Obsah (4)

§ 54§ 50§ 38§ 52

KOHTUMÄÄRUS Kohtu nimetus Harju Maakohus, Kentmanni Kohtumaja Kohtuniku nimi Ene Tsefels Määruse tegemise aeg ja koht 06.12. 2007.a. Tallinn Tsiviilasja number 2-05-2629 Tsiviilasi MH avaldus HV vanem

§ 54lg 1 p 1,2 ja 4.

1. Kohtule10.06.2005.a. saabunud avalduse kohaselt XXX.a. sündinud lapse isaks on HV. HV, saanud teada avaldaja rasedusest, katkestas temaga täielikult suhted, ega ilmutanud mingit huvi peatselt sündiva lapse suhtes. 14.aastat kasvatas avaldaja last üksinda olenemata üksikema raskustest, H.V pole korrakski oma abi pakkunud ega avaldanud soovi last ülal pidada. Deklareerib üksnes paljasõnaliselt oma väidetavat armastust, tegelikkuses aga puudub igasugune huvi lapse käekäigu vastu. Avaldaja on seisukohal, et vanemlikud õigused tuleb H.Vilt ära võtta, kuna ta ei ole 1 mõjuvate põhjusteta osalenud lapse kasvatamises pikema aja vältel ning avaldab lapsele mõju oma ettearvamatu käitumise ja alusetute pretensioonidega, mis tekitavad lapses hirmutunnet ja stressi.
2. 18.06.2007.a. avalduse täpsustuse kohaselt H.V ei ole täitnud oma vanema kohustusi elatise maksmisel, elatist asus maksma alles pärast Riigikohtu vastavat 30.05.2007.a. otsust, elatise võlgnevust ta kustutanud ei ole.
3. 21.11.2007.a. avaldaja seisukoha järgi tuleb H.Vilt vanema õigused M H suhtes ära võtta, kuivõrd ta ei ole ei enne ega pärast isaduse tuvastamist oma vanemlikke kohustusi täitnud ning on oma vanemlikke õigusi kasutanud lapse huvide vastaselt, koheldes last alandavalt ja tema au ja väärikust riivavalt.
4. Avaldaja leiab, et kuivõrd H.V oli teadlik lapse sünnist ja oma isadusest vahetult peale lapse sündimist, võimaldas 01.01.1995.a. kehtiv perekonnaseadus ka isal, olenemata lapse ema keelust lapse isa isana lapse sünniakti kandmast, taotleda kohtult isaduse tuvastamist. Lapse isa taotles aga isaduse tuvastamist alles siis, kui laps oli saanud juba 15.aastaseks ning temal oli lapse ülalpidamiseks kohustisi vaja täita vähese aja jooksul. Asjaolu, et H.Vil on tegelikult olemas rahalised vahendid, mida ta ei pea vajalikuks kulutada lapse konkreetseteks vajadusteks ajal, mil laps ei ole võimeline endale elatist hankima, vaid mingis abstraktses tulevikus, kui ta ise vajalikuks peab. Asjaolu, et H.Vil on olemas tegelikult rahalised vahendid olemas, tõendab M Hle tema sünnipäevaks saadetud H.Vi kiri.
5. H.V ei ole oma vanema kohustusi täitnud ka peale isaduse tuvastamist. Ta asus elatist kohtu poolt määratud suuruses tasuma pärast kohtuotsuse jõustumist, kuid elatise võlgnevust ta likvideerinud ei ole. Samuti ilmneb M H ülalpidamiseks saadetud raha postikviitungitest, et kohustust ei täida H.V ise vaid raha saadavad erinevad inimesed. Rahakaardi lõigendil olev käekiri erineb tunduvalt H.Vi käekirjast. Avaldaja leiab, et H.V rikub süstemaatiliselt ja tahtlikult oma vanema kohustust lapsele ülalpidamist anda, täites seda üksnes minimaalselt ja lähtudes selle täitmisel mitte lapse vaid enese materiaalsetest huvidest.
