Obsah (10)

§ 509§ 250§ 245§ 246§ 275§ 248§ 249§ 221§ 274§ 507

2-04-166 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Iris Kangur Otsuse tegemise aeg ja koht 09.oktoober 2006.a, Narva, Narva kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi, hageja nõue 2-0

§ 509alusel.

Üleandmise-vastuvõtmise aktis nimetatud vara oli AS Jõesuu Kinnisvara kandmisest äriregistrisse AS Jõesuu Kinnisvara omand. AS Jõesuu Kinnisvara kanti äriregistrisse 09.10.1997. Järelikult sellest kuupäevast alates sai käsutada vara ainult AS Jõesuu Kinnisvara. AS Jõesuu Kinnisvara ei taotlenud kannete tegemist hooneregistris, kuid seadusest tulenevalt oli vara omanikuks AS Jõesuu Kinnisvara. Sellest pidi teadlik olema Narva Jõesuu linn, sest just linn oli avaldanud tahet vara üleandmiseks ning linn pidi olema ka teadlik

§ 509toodud regulatsioonist.

Narva-Jõesuu linn on erastanud, s.t müünud korterid. Kuna Narva Jõesuu linn on asjad võõrandanud heausksetele kolmandatele isikutele, kes on saanud asjade omanikuks (korterid erastati, s.t müüdi), siis pole enam võimalik in natura tagastamine. Seega peab kohaldama Tsiviilkoodeksi § 477 lg 3, mis sätestab, et kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. 20.11.1997 anti üle AS-ile Jõesuu Kinnisvara rida ehitisi, mille väärtuseks on hinnatud kokku 12 063 819 krooni. Seega on Narva Jõesuu linn ise selgelt määranud asjade väärtuse üleandmise momendil. Osa nendest hoonetest on jõudnud AS Jõesuu Kinnisvara omandisse. Seega tuleb see osa maha arvata hüvitatavast summast. Ajutine haldur tuvastas pankrotimenetluse käigus, et AS Jõesuu Kinnisvara nimele on Hooneregistris registreeritud 11-korteriline elamu Narva Jõesuus. Lisaks on kinnistusameti andmetel AS Jõesuu Kinnisvara omandis kaks korteriomandit: Karja tn 17-22 ja Ülejäänud objektide osas puuduvad kanded Hooneregistris ja kinnistusraamatus, kuid meile teadaolevalt on need objektid võõrandatud Narva Jõesuu linna poolt. Koos asjadega on eraldi vastavas aktis ära toodud ka rajatised, haljastus, asfalttee jmt, mis on mitterahalise sissemaksena üle antud. Tegemist on kinnisasja oluliste osadega, mida peab vaatlema koos ehitistega. Kokku on nimetatud rajatiste jmt väärtuseks antud aktis 160 014 krooni. Ülejäänud aktis nimetatud asjade (väikese väärtusega vallasasjad) osas hagejal pretensioone ei ole. Hageja omandis olevate asjade suhtes märgib hageja: 20.11.1997 koostatud aktis on väärtuseks on määratud aktis 496 166 krooni; on AS Jõesuu Kinnisvara omandanud aga nõuete katteks. Seega ei ole seda korterit samuti üle antud AS-le Jõesuu Kinnisvara mitterahalise sissemaksena ning korter on jõudnud AS Jõesuu Kinnisvara omandisse läbi täitemenetluse, mis algatati seoes AS Jõesuu Kinnisvara nõudega; hoonet ei ole nimetatud 20.11.1997 üleandmise aktis. Seega saab 2 2-04-166 nõudest maha arvata ainult väärtuse, mis on 496 166 krooni. Seega on TsK § 477 lg 3 alusel tekkinud nõue 11 727 667 krooni (12063819 + 160014 – 496166 = 11727667). Hageja palub: 1) tunnustada AS Jõesuu Kinnisvara omandiõigust 20.11.1997.a üleandmisvastuvõtmis aktis nimetatud varale; 2) välja mõista Narva-Jõesuu linnalt 11 727 667 krooni. Kostja vastus hagiavaldusele Kostja hagi ei tunnista. Hageja ei ole 20.11.1993.a. aktis nimetatud varade omanik ning tal ei ole omandiõigust aktis nimetatud varadele ka tekkinud. Omandiõiguse tunnustamiseks peab hageja tõendama, et ta on Aktis nimetatud varade omanik ja et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. Hageja ei ole esitanud kostja vastu vindikatsiooninõuet, s.o. Aktis nimetatud vara kostja valdusest väljanõudmise nõuet. Hagiavalduses hageja ei tugine asjaoludele ega tõenda, et kostja valdab Aktis nimetatud varasid õigusliku aluseta. Hageja märgib hagiavalduses (osas, kus käsitletakse alusetu rikastumise asjaolusid), et kostja on erastanud elamutes asuvad korterid heausksetele kolmandatele isikutele. Hageja ei ole tõendanud oma omandit ega omandiõigust Aktis näidatud varadele ning ekslik on hageja seisukoht, et tema omand Aktis näidatud varadele tekkis JKV äriregistrisse kandmisega 09.10.1997.a. tulenevalt ÄS §-ist 509 lg. 9 ja seoses munitsipaalettevõtte Narva-Jõesuu ElamuKommunaalmajanduskoondis ümberkujundamisega. Kostja on seisukohal, et 09.10.1997.a. registrikandega ei toimunud ME Narva-Jõesuu ElamuKommunaalmajanduskoondis ümberkujundamist neljaks aktsiaseltsiks ega ka jagunemist neljaks aktsiaseltsiks, vaid JKV tegelikult asutati, mistõttu hageja omand Aktis näidatud varadele ei saanud tekkida ÄS § 509 lg. 9 alusel eelnimetatud munitsipaalettevõtte ümberkujundamise tagajärjel. Kostja vajalikuks osundada asjaolule, et ME'd Narva-Jõesuu ElamuKommunaalmajanduskoondis ei olnud registreeritud enne väidetavat ümberkujundamist ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide registris (edaspidi Ettevõtteregister). Registreerimistunnistuse (korduv) 11.09.1997.a. nr. 2-20/97 kohaselt registreeriti 30.mail 1990.a. Ettevõtteregistris ettevõte nimetusega Elamu-Kommunaalmajanduskoondis registreerimisnumbri 15010091 all (edaspidi EKMK). Ettevõtteregistris ei ole registreeritud munitsipaalettevõtet nimetusega ME Narva-Jõesuu Elamu-Kommunaalmajanduskoondis (edaspidi ME) kas sama või muu registreerimisnumbri all. Ka hageja ei ole tõendanud, et eksisteeris ME ja et ME oli kantud Ettevõtteregistrisse. Ettevõtteregistrisse kandmata ettevõttel ei olnud õigusvõimet, kuivõrd kuni 31.08.1995.a. kehtinud ettevõtteseaduse (edaspidi Ettevõtteseadus) § 12 lg. 1 teise lause kohaselt ettevõte loetakse asutatuks ning ta omandab juriidilise isiku õigused tema registreerimise momendist. Seega tekkis juriidilise isiku õigusvõime seaduses ettenähtud registrisse kandmisest. Järelikult eksisteeris alates 30.05.1990.a. õigusvõimelisena üksnes ettevõte nimetusega EKMK ja registrinumbriga 15010091 ning ei eksisteerinud ME'd. Kostja leiab, et EKMK'd ei olnud põhjendatud käsitleda munitsipaalettevõttena Vabariigi Valitsuse 05.07.1990.a. määrusega nr. 138 kinnitatud munitsipaalettevõtte põhimääruse (edaspidi ME Põhimäärus) tähenduses järgmistel põhjustel: Esiteks 07.06.1990.a. Narva-Jõesuu Alevi Täitevkomitee esimehe J.A poolt kinnitatud EKMK põhimääruse punktist 2 nähtub, et EKMK puhul on tegemist spetsialiseeritud isemajandava organisatsiooniga ning punktist 3, et EKMK tegutseb "isemajandavate riiklike ettevõtete põhimääruse" alusel; 3 2-04-166 Teiseks arvestades EKMK registreerimise aega, s.o. 30.05.1990.a., ei saakski olla tegemist munitsipaalettevõttega ME Põhimääruse tähenduses, kuivõrd EKMK oli asutatud ja Ettevõtteregistrisse kantud enne ME Põhimääruse vastuvõtmist ja jõustumist. Lisaks viitas EKMK põhimäärus hoopis riikliku ettevõtte tegutsemise alustele Alates 01.09.1994.a. kehtinud TsÜS §-is 6 lg. 1 ei ole eraõiguslike juriidiliste isikute loetelus EKMK-tüüpi ettevõtet. Sama seaduse § 170 lg 2 kohaselt kohaldati enne

