Obsah (7)

§ 218§ 351§ 439§ 60§ 46§ 52§ 163

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Gaida Kivinurm ja Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 28. detsember 2007.a, Tallinn T

§ 218lg 3).

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 2. veebruaril 2005.a esitas L.G hagi Tallinna Linnakohtusse A.G vastu abielu lahutamiseks, elatise saamiseks ja ühisvara jagamiseks. Poolte abielu lahutati Harju Maakohtu 23. novembri 2006.a osaotsusega käesolevas tsiviilasjas. 14. detsembril 2006.a täpsustas L.G hagiavaldust ning palus jagada poolte abielu kestel soetatud ühisvara järgmiselt: jätta hageja omandisse: kinnistu Raplamaal, Kohila vallas, x, krunt nr 15, turuväärtusega 300.000 krooni. Tulenevalt asjaolust, et aiandusühistu liikmeks oli alates 1987.a hageja ja abielu sõlmimise ajaks 18. jaanuaril 1990.a oli hageja maksnud 1000 rubla ühistu liikmemaksu ning kinnisasja kinnistamine toimus alles 11. märtsil 1998.a tuleb nimetatud kinnistu jagamisel poolte vahel kõrvale kalduda vara jagamise võrduse põhimõttest ning hagejal on õigus 2/3-le kinnistust ja kostjal on õigus 1/3-le kinnisasja turuväärtusest; külmik „Minsk“ – 4000 krooni, elektripliit – 5000 krooni; tolmuimeja „Rainbow“ – 12.000 krooni; muusikakeskus - 3000 krooni;vaip (sinine) – 2000 krooni; esikumööbel - 2000 krooni; köögi nurgadiivan – 1500 krooni; laud + 2 taburetti – 500 krooni; Zepter nõud – 2500 krooni teler „Thomson“ – 300 krooni; teler Samsung – 1500 krooni; pesumasin „Brandt“5000 krooni ning jätta kostja omandisse: sõiduauto VAZ 2106 ( väljalaske aasta 1986.a, reg. nr xxx xxx) – 5000 krooni; osak garaažiühistus X – turuväärtusega 67.000 krooni; 5000 eurot kostja arvelduskontol Hansapangas (arve nr xxxxxxxxxx); teler Samsung - 5500 krooni; videomakk -1000 krooni; nurgadiivan – 5000 krooni; 2 tugitoolvoodit 4000 krooni; sektsioonkapp 2000 krooni; vaip (pruun, 3x4

