KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-06-13874 Otsuse tegemise aeg ja koht 23. jaanuar 2008. a, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Viljo Junolainen Kohtuasi AS Kohtla-Järve Soojus hagi J

) § 146 lg 4 nõude aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 103 esimese ja teise lõike kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav. Kostja ei ole käesolevas asjas välja toonud vääramatu jõu olemasolu (tl 49). VI Kohtu põhjendused

1. Kohus, tutvunud kõigi asjas kogutud materjalidega ja hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
2. Hageja poolt esitatud hagihinna arvestuste (tl 8) kohaselt moodustus kostjale korteri xxx keskkütte kasutamise eest perioodil 01.12.
3. a kuni 30.10.
4. a võlgnevus seisuga 30.10.
5. a 583,15 krooni. Arvestatud on kütte septembrist
6. a kuni juulini
7. a – küte maksumus 539,95 krooni ja käibemaks 43,20 krooni. Hageja on arvestanud võlgnevust seisuga
8. oktoober
9. a.
10. AS Kohtla-Järve Soojus ja J. D. on
11. jaanuaril
12. a sõlminud kokkuleppe (tl 15). Kokkuleppest nähtub, et J. D. võlgneb AS-le Kohtla-Järve Soojus seisuga 01.01.
13. a tarbitud soojusenergia eest 1 965,08 krooni ning nimetatud võlgnevuse tasumise tähtpäev on möödunud.
14. Kostja poolt esitatud tõenditest (tl 14, 17-21, 26-31) nähtub, et kostja on kokkuleppe täitnud.
15. Hageja väidab, et hagetav summa on tegelikult ümberarvestus (võla korrigeerimine), mis tulenes erineva käibemaksumäära rakendamisest teenusele. Korrigeerimine on teostatud perioodi eest september 2000 kuni juuli
16. a ning võlg on välja toodud seisuga 30.10.
17. a. Hageja sai teada korteri kasutamisest mitteeluruumina (*sellest tulenes korrigeerimine)
18. a lõpus. (vt tl 36, 8).
19. Kohus nõustub kostjaga, et kostja võlasumma ja arvelduste seis on toodud välja poolte vahel sõlmitud kokkuleppes (vt tl 13, 15, 39). Hagejale ei saanud kokkuleppe sõlmimisel (24.01.
20. a) olla teadmata asjaolu, et kostja kasutas korterit mitteeluruumina (vt kohtuotsuse p 16) ning kostjal oli võimalus õige võlasumma juba kokkuleppes fikseerida.
21. Hageja leiab, et käesolevas vaidluses tuleb kohaldada

§ 149

lg 4, mille järgi aegumistähtaeg on 10 aastat, sest võlgnik on oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja rikkumine ei ole vabandatav. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud (*3-aastane aegumistähtaeg) ning palub kohaldada aegumist.

1. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § - le 2 asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1 juulit
2. a. kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
3. Vaidlusaluse võlgnevuse tekkimise ajavahemikuks on september 2000 kuni juuli
4. a, seega perioodil, mis eelneb 01.07.
5. a ajale, mistõttu kuulub käesolevas vaidluses kohaldamisele kehtinud TsK § 477, mis sätestas alusetult omandatud või säästetud vara tagastamise kohustuse. TsK § 477 lg 1 kohaselt isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama; sama paragrahvi lg

) või võlaõigusseaduse (VÕS) kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne

1. juulit
2. a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse

-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates

1. juulist
2. a, sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui enne
3. juulit
4. a kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui

-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne

1. juulit
2. a kehtinud seadust.
3. Kohus leiab, et kuna hageja väitel on võlgnevus tekkinud alates
4. aastast, hageja sai teada korrigeerimise alusest
5. a lõpus, algas hagi aegumine TsK § 116 järgi (kuni
6. juulini
7. a kehtinud redaktsioon) päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Alusetust rikastumisest tulenev nõue muutus sissenõutavaks alates ajast, mil hageja sai teada võlgnevuse olemasolust.
8. Enne
9. juulit
10. a kehtinud

§ 113lg 1 järgi oli alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg 10 aastat.

Alates

1. juulist
2. a kehtiva

§ 151

lg 1 järgne aegumistähtaeg on 3 aastat ja see on varasemas seaduses sätestatud aegumistähtajast lühem.

§ 151

lg 2 järgi aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sama paragrahvi

1. lõikes sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Vaadeldavas asjas on seega rakendatavad VÕSRS § 9 lg 1 ja
2. Viidatud paragrahvi
3. lõike järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne
4. juulit
5. a tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
6. juulit
7. a kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
8. juulit
9. a. Sama paragrahvi
10. lõige sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
11. juulit
12. a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates
13. juulist
14. a. Seega tuleb vaadeldavas asjas kohaldada kehtiva

§ 151lg 1.

VÕSRS § 9 lg 2 järgi arvestatud 3-aastane aegumistähtaeg lõppes 01. juulil 2005. a (

§ 135). Seega on hageja nõue aegunud, kuna kohtule on hagi esitanud 01.

juunil 2006. a. 23.

§ 114lg 2 kohaselt kohaldab kohus aegumist ainult huvitatud poole nõudel.

Kui hagi esitatakse pärast aegumistähtaja möödumist (hagi aegumist) ja huvitatud pool nõuab hagi aegumise kohaldamist, jätab kohus hagi rahuldamata. Alates 01.07.

1. a. kehtiva TsK § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.
2. Vastuseks hagejale

§ 146

lg 4 kohaldamise osas tuleb märkida, et poolte vahel puudus tehing, millest võlgnevus oleks võinud tuleneda, sest ei hageja ega kostja poolt ei ole tehtud ühtegi tahteavaldust enda millegagi sidumiseks. Näiteks kui isik tasub alusetust rikastumisest tekkiva (sooja)võlgnevuse, oleks vale seda käsitleda tahteavaldusena lepingu sõlmimiseks. Vastuseks

§ 149osas märgib kohus, et § 151 on § 149 suhtes erisätteks.

Kohus märgib, et ka juhul, kui nõude aegumine oleks 10 aastat, ei saa käesoleva vaidluse asjaolude pinnalt teha järeldust, et kostja on oma kohustusi tahtlikult rikkunud. Hageja pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja üldse enne hagi kohtusse esitamist võla korrigeerimisest hageja poolt midagi teadis, et kostjale oleks asja üldse selgitatud või arveid korrigeeritud summade kohta esitatud või võla tasumist kohtuväliselt nõutud. VII Menetluskulude jaotus