KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Määruse tegemise aeg ja koht 16.november 2007, Tallinn Haldusasja number 3-07-1024 Haldusasi V.R.`i kaebus Lihula Vallavalitsuselt ja Lään

§11lg 31 p 5 alusel.

Kaebuse tagastamine ei võta selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. 2.Kaebuse esitaja poolt tasutud riigilõiv ei kuulu tagastamisele (

§84lg 4 p 2).

3.Saata määruse ärakiri kaebuse esitajale. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul, arvates kättesaamisest määruse teinud halduskohtu kaudu. Tallinna määruse KOHUS LEIAB:

1. 23.05.2007 registreeriti halduskohtu kantseleis Pärnu Maakohtust Tallinna Halduskohtule edastatud V.R.i 18.05.2007 kaebus Lihula Vallavalitsuse ja Lääne maavanema vastu. Halduskohtu 03.10.2007 määrusega jäeti kaebus käiguta selles esinevate puuduste tõttu. Halduskohtu 17.10.2007 määrusega pikendati kaebajale 03.10.2007 määruses nimetatud puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaega 15 päeva võrra alates määruse kättesaamisest.
2. 25.10.2007 esitas kaebaja kohtule järgmised taotlused: 1)lugeda Lihula Vallavalitsuse poolt kaebaja mitteteavitamine selles, et Tallinna mnt 44 Lihulas maakrundi tagastamisavaldus tulnuks esitada lähtuvalt ORAS §8 lõikest 3 enne 17.01.1992, seadusevastaseks; 2)lugeda, et Lihula Vallavalitsuse poolt kaebaja mitteteavitamine selles, et sama maakrundi ostueesõigusega erastamistaotlus tulnuks lähtuvalt E.V.valitsuse määrusest nr 35 esitada enne 01.04.2000, seadusevastaseks; 3)Lihula Vallavalitsusel hüvitada kaebajale tekitatud kahju summas 18 200 krooni; 4)lugeda maavanema toimingud Lihula Vallavalitsuse üle kontrolli mitteteostamisel seadusevastaseks; 5)tollasel maavanemal Sulev Varel hüvitada kaebajale saamata jäänud tulu.
3. Kohus leiab, et V.R.`i kaebuse menetlusse võtmisest tuleb

§11lg 31 p 5 alusel keelduda ja kaebajale tagastada.

Riigikohtu halduskolleegium on 23.10.2007 määruses asjas nr 3-3-1-42-07 leidnud, et 1.septembrist 2006 jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku (

) ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse seletuskirja kohaselt on

§23

lg 3 p 1 eesmärk eelkõige vähendada halduskohtute töökoormust, kõrvaldades menetlusest ilmselgelt põhjendamatud kaebused ehk lihtsalt sisutud haldusasjad. Samas lahendis on Riigikohtu halduskolleegium märkinud järgmist: „Menetlust lõpetades on halduskohus analüüsinud kohtusse pöördumise eesmärki ja järeldanud, et kohustamiskaebust esitades püütakse sisuliselt vaidlustada kaebajale ebasoodsat jõustunud haldusakti. Kolleegiumi hinnangul tõdes halduskohus sellisele seisukohale jõudes esitatud kaebuse ilmselget perspektiivitust. Kuigi keskendudes oma määruses eelkõige kaebuse tähtaegsuse küsimusele, on halduskohus ka järeldanud, et soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil pole võimalik. Seetõttu olnuks põhjendatud kaebuse läbi vaatamata jätmine

§23lg 3 p 1 alusel.“ 4.

Käesoleval juhul on V.R. esitanud halduskohtule kaebuse Lihula Vallavalitsuselt kahju hüvitamise nõudes seoses tema mitteteavitamisega maa tagastamis- ja ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise tähtaegadest ning Lääne maavanemalt saamata tulu hüvitamise nõudes seoses maavanema kontrolli mitteteostamisega Lihula Vallavalitsuse üle ja asjaoluga, et tal polnud võimalik ette võtta vähemalt miljon krooni nõudvat maja renoveerimistööd. 5. Vastavalt

§11

lg 31 p-le 5 halduskohus tagastab määrusega kaebuse, kui selle esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud.

