) § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat, maksusumma tahtliku tasumata jätmise või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Alates 01.07.2002 kehtiv
lg 1 p 3 sätestab, et maksusumma määramise aegumine peatub revisjoni ajaks, alates revisjoni alustamise päevast kuni revisjonitulemuste põhjal tehtud maksuotsuse kättetoimetamise päevani. Seega ei ole maksusumma määramise aegumine seotud revisjonitoimingute lõpetamisega maksuhalduri poolt, vaid otsustuse tegemisega maksukohustuse muutmise osas, s.t maksuotsuse tegemisega. Antud juhul alustati tulu- ja sotsiaalmaksu kontrollimist märtsis 2002, seega kuni 01.07.2002 kehtinud maksukorralduse seaduse kehtimise ajal. Revisjoni käibemaksu kontrollimise osas alustas maksuhaldur aga 16.09.2002, andes nimetatud kuupäeval
kohase revisjonikorralduse käibemaksu osas revisjoni alustamise kohta, seega on revisjoni käibemaksu osas alustatud enne
Kuna tulenevalt
lg 1 p 3 peatub revisjoni korral maksu määramise aegumine kuni revisjonitulemuste põhjal tehtud maksuotsuse kättetoimetamise päevani, ei ole asjakohane kaebaja väide, et tegelikult lõppes revisjon AS XXX suhtes juba 2003.aasta jaanuaris, mil maksuhaldur tegi viimased revisjonitoimingud. Kohus leiab, et kaebaja väide ei ole ka sisuliselt õige, sest kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on maksuhaldur teinud revisjonitoiminguid ka 2004.aastal (päringud Tartu Linnavalitsusele AS XXX poolt osutatud teenuste kohta, täiendavate maksuanalüüside teostamine jne) ning 2005.aastal viibis maksuotsuse tegemine seetõttu, et oli vaja pikendada AS-le XXX antavat tähtaega revisjoniakti osas eriarvamuse esitamiseks. Tulenevalt
lõikes 1 sätestatust, kohaldatakse
§-s 99 aegumise peatumise kohta sätestatut enne
jõustumist kulgema hakanud aegumise suhtes, kui aegumise peatumise põhjustanud asjaolu tekkis pärast
jõustumist. 3 Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et antud juhul toimus revisjoni alustamine peale
jõustumist, seega esinevad aegumise peatumist tingivad asjaolud vastavalt
§-le 99 ning käibemaksu osas tahtluse tuvastamine ei ole vajalik. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et
lg 1 p 3 seob aegumise peatumise lõppemise üheseltmõistetavalt maksuotsuse kättetoimetamise ajaga ning revisjonitoimingute lõpetamise aeg ei oma aegumise peatumise osas tähendust. Maksuhaldur on toiminud õigesti, pidades tahtluse tõendamist maksuotsuses vajalikuks seetõttu, et kuni 01.07.2002 kehtinud maksukorralduse seadus aegumistähtaja peatumist ei sätestanud, seega jätkus aegumistähtaja kulgemine tulu- ja sotsiaalmaksu määramise osas kogu kontrollimise vältel. Kohus on seisukohal, et maksuhaldur, kvalifitseerides maksuotsuses AS XXX käitumise tahtlikuks, on oluline tulumaksu määramise osas, kuid ei mõjuta
§-s 99 sätestatud maksu määramise aegumise peatamise tingimusi käibemaksu tasumise kontrollimiseks 15.09.2002 alustatud revisjoni ajal. Viide tahtlusele ei välista asjaolu, et arvestades maksu määramise aegumistähtaja peatumise seaduslikke tingimusi, on käesolevas asjas käibemaksu määramine toimunud kolmeaastase tähtaja jooksul, mil tahtluse tõendamine ei ole seadusega nõutav. Kaebaja väide, et kuivõrd maksuotsus on tahtluse osas põhjendamata, ei saa aluseks võtta 6aastast aegumistähtaega ning seega on maksusumma määramine aegunud, ei ole õige. Vaidlustatud maksuotsuses on maksuhaldur