KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 23. märts 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-1544 Haldusasi AS Propaan kaebus Tallinna

) ja kemikaaliseadus (KS). Seletuskirja viide taolise seaduse olemasolule on ebaõige ja kantud eesmärgist detailplaneering kehtestada just 50 meetrise ehituskeelutsooniga, kuigi see on selgelt ohtlik inimeste elule ja varale. Ainuke viide 50 meetri suurusele ehituskeeluala raadiusele sisaldub Harju maavanema 12.04.2005 korralduses nr 700-k „Tallinna tuletõrje-ja päästetööde valdkonna riskianalüüs, I ja II osa“. Jättes kõrvale asjaolu, et korraldusel puudub seos seletuskirjas viidatud seadustega, on oluline, et ka sellest ei saa tuletada siduvat järeldust, et linnavalitsusel puuduks kaalutlusõigus detailplaneeringu menetlemisel inimestele ja elukeskkonnale tekkivate riskide hindamiseks ja vähendamiseks või et see välistaks või asendaks nõutavat üksikjuhu riskianalüüsi teostamist. Nimetatu ei tulene ka linnavalitsuse tellitud ekspertiisist. OÜ Ehitusekspertiisibüroo ekspertiisi lk. 7 viidatakse Tallinna riskianalüüsi II osa punktile 2.3, milles on hinnatud kogumis Tallinna ohtlike ettevõtete riske, ning punktile 2.5, kus AS Propaan eriti ohtliku ala raadiuseks on näidatud 50 meetrit ja väga ohtliku ala laiuseks 250 meetrit. Nimetatud riskianalüüs ei ole seadus ja seal esitatud soovitused ei ole õigusaktid, mis oleksid diskretsiooni rakendamist keelavad. Samas võib ekspertiisist välja lugeda, et riskianalüüsi tabeli EV6 kohaselt on eriti ohtliku ala raadius 100 meetrit, plahvatust saatev soojuskiirgus võib 150 meetri raadiuses süüdata puitkonstruktsioonid, tsisterni killud võivad tekitada inimestele ohtlikke vigastusi kuni 450 meetri kaugusel. Sama on kirjeldatud ka Tallinna tuletõrje- ja päästetööde valdkonna riskianalüüsi I osa punktis 3.2.6 ja 3.2.7, kus on nimetatud mahuti tükkide lendumist kuni 300 meetri kaugusele.

1. Kohtu poolt määratud ekspertiisi ekspertiisiakt viitab oluliselt suuremale ohule, kui on Tallinna Linnavalitsus arvestanud detailplaneeringu kehtestamisel. Nimetatud ekspertiisiaktis on eksperdid jõudnud järeldusele, et õnnetuse tagajärjel tekkida võivate ülerõhu või soojuskiirguse võimalikust mõjust inimelule hukkavalt ja tervist kahjustavate (arvestades siinkohal, et vedelgaasi plahvatuslik põlemine kestab keskmiselt 10 sekundit) ohualadeni: 1) Eluohtliku ülerõhu ohuala98 m 2) Tervist kahjustava ülerõhu ohuala-220 m 3) Eluohtliku soojuskiirguse ohuala-233 m ja 4) Tervist kahjustava soojuskiirguse ohuala: 470 m. Nimetatuid ohualasid ei ole menetlusosalised käesoleva haldusasja lahendamise raames vaidlustanud. AS Propaan leiab, et nimetatuga möönavad nii vastustaja kui ka kolmas isik ohualade suuremaid mõõte ning asjaolu, et planeerimismenetluses on jäetud nendega arvestamata. Käesoleva haldusasja raames on korduvalt leidnud kinnitust ja tõendamist, et minimaalne eriti ohtliku ala raadius on rohkem kui 100 meetrit. Mõlemad ekspertiisiakti koostamisel osalenud eksperdid kinnitasid kohtuistungil, et Tallinna Linnavalitsus ei ole planeeringu menetlemisel ja kehtestamisel teostanud täiendavat ohualade arvestuste kontrolli. Tallinna Linnavalitsus tegi detailplaneeringu menetluse käigus ehitusliku ekspertiisi, kuid nimetatu käigus ei sooritatud ohualade arvutuste kontrolli, s.t. ekspertiisi aruanne lähtus vaid Tallinna riskianalüüsi tulemustest. Samuti ei ole esitatud arvutusi, mis näitaks kuidas planeeringuga kehtestatud kaitsevall mõjutab ohuala ulatust. Kaitsevalli osas on esitatud ainult üldist laadi kirjeldused justkui tegemist on meetmega, millisega on planeeritaval alal kaitstud inimeste ja vara ohutus õnnetuse korral. Arusaamatuks jääb, miks Tallinna Linnavalitsus ei ole juba planeerimismenetluse käigus arvestanud Tallinna riskianalüüsis AS Propaan suhtes esile toodud kõiki eriti ohtlikke alasid ning on lähtunud vaid 50 meetrist, mis puudutab keeva vedeliku plahvatust mahutis, kuid on jätnud arvestamata samas tabelis toodud lööklaine korral eriti ohtliku ala, milleks on 240 meetrit. Planeerimismenetluse ja käesoleva kohtumenetluse käigus tuleneb suurem ohutsoon iseenesest juba mitmest dokumendist: 1.Harjumaa päästeteenistuse (06.04.2006 nr 6-6-3/05/907) kirjas on selle kohta hoiatus, et detailplaneeringu ala on AS Propaani ohualas.
2. Tallinna riskianalüüsis on peale 50 meetri (keeva vedeliku plahvatus mahutis) sama ohtlikkuse klassis ka lekkinud auru plahvatus, mille ohuraadius on 250 meetrit (kõige raskema tagajärjega). 3.AS Propaani ohutusaruandes on märgitud, et tulekera raadius ise on juba 100 meetrit ja reaalne süttimisoht 200 meetri kaugusel (AS Propaan ohutusaruanne lk 23 ja 29). 3
3. Linnavalitsuse seletuskirjas esitatud õiguslik positsioon viitega Põhiseaduse rakendamise seaduse §-le 2, nagu ei oleks võimalik kaasajal viidata varem kehtinud SNIP ja SN nõuetele, kuna Eestis on jõustatud valdkonda reguleerivad uued õigusaktid, on kaebaja arvates ebaõige. Isegi kui teoretiseerida, et detailplaneeringu kehtestamise ajal puudus seadusest tulenev nõue riskianalüüsile, siis tänasel päeval määruse „Vedelgaasi ohutusnõuded” § 56 lg 1 sätestab, et enne käesoleva määruse jõustumist ehitatud vedelgaasipaigaldis ja vedelgaasi ladustamise koht peavad vastama selle ehitamise ajal kehtinud nõuetele, milline põhimõte kajastub

§ 40

. Ehitamise ajal kehtisid SNIP-II-37-76 nõuded, mis sätestasid, et mahuti ja vedelgaasijaamale mitte kuuluva hoone vaheline kaugus peab olema 200 meetrit kui maapealsete vedelgaasimahutite park on 500-2000 m3. Eeltoodud seisukohti toetab ka majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi 05.12.2006 kirja nr.3-1/9603 viimane lõik, mis ütleb vastuseks kolmanda isiku järelepärimisele: „/../Juhime Teie tähelepanu ka asjaolule, et

§ 40

kohaselt enne nimetatud seaduse jõustumist paigaldatud gaasipaigaldised peavad olema ohutud ja vastama nende paigaldamise ajal kehtinud nõuetele. Nimetatud seaduse alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 30.oktoobri 2006.a. määrus nr 90 „Vedelgaasi ohutusnõuded" § 18 lg 4 sätestab, et arvestuslikus koguses üle 200 tonniste mahutite või mahutigruppide ohutud vahekaugused (s.h. eramuteni, koolideni, hotellideni, haiglateni jne) määratakse igal üksikjuhul eraldi riskianalüüsi põhjal, kuid maapealsete mahutite korral ei tohi need olla väiksemad määruse lisas 200 tonni kohta kehtivatest minimaalsetest kaugustest. Riskianalüüsist lähtuvalt saab tulevikus ka kohalik omavalitsus välja töötada planeeringuid selliste paigaldiste naabruskonna jaoks/../“. SNIP-ile ja eeltoodud käsitlusele viitab ka Põhja-Eesti Päästekeskus oma 14.02.2007 aasta kirjalikus arvamuses nr.2-1/07/187-3, milles on viidatud (arvamuse lk 3 viimane lõik), et: „/../Eesti NSV ajal ehitatud AS Propaan puhul tuleks Tallinna Linnavalitsusel lähtuda