1. septembrit 1994.a tekkinud ja sel päeval kestvatele õigussuhtele tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid, kui rakendussätetest ei tulene teisiti. ME Põhimääruse punktist 8 tulenevalt sai munitsipaalettevõte tekkida üksnes asutamise kaudu ning see tuli registreerida Ettevõtteregistris. Puuduvad andmed ME asutamise ja Ettevõtteregistris registreerituse kohta. Ka hageja ei ole selliseid tõendeid esitanud. Seega puudub igasugune õiguslik ja faktiline alus käsitleda EKMKM munitsipaalettevõttena ME Põhimääruse tähenduses, seda ka peale ME Põhimääruse vastuvõtmist. ME Põhimäärus ei sätestanud, et senised enne ME Põhimääruse jõustumist kohaliku nõukogu täitevkomitee poolt asutatud ja Ettevõtteregistrisse kantud ettevõtted loetakse peale ME Põhimääruse jõustumist munitsipaalettevõteteks ME Põhimääruse tähenduses. ME Põhimääruse p. 8 kohaselt munitsipaalettevõte asutatakse ja registreeritakse Ettevõtteseaduses ja ME Põhimääruses ettenähtud korras. EKMK ei ole asutatud ME Põhimääruses ettenähtud korras. Ettevõtteseaduse § 6 lg. 1 kohaselt võis ettevõtte asutajaks olla ka kohaliku omavalitsuse organ. Kostja nõustub, et EKMKM tuleb tema õiguslikus staatuses käsitleda kui ettevõtet (juriidilist isikut), mille asutajaks oli kohaliku omavalitsuse täitevorgan (tollal kohaliku nõukogu täitevkomitee) ja omanikuks kostja. Äriregistri kandest 09.10.1997.a. ei nähtu, et JKV oleks registrisse kantud seoses ME ümberkujundamisega. 18.04.2004.a. registriandmete väljatrüki kohaselt kanti JKV äriregistrisse seoses eraldumisega munitsipaalettevõtte Narva-Jõesuu Elamu-Kommunaalmajanduskoondisest (seitsmes veerg, kanne 1). 09.10.1997.a. redaktsioonis ÄS rakendussätted ei võimaldanud munitsipaalettevõttest ega ka EKMK-tüüpi ettevõttest aktsiaseltsi eraldumist ja selle kaudu aktsiaseltsi äriregistrisse kandmist. 09.10.1997.a. redaktsioonis ÄS rakendusosa sätted (§ 504 ja § 509) ei võimaldanud EKMK tüüpi ettevõtet ega ka ME Põhimääruse alusel asutatud munitsipaalettevõtet ümber kujundada selliselt, et ümberkujundamise menetluses luuakse ühest juriidilisest isikust mitu juriidilist isikut, ehk võimalust munitsipaalettevõtete jagunemiseks aktsiaseltsideks või sellest aktsiaseltside eraldumiseks seaduses ei olnud. Kostja on seisukohal, et kuigi seadus ei võimaldanud EKMK-tüüpi ettevõtet äriregistrisse kanda aktsiaseltsina ega seda ümber kujundada aktsiaseltsi(de)ks, ega ühendada ega võimalust jaguneda või sellest äriregistrisse kandmise teel aktsiaseltsi eraldumist, tuleb käesolevas vaidluses lähtuda eeldusest, et JKV kanti 09.10.1997.a aktsiaseltsina äriregistrisse, kuid kostja arvates tuleb käesolevas vaidluses sellest tulenevalt ja omandi või omandiõiguse tekkimise seisukohalt anda JKV äriregistri kandele õiguslik sisu, lähtudes tegelikest asjaoludest ja 09.10.1997.a. kehtinud õigusaktide sätetest. Kostja leiab, et viimati nimetatu on vaidluse lahendamisel oluline, kuivõrd ÄS sätete kohaselt võis äriregistrisse kantud äriühingu omand tekkida erinevate juriidiliste faktide alusel sõltuvalt sellest, kas äriühing kanti äriregistrisse seoses ümberkujundamisega, jagunemisega, ühinemisega, eraldumisega või asutamisega. Kuivõrd JKV puhul oli tegemist tegelikult aktsiaseltsi asutamisega, mitte ümberkujundamisega ega jagunemisega ega eraldumisega, siis ei saanud tema omand Aktis näidatud varadele tekkida ÄS § 509 lg. 9 alusel. Seega ei ole ka Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 22.07.1997.a. korraldusest nr. 269 tulenevalt põhjendatud väita, et nimetatud korraldusega otsustati anda üle Aktis näidatud vara või et Aktis näidatud vara läks JKV omandisse üle nimetatud korralduse alusel. Korralduse nr. 269 andmise ajal ei olnud JKVd veel olemas ja seetõttu ei olnudki võimalik temale vara üle anda. Kostja arvates on korralduse nr. 269 näol tegemist tegelikult tühise haldusaktiga, kuna selle 4 2-04-166 andmiseks puudus õiguslik alus, sest mingit EKMK ümberkujundamist tegelikult ei toimunud. Järelikult ei tekitanud eelnimetatud korraldus seadusest tulenevat alust ega kostjale või muule isikule kohustust Aktis näidatud varade üleandmiseks JKVle. Hageja pole ka tõendanud, et korralduse nr. 269 punktis 3 peeti silmas just Aktis nimetatud vara. Korraldusele pole lisatud varade loetelu. Varade üleandmisel linna munitsipaalomandist eraõigusliku isiku omandisse on tegemist vara võõrandamisega. Tulenevalt AÕSRakS §-ist 13 lg. 6 pidid ehitiste võõrandamise lepingud olema notariaalselt tõestatud vormis. Kuivõrd Akti punktis 1 ja 2 nimetatud varade puhul on tegemist ehitistega, siis pidanuks nende võõrandamise tehing olema notariaalses vormis. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et Akti punktis 1 ja 2 nimetatud varade (ehitiste) kohta on sõlmitud notariaalses vormis võõrandamise lepingud, kus ehitiste omandajaks oleks näidatud JKV. Ka ei ole hageja hagiavalduses tuginenud asjaoludele, et JKV omand Aktis näidatud varadele tekkis JKV asutamisel mitterahalise sissemaksena või muul vallasomandi tekkimiseks seaduses ettenähtud alusel. Hageja pole tõendanud, et JKV asutamisel pidi omand Aktis nimetatud varadele üle minema JVK`le. Tõendamata on asjaolu, et JKV kanti äriregistrisse seoses ME (või ka EKMK) ümberkujundamisega. Nimetatud asjaolu puudumine aga välistab iseenesest, et JKV omand Aktis näidatud varale saanuks tekkida ME (või ka EKMK) ümberkujundamise tulemusena ÄS § 509 lg. 9 alusel. 09.10.1997.a. kehtinud redaktsioonis AÕS § 92 lg. 3 sätestas, et) omandi üleminekuks peab olema õiguslik alus. Hilisemalt alates 01.04.1999.a. kehtivas redaktsioonis AÕS § 68 lg. 3 kohaselt omand tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel. Viimati nimetatust tulenevalt ei saanud JKV omand seega tekkida ilma õigusliku aluseta ega juhtudel, millised ei olnud seaduses sätestatud. Muudele Aktis nimetatud varade omandi tekkimise alustele, kui ÄS § 509 lg. 9, ja asjaoludele, kui JKV registrikanne 09.10.1997.a. ja EKMK ümberkujundamine, hageja hagiavalduses tuginenud ei ole, mistõttu kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et tema omand Aktis nimetatud varadele tekkis 09.10.1997.a. õiguslikul alusel. Kostja omand (munitsipaalomand) Akti punktis 1 nimetatud hoonetele (elamud ja muud hooned) koos punktis 2 nimetatud elamute juurde kuuluvatele rajatistele tekkis riigivara üleandmise akti 15.02.1993.a. nr. 17-532-01 (edaspidi RVA Akt) alusel 15.veebruaril 1993.a., kuivõrd RVA Akti (lk. 1 alt kolmas lõik) kohaselt omand RVA Aktis näidatud varadele tekkis RVA Akti allakirjutamise päevast. RVA Akti kaaskirjas nr. H30/13 9.02.93.a. ja RVA Akti lisas olevas nimekirjas on loetelu ehitistest, mis anti kostja munitsipaalomandusse. Võrreldes nimetatud nimekirja Akti punktides 1 ja 2 nimekirjaga, nähtub, et kõik Akti punktides 1 ja 2 nimetatud ehitised anti 15.02.1993.a. RVA Aktiga kostja munitsipaalomandusse. RVA Akti andmise ajal reguleeris omandisuhteid omandiseadus. Omandiseaduse § 30 kohaselt munitsipaalomand on vallale, alevile, linnale või maakonnale kuuluv vara. Omandiseaduse § 31 kohaselt munitsipaalomandiks võib olla igasugune vara, mis on vajalik kohaliku haldusüksuse sotsiaalse ja majandusliku arengu kindlustamiseks ning mille munitsipaalomanduse kuulumine ei ole vastuolus Eesti Vabariigi seadusega. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et kostja munitsipaalomandusse võisid kuuluda Aktis nimetatud varad. Omandiseaduse § 32 sätestab, et munitsipaalomandiõigus tekib Eesti Vabariigi seadusega ettenähtud korras riigi vara üleandmisest kohalikule omavalitsusele, munitsipaalettevõtete, -asutuste ja muude munitsipaalorganisatsioonide, samuti kohalike omavalitsusorganite endi tegevusest, kohaliku eelarve laekumistest ja muust tulust. Nimetatud RVA Akti alusel riigivara omandi üleandmine munitsipaalomandisse oli kooskõlas üleandmise ajal kehtinud riigivara üleandmist munitsipaalomandusse reguleerivate õigusaktidega (Vabariigi Valitsuse 04.09.1992.a. määrus nr. 260 ja sellega kinnitatud Riigi vara munitsipaliseerimise kord, Omandiseaduse § 6 lg. 1). Seega tekkis Narva-Jõesuu linna (aktide allakirjutamise ajal alevi) omand Akti punktis 1 ja 2 nimetatud ehitistele õiguslikul alusel. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et linna omand Akti punktides 1 ja 2 nimetatud ehitistele tekkis RVA Aktist tulenevalt 15.veebruaril 1993.a. Alates 01.12.1993.a. reguleeris omandi küsimusi AÕS. Tulenevalt AÕS §-ist 5 lg. 1 loeti omandit 5 2-04-166 (omandiõigust) asjaõiguseks. AÕS § 6 lg. 1 sätestas, et omanikuks võib olla muu hulgas kohalik omavalitsusüksus, s.t. linn või vald. Eeltoodust tulenevalt on kostja tõendanud, et tema omand Akti punktis 1 ja 2 nimetatud varadele tekkis õiguslikul alusel. AÕS § 68 lg. 1 kohaselt omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada. Tulenevalt eluruumide erastamise seaduse (EES) §-ist 3 olid Akti punktis 1 nimetatud eluruumid ja punktis 2 nimetatud elamute juurde kuuluvad rajatised erastamise objektiks ning tulenevalt §-ist 6 oli kostja kui ka hageja, kelle bilansis osa Aktis nimetatud elumaju oli, eluruumide erastamise kohustatud subjekt. Seega oli kostjal kui ka hagejal õigus ja ka kohustus eluruume erastada. Kostja ei olnud hagiavalduse esitamise ajal enamiku Aktis näidatud varade omanik ega valdaja, mistõttu hageja on suunanud omandiõiguse tunnustamise nõude ebaõige kostja vastu. Hagiavalduse kohaselt on hageja nõudeks tunnistada omandiõigust Aktis näidatud varadele. Akti koostamise ajal olid selle punktides 1 ja 2 nimetatud ehitised vallasasjad. Kostja on käesoleva vastuse tulenevalt ja vastusele lisatud dokumentidega tõendanud endiste ehitiste kui vallasasjade muutumist kinnisasja oluliseks osaks seoses ehitiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa kinnistusraamatusse kandmisega ning korteriomandite moodustamisega. Kuni 30.06.2002.a. kehtinud AÕS § 15 kohaselt asja oluline osa on selle koostisosa, mis on asjaga püsivas ühenduses ja mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi häviks või olemuselt muutuks ning § 16 lg. 1 kohaselt oli maatüki oluliseks osaks ka ehitised ja omanikule kuuluvad asjaõigused. Seega muutusid peale maa kinnistusraamatusse kandmist kinnisasja olulisteks osadeks vastavad Akti punktides 1 ja 2 nimetatud ehitised. Tulenevalt samas redaktsioonis AOS §-ist 15 lg. 2 asija tema olulised osad ei võinud olla erinevate õiguste ja kohustuste kandjaks. Alates 01.07.2002.a. kehtiva TsÜS § 54 lg. 1 sätestab, et kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili. Sama seaduse § 53 lg. 2 kohaselt asi ja selle olulised osad ei saa olla eri isikute omandis. Eeltoodust tuleneb, et kinnisasja oluline osa (elamu, asfalttee jms) ei saanud olla iseseisvas tsiviilkäibes ning seetõttu ei ole hagejal seaduslikku alust käesoleva juhul nõuda kostja vastuse nimetatud kinnisasjade olulisteks osadeks olevatele ehitistele omandiõiguse tunnustamist eraldi välistatuna kinnisasjast. Hageja pole tõendanud, et ta on Aktis nimetatud varade omanik või et tal oleks nimetatud varadele tekkinud omandiõigus õiguslikul alusel. Hageja poolt viidatud ÄS § 509 lg. 9 alusel ei saanud hageja omand ega omandiõigus Aktis nimetatud varadele tekkida. Kostja on tõendanud, et Aktis näidatud varade ning osa varade muutumisel kinnisasja oluliseks osaks kinnisasjade omanikeks on kolmandad isikud, keda hageja hagiavalduses kostjana märkinud ei ole, v,a. Nurme 8 asuv ehitis, mis kuulub omandina kostjale. Puudub seaduslik alus tunnistada hageja omandiõigust Aktis nimetatud varadele. Eelöeldut arvesse võttes leiab kostja, et hageja nõue tunnustada tema omandiõigust Aktis nimetatud varadele tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Hagiavaldusest võib järeldada, et hageja tugineb 11 727 667 kr väljamõistmise nõudes asjaolule, et hageja omandiõigus Aktis nimetatud varadele tekkis ÄS § 509 lg. 9 alusel seoses JKV äriregistrisse kandmisega 09.10.1997.a. ME ümberkujundamise tulemusena ning kostja ei ole temale Aktis nimetatud vara üle andnud, v.a. asuv elamu, ning kostja on Aktis märgitud elamutes olevad eluruumid erastanud ja neid ei ole võimalik seetõttu natuuras hagejale üle anda, mistõttu tuleb Aktis nimetatud varade maksumus hagejale hüvitada rahas. Hagiavalduses viidatud materiaalõiguse normideks, millele hageja rajab oma nõude ja mille kohaldamist vaidluse lahendamisel 11 727 667 kr nõudes hageja kohtult taotleb, on hagiavalduse kohaselt TsK § 477 lg 1 ja
2. Kostja on seisukohal, et käesoleva juhul ei ole temal vara alusetust omandamisest tulenevat 6 2-04-166 kohustist tekkinud, kuivõrd sellise kohustise tekkimiseks puuduvad asjaolud ja neid kinnitavad tõendid. Vara alusetust omandamisest tuleneva kohustise tekkimiseks on vaja järgmiste tingimuste üheaegne olemasolu: ühel isikul (käesoleval juhul hagejal) kahju tekkimine vara vähenemise näol ja teisel isikul (käesoleval juhul kostjal) vara suurenemine samas ulatuses; põhjuslik seos hagejal vara vähenemise ja kostjal vara suurenemise vahel, s.o. kostjal vara suurenemine hageja arvel; vara omandamine kostja õigusvastase tegevuse või tegevusetuse läbi, s.o. ilma seaduse või tehinguga ettenähtud aluseta; kostja süü puudumine vara omandamise momendil. Kui kasvõi üks eelnimetatud tingimustest puudub, ei ole tegemist alusetu omandamisega ning on välistatud alusetust omandamisest tuleneva kohustise tekkimine. Vara alusetust omandamisest tuleneva nõude esitamisel lasub tulenevalt TsMS §-ist 91 lg. 1 vastavate asjaolude tõendamise kohustus väidetaval omanikul, ehk antud juhul hagejal. TsK § 477 alusel nõude rahuldamiseks peab hageja tõendama, et kostja on tema arvel alusetult vara omandanud. Hageja ei ole tõendanud TsK § 477 lg. 1 ja 3 kohaldamiseks vajalike asjaolude esinemist. Kostja on käesolevas vastuses eelpool I osas põhjendanud ja tõendanud, miks hagejal ei tekkinud ega saanudki tekkida Aktis nimetatud varadele omandit ega ka õigust Aktis nimetatud varade omandamiseks ÄS § 509 lg. 9 alusel JKV äriregistrisse kandmise päevast, s.o. 09.10.1997.a. ega ka muul alusel. Kuna hagejal ei tekkinud õiguslikku alust Aktis näidatud varade omandamiseks ÄS § 509 lg. 9 alusel 09.oktoobrist 1997.a. ega ka hilisemalt või muul õiguslikul alusel, siis ei ole põhjendatud väita, et kostja omandas Aktis nimetatud vara hageja arvel ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta ning seeläbi tekkis hagejal vara väärtuses kahju (vara vähenes) ja kostjal suurenes vara sama väärtuse võrra. Kostja on käesoleva vastuse põhjendanud ja lisanud ka vastavad dokumentaalsed tõendid, et kostjal tekkis Aktis nimetatud varadele omand õiguslikul alusel riigivara munitsipaalomandusse andmisel 15.veebruaril 1993.a. Seega ei ole põhjendatud väita, et kostja omandas Aktis nimetatud varad ilma seaduse või tehinguga ettenähtud aluseta. Eeltoodud põhjustel puudub ka põhjuslik seos hagejal vara vähenemise ja kostjal vara suuremise näol. Seega ei ole kokkuvõttes toimunud alusetut omandamist ning hagejal ei ole TsK § 477 järgi alust hüvitist summas 11 727 667 kr nõuda. Kostja leiab, et temal ei saanud vara alusetust omandamisest tulenevat kohustist tekkida ka alljärgneval põhjusel. Nagu kostja juba eelpool märkis, olid tulenevalt eluruumide erastamise seaduse (EES) §-ist 3 Akti punktis 1 nimetatud hoonetes asuvad eluruumid ja punktis 2 nimetatud elamute juurde kuuluvad rajatised erastamise objektiks ning tulenevalt §-ist 6 oli kostja eluruumide erastamise kohustatud subjekt. Seega oli kostjal õigus ja ka kohustus eluruume erastada. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kostja on erastanud, s.t. müünud korterid. Kostja ei vaidle selles osas hagejale vastu. Kostja erastas eluruumid ja elamutes olevad mitteeluruumid erastamisväärtpaberite (EVP) eest. Erastamisseaduse §-ist 29 lg. 3 tulenes, et Erastamisväärtpaberi kasutamisel käesoleva paragrahvi
3. lõikes nimetatud otstarbel (s.t. muu hulgas eluruumide, mitteeluruumide ja muu vara erastamiseks) see kustutatakse, kui seadustes ei sätestata teisiti. Seadus ei sätestanud, et juhul kui kohalik omavalitsus erastab eluruume, mitteeluruume või muud vara EVPMe eest, siis neid ei kustutata ja need jäävad omavalitsusele alles ning nendel säilib väärtus ja kohalik omavalitsus võib neid kasutada maksevahendina või saab nende eest hüvitust. Analoogselt toimiti EVP'dega ka siis, kui eluruumide erastamise kohustatud subjektiks oli JKV, kelle väärtpaberikontole laekusid EVP'd. Ka need kuulusid kustutamisele. Eeltoodust järeldub, et Aktis nimetatud ehitised ei omanud ega saanudki omada sisulist väärtust, kuivõrd nende kattevaraks olid riigi poolt välja antud EVP'd, millised peale kasutamist (peale laekumist kohustatud subjekti arvele) tuli kustutada. Nimetatud põhjusel ei ole põhjendatud hageja väide, et Akti punktis 1 ja 2 nimetatud vara omas Aktis näidatud väärtust. Kostja leiab, et Aktis näidatud väärtust tuleb vaadata kui tinglikku raamatupidamislikku väärtust, mitte aga tegelikku vara väärtust. Eeltoodud põhjustel ei oleks isegi siis, kui näiteks eeldada, et Akti punktides 1 ja 2 näidatud vara oleks alusetult omandatud kostja poolt, põhjendatud hagejal nõuda alusetu omandamise sätete alusel Aktis näidatud summas hüvitust, kuivõrd hagejal ei oleks 7 2-04-166 saanudki tekkida kahju vara vähenemise näol ja kostjal vara suurenemise näol samas ulatuses. Kuivõrd kostjal ei ole Aktis nimetatud vara omandanud ilma seadusega või tehinguga ettenähtud aluseta, siis ei ole kostjal vara alusetust omandamisest tulenevat kohustist tekkinud ning hagi tuleb ka nimetatud nõude osas jätta rahuldamata. Kõike eelöeldut arvesse võttes palub Narva-Jõesuu linn jätta AS Jõesuu Kinnisvara (pankrotis) hagi täies ulatuses rahuldamata. Kohtukulud mõista välja hagejalt. Hageja seisukoht Hageja on tutvunud kostja seisukohtadega ja nendest selgub, et kohaliku omavalitsuse üksus tunnistab korduvalt ebakorrektsete otsuste tegemist ning samuti seda, et munitsipaalettevõtet Narva-Jõesuu Elamu-Kommunaalmajanduskoondis (edaspidi ME Narva-Jõesuu EKMK) tegelikult ei eksisteerinud. Hageja leiab, et käesolevas asjas on oluline kostja tahe ümber kujundada ME Narva-Jõesuu EKMK aktsiaseltsiks ning anda nimetatud aktsiaseltsile üle vara. Hageja leiab, et AS Jõesuu Kinnisvara asutamine toimus just

