) § 218 lg 2 kohaselt tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele 3-06-1285 mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Sellest tulenevalt on müüjal kohustus esimese kuue kuu jooksul tõendada, et ta puuduse eest ei vastuta. Seadusest ei tulene tarbija kohustust tasuda esimese kuue kuu jooksul ekspertiisikulu, kui müüja tõendab, et ta puuduse eest ei vastuta. Nimetatud tingimus võib jätta tarbijale ebaõige mulje tema seadusest tulenevatest õigustest ja on tulenevalt
Tarbijakaitseameti tõlgendus, et
lg 2 kohaselt ostja poolt alusetute ja ebaõigete pretensioonide menetlemisega seonduvad kulud kannab alati müüja, kellel puudub pärast asja lahendamist isegi nõudeõigus nimetatud kulude hüvitamiseks, on vastuolus mõistlikkuse ja hea usu põhimõtetega.
lg 2 ei reguleeri üheselt kulude jaotust tõendamismenetluses ning ei välista kulud kandnud poole nõudeõigust teise poole vastu, sõltuvalt lõpptulemusest.
lõikes 2 sätestatud kohustuse tõendada asja vastavust lepingutingimustele asja ostjale üleandmise ajal sisuliselt juba enne ostja poolt pretensiooniblanketi vormistamist, põhistades seda ostjale suuliselt ning fikseerides vastava järelduse ka pretensiooniblanketil. Müüja põhjendustega mittenõustumisel on ostjal õigus oma väidete tõendamiseks tellida täiendav sõltumatu ekspertiis iseseisvalt või müüja kaudu, sõlmides müüjaga eelnevalt vastava võlaõigusliku kokkuleppe. Nimetatud kokkuleppele ei kohaldata
lõiget 2, sest ekspertiis tellitakse ostja soovil pärast müüja poolt
lõikes 2 sätestatud tõendamiskoormise täitmist ning seega ei ole sellise kokkuleppe tingimused vastuolus
d) Sarnases asjas on samade poolte vahel tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 02.02.2005 otsus haldusasjas nr 2-3/42/05, milles ringkonnakohus asus kaebajaga sarnastele seisukohtadele. 3. Vastustaja Tarbijakaitseamet palus jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel: a)
lg 2 sätestab, et tarbijamüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul ostjale asja üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Järelikult kui müüja soovib jätta tarbija nõude rahuldamata, peab ta oma väiteid tõendama, sh kandma ekspertiisikulud. Kuigi seaduses ei sätestata, kes peab
lõikest 2 tulenevad müüja tõendamiskohustuse täitmise kulud tasuma, on ilmne, et kulud tasub müüja kui see lepingupool, kellele on seadus tõendamiskohustuse pannud. Sellest tulenevalt on kokkulepe, millega tarbija nõustub tasuma kulud, mis on müüja kandnud esimesel kuuel kuul asjal ilmnenud puuduste tõendamiseks, tühine
b)
lõikes 2 sätestatud eelduse eesmärk on see, et tarbija saaks asjal puuduse ilmnemisel pöörduda müüja poole, kartmata sellega kaasnevaid kulutusi. Tarbija pöördub puuduse ilmnemisel müüja poole heauskselt, kuna ta ise ei oska ega peagi oskama hinnata puuduse olemust ega selle põhjusi. c) Tõendatud ei ole kaebaja poolt märgitud asjaolu, et pretensiooniblankett esitatakse tarbijale täitmiseks alles pärast
d) Kaebaja viide ringkonnakohtu otsusele ei ole asjakohane, sest nimetatud kohtuotsuses lähtuti sellal kehtinud Kaupluse töö eeskirja ja
koosmõjust. 2
lg 2 sätestab: „Tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega“.
lg 2 ei reguleeri üheselt kulude jaotust tõendamismenetluses ning ei välista nimetatud kulud kandnud poole nõudeõigust teise poole vastu sõltuvalt vaidluse lõpptulemusest. Tarbija pretensiooni blanketil olevad tingimused ei ole vastuolus
lg 2 mõttega.
