Obsah (4)

§ 22§ 23§ 6§ 2

3-06-475 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised Tallinna Halduskohus Maret Altnurme 21

§ 22lg-le 1.

Alles 12.10.2005 esitas Saku Vallavalitsus kaebajale ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepaneku. Seoses kaebuse esitaja poolt vastuväite esitamisega ettepanekule ei ole käesolevaks ajaks teenindusmaad määratud. Saku Vallavalitsuse 10.02.2004 korraldusega nr 148 otsustati tagastada õigustatud subjektide M. P.i ja J.P.i kaasomandisse Saku vallas Roobuka külas asuv ARDI katastriüksus pindalaga 55,59 ha vastavalt katastriüksuse plaanile. Vaidlustatud korraldusega on õigustatud subjektidele tagastatud maa, millel asuvad kaebuse esitaja ehitised ning mille aluse maa ostueesõigusega erastamiseks on kaebuse esitaja esitanud avalduse. Korraldus rikub kaebuse esitaja kui maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekti

-st tulenevat õigust saada seadusega ettenähtud ulatuses maa omanikuks.

§ 23

lg 2 esimese lause kohaselt otsustatakse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Korralduse vastuvõtmine on vastuolus ka ORAS § 2 lg-ga 2, mille kohaselt omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Käesoleval juhul on maa tagastamine toimunud enne ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramist ning kaebuse esitajat ei kaasatud ka maa tagastamise protsessi, kuigi vastustajale oli esitatud kaebuse esitaja poolt koos maa ostueesõigusega erastamise avaldusega 24.08.1995 ja 10.02.1998 ostu-müügi lepingute ärakirjad koos lisadega ning ehitiste paiknemise asendiplaan. Kuigi kaebuse esitaja esitas avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks juba 22.12.1997, otsustati maa tagastamine vastustaja poolt 10.02.2004 2 korraldusega nr 148 selliselt, et erastatava maa suurus ja piirid olid enne seda kindlaks määramata. Kaebaja on esitanud biotiikide omandiõigust tõendavad dokumendid, millest nähtub, et biotiigid kuuluvad erastamislepingu juurde ning kuuluvad seega kaebajale. Läbi on viidud biotiikide paikvaatlus ja ekspertarvamuse on andnud Endel Tomann, kes tuvastas, et biotiigid on rajatised, mis on sihtotstarbelises kasutuses ja nende juurde tuleb määrata teenindusmaa. Asjaolu, et

1. a kinnistu plaanilt ei nähtu mingil põhjusel killustikplatside kui rajatiste olemasolu, viitab puudustele maamõõtja töös. Vastavalt katastrimõõdistamise korrale tuleb maa plaanile kanda kõik olemasolevad ehitised. Kui olemasolevaid ehitisi ei ole nõuetekohaselt välja selgitatud, ei tõenda see killustikplatside puudumist, kasutusest väljalangemist või võimatust neid sihtotstarbeliselt kasutada. Killustikplatside olemasolu on tõendatud nii Saku Vallavalitsuse
2. juuni 2006 paikvaatluse protokollidega killustikplatsi nr 2 ja 3 (puuaed) ja killustikplatsi nr 4 kohta. Nimetatud protokollidele lisatud fototabelitest on selgelt näha mullaga kaetud platside olemasolu ning killustiku asumine mullakihi all. Seda kinnitab ka Saku Vallavalitsuse poolt tellitud eksperdi “Arvamus kunagise peakivikillustiku laoplatisile pealekasvanud mullakihi vanuse kohta”
3. novembrist 2006, mille kohaselt kuni 7 cm paksuse mullakihi all on kuni 30 cm paksune killustikukiht. Asjaolu, et ekspert on tuvastanud kuni 30 cm-paksuse mitteloodusliku killustikukihi olemasolu, viitab üheselt killustikplatsi kui rajatise olemasolule. Killustikplatsid ei ole kasutusest välja langenud, ning neid on võimalik vastavalt sihtotstarbele kasutada. Kaebuse esitaja palub tühistada Saku Vallavalitsuse 10.02.2004 korralduse nr 148 täies ulatuses. Vastustaja Saku Vallavalitsuse vastulause ja taotlus Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et kaevatav korraldus rikub kaebuse esitaja kui maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekti

-ist tulenevat õigust saada seadusega ettenähtud ulatuses maa omanikuks. Kaevatava korraldusega tagastatud maale jäävad Kiisa veevarustus, killustikuplats, killustikuplats (puuaed), osa piirdeaiast ja elektriliin.