§-i 40 nõuetest, seega SNIP II37-76 kehtestatud 200 meetrisest ehituskujast.//. Samuti annab Põhja-Eesti Päästekeskus oma kirjas arvamuse, et 2004 ja 2005 aastal ei olnud Tallinna riskianalüüsi koostajatel täpseid andmeid Betooni tn 7a planeeringu osas. Praeguste andmete alusel võib teha järelduse, et planeeritud hoonete jaoks on eriti ohtliku ala raadius suurem kui 100 meetrit. Täpselt saab hinnata AS Propaan ohualasid uutes tingimustes peale kavandatavate ehitiste projektidega tutvumist. Veel on Põhja-Eesti Päästekeskus maininud, et vastavalt Tallinna riskianalüüsi metoodikale on inimeste elu- ja tervis ohus keskmiselt ohtliku ala välispiirist kuni ohtliku objektini. Seega on Tallinna Riskianalüüsis AS Propaan gaasimahuti ning raudteetsisterni keskmiselt ohtliku ala, mille detailplaneeringute koostamisel on vaja arvestada ohte inimeste elule ja tervisele, 350 meetrit. Osundatud käsitlused lükkavad ümber ka kolmanda isiku esindaja tõlgendused seaduste pinnalt, millised on esitatud käesolevas haldusasjas. Lisaks on kolmanda isiku esindaja kinnitanud korduvalt kohtuistungil, et nõustub kohtu poolt tellitud ekspertiisis toodud ohualadega ning et ohualad on oluliselt suuremadki ja kolmandale isikule on jäänud ka kohtumenetluses ebaselgeks, kas ohuala on 200m, 500 meetrit või mingi muu suurus (11.01.2007 kohtuistungi protokoll lk 7). Ainuüksi nendest kahest riigivõimu instantsist tulnud arvamused viitavad nii 200 meetrisele ehituskujale kui ka vajadusele teostada iga üksikjuhu riskianalüüs. Tallinna Linnavalitsus on nimetatu aga jätnud planeerimismenetluse käigus tegemata - seega olulisel määral rikkunud seadust, s.t. võtnud vastu otsustuse kaalutlusõigust kohaldamata või ei ole seda kasutanud piisavalt. Samuti jagab kaebaja seisukohta kolmanda isiku poolt 13.detsembril 2006 aastal kohtunõude täitmise korras kohtule edastatud kirja „Vastused 01.12.2006 aasta määruses toodud küsimustele” lisana 9 nimetatud Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni kiri, mis ütleb oma viimases lõigus, et: "Sellest lähtuvalt oleks ehk otstarbekas kehtestada taoliste, eriti suure riskiga ettevõtete ümber ehituskeelu vöönd. Näiteks Tartumaal on analoogse ettevõtte ümber selline vöönd kehtestatud. Sellega väldiks uute ehitatavate objektide sattumist ohualasse/../“. Nimetatud eraldi riskianalüüsi läbiviimise põhimõttest iga juhtumi korral lähtub ka Euroopa Nõukogu direktiiv 96/82/EÜ. AS Propaan on seisukohal, et kuna tegemist on keerulise tehnilise valdkonnaga, siis otsuste tegemisel ei saa tugineda ainult õigusaktide nõuetele, vaid tuleb igal üksikjuhtumil tugineda tehnilistele konsultatsioonidele nagu viitab 09.12.1996 Euroopa Nõukogu direktiiv 96/82 EÜ. Seda kinnitab SEVESO II direktiiv ning direktiivi maakasutuse plaanimise juhend, kus on toodud põhimõtted, mille kohaselt tuleb planeerimise käigus otsused langetada vastavalt tehnilistele konsultatsioonidele (ris4 kianalüüs, tagajärgede modelleerimine jm). Tallinna Linnavalitsus kasutas detailplaneeringu kinnitamiseks tehnilisi konsultatsioone, kuid tehniliste konsultatsioonide käigus ei sooritatud ohualade arvutuste kontrolli, st ekspertiisi aruanne lähtus vaid varem tehtud Tallinna linna riskianalüüsi tulemustest. Samuti ei ole esitatud arvutusi, mis näitaks kuidas kaitsevall mõjutab ohuala ulatust. Kaitsevalli osas on esitatud ainult üldist laadi kirjeldused. 6. Kaebaja leiab, et kolmanda isiku käesoleva haldusasja raames esitatud väide, et planeeritavale alale tulevad vaid tootmishooned, on väär ja eksitav. Vaidlusalusele planeeringualale on võimalik püstitada ka ärihooneid. Osundatud erinevus on oluline, kuivõrd ärihoonetes paikneb eeldatavalt rohkem inimesi ning linnavalitsus oleks planeeringut menetledes pidanud arvestama suurema ohuga rohkemate inimeste elule ja varale. Kaebaja ei nõustu kolmanda isiku käsitlusega

tõlgendustega ohualade kohta, et justkui nimetatud seadus ei käsitle ohualasid ja kaugust mahutitest vaid ainult tehnilisi nõudeid. AS Propaan arvates on ekslik ja küüniline kolmanda isiku poolt kohtuistungil avaldatud seisukoht, et isegi kui SNIP kehtib, siis kehtib nimetatu ainult tehnilistele nõuetele mahutite kohta ja mitte kauguste ja vahemaade kohta. Osundatud väite lükkab otseselt ümber

alusel majandus-ja kommunikatsiooniministri 30.10.2006 aasta määrus nr.90 „Vedelgaasi ohutusnõuded“.