lõiget 2 ei saa tõlgendada selliselt, et müüja kannab igal juhul kõik menetluskulud olenemata pretensiooni põhjendatusest. Blanketilt nähtub üheselt, et põhjendatud pretensioonide puhul kannab kõik kulud müüja ise, põhjendamatu pretensiooni puhul aga kannab ostja ekspertiisikulu fikseeritud summas 80 krooni. Seega ei ole tegemist ostja õiguste rikkumise, huvide eiramise, ebamõistliku koormamise või eksitamisega. Õige on kaebuse esitaja väide, et Tarbijakaitseamet ei ole põhjendanud, kuidas pretensiooniblanketil sätestatud tingimus, mille kohaselt müüjal on õigus nõuda talle alusetu või ebaõige pretensiooni esitanud ostjalt ekspertiisikulu hüvitamist eelnevalt fikseeritud summas, ostjat ebamõistlikult kahjustab. c) Tallinna Ringkonnakohtu 02.02.2005 otsuses haldusasjas nr 2-3/42/05, milles menetlusosalised olid samad, märgitakse, et „
lg 2 jaotab tõendamiskoormuse ostja ja müüja vahel kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast tekkinud vaidluses asja lepingutingimustele vastavuses. Säte ei reguleeri seda, kuidas jaotada poolte vahel kulud, kui vaidlus asja lepingutingimustele vastavuse osas on saanud lõpplahenduse, kuna tõendamiskoormuse ja vaidluse kulude jaotamine ei ole samastatavad. On vältimatu, et isik, kellel on tõendamiskoormusest tulenevalt tõendi hankimise kohustus, kannab tõendi hankimise käigus ka selle tegevusega seotud kulud. Kuid
§-st 218 lg 2 ei tulene, et tõendamiskoormuse kandmisega faktiliselt kaasnenud kulutuse kandnud isikul puuduks sõltumata vaidluse lõpptulemusest nõudeõigus nimetatud kulutuse hüvitamiseks teiselt poolelt.“ ASJAOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Tarbijakaitseameti apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta AS B.W.T King kaebus rahuldamata. Apellant põhjendab taotlust järgmiselt: a) Kohus tõlgendas vääralt
lg-st 2 tulenevaid tarbija õigusi ega analüüsinud põhjalikult pretensiooniblanketti. b)
sätted seavad prioriteediks tarbijate õiguste kaitsmise.
lg-s 2 sätestatud kuuekuulise eelduse eesmärk on just see, et tarbija saaks asjal puuduste ilmnemisel pöörduda müüja poole, kartmata sellega kaasnevaid kulutusi. Vaidlusaluse tüüptingimuse kohaldamine kahjustab tarbijat ebamõistlikult ja võib kaasa tuua olukorra, kus tarbija loobub kasutamast seadusest tulenevat õigust, kuna ta kardab sellega seonduva kahju kandmist. Kuna esimese kuue kuu jooksul eeldatakse, et puuduse eest vastutab müüja, siis peab müüja kandma ka sellega seonduvad kulud. c) Pretensiooniblanketilt ei nähtu, et blankett esitatakse tarbijale täitmiseks alles siis, kui müüja on tarbijale juba tõendanud, et ta asjal ilmnenud lepingutingimustele mittevastavuse eest ei vastuta ja tarbija ei ole tõendamistulemustega nõus. Seega võib blanketi tarbijale täitmiseks anda ka juhul, kui tarbija pöördub esmakordselt esimese kuue kuu 3
lg-st 2 tulenev tõendamiskohustus ei ole müüja poolt täidetud, kui ta ei ole esitanud tarbijale vastavat dokumenti. d) Tarbijakaitseameti seisukohta
lg 2 tõlgendamise osas jagab ka Justiitsministeerium, kes on vaidlusaluse seadusesätte välja töötanud.
Nimetatud põhimõtetega on vastuolus olukord, kus oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud tsiviilõigussuhte poole kanda jäetakse seadusest mittetulenevaid lisakoormisi ja kulusid, mis tulenevad teise poole tegevusest (näiteks alusetu pretensiooni esitamine). b) Tõendamismenetluse kulude jaotus ei kahjusta tarbijat ebamõistlikult. Puudub vaidlus, et ekspertiisitasu 80 krooni on mõistlik ja põhjendatud. Usutav ei ole apellandi väide, et vaidluse tulemusele vastava tõendamismenetluse kulude jaotuse kohaldamisel võiks tarbija hakata kartma pretensiooniga müüja poole pöörduda. Apellandi väited tarbija õiguste ebamõistliku kahjustamise kohta on arusaamatud ja tõendamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Samade poolte vahel lahendati vaidlus müüja pretensiooni blanketil samasisulise tingimuse õiguspärasuse üle varasemas kohtuasjas, milles kaebus rahuldati Tallinna Ringkonnakohtu 02.02.2005 otsusega haldusasjas nr 2-3/42/05. Käesolevas asjas käivat vaidlust ei saa pidada samaks ega vaidlustatud ettekirjutust varasema jõustunud kohtuotsuse ettekirjutust eiravaks. Varasema vaidluse ajal kehtinud
lg 2 kehtis küll ka vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal samas sõnastuses, kuid Vabariigi Valitsuse 04.04.1995 määrusega nr 165 kinnitatud „Kaupluste töö üldeeskiri“ käesolevas asjas vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal enam ei kehtinud. Viidatud kohtuasjas leidis ringkonnakohus, et pretensiooni blanketil on vaidlusalune tingimus kooskõlas kaupluste töö üldeeskirjaga ning vastuolu
Erinevaks tegi viidatud kohtuasja ka see, et selles vaidlustati ettekirjutust, mis kohustas maksma kolmandale isikule tagasi viimaselt sissenõutud 80 krooni (viidatud kohtuotsuse p 8), käesolevas asjas on aga ettekirjutusega kohustatud kaebajat lõpetama tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tüüptingimuse kasutamine, viies tüüptingimused vastavusse seadusega, ja hoiduma selliste tüüptingimuste kasutamisest. 8.