6. Kahjulik mõju lapsele ilmneb ka H.Vi korduvatest telefonikõnedest lapse emale lapse juuresolekul, halvustades nendes kõnedes lapse ema ja esitades tema suhtes laimavaid ja solvavaid väljamõeldisi (halvad elukombed). Laimavaid ja solvavaid kõnesid on H.V helistanud ka avaldaja töökohta, millest järeldub H.V on võimeline telefonikõnedes temale võõraste isikutega käituma agressiivselt ja julmalt, rikkudes sellega ka teiste inimeste rahu. Puudutatud isiku HV seisukoht
7. Puudutatud isiku HV 22.07.2005.a. vastuväidete kohaselt poolte suhted katkesid, sest avaldaja nõudis pealetükkivalt, et pooled abielluksid, kuivõrd H.V abielluda ei soovinud, poolte suhted lõppesid. Puudutatud isik on soovinud last alati omaks tunnistada ja tema eest hoolitseda, millest oli tingitud ka põlvnemise tuvastamise hagi kohtule esitamine, kuid avaldaja ei ole soovinud saavutada mingeid kokkuleppeid ega kompromisse, vaid tema ainus eesmärk on täielik ja tingimusteta eemalehoidmine. Avaldaja on keelanud lapsele läheneda ja end isana tutvustada.
8. Huvi lapse vastu tõendab see, et H.V on tutvunud Pelgulinna Sünnitushaiglas sünnituslooga, vestelnud Gümnaasiumi direktori ja lapse klassijuhatajaga ja pärinud tütre õppeedukuste kohta. Ka on tütart eemalt näinud kui pole julgenud läheneda ja end isana tutvustada , kuna lapse ema on ähvardanud poltseiga. Kostja selline käitumine on tingitud asjaolust, et avaldaja teeb kõikvõimalikke takistusi , et lapse isa ei saaks oma seadusjärgseid õigusi ja kohustusi praktiliselt realiseerida.
9. Puudutatud isik pole keeldunud lapse toetamisest, kuid tingimusel, et ta oleks lapse isana sünniakti kantud. Kuni 07.06.2005.a. jõustunud kohtuotsuseni ei eksisteerinud isa ja lapse vahel õiguslikku seost.
10. Puudutatud isik kinnitab, et põlvnemise tuvastamise hagi esitamisel ei pidanud ta silmas mingeid varalisi nõudmisi siis ega tulevikus, vaid eesmärgiks oli, et tegelikkuses asetleidnud asjaolud saaksid õigusliku kajastuse ja et teda tunnistataks lapse isana ning võimaldataks mõistlikul määral osaleda lapse kasvatamises ja toetamises. Telefonitsi avaldaja poole pöördumine oli kantud soovist, et teda kantaks lapse isana sünniakti. 2
11. 09.11.2007.a. seisukohtade kohaselt jääb oma varasemate seiskohtade juurde ja leiab, et MH avaldus ei kuulu rahuldamisele. Puudutatud isiku seisukoha järgi ei ole esitatud mitte ühtegi kontrollitavat ega objektiivset tõendit , et H.Vi näol on tegemist alkohooliku, narkootilisi või muid uimastava toimega aineid kuritarvitava isikuga.