1. Planeerimismenetluse käigus ei ole Tallinna Linnavalitus lähtunud kõige negatiivsemast stsenaariumist. Tallinna Linnavalitus nendib oma 02.01.2007 aastal esitatud kohtunõude täitmise dokumendis (LK 2, teine lõik, 7 rida), et: „/../Kaebaja taotlusel määras kohus 01.detsember 2006 riskide hindamiseks ja ohualade väljaselgitamiseks uue ekspertiisi, mille teostajad ekspertiisiaktis märgivad, et AS-st Propaan tuleneva raskeima võimaliku tagajärjega õnnetuse ohuala, kus on ohustatud inimese tervis on 470 m ja eluohtliku ala suurus 233 m. Ekspertiis oma järeldustega seab kindlasti kahtluse alla Tallinna riskianalüüsi objektiivsuse ja muudab oluliselt AS Propaanist lähtuva võimaliku õnnetuse mõjuala ulatust, kuid detailplaneeringu kehtestamise ajal ei olnud võimalik lähtuda diskretsiooni rakendamisel nimetatud andmetest/../“ Kaebajale jääb arusaamatuks ja mõistetamatuks, millised asjaolud takistasid Tallinna Linnavalitsusel tellimast vastavat riskianalüüsi s.t. teostada täiendavat ohualade arvutuste kontrolli detailplaneeringu menetlemise käigus. AS Propaan leiab, et peamiselt nimetatus seisnebki Tallinna Linnavalitsuse kaalutlusviga detailplaneeringu kehtestamisel ning seetõttu tuleb vaidlustatud korraldus tunnistada tühiseks.
2. Lähtudes eeltoodust palub kaebuse esitaja tühistada vaidlusalune korraldus ning muuta Tallinna Halduskohtu 01.12.2006 määrust, pikendades esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist peatades vaidlusaluse haldusakti kehtivus kuni käesolevas haldusasjas kohtuotsuse jõustumiseni. Kaebaja palub halduskohtul jätta rahuldamata kolmanda isiku taotlus kohtukulude hüvitamiseks ning mõista vastustajalt Tallinna Linnavalitsuselt välja kaebaja kasuks menetluskulud kokku summas 240 991, 20.- krooni.
3. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus palub jätta kaebuse rahuldamata ja põhjendab oma taotlust järgnevalt:
4. PlanS § 4 lg 2 p 2 sätestab, et planeeringu koostamise käigus peab kohalik omavalitsus tagama huvitatud isikute huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise, mis on planeeringu kehtestamise eeldus. AS Propaan on esitanud menetluse erinevates staadiumites mitmeid ettepanekuid tulenevalt tema kinnistult Betooni 5 ähvardava võimaliku ohu minimeerimiseks. Detailplaneeringu koostamisel on ettepanekutega mõistlikult arvestatud. Tulenevalt AS Propaan vastulausetest otsustas komisjon tellida tehnilise ekspertiisi, et hinnata ohutusmeetmete piisavust planeeringuga kavandavate hoonete rajamiseks ohutsooni. Ekspertiisi kõiki soovitusi on detailplaneeringu koostamisel arvestatud ja ettevaatusabinõud tarvitusele võetud ulatuses, mida tuleb lugeda piisavaks hoonete rajamiseks ohutsooni. Seega on väär kaebaja väide, et tema seisukohti ei arvestatud detailplaneeringu koostamisel. Detailplaneeringu avalik väljapanek toimus 13.27.03.2006, millise aja jooksul ei laekunud detailplaneeringu kohta kirjalikke arvamusi ja ettepanekuid. AS Propaan poolt laekus märgukiri kaks päeva peale avalikku väljapaneku lõppu uute 5 soovitustega, millega arvestati ning muudeti detailplaneeringut ja esitati uueks kooskõlastamiseks Põhja-Eesti Päästeametile. Planeeringu koostamise käigus on kohalik omavalitsus taganud huvitatud isikute huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise, sealhulgas arvestanud kaebuse esitaja soovitusi ja ettepanekuid võimalikust suurõnnetusest tulenevate tagajärgede vähendamiseks ulatuses, mis oli võimalik detailplaneeringu menetluses. PlanS § 2 p 4 kohaselt on detailplaneeringu eesmärgiks maakasutus-ja ehitustingimuste seadmine linnades ja alevites ning teistel detailplaneeringu kohustusega aladel ja juhtudel. Detailplaneeringu eesmärgid sätestab Planeerimisseaduse § 9 lg
5. Kehtestatud detailplaneeringus on arvestatud, et tegemist on ohualaga, millest tulenevalt on ette nähtud konkreetsed meetmed ohu minimeerimiseks. Detailplaneeringu realiseerimine on võimalik ainult kõigi ohutusnõuete järgimisel. Samas rõhutab vastustaja, et edaspidised konkreetsemad ohuminimeerijad hoonetele ja inimestele kirjutatakse arendajale ette ehituslubade väljastamise menetluses.
6. Vastustaja sai oma väitel otsuse kaalumisel lähtuda Ehitusekspertiisibüroo OÜ-lt tellitud ekspertiisi tulemustest ning Tallinna riskianalüüsist, kus kaebaja tegevuse eriti ohtlikuks alaks on 50 m ja väga ohtlikuks alaks 100 m. Kohtu poolt määratud riskide hindamiseks ja ohualade väljaselgitamiseks tellitud ekspertiisiaktis on märgitud, et AS-st Propaan tuleneva raskeima võimaliku tagajärjega õnnetuse ohuala, kus on ohustatud inimeste tervis 470 m ja eluohtliku ala suurus 233 m. Ekspertiis oma järeldustega seab kindlasti kahtluse alla Tallinna riskianalüüsi objektiivsuse ja muudab oluliselt AS-st Propaan lähtuva võimaliku õnnetuse mõjuala ulatust, kuid detailplaneeringu kehtestamise ajal ei olnud vastustajal võimalik lähtuda 27.12.2006 dateeritud ekspertiisiaktist. Nimetatut tuleb hinnata koos teiste antud asjas kogutud tõenditega, s.h. võrrelda detailplaneeringu koostamise käigus tellitud asjatundja arvamusega. Alles seejärel saab otsustada, milline ohuala on põhjendatud ja arvestab tegelikke riske.
7. Detailplaneeringu on kooskõlastanud kõik Tallinna ehitusmääruse § 16 nõutud asutused ja isikud ja kõik kooskõlastajate poolt esitatud tingimused on täidetud niivõrd, kuivõrd see on võimalik detailplaneeringu menetluse faasis. Detailplaneeringu kehtestajal puudus alus seada kahtluse alla oma ala spetsialistide poolt antud kooskõlastusi ja ta lähtus usust, et kooskõlastused on antud kõiki olulisi aspekte arvesse võttes ja piisava vastutustundega.
8. Antud juhul oli haldusorganil otsustamisel määrava tähtsusega ühelt poolt otsuse võimalik negatiivne mõju ümbruskonnale ja inimestele, ning teiselt poolt positiivne mõju linna tööhõivele, ettevõtlusele ja infrastruktuurile. Seega pidi kohalik omavalitsus koguma teavet nii positiivsete kui ka negatiivsete mõjutuste tõenäosuse ja ulatuse kohta, mida on detailplaneeringu menetlemise käigus ka tehtud.
9. Vastustaja palub jätta esitatud kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda.
10. Kolmas isik OÜ BaltReal Invest palub jätta esitatud kaebus rahuldamata, põhjendades oma taotlust alljärgnevalt:
11. Vastavalt õigusaktidele peab suurõnnetuse ohuga ettevõte täiendama enda poolt koostatud dokumente, kui muutuvad ohualas tegutsemise asjaolud. Seega peab AS Propaan muutma eelnimetatud dokumente alati, kui muutub ohualas olevate ettevõtete tegevus või muud olulised parameetrid. Käesoleval hetkel on Betooni tn 7a maaüksuse sihtotstarve transpordimaa, millel asub rajatiseks olev õppesõiduplatsina kasutatav autodroom (vt. www.ehr.ee). Lisaks kasutatakse vastavat maaüksust ladustamisplatsina. Seega on ka praegusel hetkel Betooni tn 7a kinnistu isikute kasutuses ning kaebajal, kui naabruses asuva kinnistu omanikul, tuleb ka praeguses olukorras oma tegevuses arvestada naaberkinnistul toimuvaga.
12. Kaebaja on ise lubanud mitmetel kõrvalistel isikutel (äriühingutel) alustada tegevust 200 m ulatuses ohuala piiridesse kuuluvates hoonetes, mida kinnitavad toimikus olevad fotod. Kaebaja ei ole vastavat asjaolu eitanud. Järelikult vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamine ei sea 6 kaebajale täiendavaid kohustusi ohutuse tagamisel, vaid kaebaja peab kõiki kehtivaid nõudeid täitma sõltumata vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamisest.
13. Kaebajal kui A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõttel on kohustus tagada oma tegevuse ohutus. Kaebajal puudub igasugune õiguslik alus eeldada, et naaberkinnistuid ei hoonestata ning kaebaja ei pea oma tegevuses arvestama naaberkinnistutega. Samuti on eksitav kaebaja seisukoht, et detailplaneeringuga seatakse kaebajale täiendavaid kohustusi. Detailplaneeringu seletuskirjast selgub, et nii detailplaneeringus nimetatud täiendavate ohutusmeetmete rakendamine (muldvalli rajamine, akende kaitse, ehitiste maksimaalse tulepüsivuse nõue) kui ka ehitusseadusest tuleneva ehitise omaniku kohustus tagada ehitiste ohutus, sh ohutus nende kasutajatele, on kaebaja tegutsemispaigaga külgnevate kinnistute omanike kohustus. Kolmas isik rõhutab, et kaebaja on kohustatud tagama oma tegevuse ohutuse sõltumata detailplaneeringu kehtestamisest.
14. Kolmas isik toob välja, et kaebaja on oma senise tegevusega nõustunud ehitiste rajamisega lähemale kui 200 m kaebajate mahutitest. Näiteks
15. aastal ei olnud kaebuse esitajal sarnases situatsioonis ühtegi vastuväidet, kui Tallinna Linnavolikogu 07.09.2000.a. otsusega kehtestati Betooni 7 kinnistu detailplaneering, mis samuti lubas püstitada ehitisi ohuallikale lähemale kui 200 m. Nimetatud planeeringut kaebaja ei vaidlustanud. Samuti on vastavalt ülaltoodule kaebaja ise lubanud teistel isikutel kasutada hooneid, mis asuvad lähemal kui 200 m kaebaja gaasipaigaldistele. Samuti on varasemalt toimunud ehitustegevus lähemal kui 200 m kaebaja gaasipaigaldistele. Kaebaja gaasipaigaldised Gaasi tn 6 on paigaldatud 1964, Gaasi tn 8, 1970 ning Gaasi tn 11, 1985 vastavalt Ehitusekspertiisibüroo OÜ ekspertiisiaktis esitatud andmetele. Ehitusregistri (www.ehr.ee) andmetel on Betooni tn 3 gaasitankla rekonstrueeritud vedelkütusetanklaks 1973 s.o. ajal, mil olid juba kaebaja gaasipaigaldised paigaldatud. Vastava käitumisega kinnitab kaebaja, et nn „surnud tsooni loomiseks“ 200 m raadiusesse puudub igasugune alus.
16. Siseministri 12.05.2003 määrusega nr 55 on kinnitatud ohtliku ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte teabelehe, ohutusaruande ja hädaolukorra lahendamise plaanide koostamise ja esitamise kord ning suurõnnetuse ohuga ettevõtete loetelu pidamine. Nimetatud korra § 18 lg 1 kohaselt Akategooria suurõnnetuse ohuga ettevõte tagab isikutele ja asutustele, mis võivad sattuda tema ettevõttest lähtuva õnnetuse mõju piirkonda, vajaliku teabe võimalike ohtude, ohutusabinõude ja nõutava tegevuse kohta õnnetuse korral. Käesoleval juhul on oluline märkida, et kaebaja ei ole naaberkinnistu omanikku ega vastavat kinnistut kasutavaid isikuid teavitanud võimalikest ohtudest, ohutusabinõudest ega nõutavast tegevusest õnnetuse korral. See asjaolu kinnitab, et kaebaja ka ise ei pea naaberkinnistut ohualaks. Kaebaja väited, et tal tuleb detailplaneeringu tõttu muuta ettevõtte teabelehe, ohutusaruande jms dokumentide, ei ole ilmselgelt asjaoludeks, ms kujutaksid endast takistust kaebaja tegevusele. On tavapärane, et teatud aja möödumisel tuleb isikutel lähtudes asjaolude muutumisest teostada oma tegevuses teatud ümberkorraldused. Kaebajal puudub igasugune alus eeldada, et naaberkinnistutele ehitisi ei rajata ning kaebaja saab oma äritegevuses juhinduda üksnes eeldusest, et naaberkinnistud on hoonestamata. Lisaks tuleb märkida, et kaebajal tuleb eelnimetatud dokumente muuta ka siis, kui muutub naaberkinnistu praegune kasutamine ilma uue detailplaneeringu kehtestamiseta. Näiteks, kui võetakse maa kasutusele transpordilogistikakeskusena, mistõttu tuleks samuti kaebajal läbi viia uus ohuanalüüs ning vastavaid teabelehti jmt dokumente muuta. Lisaks tuleneb eelnimetud siseministri 12.05.2003 määrusega kinnitatud korra §-st 18 kohustus ohutusabinõusid uuendada ja avalikustada. Seega on nimetatud alusel ka detailplaneeringu vaidlustamine ainetu. Eeltoodust tuleneb kolmanda isiku arvates, et detailplaneeringu kehtestamine ei riku mingil moel kaebaja subjektiivseid õigusi ning kaebaja väited õiguste rikkumisest on ilmselgelt alusetud. Kaebaja ei ole isegi välja toonud ühtegi selget õigust, mis temal on ja mida detailplaneeringu kehtestamine väidetavalt rikuks. Kaebaja kohustus tagada oma tegevuse ja talle kuuluvate ehitiste ohutus ei sõltu vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamisest. 7
17. Käesoleval juhul ei ole õigusaktidega sätestatud ehituskeelde ega -piiranguid suurõnnetuse ohuga ettevõtte kõrval asuvate kinnistute arendamiseks. Hoolimata sellest on detailplaneeringus siiski võimaliku kõrgendatud riskiga arvestatud ning nähtud ette mitmed meetmed riski vähendamiseks võimaliku suurõnnetuse korral. Riskide kindlakstegemisel on kasutatud kõiki võimalikke vahendeid – küsitud asjaosaliste, sh kaebaja arvamust, taotletud hinnangud ja kooskõlastused ohutuse eest vastutavatelt asutustelt, tellitud ekspertiis ning on lähtutud piirkonna riskianalüüsist. Detailplaneeringu materjalidest nähtub, et kohalik omavalitsus on detailplaneeringu kehtestamisel kaalunud erinevate isikute huve ning hinnanud võimalikke detailplaneeringus ettenähtud ehitusõigusega kaasnevaid ohte. Seega on detailplaneering kehtestatud kooskõlas kaalutlusreeglitega ning õigusaktides sätestatuga ning on asjakohatu väita, et kohalik omavalitsus ei oleks hinnanud kaebaja tegevusest tulenevat ohtu detailplaneeringu kehtestamisel.
18. Antud juhul on märkimisväärne, et kaebaja ei esitanud omapoolseid vastuväited detailplaneeringu avaliku väljapaneku jooksul. Kaebaja esitas oma vastuväited peale avalikku väljapaneku lõppu, mistõttu oli kohalikul omavalitsusel alus jätta vastav vastuväide tähelepanuta. Vaatamata eelnimetatule kohalik omavalitsus tellis ekspertiisi ohutusmeetmete piisavuse kohta. Ekspertiisi poolt antud soovitused viidi kõik detailplaneeringusse sisse. Tuleb rõhutada, et kaebaja poolt esitatud vastuväites soovitati kasutada kahte alternatiivset meedet: a) kas alandada mahutite pikitelje suunal asuvate hoonete maksimaalselt lubatavat kõrgust kahe korruseni või b) suurendada kaitsevalli kõrgust nelja meetrini. Peale ekspertiisi tulemuste selgumist viidi detailplaneeringusse muudatused sisse, mille kohaselt nähti ette 3 m kõrguse kaitsevalli rajamine ning alandati hoonete korruselisust. Seejärel anti kaebuse esitajale võimalus esitada omapoolne arvamus ekspertiisi kohta, kuid kaebaja ei analüüsinud ekspertiisi sisuliselt, vaid viitas üksnes kehtetust aktist väidetavalt tulenevale nõudele. Märkimisväärne on, et kaebaja esialgne ettepanek viidi detailplaneeringusse sisse – alandati nii korruselisust kui nähti ette kaitsevalli rajamine, kuid vaatamata sellele vaidlustas kaebuse esitaja detailplaneeringu kehtestamise otsuse. Kaebaja vastav käitumine kinnitab, et kaebaja tahe ei ole mitte leida mõlemaid osapooli rahuldav lahendus, vaid sõltumata põhjustest igal juhul detailplaneeringu kehtestamist nurjata. Eeltoodud asjaolude valguses on üheselt selge, et kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamise menetluses hindas esitatud väiteid ning jõudis põhjendatud ja kaalutletud järeldusele detailplaneeringu kehtestamisest. Vastavad asjaolud nähtuvad detailplaneeringu materjalidest ning kinnitavad üheselt, et kohalik omavalitsus on käesoleval juhul järginud diskretsiooni teostamisel kehtestatud nõudeid ega ole jätnud mistahes asjaolusid arvestamata ega kaalumata. 8.