jõudnud seisukohale, et tuvastamist on leidnud maksukohustuslase poolt tahtlik maksude tasumisest kõrvalehoidmine, kuna ettevõte on deklareerinud tasumisele kuuluvat käibemaksu väiksemana ja jätnud tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt deklareerimata. Teadlikult on suurendatud soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu, mis on seadusega lubatud maha arvata, et vähendada tasumisele kuuluvat käibemaksu, kuigi tegelikkuses ei ole mingeid kaupu ja teenust teistelt registreeritud maksukohustuslastelt saadud ning on tehtud nõuetele mittevastavate arvete alusel ja tuvastamata isikutele väljamakseid. AS XXX raamatupidamise dokumentide kontrollimisel maksustamisperioodide jaanuar 1999 kuni detsember 2001 kohta tegi maksuhaldur kindaks, et nende hulgas olid OÜ Normafex, OÜ Aprikossa, OÜ Aristent, OÜ Autosus, OÜ Miseli Puit ja OÜ Reppel rekvisiitidega arved. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja maksuotsuse tegemisel lähtunud eelnimetatud osaühingute kohta teadaolevast informatsioonist majandustegevuse kohta ja juhatuse liikmetelt võetud seletustest ning AS XXX juhatuse liikmelt võetud seletusest, samuti on vastustaja võrrelnud ASlt XXX pidevalt ja suures mahus elektritööde teenuste ostjatele esitatud teostatud tööde ja kulutatud elektrimaterjalide akte osaühingutelt Aprikossa, Aristent, Autosus, Miseli Puit ja Reppel rekvisiitidega arvetel nimetatud elektrikaupadega. Maksuhaldur asus seisukohale, et osaühingute Normafex, Aprikossa, Aristent, Autosus, Miseli Puit ja Reppel rekvisiitidega arvete alusel kajastatud tehingute toimumine AS XXX ja eelnimetatud osaühinguute vahel ning arvetel näidatud kaupade ja teenuste kasutamine AS XXX ettevõtluses ei ole tõendatud, kuna AS XXX ei ole oma raamatupidamis- ja maksuarvestust korraldanud selliselt, et olnuks võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seiskohast tähendust omavatest asjaoludest, sh tuludest, kuludest, varast ja kohustustest.
lg 3 kohaselt peab maksukohustuslase raamatupidamis- ja maksuarvestus olema korraldatud selliselt, et see võimaldaks mõistliku aja jooksul saada ülevaate tehingute 4 toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, sealhulgas tuludest, kuludest, varadest ja kohustustest. Kuna ei käibemaksuseadus ega ka maksukorralduse seadus ei sätesta kohustuslikku raamatupidamismeetodit, siis peab raamatupidamisarvestus võimaldama mõistliku aja jooksul saada ülevaate tehingute toimumisest ja maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest ning olema kooskõlas raamatupidamise seadusega. Antud juhul kasutas kaebaja raamatupidamisarvestuse pidamisel kulumeetodit, mis aga ei võimalda saada ülevaadet ettevõtte tuludest, kuludest ja varadest, ega ka tehingute toimumisest. Ei maksuhalduril ega kohtul ei ole võimalik aru saada, kellele ja millal on soetatud teenused ja kaubad, millal edasi müüdud või kas need on lattu seisma jäänud. AS-l XXX puudus ka täiendav dokumentatsioon, mis tõendaks konkreetse asja või teenuse kasutamist konkreetsele objektile, mis oleks seotud ettevõtlusega. Kuna ei ole võimalik tuvastada soetamisele järgneva tehingu toimumist, puudub ka ülevaade ettevõtte tegelikest kuludest. AS XXX esindaja T.Esse seletuse kohaselt ei jõudnud ta kõigi asjadega tegeleda, kuid ta ei ole teadlikult teinud selliseid tehinguid, mida teha ei tohtinud. Firmasid nad ei kontrollinud, mistõttu