1. m)– 2000 krooni; köögimööbel – 4000 krooni; diivanilaud 200 krooni; telerialus – 300 krooni; arvuti Samsung – 10.000 krooni; duubelkassettmakk AIWA – 500 krooni. Kostja vastuväited Kostja oli nõus hageja ettepanekuga jätta ühisvarast hageja omandisse: külmik „Minsk“ – 4000 krooni, elektripliit – 5000 krooni; tolmuimeja „Rainbow“ – 12.000 krooni; muusikakeskus - 3000 krooni; vaip (sinine) – 2000 krooni; esikumööbel - 2000 krooni; köögi nurgadiivan – 1500 krooni; laud + 2 taburetti – 500 krooni; Zepter nõud – 2500 krooni teler „Thomson“ – 300 krooni; teler Samsung – 1500 krooni; pesumasin „Brand“-5000 krooni. Kostja ei olnud aga nõus jätma hageja omandisse kinnistut Raplamaal, Kohila vallas, x (krunt nr 15), turuväärtusega 300.000 krooni, vaid palus jätta kinnistu temale ja oli nõus maksma ise hagejale kompensatsiooni poole kinnistu turuväärtuse ulatuses. Kostja väidete kohaselt ei ole põhjendatud ka hageja ettepanek kalduda kõrvale kinnistu jagamisel vara jagamise võrdsuse printsiibist hageja poolt esiletoodud põhjendustel, sest kuigi hagejal oli tõepoolest enne abielu sõlmimist olemas krunt aiandusühistu x, kasvas sellel poolte suhete algusaastal vaid võsa ning ei olnud alustatud ehitustöid. Abielu ajal osteti kokkupandav maja hinnaga 12.000 krooni, mis koos hageja poja ja sugulaste ühiste jõududega üles pandi. Kostja oli nõus hageja ettepanekuga jätta kostja omandisse ühisvarast osak garaažiühistus X – turuväärtusega 67.000 krooni; teler Samsung -5500 krooni; videomakk -1000 krooni; nurgadiivan – 5000 krooni; 2 tugitoolvoodit 4000 krooni; sektsioonkapp 2000 krooni; vaip (pruun, 3x4
2. m)– 2000 krooni; köögimööbel - 4000 krooni; diivanilaud 200 krooni; telerialus – 300 krooni; duubelkassettmakk AIWA – 500 krooni. 3 A. G ei soovi enda omandisse arvutit Samsung, väärtusega 10.000 krooni kuna see sai ostetud pojale ja poeg elab koos emaga, peaks see jääma L.Gle. Sõiduauto VAZ 2106 on autoregistrikeskusest arvelt maha võetud ja sõiduk vanarauaks müüdud, mille eest sai kostja 1700 krooni, millest 800 krooni kandis ta üle hagejale. Hagiavalduses märgitud 5000 eurot kostja arvelduskontol Hansapangas ei ole poolte ühisvara, mida käesolevas hagis saaks poolte vahel ühisvarana jagada. Kostja väidetel laenas ta raha perekonna huvides ning eesmärgiga soetada uus sõiduauto 80.000 krooni. Kuna autot ei leitud, pani kostja raha deposiitarvele. 4. veebruaril 2005.a lõpetas kostja kogumishoiuse lepingu ja tagastas 1. mail 2004.a saadud laenu laenuandjale. A.G vastuhagi. 26. juulil 2005.a esitatud vastuhagis palus A. G jagada ühisvarana ka 2- toalise korteri ehk korteriomandi Tallinnas,x , mis on kinnistusse kantud 11.oktoobril 2002.a. A. G teeb ettepaneku jätta korteriomand tema omandisse ja avaldab, et on nõus maksma hagejale rahalist kompensatsiooni poole korteriomandi turuväärtuse ulatuses. Korteriomand on ühisvara kuna abielu sõlmimise ajaks oli L.G tasunud osamakseid kooperatiivkorteri eest summas 2000 rubla ning 5000 rubla korteri osamaksu tasumiseks laenas pooltele A. G isa. Laenu tagasi maksta pooled ei jõudnud, sest enne suri vastuhageja isa. Korteriomand kanti kinnistusraamatusse pärast abielu sõlmimist poolte vahel. L.G vastus vastuhagile. L.G vastuhagi ei tunnistanud. Korteriomand, mida A.G taotleb vastuhagis ühisvarana jagada, ei ole poolte ühisvara vaid L.G lahusvara. L.G väidetel sai temast elamuühistu x liige alates juunist 1986.a, s.o enne abielu sõlmimist A.Gga 18. jaanuaril 1990.a, ja kogu osamaks oli tema poolt abielu sõlmimise ajaks elamuühistule tasutud. Raha ei laenanud vastuhageja isa pooltele mitte kooperatiivkorteri osamaksu maksmiseks, vaid auto ostmiseks. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused 16. märtsi 2007.a otsusega rahuldas Harju Maakohus osaliselt L.G ja A.G hagi ja jagas poolte ühisvara, jättes L.G omandisse korteriomand Tallinnas, x, turuväärtusega 1.000.000 krooni; külmik „Minsk“ – 4000 krooni; elektripliit – 5000 krooni; tolmuimeja „Rainbow“ – 12.000 krooni; muusikakeskus - 3000 krooni; vaip (sinine) – 2000 krooni; esikumööbel - 2000 krooni; köögi nurgadiivan – 1500 krooni; laud + 2 taburetti – 500 krooni; Zepter nõud – 2500 krooni; teler „Thomson“ – 300 krooni; teler Samsung – 1500 krooni; pesumasin „Brand“5000 krooni ja arvuti Samsung väärtusega 10.000 krooni. A. G omandisse jättis kohus kinnistu Raplamaal, Kohila vallas, x (krunt nr 15), turuväärtusega 300.000 krooni; osak garaažiühistus X – turuväärtusega 67.000 krooni; teler Samsung - 5500 krooni; videomakk 1000 krooni; nurgadiivan – 5000 krooni; 2 tugitoolvoodit 4000 krooni; sektsioonkapp 2000 krooni; vaip (pruun, 3x4
3. m)– 2000 krooni; köögimööbel - 4000 krooni; diivanilaud 200 krooni; telerialus – 300 krooni; duubelkassettmakk AIWA – 500 krooni. Kohus mõistis L.Glt A.G kasuks 579.570 krooni. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Pooled ei vaidle selle üle, et nende ühisvara koosseisu kuuluvad esemed järgmiste hindadega: kinnistu Raplamaal, Kohila vallas, x krunt nr 15, turuväärtusega 300.000 krooni, külmik „Minsk“ – 4000 krooni, elektripliit – 5000 krooni, tolmuimeja „Rainbow“ – 12.000 krooni, muusikakeskus - 3000 krooni, vaip (sinine) – 2000 krooni, esikumööbel - 2000 krooni, köögi nurgadiivan – 1500 krooni, laud + 2 taburetti – 500 krooni, Zepter nõud – 2500 krooni, teler 4 „Tomson“ – 300 krooni, teler Samsung – 1500 krooni, pesumasin „Brand“- 5000 krooni, osak garaažiühistus x – turuväärtusega 67.000 krooni, teler Samsung -5500 krooni, videomakk -1000 krooni, nurgadiivan – 5000 krooni, 2 tugitoolvoodit 4000 krooni, sektsioonkapp 2000 krooni, vaip (pruun, 3x4
4. m)– 2000 krooni, köögimööbel - 4000 krooni, diivanilaud 200 krooni, telerialus – 300 krooni, arvuti Samsung – 10.000 krooni ja duubelkassettmakk AIWA – 500 krooni. Pooled vaidlevad selle üle, kas ühisvara hulka kuuluvad sõiduauto VAZ 2106, riikliku registrimärgiga nr xxx xxx; 5000 eurot, mis oli A.G kogumiskontol Hansapangas abielusuhete lõppemise ajal ja korteriomand Tallinnas, x. Sõiduauto VAZ 2106 oli poolte abieluliseks ühisvaraks, sest vara oli soetatud poolte abielu ajal, mille üle pooltel vaidlus puudub ning vara oli ka olemas 1. jaanuaril 2005.a kui poolte abielulised suhted lõppesid. Ühisvara koosseis määratakse kindlaks poolte abieluliste suhete lõppemise aja seisuga kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist (PkS § 18 lg 2 2. lause). Sõiduautot VAZ 2106, riikliku registrimärgiga nr xxx xxx, ei ole võimalik aga käesolevas kohtuvaidluses poolte vahel ühisvarana jagada, sest nimetatud vara käesoleval ajal enam ei eksisteeri, vaid see on utiliseeritud vanarauaks. Kostja väidetel sai ta nimetatud sõiduki jääkmaksumuse eest 1700 krooni ning kandis sellest pool raha hageja arvele. Kuivõrd hageja kinnitas kohtuistungil, et ta tõepoolest sai kostjalt „mingi arusaamatu 800 krooni pidades seda küll täiendavaks elatiseks“, on kostja saadud auto jäänuki eest hagejale poole raha üle kandnud, mistõttu tuleb nimetatud sõiduk poolte ühisvara nimekirjas olevast varast välja arvata ja nimetatud vara jagatuks lugeda. A.G poolt 23. detsembril 