) § 118 lg 1 p 1 kohaselt taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai teada olulisest lepingu rikkumisest või pidi sellest teada saama. Mõistlikuks ei saa pidada lepingust taganemist alles 04.05.2005, ehk kaks kuud pärast väidetavat lepingu rikkumist. Samuti pidanuks kostja lepingu lisaks oleva Eesti Filmi Sihtasutuse Toetuste eraldamise eeskirja (eeskirja) p 83 kohaselt lepingu lõpetamisest teatama hagejale kirjalikult vähemalt kaks nädalat ette, mida kostja aga ei teinud. Kuna kostja poolt lepingust taganemine on tühine, siis pole leping taganemisega lõppenud. Sellest tuleneb, et kostja peab täitma lepingust tulenevaid kohustusi ning kostja on kohustatud tasuma hagejale toetuslepinguga ettenähtud proportsionaalse osa mängufilmi „Rehepapp“ tootmiseks tehtud nendest kulutustest, mis olid hageja poolt juba kantud 04.05.2005 seisuga, st 454 352, 34 krooni. Kostja hagi ei tunnistanud. TsÜS § 38 alusel nõuet esitama õigustatud isikute ring on piiratud juriidilise isiku sisesuhetes osalevate isikutega. Hageja ei ole kostja juhatuse ega nõukogu liige. Kostja sisesuhtes vastuvõetud otsus ei mõjuta võlaõiguslikust suhtest tuleneda 2
Kuna kostjal oli seadusest ja lepingust tulenev õigus toetusleping hagejapoolse rikkumise tõttu lõpetada (lepingust taganeda) ning toetuslepingust taganemine toimus vastavalt
ja lepingu nõuetele, siis oli kostjapoolne lepingu lõpetamine õiguspärane. Seega lõppes toetusleping taganemisavalduse kättesaamisega ning lepingust tulenevad kohustused ei ole täitmiseks kohustuslikud. Kostjal on lepingu p-st 17.5 ja eeskirja p-st 81 tulenevalt õigus nõuda toetuse täies ulatuses tagasimaksmist. Hagejapoolse lepingurikkumise alusel teostatud toetuslepingust taganemise korral ei pea kostja osalema hageja poolt enne lepingu lõppemist kantud kulutuste kandmisel. Kostjal tekkis lepingust taganemisel toetussumma tagastamise nõudeõigus ning hageja tunnustas seda nõuet toetussumma tagastamisega. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ning tunnistas kehtetuks Eesti Filmi Sihtasutuse juhatuse 04.05.2005 otsuse hageja ja kostja vahelise lepingu nr MF2005/02TT lõpetamise kohta ja tunnistas tühiseks Eesti Filmi Sihtasutuse poolse lepingust taganemise ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 454 352, 34 krooni ja menetluskulud kokku 22 717, 60 krooni.
lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine), lg 4 kohaselt lepingust taganemine kohustuse täitmiseks käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata ei ole lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida. Arvestades seda, et lepingust võib teine pool taganeda üksnes siis ilma täiendavat tähtaega andmata kui kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu, ei ole kostja taganenud lepingust korrektselt, sest hagejale ei ole antud täiendavat tähtaega, et lepingu täitmiseks teha kõik, mis tema võimuses. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks rikkunud kohustust (st valmistada film) tahtlikult. Ei saa panna hagejale sellist kohustust, et film tuleb teostada selliselt, et seal osaleksid lepingus ette nähtud isikud isegi siis, kui nimetatud isikutel pole selleks vajalikke isikuomadusi ning nad on nõus sellest tööst ise loobuma. Kostja ei andnud hagejale aega uute režissööride leidmiseks, vaid leidis, et filmi režissööriks sobib ainult R. Sarnet. Seega ei ole kostja lepingust taganenud, kuna järgimata on seaduses ette nähtud nõuded. Hageja ei pea kandma vastutust selle eest, et kostja ebaseaduslikult taganeb lepingust. 3
lg 2 kohaselt kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.