§ 509lähtudes, seega ei olnud tegemist tavapärase asutamisega.

Narva Jõesuu Linnavolikogu 17.07.1997. a otsuse nr 59 preambulas on tehtud viide kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 35 ja

§ 509lg 4.

Samadele sätetele on viidanud ka 22.07.1997.a korralduses nr 269. Seejuures on tegemist jõustunud ja kehtivate haldusaktidega ning põhjendamatu on kostja väide, et korraldus nr 260 on tühine haldusakt. Kostja tahe oli suunatud kogu aeg

§ 509lg 4 alusel toimunud protsessi elluviimisele.

Seejuures on eelpoolnimetatud haldusakte ka täidetud ning seega ei saa väita, et tegemist oleks tühiste aktidega, mis ei omaks regulatiivset toimet. Narva-Jõesuu Linnavalitsus andis 22.07.1997 korralduse nr 269, mille kohaselt ME Narva-Jõesuu EKMK vara, Õigused ja kohustused jagati nimetatud nelja aktsiaseltsi vahel. Nimetatud linnavalitsuse korralduse p. 5 järgi tuli ümberkujundamise aluseks võtta ülalnimetatud osakondade raamatupidamisbilansid seisuga

1. veebruar
2. a. Seega on olulised olnud asutaja jaoks osakondade raamatupidamisbilansid ja iga osakonna ning loodavad äriühingu vara on määratletud raamatupidamisbilansiga. Kostja on asunud seisukohale: ühe raamatupidamiskohustuslasest isiku bilansis vara mahaarvamise ja teise raamatupidamiskohustuslasest isiku bilansis vara arvele võtmine ei lõpeta esimesel omandiõigust varale ja ei tekita teisel omandiõigust varale. Seaduses ei ole omandi tekkimise õigusliku alusena sätestatud bilansikandeid. Hageja nimetatud seisukoha puhul märgib seda, et ta on viidanud korduvalt

§ 509

lg 9 eriregulatsioonile ning ka kostja on lähtunud samast sättest.

§ 509

lg 9 nägi ette lihtsustatud korra ja oli erinormiks, et vältida vara üleandmist asjaõigusseadusest lähtudes. Hageja on selles osas viidanud hagiavalduses Riigikogu stenogrammile, mis on õiguse tõlgendamisel kindlasti üheks oluliseks allikaks seadusandja tahte väljaselgitamisel. Hageja leiab, et sisuliselt on seadusandja usaldanud avaliku võimu kandjaid ja teinud üldkorrast kõrvalekalde ning lihtsustanud vara üleandmist. Seejuures viitab hageja veelkord sellele, et kostja on AS Jõesuu Kinnisvara asutamisel lähtunud just nimetatud ÄS § 509 lg 9 erikorrast. Kostja ei ole sõlminud ühtegi

§ 250lg 1 p 4 nimetatud lepingut ning on piirdunud ainult üleandmise aktiga.

Seega saab selgelt järeldada, et isegi kui kostja on valesti interpreteerinud Õigusnorme, on tema tahe olnud ME Narva-Jõesuu EKMK ümberkujundamine just

erikorra alusel. Siinkohal on märkimisväärne AS Jõesuu Kinnisvara üldkoosoleku 10.07.2000.a protokoll. Nimetatud protokollis on otsustatud AS Jõesuu Kinnisvara 1999.a majandusaasta aruanne kinnitada märkustega, s.h on üldkoosolek (Narva-Jõesuu linn ainuaktsionärina) märkinud: kahe 8 2-04-166 nädala jooksul esitada taotlus linnavolikogule linna omandis oleva elamufondi üleandmiseks kinnisvara bilanssi. Seega on kostja olnud teadlik sellest, et ta on kohustatud üle andma elamufondi ning see on olnud veel 2000.a päevakorras. Seega on antud asjas oluline see

§ 509

lg 9, mille kohaselt läks kogu munitsipaalettevõtte ümberkujundamisel üleandmisele kuulunud vara omand asutatavale äriühingule üle selle registrisse kandmise hetkest. Seega muutus kogu ME Narva-Jõesuu EKMK elamumajandus osakonna vara hageja äriregistrisse kandmisel hageja varaks. ME Narva-Jõesuu EKMK elamumajandus osakonna raamatupidamise aruandest seisuga

1. märts
2. a nähtub, et ettevõttel on maad ja ehitised kokku väärtuses 15 547 725 krooni ja materiaalset põhivara kokku 12 412 975 krooni. Nimetatud aruande kohta on esitanud arvamuse Lääne-Viru Maakohtu registriosakonnale esitamiseks audiitor A Z. Tulenevalt munitsipaalettevõtete õiguslikust regulatsioonist (eelkõige omandiseadus § 18 lg 2; munitsipaalettevõtete põhimäärus p 5; KOKS § 34 lg 2; asjaõigusseadus § 6 lg 1) ning kohtupraktikast, ei olnud munitsipaalettevõte vara omanik, vaid omavalitsuse vara haldaja. Seega, kuna hageja asutajaks ja aktsionäriks sai kostja ning kuna üleandmisele kuulunud vara omanikuks oli eeltoodust tulenevalt kostja, siis pidi kostja asutamisotsuses sätestatud vara andma üle hagejale. Sellele viitab ka § 509 lg 9 sõnastus: "Riigiettevõtte, riikliku ettevõtte või riikliku väikeettevõtte või riikliku fondi või munitsipaalettevõtte ümberkujundamisel äriühinguks loetakse neile riigi poolt õiguslikul alusel üleantud vara, selle vara baasil või muul viisil soetatud ja äriregistrisse kandmise ajal tema seaduslikus valduses olev vara, riigilt äriühingu omandisse üleläinuks äriühingu registrisse kandmise hetkest" Seadusandja ei kasuta omandi mõistet vaid valduse mõistet. Ei ole vaidlust selles, et käesolevas asjas olid ME Narva-Jõesuu EKMK elamumajandus osakonna valduses vaidlusalune vara. Hageja leiab, et sõltumata kostja vastuses välja toodud probleemidest, peab kostja äriühingu asutajana oma investeerimiskohustuse täitma. Antud kaasuses võiks kaaluda asutajate vastutuse rakendamist. Asutamise ajal reguleeris

§ 245

, mille kohaselt asutajad vastutavad nende poolt aktisaseltsile süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Käesolevas asjas ei pea aga tegemist olema õigusvastaselt kahju tekitamisega. Käesolevas asja on tegemist kas ümberkujundamise või ka siis asutamise käigus investeerimiskohustuse täitmata jätmisega, mis on käsitletav alusetu säästmisena. Kuna hageja leiab, et käesolevas asjas on kohaldatav

§ 509

lg 9, siis on hageja jätkuvalt ka seisukohal, et antud asjas on kohaldatav tsiviilkoodeksi § 477 lg 3, mis sätestab, et kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Kuna on selge, et käesolevas asjas ei ole võimalik nõuda enam vara üleandmist, siis on võimalik ainult rahas hüvitamine. Hageja märgib siinkohal, et kostja on vääralt sisustanud alusetu rikastumise mõiste ning andnud sellele sama sisu kahju hüvitamisega. Nimelt on kostja märkinud oma 19.04.2004.a. vastuses muuhulgas seda, et vara alusetut omandamisest tuleneva kohustise tekkimiseks on vaja üheaegselt nii kahju tekkimine, põhjusliku seos, õigusvastasus ning kostja süü puudumine. Hageja sellega nõustuda ei saa. Alusetu rikastumise puhul ei ole tegemist vastutusega. Vastutus eeldab millegi keelatu toimepanemist (nt avaliku võimu kandja akti või toimingu õigusvastasus). Alusetu rikastumise eelduseks on aga sooritus ilma õigusliku aluseta. Midagi keelatut toime ei panda, midagi õigusvastast toime ei panda. Alusetu rikastumine olemasolu on tingitud hoopis abstraktsioonipõhimõttest (asjaõiguslik tehing on toimiv, võlaõiguslik kausaaltehing aga ei oma toimet). Samas sobib süstemaatiliselt vastav regulatsioon kokku kahju hüvitamist reguleerivate sätetega ning seetõttu on see tavaliselt seadusest paigutatud kokku kahju hüvitamisega. 9 2-04-166 Hageja peab siiski vajalikuks märkida, et käesolevat nõuet võib käsitleda ka kahju hüvitamise läbi, kuid peab Õigemaks siiski tsiviilkoodeksi § 477 lg 3 kohaldamist. Kuigi osa vara oli juba üleandmise akti hetkeks müüdud, pidi kostja seda teadma ja oleks pidanud selle asendama muu varaga või tegema rahalise sissemakse. Hageja leiab, et sissemakse tegemist peab olema võimalik nõuda ka tagantjärgi, kui seda ei ole tehtud. Kostja on avalik-õiguslik juriidiline isik, kes on oma tegevuses pidanud lähtuma seadustest ja muudest õigusaktidest ning viited tühistele haldusaktidele pole põhjendatud. Seadusandja poolt

§ 509

lg 9 sätestatu eeldas seda, et avalik-õiguslik isik täidab oma kohustusi ning ei loo varatut äriühingut. Hagiavalduse täiendus Üleandmis-vastuvõtmisaktis on nimetatud suur hulk ehitisi, mis pidid moodustama hageja kapitalis mitterahalise sissemakse. Alljärgnevalt toob hageja ära nimekirja ning moodustab ehitistest grupid. Erinevate gruppide moodustamisel on hageja lähtunud sellest, kas ehitis on võõrandatud enne äriühingu asutamist, peale äriühingu asutamist. Eraldi on hageja välja toonud vara, mis on tänaseni kostja valduses ning kortermajad. Asutamise hetk on oluline tulenevalt 17.02.1998.a Riigikogus vastu võetud