12. Leiab, et asjaolu, et puudutatud isik teadis või pidi teadma, et ta on lapse isa ja vaatamata sellele ei andnud lapsele ülalpidamist ega võtnud osa tema kasvatamisest ega tema eest hoolitsemisest ei oma õiguslikku tähendust temalt vanema õiguste ära võtmise otsustamisel. Lisaks sellele olid ka olemas selleks mõjuvad põhjused so avaldaja soovimatus, et ta mingilgi määral sekkuks tema ja ühise lapse kasvatamisse; ei olnud kindel oma isaduses M H suhtes; avaldaja ei ole mitte kunagi nõudnud nende ühise lapse jaoks toetust, kui ta poleks sellest ka kunagi keeldunud; oluline oli ka tema enda majanduslik ja tervislik seisund (1996-2003.a. on hooldanud oma raskelt südamehaiget ema). Alates 01.2004.a. on ise hakanud saama invaliidsuspensioni 1156 kr kuus.
13. Leiab, et pole lapsele kahjulikku mõju avaldanud, mis seisneb lapsele hirmutunde tekitamises telefonikõnede kaudu, pole kunagi lubanud last ära röövida ja ema tappa. Ta ei ole kunagi saanud lapsega telefonitsi suhelda, ega seega ka kahjulikku mõju avaldada. Küll on aga rääkinud avaldajaga last puudutavates küsimustes.
14. Avaldaja vastuseisu tõttu ei ole õnnestunud lapsega suhelda. Ka tütar on ise avaldanud, et ta ei ole mitte kunagi isa HViga suhelnud ega soovi temaga kokku saada. H.V nõustub ja aktsepteerib igati tütre soovi, kuid see asjaolu ei saa olla aluseks temalt vanema õiguste ära võtmiseks. Huvitatud isiku Nõmme LOV arvamus
15. Kohtule 28.09.2005.a. esitatud arvamuse kohaselt Nõmme LOV sotsiaalhoolekande osakonna lastekaitse peaspetsilist on vestelnud lapse vanematega ja jõudnud järeldusele, et HV vanema õiguste äravõtmine lapse huve ei kahjusta.
16. 10.08.2007.a. esitatud arvamuse kohaselt H.Vi, kes oli väidetavalt XX. abielus ÜE, väited, et ta on soovinud XXX.a. sündinud MH suhelda ja tema kasvatamisest osa võtta, on paljasõnalised. Tema ükskõikset suhtumist lapse ülalpidamisse iseloomustab tema soovimatus maksta vabatahtlikult elatist, hakates reaalselt elatist maksma juunist 2007.a. so peale Riigikohtu otsust. Ka ei ole H.V arvestanud lapse tunnete, soovide ega huvidega seades esikohale enda õigused lapsevanemana telefoni teel nõudmisi esitades ja lapsega kohtumise sooviga kooli poole pöördudes.
17. 31.07.2007.a. vestluses lastekaitsetöötajaga jäi alaealine MH oma varasemate ütluste juurde, et ta ei soovi H.V kohtuda ega temaga regulaarselt suhelda, sest tema sõimu ja ähvardusi sisaldavad telefonikõned on tekitanud lapses hirmutunde. MH soovib, et H.V lõpetaks sekkumise tema ja MH ellu ning kohtu kaudu oma nõudmiste esitamise. On seiskohal , et MH avaldus on alaealise lapse huvides ja igati põhjendatud. Avaldaja HV nõue lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise kohta
18. 08.07.2005.a. avalduse kohaselt alaealise M H ema MH on teinud avaldajale takistusi lapsega suhtlemisel, kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel. Lapse ema keelab lapsega suhelda ka peale seda, kui on kohtuotsusega tuvastatud M põlvnemine hagejast. Pooled ei suuda kokku leppida , mil viisil lapse isa saaks osaleda tütre kasvatamises ja temaga suhelda ning hoolitseda tema eest. Hageja palub kindlaks määrata suhtlemisajad tütrega tuginedes