lendasid ka mõnikord alt, arveid väljastati vastavalt vajadusele ja kuigi ta täpselt ei mäleta, aga OÜ-ga Normafex olid kõik paberid korras (tl 91-92). Maksuhaldurile antud seletuses väidab aga T.Esse, et ta ei mäleta ja ei tea, kellega ta OÜ-st Normafex suhtles, väites, et OÜ Normafex töötaja käis ise teenust pakkumas, osutatud teenuste eest tasus ta ise sularahas. Kuid maksuhaldur on maksuotsuses tuvastanud, et AS XXX raamatupidamises on kajastatud OÜ Normafex nimel väljastatud arved aastatel 1999-2001, kuid OÜ Normafex ei ole Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuametile sitanud ühtegi käibedeklaratsiooni, samuti ei ole esitatud ei tulu- ega sotsiaalmaksu maksudeklaratsioone ega äriregistrile ühtegi majandusaasta aruannet. OÜ Normafex juhatuse liige Aleksei Kuzmin on surnud 09.11.1999 ja ettevõte äriregistrist kustutatud. Seega asub kohus seisukohale, et kohtuistungil AS XXX juhatuse liikme T.Esse antud seletus on põhimõtteliselt vastuoluline ja ei kinnita tehingute reaalset toimumist, kuna kontrolli algul antud seletustes väidab T.Esse, et oli ise otsene osaline tehingutes AS XXX nimel, hiljem aga väidab, et tema pisiasjadega ei tegelenud ja kõiki tehinguid vahendasid töötajad.
lg 2 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud pidama lisaks raamatupidamisarvestusele ka täiendavat arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta. Maksustamise seisukohast on oluline saada ülevaade kaebaja lao seisust, et hinnata näidatud tehingute reaalsust/võimalikkust ning käibe suurust. Kohtule esitatud asja materjalidest nähtuvalt ei pidanud AS XXX laoarvestust ega materjali ja muude kulude arvestust objektide lõikes, mis võimaldanuks hinnata soetatud kaupade/teenuste tegelikku soetamist, seotust ja kasutamist ettevõtluse tarbeks. Ka kohtuistungil ei leidnud kinnitust, kas ja millises ulatuses ostud vaidlusalustel juhtudel üldse aset on leidnud, mistõttu kohus asub seisukohale, et AS XXX raamatupidamisarvestus ja arvestus ei võimalda kontrollida soetatud teenuste ja kaupade edasist liikumist ja seotust ettevõtlusega. Kohus on seisukohal, et maksuhalduri väide, et maksukohustuslane oli teadlik tehingute mittetoimumisest, on tõendatud alljärgnevalt: 1) kuigi AS XXX esindaja väide, et tehingupartnerite leidmine toimus juhuslikult, st neid leidsid AS XXX töötajad, kelle kaudu toimus ka raha tasumine ja kauba vastuvõtmine, 5 kinnitavad kogutud tõendid vastupidist: iga äriühinguga on tehtud tehinguid ca 3 järjestikuse kuu jooksul, ühelgi vaidlusalusel arvel kajastatud summa ei ületa 50 000 krooni, kuigi arved on väljastatud vaid paaripäevaste vahedega ja ühe äriühinguga on tehtud tehinguid kokku kuni 680 000 krooni ulatuses (tl 72-78). Õige on maksuhalduri seisukoht, et selline korrapärasus viitab selgelt sellele, et kontrollitav kasutas nn varifirmade nimel väljastatud arveid süstemaatiliselt. 2) Kõigi vaieldavate tehingute puhul on väidetavalt tasutud sularahas. Arved on väljastatud sellistes summades, et tasumisele kuuluvad summad jäävad vahemikku 35 000-50 000 krooni. Õige on maksuhalduri seisukoht, et arvete vormistamine sellistes summades tingis kontrollitaval perioodil kehtinud käibemaksuseaduse § 18 lg 8, mille kohaselt ei olnud käibemaksu mahaarvamine lubatud juhul, kui kauba või teenuse maksustatav väärtus ühe tehingu kohta ületas 50 000 krooni ja selle eest tasuti sularahas. 