lg 2 sätestab järgmist: „Tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega.“ 9. Vaidlusaluse ettekirjutuse kohaselt kasutas kaebaja lepingutingimustele mittevastavuse kohta esitatava pretensiooni esitamiseks blanketti, millel oli tingimuseks, et tootmisvea mitteesinemisel kannab ekspertiisikulud ostja. Tootmisvea mitteesinemisel kohustub kaebaja ekspertiisis olnud jalatsid ostjale tagastama koheselt pärast ekspertiisiotsuse saamist ning 4
10.
lg 2 teine lause ei reguleeri otsesõnu seaduses sätestatud eelduse ümberlükkamiseks tõendi saamise kulude kandmist, küll aga kohustab sellise tõendi hankimiseks müüjat. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi: Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, Õigusteabe AS Juura, 2007) lk 50 on sätet selgitatud järgmiselt: Lõike 2 teise lause kohaselt eeldatakse tarbijalemüügilepingute puhul, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas juba asja üleandmise hetkel. Tegemist on erandiga üldisest tõendamiskoormuse jaotuse reeglist. […] Selliselt jagatud tõendamiskoormusel on tagajärjed ka vastavate asjaolude tuvastamisel tekkivate kulude hüvitamise suhtes. Kuna asja üleandmisele järgneva kuue kuu jooksul ilmnenud puuduste osas lasub tõendamiskoormus müüjal, kannab ta seetõttu ka selle täitmisega seonduvad kulud, eelkõige vastavad ekspertiisikulud. Müüjal puudub alus nõuda ostjalt ekspertiisikulude hüvitamist ka juhul, kui tema poolt rahastatud ekspertiisi tulemus on negatiivne. Sellisel juhul saaks kulude hüvitamise nõue tarbija vastu kõne alla tulla üksnes siis, kui tarbija on nõude müüja vastu esitanud pahatahtlikult (st teadmisega, et ta on asjal ilmnenud puuduse ise põhjustanud), vastavaid asjaolusid peab tõendama müüja. […] Müüja ja tarbijast ostja vahel sõlmitud muusisulised kokkulepped on
Tõendamiskoormuse jaotusel puuduks tähendus, kui müüja ülesanne oleks üksnes tõendite hankimine, mis temal lasuva eeldusliku vastutuse ümber lükkaks. Müüja vastutuse eeldus tähendab ostja poolt heauskse pretensiooni esitamise tagamiseks ka tõendite hankimise kulude kandmist, sest vastasel korral ei oleks tarbija piisavalt kaitstud pretensiooni esitamise korral. Halduskohus märkis õigesti, et võlaõigusseaduses on tarbija ja müüja vahelise tehingu suhtes seatud prioriteediks tarbija õiguste kaitse. Tarbija õiguste kaitse ei ole efektiivne, kui tõendid müüja vastutuse puudumise kohta hangib müüja ise, ent nende saamise kulud võivad sõltuvalt tõendite sisust jääda ostja kanda. Tarbijale kulude kandmise riski jätmine ei ole kooskõlas
lg 2 teise lause eesmärgiga.
lg 2 teises lauses ei ole kolleegiumi arvates jäetud seega kulude kandmise küsimust reguleerimata. 11.
lg 1 kohaselt tarbijalemüügi puhul on ostja kahjuks selles jaos ja võlaõigusseaduse üldosas lepingu rikkumise puhuks kasutatavate õiguskaitsevahendite kohta sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Seega ei oleks seadusest tulenevalt üldjuhul alust ekspertiisikulude sissenõudmiseks ostjalt juhul, kui ekspertiis tuvastab müüja vastutuse puudumise. Kahju hüvitamine on
kohaselt seatud sõltuvusse kahju tekitamise õigusvastasusest, millega
12. Mis puudutab apellandi väiteid sunniraha määramise võimaluse sätestamisega seoses, siis kolleegiumi arvates ei ole halduskohus väljunud asja lahendamise piiridest, andes hinnangu ettekirjutuses sunniraha hoiatuse tegemise suhtes, kuid õige on apellandi seisukoht, et sunniraha võib ettekirjutuses üksikjuhtumil määrata ka selle ülemmääras. Ettekirjutuse tegemisel saab Tarbijakaitseamet võtta arvesse õigusrikkumise tõsidust, ettekirjutuse täitmise praktilisi võimalusi ja muid asjaolusid, mis sunniraha suuruse kindlaks määravad. 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.