lg 5 kohaselt lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Tagastamisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-des 189-191 sätestatut. Enne 03.03.2005 ei olnud põhjust arvata, et võtteid ei toimu. Ei hageja ega kostja ei olnud teadlikud, et R. Sarnet ei ole võimeline peale 3. märtsi võtetega alustama. Kostja peaks lepingust taganemisel tasuma oma võlgnevuse hagejale. Ka sellisel juhul, kui öeldakse leping üles, on õigus saada tasu. Kooskõlas kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS §-de 46 p 1 ja 60 lg 1 tuleb hageja kohtukulud jätta kostja kanda. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest; hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni 5% hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Kuna hagi hinnaks on 454 352, 34 krooni, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele õigusabikulu summas 22 717, 60 krooni. 4
ja selle alusel sõlmitud lepingule ei põhista sisesuhtes vastuvõetud otsuse väidetavat vastuolu seaduse ning põhikirjaga, sest need normid ei reguleeri juriidilise isiku sisesuhet. Seega on kohtuotsus kõnealuses osas täielikult põhjendamata. Kohtuotsuses pole esitatud kostja juhatuse 04.05.2005 otsuse väidetava õigusvastasuse aluseid ning vastava juhatuse otsuse kehtetuks tunnistamist õigustavat hageja kaitsetväärivat huvi. Tegemist ei ole lepingulises suhtes tehtud tahteavalduse tühisuse tuvastamise nõudega, sest sellise nõude rahuldas kohus eraldi. Kohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 132 lg 2 ja
Kohus asus ebaõigele seisukohale, et hageja ei vastuta oma lepingust tulenevat kohustuste täitmata jätmise eest. Hageja (töövõtja) vastutab kokkulepitud töö tegemata jätmise eest ka siis, kui tegemata jätmine on põhjustatud hageja poolt lepingu täitmiseks kasutatud isiku (allhankija) kohustuste väidetavast mittetäitmisest. Hagejapoolne lepingurikkumine oli süüline. Lepingus kokkulepitud režissööri asendamine ei ole vabandatav. Isegi kui režissööri vahetamine oleks vabandatav, siis ei mõjuta see kostja õigust lepingust taganeda ega anna hagejale õigust nõuda kostjalt raha tasumist. Esiteks, hageja pidi tootma kokkulepitud filmi. Hageja kohustus lepinguga kasutama filmi tootmisel isiklikult R. Sarnetit. Sellist lubadust saab käsitleda garantiikohustusena - töövõtja vastutab TsÜS § 132 lg 2 alusel ka enda poolt lepingu täitmisel käsutatud isiku ning alltöövõtja poolt põhjustatud lepingurikkumise eest. Lisaks puudub poolte vahel vaidlus, et hageja ise lõpetas töövõtulepingu hageja alltöövõtjaks olnud režissööriga. Lepingu lõpetamine ei saanud juhtuda kogemata. Mitmeleheküljelise lepingu lõpetamise avalduse koostamine saab olla ainult tahtlik tegevus. Seega lõpetas hageja lepingu R. Sarnetiga tahtlikult. Suhtes kostjaga on selline alltöövõtulepingu lõpetamine käsitletav lepingu täitmise võimatuse pöördumatu ja tahtliku 5
lg 2 tulenes kostja õigus keelduda režissööri asendamisest ka
lg 1.