§ 50ja 52.

Suhtlemise päevadeks võiks olla iga nädala kolmapäev kella 15.00-20.00 ning pühapäev kell 12.00 kuni 17.

2. 09.11.2007.a. avalduse kohaselt palub H.V määrata kindlaks suhtlemise kord selliselt, et HV kohtub tütar MH üks kord kuus pühapäeviti kolm tundi. Huvitatud isiku MH seisukoht
3. MH on seisukohal, et tütar ei soovi oma bioloogilise isaga suhelda, kes pikkade aastate vältel ilmutanud mingit huvi oma lapse käekäigu vastu. Laps on avaldanud arvamust, et avaldaja võib kasutada neid kokkusaamisi oma agressiivse käitumise suunamiseks tema vastu. Huvitatud isiku alaealise M H esindaja adv Helen Tombergi arvamus
4. Esindaja arvamuse kohaselt MH avaldus vanema õiguste äravõtmiseks on põhjendatud ja alaealise esindaja toetab selle rahuldamist, H.Vi avaldust suhtlemiskorra kindlaks määramiseks ei toeta. 3
5. M H sünniakti on lapse emana kantud MH, isa kanne sünniaktis puudus. HV esitatud hagi alusel tuvastati Tallinna Linnakohtu 26.05.2005.a. otsusega, et MH põlvneb HV .
6. Lapse ema ja isa vahel kooselu kunagi olnud ei ole, kuid HV on lapse olemasolust teadlik olnud juba lapse sünni eelselt. MH on alates oma sünnist elanud koos oma ema MH ning on sellest peale jätkuvalt ja katkematult olnud MH kasvatusel ja hoolitsusel. Kuigi lapse põlvnemine tuvastati juba 2005.a., hakkas lapse isa tema ülalpidamiseks tasuma väljamõistetud elatist 500 krooni kuus alles käesoleva aasta juunikuust. Isal puudub lapsega igasugune emotsionaalne side, laps isa sisuliselt ei tunne. Lapse elukorraldus on sellise stabiilsusega, et tema jätmine sellesse vastab kõigiti lapse huvidele. Laps on teadlik kohtumenetlusest ja vaidluse sisust ning selle võimalikest tagajärgedest. Laps toetab vanemaõiguste äravõtmist, sest tal puudub igasugune side isaga, ta ei tunne teda ega ka soovi tunda. Alaealine on varasema kohtumenetluse vältel ka vestluses psühholoogiga, samuti eestkosteasutuse lastekaitsetöötajaga, kirjeldanud H.Vi käitumist kui traumeerivat, sest see sisaldas alati ähvardusi, s.h. ähvardusi tappa, ära koristada, laps röövida.
7. Riigikohus on oma 1.03.2007.a.määruses leidnud, et üksnes vanema poolt lapse ülalpidamiskohustuse rikkumine ei anna

§ 54lg 1 p.-i 1 järgi alust vanemaõiguste äravõtmiseks.

Sellele peab lisanduma ka huvi puudumine lapse käekäigu vastu ja temaga mittesuhtlemine. Lapse esindaja on seisukohal, et käesolevas asjas on leidnud tõendamist HV pikaajaline soovimatus hoolitseda oma lapse eest ja huvi puudumine lapse käekäigu vastu. Huvi puudumine on väljendunud ka ülalpidamise andmata jätmises, sest isa ei ole tundnud endal vastutust ei ema ega lapse rahalise toimetuleku eest. Puuduvad mõjuvad põhjused, miks isa ei oleks saanud täita vanemakohustusi alates 2005.aastast. Ise põhjendas ta seda oma kohtule 1.02.2006.a. esitatud kirjalikes seisukohtades sellega, et ta kuna tema positsioon vanemana on kohtusse esitatud avalduse tõttu ebakindel, siis soovib ta enne ülalpidamise andmist esmalt asjaolude ja oma staatuse selgumist tütre suhtes. Lapse esindaja hinnangul näitab selline käitumine isiku soovimatust käituda lapse huve arvestavalt. 26.

§ 54

lg1 p.4 võimaldab kohtul vanema õigused ära võtta, kui vanem avaldab muul, seaduses nimetamata viisil lapsele kahjulikku mõju. H.Vi kahjulik mõju lapsele avaldus avaldajale helistamises ja ametiasutustes ametnikega suhtlemises. Helistamised avaldajale avaldasid kahjulikku mõju lapsele, sest ta tajus vägivaldsust ja ähvardavat käitumist talle kõige lähedasema isiku – ema – suhtes. Telefonikõned emale, mida M kõrval pealt kuulis, tekitasid temas hirmu. Need kõned ei kestnud mitte ainult põlvnemise tuvastamise kohtuotsuse tegemisest kuni vanemaõiguste äravõtmise nõude esitamiseni kohtusse, vaid ka pärast seda. 27. Vastavalt TsMS § 477 lg-le 4 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega menetlusosaliste hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas vaidluses tugineb avaldaja

§ 54lg 1 p.-dele 1 ja 4.