2004.a sularaha sissemaksena Hansapanga kogumishoiuse kontole nr xxxxxxxxxx kantud 5000 eurot, mis küll on kostja poolt 4. veebruaril 2005.a, so pärast kogumishoiuse lepingu lõpetamist ja pooltel abielusuhete lõppemist kostja arvelduskontole üle kantud eesti kroonides summas 78.100 krooni ja sealt ka ajavahemikul 4. veebruar 2005.a - 5. veebruar 2005.a 10.000 krooni + 5000 krooni kaupa välja võetud ning mis on tõendatud esitatud dokumentaalsete tõendite- kogumishoiuse lepingu, sularaha sissemakse kviitungi ja kostja pangakonto väljavõttega, tuleb lugeda poolte ühisvaraks, sest raha mis laekub abielu ajal ükskõik kumma abikaasa pangaarvele muutub PkS § 14 lg 1 järgi poolte ühisvaraks. Kostja väited nagu oleks nimetatud 5000 eurot, mida hageja ühisvaraks peab, tegelikult S. K 1. mail 2004.a laenatud 80.000 krooni, mille kostja laenas perekonna huvides eesmärgiga soetada uus sõiduauto ning mis on kostja poolt laenuandjale ka tagasi makstud, ei ole kooskõlas eelpoolnimetatud dokumentaalsete tõendite ja kostja poolt esitatud laenulepinguga, mis oli sõlmitud S.K. Esitatud dokumentaalsete tõendite alusel asub kohus järeldusele, et Hansapanga kogumishoiusele sularahana sisse makstud 5000 eurot ei ole S. K saadud laenusumma, vaid võib olla poolte poolt ühiselt kogutud raha nagu väitis hageja ja mis ka poolte abielusuhete kestmise ajal ühiselt kogumishoiuse arvele paigutati ning mille kostja on oma arvelduskontolt välja võtnud pärast seda kui kostja sai teada, et hageja esitas kohtusse hagi abielu lahutamiseks, elatise väljamõistmiseks ja ühisvara jagamiseks nagu väitis hageja. Kõigepealt nähtub laenulepingust, et kostja võttis S.K laenu 95.000 krooni, mitte 80.000 krooni nagu väitis kostja. Laenu võttis kostja 1. mail 2004.a ja sularaha 5000 € sissemakse panka tehti alles 23. detsembril 2004.a. Samal päeval avati ka kogumishoiuse konto ja sõlmiti kogumishoiuseleping tähtajaga 1 aasta. Kostja on kogumishoiuse lepingu lõpetanud 4. veebruaril 2005.a, so 2 päeva pärast hageja poolt pärast hagi kohtusse esitamist ning raha on kantud samal päeval eesti kroonides ka tema arvelduskontole. Kostja on samal ja järgmisel päeval enamuse tema arvelduskontole laekunud kogumishoiuse lepingust saadud rahast välja võtnud. S.K laenulepingu alusel saadud raha tagastamist ei kinnita aga ükski kohtule esitatud 5 tõend. Arvestades poolte poolt kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid – kinnistusraamatu elektroonilist väljavõtet ja EÜ x tõendit nr 67 13. juunist 2002.a ning L.G nimele väljastatud korteriorderit 17. juulist 1986.a tuleb asuda seisukohale, et korteriomand asukohaga x on poolte ühisvara ega ole L.G lahusvara nagu ta leiab. Nimetatud dokumentaalsed tõendid tõendavad, et L.G hakkas kasutama vaidlusalust korterit elamukooperatiivi (elamuühistu) x liikmelisuse alusel alates juunist 1986.a. mil temast sai ka EÜ x liige ning mil talle väljastati order korteri kasutamiseks. Arvestades asjaoluga, et poolte abielu on sõlmitud 18. jaanuaril 1990.a ja kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on vaidlusalune korteriomand kantud kinnistusraamatusse alles 11. oktoobril 2001.a, kusjuures kande aluseks on kinnistu korteriomanditeks jagamine 27. juunil 2001.a, so aeg, mil pooled olid registreeritud abielus, on korteriomandi näol tegemist poolte ühisomandiga. Ühisvara, mille jagamises on pooled kokkuleppe saavutanud, tuleb jagada vastavalt nende soovile. Arvuti Samsung – väärtusega 10.000 krooni tuleb jätta L.G omandisse, sest nii nagu kinnitasid kohtuistungil