§ 509

muutmise seaduse (RT 1 1998, 23, 322) § 509 lg 9 redaktsioonist: "Riigiettevõtte, riikliku ettevõtte või riikliku väikeettevõtte või riikliku fondi või munitsipaalettevõtte ümberkujundamisel äriühinguks loetakse neile riigi poolt õiguslikul alusel üleantud vara, selle vara baasil või muul viisil soetatud ja äriregistrisse kandmise ajal tema seaduslikus valduses olev vara, riigilt äriühingu omandisse üleläinuks äriühingu registrisse kandmise hetkest. AS Jõesuu Kinnisvara kanti äriregistrisse 09.10.1997.a. Vara grupeerimisel lähtub hageja Narva-Jõesuu Linnavalitsuse poolt väljastatud erinevate dokumentide koopiatest (kostja 06.01.2004.a vastuse teabenõudele nr 2.37-011), kinnistusraamatu väljatrükkidest. Nimetatud andmete põhjal on kogu ümberkujundamisprotsessi illustreerimiseks seatud ehitised igas grupis võõrandamise või tagastamise alusel kronoloogilisse järjekorda. Ehitised, mis on võõrandatud enne asutamist (09.10.1997.a):;;;;;;;;;;;;;;;; ;;;;. Ehitised, mis on võõrandatud peale asutamist (09.10.1997.a):;;;;;;;;;; -majas puhkemaja;;;. korterit; AS Jõesuu Kinnisvara võõrandatud ehitised:;;;;;;;. Lisaks eeltoodule toob hageja välja nimekirja kortermajadest, kus on rohkem kui 10 korterit. Narva-Jõesuu Linnavalitsuse vastuses pankrotihaldurile on alljärgnevate korterite kohta märgitud: kõik korterid olid erastatud. Kostja on hagiavalduse vastusele lisanud suure hulga kinnistusraamatu väljavõtteid, millest nähtuvalt ei ole korterid kostja omandis. Kostja omandis on ainult üksikud korterid. Hageja leiab, et kuna kostja on tunnistanud, et korterid on erastatud, siis ei pea hageja vajalikuks välja tuua iga korteri ja maja kohta eraldi registrite väljavõtteid. Kuna hageja ei vaidlusta neid tehinguid, siis ei ole see käesoleva hagi tõendamiseseme suhtes ka oluline. Käesolevas täienduses toob hageja allpool ära ainult need konkreetsed korterid, mis on senini linna omandis. Kostja on tunnistanud järgmiste kortermajade suhtes, et ta on korterid nendes majades erastatud: ;;;;;;;;;;;;;;;;;;;;;;; ;;;;;;;;;;;;;; ;;. Lisaks on aktis nimetatud varast osa selline, mis tagastati omandireformi õigustatud subjektidele:;;;. 10 2-04-166 Narva-Jõesuu Linna omandis olev vara: käesoleva hagiavalduse nõude osas on oluline alljärgnev loetelu ehitistest ja kinnisasjadest, mis on senimaani kostja omandis ja mis on seega üleantavad ka hagejale. Nimetatud vara võib omakorda grupeerida. Kostja 06.01.2004.a teabenõude vastuses nimetatud vara: käesolevas punktis loetleb hageja need ehitised ja hooned, mis on kostja 06.01.2004.a vastuses teabenõudele kostja omandis. Kostja omandis senimaani järgmised ehitised:;;;; ;;. Kostja 06.01.2004.a vastuses teabenõudele on muhulgas ära toodud järgmised korterid, mille puhul on märgitud, et nimetatud korterid ei ole erastatud ning mis järelikult on senini käsitletavad kostja omandis olevatena: (nimetatud kinnistuga seoses on hageja ekslikult märkinud, et on saanud hageja omandisse. ei ole hageja, vaid kostja omandis;;;;;. Kostja lähtub eelduses, et kui korterid senimaani on erastamata, siis on nad kostja omandis ning nad on käsitletavad varana, mida saab anda mitterahalise sissemaksena üle. Eeltoodu nimekirjast kinnistusraamatusse on kantud ning. Teiste korterite kohta esitab hageja esimesel võimalusel ehitisregistri väljavõtte, millest nähtub korteri omanik. Hetkel saab hageja esitada ehiti sregistri väljatrüki, millest nähtub ehitise registreeritus. Kinnistusraamatu andmetest selgub, et lisaks eeltoodule on kostja omandis kinnistuid, mida ta ei ole ise oma vastuses nimetatud, kuid nimetatud objektid tervikuna on olnud üleandmisaktis:;;;. Eeltoodu põhjal on selge, et suurema osa ehitiste korterite puhul ei ole võimalik nende korterite üleandmine hagejale, sest ehitised või korterid on tagastatud, erastatud või muul moel võõrandatud. Sellegipoolest leiab hageja, et just aktis nimetatud vara pidi moodustama kostja sissemakse hageja aktsiakapitali. Seda tõendavad juba eelnevalt asja juurde esitatud tõendid: majandusaasta aruanded, üldkoosoleku protokollid ning asutamisdokumendid. Hageja rõhutab veelkord enda seisukohta, et isegi kui asuda seisukohale, et AS Jõesuu Kinnisvara puhul ei toimunud ümberkujundamine

§ 509

alusel, vaid asutamine, siis oli asutamisel kostja teha üle anda vastavas aktis nimetatud korterid ja ehitised. Teadaolevalt ei ole kostja teinud ühtegi muud tehingud või toimingut seoses AS Jõesuu Kinnisvara aktsiakapitali sissemaksega. Analüüsides veel eeltoodut loetelu, siis nähtub sellest, et osa kortereid on erastatud peale seda, kui need oli mitterahalise sissemaksena üle antud Elamu-Kommunaalmajanduskoondise poolt ning ka AS Jõesuu Kinnisvara poolt. Selline tegevus on iseenesest kooskõlas eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 1, mille kohaselt võib erastamisele kuuluv eluruum olla aktsiaseltsi omandis, kelle kõik aktsiad kuuluvad kohalikule omavalitsusüksusele. AS Jõesuu Kinnisvara aktsiad kuulusid 100% kostjale. Kostja on seejuures asunud seisukohale: 09.10.1997.a kehtinud redaktsioonis AÕS § 92 lg.3 sätestas, et omandi üleminekuks peab olema õiguslik alus. Hilisemalt alates 01.04.1999.a kehtivas redaktsioonis AOS § 68 lg 3 kohaselt omand tekib seaduses sätestatud juhtudel. Viimati nimetatust tulenevalt ei saanud JKV (Jõesuu Kinnisvara) omand seega tekkida ilma õigusliku aluseta ega juhtudel, millised ei olnud seaduses sätestatud. Kui hageja on aga sõlminud lepinguid, siis järelikult pidid lepingu esemeks olevad korterid olema ka tema omandis. Seega on kostja väide vastuolus tõenditega. Nimetatud lepingute vormistuslikust küljest nähtub, et "ElamuKommunaalmajanduskoondis" on maha tõmmatud ning selle asemele on trükitud "AS Jõesuu Kinnisvara". Kuna eeltoodud materjalidest selgub, et võõrandatud ehitiste ja korterite puhul oli tegemist omandireformi objektiks oleva varaga, siis tekib põhjendatult küsimus sellest, kas tagastamisele 11 2-04-166 või erastamisele kuuluvat vara sai üldse üle anda mitterahalise sissemaksena. Hageja leiab, et see ei ole võimalik, kuna sellisel varal puudub turuväärtus. Omandireformi aluste seaduse § 18 lg 1 sätestab: Kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi-ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Nimetatud vara võib võõrandada riigile või kohalikule omavalitsusüksusele või õigustatud subjektide notariaalselt kinnitatud nõusolekul teistele isikutele. Kuni õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni on vara praegustel valdajatel Õigus seda rentida või muul viisil valdusse anda üksnes tähtaega määramata, välja arvatud, kui õigustatud subjektid on nõus tähtajalise suhtega. Omandireformi aluste seaduse § 33 lg 1 kohaselt erastamise objekt on riigi või riigi äriühingu omandis olev või erastamiskohustusega kohaliku omavalitsusüksuse omandisse antud või seaduse kohaselt erastamisele kuuluv muu vara, mida ei ole vaja Eesti Vabariigi või kohaliku omavalitsusüksuse sotsiaalse või majandusliku arengu tagamiseks jätta riigile või kohalikule omavalitsusüksusele. Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 1 täpsustab eeltoodud sätet järgmiselt: erastamise objektiks on elamu või korter koos sellele vastava muu osaga ehitisest või ehitusjärgus olev elamu või korter, mis on riigi või riigi äriühingu omandis (edaspidi riigile kuuluvad eluruumid) või kohaliku omavalitsusüksuse või aktsiaseltsi, kelle kõik aktsiad kuuluvad kohalikule omavalitsusüksusele, või osaühingu, kelle ainuke osa kuulub kohalikule omavalitsusüksusele, omandis (edaspidi munitsipaalomandisse kuuluvad eluruumid). Lisaks loetleb eluruumide erastamise seaduse § 6 erastamise kohustatud subjektid. Eeltoodu viitab sellele, et erastamise või tagastamise objektiks olev vara ei saa olla mitterahaliseks sissemakseks. Sissemakse saaja ei saa seda vara endale, tal on kohustus vara erastada või tagastada ilma, et selle eest midagi vastu saaks. Seega pole erastamise või tagastamise objektiks olev vara hinnatav. Kuna korterid on tänaseks võõrandatud, siis ei ole tegelikult see küsimus enam sedavõrd oluline. Hagejal ei ole võimalik niikuinii nende korterite omandit nõuda. Seega on ainus võimalus see, kui kostja hüvitab rahas selle, mis pidi asutamisel tasutama aktsiakapitali. Omandiõigust on võimalik hagejal nõuda ainult selle vara osas, mis on senimaani Narva-Jõesuu linna omandis. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et käesolevas asjas lähtus kostja

rakendussätetest ning ta soovis

§ 509sätestatud tagajärgede saabumist.

Kui isegi asuda seisukohale, et kostja ei kujundanud äriühingut ümber, siis sellegipoolest peab ta asutajana täitma endale võetud kohustuse ning üle andma aktsiakapitali sissemakse. Hageja nõue on suunatud sellele, et kostja täidaks oma kohustuse, mis tal tekkis aktsiaseltsi ümberkujundamisel. Käesolevas asjas on säilinud ja üle antavad ainult teatud ehitised ja korterid ning selles osas jääb hageja oma nõude juurde ja palub tunnustada omandiõigust. Mis puudutab sissemakse tegemist nii ümberkujundamisel kui asutamisel, siis seadusandja eeldab seda, et äriregistrisse äriühingu kandmisel on asutaja oma kohustused juba täitnud. Seda kinnitab alljärgnev

sätete analüüs.

regulatsioon seoses sissemakse tegemisega kehtib sõltumata sellest, kas tegemist on äriühingu asutamisega, aktsiakapitali suurendamisega või äriühingu ümberkujundamisega.

§ 246lg 1 kohaselt võib sissemakse võib olla rahaline või mitterahaline.

Aktsia eest tasutakse rahas, kui põhikirjas ei ole ette nähtud mitterahalise sissemaksega tasumist.

§ 246

lg 2 kohaselt aktsionärid peavad tasuma aktsiate eest täielikult enne aktsiaseltsi äriregistrisse kandmise avalduse esitamist, kui asutamislepinguga ei ole ette nähtud varasemat tähtpäeva. Tasumisega viivitamisel kohaldatakse käesoleva seadustiku §-s 275 sätestatut. Seega on üheselt seadusandja sätestanud, et asutamisel peab sissemakse olema tasutud enne 12 2-04-166 aktsiaseltsi äriregistrisse kandmist. Viidatud

§ 275

lg 1 sätestab, et põhikirjaga võib ette näha, et aktsionär, kes ei tasu oma aktsia eest õigeaegselt, on kohustatud maksma viivist põhikirjas ette nähtud määral. AS Jõesuu Kinnisvara põhikirjas selliseid sätteid ei ole. Põhikirja on asutamisel koostanud ja kinnitanud Narva-Jõesuu linn. Äriseadustik näeb ette tagajärjed juhuks, kui sissemakset siiski ei tehta.

§ 275

lg 2 sätestab, et juhatus saadab maksega viivitavale aktsionärile teate nõudega tasuda makse kirjas näidatud tähtaja jooksul, märkides, et makse tasumata jätmisel kaotab aktsionär oma aktsia. Tasumise tähtaeg peab olema vähemalt viisteist päeva teate saatmisest. Lg 3 sätestab, et kui aktsionär ei tasu puudu olevat summat teates nimetatud tähtaja jooksul, kaotab ta oma aktsia. Aktsionäri poolt tasutud summa, mis ei ületa 1/5 aktsia nimiväärtusest, kantakse reservkapitali, ülejäänud summa tagastatakse aktsionärile. Nimetatud sätted käesoleval juhul ei ole kohaldatavad, sest äriühing kanti registrisse. Kuna tegemist oli asutajaga, kelle sissemakse moodustas 100% kapitalist, siis ei oleks pidanud saama äriühingut asutada. Selle põhjuseks saab olla ainult see, et asutamisel lähtus nii asutaja kui ka register

§ 509lg 9 sätestatust.

Käesolevas asjas on oluline

§ 248

lg 1, mille kohaselt mitterahaliseks'1 sissemakseks võib olla mis tahes rahaliselt hinnatav ja aktsiaseltsile üleantav asi või varaline õigus, millele on võimalik sissenõuet pöörata.