lg l kohaselt võib võlausaldaja isikliku iseloomuga kohustuse korral nõuda selle täitmist eksklusiivselt esialgu kokkulepitud isiku poolt. Isikliku iseloomuga kohustused on ennekõike kunsti-, kirjanduse- jms autoriõigustega kaitstavate teoste loomisega seonduvad kohustused. Kunstilise soorituse teostamisele suunatud lepingu sõlmimisel silmas peetud eesmärgi saavutamine ei ole võimalik esialgu kokkulepitud kunstniku asendamisega teise samavõrra või isegi rohkem tunnustatud või enamtunnustatud režissööriga, kuna erinevate kunstnike loome tulemus on vaieldamatult erinev. Seetõttu annab mh
lg l võlausaldajale õiguse keelduda esialgu kokkulepitud autori asemel kolmanda isiku poolt või tema kaasabil pakutavast isikliku iseloomuga kohustuse täitmisest. Kostja ei pidanud nõustuma režissööri asendamisega. Seetõttu on ainetud ja asjasse puutumatud hageja paljasõnalised väited, et väidetavalt hageja pakkus lepingu täitmist teiste 6
Üldisest pacta sunt servanda põhimõttest,
lg l ning lepingu punktist 17.3 tulenevalt puudus hagejal õigus muuta ühepoolselt lepingu tingimusi. Seega puudus hagejal õigus asendada lepingus kokkulepitud režissööri. 04.03.2005 teatas hageja kostjale sõnamurdlikult, et tema on töövõtulepingu R. Sarnetiga lõpetanud. Seega sai kostjale 04.03.2005 lõplikult teatavaks, et hageja ei täida lepingus kokkulepitud filmi tootmise kohustust ning rikub sellega lepingu p 17.1. Kuna kokkulepped režissööri osas olid lepingu olulisteks tingimusteks, siis oli vastava lepingulise kohustuse rikkumine oluliseks lepingurikkumiseks
Selle rikkumise tulemusel ei vastanud filmi kunstiline tase lepingu tingimustele ning kostja jäi olulisel määral ilma lepingust loodetud tulemusest. Lepingu rikkumise ilmnemisel alustasid pooled läbirääkimisi lepingu rikkumise kõrvaldamise võimaluste leidmiseks. Läbirääkimiste käigus nõudis kostja hagejalt lepingu täitmist ning R. Sarneti taaskaasamist filmiprojekti režissööri ning stsenaristina. Kostja määras 04.03.2005 ja 15.04.2005 hagejale tähtajad rikkumise kõrvaldamiseks. Hageja keeldus enne rikkumise kõrvaldamiseks määratud tähtaja möödumist lepingu täitmisest ning teatas 21.04.2005 kirjas kostjale lepingust tuleneva filmi tootmise kohustuse mittetäitmisest. Lisaks kinnitas hageja, et lepingu täitmine pole võimalik ka tulevikus. Lepingu täitmata jätmine
alusel kohustuse täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul ning täitmisest keeldumise teate esitamine on lepingu oluline rikkumine
Isegi, kui lepingu rikkumine oleks vabandatav, siis ikkagi oli kostjal
alusel õigus lepingust taganeda ning nõuda lepingu alusel makstud summade tagastamist. Lepingu rikkumise vabandatavusele tuginemine oleks asjakohane üksnes siis, kui kostja oleks esitanud hageja vastu kahju hüvitamise nõude. Kostja ei ole sellist nõuet esitanud. Hageja teatas, et ta ei täida lepingust tulenevat kohustust ning kostjal tekkis seaduse (
lg 4, § 116 lg l ja lg 2 p 5) ja lepingu (eeskirja p 81.1 ja 81.2) alusel õigus lepingust taganeda. Samasisuline õigus tekkis kostjal ka lepingu p 17.5 ning eeskirja p 81 alusel (eeskiri nimetab lepingu rikkumise korral käsutatavat lepingu lõpetamisele suunatud õiguskaitsevahendit lepingu ülesütlemiseks - pole oluline, kuidas pooled on lepingu lõpetamise alust omavahelises suhtes ise nimetanud, korrektse kvalifikatsiooni omistamine on kohtu pädevus). Seega oli kostjal õiguspärane alus lepingust taganemiseks. Taganemine toimus vastavalt
