Obsah (5)

§ 3§ 4§ 5§ 7§ 1

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-07-1649 Otsuse kuupäev 26. november 2007 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Triin Göttigi (Göttig) kaebus Sotsiaalkindlus

) § 3 lõike 7 mõistes sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu 11760,61 krooni. 2006.a novembris on riikliku pensionikindlustuse registri andmete alusel Triin Göttig saanud tulu 4284,85 krooni. Samadel kuudel, so 2006.a oktoobri ja novembrikuu eest maksti Triin Göttigile vanemahüvitist, mille tõttu leiab vastustaja, et nimetatud kuudel tekkis vanemahüvitise enammaks. 1 Triin Göttigit teavitati 2006.a oktoobris ja novembris tekkinud vanemahüvitise enammaksust ning paluti enammakstud vanemahüvitis summas 4469 krooni Sotsiaalkindlustusametile tagastada. Lisaks selgitati, et hüvitisesaaja keeldumise korral on pensioniametil õigus enammakstud summa hüvitisest kinni pidada. Triin Göttig ei olnud nõus enammakstud hüvitist tagastama, mistõttu Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna juhataja otsustas oma 13.02.2007.a otsusega nr 05770-2 Triin Göttigile makstavast vanemahüvitisest kinni pidada 50 % kuni enammakstud vanemahüvitise 4469 krooni likvideerimiseni. Enammakse on praeguseks likvideeritud ja vastav summa kinni peetud. Triin Göttig ei nõustunud eelnimetatud otsusega ja esitas selle peale vaide. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjon jättis 18.05.2007.a otsusega nr 30 vaide rahuldamata. Eelnimetatud vaideotsuse peale esitas Triin Göttig kaebuse Tartu Halduskohtule. Kaebuse põhjendused ja taotlus