§ 40

reguleerib vaid nõudeid, mis kohalduvad gaasiseadme või -paigaldise omanikule, mitte kõrvalasuvate kinnistute omanikele või nende kinnistute suhtes teostatavatele toimingutele. Seega on vastustaja õigesti leidnud, et praeguses olukorras ei ole kehtestatud õigusaktidega hoonete kaugusnõudeid kaebuse esitaja tegevusega seotud gaasipaigaldistest. Printsiibis on kaebaja lähenemine ekslik - ohtliku rajatise omanik peab ise tagama oma tegevuse ohutuse, mitte ei pea teised isikud hoiduma ohtlikust rajatisest eemale. Kui ohtlik rajatis ei vasta ohutusnõuetele, tuleks selle tegevus peatada vms, mitte aga piirata teiste isikute või üldsuse tegevust. Vastavalt Ehitusseaduse § 29 lg 1 p-le 4 on ehitise omaniku üldine kohustus tagada ehitise ohutus. Gaasipaigaldiste kui rajatiste ohutus peab olema tagatud ning suurõnnetuste oht minimeeritud igal juhul, vastasel juhul ei tohiks neid rajatisi kasutadagi. Samuti on sõnaselgelt sätestatud ka

§-s 40, et gaasiseadmed ja –paigaldised peavad olema ohutud. Järelikult, kui kaebaja ei suuda tagada gaasiseadmete ja –paigaldiste ohutust, puudub alus vastavate seadmete ja ehitiste kasutamiseks, mitte aga ei ole vastav asjaolu aluseks naaberkinnistule ehitiste rajamise takistamiseks.

§ 10

näeb ette, et gaasipaigaldist, kui see on iseseisev ehitis, ümbritseb maa-ala, õhuruum või veekogu (gaasipaigaldise kaitsevöönd ), kus ohutuse tagamise vajadusest lähtudes kitsendatakse kinnisasja kasutamist. Gaasipaigaldise kaitsevööndis peab hoiduma tegevustest, mis võivad kahjustada gaasipaigaldist, sealhulgas ei tohi ehitada ehitisi, välja arvatud gaasipaigaldise omaniku väljastatud tehnilistele tingimustele vastavaid ehitisi. Hetkel on Vabariigi Valitsuse poolt määratud suurimaks gaasipaigaldise kaitsevööndiks 10 meetrit. Eeltoodust lähtuvalt on välistatud ehitamine gaasipaigaldise omaniku nõusolekuta gaasipaigaldise kaitsevööndisse, väl8 jaspool kaitsevööndit ehitamise osas aga nõudeid ei ole, välja arvatud vedelgaasipaigaldiste ehitamise korral. Seega ei olnud Betooni tn 7a ja selle lähiümbruse detailplaneeringu puhul hoonestusala paiknemise suhtes õigusaktidest tulenevaid kitsendusi ja lähtuti konkreetsest rajatisest ja juhtumi asjaoludest. Eeltoodust tulenevalt tuli käsitletavas olukorras detailplaneeringu koostamisel lähtuda kaalutlusõiguse üldistest põhimõtetest, tellides vajadusel erimeelsuste tekkimisel põhistatud arvamused vastavatelt asjatundjatelt, mida ka tehti. 9. Kaebuse esitaja on kohtumenetluse käigus tuginenud ka

§-le 10, mille kohaselt gaasipaigaldist, kui see on iseseisev ehitis, ümbritseb maa-ala, õhuruum või veekogu, kus ohutuse tagamise vajadusest kitsendatakse kinnisasja kasutamist.

§ 10

lg 2 kohaselt gaasipaigaldise kaitsevööndis peab hoiduma tegevustest, mis võivad kahjustada gaasipaigaldist. Seega on gaasipaigaldise kaitsevööndi eesmärk ära hoida gaasipaigaldise kahjustamine s.t. vältida gaasipaigaldisele võimalikku negatiivset mõju lähiümbrusest. Käesoleval juhul ei ole kaebaja kordagi väitnud, et Betooni tn 7a kinnistule kavandatavad hooned omaksid negatiivset mõju või ohustaksid gaasipaigaldist, vaid kaebaja seisukoha kohaselt on gaasipaigaldis ohtlik lähiümbrusele. Samuti on Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2006.a. määruses leitud, et ehitustegevus naaberkrundil ei pruugi esile kutsuda õnnetust gaasimahutite juures. Samuti on vastavalt asjaolu kinnitanud eksperdid Rain Kurg ja Ants Tammepuu käesolevas haldusasjas teostatud ekspertiisi raames.

1. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 01.01.2007 jõustunud määrusega nr 90 kinnitati „Vedelgaasi ohutusnõuded“. Nimetatud määruse § 1 kohaselt kehtestatakse määrusega nõuded vedelgaasiga töötava gaasiseadme ja -ballooni kasutamisele, ruumidele, kus sellist gaasiseadet või -ballooni kasutatakse, nõuded vedelgaasi ladustamisele, vedelgaasi ladustamise kohale, vedelgaasianumate täitmisele ja vedelgaasipaigaldisele. Seega on määruse adressaadiks vedelgaasipaigaldise omanik, mitte kolmandad isikud. Seda kinnitab ka asjaolu, et eelnimetatud määruses ei ole delegatsiooninormina märgitud küttegaasi ohutuse seaduse § 10, mis käsitleb kolmandatele isikutele suunatud kohustusi gaasipaigaldise kaitsevööndis. Samuti tuleb rõhutada, et määruse § 18 määratleb mahutite kauguse teistest objektidest, mitte aga teiste objektide kauguse mahutitest.
2. Käsitletava detailplaneeringu menetluses Ehitusekspertiisibüroo OÜ läbi viidud ekspertiisis on jõutud järeldusele, et aktis esitatud soovituste järgimisel on detailplaneeringu alal hoonestamine lubatud. Ekspertiisiaktis antud soovitused viidi detailplaneeringusse sisse. Seega on vastav asjatundja lubanud hoonestuse rajamise vaidlusalusesse alasse. Lisaks tuleb rõhutada, et on läbi viidud ka Tallinna riskianalüüs. Tallinna riskianalüüsi riskide hinnangu koondtabeli kohaselt on kaebaja tegevuse eriti ohtlik ala 50 m ning väga ohtlik ala 100 m. Riskianalüüsis soovitatakse mitte rajada massikogunemis-, elu-, majutus-, ravi-, haridus-, ettevõtlus- jms. objekte riskiobjektide eriti ohtlikule alale. Toomishoonete rajamise keeldu ei ole sätestatud. Samuti ei ole muude alade, sealhulgas väga ohtlike alade, osas piiranguid ette nähtud. Seega on läbi viidud ka kaebaja tegevusest tulenevate riskide analüüs nii Tallinna riskianalüüsi kui ekspertiisi raames, mistõttu on asjakohatu kaebaja esitatud väide, et antud juhul on sisuliselt riskianalüüs teostamata.
3. Käesolevas haldusasjas on eksperdid Rain Kurg ja Ants Tammepuu teostanud ekspertiisi. Ekspert Rain Kurg on esitatud arvamuses leidnud, et kaebajast tuleneva raskeima võimaliku tagajärjega õnnetuse ohuala, kus on ohustatud inimese tervis, on 470 meetrit, ning eluohtliku ala suurus ulatub 458 meetrini. Ekspert Rain Kurg poolt antud arvamus erineb Tallinna riskianalüüsis toodust tulenevalt algandmete erisusest. Ekspert Ants Tammepuu on leidnud, et antud juhul on põhjendatud käsitleda eriti ohtliku alana kuni 100 meetrit riskiallikast nagu on toodud Tallinna riskianalüüsi riskitabelis EV
4. Tallinna riskianalüüsi II osa p 2.
5. kohaselt on AS Propaan puhul eriti ohtlik ala 50 m. Ekspert ei ole andnud hinnangut, millest vastav andmete erinevus on tingitud. Samuti ei nähtu ekspertiisiaktist eksperdi poolt teostatud arvestus eriti ohtliku ala ulatuse määramisel. OÜ Ehitusekspertiisibüroo arvamuse kohaselt on erisus üldhinnangu ja riskitabeli vahel tingitud ilmselt asjaolust, et riskitabelites on ohualade piirid arvutatud maksimaalse pro9 paani koguse plahvatuse korral. Seega sõltub ohutsooni määramine konkreetsetest algandmetest ning erinevus on tingitud algandmete erinevusest. Kuivõrd ekspertide Rain Kurg ning Ants Tammepuu arvamus ning Tallinna riskianalüüs on teostatud erinevate algandmete alusel, siis ekspertide arvamus ei lükka ümber Tallinna riskianalüüsis toodut. Taganemata eeltoodust, isegi kui asuda seisukohale, et ekspertide Rain Kurg ning Ants Tammepuu arvamused eriti ohtliku ala määramisest on õiged ning Tallinna riskianalüüs sisaldab ekslikke andmeid, siis vastav asjaolu ei ole aluseks korralduse tühistamiseks.
6. Ekspert Rain Kurg leiab, et eluohtlik ülerõhu ala on 98 m, tervist kahjustav ülerõhu ohuala on 220 m, maksimaalne eluohtlik soojuskiirguse ohuala on 458 m ning tervist kahjustava soojuskiirguse ohuala on 470 m. Eeltoodust ilmneb, et kaebaja gaasimahutites esineb oht ümbruskonnale tulenevalt võimalikust õnnetusest. Sealjuures on oluline, et õnnetuse korral ei ole kahjustatud ala mitte 200 m, vaid AS Propaan teabelehest ja antud haldusasjas teostatud ekspertiisidest tulenevalt 500 m. Seega võib väita, et õnnetuse korral on ohus kõik AS Propaan kuuluvatest vedelgaasipaigaldistest 500 m raadiuses paiknevatel kinnistutel asuvad inimesed. Sealjuures on oluline, et vastavalt ekspertiisis toodule aitavad inimestel õnnetuse korral ellu jääda vaid õigetele ja asjakohastele ehitustehnilistele meetmetele vastavad hooned, kuhu nad saaksid õnnetuse korral varjuda. ES §-s 3 on loetletud ehitisele esitatavad nõuded, mille keskmeks eesmärgiks on ehitise ohutuse tagamine, sh ohutuse tagamine ehitise kasutajatele. Juhul, kui ehitusprojektis ei ole arvestatud kõiki ehitisele kehtestatud nõudeid, sh kui ei ole tagatud ehitise ohutus, siis ei kooskõlasta ehitiste ehitusprojekti Päästeamet ning seejärel ei väljasta kohalik omavalitsus ehitusluba vastavalt ES § 24 lg 1 p-le
7. Lisaks tuleb märkida, et konkreetsel Betooni 7a ja selle lähiümbruse detailplaneeringu kehtestamisel on arvestatud võimaliku kõrgendatud riskiga ehitiste rajamisel. Nimelt on OÜ Ehitusekspertiisibüroo poolt tehtud ekspertiisis ette nähtud üldised täiendavad ohutusnõuded, mida saab kõikide hoonete projekteerimisel arvestada (detailplaneeringuga kavandatud hoonetele on ette nähtud tulepüsivusklass TP1 ning kruntidel 1 kuni 5 rajatavate hoonete ehitamisel lähtuda nõudest, mis tagaks AS Propaan poolsete avatäidete siseklaasidel kildude (ja ka väikeste klaasitükkide) eraldumist välistavate spetsiaalsete klaaside või vastavate kileda kasutamise). Seega, kuivõrd on võimalik tagada rajatavate hoonete täielik stabiilsus, tulepüsivus ning elimineerida hoonetes AS Propaan tegevusest tingitud õnnetusest tekkiv võimalik soojuskiirguse levik, siis ei ole detailplaneeringu lahendus, mis näeb ette hoonete rajamise detailplaneeringu alasse, õigusvastane. Ohutuse tagamiseks kasutatavad konkreetsed abinõud ning ehitustehnilised meetmed on ehitustehnilised küsimused, mis lahendatakse ehitusloa väljastamise menetluses, mitte aga detailplaneeringu kehtestamise menetluses. Samuti tuleb rõhutada ekspertiisiaktis on eksperdid jõudnud ühisele arvamusele, et detailplaneeringu realiseerumise käigus ehituse ajal ei mõjuta AS-s Propaan toimuvaid vedelgaaside käitlemisega seotud protsesse ega võimalikke algsündmusi, mis võiksid viia tõsisemate õnnetusjuhtumiteni. Seega kaebaja tegevusest tingitud oht esineb 500 meetri raadiusesse jääval maa-alal sõltumata detailplaneeringu kehtestamisest ning detailplaneeringu elluviimine ei suurenda vastavat ohtu ega võimalike õnnetuste toimumise tõenäosust. Asjaolu, et kaebaja ei järgi oma tegevuses kehtestatud nõuded ning vastav asjaolu võib viia õnnetuse tekkimiseni, ei saa olla aluseks detailplaneeringu kehtestamata jätmiseks. Juhul kui kaebaja ei suuda oma tegevuses tagada õigusaktides sätestatuid nõudeid, siis kaebaja õigusvastane käitumine ei saa olla aluseks planeeringuga määratava ehitusõiguse piiramiseks. Juhul, kui kaebaja tegevus on ohtlik ümbruskonnale, siis detailplaneeringuga ette nähtud abinõud tagavad ümbruskonnale oluliselt suurema ohutuse, kui praegune olukord ilma mistahes täiendavaid ohutusmeetmeid rakendamata (puuduvad kaitsevallid, ei ole tagatud päästetööde läbiviimine, puuduvad vajalikud juurdepääsud jne). Kui jätta detailplaneeringu nõuded rakendamata (mida kaebuse esitaja taotleb), tuleks jätta rakendamata ka ettenähtud ohutusnõuded. Sellest tuleneb veelkord, et esitatud kaebuse eesmärgiks on välistada kaebajale ettenähtud ohutusnõuete rakendamine. Puudub mõistlik selgitus, miks ei peaks kaebuse esitaja tarvitusele võtma ohutusmeetmeid ning miks peaks tal olema seaduslik huvi nõuda tema ümbruskonnale piirangute kehtestamist üksnes seetõttu, et ümbruskonnale on ohtlik just kaebaja tegevus, kuid ümbruskonna mõju kaebaja tegevusele on minimaalne. Kaebaja on kohustatud tagama oma tegevuse ohutuse sõltumata vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamisest. 10
