaselt juhtub seda temaga pidevalt. Ettekandele on tunnistajana alla kirjutanud ka valvur Valentina Gertšenko. Seega ei ole leidnud kinnitust kaebaja väide, et kaebaja pöördus ukselt tagasi ja vahetas riided ning allus koheselt ametniku korraldusele/keelule väljuda jalutama lühikestes pükstes, vaid ta asus vaidlema ja nõudma käskkirja. Kaebaja sellest nähtuvalt ei olnud ka valmistunud jalutama minema vangla poolt nõutud korrektses riietuses. Käesolevalt peab kohus oluliseks märkida, et M.P.P. esitas Tallinna Halduskohtule kaebusi, mis on seotud lühikeste pükste kandmise küsimusega. Neid vaidlusi oli esitatud mitmeid, seejuures näiteks haldusasjas nr 3-07-1316 märkis kaebaja, et vahistatud soovisid minna jalutama lühikestes pükstes, kuid neid keelati minna jalutama pükstes, mille pikkus jääb ülesse poole põlvi. Kaebustest nähtub, et kaebaja teadis ammu enne käesolevas asjas käsitletavat sündmust, et valvurid nõuavavad korrektset riietumist, kui kogunetakse 9 jalutuskäigule minekuks. Korrektse riietuse nõude sisu oli kaebajale teada ja vastupidiselt ta ei vaidleks vastu nõudele, mille kohaselt nõutakse jalutuskäigule minekul pikkade pükste või siis põlvi katvate pükste kandmist. Vastustaja esitatud materjalist ja vastusest nähtub, et ka peale käesolevat sündmust vaidles M.P.P. ikka veel vastu vanglas kehtestatud nõudele. Seega saab väita, et kaebaja oli enne sündmust teadlik nõude olemasolust ja selle sisust ja ka peale seda sündmust, kuid ikkagi vaatamata sellele tekitas ta intsidente ja alustas vaidlusi ning püüdis väljuda jalutama nii nagu tema soovis riietuda. Kohus etteruttavalt märgib, et kuna vaidlused kohtus ei olnud veel lahendatud, siis tuli kaebajal alluda nõudmistele. Kuniks kohus ei ole võtnud seisukohta, kas vanglas kehtiv kord on õiguspärane või mitte, seniks tuli kaebajal täita neid nõudeid, mille oli kehtestanud vangla. Kui hilisemalt oleks selgunud, et nõue on alusetu, siis heastatakse tehtud ülekohus muude vahenditega. Antud juhul kaebaja ei olnud sellist olukorda saavutanud, seega tuli tal minna rivistusele korrektses riietuses, et saada luba minna jalutama. Kuna kaebaja seda nõuet ei täitnud, seejärel algatas vaidluse ja nõudis käskkirja, ehkki temale olid VSKE ja kodukord juba tutvustatud, siis on loogiline, et vastustaja poolt järgnes sellisele käitumisele reaktsioon ning algatati distsiplinaarmenetlus. Tallinna Vangla direktori käskkirjas 17.08.07.a. nr 733-d märgitakse, et M.P.P. II eelvangistushoone kambris nr 334 pani toime distsipliinirikkumise- ta ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele väljuda kambrist korrektses riietuses, ta väljus kambrist lühikestes pükstes. Kaebaja märgib kaebuses ka ise, et ta läks jalutama lühikestes pükstes, kuid valvur keelas selle ära ja esitas nõude katta kinni põlved või panna selga pikad püksid. Seega nähtub, et kaebaja ei olnud kogunemise ajal korrektses riietuses, vaid pükstes, mis ulatusid ülevale poole põlvi. See, et kaebaja väidetel ta hiljem vahetas püksid ära, ei lükka ümber asjaolu, et ta rivistuse ajaks oli mittekorrektses riietuses ja vaidlustas korralduse vahetada riided. Korralduse seaduslikkus tugines
punktile 1 ja 2 ning Tallinna Vangla kodukorra punktile 4.10.
