ÜS § 160 lg 1 tähenduses peatunud. Vastavalt VÕSRS § 9 lg-le 1 kohaldatakse enne
-i. Kuni 01.07.
Sama paragrahvi teine lõige märkis ammendavalt, et katkenud aegumistähtaja kulg algab uuesti kohtus hagi läbivaatamata jätmisel, pankrotimenetluse lõppemisel, vahekohtus nõude läbi vaatamata jätmisel või kohustatud isiku poolt võla tunnistamist tõendava teo tegemisest. 1999.a. esitas hageja kohtusse hagi, milles taotles tunnistada kehtetuks notar Peeter Tehveri poolt 19.09.1996.a. tõestatud volikirja, samuti volikirja alusel kostja ja E. B vahel 22.11.1996 3 sõlmitud ostu-müügilepingu, A.B ja A. M vahel sõlmitud ostu-müügilepingu ja A. M ning N. S vahel 09.02.1999 sõlmitud ostu-müügilepingu. Käsundi alusel saadu või kahju hüvitamise nõuet ei ole hageja kunagi kostja vastu kohtusse esitanud. Viidatud kahe sätte koostoimest nähtub, et mitte iga sama hageja poolt sama kostja vastu esitatav hagi ei katkesta aegumistähtaja kulgu, vaid üksnes samal alusel samas nõudes hagi esitamine. Vastasel juhul oleks seadusandja märkinud katkenud aegumise uuesti algamise alusena ka kohtuotsuse tegemise. Seadus ei näinud ette ja kostja hinnangul ei saanudki ette näha, et hagi aegumine katkeb hagi esitamisega ebaõigel või ekslikul alusel ebaõiges või ekslikus nõudes. Kuni 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 213 lg 1 p 3 andis hagejale selleks puhuks, kui hageja oli kahtleval seisukohal hagi aluse ja nõude õigsuses, võimaluse esitada kohtusse erinevad hagid tähtaegselt ja taotleda ühes neis menetluse peatamist seetõttu, et selle asja läbivaatamine sõltub teises asjas lahendamise tulemustest. Seda võimalust hageja ei kasutanud. Kuna kostja hinnangul ei ole hageja nõude aegumistähtaja kulg katkenud, on hagi aegunud ja kostja taotleb aegumise kohaldamist ning palub teha vaheotsus TsMS § 449 lg 3 alusel. Kostja ei tunnista nõuet ka sisuliselt. Kostja vastuse kohaselt hageja on teadlik, et kostja ei ole saanud vaidlusaluse lepingu järgi 70 000 krooni. Vaidlust ei ole selles, et hageja laenas kostjalt 19.09.1996.a. 2 000 USD, mille eest kohustus tasuma intresse 320 USD. Kokku pidi hageja tagastama 2 320 USD. Laenulepingu sõlmimise päeval moodustas 2 000 USD vastavalt Eesti Panga kursile 12,0812 krooni/USD kokku 24 162,40 krooni, koos intressiga 320 USD 3 866 krooni moodustas hageja kohustus kostja ees 28 028,40 krooni. Seda, et hageja on märgitud laenu saanud, pole ta vaidlustanud kuni tsiviilasjas nr 3-2-1-148-05 (Tallinna Linnakohtu tsiviilasi nr 2/3/25-1817/99, Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilasi nr 22/657/05) kohtuvaidluse lõpuni 12.01.2006 ega vaidlusta ka käesoleval ajal. Hageja on teadlik, et tegelikult oli poolte tahe sõlmida pandileping ning kostja sai lepingu vastu 2 000 USD, s.o. sama summa, mille oli kostjalt laenuks saanud hageja. Kostja vastuse kohaselt on väär hagiavalduses sisalduv väide, et hageja on märgitud 2 000 USD ja intressid kostjale tagastanud. Hageja ei ole kostjale laenu tagastanud. Kostja andis hagejale allkirja mitte tema poolt raha tagastamise kohta, vaid selle kohta, et kostjal puuduvad hageja vastu pretensioonid. Selle allkirja andis kostja hagejale pärast seda, kui ta oli saanud korteritehingu eest N. S 2 000 USD, millele lisandus intress, soovides sellega avaldada, et tal ei ole muid täiendavaid nõudeid hageja vastu. Hageja pöördus kostja poole laenulepingu sõlmimiseks koos oma tuttava S , kelle nimele on korteriomand käesoleval ajal vormistatud. Kostjale on S võõras inimene. Kostja oli valmis korterit A. B nimelt tagastama kostja nimele 22.11.1996, mida hageja on ise tunnistanud kohtulikul ülekuulamisel kriminaalasjas nr ½-1304/00 ja mis on tuvastatud Tallinna Linnakohtu 26.01.2004 otsusega. Kohtuotsuse põhjendustest nähtub, et nimetatud päeval käis hageja koos oma tuttava S ja kostjaga kahel korral notaribüroos, kus pidi korteri