§ 248

lg 3 kohaselt aktsionär peab teatama kolmandate isikute Õigustest mitterahalisele sissemaksele. Seega, kui tegemist oli varaga, mis tegelikult tuli tagastada, siis oleks pidanud asutaja sellest teavitama. Aktis ega üheski teises dokumendis seda tehtud ei ole. Veel AS Jõesuu Kinnisvara üldkoosoleku 10.07.2000.a protokollis on kostja üldkoosolekuna märkinud: kahe nädala jooksul esitada taotlus linnavolikogule linna omandis oleva elamufondi üleandmiseks kinnisvara bilanssi, Seega oli kostja teadlik sellest, et hagejale ei olnud mitterahaline sissemakse üle antud. Hageja rõhutab siinkohal, et kostja on avalik-õiguslik juriidiline isik, kes oli omandireformi kohustatud subjekt. Seega pidi tal olema selge arusaam ning ettekujutus varast, mis kuulub tagastamisel, mis erastamisele ning mida ta saab mitterahalise sissemaksena üle anda äriühingule. Seejuures pidi kostja asutajana aru saama sellest, et erastamisele või tagastamisele kuuluv vara on selline, mis ei ole hinnatav mitterahalise sissemaksena. Kostja on teostanud aktsionäri õigusi, seda kinnitavad muuhulgas juhtorganite valimine ning majandusaasta aruannete kinnitamine. Seega hoolimata sellest, et kostja ei ole teinud teadaolevalt sissemakset hageja aktisakapitali, on ta kasutanud aktsionärile seadusega ettenähtud õigusi. Märkimata ei saa jätta seejuures, et valitud õigusvorm aktsiaseltsi näol on mõeldud suure hulga aktsionäride ja kapitali kaasamiseks. Käesolevas asjas on aga tegemist aktisaseltsiga, kus on olnud üks aktsionär, kes seega on saanud otsustada aktsiaseltsi tegevuse üle sõltumata teistest aktsionäridest.

§ 248lg 4 kohaselt kui aktsionär jätab täitmata käesoleva paragrahvi 3.

lõikes nimetatud kohustuse, peab ta tasuma aktsia eest rahas selles ulatuses, mille võrra kolmandate isikute õigused sissemakse väärtust vähendavad. Selles osas, milles vara kuulus erastamisele või tagastamisele, puudub vara väärtus tegelikult 100%. Seega peab kostja hüvitama aktis toodud ehitiste ja korterite väärtuse 100%. Mitterahalise sissemakse hindamisel jääb seejuures arusaamatuks kostja tegevus.

§ 249

lg 2 sätestab, et mitterahalise sissemakse väärtuse hindamisel tuleb aluseks võtta asja või õiguse harilik väärtus. Kuigi tegemist on omandireformi kohustatud subjektiga, on kostja asutajana soovinud asutada äriühingu varaga, mis kuulus tagastamisele või erastamisele. Eeltoodust ja asjaõigusseaduse § 80 lg 1 tulenevalt soovib hageja oma nõuet täpsustada omandõiguse tunnustamise osas ning palub: 1) tunnustada hageja omandiõigust järgmistele korteritele ja ehitistele:;;; ; ; ; ; ; ; ; ; 2) tunnustada omandiõigust järgmistele kinnisasjadele: (Ida-Viru Maakohtu registriosa); Ida-Viru Maakohtu registriosa); (Ida-Viru Maakohtu registriosa); (Ida-Viru Maakohtu registriosa); (Ida13 Viru Maakohtu registriosa nr); (Ida-Viru Maakohtu registriosa nr). 2-04-166 Kostja seisukoht hagiavalduse täiendusele Kostja seisukoht esitatud hagiavalduse täienduse ja lisatud dokumentide suhtes on järgmine: Kuigi hageja viitab hagiavalduse täienduses juba AS'i Jõesuu Kinnisvara (edaspidi JKV) asutamisele, tugineb hageja kostja arvates jätkuvalt ekslikult ÄS § 509 lg. 9 sätetele, millised reguleerivad munitsipaalettevõtte ümberkujundamist. Kostja on oma

1. aprillil 2004.a. kohtule esitatud täpsustavas vastuses hagiavaldusele põhjendanud ja tõendanud, et JKV ei tekkinud ME Narva-Jõesuu Elamu-Kommunaalmajanduskoondise ümberkujundamise ega jagunemise ega eraldumise tulemusena, vaid JKV tekkis tema asutamise tulemusena. Nimetatud kostja seisukohta toetab ka vastuses viidatud ja tsiteeritud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukoht (RK kohtuotsus 28.10.2003.a. tsiviilasjas nr. 3-2-1-116-03). Kostja jääb selles osas jätkuvalt vastuses esitatud seisukoha juurde. Eeltoodud põhjustel leiab kostja, et JKVl omandi tekkimise seisukohalt ei oma asjas tähtsust hageja poolt viidatud ÄS § 509 lg.
2. ÄS'ust ega selle rakendussätetest ei tulenenud, et aktsiaseltsi asutamisel kohaldatakse ÄS § 509 lg. 9 sätted. JKVl omandi tekkimise küsimuses jääb kostja jätkuvalt seisukohale, mida kostja oli väljendanud vastuses. Lisaks märgib kostja, et pealegi ei tulene ÄS'ust, et aktsiaseltsi asutamist saaks põhimõtteliselt samaaegselt käsitleda ümberkujundamisena. Kõige olulisem vahe nimetatud viiside puhul on selles, et äriühingu asutamisel luuakse uus äriühing, kellel ei ole õiguseellast, ümberkujundamisel aga on ümberkujundatav äriühing või ettevõte juba eelnevalt olemas, muudetakse vaid tema ühinguvormi. JKV kanti äriregistrisse 09.10.1997.a. Sellel ajal kehtis ÄS § 509 lg. 9 järgmises redaktsioonis: ümberkujundamine ja ühinemine käesolevas seadustikus sätestatud äriühinguks loetakse toimunuks äriühingu äriregistrisse kandmisest. JKV äriregistrisse kandmise ajal ei kehtinud ÄS § 509 lg. 9 sellises redaktsioonis, nagu hageja on hagiavalduse täienduse punktis 1.
3. märkinud, mistõttu hageja tuginemine selle sätte hilisemale redaktsioonile käesolevas vaidluses ei ole asjakohane. Hageja poolt viidatud redaktsioonis ÄS § 509 lg. 9 hakkas kehtima alles alates 09.01.1998.a., seega peale JKV äriregistrisse kandmist. JKV äriregistrisse kandmise ajal kehtinud ÄS rakendussätted ei reguleerinud munitsipaalettevõtte ümberkujundamisel varadele omandi tekkimise küsimust. ÄS § 509 lg. 7 sätestas üksnes, et ümberkujundamisel tuleb äriregistripidajale esitada paragrahv 485
4. lõike punktides 1-4 ja 6-8 sätestatud dokumendid, aktsiaseltsiks ümberkujundamise korral samuti audiitori arvamus selle kohta, kas aktsiaseltsil on netovara, mis vastab aktsiakapitalile. Osaühinguks ümberkujundamise korral tuleb audiitori arvamus lisada juhul, kui ühing vastab tingimustele, mille korral on audiitorkontroll ette nähtud. Kostja nõustub hageja seisukohaga, et linna omandis olnud ehitised ja eluruumid, millised olid omandireformi objektiks, ei saanud olla äriühingu asutamisel mitterahalise sissemakse objektiks ning sellisel varal puudub enne erastamist sisuliselt turuväärtus. Hageja on siinjuures nõustunud, et eluruumide erastamise objektiks olevate korterite omandit ei saa hageja nõuda. Siinkohal jääb kostjale aga arusaamtuks, et juhul, kui omandireformi objektiks olevaid ehitisi ja eluruume ei saanud kasutada mitterahalise sissemaksena ning nendel puudus enne erastamist sisuliselt turuväärtus, siis millisel alusel nõuab hageja nimetatute eest kostjalt rahalist hüvitust. JKV asutamisdokumentidest ei nähtu ka, et JKV asutamisel oleks mõni pädev linna juhtimisorgan otsustanud, et JKV asutamisel tasutakse rahalisi sissemakseid, millised on senini JKV Te üle 14 andmata. 2-04-166 Seoses hageja poolt nõude täpsustamisega omandiõiguse tunnustamise osas jääb kostja jätkuvalt samadele seisukohtadele, mida ta oli väljendanud vastuses. Lisaks märgib kostja selles osas järgmist: Alusetu on hageja nõue tunnustada tema omandiõigust hagiavalduse täienduse resolutsiooni punktis 2 nimetatud kinnisasjadele. Nagu nähtub hagiavalduse täienduse lisadest 56, 58, 60-63, on nimetatud korterimandid kantud kinnistusraamatusse peale JKV asutamist ja äriregistrisse kandmist, mistõttu ei saanud nimetatud kinnisasjad olla JKV asutamisel ühelgi juhul mitterahalise sissemakse esemeks. Hageja muid omandi tekkimise aluseid temal nimetatud kinnisasjadele ei ole tõendanud ega sellistele asjaoludele hagiavalduse täienduses tuginenud. Alusetu on hageja nõue tunnustada tema omandiõigust hagiavalduse täienduse resolutsiooni punktis 1 nimetatud eluruumidele. Nimetatud eluruumid on samuti omandireformi objektiks ja senini veel erastamata ning hageja on eelpool ka ise nõustunud, et selliste eluruumide osas ei saa ta omandiõiguse tunnustamist nõuda. Ekslik on hageja väide, et ka ettevõtte ümberkujundamisel on kohustuslik teha sissemakseid. Isegi kui näiteks oletada, et tegemist oleks olnud linna munitsipaalettevõtte ümberkujundamisega JKVks, siis ÄS rakendussätetest ei tulenenud, et ümberkujundamisel on kohustus teha mitterahalisi või rahalisi sissemakseid. ÄS § 509 lg. 7 kohaselt piisas ümberkujundamisel sellest, kui ümberkujundamise aluseks olevas bilansis näidatud ettevõtte netovara kattis äriregistrisse kantavat aktsiakapitali ja esitada tuli ka audiitori arvamus selle kohta, kas aktsiaseltsil on netovara, mis vastab aktsiakapitalile. Muus osas jääb kostja jätkuvalt nende vastuväidete ja seisukohtade ning tõendite juurde, mida esitas vastuses. Samuti jääb kostja selle juurde, et vaatamata hagiavalduse täiendustele ja täiendavatele tõenditele tuleb hageja omandiõiguse tunnustamise nõue ka selle täpsustatud osas jätta täielikult rahuldamata. Hagiavalduse täpsustus Seoses menetluse käigus selgunud asjaoludega täpsustas hageja oma nõuet ning selgitas täpsustuse aluseks olevaid asjaolusid. Hageja märgib, et käesolevas asjas on selgunud, et kostja on läbi viinud munitsipaalettevõtte ümberkujundamise

rakendus sätete alusel (§ 509 lg 9). Hageja ei välista, et selle käigus on kostja valesti mõistnud

rakendus sätteid ning tegelikult munitsipaalettevõtte jagunemist aktsiaseltsideks viidatud rakendussätte alusel läbi viia ei oleks saanud. Puuduvad aga andmed, et kostja oleks teinud sissemakseid hageja aktisakapitali muudel alustel.

§ 509

lg 9 tulenevalt on kostja aluseks võtnud sissemakse tegemisel lihtkirjaliku akti (20.11.1997 ME Narva-Jõesuu EKMK bilansist AS Jõesuu Kinnisvara bilanssi vara üleandmise-vastuvõtmise akt — edaspidi nimetatud ka akt), mis on lisatud hagiavaldusele. Äriseadustik eeldab seda, et äriregistrisse äriühingu kandmisel on asutaja oma kohustused juba täitnud ja sissemakse on tehtud. Tegemist on osaga õiguskindlusest, et õiguskäibes ei oleks võimalik '" asutada äriühinguid, millel puudub kapital. Käesolevas asjas on kostja avaldanud tahet mitterahalise sissemakse tegemiseks, kuid faktilised toimingud sissemakse tegemisel on jäänud tegemata. Kuna aktsionär vastutab oma sissemakse ulatuses (

§ 221

lg 2 ja lg 3), siis on tegemist olulise kohustusega, mis peab tagama, et äriühing on maksevõimeline. 15 2-04-166 Seejuures peab silmas pidama seda, et asutamisleping või asutamisotsus on tehing, mis tekitab siduva kohustuse asutajale. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.10.2002.a otsuses tsiviilasjas 3-2-1113-02 on toodud järgmine seisukoht: mitterahalise sissemakse tegemine aktsiaseltsi aktsiakapitali ei ole vaadeldav vahetustehinguna ja seda ei saa käsitleda TsK § 258 alusel. Äriühingu asutamislepingul on õiguslikult kahekordne toime: ühelt poolt on tegemist äriühingu loomise ja selle juhtimise korraldamise organisatsioonilise lepinguga, teiselt poolt kohustuvad asutajad äriühingu suhtes mingiteks tegudeks ja neil on õigus nõuda äriühingult äriühingu aktsia või osa väljaandmist. Sarnane on õigussuhe näiteks ka aktsiaseltsi aktsiakapitali suurendamisel, kus aktsia märkimisega tekib märkinud isikul kohustus aktsia eest tasuda. Tegemist on mittetäieliku kahekülgse vastastikuse lepinguga, millega märkija kohustub tasuma aktsiate eest, kuid aktsiaselts kohustub välja andma aktsiad märkijate juhul, kui aktsiakapital on suurenenud. Eeltoodust tuleneb selgelt, et asutajal on tehingust tulenev kohustus sissemakse tegemiseks ning sissemakse on seejuures tagastamatu (

§ 274lg 1).

Äriseadustik näeb ette tagajärjed juhuks, kui sissemakset ei tehta (

§ 275lg 2).