§ 6

lg 31 sätestab, et teed ning tehnovõrgud ja rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole rajatised

tähenduses. Samuti ei käsitata ehitisena ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Kaevata korraldusega tagastatud maale jääv piirdeaia osa ei ole ehitis

mõttes, mille juurde teenindusmaad määratakse. Antud juhul ei ole nimetatud piirdeaia osa looduses ka säilinud. Samas ei ole riigi vara ostu-müügilepingu nr 1-8/95 lisas nr 1 olevas loetelus ühtegi piirdeaeda ega selle osa. Samuti ei ole elektriliin käsitletav rajatisena

tähenduses ja ei ole põhjuseks, et mitte tagastada elektriliini alust maad. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus kohtulahendi nr 3-3-1-71-03 p-s

1. Kaebuse lisaks nr 8 oleval joonisel nr 3 ja 4 all märgitud killustikuplatsid on kasutusest väljalangenud, osalt kaetud puude ja võsaga. Seega ei ole neid võimalik sihtotstarbele vastavalt kasutada. Juba
2. a koostatud kinnistu plaanil, mis oli aluseks maa jätmisel riigi omandisse, ei ole maamõõtja tuvastanud looduses platside olemasolu. Kaebuse esitaja poolt esitatud joonisel nr 1 ja 2 all nimetatud biotiikide kohta puudub omandiõigust tõendav dokument. Antud juhul on tegemist kunagi rajatud biotiikidega, mis on kasutusest väljalangenud või ei ole kunagi vastavalt sihtotstarbele kasutatud. Seega ei saanud olla rajatised, millel puudub omandiõigust tõendav dokument ja mis on kasutusest väljalangenud (killustikuplatsid, biotiigid) aluseks maa mittetagastamisel õigustatud subjektile. 3 Vaidlusaluse korraldusega tagastatud maal asuvatest ehitistest ei olnud ükski rajatis ega ehitis

tähenduses. 12.10.2005 esitatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepaneku tegemisel on vastustaja lähtunud