8. Detailplaneeringuga ei määrata kindlaks, millised konkreetsed tegevused on arendataval objektil kavandatud, kuivõrd vastavad asjaolud ei ole krundi ehitusõiguse koosseisus määratletavad. Detailplaneeringu kehtestamise otsuse õiguspärasuse hindamisel ei ole määrav kruntidel kavandatav konkreetne tegevus. Konkreetsed tegevused on seotud vastavateks tegevusteks vajalike lubadega, mille väljastamine on iseseisev haldusmenetlus. Samuti määratakse konkreetse rajatava hoone sihtotstarve ehitusloaga.
9. Kaebaja on vaidlustanud Betooni 7a kinnistu ja lähiala detailplaneeringu kehtestamise korralduse motiivil, et detailplaneeringuga on ette nähtud hoonete rajamine lähemale kui 200 m kaebaja gaasimahutitele. Muudel alustel korraldust vaidlustatud ei ole. Seega ei ole kaebajal vastuväited detailplaneeringu alusel kinnistu jagamiseks, sihtotstarbe muutmiseks ning hoonete rajamiseks, mis asuvad kaugemal kui 200 m kaebaja gaasimahutitest. Järelikult vastavas ulatuses puudub korralduse tühistamiseks ainuüksi seetõttu alus.
10. Kolmas isik palub jätta esitatud kaebus rahuldamata täies ulatuses ja jätta kaebaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata ning mõista kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud kokku summas 273 465.- krooni.
11. Käesoleva haldusasja menetlusse on kaasatud arvamuse andmiseks Põhja-Eesti Päästekeskus, kes andis kohtu poolt esitatud küsimustele alljärgnevad vastused oma 14.02.2007 nr 21/07/187-3 arvamuses:
12. Küsimus: Milline on Tallinna riskianalüüsi kohaselt AS Propaan eriti ohtliku ja väga ohtliku ala suurus ja mis andmete alusel sellise tulemusele jõuti? Vastus: Tallinna
13. aasta riskianalüüsi koostamisel võeti aluseks siseministri 26.06.2001 määrusega nr 78 kehtestatud maakonna ning valla riskianalüüsi metoodika. Kuna antud määrusega on kehtestatud lihtsustatud kvalitatiivse territoriaalse riskianalüüsi metoodika ei anna võimalust hinnata Tallinna võimalikke riske ja nende võimalikke tagajärgi kvantitatiivselt on Tallinna riskianalüüsi tegemisel kasutatud täiendavalt APELL (TransAPELL Guidance for Dangerous Goods Transport Emergency Planning in a Local Community. UNEP & Swedish Rescue Services Agency), CPQRA (CPQRA Guidelines for Chemical Process Quantitative Risk Analysis, American Institute of Chemical Engineers, New York, 1994) soovitusi ning kvantitatiivseid mudeleid. Samuti kasutati ohtlikke kemikaale käitlevate ettevõtete ohualade kindlaksmääramisel arvutiprogrammi ALOHA v5.2.
14. Vastavalt Tallinna riskianalüüsi I osa peatükk
15. „Ohtlikke kemikaale käitlevate suurõnnetuseohuga ettevõtete riskianalüüs“ punktile 3.1.9 lk. 38 loetakse AS Propaan ohualadeks BLEVE ( keeva vedeliku paisuva aurupilve plahvatus ) korral järgnevad alad: eriti ohtlik ala-Rs-50m; väga ohtlik ala-Rv-250 m; keskmiselt ohtlik ala-Rk-350; väheohtlik ala. Ro-800 m. Kaasatud isik märgib oma vastuses, et erinevates riikides ning sageli isegi ühes riigis kasutavad erinevad suurõnnetuseohuga ettevõtted riskianalüüside tegemisel erinevaid metoodikaid, mille tulemused võivad suuresti erineda. Ka antud asjas kohtumääruse alusel koostatud ekspertiisiaktis on kasutatud erinevaid ohualade väljaarvutamise kvantitatiivseid metoodikaid.
16. Küsimus: Millega seletada erisusi eriti ohtliku ala määratlemisel Tallinna riskianalüüsi I osa tabelis EV6, kus eriti ohtlik ala suurus on 100m ja tabelis 2,5 riskianalüüsi II osa, kus eriti ohtlik ala on 50 m? Vastus: Riskianalüüsi I osa tabelis EV6 on võimaliku BLEVE võimaliku ohualade raadiuseks võetud Tallinnas Propaani ohualade raadiused Tallinna riskianalüüsi I osa tabelis lk 38 ja riskianalüüsi II osa tabelis 2,5 lk 20 on ühesugused: eriti ohtlik ala-Rs-50m; väga ohtlik ala-Rv-250 m; keskmiselt ohtlik ala-Rk-350; väheohtlik ala. Ro-800 m. Vastavalt Tallinna riskianalüüsi metoodikale on inimeste elu-ja tervis ohus keskmiselt ohtliku ala välispiirist kuni ohtlik objektini. Seega on Tallinna riskianalüüsis AS Propaan gaasimahuti ning raudteetsisterni keskmiselt ohtliku ala, mille detailplaneeringute koostamisel on vaja arvestada ohte inimeste elule ja tervisele 11 350 m. AS Propaan purunenud mahutist või raudteetsisternist vabanenud suure koguse propaani aurupilve viivitusplahvatuse riski tõenäosus on suhteliselt väike ja seda võib lugeda talutavaks riskiks. Tallinna riskianalüüsi metoodika üldosas ohualade raadiuste kriteeriumid on üldised ja konservatiivsed. Iga ettevõtte jaoks on vaja ligikaudsete matemaatiliste mudelite kasutamisel arvestada ettevõtte eripärasid. AS-i Propaan eriti ohtliku ala maksimaalse raadiuse kindlaksmääramisel on Tallinna riskianalüüsis võetud arvesse ettevõtte territooriumi lähialas paiknevate hoonete konstruktsiooni eripära. Kuna 100 m raadiuses ei olnud riskianalüüsi koostamisel suure aknapinnaga elu-ja kontorihooneid ning puithooneid, võeti ettevõtte eriti ohtliku ala raadiuseks 50 m. Sellest on tingitud riskianalüüsi ja ekspertide arvutiste tulemuste teatud erinevus. 2004-2005 aastal ei olnud Tallinna riskianalüüsi koostajatel täpseid andmeid Betooni tn 7a planeeringu osas. Praeguste andmete alusel võib teha järelduse, et planeeritud hoonete jaoks on eriti ohtliku ala raadius suurem kui 100 m. Täpselt saab hinnata AS Propaan ohualasid uutes tingimustes peale kavandavate ehitiste projektidega tutvumist.
17. Küsimus: Milliseid meetmeid tuleb tulenevalt Tallinna riskianalüüsist linnavõimudel rakendada ohutuse tagamiseks (detail)planeeringute kehtestamisel eriti ohtlikule alal ja väga ohtlikul alal? Vastus: Päästeameti kohalikel asutustel puudub ohtlike ettevõtete ohualadesse ehitamise keelustamise õigus, kui kooskõlastamisele esitatud, kui kooskõlastamisele esitatud ehitusprojektid vastavad kehtivatele ehitus-ja tuleohutusnormidele. Riskianalüüsi tulemuste arvestamise kohustus on vastavalt Hädaolukorraks valmisoleku seaduse § 20 lg 1 p 3 pandud kohalikule omavalitsusele. Kohaliku omavalitsuse riskianalüüs ei anna seaduslikku alust matemaatiliste mudelite abil kindlaks määratud suurõnnetuse ohuga ettevõtete ohualadesse ehitamist keelata. Küll aga peab kohalik omavalitsus arvestama riskianalüüsi nii linna üldplaneeringu kui ka detailplaneeringu koostamisel ning konkreetsete rajatiste ehituslubade väljastamisel. Eesti NSV ajal ehitatud AS Propaan puhul tuleks Tallinna Linnavalitsusel lähtuda

