KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Mare Merimaa, Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2

) § 1037 alusel 13 000 krooni hüvitamist üksnes müügikioski eest. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. 17.01.2000.a. sõlmitud rendilepingu järgi kohustus rentnik tasuma renditasu üks kord kuus viiendaks kuupäevaks. 2000. aastal hageja täitis rendi maksmise kohustust, 2001.a ei maksnud ta üldse midagi, 2002.a maksis kokku 5 854,40 krooni. 2003.a laekus augustikuus 1463,60 krooni. Hoolimata rendimaksmisel esinenud probleemidest, otsustas kostja lepingut hagejaga 31.03.2003.a pikendada kuni 31.12.2003.a. Hageja oli nõus renditasu korralikult maksma. Vastavalt lepingule lõpetas kostja 30.05.2003.a ühepoolselt hagejaga lepingu, kuna hageja ei tasunud jätkuvalt rendimakseid. Tühjana seisnud kiosk segas turul tegevust ja R.N andis korralduse müügikiosk turult ära paigutada. Seoses kriminaalmenetlusega oli hagejale kioski asukoht teada. Kostja ei ole teinud hagejale mingeid takistusi kioski äraviimiseks. Hageja pole seda teinud, vaid soovis jätta kioski võlgade katteks. Kostjale ei ole teada, kuhu kadus kiosk platsilt, kuhu kostja lasi selle paigutada. Müügikioski tegelik väärtus ei ületa 6 000 krooni. Rendilepingu kohaselt oli rentnikul õigus kasutada kohta müügilaudade või -kioski paigaldamiseks lepingu tähtaja jooksul. Rentnik oli kohustatud lepingu lõppedes vabastama müügikoha kolme päeva jooksul, pärast nimetatud tähtaja möödumist oli rendileandjal õigus kohal olev müügikiosk turu territooriumilt teisaldada. Kuivõrd poolte vahel sõlmitud rendilepingu sai lugeda lõppenuks alates 30.05.2003.a, on vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 hageja nõuded aegunud. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused 18.09.2007.a otsusega Harju Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Poolte vahel puudus vaidlus, et 17.01.2000.a sõlmiti rendileping kuni 31.12.2001.a. Hiljem pikendati lepingut kuni 31.12.2003.a. 30.05.2003.a lõpetas kostja müügikoha rendilepingu ennetähtaegselt, öeldes lepingu hageja väidetavate lepingurikkumiste tõttu üles. 3 Vaidlus oli eelkõige selle üle, kas kostjal oli müügikoha rendilepingust tulenevalt õigus hagejale kuuluva müügikioski teisaldamiseks rendilepingu objektiks olevalt müügikohalt ning kas oma väidetava (lepingust tuleneva) õiguse teostamisega tekitas kostja hagejale kahju. Kostja ei nõustunud ka hageja poolt esitatud kahjunõude suurusega. Lisaks esitas kostja aegumise vastuväite. Kuna kostja teostas hagejale kuulunud kioski teisaldamisel 17.01.2000.a sõlmitud lepingust tulenevat õigust, oli tegemist lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahjuga. Vaidlust ei olnud selle üle, et rendileping lõppes 30.05.2003.a ja 2003.a septembrikuuks hageja müügikohta vabastanud ei olnud. Seega oli kostjal tekkinud põhimõtteliselt õigus müügikioski teisaldamiseks. Müügikoha rendilepingust tuleneva õiguse realiseerimisel ei järginud kostja piisaval määral TsÜS § 138 lg 1 ja

§ 6

lg 1 hea usu põhimõtet ning sellest tulenevat hoolsus- ja kaitsekohustusi, mille tagajärjel on hagejale tekkinud kahju. Heas usus toimiv lepingupool oleks pidanud teist poolt teavitama müügikioski kavandatavast teisaldamisest, kuhu kiosk teisaldatakse ning millisel viisil ja tingimustel on hagejal võimalik see kätte saada. Paljasõnaline oli kostja väide, et hagejal oli võimalus kioski äravedamiseks platsilt. Samuti oleks kostja pidanud teisaldatud müügikioski säilimise eest mõistlikul viisil hoolitsema. Vastavalt

§ 127

lg-le 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kostja pidi hagetava kahju tekkimist enda kohustuste rikkumise võimaliku tagajärjena rendilepingu sõlmimise ajal ette nägema. Samuti eksisteerib põhjuslik seos kostja käitumise ja hagejal tekkinud kahju vahel (