-st ja Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ p-st

1. Kohaliku omavalitsuse pädevuses on kõiki asjaolusid kaaludes otsustada, kas ja kui suures ulatuses määrata ehitise teenindamiseks vajalik vähim tarvilik ja piisav kogus maad või võimaldada selle maa tagastamine. Samuti omab tähtsust asjaolu, kas ehitis on sihtotstarbelises kasutuses. Saku Vallavalituse 10.2.2004 korraldus nr 148 on õiguspärane, kaebus on põhjendamatu ning vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtukulud kaebuse esitaja kanda. Kolmandate isikute vastulause ja taotlus Maa tagastamine õigustatud subjektidele on otsustatud 10.02.2004 korraldusega nr
2. Piiriprotokoll krundi piiride kindlaksmääramiseks on kohaliku omavalitsuse esindaja osavõtul allkirjastatud juba 25.09.
3. Nimetatud tagastamisotsuse alusel on toimunud hilisem kinnistamismenetlus ning omanikena kanti 01.08.2005 kinnistusraamatusse sisse M.P. ja J.P.. Pärast esmakinnistamist on ühe kaasomaniku (M.P.) surma tõttu toimunud pärimismenetlus ning uus kanne tehtud 13.09.2005, mille tulemusena on praegusteks maa omanikeks J.P. ja S.F.. Esialgsete omanike ring on muutunud, mis tulenevalt HMS § 67 lg-st 2 välistaks korralduse tühistamise. S.F.i omand ½ maale on tekkinud mitte omandireformi käigus maa tagastamisega, vaid tsiviilõiguslikus pärimismenetluses, s.o iseseisval seaduslikul alusel. S.F.i suhtes tagastamisotsust tehtud ei ole. Seega ei muudaks ega lõpetaks vaidlustatud korralduse tühistamine vähimalgi määral tema omandiõigust maale ning tühistamisega ei oleks võimalik kaitsta AS Landeste õigusi. Kuni kaebuse esitamiseni AS Landeste poolt ei olnud kolmandad isikud teadlikud, et tegu võiks olla õigusvastase haldusaktiga. Kolmandad isikud ei tea, miks ei ole vallavalitsus haldusorganina varasemalt teavitanud kaebuse esitajat maa tagastamisest, kuigi tal oli õigus ja võimalus seda teha ning tagastamine võis puudutada maa erastaja õigusi. Kolmandad isikud võisid pigem eeldada, et maa tagastamise menetlus on kulgenud õiguspäraselt. Eelnevast järeldub, et maa ostueesõiguse erastamisega küsimusega tegelemata jätmisega enne maa tagastamist on haldusorgan ise põhjustanud olukorra, mis võib kahjustada maa tänaste maaomanike õigusi. Saku Vallavalitsuse 26.05.2005 kirjast nähtuvalt pidas vallavalitsus detailplaneeringu algatamist tagastatud maal võimalikuks. Selles teadmises on omanikud tellinud pädevalt ettevõttelt detailplaneeringu alusmaterjalide koostamise, mida tõendavad 12.01.2006 ning augustis 2007 sõlmitud töövõtulepingud OÜ-ga Harrival. Nimetatud lepingutest tulenevate tööde maksumuseks on pooled kokku leppinud 177 000 krooni ning 1 274 400 krooni, millest käesolevaks ajaks on reaalselt tasutud 623 040 krooni. Seega on kolmandad isikud kandnud maaga seoses märkimisväärseid rahalisi kulutusi. Eeltoodud asjaolude valguses, kus isikul pole vähimatki põhjust kahelda haldusorgani varasemate otsuste õigsuses ning nendest otsustest tulenevaid õigusi on asutud ka aktiivselt realiseerima, on tal tekkinud õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttest tulenev veendumus, et maa tagastamine on toimunud õiguspäraselt. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist saaks takistada üksnes selliste ehitiste olemasolu, mida sihtotstarbeliselt kasutatakse või mida on võimalik sihtotstarbele vastavalt kasutada. Teisisõnu, maa ostueesõigusega erastamise eelduseks ning õigusvastaselt võõrandatud maa 4 tagastamata jätmise aluseks on reaalselt eksisteeriva hoone või rajatise olemasolu. Kui ehitis on lagunenud või kasutusest välja langenud, puudub õiguslik alus nende juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Selline maa tuleb õigustatud subjektile tagastada, mida vald on ka teinud. Antud juhul rajatisi (piirdeaed, elektriliin, killustikplats, biotiigid), mille juurde soovib ostueesõigusega maad erastada AS Landeste, sihtotstarbeliselt ei kasutata ning ei ole teada, kas neid üldse on kunagi sihtotstarbeliselt kasutatud. Osaliselt on rajatised täiesti hävinud või ei ole nende olemasolu võimalik tuvastada (killustikplats, biotiigid). Piirdeaed ning elektriliin ei ole käsitletavad rajatistena

tähenduses, mis välistaksid maa tagastamise. Biotiigid puhastusseadmete osana on ebarahuldavas olukorras ja ei ole vajalikud tootmisbaasi tarbeks. Killustikplatse tegelikkuses ei eksisteeri. Olematut rajatist ei ole võimalik kasutusele võtta. Tegelikkuses ei ole platside olemasolu võimalik kohapeal tuvastada, sest need on kaetud mullaga ja visuaalselt on tegemist loodusliku rohumaaga. Kolmandad isikud paluvad jätta AS Landeste kaebuse rahuldamata. Kohtuistung Kohtuistungil jäid menetlusosalised kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. Haldusakti formaalne õigusvastasus