§23

lg 3 p 1 kohaselt võib halduskohus määrusega jätta kaebuse läbi vaatamata, kui ilmneb, et selle esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et kaebuse esitaja poolt väidetavad asjaolud on tõendatud. Seega tuleneb nii

§11

lg 31 p-st 5 kui ka §23 lg 3 p-st 1, et halduskohus ei pea asja sisuliselt läbi vaatama, kui kaebajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Sellisel juhul tagastab kohus määrusega kaebuse, kui seda ei ole veel menetlusse võetud (§11 lg 31 p 5), või kui kaebus on menetlusse võetud, siis jätab selle määrusega läbi vaatamata (§23 lg 3 p 1). Arvestades eeltoodut leiab kohus, et ka

§11

lg 31 p 5 kohaldamisel tuleb lähtuda Riigikohtu halduskolleegiumi ülalnimetatud määruses toodud seisukohast, et kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil pole võimalik, tuleb ilmselgelt põhjendamatu kaebus selle esitajale määrusega tagastada.

1. Kohus leiab, et kaebaja seisukoht, et Lihula Vallavalitsus pidi teda teavitama Tallinna mnt 44 asuva maa tagastamisavalduse esitamise tähtajast ja välja nõudma nii arhiividest kui ka muudest andmebaasidest kogu R.`it puudutava info, on ekslik ja õigusaktidest mittetulenev. Alates 20.06.1991 jõustunud Omandireformi aluste seaduse §-d 1 ,3 ja 16 lg 1 sätestasid, et omandireformi õigustatud subjektidel oli õigus esitada maavalitsusele või maavanema poolt moodustatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjonile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 1992.a. 17.jaanuarini ja avaldusele pidid nad lisama nendel olevad dokumendid vara kuuluvuse, koosseisu ja maksumuse kohta. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ (edaspidi – Kord) p 4 kohaselt taotleja, kes ei ole esitanud tähtaegselt avaldust vara tagastamise või kompenseerimise kohta, loetakse vara tagastamise või kompenseerimise nõudmisest loobunuks. Korra p 2 kohaselt maavanemad ja Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe ja Narva-Jõesuu linnavalitsused pidid elanikele teatavaks tegema avalduste vastuvõtmise aja ja koha., mis tähendas seda, et vastav teave avaldati ühes üleriigilises ajalehes ja vastavas maakonna lehes. Lihula Vallavalitsus ei olnud ka haldusorganiks, kelle pädevuses oleks olnud avalduste läbivaatamine ja otsusega vara koosseisu ja õigustatud subjektide kindlaksmääramine. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p-st 19 tuvastati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohaliku komisjoni otsusega vara võõrandamise õigusvastasus, vara endine omanik, vara koosseis ja õigustatud subjektid. Kuna ORAS-st ja Korrast ei tulenenud vallavalitsustele kohustust teavitada individuaalselt elanikke vara tagastamise avalduse esitamise tähtajast, siis on kaebaja nõue lugeda Lihula Vallavalitsuse poolne kaebaja mitteteavitamine seadusevastaseks, ilmselgelt põhjendamatu. Käesolevas asjas on kaebusele lisatud Lääne Maavalitsuse 07.07.2006 kirjaga nr 3.1-3/1854 üheselt tõendatud, et V.R. ei ole esitanud endise Tallinna mnt 44 asuva kinnistu osas avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks.
2. Maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse (vastu võetud 23.10.1997) §14 lg 2 kohaselt isikul, kellel maareformi seaduse alusel oli õigus maad ostueesõigusega erastada ja kes ei olnud vastavat avaldust esitanud, tuli see esitada 1998.a. 1.jaanuariks. Kaebusele lisatud tõenditest nähtub, et kaebaja on omandanud Tallinna mnt 44 asuvast ehitisest mõttelise osa 12.12.1974 väljastatud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse ja 26.05.1981 väljastatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse alusel. Kaebuse sisust nähtuvalt kaebaja 01.jaanuariks 1998 Lihula Vallavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise avaldust ei esitanud. Ehitise kui terviku omanikuks on kaebaja saanud 10.09.1999 sõlmitud kinkelepingu alusel. Ülalnimetatud seaduse §14 lg 21 kohaselt kui ehitis omandatakse pärast 1998.a. 1.jaanuari vallasasjana, tuli ehitise omandanud isikul esitada maa ostueesõigusega erastamise avaldus kolme kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates. Tulenevalt 10.09.1999 sõlmitud kinkelepingust tuli kaebajal esitada maa ostueesõigusega erastamise avaldus Lihula Vallavalitsusele hiljemalt 10.detsembriks
