← Eesti

2-06-10403/4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Taimi Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2007.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-06-10403 Tsiviilasi TOY ja PO

§ 116

sätestas, et aegumisetähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. VÕSRS § 9 lg 2 sätestab, et kui TsÜS-i või võlaõigusseaduse (VÕS) kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne

  1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s 5 sätestatud aegumistähtaega alates
  2. juulist 2002.a. Erand VÕSRS § 9 lg. 3 nõuete osas, mille aegumise tähtaeg lõppeks enne
  3. juulit 2002 kehtinud seaduse järgi varem. Enne 1.

§ 113lg 1 kohaselt oli aegumise tähtaeg 10 aastat ning alates 1. juulist 2002 kehtiva Ts

ÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Seega enne

  1. juulit 2002 alanud aegumistähtaeg tehingust tulenevale nõuetele, mis ei lõppenud VÕSRS § 9 lg 3 alusel juba varem, lõppes VÕSRS § 9 lg 2 alusel
  2. juulil 2005.a. Alates
  3. juulist 2002.a. kehtiva TsÜS. § 146 lg.1 kohaselt on tehingutest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Alates
  4. juulist 2002 kehtiva TsÜS-i § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TOY kõik nõuded TAS (likvideerimisel) vastu on VÕSRS järgi aegunud 01.07.2005.a. POY pankrotiavalduse esitaja väitel andis POY AS-le T(likvideerimisel) laenu summas 9586,72 eurot 09.03.2001.a., seega on antud nõue VÕSRS § 9 lg 2 alusel aegunud 01.07.2005.a. Ettemaks tehti 2002.a. (ettemaksu tegemise kuupäev on võlausaldaja poolt täpsustamata), seega see nõue aegus hiljemalt 31.12.2005.a. Pankrotiavaldus esitati pärast aegumistähtaja lõppu, 03.05.2006.a. Seega kõigi pankrotiavalduse esitaja nõuete aegumise tähtaeg oli pankrotiavalduse esitamise ajaks saabunud. Pankrotiavalduse esitaja väidab, et nõuete aegumise tähtaeg katkes. VÕSRS § 9 lg 1 sätestab, et aegumise katkemisele kohaldatakse enne
  5. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on katkenud enne
  6. juulit
  7. Enne
  8. juulit 2002 kehtestas aegumise katkemise regulatsiooni tollase TsÜS §
  9. Pärast
  10. juulit 2002 reguleerib aegumise katkemist TsÜS § 158
  11. Pankrotiavalduse esitaja väitel katkes aegumine nõude tunnustamisega AS T poolt ja viitab AS T faksile 22.05.2002, AS T2003 ja 2004 majandusaasta aruandele ning POY ja TOY saldokinnitustele. Isegi kui AS T 22.05.2002.a. edastatud faks katkestas aegumise, algas aegumine uuesti 23.05.2002 (enne 1.

§ 121lg.

1 p. 4). Aegumistähtaeg lõppes VÕSRS § 9 lg. 2 kohaselt 01.07.2005. Kohustuse kajastamine raamatupidamises, sealhulgas majandusaasta aruandes ei katkesta aegumist, sest majandusaasta kajastab firmasisest aruandlust ega ei ole käsitletav kohustuse tunnustamisena. TsÜS § 158 mõttes. OY P ja OY T nr 4/03 ja 3/03 on võlausaldajate endi väljastatud dokumendid, millele on alla kirjutanud pankrotiavalduse esitaja raamatupidaja ning need dokumendid ei tõenda mingil moel asjaolu, et AS T(likvideerimisel) oleks nõudeid tunnustanud. Seega nõuete aegumise tähtaeg oli pankrotiavalduste esitamise ajaks saabunud. Kui aegumise tähtaeg 22.05.2005 faksis nimetatud kohustuse puhul katkeski, siis lõppes aegumise tähtaeg 01.07.2005.a. Kuna pankrotiavalduste esitajate nõuded on aegunud, siis puudub alus pankrot välja kuulutada nii nõuete aegumise kui ka sellest tulenevalt maksejõuetuse puudumise tõttu. Seoses eeltooduga jätab kohus rahuldamata ajutise pankrotihalduri taotluse AS T(likvideerimisel) pankroti välja kuulutamiseks. Eeltoodu alusel ja juhindudes PankrS § 31 lg. 1, § 15 lg.2 p. 4, VÕS RS § 9 lg. 1 ja 2, (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioon) TsÜS § 113 lg. 1 ja TsÜS § 116 ja (alates 01.07.2002.a. kehtiva redaktsioon) TsÜS § 146 lg. 1 ja § 147 lg. 1, § 158, § 159 sätestatust kohus leiab, et kuna pankrotiavalduste esitajate POY ja TOY nõuded on aegunud, siis puudub alus AS T(likvideerimisel) pankrot välja kuulutada nii nõuete aegumise kui ka sellest tulenevalt maksejõuetuse puudumise tõttu. 6 Kuna pankrotiavaldusi ei rahuldata, siis tuleb PankrS § 15 lg. 4 sätestatu mõttest tulenevalt pankrotimenetluse kulud sisse nõuda võlausaldajatelt. Pankrotimenetluse kuludeks on ajutise halduri esitatud aruande kohaselt ajutise halduri tasu 18 700 krooni ja kantud kulutused 1300 krooni, kokku 20 000 krooni. Ajutise pankrotihalduri kulude suurusele vaidles vastu AS T(likvideerimisel) esindaja KP, kes leidis, et arvestades töö mahtu ja keerukust, on mõistlik ajutise halduri tasu antud asjas 10 000 krooni, ülejäänud menetlusosalised vastuväiteid ei esitanud ja jätsid ajutise halduri tasu suuruse kohtu otsustada. Kohus leiab, et vastavalt ajutise halduri poolt tehtud töö keerukusele ja mahule, tuleb ajutise halduri tasuks määrata 18 700 krooni ja kulutuste hüvitamiseks 1300 krooni, kokku 20 000 krooni vastavalt ajutise halduri poolt esitatud aruandele. Eelnimetatud summad tuleb välja mõista ½ suuruses summas kummaltki pankrotiavalduse esitajalt ajutise halduri Ly Müürsoo kasuks Pankrotimenetluse kuludeks on samuti pankrotiavalduse esitajate poolt pankrotiavalduste esitamisel riigituludesse tasutud riigilõivud, mis jäävad pankrotiavalduse esitajate endi kanda Taimi Kollom Kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.