§ 23

lg 2 (nüüd ja edaspidi kaevatud haldusakti andmise ajal kehtinud redaktsioonis) kohaselt otsustatakse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Asjaolu, et maa tagastamise küsimuse saab otsustada alles siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid kindlaksmääratud, kuivõrd sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu maa kompenseerida, on kinnitamist leidnud korduvalt Riigikohtu lahendites. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et maa tagastamise küsimus lahendati enne, kui samale maale esitatud erastamisavaldus. Kaebaja esitas avalduse maa erastamiseks 22.12.1997 (tl 19) ning siiani on see avaldus siduva haldusaktiga lahendamata. Seevastu võeti 10.02.2004 vastu maa tagastamise korraldus kolmandate isikute kasuks. Kõik menetlusosalised on avaldanud nõusolekut, et selline asjade lahendamise järjekord on olnud õigusvastane. Vaidlus asjaosaliste vahel käib selles, kas eelnevalt märgitud menetlusnõuete rikkumine, ehk maa erastamise ja tagastamise küsimuse lahendamine vastupidised järjekorras, on kaasa toonud ka sisuliselt õigusvastase haldusakti. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus on seisukohal, et

§ 23

lg-s 2 sätestatud menetlusnormi rikkumine on konkreetsel juhul võinud kaasa tuua sisuliselt õigusvastase haldusakti. Kohtu seisukohad on järgmised. Haldusakti materiaalne õigusvastasus Biotiikide ja septiku omandiõigus Käesolevas haldusasjas ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et vaidlusalused biotiigid ei kuulu kaebuse esitajale, et nad kuuluvad kellelegi kolmandale isikule või et tegemist oleks 5 peremehetu varaga. Ehkki kaebusele lisatud ja 24.08.1995 sõlmitud erastamislepingu (tl 6-10) lisast ei nähtu kahe boitiigi ja septiku eraldi nimetamist, saab asjas kogutud tõenditele nende kogumis anda hinnangu, mille kohaselt on biotiigid ja septik kantavad ühise nimetuse alla „Kiisa veevarustus“ (lepingu lisa positsioonid 16 ja 17). Kohtu arvates puudub kahtlus selles, et nimetatud biotiigid ja septik kuulusid endise Liha- ja Piimatööstuse MEK-i Kiisa tootmisbaasi vara hulka, kuivõrd ettevõttele eraldatud maakasutus hõlmas ka nimetatud objekte (maakasutamisõiguse riiklik akt tl 14-17). Ka Rahandusministeeriumis säilitatavast MEK-i infofailis nr EE 627 sisaldub väljavõte MEK-i maaplaanist Kiisal, millele on kantud 3 kunstlikku veekogu (tiigid) kogupindalaga 0,3 ha (tl 110). Seega ei saa esitatud tõendite valguses asuda seisukohale, justkui oleksid biotiigid ja septik mingil põhjusel erastamislepingust välja jäetud – ükski kohtule esitatud tõend sellele ei viita ning samuti puudub selleks loogiline põhjendus. Biotiigid ja septik on hõlmatud erastamislepingu lisas terminiga „Kiisa veevarustus“ ning seega kaebaja omandis. Biotiikide ja septiku sihtotstarbeline kasutamine

§ 6

lg 31 kohaselt ei käsitata ehitisena

tähenduses ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendis nr 3-3-1-57-04 andnud märgitud sätte kohaldamisele järgnevad juhised: „kõigi kolme väljatoodud tingimuse – ehitis on lagunenud, ehitis on kasutusest väljalangenud, ehitis kahjustab tunduvalt ümbrust või maastikupilti – üheaegne esinemine ei ole nõutav.

§ 6

lg 31 sisustamisel tuleb arvestada maareformi eesmärki, mis

§ 2

kohaselt on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Neid üldsätteid silmas pidades tuleb

