← Eesti

2-07-18695/12

Obsah (8)§ 149§ 146§ 147§ 152§ 116§ 113§ 151§ 135

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-07-18695 Otsuse tegemise aeg ja koht 06. märts 2008, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Helgi Vinni Kohtuasi AS Kohtla-Järve Soojus hagi A K vastu v

§ 149

kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest. Kostja võlgnevus tekkis perioodil, mil kostja oli korterite asukohaga xxx ja xxx omanik. Kostja ei ole tõendanud, et elamu üle mineku hetkel alternatiivküttele kostjal võlgnevust ei olnud. Hageja leiab, et hagi ei ole aegunud ning palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 20 597,38 krooni ja hageja menetluskulud. KOHTUISTUNG 20.02.2008 toimunud kohtuistungil jäi hageja esindaja hagi juurde ja palus hagi rahuldada. Hageja esindaja ei nõustu, et hagi on aegunud. Kostja, jättes tasumata tarbitud soojusenergia eest, on käitunud pahatahtlikult, mistõttu tuleb rakendada 10 aastast aegumistähtaega. Kostja ei ole esitanud ühtegi vastuväidet haginõude suuruse osas, ta viitab vaid aegumisele. Hageja esindaja palus hagi rahuldada ja kostjalt välja mõista hageja menetluskulud. Kostja hagi ei tunnistanud, väites, et korterid müüdi 2005 aasta aprillis ja sel ajal mingeid võlgu korteritel ei olnud. Aastatel 1999-2001 kostja korteris nr 1 ei elanud, kuna see oli lõhutud. Kostja sõnul ei ole ta pahatahtlikult maksmisest kõrvale hoidnud. Tõendada seda aga ei saa, sest ühtegi arvet ei ole säilinud. Kostja leidis, et tuleks kohaldada 3 aastast aegumistähtaega. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud hagiavaldusega, selle täpsustusega ja kostja vastusega, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste seletused ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leiab, et hagiavaldus on põhjendamatu ning kuulub rahuldamata jätmisele. Kohus tuvastas, et hageja õiguseellane sõlmis 01.10.1995.a. AS-ga Elamu lepingu nr 1429 soojusenergia kasutamises kaugkütte veega (tl 25-29). Lepingu p. 1 kohaselt (tl 25) varustas hageja soojusenergiaga ka elamut xxx, Kohtla-Järvel. Lepingu p.10 kohaselt hoonetes paiknevate eluruumide (korterite) poolt kasutatud soojusenergia eest arveldab hageja vahetult nende ruumide (korterite) üürnikega. Lepingu p. 14 kohaselt arved kasutatud soojusenergia eest kuuluvad tarbijate poolt tasumisele hiljemalt iga kuu 25-ks kuupäevaks eelmise kuu eest. Korteri asukohaga xxx, Kohtla-Järve omandas kostja 17.12.1998.a sõlmitud ostu-müügilepinguga (tl 10). 2

(5)Toimiku kirjalikest materjalidest (tl 11-12) nähtub, et korterile xxx on ajavahemikus oktoober 1998.a kuni aprill 2001 kostjale esitatud arveid kokku summas 13 885,87 krooni, millest kostja on tasunud 100,00 krooni. Kostja poolt on tasumata arved 10. 1998.a – 04.2001.a eest summas 13 785,87 krooni. Korterile xxx on ajavahemikus 10.1999-04.2001 esitatud arveid kokku summas 6 911,51 krooni, millest on tasutud 100,00 krooni. Tasumata on arved kokku summas 6 811,51 krooni. Kostja palus hageja nõude puhul arvestada hagi aegumisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (

) § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

§ 146

lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.

§ 147

lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutmisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest; lg 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud, sest seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest ning korteriomanikust kostja kohustus tasuda korterile kütte eest tulenes asjaõigusseaduse (AÕS) §-st

  1. Kuni 30.06.2002.a. kehtinud AÕS § 26 lg 1 kohaselt asjast kasu saamiseks õigustatud isik peab kandma asjaga seotud kohustused ja kulutused; lg 2 kohaselt kui
  2. lõikes nimetatud isik ei ole omanik ega ole selged tema kohustused, kannab asjaga seotud kohustused ja kulutused asja omanik. Kostja oli korteri asukohaga xxx omanik 17.12.1998.a (tl 10) kuni 04.2005 (tl 41). Kuna hageja on kulutanud kostja korteriomandi reaal-ja mõttelise osa normaalseks säilimiseks vajalikku soojusenergiat (vajalikud kulutused), nõustub kohus hageja arvamusega, et mingil määral võib hageja nõuet vaadelda ka seadusest tuleneva nõudega. Samas on kohus arvamusel, et hageja nõude võib esitada ka tehingust tuleneval alusel. Hageja ise on hagiavalduse täpsustuses viidanud, et hagejal tekkis kohustus kütta elamut asukohaga xxx, Kohtla-Järve linnas, kus asusid ka kostja korterid, hageja ja elamu haldaja AS Elamu vahel sõlmitud lepingu alusel. Lepingu kohaselt elamus paiknevate korterite poolt kasutatud soojusenergia eest arveldas hageja vahetult tarbijatega, esitades neile arveid.