1. Kaebuse esitaja leiab, et vanemahüvitise saamise perioodil saadud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu oli teenitud varasemate kuude eest, mistõttu ei saanud temal tekkida vanemahüvitise enammaks. Samuti leiab kaebaja, et teda ei ole koheldud võrdselt teiste vanemahüvitise saajatega. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjoni
2. mai 2007.a otsuse nr 30 kohaselt jäeti kaebuse esitaja vaie Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna juhataja
3. veebruaril 2007.a tehtud otsuse nr 05770-2 peale, millega peeti kinni 50 % kaebuse esitajale makstavast vanemahüvitisest kuni enammakstud summa 4469 krooni likvideerimiseni, rahuldamata ja Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna juhataja otsus muutmata. Alates
4. oktoobrist 2006.a viibib kaebuse esitaja lapsehoolduspuhkusel ja saab seoses Paul Göttigi kasvatamisega vanemahüvitist. Samas lõppes kaebajal tööandja - Tartu Ülikooliga kolmeks aastaks sõlmitud tähtajaline tööleping samuti oktoobris 2006.a. Oktoobri lõpus kanti T. Göttigi kontole üle lõpparve seoses töölepingu lõpetamisega. Novembri lõpus kandis Juura Õigusteabe AS kaebuse esitaja kontole üle Hans Hattenhaueri raamatu "Euroopa Õigusajalugu" XIV ja XV peatükkide tõlkimise tasu. Kaebusele lisatud Juura Õigusteabe AS tõendist ilmneb, et T. Göttigi kontole novembris 2006.a laekunud summa oli tasu 2004.a tehtud tõlketöö eest. Samuti kaebusele lisatud Tartu Ülikooliga
5. oktoobril 2006.a lõpetatud töölepingu koopiast ilmneb, et kaebajale tuli maksta hüvitist 11 päeva ulatuses kasutamata puhkuse eest. Puhkus oli välja võtmata perioodil 01.11.2003.a - 31.12.2005.a. Kaebusele lisatud ettepanekust tulemustasu määramiseks tuleneb, et kaebajale määrati
6. aprillil 2006.a individuaalne tulemustasu perioodil 01.07.2005.a - 31.03.2006.a tööülesannete täitmise eest, mis maksti igakuiselt välja 2000 krooni kuus perioodil 01.04.2006.a 31.12.2006.a. Kuna T. Göttigi tööleping Tartu Ülikooliga lõppes
7. oktoobril 2006.a, tehti väljamaksed 2006.a novembri ja detsembri eest 2006.a oktoobri lõpus lõpparvena koos oktoobrikuu summa ja puhkusetasu hüvitisega, mis ilmneb palgatõendist. 2 Kokkuvõtvalt ei ole kaebuse esitaja vanemahüvitise saamise ajal töötanud ning nende summade pealt, mis laekusid tema arvele 2006.a oktoobri lõpus ja novembri alguses, on küll tasutud sotsiaalmaks, kuid tegemist on summadega, mis on tasutud tagantjärele tehtud töö eest. Keskpensionikomisjoni otsuse põhjenduses on kirjas, et pensioniamet on seisukohal, "[...] et tulu teenimise aeg ehk reaalse töö tegemise aeg hüvitise määramisel ja maksmisel tähtsust ei oma. Oluline on tulu väljamaksmise ja sotsiaalmaksuga maksustamise aeg." Keskpensionikomisjon on küll oma otsuses pööranud tähelepanu ka sellele erandile vanemahüvitise vähendamisel, mille tõi vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 teise lausesse sisse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium oma 20.03.2006.a otsusega nr 3-4-1-33-05, kuid keskpensionikomisjon on oma otsuses leidnud, et antud juhul ei makstud kaebuse esitajale 2006.a oktoobris ja novembris sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu tööandja süül. Kaebuse esitaja nõustub selles osas keskpensionikomisjoniga. Juura Õigusteabe AS tõendist võib lugeda, et kui tõlketöö anti üle augustis ja septembris 2004.a, siis tasu viibis, kuni oli lõpetatud tõlgitud peatükkidega töö tervikuna, ning see kanti kaebuse esitaja arvele üle alles ühe peatüki eest oktoobris 2005.a ja teise peatüki eest novembris 2006.a. T. Göttigi ja Juura Õigusteabe AS vahel ei olnudki kokku lepitud kindlat