§-i 40 nõuetest, seega SNIP II-3776 kehtestatud 200 m ehituskujast. Põhja-Eesti Päästekeskusel puudub teave selle kohta, millistest kriteeriumitest lähtusid SNIP-i koostajad ning millised olid arvestuslikud ohud. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus, uurinud käesoleva menetlusega seotud asjaolusid ja kohtule esitatud tõendeid ning kaalunud vaidluse suhtes kehtivaid õigusakte, jõudis järeldusele, et kaebus tuleb oma põhisisus rahuldada.
2. Kohus leiab, et käesolevas asjas on tegemist peaasjalikult haldusorgani kaalutlusotsuse üle kohtuliku kontrolli teostamisega. Riigikohus on oma 14.10.2003.a. kohtulahendis haldusasjas 3-3-1-54-03 märkinud, et „ Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga.”. Sama otsuse p. 40 on Riigikohus märkinud „Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.”
3. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Tallinna Linnavalitsus oleks oma 28.06.2006 korralduse nr. 1474-k kehtestamisel oluliselt rikkunud menetlusnorme või oleks korraldus valesti vormistatud. Kaebaja on sisuliselt vaidlustanud ot12 suse kahes aspektis – esiteks ei ole vaidlusalune korraldus kooskõlas kehtivate õigusnormidega ja eelkõige Küttegaasi ohutuse seaduse § 40 sätestatuga, millest tuleneb 200m ehituskeeluala nõue AS Propaan gaasimahutite ümbruses. Teiseks on Tallinna Linnavalitsus jätnud diskretsiooniotsuse tegemisel tähelepanuta vajaduse viia läbi täiendav riskianalüüs ehituskujade määratlemiseks ning jätnud tähelepanuta asjaolu, et nii Tallinna riskianalüüsis kui ka Ehitusekspertiisibüroo OÜ käest tellitud ehitustehnilises ekspertiisis on ehituskeeluala (eriti ohtlik ala) määratlemisel lähtutud olukorrast, kus mahutid ei ole täielikult täidetud, ja nende läheduses pole hoonestust, mis omakorda vähendab tegelikku ohuala. Tulenevalt valedest alusandmetest on Tallinna Linnavalitsus korralduse kehtestamisel teinud diskretsioonivea, mille tõttu korraldus ei saa olla õiguspärane ja tuleb tühistada. Kohus käsitleb järgnevalt mõlemaid kaebaja poolt esitatud põhiväited. I. Korralduse vastuolu kehtivate õigusnormidega ja eriti Küttegaasi ohutuse seaduse § 40-ga.
4. Kohus leiab, et õige on kaebaja väide, et Tallinna Linnavalitsus on korralduse menetlemise käigus jätnud põhjendamatult arvestamata ja on andnud ebaõige ning seadusega vastuolus oleva tõlgenduse Küttegaasi ohutuse seaduse § 40 ja selles kaudselt viidatud AS Propaan gaasimahutite ehitamise ajal kehtinud normidele SNIP II-37-
5. Nimetatud normide punktis 9.10 ja seda täpsustavas tabelis 19 nähakse ette, et 500 kuni 2000 m3 mahuga ja kuni 100m3 mahutitest koosnevast maapealne gaasimahutipark peab asuma minimaalselt 200m kaugusel lähimatest hoonetest, mis ei kuulu mahutipargi juurde. Kohtumenetluse käigus on leidnud kinnitust järgmised AS Propaanile kuuluvate gaasimahutitega seotud asjaolud:
6. AS Propaan kuuluval maa-ala Tallinnas Gaasi 8;11/Betooni 5 asuvad vedelgaasi (propaan) mahutid, mis on grupeeritud kahte gruppi. Kokku on mahuteid 24, mahutite kogumaht on 1500m3 ja neis on alaliselt 600 kuni 650 tonni kergestisüttivat kemikaali (propaan). Mahutid on mahtudega 16, 4, 50 ja 100m
7. Vahetult detailplaneeringuga kaetava Betooni 7 a ala kõrvale jääb otsapindadega Betooni 7a suunas mahutigrupp, milles on 10 mahutit, mille suurus on 100m3 ja mis on püstitatud 1985.a. Veidi eemal Gaasi 6 alal asub teine mahutigrupp, mis koosneb 10-st 50 m3 gaasimahutist ja on püstitatud 1964 aastal. (I tl. 32).
8. Detailplaneeringuga on määratud võimalik hoonestusala kruntidel 2, 3 ja 4 nii, et võimalike hoonete vähim kaugus esimesena nimetatud mahutipargist on 64 meetrit ja ka kruntidel 1 ja 5 määratud hoonestusalad jäävad 200m raadiusse nimetatud mahutipargist.
9. Kohus leiab, et Tallinna Linnavalitsus on põhjendamatult jätnud arvestamata Küttegaasi ohutuse seaduse § 40 toodud viited SNIPile, väites, et põhiseaduse rakendamise seaduse (PSRS) § 2 määrab, et pärast Eesti Vabariigi Põhiseaduse (edaspidi Põhiseaduse) jõustumist kehtivad varasemad õigusaktid niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus Põhiseadusega ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse Põhiseadusega vastavusse. Linnavalitsus leiab, et kuna on jõustunud Eesti Vabariigi õigusaktid, mis reguleerivad ehitamist ning planeerimist, siis sama valdkonna varasemad õigusaktid ei kehti, sealhulgas SNIP. Tallinna Linnavalitsuse selline seisukoht ei ole kohtu arvates õige kahel põhjusel. Esiteks on Küttegaasi ohutuse seaduse § 40-ga kehtestatud erinorm, mis selgelt reguleerib enne nimetatud seaduse jõustumist püstitatud gaasiseadmetele esitatavaid nõudeid ja seega seadustab otseselt SNIPi normid. Asjaolu, et need normid ei ole vastu võetud seaduslikus korras nimetatud Vabariigi Valituse poolt ei oma antud juhul, arvestades normide ajalist ulatust enne põhiseadusliku korra taaskehtestamist 1992.a., tähtsust. Riigikogu on selgelt väljendanud oma tahet neid tehnilisi norme rakendada, nende sisu üle ei ole vaidlust ja need on rakendamiseks 13 asjasthuvitatutele kättesaadavad. Siinkohal on selgelt väär ja põhjendamatu kolmanda isiku esindaja Tuuliki Laessoni poolt 11.01.2007 kohtuistungil väljendatud seisukoht, et SNIPist kehtivad ainult tehnilised nõuded, mitte aga ehituskeelualad.(IV tl.89). Ehituskeelualade määratlused on SNIPi normistiku üks osasid, mis koos tehniliste nõuetega on suunatud inimeste tervise ja vara kaitsele ning moodustavad oma koostoimes ühtse terviku. Riigikogu ei ole väljendanud soovi neid norme osaliselt rakendada. Ekslik ja sisuliste asjaoludega mitte arvestav on ka kolmanda isiku seisukoht, et kogu ehituskeelu- ja gaasirajatiste kaitsetsoone puudutav normistik on suunatud eelkõige gaasipaigaldiste omanikele ja ei puuduta seetõttu kuidagi kolmandate isikute ehitusõigusi ja huve. Kohus on seisukohal, et nii kehtiv seadusandlus, kui ka Riigikogu poolt taasjõustatud SNIPi normid annavad koostoimes planeerimisseadusega selge aluse kinnisomandi kasutamise kitsenduste sisseseadmiseks juba planeeringute (s.h. detailplaneeringute) kehtestamisel eesmärgiga tagada inimeste ohutus ja varade säilimine. Kitsenduste seadmise võimalus ja piirid on seejuures kehtiva õiguskorra raames määratletud nii juba olemasolevaid kui ka ehitatavaid gaasipaigaldisi ümbritseva maaala (kinnistute) suhtes. Inimeste ohutuse ja vara kaitse eesmärk kaalub avaliku huvina selgelt üles eraomanikust arendaja majandusliku huvi ehitada võimalikult suures mahus täis oma kinnistud. Kohus peab siinjuures vajalikuks eraldi välja tuua asjaolu, et ka Põhja-Eesti Päästekeskus on oma 14.02.2007 kohtule esitatud arvamuses selgelt väljendanud seisukohta, et „ENSV ajal ehitatud AS Propaani puhul tuleks Tallinna Linnavalitsusel lähtuda Küttegaasi ohutuse seaduse §-i 40 nõuetest, seega SNIP II-3776 kehtestatud 200 meetrisest ehituskujast.” (IV t.l. 149). Eelpooltoodust tulenevalt loeb kohus vääraks kõik vastustaja ja kolmanda isiku poolt menetluse käigus vastupidist väitvad seisukohad.
10. Kohus nõustub küll siinkohal osaliselt kolmanda isiku seisukohaga, et SNIP normide kehtestamisest möödunud aja jooksul on ehitustehnoloogiad ja -materjalid arenenud ja seda peaks saama arvesse võtta planeerimisel ja ehitamisel, kuid leiab, et need väited ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Tallinna Linnavalitsus ei ole oma otsuse kujundamisel lähtunud seaduslikult nõutavast 200m ohutustsoonist, selgitanud välja selle kehtestamise aluseks olnud ehitutehnilisi normatiive ning näidanud ära kuidas tänapäevased ehitusmaterjalid ja -tehnoloogiad võrreldes SNIPis aluseks võetutega tagavad suurema ohutuse, mis võimaldaks vähendada ehituskuja. Lisaks tulnuks vastustajal SNIPist kõrvalekaldumise põhjendamisel arvestada ka asjaoluga, et paremad ehitusmaterjalid ei kaitse suurõnnetuse korral ehitistest väljaspool olevaid inimesi ja uute ehitiste püstitamisega AS Propaan ohualasse kaasneb paratamatult seal viibivate inimeste arvu oluline kasv. Siinkohal nõustub kohus küll osaliselt kolmanda isiku ja tunnistaja Sepaste väidetega, et tugevamad ehitised tagavad parema kaitse ka senistele ohuala kasutajatele parema varjumisvõimaluse näol. Samas tuleks kaaluda, kas parem varjumisvõimalus kaalub üles täiendavate isikute toomisega ohutsooni kaasnevad riskid.
11. Kolmas isik tõstatas menetluse käigus korduvalt küsimuse AS Propaan mahutipargi vastavusest SNIPis sätestatule ning püüdis väita, et kõigi nende nõuete täitmine tagab sisuliselt ümbruskonna ohutuse. Kohus märgib sellega seoses, et AS Propaani mahutipargi vastavus SNIPi nõuetele ei ole käesoleva asja põhiküsimuse lahendamise seisukohalt olulist tähtsust omav asjaolu. Teatavat tähtsust omab see küll ohutusalade määratlemisel, kuid eelkõige täiendava riskifaktorina, mida tuleb arvestada riskianalüüside teostamisel ja hoonestusalade määramisel. Küll aga on tõstatud küsimused aluseks kompetentsetele järelevalveasutustele järelevalvemenetluse läbiviimiseks. II. Täiendava riskianalüüsi läbi viimata jätmine ja valede alusandmete kasutamine ohualade määratlemisel ning ehitusekspertiisi läbiviimisel. 14
12. Kaebuse esitaja väitel on vastustaja lisaks kehtivate õigusaktide eiramisele detailplaneeringu menetlemise käigus ja selle seletuskirjas järjekindlalt jätnud tähelepanuta AS Propaani poolt esitatud taotlused riskianalüüsi läbiviimiseks ja seadusega ettenähtud 200m ehituskeelutsooni kehtestamiseks ning arvestanud ilma omapoolse alusandmete piisava kontrollita Ehitusekspertiisibüroo OÜ poolt teostatud ehitustehnilise ekspertiisi järeldustega. Kohus peab siinkohal kõigepealt vajalikuks eraldi peatuda Tallinna Linnavalitsuse poolt tellitud ekspertiisil ja sellega seoses tuvastatud asjaoludel ning seejärel käsitleb eraldi ja Tallinna tuletõrje– ja päästevaldkonna riskianalüüsi (edaspidi Tallinna riskianalüüs) kasutamise ning menetluse käigus uuritud erinevate ohutsoonidega seotud küsimusi. a. Ehitusekspertiisiga seotud küsimused
13. Seoses vastustaja poolt tellitud ekspertiisiga peab kohus vajalikuks märkida kõigepealt asjaolu, et käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Tallinna Linnavalitsus on võrreldes varasemate sarnase ohuallika (k.a. AS Propaan) lähikonnas läbi viidud planeerimisemenetlustega vaidlusaluse detailplaneeringu menetlemisel senisest oluliselt suuremas määras kaalunud ja arvestanud AS Propaani, kui A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõtte, paiknemisega planeeritava ala vahetus läheduses. Seda kinnitavad nii tunnistaja M.H. 11.01.2007 kohtuistungil (IV t.l. 108) antud ütlused kui ka vastustaja esindaja Karin Laugase menetluse käigus esitatud ja vaidlustamata jäänud seisukohad. M. H. antud ütlustest nähtub ka asjaolu, et tegemist oli vastustaja jaoks uue ja keerulise planeeringuga ning taoliste probleemsete planeeringutega ei oldud varem kokku ei olnud puututud. (IV t.l.108). Tunnistaja R. tunnistas kohtuistungil, et ekspertiis andis linnavalitsusele kindla tunde ja arvati, et selle aluseks võtmisel on kõik õieti tehtud (IV t.l. 108).
14. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et nimetatud ekspertiis teostati pärast AS Propaani poolt