§ 127

lg 4), sest kui kostja oleks oma õiguste teostamisel käitunud hoolsalt ning teise lepingupoole huvisid arvestavalt, ei oleks hagejal kahju tekkinud. Kriminaalasjas läbi viidud ekspertiisi järeldusotsuse kohaselt oli hagejale kuulunud müügikioski harilik väärtus 2003.a septembri seisuga 13 000 krooni. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaja kulg algab vastavalt TsÜS § 147 lg-s 1 sätestatule nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Lähtudes Põhja Politseiprefektuuri määrusest kriminaalmenetluse lõpetamise kohta saab müügikoha rendilepingust tulenevate kohustuste rikkumise kõige varasemaks ajaks lugeda perioodi 10.09.2003-16.09.

1. TsÜS § 135 lg 1 alusel muutus hagis esitatud nõue sissenõutavaks kõige varem
2. septembril 2003.a. Hagi esitati kohtule
3. septembril 2006.a. Seega oleks nõue aegunud. Kuid hageja on juba 20.07.2004.a esitanud Tallinna Linnakohtule hagi 47 122 krooni suuruse kahjuhüvitise väljamõistmiseks.
4. novembri 2004.a määrusega on Tallinna Linnakohus keeldunud esitatud hagiavalduse menetlusse võtmisest. Vastavalt TsÜS § 160 lg-le 1 peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Riigikohtu 02.02.1999.a tsiviilasjas 3-2-1-12-99 tehtud otsuses väljendatud seisukoha kohaselt aegumise katkestab juba hagi esitamine, mitte esitatud hagi menetlusse võtmine. TsÜS § 168 lg-ga 1 ei arvestata aegumistähtaja hulka aega, mille kestel aegumine oli peatunud. Ülaltoodut arvestades ei saa kohtu hinnangul lugeda 4 aegumistähtaja hulka perioodi alates 20.07.2004.a kuni 19.11.2004.a ning järelikult on hagi esitatud TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 18.09.2007.a otsuse ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kohus on jätnud tähelepanuta, et vastustaja ei ole kordagi vaielnud vastu väitele, et on vabatahtlikult loovutanud vaidlusaluse kioski apellandile. Kioskile tehti ekspertiis hinna määramise kohta juba 22.03.2004.a. Kioski viis apellant turu kõrvale parkimisplatsile 2003.a septembris. Seega oli vastustajal võimalik oma vara platsilt ära viia pea pool aastat hiljem. Apellant ei ole teinud vastustajale takistusi kioski platsilt äraviimiseks. Vastustaja oleks saanud oma vara nõutada ka politsei abil. Kohus leidis, et apellant oleks pidanud hoolsamini jälgima vastustaja vara. Kuid vastavalt lepingule oli apellandil õigus kiosk territooriumilt teisaldada 3 päeva jooksul peale rendilepingu lõppemist. Rendileping lõpetati 30.05.2003.a. Kiosk teisaldati hiljemalt 10.09.2003.a. Seega oli apellant juba hoidnud vastustaja vara oma valve all pea 3,5 kuud. Kohus oleks pidanud lähtuma AÕS § 92 lg
5. Vastustaja oli nõus, et kiosk jääb apellandile võlgade katteks. Kohus ei viita mitte ühelegi rendilepingu punktile, mida apellant oleks rikkunud. Kohus viitab TsÜS § 138 ja leiab, et apellant on käitunud pahauskselt vastustaja suhtes, kuid asjaolu, et vastustaja oli apellandile võlgu, kohus ei arvesta. Samas kohus viitab

§ 6

lõikele 1, mille kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kohus ei viita kordagi, et võlgnik oleks käitunud võlausaldaja suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Apellant leiab, et kohtu põhjendused on vastuolus AÕS §