§ 152

lg 1 kohaselt kui samasisulise nõude võib esitada nii seadusest kui tehingust tuleneval alusel, kohaldatakse nõude aegumisele

9.peatükis 2.jaos sätestatut (tehingust tuleneva nõude aegumine). Eeltoodust lähtuvalt kohus leiab, et hageja nõue on aegunud. Hagis esitatud nõude 13785,87 krooni puhul on tegemist võlgnevuse summaga, mis tuleneb kostjale ajavahemikul oktoober 1998.a – aprill 2001.a esitatud arvete kostja poolt tasumata jätmisest. Hageja esitas hagi 14. mail 2007.a. Lähtudes tehingute suhtes kohaldatavast kolmeaastasest aegumistähtajast, tuleb aegunuks lugeda kõikidest nendest tasumata arvetest tulenevaid nõudeid, mis olid kuni 31.12.2001.a. muutunud sissenõutavaks (

§ 147lg 3). Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (Ts

MS § 230 lg1) . Kostja oli korteri asukohaga xxx, Kohtla-Järve omanik alates 22.01.2003.a (tl 6) kuni 04.2005.a.(tl 41). Müügilepingust ei nähtu, et ostmise hetkel oleks antud korteril lasunud võlakohustus ja ostjal oleks tekkinud kohustus võlgnevuse tasumiseks. Kohtule tõendeid, et kostja kasutas eelnimetatud korterit ajavahemikul september 1999 kuni märts 2001 muul seaduslikult alusel (näiteks üürilepingu alusel), esitatud ei ole. 3

(5)Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § - le 2 asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1 juulit
  1. a. kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Võlgnevuse summas 6811,51 krooni tekkimise ajavahemikuks on oktoober 1999 kuni aprill 2001, seega perioodil, mis eelneb 01.07.
  2. a ajale, mistõttu kuulub käesolevas vaidluses kohaldamisele kehtinud TsK § 477, mis sätestas alusetult omandatud või säästetud vara tagastamise kohustuse. TsK § 477 lg 1 kohaselt isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama; sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui vara ei ole võimalik tagastada tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 kui tsiviilseadustiku (

) või võlaõigusseaduse (VÕS) kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse

-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates

  1. juulist 2002, sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui enne
  2. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui

-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01. juulit 2002 kehtinud seadust. Kohus leiab, et kuna nõuded muutusid sissenõutavaks hiljemalt 31.12.2001.a, algas hagi aegumine

§ 116järgi (kuni 01.

juulini

  1. a kehtinud redaktsioon) päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Enne
  2. juulit
  3. a kehtinud

§ 113lg 1 järgi oli alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg 10 aastat.

Alates

  1. juulist
  2. a kehtiva

§ 151

lg 1 järgne aegumistähtaeg on 3 aastat ja see on varasemas seaduses sätestatud aegumistähtajast lühem.

§ 151

lg 2 järgi aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sama paragrahvi

  1. lõikes sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Vaadeldavas asjas on seega rakendatavad VÕSRS § 9 lg 1 ja
  2. Viidatud paragrahvi
  3. lõike järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne
  4. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
  5. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
  6. juulit
  7. Sama paragrahvi
  8. lõige sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
  9. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates
  10. juulist
  11. Seega tuleb vaadeldavas asjas kohaldada kehtiva

§ 151lg 1.

VÕSRS § 9 lg 2 järgi arvestatud 3-aastane aegumistähtaeg lõppes 01. juulil 2005. a (

§ 135). Seega on hageja nõue aegunud, kuna kohtule on hagi esitanud 14.

mail 2007. a. Hageja ei ole tõendanud ega kohus ei ole tuvastanud, et kostja oleks oma kohustusi rikkunud tahtlikult. Seega kohtul puudub alus kohaldada

§ 146lg 4 sätestatud 10 aastast aegumistähtaega.

Riigikohus on 22.02.2007 kohtumääruses. tsiviilasjas 3-2-1-8-07 märkinud, et vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et seoses aegumise kohaldamisaega kuulub hagi rahuldamata jätmisele. 4

(5)Menetluskulud Hageja esitas hagiavalduses taotluse kostjalt menetluskulude väljamõistmiseks. Kooskõlas TsMS § 173 lg 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotusemenetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning lg 3 menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Eelpooltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 434, § 442, § 452 § 467, § 468 lg 3, § 632 jätab kohus hagi rahuldamata. Helgi Vinni Kohtunik: 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.