tasumise kuupäeva. Samuti ei saa väita, et oktoobris 2006.a Tartu Ülikooli poolt tehtud ülekande näol oleks tegemist tööandja süül vanemahüvitise maksmise kuul välja makstud varem saamatajäänud töötasuga. Samas on kaebuse esitaja seisukohal, et vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 teine lause rikub Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 12 lõike 1 esimesest lausest tulenevat õigusloome võrdsuse põhimõtet antud olukorras veelgi rängemalt, kui Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 20.03.2006.a otsuses nr 3-4-1-33-05 kirjeldatud juhul, mil isikule määratud vanemahüvitist vähendati talle tööandja süü tõttu vanemahüvitise maksmise kuul välja makstud ja varem saamatajäänud töötasu võrra. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium on seisukohal, et riik tervikuna, sealhulgas seadusandja peab vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ning et "[...] Kaia Millendit, kellele tööandja süül maksti vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks oleval perioodil väljamaksmisele kuuluvat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ettenähtust hiljem ja seda võeti arvesse üksnes talle makstava vanemahüvitise vähendamisel, mitte aga vanemahüvitise määramisel, on koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste lapsevanematega, kelle tööandjad maksid neile sotsiaalmaksuga maksustatava tulu välja õigeaegselt ehk siis ajal, mil see võeti vanemahüvitise määramisel arvesse. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium on oma otsuses rõhutanud, et „õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kolleegium möönab, et kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud." 3 Ei vanemahüvitise seadusest ega ka keskpensionikomisjoni otsusest tulene antud juhul mõistlik ja asjakohane põhjus, miks on kaebajat antud olukorras koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste lapsevanematega, kes on lapsehoolduspuhkusel ja kes saavad vanemahüvitist täies ulatuses, kuid ka esmajoones võrdluses tema endaga selles samas situatsioonis, st lapse kasvatamise olukorras. Nimelt ei oleks kaebuse esitaja poolt igakuiselt saadud vanemahüvitise summat ju vähendatud, kui tema tööleping oleks lõppenud näiteks augustis või septembris või kui tasu tõlketöö eest oleks tema arvele üle kantud näiteks augustis või septembris. Kaebuse esitaja poeg - Paul Göttig - sündis
8. juulil
9. aastal. Seega ei töötanud kaebaja ja kasvatas last ka juba augustis ja septembris 2006.a. T. Göttig ei mõista, millega on põhjendatud see, et vanemahüvitist vähendatakse oktoobris ja novembris 2006.a, kus ta samamoodi ei töötanud, vaid ainult kasvatas kodus oma poega. Vanemahüvitise seaduse §-i 1 kohaselt on vanemahüvitise seaduse eesmärgiks hüvitada laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Isikule, kes tulu ei ole saanud, tagatakse sissetulek hüvitise määra ulatuses. Niisiis peab olema tegemist laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tuluga. Nende summade pealt, mis laekusid kaebaja arvele 2006.a oktoobri lõpus ja novembri alguses, on küll tasutud sotsiaalmaks, kuid tegemist on summadega, mis on tasutud talle tagantjärele tehtud töö eest. Seoses oma poja kasvatamisega jäi T. Göttigil saamata oktoobris ja novembris töötasu, mida ta oleks muidu Tartu Ülikoolis Eraõiguse instituudis perekonnaõiguse õppejõuna edasi töötades saanud. Niisiis ei ole ta oma poega kasvatades ja mitte töötades läinud kuidagi vastuollu vanemahüvitise seadusega, mistõttu jäi kaebuse esitajale alles ka oktoobris ja novembris 2006.a õigus hüvitisele ning ta ei olnud vastavalt