kirjutama hageja nimele, kuid kuna hageja ei tagastanud võetud laenu koos intressidega ja jooksis notaribüroost minema, kirjutati korter S poolt näidatud isiku nimele A M. Juhul, kui kohus on seisukohal, et hagis märgitud 70 000 krooni nõue kostja vastu ei ole aegunud ja on põhjendatud, tuleb sellest maha arvata hagejal olnud kohustus kostja ees summas 28 028,04 krooni, mille suurust hageja ei ole vaidlustanud. Kostja leiab, et hageja viivisenõue on aegunud ja ebaselge. Vastavalt tehingu tegemise ajal kehtinud TsK § 191 lg-le 1 on leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Viivisearvestuses tuleb näidata, millise perioodi eest, millises viivisemääras ja päevamääras 4 ning millises summas kokku viivis on arvestatud. Hagiavaldusest seda ei nähtu. Kostja on seisukohal, et vaidlusele ei kohaldu VÕS-s viivise kohta sätestatu. Vastavalt VÕS, TsÜS ja VÕSRS §-le 2 kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, ja vastavalt sama seaduse §-le 11 kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002 enne VÕS, TsÜS ja VÕSRS jõustumist kehtinud seadust. Poolte vahel ei ole praeguseni kehtivat kestvuslepingut. Seega ei tugine seadusele viivisenõue vastavalt VÕS-le. Kostja on seisukohal, et viivisenõue on aegunud sõltumatult sellest, kas kogu hagi on aegunud või mitte. Hageja ei ole esitanud viivisenõuet enne 18.01.2007, see aga on 11 aastat pärast vaidlustatud tehingu tegemist. Eelpool toodust tulenevalt aegus viivisenõue hiljemalt 01.07.2005. Tulenevalt eeltoodust palub kostja teha vaheotsus aegumise kohaldamise taotluses ja menetluskulude jätmises hageja kanda. Aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata jätmisel palub kostja jätta hagi rahuldamata. Juhul, kui kohus on seisukohal, et hagis märgitud 70 000 krooni nõue kostja vastu ei ole aegunud ja on põhjendatud, palub kostja sellest tasaarvestada hageja võlg kostja ees summas 28 028,40 krooni ja jätta viivisenõue rahuldamata. Kohtu põhjendused 5. TsMS § 403 lg 1 kohaselt poolte nõusolekul võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Kostja esindaja on esitanud taotluse kohaldada aegumist ja teha vaheotsus kirjalikus menetluses. Hageja esindaja vaidles vastu hagi aegumise kohaldamisele, kuid soostus vaheotsuse tegemisega kirjalikus menetluses. TsMS § 449 lg 1 kohaselt kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Tulenevalt sama paragrahvi lõikest 3 kohus võib teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. 6. Käesolev vaheotsus käsitleb TsMS § 449 järgi ainult hagi aegumist. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 113 lg 1 (kuni 01.07.2002 redaktsioonis) kohaselt hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Kohus leiab, et märgitud nõude aegumisele tuleb kohaldada kuni 01.07.
-i. Kuni 01.07.
Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et katkenud aegumistähtaja kulg algab uuesti kohtus hagi läbivaatamata jätmisel, pankrotimenetluse lõppemisel, vahekohtus nõude läbi vaatamata jätmisel või kohustatud isiku poolt võla tunnistamist tõendava teo tegemisest. Kohus leiab, et ebaõige on kostja viide TsÜS § 121 lg 1 p 1 ja lg 2, mille koostoimest tulenevalt ei katkesta aegumistähtaja kulgu mitte iga sama hageja poolt sama kostja vastu esitatud hagi, vaid samal alusel ja samas nõudes hagi esitamine. Kohus ei nõustu kostja väitega, et käsundi alusel saadu või kahju hüvitamise nõuet ei ole hageja kunagi kostja vastu kohtusse esitanud ja vastasel juhul oleks seadusandja märkinud katkenud aegumise uuesti algamise alusena ka kohtuotsuse tegemise ning hageja võinuks esitada kohtusse erinevad hagid tähtaegselt ja taotleda ühes neis menetluse peatamist seetõttu, et selle asja läbivaatamine sõltub teises asjas lahendamise tulemustest (kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 213 lg 1 p 3).
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.