§ 6

lg-t 31 mõista selliselt, et õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektile tagastamist saab takistada üksnes selliste ehitiste olemasolu, mida sihtotstarbeliselt kasutatakse või mida on võimalik sihtotstarbele vastavalt kasutada. Sellisel juhul kaalub ehitise omaniku õiguste kaitse vajadus üles maa tagastamise õigustatud subjekti õiguse saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Kui aga ehitis on lagunenud ja sihipärasest kasutusest väljalangenud, siis selline ehitis ei saa takistada õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektile tagastamist. /…/ Sihipärase kasutuse all tuleb mõista ehitise kasutamist selle püstitamisel või rekonstrueerimisel määratud eesmärgil, mis ehitisel oli omandireformi alguse hetkel (20. juuni 1991). Maareformi toimumise tingimustes ei ole kasutusest väljalangenud ehitise kasutusotstarbe muutmisega taaskasutusse võtmine võimalik, sest selline tegevus kahjustaks maa tagastamise õigustatud subjekti võimalust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Seetõttu on käesolevas asjas oluline, et pumbajaama kasutataks või oleks võimalik kasutada ehitusprojektis märgitud eesmärgil või ei tohi selle kasutusotstarbe muutmine olla toimunud pärast omandireformi algust.“ E. Tomanni poolt koostatud hinnangust (II kd tl 29-33) nähtub, et territooriumi sadeveed suubuvad mingil määral sadevete kanalisatsiooni kaudu biotiiki ja sealt Keila jõkke. Ekspert on järeldanud, et heitvete kanaliseerimise ja puhastamise süsteem kaheksa korteriga elamust momendil toimib. 09.06.2006 läbiviidud paikvaatluse protokollist (tl 101-103) nähtuvalt on biotiigid täidetud veega ning nähtav on septik, mis peaks olema ühendatud biotiikidega. Seega on asjas kinnitust leidnud, et biotiigid ja septik on ka täna sihtosttarbelises kasutuses. Seejuures ei oma

§ 6

lg 31 kohaselt tähendust, kas rajatised on heas või halvas seisukorras, kuivõrd 6 kohalik omavalitsus ei ole siiani kaebajale teinud ettekirjutust nende korrastamiseks enne maa ostueesõigusega erastamise otsustamist. Samuti ei oma tähtsust, kas biotiike kasutab AS Landeste või 8-korruseline kortermaja. See, kuidas ja mille alusel omanik oma vara teistel isikutel kasutada laseb, on juba tsiviilõiguslik küsimus. Eelnevast nähtuvalt tuleb kaevatud korraldus juba ainuüksi seetõttu, et vastustaja ei ole enne maa tagastamise küsimuse otsustamist lahendanud maa erastamise küsimust, kaevatud haldusakt tühistada. Järgnevalt peatub kohus ka vaidlusaluste killustikplatside sihtotstarbelise kasutamise võimalikkusel ning annab hinnangu kolmandate isikute poolt esitatud asjas tähtsust omavatele väidetele. Vaidlusaluste killustikplatside sihtotstarbeline kasutamine Killustikplatside omandiõigust vastustaja ega kolmandad isikud vaidluse alla seadnud ei ole. Ülalviidatud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendist tulenevalt tuleb kohalikul omavalitsusel tuvastada, kas vaidlusaluseid killustikplatse kasutatakse või oleks võimalik kasutada sihtotstarbeliselt. Kohtu arvates ei ole kohalik omavalitsus seda veenvalt teinud. Asjas on nimetatud küsimuse kohta esitatud kohtule vastukäivaid tõendeid. Läbiviidud paikvaatluse tulemusel (tl 81 jj) saab järeldada, et vaidlusalustele maadele on killustikplatsid küll kunagi rajatud, kuid tänaseks on need kaetud mulla- ja taimekihiga. Mullateadlane Rein Kask on oma arvamuses (II kd tl 21-23) avaldanud, et killustikukihti kattev mullakiht on kuni 7 cm paksune ning selle alune killustikukiht ca 24 cm paksune. Mullateadlane hindab, et killustikku katva kihi vanus on üle kahekümne aasta. Kuid kohalik omavalitsus ei ole uurinud ega esitanud tõendeid selle kohta, kuidas kasutati killustikplatse omandireformi algusajal ega ka selle kohta, millised on võimalused nende platside taas sihtotstarbelisse kasutusse võtmiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab vastustaja nendele küsimustele vastuse andma, kasutades selleks kas uusi ekspertiise, küsitledes tunnistajaid jne. Et Saku Vallavalitsus on HMS-st tulenevat uurimisprintsiipi puudulikult kohaldanud, tuleb kaevatav korraldus ka seetõttu tühistada. Kolmandate isikute seisukohad Kolmandad isikud tuginevad oma vastuväidetes usalduse kaitsele (detailplaneeringu koostamiseks tehtud kulutused) ning asjaolule, et S.F.i omand ½ maale on tekkinud mitte omandireformi käigus maa tagastamisega, vaid tsiviilõiguslikus pärimismenetluses. Kumbki asjaolu ei takista kohtu hinnangul konkreetsel juhul õigusvastase haldusakti tühistamist. HMS § 67 lg 4 p 5 näeb ette, et isik ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui isik oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik. HMS § 67 lg 4 p 1 sätestab, et isik ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui halduskohtule haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaebuse esitamise tähtaeg ei ole veel möödunud, samuti haldusakti kehtetuks tunnistamise kaebuse läbivaatamise ajal. Sellest, et vastustaja on eksinud