3. Kaebaja sellekohast avaldust Lihula Vallavalitsusele ei esitanud. Kohus peab ka siinkohal vajalikuks märkida, et ei maareformi seadusest ega ka Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korrast“ ei tulene erastatava maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele kohustust teavitada individuaalselt elanikke maa ostueesõigusega erastamise tähtaegadest. Kohalik omavalitsus on vaid kohustatud esitatud avaldused registreerima ning väljastama avalduse esitajale tõendi avalduse vastuvõtmise kohta (korra p 8). Kuna on üldteada, et ülalnimetatud tähtaegadest teavitati isikuid üleriigilise meedia (raadio, televisioon, ajakirjandus) vahendusel, siis pole usutav, et kaebaja kõnealustest tähtaegadest ei teadnud. Kaebaja enda tegevusetusest põhjustatud tagajärjed ei anna kaebajale hilisemalt õigust haldusorgani vastu kahjunõude esitamiseks. Kuna kaebaja ei esitanud seaduses sätestatud tähtaegade jooksul Lihula Vallavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise avaldust, siis puudub põhjuslik seos Lihula Vallavalitsuse ja kaebajale väidetavalt tekitatud kahju vahel. Kohus peab siinkohal vajalikuks veel märkida, et kaebaja on 15.06.2005 müünud Lihula mnt 44 asuva ehitise eraisikule ja kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et Lihula mnt 44 asuva kinnistu omanikuks on alates 12.07.2007 T. M. Kuna kaebaja on ise võõrandanud ehitise kolmandale isikule ja maa on kinnistatud, siis on juba iseenesest ainetud kaebaja väited maa erastamise tähtaegadest mitteteatamisest ja sellega väidetavalt tekitatud kahjust.
4. Kaebaja seisukoht, et maavanema toimingud Lihula Vallavalitsuse üle kontrolli mitteteostamisel on seadusevastased, on ekslik ja põhjendamata. Kaebaja viide MRS §15 lg 3, mille kohaselt maa tagastamise korraldamise üle teostab järelevalvet maavanem, on antud juhul asjakohatu. Vabariigi Valitsuse 1993.a. määruse nr 36 p 23 ja 24 kohaselt õigustatud subjektidele vara tagastamise otsustab vara asukohajärgne kohaliku omavalitsuse täitevorgan võttes aluseks kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ja muud kogutud materjalid. Olukorras, kus kaebaja ei olegi vara tagastamise avaldust kohalikule komisjonile esitanud ja kaebaja suhtes puudub kohaliku komisjoni otsus, ei saanud ka kõne alla tulla kaebajale maa tagastamine ja selle üle maavanema poolne järelevalve teostamine.
5. Riigivastutuse seaduse (RVS) §1 lg 2 kohaselt nimetatud seadus ei reguleeri kahju hüvitamist eraõiguslikus suhtes. Kaebaja on 15.06.2005 müünud Tallinna mnt 44 asuva ehitise eraisikule. Ostu-müügi tehingu puhul on tegemist eraõigusliku tehinguga ja mille sõlmimisel lepivad pooled kokku lepingu objektiks oleva asja hinnas. Kaebaja soovi saada asja eest suuremat hinda kui ostja on nõus maksma ja käsitleda seda siis saamata jäänud tuluna RVS §7 lg 3 tähenduses, on ilmselgelt väär. Seetõttu ei põhine ühelgi RVS sättel kaebaja nõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks Lääne maavanemalt.
6. Eeltoodut arvestades ei ole soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil võimalik. Seetõttu tagastab kohus kaebuse

§11lg 31 p 5 alusel.

11. Kuna kaebus tagastatakse selle esitajale põhjusel, et kaebajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, siis ei kuulu tagastamisele kaebaja poolt tasutud riigilõiv summas 546 krooni (

§84lg 4 p 2).

Marion Vakker Kohtunik