ja lepingu nõuetele. Leping lõppes kostja esitatud taganemisavalduse hageja poolt kättesaamisega ning lepingust tulenevad kohustused ei ole lepingu lõppemise tõttu täitmiseks kohustuslikud. Puuduvad alused taganemise tühiseks tunnistamiseks või taganemise mittetoimunuks lugemiseks. Kostja taganes lepingust materiaalselt ja formaalselt õiguspäraselt. Kostja esitas viivitamatult peale hagejapoolse lepingu rikkumise heastamise võimatuse ilmnemist kirjaliku avalduse, milles oli fikseeritud lepingu lõpetamise tahe. Muid nõudeid taganemisele seadusest ei tulene. Kohtu seisukoht täiendavate nõuete olemasolu kohta on põhjendamata ja ebaõige. Hageja lepingurikkumise tõttu jäi kostja olulisel määral ilma lepingu alusel loodetust (
lg 2 p l ja 2); lisaks lepingu rikkumisele teatas hageja 21.04.2005 kirjaga kostjale lepingu nõuetekohasest täitmisest keeldumisest (
Sellest tulenevalt oli kostjal õigus käsutada
Järelikult on hageja väited lepingu lõpetamise faktiliste aluste puudumise kohta ebaõiged. Leping oli suunatud konkreetse kokkulepitud filmi tootmisele. Lepingust ei tulnud pooltele püsivaid ega korduvaid kohustusi. Ka hageja ise on lepingut käsitlenud samasena
See, et filmi tootmine võtab aega, ei muuda ühekordset filmi tootmisele suunatud õigussuhet kestvussuhteks. Ühe konkreetse töö tegemisele suunatud töövõtuleping ei ole kestvusleping (Riigikohtu lahend 3-2-1-60-05). Kuna leping pole kestvusleping, siis ei ole
lg l alusel lõpetamisele
Taganemine on ainumõeldav õiguskaitsevahend töövõtulepingu rikkumise korral (ülesütlemine on
Järelikult maakohtu seisukoht lepingust kostja poolt taganemise materiaalõiguslike aluste puudumise kohta on ebaõige.
sätestatud õiguskaitsevahendite rakendamise kord ja tagajärjed ei sõltu sellest, kas rakendatakse
jj (taganemine) või
Sealjuures pole ka oluline, kuidas lepingupooled ise on lepingu lõpetamist nimetanud; lepingu lõpetamise tagajärjed tulenevad lõpetamise sisulisest kvalifikatsioonist, mitte aga lõpetamise avaldusel käsutatud terminoloogiast.
kohaselt on võlgniku kohustuse rikkumise korral taganemine ja ülesütlemine võrdväärsed õiguskaitsevahendid. Nende rakendamise eeldused ja tagajärjed on samad - lepingu lõpetamisel olulise lepingurikkumise alusel vabanevad pooled kohustuste edasisest täitmisest. Võlgnik peab võlausaldaja nõudel nii ülesütlemise kui ka taganemise korral tagastama lepingu alusel saadu (vastavalt
lg l ning
Lepingu lisaks oleva kostja toetuste eraldamise eeskirja p-d 81 ja 82 sätestavad selgesõnalise kohustuse tagastada lepingu alusel makstud summa. Seega on raha tagastamise alused konkreetsel juhul juba lepingus täpselt määratletud. Seega on alusetu ja asjakohatu hageja seisukoht, et kui hinnata leping taganemise asemel ülesöelduks, siis puudunuks kostjal õigus nõuda enne lepingu lõpetamist (ülesütlemist) käsutatud toetuse summade tagastamist. Seega on vaidlus selle üle, kas lepingust on võimalik taganeda või on seda võimalik üles öelda, asjakohatu ning hagi õige lahendamise seisukohalt ebaoluline. Kostja taganes lepingust seaduses sätestatud korda järgides; ka ülesütlemise korral kuulunuks järgimisele samasugune kord. Esiteks