Nimetatud säte käesoleval juhul ei ole aga kohaldatav, sest äriühing kanti registrisse ja kostja sai endale aktsiad. Kuna tegemist oli asutajaga, kelle sissemakse moodustas 100% kapitalist, siis ei oleks pidanud saama tegelikult äriühingut asutada. Käesolevas asjas on aga äriühing mitu aastat tegutsenud ning kostja on teostanud aktiivselt aktsionäri õigusi. Seejuures on kostja kogu aeg teadlik olnud sellest, et aktsiakapitali sissemakseid tehtud ei ole (sellele on korduvalt tähelepanu juhtinud majandusaasta aruannet auditeerinud audiitorid ning AS Jõesuu Kinnisvara üldkoosoleku 10.07.2000.a protokoll). Faktiliselt oh tegemist tegutseva äriühinguga, kes võttis endale õigusi ja kohustusi, kuid kellel puudus vara. Eeltoodust tuleneb, et kostja peab siiski tegema lubatud sissemakse aktsiakapitali ning seda sõltumata sellest, kas mitterahalise sissemakse esemeks olnud vara on säilinud või mitte. Kuna kostja on avaldanud selgelt tahet (nii asutamisel kui ka hiljem majandusaasta aruandeid kinnitades) sissemakse tegemiseks aktis toodud vara ulatuses, siis peab ta tasuma hageja aktsiakapitali 11 727 667 krooni. Seda põhjusel, et aktis nimetatud vara ei ole säilinud ning seda ei ole võimalik enam üle anda hagejale. Nõude summa kohta on hageja hagiavalduses ära toonud selgituse, mida siinkohal lühidalt kordame. Akti kohaselt pidi kostja hagejale üle andma ehitised, mille väärtuseks on hinnatud kokku 12 063 819 krooni. Eraldi on aktis ära toodud rajatised, haljastus, asfalttee jmt, mille väärtuseks on antud aktis 160 014 krooni. Ülejäänud aktis nimetatud asjade (väikese väärtusega vallasasjad) osas hagejal pretensioone ei ole. Ainus ehitis, mis jõudis hageja omandisse, oli asuv ehitis, mille väärtuseks on määratud aktis 496 166 krooni. Seega saab aktis toodud summast maha arvata ainult väärtuse, mis on 496 166 krooni. Seega on hageja nõue 11 727 667 krooni (12063819 +160014 - 496166=11727667). Hageja viitab siinkohal sellele, et kostja tegevust on võimalik vaadelda ka alusetu säästmisena. Tsk § 477 lg 6 kohaselt laienevad § 477 sätted ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Käesolevas asjas on kostja säästnud vara, mis ta pidi andma üle mitterahalise sissemaksena. Kuna vara ei ole võimalik natuuras üle anda, peaks kostja tasuma samas väärtuses rahalise sissemakse. Seega lõppastmes on kostjal igal juhul kohustus tasuda hagejale 11 727 667 krooni. Kuna hagejal ei ole võimalik esitada nõudeid aktis toodud varale (vara pole säilinud või vastav vara pole nõuetekohaselt määradetud ja kantud registritesse), siis hageja loobub nõuetest, mis puudutavad omandiõiguse tunnustamist. Eeltoodust tulenevalt on hageja lõplik nõue järgmine: mõista välja Narva-Jõesuu linnalt hageja aktsiakapitali 11 727 667 krooni. 16 Kostja seisukoht hagiavalduse täpsustule 2-04-166 Kostja seisukoht hageja esitatud avaldusele hagi osaliseks loobumiseks ja hagiavalduse täpsustule on järgmine: Hageja on hagiavalduse täpsustuses esitanud ka avalduse hagist osaliseks loobumiseks osas, mis puudutab omandiõiguse tunnustamise nõuet. Kostja teatab, et lähtudes hageja AS Jõesuu Kinnisvara (pankrotis) esindaja 05.07.2006.a. avaldusest hagi nõudest osaliselt, so hageja omandiõiguse tunnustamiseks 20,11.1997.a. üleandmis-vastuvõtmisaktis nimetatud varale, ei ole kostjal vastuväiteid nimetatud osas hagist loobumiseks ja kostja nõustub selles osas ts asja nr 204-166 menetluse lõpetamisega. Kostja Narva-Jõesuu linn teatab, et ta soovib seoses hageja hagist osalise loobumisega ja selles osas menetluse lõpetamisega kostja poolt senini kantud menetluskuludest 50 % väljamõistmist hagejalt vastavalt juurdelisatud kohtukulude nimekirjale ja kuludokumentidele. Hagiavalduse täpsustusest nähtub, et hageja nõudeks on "mõista välja Narva-Jõesuu linnalt hageja aktsiakapitali 11 727 667 krooni.". Hageja tugineb sellise nõude esitamisel asjaolule, et kostjal on JKV asutamisel senini tasumata aktsiate eest sissemakse. Seega nõuab täpsustatud hagiavalduse kohaselt kostjalt JKV aktsiate eest tasumist ehk aktsiakapitali sissemakset, mis hageja arvates jäi JKV asutamisel tasumata. Esialgses hagiavalduses nõudis hageja kostjalt 11 727 667 kr väljamõistmist alusetust rikastumisest tulenevalt. Kostja leiab, et täpsustatud hagiavalduses toodu nõue erineb oluliselt esialgsest nõudest ning samuti on muutunud nõude aluseks olevad asjaolud. Seega on kostja arvates tegemist hagi eseme muutmisega, kuid samas tekib ka kahtlus, kas tegemist ei ole üheaegselt ka hagi aluse muutmisega (uued asjaolud) ning täpsustatud hagiavalduses on hageja esitanud täiesti uue sisuga nõude. Kostja leiab, et hageja uus täpsustatud nõue ei kuulu rahuldamisele juba ainuüksi seetõttu, et selline nõue on aegunud. Täpsustatud hagiavalduses esitatud asjaolude ja nõude kohaselt nõuab hageja kostjalt sisuliselt JKV asutamisotsuse kui tehingu täitmist sissemakse tegemiseks. Seega on tegemist tehingust tuleneva nõude esitamisega. Kostja nõustub hagejaga selles osas, et äriühingu, sh aktsiaseltsi, asutamisleping või asutamisotsus on tehing. Käesoleval juhul on käsitletav JKV asutamisotsusena Narva-Jõesuu Linnavolikogu 17.07.1997.a. otsus nr

1. Alates 01.07.2002.a. kehtiva TsÜS §-ist 146 lg. 1 tuleneb tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat. Lähtuvalt VÕS, TsÜS ja REOS RS §-ist 9 lg I ja 2 lõppes seega JKV asutamisotsusest kui tehingust tuleneva nõude esitamise tähtaeg 01.07.2005.a. Järelikult ei ole hageja enam täna õigustatud esitama kostja vastu nõudeid JKV asutamisotsusest tulenevalt. Kostja palub antud juhul kohtul kohaldada aegumist ja jätta hagi Narva-Jõesuu linnalt hageja aktsiakapitali 11 727 667 krooni väljanõudmiseks rahuldamata aegumise tõttu. Kuigi kostja leiab, et ASM Jõesuu Kinnisvara (pankrotis) hagi tuleb jätta täpsustatud nõude osas täielikult rahuldamata aegumise tõttu, märgib kostja vastuseks hageja hagiavalduse täpsustusele veel järgmist: Hagiavalduse täpsustusest nähtub, et hageja tugineb endist viisi jätkuvalt asjaolule, et kostja viis läbi 1997.a. ME Narva-Jõesuu EKMK ümberkujundamise ÄS § 509 lg. 9 alusel, kuigi samas hageja nõustub, et JKV tekkis seoses asutamisega, põhistades oma täpsustatud nõuet eelkõige aktsiaseltsi asutamisest tulenevalt. Kostja arvates seob hageja põhjendamatult JKV asutamise ÄS §-iga 509 lg.
2. Kostja kordab siinkohal veelkord oma juba varem korduvalt esitatud seisukohta, et selline hageja seisukoht ja järeldus on ekslik. Kostja on oma
3. aprillil 2004.a. kohtule esitatud täpsustavas vastuses hagiavaldusele ning veelkordselt kohtule 28.12.2005.a. esitatud kirjalikus seisukohas põhjendanud ja tõendanud, et 17 2-04-166 JKV ei tekkinud ME Narva-Jõesuu EKMK ümberkujundamise ega jagunemise ega eraldumise tulemusena, vaid JKV tekkis tema asutamise tulemusena. Nimetatud kostja seisukohta toetab ka vastuses viidatud ja tsiteeritud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukoht (RK kohtuotsus 28.10.2003.a. tsiviilasjas nr. 3-2-1-116-03). Kostja kinnitab siinkohal veelkordselt, et jääb selles osas jätkuvalt vastuses ja 28.12.2005.a. esitatud kirjalikus seisukohas esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Eeltoodud põhjustel leiab kostja, et JKV'1 omandi tekkimise seisukohalt ei oma asjas tähtsust hageja poolt viidatud ÄS § 509 lg.
4. ÄS'ust ega selle rakendussätetest ei tulenenud, et aktsiaseltsi asutamisel kohaldatakse ÄS § 509 lg. 9 sätted. Kostja viitab siinkohal, et ta on varasemalt 28.12.2005.a. kirjalikus vastuses kohtule väljendanud ka seisukohta, et pealegi ei tulene ÄS'ust, et aktsiaseltsi asutamist saaks põhimõtteliselt samaaegselt käsitleda ümberkujundamisena. Kõige olulisem vahe nimetatud viiside puhul on selles, et äriühingu asutamisel luuakse uus äriühing, kellel ei ole õiguseellast, ümberkujundamisel aga on ümberkujundatav äriühing või ettevõte juba eelnevalt olemas, muudetakse vaid tema ühingu vormi. Isegi kui näiteks oletada, et hageja nõue alusetult säästetu alusel oleks mingil moel põhjendatud, ei oleks võimalik hagi rahuldamine ka selle alusel, kuivõrd kostja ei ole hageja arvel tegelikult midagi säästnud ega ka hageja arvel alusetult rikastunud seetõttu, et kogu vara, mis pidanuks hageja väitel üle antama hagejale viimase asutamisel, koosnes üksnes eluruumidest, millised kuulusid erastamisele EVP'de eest. Hageja on oma varasemas 21.11.2005.a. hagiavalduse täienduses väljendanud seisukohta, et linna omandis olnud ehitised ja eluruumid, millised olid omandireformi objektiks, ei saanud olla äriühingu asutamisel mitterahalise sissemakse objektiks ning sellisel varal puudub enne erastamist sisuliselt turuväärtus. Hageja on siinjuures nõustunud, et eluruumide erastamise objektiks olevate korterite omandit ei saa hageja nõuda. Kostja nõustub täielikult sellise hageja seisukohaga. Samas jääb aga arusaamatuks, et juhul, kui omandireformi objektiks olevaid ehitisi ja eluruume ei saanud kasutada mitterahalise sissemaksena ning nendel puudus enne erastamist sisuliselt turuväärtus, siis miks on hageja samaaegselt asunud seisukohale, et kostja on siiski alusetult säästnud või alusetult omandanud hageja arvel nimetatud eluruumide väärtuse 11 727 667 kr. Sellisel hageja väitel puudub igasugune mõistlik põhjendus. Kostja leiab, et temal ei saanud vara alusetust omandamisest tulenevat kohustist tekkida ka alljärgnevatel põhjustel. Hagiavalduse olevast üleandmise-vastuvõtmise aktist (edaspidi Akt) nähtub, et väärtuse 12 063 819 kr moodustavad üksnes eluruumid. Oma nõude esitamisel on hageja korrigeerinud nimetatud summat, selgitades seda hagiavalduse täpsustuses. EES kohaselt kuulusid eluruumid erastamisel EVPMe eest ja nimetatud eluruumide erastamise kohustatud subjektiks oli kostja. Isegi juhul, kui nimetatud eluruumid oleksid läinud JKV asutamise käigus üle viimasele, oleks ka nimetatud eluruumide erastamise kohustatud subjekti Õigused ja kohustused läinud samuti üle hagejale ja hageja oleks samuti olnud kohustatud nimetatud eluruumid erastama vastavalt EESMle ja seda EVPMe eest. Tulenevalt EES §-ist 3 olid Akti punktis 1 nimetatud hoonetes asuvad eluruumid ja punktis 2 nimetatud elamute juurde kuuluvad rajatised erastamise objektiks ning tulenevalt EES §-ist 6 oli kostja eluruumide erastamise kohustatud subjekt. Seega oli kostjal õigus ja ka kohustus eluruume erastada. 18 2-04-166 Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus, et kostja on enamuse Akti punktis 1 nimetatud eluruumidest ja punktis 2 nimetatud rajatistest omandireformi käigus erastanud. Kostja erastas nimetatud eluruumid ja elamutes olevad mitteeluruumid erastamisväärtpaberite (EVP) eest. Erastamisseaduse §-ist 29 lg. 3 tulenes, et erastamisväärtpaberi kasutamisel käesoleva paragrahvi
5. lõikes nimetatud otstarbel (s.t. muu hulgas eluruumide, mitteeluruumide ja muu vara erastamiseks) see kustutatakse, kui seadustes ei sätestata teisiti. Seadus ei sätestanud, et iuhul kui kohalik omavalitsus erastab eluruume, mitteeluruume või muud vara EVP'de eest, siis neid ei kustutata ja need jäävad omavalitsusele alles ning et nendel säilib väärtus ia kohalik omavalitsus võib neid kasutada maksevahendina või saab nende eest hüvitust või need omavad väärtust omavalitsusüksuse jaoks. Analoogselt toimiti EVP'dega ka siis, kui eluruumide erastamise kohustatud subjektiks oli mõnel juhul JKV, kelle väärtpaberikontole laekusid EVP'd. Ka need kuulusid kustutamisele ja need ei omanud hageja jaoks seega mingit väärtust. Eeltoodust järeldub, et Aktis nimetatud eluruumid (elumajad) ei omanud ega saanudki omada sisulist väärtust, kuivõrd nende kattevaraks olid riigi poolt välja antud EVPM, millised peale kasutamist (peale laekumist kohustatud subjekti arvele) tuli kustutada. Nimetatud põhjusel ei ole põhjendatud hageja väide, et Akti punktis 1 ja 2 nimetatud vara omas Aktis näidatud väärtust ja hagejal on põhjust nõuda selle väärtuse ulatuses hüvitust või aktsiakapitali sissemakset kostjalt Kostja leiab, et Aktis näidatud väärtust tuleb vaadata kui tinglikku raamatupidamislikku väärtust, mitte aga tegelikku vara materiaalset väärtust. Eeltoodud põhjustel ei oleks isegi siis, kui näiteks eeldada, et Akti punktides 1 ja 2 näidatud vara oleks alusetult omandatud või säästetud kostja poolt, põhjendatud hagejal nõuda alusetu omandamise või alusetu säästmise sätete alusel Aktis näidatud summas hüvitust, kuivõrd hagejal ei oleks saanudki tekkida kahju vara vähenemise näol ja kostjal vara suurenemise näol samas ulatuses. Kostjalt hageja aktsiakapitali 11 727 667 kr nõudmine ei ole ka põhjendatud seetõttu, et aktsiate eest mitterahalise sissemakse mittetasumisel ei näe seadus ette vastutusena tasumise viisi, mida nõuab hageja. Hageja on hagiavalduse täpsustuses viidanud õigesti ÄS §-ist 275 lg. 2 tulenevatele tagajärgedele, kui aktsiaseltsi asutamisel jätab aktsionär aktsiate eest tasumata. Sellest on aga hageja teinud eksliku järelduse, et aktsiate eest mittetasumisel saab aktsionärilt nõuda samas summas tasumist alusetu säästmise sätete alusel. Selliseid tagajärgi ÄS ette ei näinud ega näe. Muus osas jääb kostja jätkuvalt nende vastuväidete ja seisukohtade ning tõendite juurde, mida kostja on esitanud Täpsustatud vastuses ja kohtule 28.12.2005.a. esitatud kirjalikus seisukohas. Ka käesoleva seisukoha punktides öeldut arvesse võttes on kostja seisukohal, et AS'i Jõesuu Kinnisvara (pankrotis) hagi Narva-Jõesuu linnalt hageja aktsiakapitali 11 727 667 krooni väljamõistmiseks tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Kohtu põhjendused 05.07.2006.a esitas hageja esindaja Viru Maakohtule hagist loobumise avalduse omandiõiguse tunnustamise nõudes. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Kuna hageja on hagist kostja vastu omandiõiguse tunnustamise nõudes loobunud, tuleb tsiviilasja menetlus selles nõudes lõpetada vastavalt TsSM § 428 lg 1 p
6. 19 2-04-166 Kohus, kuulanud ära poolte seletused ning tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Viru Maakohtule 05.07.2006.a. esitatud hagiavalduse täpsustuse kohaselt palub hageja välja mõista kostjalt hageja aktsiakapitali 11 727 667 krooni. Hageja palub kostjalt JKV asutamisotsuse Narva-Jõesuu Linnvolikogu 17.07.1997.a. otsuse nr 59 alusel sissemakse tegemist kui tehingu täitmist. Kuna kostja on hageja aktsikapitali 11 727 667 krooni väljanõudmise nõudele esitanud aegumise vastuväite, siis tuleb kohtul kõigepealt anda küsimus vastusele, kas hagi on aegunud või mitte. Kui hagi on aegunud, siis ei pea kohus vajalikuks tuvastada võimaliku nõude olemasolu. Alates 01.07.2002.a. kehtiva Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ist 146 lg. 1 tuleneb tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatud ka enne
7. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Seega lõppes JKV asutamisotsusest kui tehingust tuleneva nõude esitamise tähtaeg 01.07.2005.a. Järelikult on hageja nõue kostja vastu JKV asutamisotsusest tulenevalt tehingu täitmiseks aegunud ja AS Jõesuu Kinnisvara (pankrotis) hagi tuleb jätta Narva-Jõesuu linna vastu aktsiakapitali 11 727 667 krooni väljanõudmiseks rahuldamata aegumise tõttu.