1. Poolte vahel oli kokkulepe, et kui rentnik ei vii peale rendilepingu lõppemist 3 päeva jooksul oma kioskit kohalt ära, siis on rendileandjal õigus see kohalt teisaldada. Seega ei ole apellant võõrast asja omavoliliselt valdaja nõusolekuta teisaldanud. Vastustaja seisukoht Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, ära kuulanud menetlusosalised ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub tühistamisele menetlusõigusnormi rikkumise ja materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu ning asjas on võimalik teha uus otsus apellatsioonimenetluses tulenevalt TsMS § 657 lg 1 p-st
2. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et müügikoha rendileping nr 167 (tl 6) sõlmiti 17.jaanuaril 2001.a, mida poolte kokkuleppel pikendati kuni 31.detsembrini 2003.a ning et 30.mail 2003.a lõpetas kostja müügikoha rendilepingu ennetähtaegselt, öeldes lepingu hagejaga väidetavate lepingurikkumiste tõttu üles. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja teisaldas hagejale kuulunud müügikioski turu territooriumilt 2003.a septembrikuus. Hageja rendilepingu ennetähtaegset lõpetamist vaidlustanud ei ole. 5 Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas kostjal oli müügikoha rendilepingust tulenevalt õigus hagejale kuuluva müügikioski teisaldamiseks ning kas oma lepingust tuleneva õiguse teostamisega on kostja tekitanud hagejale kahju. Kohus leidis, et müügikoha rendilepingu punktist 2.4 tuleneva õiguse realiseerimisel ei ole kostja piisaval määral järginud eelnimetatud hoolsus-ja kaitsekohustusi, mille tagajärjel on hagejale tekkinud kahju ja heas usus toimiv lepingupool oleks pidanud teist poolt müügikioski teisaldamisest eelnevalt teavitama ning selgitama, kuhu kiosk teisaldati ja kuidas on teisel poolel võimalik kiosk kätte saada. Kolleegium kohtu seisukohaga ei nõustu. Müügikoha rendilepingu (tl 6) p 2.4 järgi lepingu lõppedes kohustub rentnik kolme päeva jooksul vabastama müügikoha, peale nimetatud tähtaja möödumist on rendile andjal õigus kohal olev müügikiosk teisaldada turu territooriumilt. Asja materjalidest nähtub, et kostja teisaldas hagejale kuuluva müügikioski 2003.a septembrikuus, so rohkem kui kolm kuud peale lepingu lõppemist. Müügikoha rendilepingust ei tulene kostjale kohustust oma lepingulise õiguse realiseerimisel hagejat eelnevat teavitada ega hageja vara igavesti säilitada. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et kohus ei ole otsuses põhjendanud, milles seisneb kostja poolne rendilepingu tingimuste rikkumine ja kostja käitumise pahatahtlikkus.

§ 6

lg 1 järgi võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtudes. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja kirja 03.01.2006.a (tl 24) hageja võlgnevuse kohta. Toimiku materjalidest ilmneb, et kriminaalasja algatamiseks pöördus 2003.a oktoobrikuus politsei poole just hageja (tl 31), kellele sellest tulenevalt pidi olema teada ka kostja poolt teisaldatud kioski asukoht. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks teinud talle takistusi kioski äraviimiseks, vastupidi. Hagejale oli kioski asukoht peale paigaldamist teada ka 22.märtsil 2004.a, kui kioski hinna määramiseks viidi kriminaalasja menetlemise käigus läbi ekspertiis, kuid ka peale seda ei viinud hageja oma kioskit minema. Seega ei ole hageja ise müügikioski säilimise eest mõistlikul viisil hoolitsenud.

§ 115

lg 1 annab võlausaldajale õiguse nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

§ 127

lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, mille alusel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Ebaõige on kohtu järeldus, et kostja pidi hagetava kahju tekkimist enda kohustuse rikkumise võimaliku tagajärjena ette nägema. Kolleegium tuvastas eelpool, et kostja ei ole oma müügikoha rendilepingut tulenevaid õigusi ega kohustusi millegagi rikkunud, seega puudub, vastupidiselt kohtu poolt tuvastatule, põhjuslik seos kostja käitumise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Kostja arvestas niigi hageja huvidega, kui teisaldas müügikioski kolme päeva asemel ligi kolm ja pool kuud hiljem peale lepingu ennetähtaegset lõpetamist ega nõudnud hagejalt rendivõla tasumist, mistõttu puudub kostja käitumises pahatahtlikkus. Kostja ei ole pahatahtlikult käitunud ja tal puudus lepingust tulenev kohustus hageja vara säilitamiseks. Hagi tuleb eeltoodud põhjendustel jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus 6 TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 2). Kuivõrd hagi tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Gaida Kivinurm Mare Merimaa Urmas Reinola