ei sätesta taganemisele ega ülesütlemisele kohustuslikku korda. Lepingust taganemine võib olla isegi järelduslik; see võib kaudselt tuleneda ka muust tahteavaldusest – nt kahju hüvitamise või lepingu alusel saadu tagastamise nõudest (Riigikohtu 12.06.2006 lahend 3-2-l-50-06 ja 19.04.2006 lahend 3-2-l-29-06). Nii tagamine kui ka ülesütlemine ei eelda formaliseeritud korra järgimist, vaid piisab ainult selge lepingu lõpetamisele suunatud tahte väljendamisest. See tahe oli väljendatud hiljemalt kostja 04.05.2005 kirjas nr 66/12-2005. Hageja ja maakohtu seisukohad lepingust taganemise vorminõuete rikkumise kohta on ebaõiged. Lisaks, kostjapoolsele lepingust taganemisele eelnes poolte vahel üle ühe kuu kestnud lepingu rikkumise heastamise saavutamisele suunatud kirjavahetus ning läbirääkimised. Sellest ilmnes kostja selge tahe lepingu olulise rikkumise hagejapoolsest heastamisest keeldumise korral leping lõpetada ning lepingu lõpetamise rajanemine hagejapoolsel lepingurikkumisel. Ka hageja kirjadest on näha, et talle oli arusaadav kostja poolt lepingu rikkumisena käsitletud tegevuse sisu (lepingu rikkumine filmi võtetega alustamise ning režissööri osas). Seega oli taganemisavaldus vaieldamatult õiguspärane. Kuna
kohaselt toimub nii lepingust taganemine kui ka selle ülesütlemine täpselt samas korras ja sellel on täpselt samad tagajärjed (
ja § 196 lg 4), siis pole oluline, kas kvalifitseerida kostja poolt hagejapoolse lepingurikkumise alusel lepingu lõpetamine lepingust taganemiseks või lepingu ülesütlemiseks. Kostja tegi lepingu lõpetamise avalduse õigeaegselt, so mõistliku aja jooksul peale lepingu rikkumise heastamisele suunatud läbirääkimiste ebaõnnestumist ning hagejapoolset lepingu edasisest täitmisest keeldumist. Peale lepingu rikkumisest teadasaamist pidasid pooled läbirääkimisi lepingulise kohustuse rikkumise heastamise võimaluste leidmiseks. Heastamisest keeldumise järgselt teavitas kostja koheselt hagejat lepingust taganemise kavatsusest. Hageja ei ole ka varasemalt väitnud, et lepingu lõpetamise tahteavaldus oleks esitatud hilinemisega. Seega toimus lepingust taganemine mõistliku aja jooksul lepingu rikkumisest ja selle heastamisest keeldumisest teadasaamisest. Seega vastas kostjapoolne lepingu lõpetamine (taganemine) kõigile
lg 2 ja 3 sätestatud nõudeõiguse tekkimise faktilised eeldused (töö valmimine, töö kasvõi osaline üleandmine) ei ole täidetud. Hageja ei saavutanud lepingus kokkulepitud eesmärki (film ei valminud). Hageja poolt väidetavalt teostatud töö on kostjale kasutuskõlbmatu ning seda ei ole kostjale üle antud. Hageja ei ole teostanud lepingus kokkulepitud tööd asjaolude tõttu, mille eest TsÜS § 132 lg 2 alusel vastutab hageja. Seetõttu hagejal ei oleks kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise nõudeõigust isegi olukorras, kus leping oleks kehtiv. Lisaks on kostjal selgesõnaline lepinguline alus nõuda tasu tagastamist (
lg 1 ja § 637 lg 3-5, lepingu p 17.5, eeskirja p 81 rikkumine).