3) Maksukohustuslane viitab korduvalt, et oli kohustatud pakkuma tema poolt tehtavatele töödele garantiid, kuid samas ei andnud kontrollimise käigus ega ka kohtuistungil mõistlikku selgitust, kuidas ta kindlustas võimalikku riski, kui ei kontrollinud väidetavate tehingupartnerite tausta ega esindajate volitusi. Õige on maksuhalduri seisukoht, et igasugune normaalne äritegevus eeldab tehingupartnerite kontrollimist oma riskide maandamiseks, kuid AS XXX tegevusest seda ei ilmne. Seega asus maksuhaldur põhjendatult seisukohale, et maksukohustuslane on teadlikult jätnud täitmata raamatupidamis- ja maksuarvestuse pidamise kohustuse, tekitades sellega olukorra, kus maksuhalduril on võimatu saada ülevaadet maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, sealhulgas tuludest, kuludest, varadest ja kohustustest.
kohaselt eeldatakse maksukohustuslase kogutud ja esitatud tõendite õigsust ning maksuhaldur lähtubki maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase raamatupidamise arvestusest ja muust enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Alles siis kui maksuhalduril tekib kahtlus nende andmete õigsuses, hakkab maksuhaldur koguma täiendavaid tõendeid. Ka riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on oma 06.03.2002 otsuses asjas nr 3-41-1-02 punktis 16 asunud seisukohale, et käibe toimumisel ei ole arve tasumisega mingit seost, sest käibe toimumine on kauba või teenuse reaalne üleandmine, mitte tasumine. Arve tasumata jätmine võib olla vaid üheks tõendiks tehingu mittetoimumise kohta. Samuti võib suure summa tasumine sularahas olla üheks tõendiks selle kohta, et tehing on fiktiivne. Sellisel juhul on maksuametil võimalik tõendeid kogumis hinnates tuvastada tehingu mittetoimumine ning seega ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse puudumine. Antud juhul on maksuhaldur asunud õigesti seisukohale, et maksuotsus olnuks vaidlustatav vaadeldavate ostutehingute osas ning olemasolevatele tõenditele vaatamata üksnes juhul, kui AS XXX esitanuks täieliku ja selge arvepidamise kaupadest ja teenustest, mida ja kui palju reaalselt soetati ja kasutati otseselt oma äritegevuse tarbeks ning mis osas jäi see kasutamata ning mis oli nõuetekohaselt dokumenteerituna ettevõtte valduses või maha kantud või teadmata asjaoludel kadunud, kuid AS XXX väited arvetel kajastatud tehingute reaalsuse kohta jäid kõik paljasõnalisteks ja kontrollimatuteks ning kõrvaldatud ei ole kahtlus, et kõigi või teadmata osa vaidlustatud ostutehingute puhul puudub alus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ning nende alusel väljamaksete tegemiseks. Käesolevas asjas asus maksuhaldur põhjendatult seisukohale, et AS XXX esitatud andmete sh raamatupidamisandmete õigsust ei ole võimalik eeldada ning maksuhaldur pidi maksukohustuse õigsuse kontrollimisel lähtuma muudest asjas kogutud tõendite kogumist. 6 Arvestades kõike eeltoodut asub kohus seisukohale, et vaidlustatud Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 18.07.2005 maksuotsus nr 12-5/270 on sisuliselt õiguspärane ning maksumääramine enam kui kolme aasta taguste maksuperioodide osas on põhjendatud, mistõttu kohus jätab AS XXX kaebuse rahuldamata. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis HKMS § 92 lg 1 alusel jäävad menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Maare Aloe kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.