15. 03.2006 Tallinna Linnavalitsusele esitatud vastulauset, milles veelkord juhitakse linnavalitsuse tähelepanu detailplaneeringus rakendatavate meetmete ebapiisavusele ohutuse tagamisel ja sellele, et eriti ohtliku tsooni ulatuseks loetakse 200m ning et see 200m on õnnetuse korral „surnud tsoon”.(I t.l. 18). Nimetatud ekspertiis telliti 25.04.2006 Tallinna Linnaplaneerimise Ameti planeeringute läbivaatamise komisjoni otsuse nr. 217 alusel ja selle objektiks olid vastavalt p.1.
16. „Tallinnas, Betooni tn. 7A kinnistu detailplaneeringus (edaspidi detailplaneering) ettenähtud ohutusmeetmete piisavus planeeringuga kavandatud hoonete rajamiseks ohutusalasse.”(I t.l. 25). Ekspertiisi viis läbi Ehitusekspertiisibüroo OÜ ja ekspertiisi aruandele on koostajana alla kirjutanud T. S., kes kuulati 21.02.2007 kohtuistungil üle tunnistajana.
17. Seoses ekspertiisiga nõustub kohus kõigepealt kaebaja seisukohaga, et tegemist ei ole iseseisva riskianalüüsiga, vaid eelkõige ehitustehnilise analüüsiga. Kõige selgemalt näitab nimetatud asjaolu fakt, et ekspertiisis on ohutsoonide aluseks võetud Tallinna riskianalüüsis toodud andmed. Samas on ekspertiisiaruande järelduste osa punktis 4.2.
18. selgelt viidatud vajadusele lahendada ekspertiisi punktides 4.1.6 ja 4.1.7 toodud puuduste (eelkõige AS gaasipaigaldistel puuduv vesijahutussüsteem) kõrvaldamine ja nende vastavusse viimine SNIPi nõuetega.
19. Teiseks nähtub ekspertiisiaktist selgesti, et selle järelduste aluseks olid ohutusstsoonide koha pealt võetud Tallinna tuletõrje- ja päästetööde riskianalüüsi II osa tabelis 2.5 toodud alad (I t.l. 34). Samuti viidatakse ekspertiisis üheselt asjaolule, et riskianalüüsis esineb erisus eriti ohtlike alade määramisel üldhinnangu ja riskitabeli (EV6) vahel, mis on „ilmselt tingitud asjaolust, et riskitabelites on ohuala15 de piirid arvutatud maksimaalse propaanikoguse plahvatamise alusel.”(I t.l.30). Seda seisukohta kinnitas ka T.S. kohtuistungil 21.02.2007, kus ta kinnitas, et tema lähtus riskianalüüsist ja sellest, et „ Täisvõimsusel jaam kunagi ei tööta. Töötab 50 protsendiga.”(V t.l. 16). Märkimisväärne on ekspertiisiaruandes toodud järeldus, et „Rajamise ajal esitatud ohutusnõuded kujade ja tulekustutussüsteemi (tuletõrje veehoidla maht ja paiknemine ning hüdrandid) osas on täidetud”.(I t.l. 32). Samas leitakse ekspertiisiaruandes, et tänaseks ei vasta teda AS Propaani vedelgaasi täitejaam vähemalt vesijahutuse süsteemi puudumise tõttu tema paigaldamise ajal kehtinud nõuetele, samuti on osaliselt kõrguse kaotanud 100m3 mahutite kaitsevall.
20. Kohtu arvates seisneb üks käesoleva vaidluse lahendamiseks olulise tähtsusega küsimusi nimetatud ekspertiisiakti tellimisel küsimusepüstituses ja järelduste kriitikavabas hindamises ja arvessevõtmises Tallinna Linnavalitsuse poolt. Ekspertiisi tellimisel seati ekspertiisiaruandest nähtuvalt peaeesmärgiks sobivate ehitustehniliste meetmete väljaselgitamine planeeritavale hoonestusalale kavandatavate hoonete suhtes ning ohualadena anti eksperdile sisuliselt ettekirjutusena ette detailplaneeringus juba Tallinna riskianalüüsist tulenevalt arvestatud ohualad. Kohtuistungil kolmanda isiku poolt taotletud ja tunnistusi andnud eespoolmainitud ehitusekspertiisi läbiviinud T.S. tunnistas muuhulgas, a) et see oli kahjuks esimene kord, kus taolist ekspertiisi telliti ja b) et ta võttis ohutsoonide määratlemisel aluseks Tallinna riskianalüüsis toodud ohutsoonid kontrollimata nende määratlemise aluseid. ( V t.l.16). Sellega jäeti detailplaneeringu menetlemisel tähelepanuta asjaolu, et ohualad Tallinna riskianalüüsis on soovituslikud ja määratletud eelkõige riskianalüüsi koostamise ajal olnud olukorda, kus planeeritaval alal ei asunud hoonestust, arvestades. Nende sisuliselt kriitika- ja kontrollivaba ülekandmine muutuvasse keskkonda ei ole kohtu arvates õigustatud ja on oma olemuses oluline diskretsiooniviga, kuna arvestamata jäeti olulist tähtsust omav asjaolu. Andes kolmandale isikule detailplaneeringuga võimaluse ehitada aktiivse kasutusega tootmis- ja ärihooneid ja nähes ette senipuuduva liiklusvoo AS Propaan 100m3 gaasimahutite vahetus läheduses ning Tallinna riskianalüüsis ja SNIPis nimetatud ohualadesse, luuakse täiesti uus olukord, mis nõuab ka ainult tervele mõistusele tuginedes täiendavat riskide ja ohualade analüüsi. Kohus peab siinkohal asjakohatuteks kolmanda isiku väiteid, et kuna ka varem on SNIPi nõuetele vastavasse 200m ehituskeelualasse lubatud ehitada hooneid, siis ei ole uute hoonete ehitamist põhjust piirata. Kohus peab vajalikuks täiendavalt märkida, et kõigepealt ei paikne ükski mainitud varasemalt ehitatud hoonetest AS Propaani mahutigruppides asuvate gaasitsisternide otsapindade suhtes nii ohtlikult lähedal, kui vaidlusaluses detailplaneeringus sätestatud hoonestusalad. Teiseks peab kohus siinkohal vajalikuks eraldi välja tuua Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohta, et varasem õigusvastane halduspraktika ei saa olla aluseks õiguspärasele ootusele, et seda jätkatakse. Asjakohatud käesoleva vaidluse eseme suhtes on ka kolmanda isiku esitatud väited, et maatüki ostmisel ei teavitatud teda võimalikest ehituslikest piirangutest. Nimetatud küsimus võib tõusetuda ja tähtsust omada seoses kolmanda isiku võimaliku kahjunõudega Tallinna Linnavalitsuse vastu.
21. Kohus loeb õigeks ja kehtivate õigusaktidega kooskõlas olevaks AS Propaani seisukoha, et uute ehituste planeerimisel AS Propaani sarnaste juba eksisteerivate A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõtete ohualadesse, oleks tulnud Tallinna Linnavalitsusel ehituskujade määramiseks läbi viia täiendav riskianalüüs, mille puhul oleks lisaks kõigele muule saanud arvesse võtta ka vahepeal toimunud ehitusmaterjalide ja -tehnoloogia arengut ning kaalutletult langetada otsuse, kas ja kui palju kõiki asjaolusid arvestades on võimalik SNIPis määratud ehituskeeluala 16 vähendada. Kohus möönab küll siinjuures, et AS Propaani gaasipaigaldistele vastavate parameetritega gaasipaigaldiste lähikonda hoonete ehitamiseks eraldi riskianalüüsi ette nägev küttegaasi ohutuse seaduse alusel
22. oktoobril 2006 vastu võetud Majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus nr 90 „Vedelgaasi ohutusnõuded” ja selle § 18 lg 4 jõustusid alles
23. jaanuaril 2007 ja ei saanud seetõttu olla otseseks seaduslikuks aluseks vastustajale vastava analüüsi läbiviimisel. Samas leiab kohus, et mõistliku ettevaatlikkuse printsiibist lähtudes oleks tulnud vastustajal, kes soovis vähendada SKIPis ettenähtud ehituskeeluala, taoline riskianalüüs oma kaalutlusõiguse teostamisel läbi viia. Ja seda eriti arvestades asjaolu, et Tallinna riskianalüüsis ohutsoonide määratlemisel aluseks olnud andmed olid AS Propaani poolt sisuliselt vaidlustatud ja nimetatud riskianalüüsis endas olid ohutsoonid erinevates osades määratletud erinevate suurustega. Viimasest asjaolust teadlik olemist tunnistas ka tunnistaja M.R. (IV t.l. 108).
24. Seisukohta, et vastustaja oleks pidanud arvestama detailplaneeringu ohualade määratlemisel mõistliku ettevaatlikkuse printsiibist, toetab ka Tallinna Ringkonnakohtu poolt käesolevas asjas 29.09.2006 esialgse õiguskaitse määruse peale tehtud määruskaebuse lahendis väljendatud põhimõtte, et A kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõtete ümbruskonda käsitlevate planeerimismenetluses on „mõistlik lähtuda kõige negatiivsemast stsenaariumist õnnestuse korral ja ei ole õige kiirustamisega riskida nende inimeste eludega, kes planeeritavate hoonete ehitusel või hoonetes töötama hakkavad.”(I tl. 166a).
25. Kohus peab siinjuures vajalikuks täiendavalt välja tuua, et AS Propaani esitatud seisukoht 200m ehituskeelutsoonist ei saanud vastustajale ekspertiisi tellimise hetkel olla kuidagi uudis. Seda seisukohta on väljendatud ka AS Propaani juba 2005 aastal erinevatele ametiasutustele saadetud kirjades ja seisukohtades seoses detailplaneeringu menetluse alustamisega (I t.l. 19 ja 22). Tulenevalt neist dokumentaalsetest tõenditest ja ka ekspertiisiaktist endast loeb kohus valeks tunnistaja Reinmaa esitatud väite, et AS Propaani nõue ehituskeelutsooni ulatuse suhtes oli alles ekspertiisiakti saamise järel kasvanud 200m (IV t.l. 108). Samuti on eelpooltoodu alusel valed kolmanda isiku väited, et kaebaja esitas 200m ehituskeeluala kehtestamise nõude alles pärast tema poolt esitatud muude nõuete rahuldamist (II t.l. 215) ja ta sooviks on „sõltumata põhjustest igal juhul detailplaneeringu kehtestamist nurjata.” (III t.l. 216). b. Tallinna tuletõrje- ja päästetööde riskianalüüsi kasutamisega ja erinevate ohutsoonidega seotud küsimused.
26. Kohtumenetluse käigus tõusetus korduvalt küsimus erinevates dokumentides, eelkõige Tallinna riskianalüüsis ning ekspertiisiaruannetes, väljendatud ohutsoonidest ja nende käsitlemisest detailplaneeringu menetlemisel. Kohus leiab kõigepealt, et valla ja linna riskianalüüside arvestamise kohustus detailplaneeringute menetlemisel on otsesõnu sätestatud Hädaolukorraks valmisoleku seaduse § 20 lg 1 p.
27. Samuti kohustab vastustajat Tallinna riskianalüüsiga arvestama Harju Maavanema 12.04.2005 korralduse nr.700-k p 2.
28. Kummagi mainitud normi sõnastus ei täpsusta, milles täpselt seisneb riskianalüüsi arvestamine. Kohus leiab, et siinkohal tuleb nõustuda kohtuistungil Arvo Sireli poolt väljendatud seisukohaga, et „…Riskianalüüs on soovituslik.” (V t.l. 19). Nimetatud käsitlust toetab muuhulgas ka sõna „arvestab” tavatähendus ja sisulise poole pealt Harju Maavanema korralduse p. 2.2, mis näeb ette riskianalüüsi läbivaatamise ja vajalike muudatuste sisseviimise vähemalt üks kord aastas. Lähtudes eeltoodust ei ole põhjendatud vastustaja seisukoht, et riskianalüüs on neile kohustuslikuks õiguslikuks aluseks otsuste langetamisel ja selle järelduste täpsel järgimisel ei tule ar17 vestada muude õigusaktidega ega nendes toodud ehituskeelualadega. Kohus on siin seisukohal, et Tallinna riskianalüüs on tulenevalt seadusest üheks aluseks detailplaneeringu menetlemisel ja selles toodud ohualasid tuleb arvestada. See aga ei tähenda, et planeeringute menetlemisel ei tuleks vaidluse kerkimisel kriitiliselt läbi vaadata ja kontrollida riskianalüüsis toodud ohualade arvutamise aluseid ja asjaolusid ning määratud ohualade ulatus. Just selle jättis vastustaja vaidlustatud detailplaneeringu menetlemisel tegemata käsitledes Tallinna riskianalüüsi sisuliselt kontrollimist mitte vajava kohustava õigusaktina.
29. Kohus märgib, et just vastustaja poolt tellitud ekspertiisaktis viidatud ilmselged vastuolud ohualade määratlemisel olid peamiseks põhjuseks, miks kohus pidas vajalikuks selles küsimuses tellida eraldi ekspertiisi. Kohus möönab, et vastustaja ei saanud vaidlusaluse korralduse menetlemisel tugineda kohtu poolt tellitud ekspertiisi järeldustele. Samas leiab kohus, et juba ainuüksi nimetatud erinevuste selgitamiseks oleks tulnud vastustajal endal tellida täiendav riskianalüüs, eriti võttes arvesse, et kaebaja oli seda järjekindlalt taotlenud.
30. Kohus ei hakka võtma lõplikku seisukohta erinevates ekspertiisides ja Tallinna riskianalüüsis mainitud ohualade ja nendega seostatavate ehituskeelualade suhtes, sest see on edasises võimalikus planeeringumenetluses vastustaja ülesanne. Samas peab kohus vajalikuks välja tuua asjaolu, et mõlemad kohtu poolt määratud eksperdid ja kaasatud isiku esindaja jõudsid sisuliselt ühisele arvamusele, et vedeliku paisuva auru plahvatuse (BLEVE) puhul on põhjendamatu riskianalüüsis AS Propaan jaoks eriti ohtliku alana määratleda väiksem ala