§ 507

lõikest 1 tuleneb, et enne

jõustumist kehtinud õigusaktide alusel asutatud ettevõtted, mida ei olnud ettevõtjana sätestatud

s, tuli

1. aasta
2. septembriks ümber kujundada vastavalt

§-le 509 või lõpetada.

§ 509

lg 4 kohaselt munitsipaalettevõtte võis ümber kujundada osaühinguks, aktsiaseltsiks või kohaliku omavalitsuse asutuseks. Munitsipaalettevõtte ümberkujundamise otsustab valla- või linnavolikogu ja korraldab valla- või linnavalitsus. Kohus tuvastas, et Narva Jõesuu Linnvolikogu 17.07.1997. a otsusega nr 59 kujundati munitsipaalettevõte Narva-Jõesuu Elamu-Kommunaalmajanduskoondis (ME Narva Jõesuu EKMK) ümber neljaks iseseisvaks aktsiaseltsiks: AS Jõesuu Heakord, AS Jõesuu Veetilk, AS Jõesuu Kinnisvara, AS Jõesuu Soojatootja vahel. Narva-Jõesuu Linnavalitsus tegi 22.07.1997 korralduse nr 269, mille kohaselt ME Narva Jõesuu EKMK vara, õigused ja kohustused jagati nimetatud nelja aktsiaseltsi vahel. ME Narva-Jõesuu EKMK Elamuosakonna vara ning sellest tulenevad õigused ja kohustused, s.h töölepingud, läksid üle ümberkujundamisel olevale aktsiaseltsile Jõesuu Kinnisvara. Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 01.09.1997 korraldusega nr 338 moodustati ajutine direktorite nõukogu asjatundjate komisjoni õigustes, kes 20.11.1997 otsustas üle anda ME Narva-Jõesuu EKMK bilansist AS Jõesuu Kinnisvara bilanssi vara koguväärtusega 12 295 715 krooni. 17.12.1997.a võttis Riigikogu vastu

§-de 509 ja 511 ning notari tasu seaduse §-de 3, 22 ja 31 muutmise ja täiendamise seaduse. Nimetatud seadus jõustus 09.01.1998 ja seadusega täiendati

§ 509

lõiget 9 teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses: "Riigiettevõtte, riikliku ettevõtte või riikliku väikeettevõtte või riikliku fondi ümberkujundamisel äriühinguks loetakse neile riigi poolt õiguslikul alusel üleantud vara, selle vara baasil või muul viisil soetatud ja äriregistrisse kandmise ajal tema seaduslikus valduses olev vara, välja arvatud nende nimele kinnistamata maa ning osalus teistes äriühingutes (osad ja aktsiad), riigilt äriühingu omandisse üleläinuks äriühingu registrisse kandmise hetkest. Sama kehtib riikliku fondi kandmisel sihtasutusena mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse.". 20 2-04-166 17.02.1998.a võttis Riigikogu vastu

§ 509muutmise seaduse, mis muutis § 509 lg 9 sõnastust.

Peale muudatust on vastav redaktsioon sellisena tänaseni kehtinud. Vastava sätte redaktsioon on järgmine: "Riigiettevõtte, riikliku ettevõtte või riikliku väikeettevõtte või riikliku fondi või munitsipaalettevõtte ümberkujundamisel äriühinguks loetakse neile riigi poolt õiguslikul alusel üleantud vara, selle vara baasil või muul viisil soetatud ja äriregistrisse kandmise ajal tema seaduslikus valduses olev vara, riigilt äriühingu omandisse üleläinuks äriühingu registrisse kandmise hetkest.".

§ 509

muutmise seaduse § 2 sätestas, et

§ 509lõikeid 9 ja 9 kohaldatakse tagasiulatuvalt 1995.

aasta

1. septembrist. Vaidlust ei ole, et registreerimistunnistuse 11.09.1997.a. nr. 2-20/97 kohaselt registreeriti 30.mail 1990.a. Ettevõtteregistris ettevõte nimetusega Elamu-Kommunaalmajanduskoondis registreerimisnumbri 15010091 all (edaspidi EKMK). Ettevõtteregistris ei ole registreeritud munitsipaalettevõtet nimetusega ME Narva-Jõesuu Elamu-Kommunaalmajanduskoondis (edaspidi ME) kas sama või muu registreerimisnumbri all. Ettevõtteregistrisse kandmata ettevõttel ei olnud õigusvõimet, kuivõrd kuni 31.08.1995.a. kehtinud ettevõtteseaduse (edaspidi Ettevõtteseadus) § 12 lg. 1 teise lause kohaselt ettevõte loetakse asutatuks ning ta omandab juriidilise isiku õigused tema registreerimise momendist. Seega tekkis juriidilise isiku õigusvõime seaduses ettenähtud registrisse kandmisest. Järelikult eksisteeris alates 30.05.1990.a. õigusvõimelisena üksnes ettevõte nimetusega EKMK ja registrinumbriga 15010091 ning ei eksisteerinud ME'd. Kohus leiab, et EKMK'd ei olnud põhjendatud käsitleda munitsipaalettevõttena Vabariigi Valitsuse 05.07.1990.a. määrusega nr. 138 kinnitatud munitsipaalettevõtte põhimääruse (edaspidi ME Põhimäärus) tähenduses järgmistel põhjustel: 07.06.1990.a. kinnitatud EKMK põhimääruse punktist 2 nähtub, et EKMK puhul on tegemist spetsialiseeritud isemajandava organisatsiooniga ning punktist 3, et EKMK tegutseb "isemajandavate riiklike ettevõtete põhimääruse" alusel; ja arvestades EKMK registreerimise aega, s.o. 30.05.1990.a., ei saaks olla tegemist munitsipaalettevõttega ME Põhimääruse tähenduses, kuivõrd EKMK oli asutatud ja Ettevõtteregistrisse kantud enne ME Põhimääruse vastuvõtmist ja jõustumist. Lisaks viitas EKMK põhimäärus hoopis riikliku ettevõtte tegutsemise alustele Alates 01.09.1994.a. kehtinud TsÜS §-is 6 lg. 1 ei ole eraõiguslike juriidiliste isikute loetelus EKMK-tüüpi ettevõtet. Sama seaduse § 170 lg 2 kohaselt kohaldati enne
2. septembrit 1994.a tekkinud ja sel päeval kestvatele õigussuhtele tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid, kui rakendussätetest ei tulene teisiti. ME Põhimääruse punktist 8 tulenevalt sai munitsipaalettevõte tekkida üksnes asutamise kaudu ning see tuli registreerida Ettevõtteregistris. Puuduvad andmed ME asutamise ja Ettevõtteregistris registreerituse kohta. Seega puudub igasugune õiguslik ja faktiline alus käsitleda EKMKM munitsipaalettevõttena ME Põhimääruse tähenduses, seda ka peale ME Põhimääruse vastuvõtmist. ME Põhimäärus ei sätestanud, et senised enne ME Põhimääruse jõustumist kohaliku nõukogu täitevkomitee poolt asutatud ja Ettevõtteregistrisse kantud ettevõtted loetakse peale ME Põhimääruse jõustumist munitsipaalettevõteteks ME Põhimääruse tähenduses. ME Põhimääruse p. 8 kohaselt munitsipaalettevõte asutatakse ja registreeritakse Ettevõtteseaduses ja ME Põhimääruses ettenähtud korras. EKMK ei ole asutatud ME Põhimääruses ettenähtud korras. Ettevõtteseaduse § 6 lg. 1 kohaselt võis ettevõtte asutajaks olla ka kohaliku omavalitsuse organ. Siiski tuleb EKMKM tema õiguslikus staatuses käsitleda kui ettevõtet (juriidilist isikut), mille asutajaks oli kohaliku omavalitsuse täitevorgan (tollal kohaliku nõukogu täitevkomitee) ja omanikuks kostja. Äriregistri kandest 09.10.1997.a. ei nähtu, et JKV oleks registrisse kantud seoses ME ümberkujundamisega. 18.04.2004.a. registriandmete väljatrüki kohaselt kanti JKV äriregistrisse seoses eraldumisega munitsipaalettevõtte Narva-Jõesuu Elamu-Kommunaalmajanduskoondisest. 09.10.1997.a. redaktsioonis ÄS rakendussätted ei võimaldanud munitsipaalettevõttest ega ka 21 2-04-166 EKMK-tüüpi ettevõttest aktsiaseltsi eraldumist ja selle kaudu aktsiaseltsi äriregistrisse kandmist. 09.10.1997.a. redaktsioonis ÄS rakendusosa sätted (§ 504 ja § 509) ei võimaldanud EKMK tüüpi ettevõtet ega ka ME Põhimääruse alusel asutatud munitsipaalettevõtet ümber kujundada selliselt, et ümberkujundamise menetluses luuakse ühest juriidilisest isikust mitu juriidilist isikut, ehk võimalust munitsipaalettevõtete jagunemiseks aktsiaseltsideks või sellest aktsiaseltside eraldumiseks seaduses ei olnud. Kohus on seisukohal, et kuigi seadus ei võimaldanud EKMK-tüüpi ettevõtet äriregistrisse kanda aktsiaseltsina ega seda ümber kujundada aktsiaseltsi(de)ks, ega ühendada ega võimalust jaguneda või sellest äriregistrisse kandmise teel aktsiaseltsi eraldumist, tuleb käesolevas vaidluses lähtuda eeldusest, et JKV kanti 09.10.1997.a aktsiaseltsina äriregistrisse, kuid kohtu arvates tuleb käesolevas vaidluses sellest tulenevalt ja omandi või omandiõiguse tekkimise seisukohalt anda JKV äriregistri kandele õiguslik sisu, lähtudes tegelikest asjaoludest ja 09.10.1997.a. kehtinud õigusaktide sätetest. Riigikohus menetledes Rootsi Kuningriigi kassatsioonkaebust Rootsi Kuningriigi (Rootsi Riikliku Energia Administratsiooni kaudu) hagis AS Julianuse Inkasso Agentuur vastu nõude tunnustamiseks AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) pankrotimenetluses (Riigikohtu kohtuotsus 28.10.2003.a. tsiviilasjas nr. 3-2-1-116-03) käsitles muuhulgas ka ME Narva-Jõesuu ElamuKommunaalmajanduskoondise (ME) ümberkujundamisega seonduvaid küsimusi ja AS Jõesuu Soojatootja (mis oli üks neljast äriühingust) äriregistrisse kandmist. Riigikohus asus selles osas järgmisele seisukohale: p.
3. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (
4. a kehtinud redaktsioonis) § 56 lg 1 kohaselt oli juriidiliste isikute ühinemine ja jagunemine lubatud ainult seaduses sätestatud juhtudel. Sama kehtis selle paragrahvi
5. lõike järgi ka juriidilise isiku ümberkujundamise kohta. Alates
6. septembrist 1995 reguleeris munitsipaalettevõtte ühinemist, jagunemist ja ümberkujundamist ÄS § 509, mis võimaldas kanda munitsipaalettevõtteid äriühinguna äriregistrisse. Munitsipaalettevõtte ümberkujundamise võimalused sätestas ÄS § 509 lg
7. Munitsipaalettevõtte ümberkujundamisel kohaldati ÄS § 509 lg 2 kohaselt mitmeid

s äriühingute ümberkujundamist reguleerivaid norme. Muuhulgas kohaldati ÄS §-e 478, 485 ja 487, millest kõigist ilmneb, et ümberkujundamisena peeti seaduses silmas juhtumit, kui munitsipaalettevõte jätkab tegevust mõne äriühingu vormis, kuid ainult tervikuna ning kõigi seniste õiguste ja kohustuste kandjana. Äriseadustik ei näinud ega näe ka praegu ette võimalust ümberkujundamise menetluses luua ühest juriidilisest isikust mitu juriidilist isikut. Selline võimalus on olemas üksnes äriühingu jagunemise menetluses (ÄS § 434 lg 7).