pooled, osteti arvuti poja jaoks ja poeg elab koos emaga. Asjaolu, et arvuti on käesoleval ajal toas mida kasutab A. G, ei oma vaidluse lahendamisel tähendust, samuti ei oma tähendust ka asjaolu, et hageja soovib hoopiski omale ja pojale soetada uut arvutit ega soovi vana arvutit enam kasutada. Hageja ise soovis arvutit Samsung poolte ühisvarana jagada ja pidas arvuti väärtust veelgi suuremaks kui pooled kohtuistungil kokku leppisid. Poolte ühisvaraks olev korteriomand Tallinnas, x, turuväärtusega 1.000.000 krooni, on õiglane jätta kohtuotsusega L.G omandisse. Nimetatud järeldusele asub kohus seetõttu, et vaidlusalust eluruumi kasutas L.G juba enne abielu registreerimist A. G, mistõttu on tema side korteriga pikaajalisem kui A.G. Pealegi elab L.Gga koos ka poolte alaealine poeg D. G, kes saab peagi 17-aastaseks ning kellel oleks tulenevalt tema vanusest mõistlik kasutada eraldi tuba.. Korteriomandi jätmine kaasomandisse ei ole põhjendatud seetõttu, et poolte suhted on pingelised. Korteriomandi näol on tegemist 2-toalise korteriga, mille probleemideta kasutamine endiste abikaasade vahel, kelle suhted on teravad, on võimatu. Tulenevalt asjaolust, et kohus otsustab jätta korteriomandi L. G ning see riivab intensiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lõikes 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna A.G kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud eluruumile, peab poolte võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt jätma kinnistu Raplamaal, Kohila vallas, x (krunt nr 15), turuväärtusega 300.000 krooni ( väärtus tõendatud kohtu poolt määratud kordusekspertiisi aktiga), A.G omandisse. Asja arutamise käigus leidis tuvastamist, et L.G kanti kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna 11. märtsil 1998.a ning poolte abielu oli sõlmitud 18. jaanuaril 1990.a. AÕS § 118 lg 1 järgi tekkis kinnisomand kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega). Seega omandati vaidlusalune kinnisasi abielu kestel ning see tuleb PkS § 14 lg 1 kohaselt lugeda poolte ühisvaraks. Kohus on seisukohal, et kohtul puudub alus kõrvale kalduda nimetatud ühisvara esemeks oleva kinnistu jagamisel poolte võrdsuse põhimõttest PkS § 19 lg 2 p 3 alusel nagu taotleb hageja. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et poolte ühisvaraks olev kinnistu oleks omandatud L.G lahusvara arvel. Nimetatud ei tõenda kohtu arvates viimase poolt kohtule esitatud liikmekaart, mille kohaselt võeti L.G aiandusühistu liikmeks 19. jaanuaril 1988.a ning milles märgitu kohaselt on ta tasunud ühistu liikmemaksu ka enne abielu sõlmimist A. G. A. G väidetel oli L.Gl abiellumise ajaks olemas küll suvilakrunt, kuid see oli hooldamata ja võssa kasvanud. 6 Kokkupandav maja krundile osteti ja pandi kokku abielu ajal. Ka L.G kinnitas kohtuistungil, et kogu töö krundil tegid pooled koos ning neid aitasid nende lapsed ja sugulased. Kohus on seisukohal, et tulenevalt asjaolust, et L.Gle jääb poolte vahel jagatavast ühisvarast kokku vara väärtuses 1.049.300 krooni (vaidlustamata esemed väärtuses 39.300 krooni + arvuti Samsung 10.000 krooni + korteriomand väärtusega 1.000.000 krooni) ja A. G vara väärtuses 391.500 krooni (vaidlustamata esemed väärtuses 91.500 krooni + kinnistu Raplamaal 300.000 krooni), millele tuleb juurde lisada ka pangast pärast abielusuhete lõppemist välja võetud 5000 €, mis Eesti Panga kursi alusel kohtuotsuse tegemise aja seisuga moodustab summa 78.230 krooni, seega kõik kokku 469.730 krooni, tuleb L.Glt A. G kasuks välja mõista PkS § 19 lg 4 alusel rahalist hüvitust 579.570 krooni. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt, jätta rahuldamata A.G vastuhagi Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr xxxxxxx kantud korteriomandi aadressil x jagamiseks ning jätta nimetatud korteriomand lahusvarana L.G omandisse; rahuldada L.G hagiavaldus ja jagada ühisvara ning jätta L.G omandisse: Pärnu Maakohtu Kinnistusosakonna Rapla kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr xxxxxx kantud kinnistu aadressil Kohila vald, x krunt 15 väärtusega 300.000 krooni; külmik „Minsk" väärtusega 4000 krooni; elektripliit väärtusega 5000 krooni; tolmuimeja „Rainbow" väärtusega 12.000 krooni; muusikakeskus väärtusega 3000 krooni; sinine vaip väärtusega 2000 krooni; esikumööbel väärtusega 2000 krooni; köögi nurgadiivan väärtusega 1500 krooni; laud ja kaks taburetti väärtusega 500 krooni; Zeper nõud väärtusega 2500 krooni; teler Thomson väärtusega 300 krooni; teler Samsung väärtusega 1500 krooni; pesumasin Brand väärtusega 5000 krooni; arvuti Samsung väärtusega 10000 krooni. Jätta A.G omandisse: ühisvaraks olev 5000 eurot (78.230 krooni); osak garaažiühistus X turuväärtusega 67000 krooni; teler Samsung väärtusega 5500 krooni; videomakk väärtusega 1000 krooni; nurgadiivan väärtusega 5000 krooni; kaks tugitoolvoodit väärtusega 4000 krooni; sektsioonkapp väärtusega 2000 krooni; pruun vaip väärtusega 2000 krooni; köögimööbel väärtusega 4000 krooni; diivanlaud väärtusega 200 krooni; telerialus väärtusega 300 krooni; duubelkassettmakk AIWA väärtusega 500 krooni. Mõista L.Glt A.G kasuks välja enamsaadu arvelt 18.685,00 krooni. Jätta kõik menetluskulud A.G kanda. Maakohus on leidnud vääralt, et vaidlusalune Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr xxxxxxxx kantud korteriomand aadressil x on poolte ühisvara. Apellant märgib, et oma sisult ja tagajärgedelt ei ole vahet, kas korteriomand seatakse EES § 21' alusel või EES § 218 alusel, mistõttu ei ole põhjendatud kohtu seisukoht, et kuna vaidlusalune korteriomand kanti kinnistusraamatusse alles 11. oktoobril 2001.a ehk ajal, millal pooled olid abielus, siis on korteriomandi näol tegemist ühisomandiga. Ka elamuühistu baasil korteriomandite moodustamisel saab korterivaldaja omapoolsete toiminguteta ja oma tahet väljendamata korteriomandi omanikuks, erinevalt vallasasjaks oleva elamu aluse ja selle juurde kuuluva maa tagastamisest või erastamisest. Seega, kui isik oli korteri valdamisõiguse ainuomanik elamuühistus enne abielu sõlmimist siis korteriomandite seadmisel peale abielu sõlmimist ei muutu korter abikaasade ühisvaraks. 17. 7 juulil 1986.a väljastati L.G'le korteriorder nr 1811. EÜ x 13. juuni 2002.a tõendi nr 67 kohaselt oli apellant vaidlusaluse korteri osamaksu ja korteri valdamisõiguse ainuomanik. Ka vastustaja on kinnitanud, et apellant oli elamuühistu „x" liige alates 1986.a juunist ning elamuühistusse kuulus ka x. Vastustaja on võtnud omaks, et apellant oli abiellumise ajaks maksnud ära 2000 rubla (apellandi kinnitusel tasus ta ära kohe 3000 rubla) ning et vaidlusalusel ajal maksis kolmetoaline korter 9100 rubla ning kahetoaline korter 7000 rubla (apellandi kinnitusel maksis vaidlusalune korter 9600 rubla). Apellant taotles 13. detsembril 2006.a kohtule esitatud seisukohas A. H kohtusse kutsumist, kes võib teatada kohtule apellandi poolt osamaksu tasumise aja, kuna viimane tegeles dokumentatsiooni üleandmisega kooperatiiv x bilansist elamuühistu bilanssi. Kohus jättis taotluse põhjendamatult rahuldamata. Maakohus on rikkunud