Töövõtulepingu puhul saab hageja ehk töövõtja nõuda tasu maksmist ainult siis, kui ta on teostatud tööd kostjale üle andnud ning kostja on töö vastu võtnud. Hageja ei ole lepingu alusel teostatud töid kostjale üle andnud ega vastuvõtmiseks pakkunud. Seega puudub lepingu alusel teostatud tööde eest tasumise eeldus
Lisaks on Riigikohus 28.03.2006 lahendis 3-2-1-16-06 asunud seisukohale, et isegi tööde vastuvõtmiseks pakkumise korral on tellijal tööde kasutuskõlbmatuse korral õigus täies ulatuses keelduda töö vastuvõtmisest ning selle eest tasumisest. Puudub vaidlus, et lepingu täitmisest ei ole kostja kasutatavat tulemust saanud; hageja poolt teostatud tööd on kostjale täiesti kasutud. Seega oleks kostjal õigus keelduda vastuvõtmisest isegi siis, kui hageja oleks töid vastuvõtmiseks pakkunud. Kostjale kulutuste hüvitamise kohustuse asetamine oleks otseses vastuolus
See tooks kaasa olukorra, kus kostja ei ole lepingust loodetud saanud, samas hüvitatakse hagejale lepingu ebakohaseks täitmiseks tehtud kulutused. Hageja seisukoha aktsepteerimisel peaks kostja katma 42,85% hageja poolt tehtud kulutustest sõltumata sellest, kas kulutused tehakse lepingus kokkulepitud tingimustele vastava või nendele mittevastava töö tegemiseks/ filmi tootmiseks. Selline seisukoht on absurdne ja vastuolus lepingu ja töövõtulepingu eesmärgiga (raha maksmine kokkulepitud eesmärgi saavutamise eest). Lepingu täitmata jätmise korral ei pea kostja lepingu alusel lepingu täitmiseks tasutud summade tagasinõudmiseks teostama audiitorkontrolli. Eeskirja p 78 ettenähtud audiitorkontroll on nõutav olukorras, kus leping on täidetud (film valminud), kuid tekkib kahtlus kõigi töövõtja poolt esitatud kuluarvete asjakohasuses ja põhjendatuses. Käeolevas vaidluses ei ole lepingu ese valminud ega kostjale üle antud. Seega polegi võimalik audiitorkontrolli teostada. Lisaks annab eeskirja p 81 kostjale tasu tagastamise nõudeõiguse ilma audiitorkontrolli vajaduseta (eeskirja p 78, 81 ebaõige kohaldamine,
Kohus lähtus rahalise nõude rahuldamisel ebaõigesti
Selle normi kohaldamine on lepinguga vastuolus. Kostjal on lepingu p 17.5 ja eeskirja p 81 tulenevalt õigus nõuda toetuse täies ulatuses tagasimaksmist. Lepingu alusel tasutud summade tagastamise kohustus hagejapoolse lepingurikkumise ja lepingu täitmisest keeldumise korral tuleneb ka eeskirja p 87. Seega on kostjal lepingust tulenev iseseisev lepinguline alus nõuda hagejalt lepingu lõpetamisel tasu täies ulatuses tagasimaksmist. Hageja on seda kohustust tunnistanud ning lepingu alusel saadud summad õiguspäraselt ja lõplikult kostjale tagastanud. Kuna hagejal oli lepinguline kohustus lepingu alusel saadu tagastada, siis loogiliselt ei saa ta nõuda kostjalt osalemist enne hagejapoolsest rikkumisest põhjustatud lepingu lõppemist tekkinud kulude kandmises. Hageja ei ole tõendanud oma nõude rahalist suurust, kuluarvete tasumist. Vastuseks hagejapoolsele võla tasumise nõudele esitas kostja 10.04.2006 selged ja hageja poolt menetluse käigus ümberlükkamata jäänud vastuväited (hageja ei ole tõendanud kulutuste faktilist kandmist, kuluarvete tasumist, kulude seotust filmiprojektiga jne). Hageja ei ole tõendanud: kuludokumentidena esitatud arvete tasumist hageja pool (arved ei tõenda iseenesest nende arvete tasumist); kuludokumentidel märgitud kaupade ja teenuste saamist hageja poolt (puuduvad tõendid kaupade, teenuste vastuvõtmise kohta); kuludokumentidel märgitud kulude asjakohasust ning otstarbekust; kuludokumentidel märgitud kulude seotust lepingu esemega (kuludokument ei 9