kohaselt julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetaval kohustused, vastavalt p-le 1 peab kinni peetav isik täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vangla ametniku seaduslikule korraldusele. Kohus märkis juba, miks ta leiab, et kaebaja oli teadlik sisekorranõuetest ning ametniku korralduse sisust; kaebaja teadis ka seda, et ametniku korraldus tuleb täita, kuniks seda ei muudeta, sh kohtukaebuste alusel. M.P.P. ei väida, et tema kuuldes kõrgem ametnik muutis valvuri antud korraldust, millest saab teha ühese järelduse- ametniku korraldus tuli täita. Vahistatul või muul kinni peetaval isikul ei ole ka õigust algatada valvuriga vaidlusi ning jätta korraldus täitmata. Kui vahistatu ei täida korraldusi, vaidleb ning esitab alusetult nõudeid, siis ei saa ametnik teha tööd, see häirib tema töötamist ja ülesannete täitmist, samuti häirib see teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Vastuvaidlemise ja korduvatele korraldustele kuluv aeg häirib graafikujärgset tegevust ja selle tegevuse sujuvat kulgemist, samas demoraliseerib üldist kinnipeetavate isikute käitumist ja kehtivat korda. Seega oli häiritud vangla siserahu ja lõppkokkuvõttes vangla julgeolek, mis viitab raskele üleastumisele. Selle tõttu on kinnipeetav kohustatud sama sätte p 2 kohaselt mitte häirima ja takistama ametnikke ja teisi isikuid nende tegevuses. Kohus leiab, et Tallinna Vanglas kehtib keeld minna jalutama lühikestes pükstes ja selle keelu õiguspärasust ning vastavust EV Põhiseadusele on kontrollitud kohtute poolt ning leitud, et keeld on õiguspärane. Vastavalt on vormistatud Tallinna Ringkonnakohtu otsus 30.04.07.a. haldusasjas nr 3-061487. Keeld kanda väljaspool kambrit lühikesi pükse põhineb vangla direktori õigusel täpsustada kinnipidamise tingimusi lähtudes kinnipidamisasutuses välja kujunenud tavast ja kombekusnormidest. Kambris on kinnipeetaval lubatud riietuda lühikestesse pükstesse. Isikliku riietuse kandmise piiramist õigustab avalik huvi tagada vanglas kombekusnormidest kinnipidamine ja piirang kehtib kõigile võrdselt ega ole ebaproportsionaalne. Lühikese 10 jalutuskäigu kestel ei tekita dressipükste või muude pikkade pükste kandmine füüsilisi ega moraalseid piinu, kaebaja neile ka ei viita. Ametnikud kannavad samuti tagasihoidlikku riietust, kui täidavad tööülesandeid. Korrektse riietuse nõue ei ole ülemääraselt koormav. M.P.P. ei olnud varem vaidlustanud selle keelu vastavust seadusele või põhiseadusele. Seega ei saanud olla vaidlust küsimuses, et kaebaja ei peaks nõuet täitma. Vangla ametniku selgitused ja esitatud korraldused on täimiseks kohustuslikud, kuniks neid ei muuda ära kõrgem ametnik, antud juhul vangla direktor. M.P.P. leiab kaebuses, et vangla kartseri olmetingimused ei vasta nõuetele ja selle tõttu ei tohiks teda paigutada kartserisse. Kohus selgitab, et see on muu küsimus ja see võiks olla asjakohane EÕK kohaldamisel. M.P.P. ei ole kartseris viibinud ning nende tingimusi ta ei tea, kuna tal endal puudub vastav kogemus. Kui kaebaja oleks paigutatud kõlbmatusse kartserisse, saaks uurida, kas tema õigusi rikuti või mitte.