§ 23

lg 2 vastu ja otsustanud maa tagastamise enne maa erastamise küsimuse lõpplikku lahendamist, pidid kolmandad isikud teadlikud olema hiljemalt käesolevas asjas esitatud kaebuse kättesaamisest. Puudub vaidlus ka selles, et kaebaja kaebus on tähtaegne ja et alates

1. aastast toimub halduskohtus kaebuse läbivaatamine. Kolmandate isikute poolt viidatud asjaolud (õiguste realiseerimine ning elukorralduse 7 muutumine) on toimunud kõik peale kaebaja poolt kaebuse esitamist halduskohtusse. OÜ-ga Harrival sõlmiti tööleping alles
2. aastal, samuti on kõik kolmandate isikute poolt viidatud tasumised toimunud
3. aastal. Eelmärgitud toiminguid tehes ei saanud kolmandatel isikutel olla õiguspärast ootust vaidlustatud haldusakti kehtivusse, kuna selle üle käis juba vaidlus halduskohtus. Asjaolu, et moodustatud kinnisasja esialgsete omanike ring on muutunud, ei välista kaebuse rahuldamist. Kuni 01.05.2004 kehtinud AÕS § 56 lg 3 kohaselt, kui isik kinnistusraamatu andmetele tuginedes omandab heauskselt kinnisasja või piiratud asjaõiguse, siis jäävad tema heauskselt omandatud õigused kehtima. Omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige. Kuna S.F. omandas ½ mõttelise osa maast pärimise teel (st mitte tuginedes kinnistusraamatu andmetele), siis ei saa S.F. tugineda vaidlusaluse maaüksuse heausksele omandamisele AÕS § 56 lg 3 kohaselt ning ka tema suhtes on võimalik vaidlusaluse ebaõigesti avatud kinnistusregistriosa sulgemine. Kõike eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Menetlusosaliste ülejäänud väidetele ei pea kohus vajalikuks hinnangut anda, kuivõrd asja lahendamise seisukohast ei saa need omada olulist tähendust. Menetluskulude jagamine HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, menetluskulud. Kaebaja on kohtule esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt summas 90 746 krooni ja 10 senti õigusabikulude eest ning 10 krooni riigilõivu eest (kohtukulude nimekiri ja tõendid toimiku II kd lk 44-67, riigilõivu tasumise tõend tl 28). Õigusabikulude kandmine sellises summas on tõendatud. Arvestades õigusabi osutaja poolt esitatud selgitusi arvetel, vaidluse raskust ja spetsiifikat ning keskmisi õigusabikulusid sarnastes vaidlustes, ei pea kohus esitatud õigusabikulusid vajalikeks ja põhjendatuteks ning vähendab õigusabikulusid HKMS § 93 lg 5 alusel. Vastustajalt kuulub kaebuse esitaja kasuks väljamõistmisele menetluskuluna õigusabikulu summas 50 000 krooni ja riigilõiv summas 10 krooni. Kolmandad isikud on kohtule samuti esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks. HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Et kaebus rahuldatakse, jäävad kolmandate isikute menetluskulud nende endi kanda. Maret Altnurme Kohtunik 8