Lapse esindaja hinnangul saab kohus käesolevas asjas, hinnates asjaolusid ja kohaldades seadust, tugineda vanemaõiguste äravõtmisel ka

§ 54lg 1 p.-le 2.

Seda arvamust põhjendab lapse esindaja alljärgmiselt.

1. HV on võtnud õigeks, et ta oli teadlik oma bioloogilise lapse olemasolust juba lapse ema rasestumisel, kuid ei soovinud M H kooselu. Samuti on ta kinnitanud, et oleks nõustunud lapsele „jõudu mööda“ ülalpidamist andma, kui oleks kantud isana lapse sünniakti. Samas ei ole vaidlust selles, et hagi põlvnemise tuvastamiseks ei esitanud H.V enne kui 2005.a. Lapse esindaja hinnangul on H.V sellise käitumisega kuritarvitanud enda kui lapse bioloogilise vanema õigusi.
2. H.V ei esitanud pahatahtlikult põlvnemise tuvastamise hagi eesmärgiga vabaneda vanema kohustuste täitmisest. H.V, olles teadlik, et põlvnemise tuvastamine toob kaasa kohustuse anda lapsele ülalpidamist, viivitas põlvnemise tuvastamise hagi esitamisega kuni 2005.aastani, s.o. ajani, mil lapse ülalpidamiskohustusest oli kuni tema täisealiseks saamiseni jäänud kanda vähene ja vähemkulukas osa. 2004.a. oli H.Vil tuvastatud osaline töövõimetus. H.V, teades, et töövõimetuna võib tal tekkida õigus saada oma lapselt ülalpidamist, esitas kohtusse hagi põlvnemise tuvastamiseks. Kui H.V oleks käitunud heas usus sooviga kanda oma vanemakohustusi, oleks ta lapse põlvnemise hagi esitanud kohtule pärast ema keeldumist isakande tegemisest. Seda H.V ei teinud. Kui H.V oleks 2005.a. esitanud põlvnemise tuvastamise hagi kohtule heas usus, oleks ta võtnud enda kanda ka kohustuse last ülal pidada. Ka seda H.V ei teinud. 4
3. H.Vi käitumine erinevate kohtuvaidluste ajal näitab, et põlvnemise tuvastamise hagi esitamisel ei olnud tal tegelikult kavatsust hakata vanema kohustusi täitma – ennekõike last ülal pidama, vaid tema käitumist motiveeris tulevikus saadav kasu ülalpidamise näol oma tütrelt.
4. Lapse esindaja hinnangul on selline käitumine – ennekõike põlvnemise mittetuvastamine lapse peaaegu täisealiseks saamiseni ja siis põlvnemise tuvastamise hagi esitamine saamaks endale ülalpidamise nõudeõigust tütre vastu – on bioloogilise vanema õiguste kuritarvitamine

§ 54lg 1 p 2 tähenduses.

32. Juhul, kui kohus leiab, et vanema õiguste äravõtmiseks pole õiguslikku alust, tuleb lahendada avaldus lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Lapse esindajana taotlen jätta isa avaldus lapsega suhtlemise kindlaksmääramiseks rahuldamata, sest sellise korra kindlaksmääramine on lapse huvidega vastuolus. M on käesoleval ajal saamas 16-aastaseks. Ta on avaldanud, et ei soovi isaga suhelda. H.V on oma senise käitumisega (ennekõike vägivallaga ähvardamisega) põhjustanud kahtluse, et lapse ja vanema vahetu suhtlemine on lapse huvidega vastuolus. Vastavalt

§ 50lg-le 4 ei või vanem vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega.