§ 351lg 2, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi.

Apellant soovib, et kohus kuulaks ära tunnistaja, kelle ülekuulamist ta maakohtult taotles. Maakohus oleks pidanud jätma kinnistu Raplamaal apellandi omandisse ja kalduma ühisvara jagamisel nimetatud kinnistu osas kõrvale poolte osade võrdsuse põhimõttest.

§ 439

näeb ette, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Käesoleval juhul on kohus rikkunud

§ 439sätestatut.

Vastustaja ei ole taotlenud, et tema omandisse jäetaks kinnistu nimetusega AÜ x krunt nr

1. Vastupidi, vastustaja on märkinud
2. aprilli
3. aasta vastuses hagiavaldusele, et on nõus apellandi ettepanekuga jätta tema omandisse nimetatud kinnistu. Maakohtu poolt otsuses märgitud poolte võrdsuse põhimõte ning Põhiseaduse §-st 32 tulenev põhiõigus ei õigusta ühisvara jagamist erinevalt sellest, kuidas pooled on seda taotlenud. Seega oleks kohus pidanud jätma kinnistu aadressil Kohila vald, x küla, x krunt 15 ühisvara jagamisel apellandi omandisse. Apellant on esitanud tõendi aiandusühistu osamaksu tasumise kohta, millest nähtub osamaksu tasumine tema poolt alates
4. detsembrist 1987.a. Kohus ei ole põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes järeldas kohus, et liikmemaksu on tasunud ka vastustaja. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei anna asjaolu, et apellant oli aiandusühistu liige kolm aastat enne abielu sõlmimist ning tasus osamaksu, alust kalduda PKS § 19 lg 2 p 4 järgi kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest ühisvaras. Asjaolu, et pooled tegid tööd vaidlusalusel krundil peale abielu sõlmimist, ei väära asjaolu, et apellant oli tasunud vaidlusaluse krundi eest valdava osa osamaksust enne abielu sõlmimist, st see oli omandatud apellandi lahusvara arvel. Kohus ei ole kohtuotsuse resolutsioonis arvestanud, et kuna vastustaja on võtnud välja enda pangakontolt poolte ühisvaraks oleva 5000 eurot (78.230 krooni), siis suurenes vastustaja osa ühisvaras sellega 39.115 krooni võrra. Apellant taotleb, et kohus parandaks selles osas maakohtu kohtuotsuses esinenud ebatäpsuse. Vastustaja seisukoht Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada L.Glt välja mõistetud rahalise hüvituse väljamõistmise osas. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus. 8 Hageja vaidlustas kohtuotsuse osaliselt, so osas, millega kohus luges poolte ühisvaraks korteriomandi x, Tallinnas ja osas, millega kohus jättis kostja omandisse kinnistu Raplamaal, Kohila vallas, x (krunt nr 15) ning jättis kinnisasja jagades kõrvale kaldumata abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Tsiviilkolleegium ei nõustu hageja väitega, et korteriomand x, Tallinnas on hageja lahusvara. Maakohus leidis tõendeid hinnates õigesti, et nimetatud korteriomand turuväärtusega 1 000 000 krooni tuleb lugeda poolte ühisvaraks ja rahuldas selles osas põhjendatult kostja vastuhagi. Asjaolud, et hageja oli enne abiellumist kooperatiivi osaku ainuomanik, kelle nimele väljastati
5. juulil 1986.a korteriorder (I kd, tl 101) ja kes tasus ka esialgse sissemaksu, ei muuda korteriomandit abikaasa lahusvaraks PKS § 15 lg 1 mõttes. Poolte abielu registreeriti
6. jaanuaril 1990.a ja seega kooperatiivi vara erastamisel olid pooled seaduslikus abielus. Seega omandasid pooled korteri vallasasjana ühiselt. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-16-05 p-s 19 märkinud, et vallasasjaks olnud korteri kinnistamisel kantakse kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna EES § 211 ja § 214 järgi aga isik, kes on vallasasjast korteri omanik. Asjaolu, et hagejale oli väljastatud vaidlusaluse korteri order ligikaudu neli aastat enne abielu sõlmimist ja ta oli tasunud ka korteri osamaksu EÜ-le Edu ning oli selle liige, annab kolleegiumi arvates aluse kõrvale kalduda poolte ühisvara esemeks oleva korteriomandi jagamisel poolte võrdsuse põhimõttest PKS § 19 lg 2 p 3 alusel. Asjaolu, et ühisvaraks olev vaidlusalune korter on vallasajana omandatud hageja vallasvara arvel, on võtnud omaks ka kostja. Apellatsioonikohtu istungil üle kuulatud tunnistaja A.H kinnitas samuti, et hageja oli tasunud elamuühistu liikmeks saamisel vähemalt 1/3 korteri maksumusest ja