§-le 5 kohustatud nendest summadest, mis tema kontole oktoobris ja novembris 2006.a laekusid, pensioniametit viivitamatult kirjalikult teavitama. Kaebuse esitaja taotleb Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjoni

1. mai 2007.a. otsuse nr 30 tühistamist. Vastustaja vastuväited
2. Pensioniamet vaidleb kaebusele vastu, leides, et Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna juhataja 13.02.2007.a otsus nr 05770-2 ja Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjoni 18.05.2007.a otsus nr 30 on seaduslikud ja põhjendatud. Triin Göttigil oli õigus saada vanemahüvitist perioodil 09.10.2006.a - 19.08.2007.a. Vanemahüvitis määrati riiklikku pensionikindlustuse registrisse kantud
3. aasta isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel.

§ 3

lõige 7 sätestab hüvitise suuruse arvutamise hüvitise määrast suurema sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamisel hüvitise maksmise kalendrikuul. Sätte kohaselt hüvitist ei maksta, kui hüvitise maksmise kalendrikuul saadud tulu ületab viiekordset hüvitise määra (so 2006. aastal 5 x 2480 = 12400 krooni).

§ 4lõike 6 kohaselt makstakse hüvitist igas kuus eelmise kalendrikuu eest.

Seega hüvitise maksmise kalendrikuu all mõeldakse kalendrikuud, mille eest hüvitist makstakse. 4

§ 5

sätestab, et kui hüvitise saaja saab hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu), on ta kohustatud sellest pensioniametile viivitamata kirjalikult teatama. Seega juhul kui hüvitise saaja sai

1. aastal hüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu rohkem kui 2480 krooni kuus, oli tal kohustus sellest pensioniametile kirjalikult teatada. Vanemahüvitise taotlusele on Triin Göttig andnud 28.07.2006.a allkirja kinnitades, et ta on teadlik liigselt saadud vanemahüvitise tagasimaksmise kohustusest ja et ta teavitab koheselt pensioniametit, kui saab vanemahüvitise maksmise perioodil sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis ületab 2480 krooni kuus. Pensioniamet peab hüvitise saaja poolt esitatud andmeid kontrollima riiklikusse pensionikindlustuse registrisse laekunud maksukohustuslaste registri andmete alusel ja vajadusel tegema hüvitise ümberarvutamise. Riikliku pensionikindlustuse registri andmeid kontrolliti 04.01.2007.a ja 08.02.2007.a. Kontrolli tulemusel selgus, et oktoobris
2. a maksis Tartu Ülikool Triin Göttigile sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 11760,61 krooni ning 2006.a novembris maksis Juura Õigusteabe AS samale isikule sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 4284,85 krooni. Triin Göttig ei teavitanud Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonda
3. a oktoobris ja novembris sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamisest. Eeltoodust tulenevalt kuulus Triin Göttigile makstav vanemahüvitis 2006.a oktoobris ja novembris kooskõlas

§ 3

lõikega 7 vähendamisele, kuna nimetatud kuudel saadud tulu ületas vanemahüvitise määra. Seega oleks Triin Göttig pidanud oktoobris saama vanemahüvitist summas (7995+11760,61)/1,2 – 11760,61 = 4702,39 krooni. Novembri hüvitist tulnuks maksta (10775+4284,85)/1,2 – 4284,85=8265,02 ehk 8265 krooni. Vanemahüvitise enammaks oktoobris oli 2536 krooni ja novembris 1933 krooni.

§ 7lõike 1 kohaselt nõutakse hüvitiseks enammakstud summa tagasi.

Sama lõike punkti 3 kohaselt käsitletakse hüvitise enammaksena juhtumit, kui hüvitise saaja jätab pensioniametile teatamata asjaoludest, mis mõjutavad hüvitise suurust või õigust hüvitisele.

§ 7

lõike 2 kohaselt maksab hüvitise saaja kokkuleppel pensioniametiga nõutud summa tagasi korraga või see peetakse kinni järgmiste kalendrikuude eest makstavast hüvitisest. Kui kirjaliku kokkuleppeni ei jõuta, on pensioniametil õigus enammakstud summa hüvitisest kinni pidada. Hüvitise saajale säilitatakse 50 % hüvitise määrast. Triin Göttig ei nõustunud vabatahtlikult enammakstud vanemahüvitist pensioniametile tagastama, mistõttu peeti talle makstavast vanemahüvitisest Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna juhataja 13.02.2007.a otsusega nr 05770-2 kinni 50 % kuni võlgnevuse likvideerimiseni. Käesolevaks ajaks on võlgnevus likvideeritud. Triin Göttigi juhtumil puudub vaidlus töö tegemise ehk nn sotsiaalmaksuga maksustatud tulu teenimise, saamise ja maksustamise ajaperioodis. Triin Göttig kirjutab kaebuses, et ta on saanud 2006. aasta oktoobris ja novembris tulu, mis on sotsiaalmaksuga maksustatud. Lisaks selgitab kaebaja, et nimetatud tasud on ta saanud varem tehtud töö eest. 5 Kuni 01.09.2007. a kehtinud

-i redaktsiooni § 3 lõige 7 sisaldas termineid tulu teenimine ja tulu saamine. Pensioniamet oli ja on siiani seisukohal, et kuigi

§ 7

lõige 3 rääkis nii tulu teenimisest hüvitise maksmise kuul kui ka tulu saamisest hüvitise maksmise kuul, oli seadusandja mõlemal juhul silmas pidanud hüvitise maksmist juhul, kui isik saab samal kuul nii vanemahüvitist kui ka mistahes sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Eelnimetatud seisukohta kinnitavad ka 01.09.2007.a jõustunud