Seetõttu leian, et suhtluskorra kindlaksmääramine kohtumäärusega ei vasta lapse huvidele. Kohtu põhjendused

1. Kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 550 lg 1 p 1 kohaselt hagita menetluses lahendatakse perekonnaasjana vanema õiguste ära võtmine ja lapsega suhtlemiskorra kindlaks määramine. TsMS § 477 lg 2 kohaselt kohus võib hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. 29.10.2007.a. kohtumääruse kohaselt asus kohus seisukohale, et käesoleva hagita asja saab lahendada kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada avaldusi ja dokumente kuni 19.11.2007.a. ja teatas, et kohtulahend tehakse avalikult teatavaks 06.12.2007.a. kell 15.00 kohtukantselei kaudu.
2. Avaldaja M.H teatas kohtule, et tema soovib asja lahendamist kohtuistungil. Kohus, arvestades asja materjale, asjaolu, et kohus on isiklikult ära kuulanud nii alaealise M H, MH ja HV kooskõlas TsMS § 558 ja 559 ja kuivõrd kohus TsMS § 477 lg 4 järgi ei ole seotud menetlusosalise esitatud taotluste ega asjaoludega ega menetlusosalise hinnanguga asjaolule, kui seadusest ei tulene teisiti, jääb kohus oma seisukoha juurde lahendada asi kirjalikus menetluses ja jätab M.H sellekohase taotluse rahuldamata. Kohtu hinnangul puuduvad seadusest tulenevad takistused asja lahendamiseks kirjalikus menetluses.
3. Kohus, vaadanud hagita menetluses läbi MH ja HV avaldused, tutvunud asja materjalidega, kuulanud isiklikult ära avaldajad ja puudutatud isiku, leiab, et avaldus vanemaõiguste äravõtmiseks HVM H suhtes ja H.Vi avaldus lapsega suhtlemiskorra kindlaks määramiseks tulevad jätta rahuldamata.
4. Laste ja vanemate vastastikused õigused ja kohustused tulenevad

§ 38lg 1 järgi lapse põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses sätestatud korras.

Asjaolu, et M H, kelle sünd on registreeritud 18.11.1991.a. Tallinna Perekonnaseisuametis, kanne nr 376, põlvneb HVist, on tõendamist leidnud Tallinna Linnakohtu 26.mai 2005.a. otsusega tsiviilasjas nr 2/31-10621/

1. Seega, kuivõrd M H põlvnemine HVist on tuvastatud seaduses sätestatud korras, tekkisid HVil seaduses sätestatud kohustused ja õigused lapse suhtes alles põlvnemise tuvastamise ajast.
2. Avaldaja MH ja puudutatud isiku HV vahel on vaidlus selles, kas esinevad alused HV vanema õiguste äravõtmiseks tütar M H suhtes või mitte. 38.

§ 54

lg 1 p 1 kohaselt ühe vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel võib kohus vanema õigused ära võtta, kui vanem alkohoolsete jookide, narkootiliste või muude uimastava toimega ainete kuritarvitamise tõttu või muul põhjusel, mida kohus ei loe mõjuvaks, ei täida oma kohustusi lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel või p 4 järgi avaldab muul viisil lapsele kahjulikku mõju.

1. Eelnevast järeldub, et vanema õigused võib lapse suhtes ära võtta, kui vanem ei täida oma kohustusi lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel ja selleks puudub vanemal mõjuv põhjus 5 või avaldab muul viisil lapsele kahjulikku mõju. Seega tuleb kohtu arvates, asjas esitatud väiteid ja vastuväiteid arvestades, lahendada eeskätt küsimus, kas HV peale seda, kui tuvastati asjaolu, et MH põlvneb temast, on faktiliselt täitnud oma vanema kohustusi M kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel ja kas ta avaldab lapsele kahjulikku mõju.
2. Avaldaja MH väidete kohaselt on H.V asunud maksma elatist tütre ülalpidamiseks 500 kr kuus alles pärast Riigikohtu 30.05.2007.a. otsust e 2007.a. juulikuust. Elatise võlgnevust kustutanud ei ole. Nimetatud avaldaja väidet H.V, millegagi ümber lükanud ei ole. Et elatise maksmata jätmiseks oleksid olnud mõjuvad põhjused, tõendatud ei ole. Küll võib järeldada H.Vi kirjast, milline on saadetud Mle sünnipäevaks, kus ta väidab endal rahaliste vahendite olemasolu, mida aga kulutatakse tulevikus lapse haridusele (t lk 323), rahaliste vahendite olemasolu. Vaidlust ei ole selles, et H.V maksab käesoleval ajal elatist 500 kr kuus . M.H väide, et elatist ei tasu H.V enda rahaliste vahendite arvelt, on oletuslik ja ei oma antud asjas olulist tähtsust. Oluline on, et elatis lapse ülalpidamiseks on ettenähtud ulatuses tasutud. Eeltoodu ainuüksi, ei ole aga käsitletav sedavõrd olulise vanema kohustuse rikkumisena lapse eest hoolitsemisel, mis saaks olla aluseks vanema õiguste ära võtmisele