7. aastaks oli ostuhind tasutud. Korteriomandi turuväärtuse 1 000 000 krooni osas pooltel vaidlust ei ole. Kolleegium leiab, et õiglane on lugeda hageja osaks 2/3 ja kostja osaks 1/3 korteriomandi x, Tallinnas turuväärtusest. Hageja väidetega selles, et kohus oleks pidanud jätma kinnistu Raplamaal, Kohila vallas, x (krunt nr 15) hageja omandisse ja et kohus on ületanud nõude piire, tehes otsuse nõude osas, mida ei ole esitatud, tsiviilkolleegium ei nõustu. Asja materjalist nähtub, et kostja ei olnud nõus kinnistu jätmisega hagejale (kohtuotsuse lk 3) ja oli nõus tasuma hagejale kompensatsiooni poole kinnistu turuväärtuse ulatuses. Kohus leidis kolleegiumi arvates otsuses põhjendatult, et korteriomandi hagejale jätmine riivab intensiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, sest kostja kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud eluruumile ja tulenevalt poolte võrdse kohtlemise põhimõttest tuleb kinnistu jätta kostja omandisse. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud kinnistu on poolte ühisvara. Kinnistu jätmine kostjale ei kahjusta hageja õigusi ega huve, sest hagejal on elamispind olemas. Samas leiab kolleegium, et kohtu seisukoht selles, et puudub alus kõrvale kalduda poolte ühisvara esemeks oleva kinnistu jagamisel poolte võrdsuse põhimõttest PKS § 19 lg 2 p 3 alusel, on ekslik. Asjaolu, et kinnistu omandati hageja lahusvara arvel, saab arvestada PKS § 19 kohaselt osade suuruse määramisel ühisvara jagamisel. Asja materjalist nähtub, et hageja oli aiandusühistu liikmeks vastu võetud (19.01.1988.a) enne abielu sõlmimist ja ta oli tasunud ka ühistu liikmemaksu. Kinnistu omanikuna kanti hageja kinnistusraamatusse 11.03.1998.a. Asjaolu, et hageja oli tasunud valdava osa vaidlusaluse kinnistu osamaksudest enne abiellumist, seega oma lahusvara arvel, annab kolleegiumi arvates aluse kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest PKS § 19 lg 2 p 3 alusel ja lugeda hageja osaks 2/3 ja kostja osaks 1/3 kinnistu turuväärtusest (300 000 krooni). 9 Ebaõige on apellandi etteheide kohtule, et kohus jättis hagejalt kostja kasuks välja mõistetava rahalise hüvituse väljamõistmisel arvestamata poolte ühisvarana kostja arveldusarvel olnud 5000 eurot, mille kostja peale abielusuhete lõppemist pangast välja võttis ja mille võrra kostja osa ühisvaras suurenes. Kohus on otsuses (kohtuotsuse lk 7) arvestanud kostjale jääva ühisvara väärtuse hulka 5000 eurot, vastavalt Eesti Panga kursile kohtuotsuse tegemise aja seisuga ja vastavalt sellele vähendanud PKS § 19 lg 4 kohaselt hagejalt kostja kasuks väljamõistetava rahalise hüvitise suurust. Kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse (PKS § 19 lg 4). Et hagejal on õigus saada kostjalt hüvitist kinnistu Raplamaal, Kohila vallas, x asuvas AÜ-s x (krunt nr 15) turuväärtusest 2/3 ulatuses, s.o. 200 000 krooni, ja kostjal on õigus saada hagejalt hüvitist korteriomandi x, Tallinnas turuväärtusest 1/3 ulatuses, s.o. 333 333 krooni, tuleb hagejal kostjale hüvitada enamsaadud kinnisvara väärtuse arvel 133 333 krooni. Et poolte omandisse jäetud ülejäänud ühisvara väärtuseks otsuse kohaselt on 219 030 krooni ja selles osas vaidlus puudub, moodustab kummalegi poolele jääva ühisvara osa väärtus 109 515 krooni ja kostja peab enamsaadu arvel hüvitama hagejale enamsaadu arvel 60 215 krooni. Et ühisvara jagamisel ringkonnakohtu otsuse järgi osutub hagejale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, kuulub hagejalt PKS § 19 lg 4 alusel kostjale väljamõistmisele rahaline hüvitus 73 118 (133 333-60 215) krooni. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 sätestab, et enne 01.01.2006.a alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud seaduses sätestatut. Kuni 31.12.2005.a kehtinud

§ 60

lg 1 kohaselt hagi osalisel rahuldamisel mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti ja lg 8 kohaselt jaotatakse apellatsioonimenetluse kohtukulud samadel alustel.

§ 46

p 2 järgi kuuluvad kohtukulude koosseisu asja läbivaatamiskulud.

§ 52p 4 kohaselt on asja läbivaatamiskuludeks õigusabikulud.

Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda (

§ 163lg 1 1.

lause). Hageja taotleb apellatsiooniastmes tasutud riigilõivu 44 750 krooni ja õigusabikulude summas 47 167.26 krooni väljamõistmist kostjalt. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega, jätab kolleegium poolte õigusabikulud kummagi poole enda kanda. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista riigilõiv proportsionaalselt hagi rahuldatud osale (2/3 ulatuses), so 31 449 krooni. Gaida Kivinurm Mare Merimaa Urmas Reinola 10