-i muudatused. Muudatuste tulemusena on

§ 3

lõikest 7 kaotatud sisult erinevad mõisted tulu teenima ja saama ning säte räägib üheselt sotsiaalmaksuga maksustatud tulu saamisest. Vanemahüvitise maksmise eesmärgiks ei ole isiku sissetulekute suurendamine, vaid eelmise aasta keskmise sissetuleku säilitamine. Vanemahüvitise maksmise ajal saadav sotsiaalmaksuga maksustatav tulu võib olla saadud eelneval perioodil töötamise eest, kuid tulu ehk sissetulek saadakse vanemahüvitise maksmise ajal, st isikul on vanemahüvitise maksmise ajal olemas sissetulek ja saamatajäänud tulu ei pea täies ulatuses riigieelarvest kompenseerima. Triin Göttig ei ole oktoobris ja novembris 2006.a sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu teeninud ehk ei ole nendel kuudel reaalselt tööd teinud, kuid samas on kaebaja oktoobris ja novembris 2006.a sotsiaalmaksuga maksustatud tulu saanud.

§ 7

lõiget 3 on eelnimetatud viisil tõlgendatud alates

-i jõustumisest 01.01.2004.a. Pensioniameti seisukoht on kinnitust leidnud ka Tartu Ringkonnakohtu 20.06.2005.a otsuses nr 2-3-233/05. Eeltoodust tulenevalt on pensioniamet jätkuvalt seisukohal, et tulu teenimise aeg ehk reaalse töö tegemise aeg tähtsust ei oma. Oluline on tulu saamise ehk tulu väljamaksmise ja sotsiaalmaksuga maksustamise aeg. Seega saab pensioniamet vanemahüvitise enammaksu arvutamise aluseks võtta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu selle väljamaksmise kuu järgi. Pensioniamet ei nõustu Triin Göttigi väitega nagu ei oleks talle makstud vanemahüvitist kooskõlas

-i eesmärgiga, st lapse kasvatamise tõttu jäi kaebajal

1. aasta oktoobris ja novembris saamata tulu. 01.09.
2. a jõustunud seadusemuudatused hõlmavad endas ka

-i eesmärgi selgemat sõnastamist, st mitte seaduse eesmärgi sisulist muutmist, vaid eesmärgi sõnastuse muutmist.

-i eesmärk on säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu. Triin Göttig sai 2006. aasta oktoobris ja novembris sotsiaalmaksuga maksustatavat sissetulekut, mistõttu ei ole ta lapse kasvatamise tõttu tulust ilma jäänud. Samuti ei jäänud ta ilma vanemahüvitisest. Vanemahüvitist oli tal õigus saada vähendatud määras, kuid sellises summas, et koos vanemahüvitise ja saadud sotsiaalmaksuga maksustatud tuluga oli tema sissetulek sama suur, kui varasem sissetulek. Pensioniamet rõhutab veelkord, et vanemahüvitise eesmärk ei ole olnud sissetulekute suurendamine, vaid nende säilitamine. Taoline seisukoht on kehtinud alates

-i jõustumisest 01.01.2004.a. Lisaks eeltoodule on väär Triin Göttigi seisukoht, et teda on koheldud ebavõrdselt teiste vanemahüvitist saavate lapsevanematega. Triin Göttigi hinnangul rikub

§ 3

lõike 7 teine lause põhiseaduse § 12 lõike 1 esimesest lausest tulenevat õigusloome võrdsuse põhimõtet. Vastuolu põhiseaduse §-ga 12 seisneb Triin Göttigi arvates selles, et puudub mõistlik ja 6 asjakohane põhjus, miks talle