) § 118 lg 1 p 1 kohaselt taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai teada olulisest lepingu rikkumisest või pidi sellest teada saama. Mõistlikuks 11
Oluliseks toetuslepingu tingimuse rikkumiseks on p.7.4 rikkumine, mille kohaselt pidi hageja tootma filmi, mille filmirežissööriks ja stsenaristiks on Rainer Sarnet, kuid hageja seda nõuet ei täitnud. Samuti leidis kostja, et toetuslepingust taganemine on õiguslikult põhjendatud ka
Maakohus ei ole hagiavalduses toodud asjaoludele hinnangut andnud ega andnud hinnangut ka kostja poolt hagile esitatud vastuväidetele. Need vastuväited on toodud kaebuses p-des 9.2.1-9.2.6. Põhjendatud on ka kaebuses toodud väide, mille kohaselt maakohus ei ole motiveerinud otsust osas, kus maakohus tuvastas, et R. Sarnet ei olnudki režissöörina võimeline filmi lavastama. Kostja on korduvalt rõhutanud, et R. Sarneti osalemine mängufilmi „Rehepapp“ režissöörina ja stsenaristina, oli toetuslepingu oluliseks tingimuseks ja seda hageja rikkus, kui lõpetas lepingu R. Sarnetiga. Kaebuses märgitakse õigesti, et sellele asjaolule ei ole maakohus hinnangut andnud, vaid on paljasõnaliselt väitnud nagu oleks kostja korraldanud R. Sarneti lepingust taganemise. Kuidas maakohus sellisele järeldusele jõudis, seda otsuse põhjendavast osast ei selgu. Kostja leiab, et režissööri vahetamine ei olnud võimalik, kuna kostja nõustus toetusraha maksma vaid tingimusel, et mängufilmi režissööriks oleks R. Sarnet. Maakohus on rahalise nõude osas hagi rahuldamisel jätnud tähelepanuta toetuslepingu p-i 17.5 ja Eeskirjade p-i 81, kus pooled on kokku leppinud poolte käitumise juhuks, kui hageja rikub lepingut. Nimetatu alusel peab hageja tagastama lepingu rikkumisel kostjale viimase poolt väljamakstud summad. Kostja on kaebuses märkinud, et hageja tagastas juba väljamakstud summad peale seda, kui kostja lepingu üles ütles. Maakohtu otsusest ei nähtu, milliste tõenditega on hageja rahaline nõue tõendatud ja millise lepingupunkti alusel on võimalik hageja nõue rahuldada. Kostja on läbivalt menetluse jooksul väitnud, et hageja ei ole esitanud nõuet põhistavaid tõendeid. Hagiavalduses on hageja viidanud vaid lisale nr. 6, mis on hageja enda poolt koostatud tabel (t.l.27-32). Ülaltoodu alusel on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme viies eelmenetluse läbi puudulikult, kuna ei ole tuvastanud vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid ja on osaliselt teinud seda ebaõigesti; ei ole andnud hinnangut kostja vastuväidetele ja ei ole andnud hinnangut asjas kogutud tõenditele, siis tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine on muuhulgas põhjendatud ka sellega, et paljude tõendite esmakordse hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude tuvastamisel, peab pooltele olema tagatud PS §-ga 24 lg 5 ja TsMS § -ga 688 lg 3 ja 4 antud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Taotlused kohtukulude hüvitamiseks vaadatakse läbi maakohtus asja uuel arutamisel. Apellatsioonkaebus rahuldada. R. Allikvere U. Loonurm E. Liiv 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.