§ 509

lg 8 nägi ette ka võimaluse munitsipaalettevõtete ühinemiseks, kuid võimalust munitsipaalettevõtete jagunemiseks seaduses ei olnud. Eelnimetatud TsÜS § 56 alusel võib seega asuda seisukohale, et munitsipaalettevõtted ei saanud äriregistrisse kandmise eesmärgil jaguneda, ümberkujundamine oli aga võimalik üksnes tervikuna ja mitte erinevateks ühinguteks. Seega võib pidada Narva Linnavolikogu

1. juuli
2. a otsust nr 59 ME Narva-Jõesuu EKMK ümberkujundamise kohta neljaks aktsiaseltsiks vähemalt juriidiliselt ebakorrektseks. Ometi võib munitsipaalettevõtte baasil äriühingute loomist pidada ka lihtsalt nelja aktsiaseltsi asutamiseks. Kohus leiab, et nimetatud lahendis toodud Riigikohtu seisukohtadega ME ümberkujundamisel on põhjendatud arvestada ka käesolevas vaidluses. Seega on põhjendatud eeltoodust tulenevalt käsitleda JKV loomist samuti AS Jõesuu Kinnisvara asutamisena munitsipaalettevõtte baasil. 10.07.1997.a. kuni 12.11.1997.a. kehtinud redaktsioonis ÄS § 506 lg. 1 sätestas, et alates
3. aasta
4. septembrist võib äriühinguid asutada ainult käesolevas seadustikus sätestatud korras ja neile kohaldatakse käesolevas seadustikus sätestatut. Aktsiaseltside asutamist reguleeris ÄS 25.peatükk. Lisaks tuli äriühingu asutamisel arvestada ka ÄS rakendusosa § 520 sätetega. ÄS'ust ega selle rakendussätetest ei tulenenud, et aktsiaseltsi asutamisel kohaldatakse ÄS § 509 lg. 9 sätted. Seega kuivõrd JKV puhul oli tegemist tegelikult aktsiaseltsi asutamisega, mitte ümberkujundamisega ega jagunemisega ega eraldumisega, siis ei saanud tema omand Aktis 22 2-04-166 näidatud varadele tekkida ÄS § 509 lg. 9 alusel. Seega ei ole ka Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 22.07.1997.a. korraldusest nr. 269 tulenevalt põhjendatud väita, et nimetatud korraldusega otsustati anda üle Aktis näidatud vara või et Aktis näidatud vara läks JKV omandisse üle nimetatud korralduse alusel. Vaidlust ei ole, et korralduse nr. 269 andmise ajal ei olnud JKVd veel olemas ja seetõttu ei olnudki võimalik temale vara üle anda. Varade üleandmisel linna munitsipaalomandist eraõigusliku isiku omandisse on tegemist vara võõrandamisega. Tulenevalt AÕSRakS §-ist 13 lg. 6 pidid ehitiste võõrandamise lepingud olema notariaalselt tõestatud vormis. Kuivõrd Akti punktis 1 ja 2 nimetatud varade puhul on tegemist ehitistega, siis pidanuks nende võõrandamise tehing olema notariaalses vormis. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et Akti punktis 1 ja 2 nimetatud varade (ehitiste) kohta on sõlmitud notariaalses vormis võõrandamise lepingud, kus ehitiste omandajaks oleks näidatud JKV. Ka ei ole hageja hagiavalduses tuginenud asjaoludele, et JKV omand Aktis näidatud varadele tekkis JKV asutamisel mitterahalise sissemaksena või muul vallasomandi tekkimiseks seaduses ettenähtud alusel. Hageja pole tõendanud, et JKV asutamisel pidi omand Aktis nimetatud varadele üle minema JVK`le. Tõendamata on asjaolu, et JKV kanti äriregistrisse seoses ME (või ka EKMK) ümberkujundamisega. Nimetatud asjaolu puudumine aga välistab, et JKV omand Aktis näidatud varale saanuks tekkida ME (või ka EKMK) ümberkujundamise tulemusena ÄS § 509 lg. 9 alusel. 09.10.1997.a. kehtinud redaktsioonis AÕS § 92 lg. 3 sätestas, et) omandi üleminekuks peab olema õiguslik alus. Hilisemalt alates 01.04.1999.a. kehtivas redaktsioonis AÕS § 68 lg. 3 kohaselt omand tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel. Viimati nimetatust tulenevalt ei saanud JKV omand seega tekkida ilma õigusliku aluseta ega juhtudel, millised ei olnud seaduses sätestatud. Hageja on kohtule esitanud nõude kostja vastu 11 727 667 krooni kui alusetult säästetu väljamõistmiseks. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse rakendamise seaduse § 23 sätestab, et võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast
5. juulit
6. Seega on käesolevas asjas rakendatava ENSV Tsiviilkoodeksi
7. ptk sätted. Tsiviilkoodeksi § 477 lg 1 sätestab, et isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud tagastama. Vara alusetust omandamisest tuleneva kohustise tekkimiseks on seega vaja järgmiste tingimuste üheaegne olemasolu: ühel isikul kahju tekkimine vara vähenemise näol ja teisel isikul vara suurenemine samas ulatuses; põhjuslik seos hagejal vara vähenemise ja kostjal vara suurenemise vahel, s.o. kostjal vara suurenemine hageja arvel; vara omandamine kostja õigusvastase tegevuse või tegevusetuse läbi, s.o. ilma seaduse või tehinguga ettenähtud aluseta; kostja süü puudumine vara omandamise momendil. Kui kasvõi üks eelnimetatud tingimustest puudub, ei ole tegemist alusetu omandamisega ning on välistatud alusetust omandamisest tuleneva kohustise tekkimine. Hageja ei ole tõendanud TsK § 477 lg 1 kohaldamiseks vajalike asjaolude esinemist. Hageja ei ole tõendanud enda omandiõigust Aktis nimetatud varadele, mille võrra on toimunud kostja varade suurenemine. Kuna hagejal ei tekkinud õiguslikku alust Aktis näidatud varade omandamiseks ÄS § 509 lg. 9 alusel 09.oktoobrist 1997.a. ega ka hilisemalt või muul õiguslikul alusel, siis ei ole põhjendatud väita, et kostja omandas Aktis nimetatud vara hageja arvel ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta ning seeläbi tekkis hagejal vara väärtuses kahju (vara vähenes) ja kostjal suurenes vara sama väärtuse võrra. Kohus leiab, et kuigi NarvaJõesuu Linnavalitsuse korralduses 22.07.1997.a. nr 269 ei nähtu, et Narva-Jõesuu otsustas just Aktis 20.11.1997,a, nimetatud vara hagejale üle anda, ei vaidle pooled selle üle ja kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et pooled pidasid varade üleandmisel silmas just 20.11.1997.a. Aktis 23 2-04-166 nimetatud vara üleandmist AS Narva-Jõesuu Kinnisvara aktsiakapitaliks. Vaidlust ei ole, et kostjal tekkis Aktis nimetatud varadele omand õiguslikul alusel riigivara munitsipaalomandusse andmisel
8. veebruaril 1993.a. Vaidlust ei ole et kostja pole hagejale omandiõigust Aktis nimetatud varadele üle andnud, seega ei ole ka tõendatud, et kostja vara on suurenenud hageja vara arvel. Seega ei ole põhjendatud väita, et kostja omandas Aktis nimetatud varad ilma seaduse või tehinguga ettenähtud aluseta. Eeltoodud põhjustel puudub ka põhjuslik seos hagejal vara vähenemise ja kostjal vara suuremise näol. Vaidlust ei ole, et tulenevalt eluruumide erastamise seaduse (EES) §-ist 3 Akti punktis 1 nimetatud hoonetes asuvad eluruumid ja punktis 2 nimetatud elamute juurde kuuluvad rajatised erastamise objektiks ning tulenevalt §-ist 6 oli kostja eluruumide erastamise kohustatud subjekt. Seega oli kostjal õigus ja ka kohustus eluruume erastada. Vaidlust ei ole, et kostja on erastanud eluruumid ja elamutes olevad mitteeluruumid erastamisväärtpaberite eest. Erastamisseaduse §-ist 29 lg. 3 tulenes, et Erastamisväärtpaberi kasutamisel käesoleva paragrahvi
9. lõikes nimetatud otstarbel (s.t. muu hulgas eluruumide, mitteeluruumide ja muu vara erastamiseks) see kustutatakse, kui seadustes ei sätestata teisiti. Seadus ei sätestanud, et juhul kui erastamise kohustatud subjekt erastab eluruume, mitteeluruume või muud vara EVPMe eest, siis neid ei kustutata ja need jäävad erastamise kohustatud subjektile alles ning nendel säilib väärtus ja kohalik omavalitsus võib neid kasutada maksevahendina või saab nende eest hüvitust. Ka need kuulusid kustutamisele. Kuna EVP’d tuli kustutada, siis ei ole põhjendatud hageja väide, et Akti punktis 1 ja 2 nimetatud vara omas Aktis näidatud väärtust. Juhul kui Aktis nimetatud eluruumid oleksid läinud JKV asutamise käigus üle hagejale, oleks nimetatud eluruumide erastamise kohustatud subjekti õigused ja kohustused üle läinud hagejale ja hageja oleks olnud kohustatud nimetatud eluruumid erastama vastavalt EESMle ja seda EVPMe eest. Seega ei ole tõendatud, et kostja jättes omandiõiguse hagejale aktis nimetatud varadele 11 727 667 krooni väärtuses üle andmata, on seetõttu rikastunud 11 727 667 krooni võrra. Kostjalt hageja aktsiakapitali 11 727 667 kr nõudmine ei ole ka põhjendatud seetõttu, et aktsiate eest mitterahalise sissemakse mittetasumisel ei näe äriseadustik ette vastutusena aktsiate eest tasumata jätmisel, tasumise viisi rahalise sissemaksena alusetult säästmisena. Kuivõrd kostjal ei ole Aktis nimetatud vara omandanud ilma seadusega või tehinguga ettenähtud aluseta, siis ei ole kostjal vara alusetust omandamisest tulenevat kohustist tekkinud ning hagi 11 727 667 krooni nõudes tuleb jätta rahuldamata. Kuni 01.01.2006.a. kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 91 kohaselt ja ka alates 01.01.2006.a. kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku §230 lg1 sätestab, et peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS ja TMS RakS) § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 01.01.2006.a. kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud ja TsMS § 61 lg 1 alusel õigusabikulu kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast. Kostja Narva-Jõesuu linn (Narva-Jõesuu Linnavalitsus) on tsiviilasjas nr. 2-04-166-283 kandnud kohtukulusid järgmiselt: kulud õigusabile Jüri Allikalt`i Õigusbüroo summas 16 992 kr koos käibemaksuga; kulud õigusabile Jüri Allikalt`i Õigusbüroo summas 30 208 kr koos käibemaksuga; postikulud AS Eesti Post summas 14 krooni ja 50 senti; kulud tõendite 24 paljundusteenusele summas 780 krooni koos käibemaksuga. Kokku: 47 994 kr ja 50 senti 2-04-166 Narva-Jõesuu linn palub seoses AS'i Jõesuu Kinnisvara (pankrotis) hagist osalise loobumise vastuvõtmise ja selles osas menetluse lõpetamise korral välja mõista AS'ilt Jõesuu Kinnisvara (pankrotis) Narva-Jõesuu linna kasuks viimase poolt tsiviilasja menetluses kantud kohtukuludes 50 %, so summa 23 997 kr ja 25 senti. Arvestades, et hageja AS Jõesuu Kinnisvara (pankrotis) oli esitanud hagis kaks nõuet ja 05.07.2006.a. esitatud avaldusega loobus hageja ühest nõudest, siis peab kohus põhjendatuks nõuda hagejalt kostja kasuks seoses AS Jõesuu Kinnisvara (pankrotis) hagist osalise loobumisega omandiõiguse tunnustamise nõudes ja selle nõude osas menetluse lõpetamisega kogu tsiviilasja menetluses kantud kohtukuludest ½ osa s.o. 23997.25 krooni. Kohtunik Iris Kangur 25