1. aasta oktoobris ja novembris makstud vanemahüvitis kuulus vähendamisele. Üldine võrdsuspõhiõigus on kirjas Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 lõike 1 punktis
2. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leiab 03.04.2002.a kohtuotsuse nr 3-4-102 punktis 16, et põhiseaduse § 12 lõige 1 väljendab eelkõige võrdsust seaduse kohaldamisel ning selle mõte seisneb nõudes rakendada kehtivaid seadusi kõigile isikutele erapooletult ja ühtemoodi. Eelnimetatud kohtuotsuse punktis 17 jagab kolleegium arvamust, et põhiseaduse § 12 lõike 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. See tähendab, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Käesoleval juhul on pensioniamet kohelnud Triin Göttigit võrdselt teiste samas olukorras olevate isikutega ning kooskõlas

-is sätestatu ning halduspraktikaga, st kui isik on vanemahüvitise maksmise kuul saanud ka sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, on tema vanemahüvitist vähendatud, välja arvatud juhtudel, kui on olemas seadusest või kohtulahendist tulenev alus vanemahüvitise vähendamata jätmiseks. Enne 01.09.2007.a jõustunud

-i redaktsiooni ei olnud seaduses aluseid vanemahüvitise vähendamata jätmiseks. Samuti ei ole Riigikohtu lahendit, mille alusel tulnuks Triin Göttigi juhtum lahendada teistmoodi, kui

sätestab, sh ei nähtu esitatud dokumentidest ja ka Triin Göttigi kaebusest, et sotsiaalmaksuga maksustatav tulu oleks talle makstud tööandja süül. Eeltoodust tulenevalt palub pensioniamet jätta Triin Göttigi kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused ja otsus 4. Käesoleva vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, kuna Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 3 lõige 1 sätestab, et halduskohtu pädevusse kuulub avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Vaidlus on avalik-õiguslik kuuludes sotsiaalkindlustusõiguse valdkonda, kuna

§ 1

kohaselt on käesoleva seaduse eesmärk säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Isikule, kes tulu ei ole saanud, tagatakse sissetulek hüvitise määra ulatuses. Käesolev seadus reguleerib vanemahüvitise (edaspidi hüvitis) määramise ja maksmise tingimusi ja korda. Kaebuse esitaja nõue on lubatav, kuna HKMS § 6 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist. Nõude lubatavuse osas kohaldub ka Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 87. HMS § 87 lõike 1 kohaselt on isikul, kelle vaie jääb vaidemenetluses rahuldamata või kelle õigusi on vaidemenetluses rikutud, õigus pöörduda halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse. HMS § 87 lõike 2 kohaselt võib Halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras halduskohtusse esitada kaebuse haldusakti või selle osa kehtetuks tunnistamiseks, mille kehtetuks tunnistamist on rahuldamata jäetud vaidega taotletud; haldusakti andmiseks, mille väljaandmist on rahuldamata jäetud vaidega taotletud; vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Kaebuse esitaja on HMS § 87 lõike 2 punkti 3 kohaselt vaidlustanud vaideotsuse, mitte haldusakti, mille kehtetuks tunnistamist ta rahuldamata vaidega taotles. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja nõude lubatavuse üle otsustamisel tuleb lähtuda kaebuse eesmärgist, kuna 7 HKMS § 19 lõike 7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses või protestis esitatud taotluse ulatuses. Halduskohus ei ole seotud kaebuse või protesti sõnastusega. Kuna kaebuse esitaja eesmärgiks on saada teiste samas situatsioonis olevate isikutega võrdselt vanemahüvitist, siis ei saa kohus võtta ainult seisukohta küsimuses, kas vaideotsusega on rikutud kaebuse esitaja õigusi vaidemenetluse esememest sõltumatult, vaid kontrollib õiguslikult vajalikus määras, kas kaebuse esitajale makstavast vanemahüvitise summast on kinnipidamised toimunud õiguspäraselt. Kuna aga vaidemenetluses on kogutud täiendavalt tõendeid, kontrollib kohus ka seda, kas vaideotsus rikub kaebuse esitaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Kaebus on esitatud tähtaegselt. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 40 lõike 1 sätestab, et pensioniameti direktori, tema asetäitja või pensioniameti direktori volitatud struktuuriüksuse juhi või tema asetäitja või pensionikomisjoni otsusega mittenõustumise korral võib pensionitaotleja või pensionär pöörduda halduskohtusse kolme kuu jooksul, arvates päevast, millal ta sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Kaebuse esitajale edastamiseks on 18.05.2007.a vaideotsus (tl 13-17) postisasutusele vastustaja poolt üle antud 21.05.2007.a (tl 25) ja kaebuse esitaja on kinnitanud, et ta sai vaideotsuse kätte 22.05.2007.a (tl 24), mille tõttu on kaebus, mis on kohtule edastamiseks postiasutusele üle antud 17.08.2007.a (tl 18) esitatud tähtaegsena, so seaduses sätestatud kolme kuulise aegumistähtaja jooksul. HKMS § 7 lõige 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalikõigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. HKMS § 26 lõike 1 punkt 1 sätestab, et kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt ning teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punkti 1 koosmõjust tuleneb, et halduskohtu pädevuses on tühistada ainult selline haldusakt, mis rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi. Kohus, tutvunud kaebuse ja kirjaliku vastusega kaebusele, kuulanud ära poolte seletused kohtuistungil, uurinud asja kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel jätta rahuldamata, kuna asja materjalidega ei ole tõendatud, et vaidlusalune haldusakt rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi. Ajavahemikul 20.03.2006.a kuni 01.09.2007.a kehtis