§ 54lg 1 p 1 järgi.

1. H.Vi huvi lapse vastu väljendub pöördumistes kolmandate isikute e Pelgulinna Sünnitushaigla poole tutvumiseks sünnituslooga, pöördumised Gümnaasiumi direktori ja klassijuhataja poole, Haridusja Teadusministeeriumi poole. Isa selline huvi on tingitud väidetavalt sellest, et lapse ema teeb takistusi lapsega suhtlemisel. Seega ei saa järeldada, et vanemal puudunuks huvi oma lapse vastu.
2. Kuivõrd seadus ei sea piire, millal isa saab nõuda kohtus lapse põlvnemise tuvastamist, ei oma õiguslikku tähendust asjaolu, et põlvnemise tuvastamist taotles H.V alles siis, kui laps oli 14.aastane. Küll kohus nõustub avaldaja ja lapse esindajaga selles, et taotledes endale vanema õigusi ja kohustusi juba murdeikka jõudnud lapse suhtes, järeldub, et vanem ei ole tundnud 14 aastat endal vastutust ei ema ega lapse rahalise toimetuleku eest ega arvestanud lapse huve selles, et laps vajab isa eelkõige varases lapsepõlves.
3. MH ärakuulamisel ilmnes, et peale seda, kui tuvastati M H põlvnemine H.Vist, vahetas MH koduse telefoninumbri. Sellest, et H.V oleks avaldajat või M H telefonikõnedega häirinud nimelt peale 07.06.2005.a. kui jõustus kohtulahend, millega tuvastati M H põlvnemine, millestki ei järeldu. H.Vi telefonikõned varasemast ajast ei oma õiguslikku tähendust käesoleva vaidluse lahendamisel. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et MH ei ole HV peale 07.06.2005.a. suhelnud ega kohtunud, ei saa järeldada, et H.Vil olnuks võimalus kahjulikku mõju tütrele avaldada. Seega alus vanema õiguste äravõtmiseks

§ 54lg 1 p 4 alusel puudub.

44. Arvestades asjaolu, et laste ja vanemate vastastikused õigused ja kohustused tulenevad

§ 38

lg 1 järgi lapse põlvnemisest e käesoleval juhul 07.06.2005.aastast, kui jõustus M H põlvnemist tuvastanud kohtuotsus, ei esine nimelt sellest ajast alates tuvastatud asjaolusid, mis saaksid olla

§ 54

lg 1 p 1 ja 4 järgi aluseks vanema õiguste äravõtmisel HV tütar M H suhtes, mistõttu M H avaldus tuleb jätta rahuldamata. 45. Seega ei oma antud vaidluse lahendamisel õiguslikku tähendust asjaolu, kas HV teadis või pidi teadma, et ta on M isa ja kas ta täitis vanema kohustusi või mitte enne 07.06.2005.a., millest tulenevalt kohus hinnangut enne tütre põlvnemise tuvastamist aset leidnud sündmustele sh H.Vi väidetavad laimavad ja solvavad kõned M.H töökohta, ja neid puudutavatele väidetele ja vastuväidetele, hinnangut ei anna. 46.