.1 lg 1 sätestab, et kartser peab vastama sama seaduse § 45 lg 1 sätestatud tingimustele. Seega ei saa isikuid paigutada neile tingimustele mittevastavasse kartserisse. Kaebajat ei ole paigutatud seaduses märgitud tingimustele mittevastavasse kartserisse. Vangla esitatud valvuri ettekanne märgib, et M.P.P. jalutuskäigule minnes ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele väljuda korrektses riietuses (põlved olid lahti). Ettekandes on esile toodud, et vahistatu vaidles, nõudis näidata käskkirja. Ettekande kohaselt juhtub seda temaga pidevalt. Ettekandele on tunnistajana alla kirjutanud ka valvur Valentina Gertšenko. Menetluse käigus on valvur Lia Tšurilovalt võetud lisaks 06.07.07.a. seletuskiri, millest ilmneb, et M.P.P. süstemaatiliselt üritab jalutuskäigule väljuda lühikestes pükstes ning vaidleb sellekohase keelu ning korralduse üle riietuda korrektselt. Seletuskirjas on esile toodud, et ka 30.07.07.a. juhtus analoogne intsident. Seega on kohtule esitatud tõendid, millest nähtub, et kaebaja oli korrast teadlik ning sai aru ka ametniku antud selgitustest ja korraldustest, kuid ta rikkus seda korda ja antud korraldusi teadlikult ja tahtlikult. Seega on tegemist süülise rikkumisega, mille eest saab määrata karistuse. Kuigi Tallinna Vangla Kodukorras ei ole jalutuskäigule minekut reguleeritud niisuguse täpsusega nagu seda sooviks näha kaebaja, ei tähenda see, et korrektse rõivastuse nõude sisu oli sündmuse ajaks temale teadmata. Kuna Kodukorras sätestatakse päevakava ja rivistusega seotud käitumine, siis nähtub, et Kodukorra p 4.10 paneb kinnipeetavatele isikutele kohustuse rivistuda ja riietus peab rivistusel olema korrektne. Kaebaja käitumine hinnati distsipliinirikkumiseks ja määrati karistus. Kohus leiab, et karistus määrati õiguspäraselt, M.P.P. sai esitada oma seisukohti suuliselt ja lisaks andis ta kirjaliku seletuse ja otsus anti temale allkirja vastu kätte 27.08.07.a., so tähtaegselt. Menetluse läbiviimisel ei ole kohus tuvastanud menetlusvigu, seega ei rikutud menetluses kaebaja õigusi. Kaebaja seisukoht, et tal puudusid kehtivad karistused, kuna ta esitas vaidlused kohtusse, ei ole asjakohane. Distsiplinaarmenetluse ajal ja karistuse määramise ajal olid temale määratud karistused arvestatavad. Veel palub kaebaja tuvastada
lg 2 vastuolus olevaks EV PS-ga, mis aga ei ole seotud hinnangu andmisega nõudele - väljuda jalutuskäigule korrektses riietuses.
Kaebaja leiab, et see on vastuolus EV PS §-ga 15 lg 1. EV PS § 15 kohaselt: „Igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kohus järgib põhiseadust ja 11 tunnistab põhiseadusevastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus“. Kaebaja selgitab siinkohal, et karistuse täitmisele pööramine ei anna tõhusat võimalust kasutada PS § 15 õigust. Kohus märgituga ei nõustu. Juhul, kui kaebajale määratakse distsiplinaarkaristus ja see vormistatakse käskkirjana, siis käskkirja saamisest arvates on võimalik karistatud isikul pöörduda koheselt kohtusse ja paluda käskkirja täitmise peatamist HKMS § 12.1- 12.2 märgitud alustel ja korras. Seega tagab seadusandlus kohtusse pöördumise õiguse ja võimaluse ning edasi juba kohtu tegevust sätestavad normid tagavad õiguste kaitse, sh võimaldavad haldusakti täitmisele mitte pöörata. Kohtusse pöördumist ei takistatud ka käesolevalt, seda enam, et kaebuses võib paluda ka määratava karistuse kohesele täitmisele mittepööramist. Kaebaja esitatud kaebused võttis kohus menetlusse ning kohus tõlgendas kaebaja soovi nii, et kaebaja sai õiguskaitse ja teda ei viidud kartserisse. Järeldub, et vastavad mehhanismid PS § 15 sätestatud õiguse kasutamiseks on olemas ja toimivad. Pealegi ei ole seadusandja mõelnud termini „kohene“ all kellaajalist korralduse täitmisele asumist või käskkirja andmise päeval selle täitmisele asumist, vaid on eeskätt silmas pidanud eesmärki, et ilma mõjuva põhjuseta ei viivitataks välja antud haldusaktide täitmisega. Praktikas tuli ette olukordi, mil vanglad täitsid korraldusi pikaajaliste viivitustega, mille tulemusel jäi kas karistus täitmisele pööramata või seda tehti sedavõrd hiliselt, et see põhjustas ülemääraseid pingeid ning ähmastas karistuse eesmärke. Kohus leiab, et vastuolu PS –ses sätestatud õigusnormide ja printsiipidega
Kaebaja arusaam nn väidetavatele ohtudele tugineb ekslikult oletuslikul ja tõendamata väitel, et ametnik ähvardas teda koheselt ettekande või siis distsiplinaarmenetluse protokolli põhjal viia kartserisse. Kohus on eelnevalt selgitanud, et distsiplinaarasja menetluse kestel ei viida kedagi kartserisse, kuna distsiplinaarkaristus loetakse määratuks käskkirjaga. 3) Kohus jätab kaebuse rahuldamata ning kaebaja tasutud riigilõiv jääb tema kanda vastavalt HKMS §-le 92 lg 1. Vastustaja kohtukulude nõuet ei esitanud. Karin Kalmiste Kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.