§ 3

lõige 7 järgmises redaktsioonis: Kui hüvitise saaja teenib hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu), võrdub hüvitise suurus hüvitise ja saadud tulu summa ning arvu 1, 2 jagatisega, millest lahutatakse saadud tulu. Hüvitist ei maksta, kui hüvitise maksmise kalendrikuul saadud tulu ületab viiekordset hüvitise määra. (Riigikohtu PSK o 20.03.2006 Nr.33 jõust.20.03.2006 - RT III 2006, 10, 89) 8 Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna 13.02.2007.a otsusega nr 057702 (tl 40-41) on tõendatud, et vastustaja on otsustanud pidada alates 01.02.2007.a Triin Göttigile makstavast vanemahüvitise summast kinni 50 % kuni enammakstud vanemahüvitise 4469 krooni likvideerimiseni. Otsuse motiveeriva osa kohaselt määrati kaebuse esitajale alates 09.10.2006.a hüvitis suurusega 10775 krooni kuus. Kuna kaebuse esitaja 2006.a oktoobri sotsiaalmaksuga maksustatav tulu oli tegelikkuses 11760,61 krooni ja 2006.a novembri sotsiaalmaksuga maksustatav tulu oli tegelikkuses 4284,85 krooni, arvutati hüvitise summa ümber ja leiti, et kaebuse esitajale maksti nendel kuudel vanemahüvitist enam vastavalt 2536 krooni ja 1933 krooni. Kuna kaebuse esitaja jättis vastustajale teatamata asjaoludest, mis mõjutavad hüvitise suurust või õigust hüvitisele ja ei reageerinud ettepanekule enammakstud hüvitise tagasi maksmise osas kokkuleppe sõlmimiseks otsustaski vastustaja pidada kaebuse esitajale makstavast vanemahüvitisest kinni 50 % kuni enammakstud vanemahüvitise 4469 krooni likvideerimiseni. Pooled kinnitavad kohtuistungil, et enammakse on likvideeritud. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kohus on seisukohal, et vaidlusalune haldusakt on õiguspärane, kuna vastustaja on pädev vaidlusalust haldusakti andma, haldusakt on antud haldusakti andmise hetkel kehtinud õiguse alusel ja on kooskõlas tolleaegse