§ 52lg 1 sätestab, et lapsest lahus elaval vanemal on õigus lapsega suhelda.

Vanem, kelle juures laps on, ei või takistada teist vanemat lapsega suhtlemast, lg 2 järgi, kui vanemad ei ole kokku leppinud, mil viisil lahus elav vanem võtab osa lapse kasvatamisest ja temaga suhtlemisest, lahendab vaidluse eestkosteasutus või vanema nõudel kohus.

1. Asja materjalidest nähtuvalt reaalsuses laps ei ole oma bioloogilist isa näinud ega tunnegi teda, seega pole kunagi olnud mingitki emotsionaalset sidet isa ja tütre vahel.
2. Asjaolu, et M ei soovi isaga so HV kohtuda (t lk 100), on tõendamist leidnud Tallinna Gümnaasiumi direktori PL ütlustega 01.02.2006.a..Nõmme LOV 10.08.2007.a. antud arvamusest nähtub, et alaealine MH on 31.07.2007.a. jäänud oma varasemate ütluste juurde, et ta ei soovi H.V 6 kohtuda ega temaga regulaarselt suhelda ning et tema soov on, et H.V lõpetaks sekkumise tema ja ema ellu (t lk 251). Ärakuulamisel kohtus 01.10.2007.a. on MH avaldanud, et ta ei soovi mitte mingil juhul ega mitte kunagi H.V midagi kuulda ega temaga kohtuda ega soovi temaga tegeleda ei alaealisena ega täiskasvanuna (t lk 287).
3. Kohtus 04.10.2007.a. toimunud ärakuulamisel on H.V avaldanud, et kui tütar ei soovi temaga suhelda, ta ei torgi ega topi oma nina kuhugi, et 2 aasta pärast saab tütar 18.a., eks siis näeb (t lk 288). Ka oma vastuses kohtule (t lk 309) on huvitatud isik avaldanud, et tunnistab tütre soovi ja nõustub, et nimetatud kohtumised saavad toimuda ainult tütre nõusolekul ja soovil.
4. Kohus, arvestades asja materjale, ei pea käesoleval ajal vajalikuks, arvestades lapse iga kui ka asjaolu, et ta ei ole oma bioloogilise isa H.V faktiliselt suhelnud ega tunnegi teda, sundida teda kohtumistele isaga vastu tema enda tahtmist. Nimetatud asjaolu juures omab rolli see, et avaldaja ei ole 16 aastaseks saanud lapse kasvatamises kunagi osalenud ning isa ja lapse vahel ei ole tekkinud selliseid suhteid, mis suhtlemiskorra kindlaks määramata jätmisel saaksid kahjustada. Kuivõrd suhtlemise soovi alaealisel ei ole, leiab kohus, et vanema

§ 52

lg 1 tulenev vanema õigus lapsega kohtuda, ei ole alaealise huvides ja selle vanema õiguse realiseerimata jätmine ei kahjusta millegagi lapse huve. Arvestades alaealise, kes on piisava kaalutlus- ja otsustusvõimega, vanust ning et ta on avaldanud selgelt oma tahet H.V mitte suhelda, leiab kohus, et antud olukorras suhtlemise soov vanemaga, peab tulema alaealiselt eneselt. 51. Õigesti on H.V oma vastuses avaldanud, et vanemal on õigus

§ 52

lg 1 järgi lapsega suhelda ja et selle õiguse realiseerimist võib takistada laps, kes ei soovi vanemaga suhelda. Kuivõrd alaealine, XXX.a. sündinud M H, ei soovi vanemaga suhelda ja käesoleva asja lahendamisel tuleb arvestada vaieldamatult lapse huvide, soovide ja tahtega, asub kohus seisukohale, et H.Vi avaldus lapsega suhtlemiskorra kindlaks määramiseks ei kuulu rahuldamisele. Menetluskulud 52. Kooskõlas TsMS § 172 lg 1 jätta menetluskulu avaldajate endi kanda. Ene Tsefels Kohtunik 7