§ 3

lõikes 7 sätestatuga, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. Vastuseks kaebuse esitajale märgib kohus, et selleks, et oleks alus rääkida võrdsuspõhiõiguse rikkumisest, peab olema vähemalt kaks võrdset isikut või isikute gruppi, keda omavahel võrrelda ning peab leidma kinnitust ühe isiku või isikute grupi ebavõrdne kohtlemine, millele pole võimalik leida mõistlikku põhjendust ning mis ei ole seatud eesmärgiga võrreldes proportsionaalne. Kaebaja on jätnud tähelepanuta asjaolu, et tõendamist ei ole leidnud, et vastustaja oleks teisi temaga samas situatsioonis olevaid isikuid kohelnud teisiti kui kaebuse esitajat. Vastustaja esindaja kinnitab, et ebavõrdset kohtlemist tegelikkuses esinenud ei ole. Vastupidiselt kaebuse esitajale on kohus seisukohal, et kaebuse esitaja ei täitnud

§ 5sätestatud teavitamiskohustust.

Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et kaebuse esitaja sai 2006.a oktoobris sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu Tartu Ülikoolilt ja 2006.a novembris Juura, Õigusteabe AS-lt. T. Göttigi taotlusega vanemahüvitise määramiseks on tõendatud, et vastustaja on kaebuse esitaja poolele teavitamiskohustust ka selgitanud. Vastustajal puudus õiguslik alus arvestada asjaoludega, et tööülesanded, mille eest ülikool tasu maksis olid tegelikult täidetud perioodil 01.07.2005.a kuni 31.03.2006.a ja et kaebuse esitaja tööleping lõppes 31.10.2006.a. Kohtul puudub alus vaidlusaluse haldusakti tühistamiseks alates 01.09.2007.a kehtiva

§ 3

lõike 71 punkti 1 alusel, mis sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud hüvitise vähendamist ei rakendata esimesel hüvitise maksmise kalendrikuul eelmiste kalendrikuude eest saadud tulu osas, sest HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane ainult siis, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel. Samuti on asjas tõendatud, et kaebuse esitaja sai 2006.a novembris sotsiaalmaksuga maksustavat tulu Juura, Õigusteabe AS-lt tegelikkuses 2004.aastal tehtud tõlketöö eest, kuid vastustajal puudus õiguslik alus tõlketöö tegeliku tegemise aja arvestamiseks seonduvalt vanemahüvitisega. Kohus ei jaga kaebuse esitaja seisukohta, et

§ 3

lõige 7 rikub Põhiseaduse § 12 lõike 1 esimesest lausest tulenevat õigusloome 9 võrdsuse põhimõtet, kuna kaebuse esitaja varasema sissetuleku taset ei ole vaidlusaluse otsusega vähendatud. Kaebuse esitajal oli 2006.a oktoobris ja novembris töine tulu ja seoses osalise vanemahüvitise maksmisega ka tema sissetulekud võrreldes varasemaga ei vähenenud. Vastustaja on õigesti osundanud, et arvestades riigi rahalisi võimalusi, ei saa vanemahüvitise eesmärgiks olla isiku sissetulekute suurendamine, vaid eelmise aasta keskmise sissetuleku säilitamine. Kaebuse esitajal tekkisid hüvitise saamise ajal muud sissetulekud, mille tõttu oli vastustaja kohustatud nendega hüvitise maksmisel arvestama. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud sotsiaalmaksu maksja süüd, vaid tegemist on kaebuse esitaja ja tööandjate vahelise spetsiifilise kokkuleppega palgaarvestusajas, palga maksmise korras ja tähtaegades. Seega puudub alus

§ 3

lõike 7 teise lause puhul käesolevas asjas rääkida õigusloome võrdsuse põhimõtte eiramisest. Vanemahüvitise vähendamise käesolevas asja on tinginud kaebuse esitaja poolt sotsiaalmaksuga maksustava tulu saamine. Poolte menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Roby Koik Kohtunik 10