KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Lilianne Aasma ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 14. veebruar 2008, Tallinn Haldusasja

§ 12lg 3 p 5 alusel tagastamata.

V. Kahro esitas linnavolikogu otsuse peale kaebuse, mille Tallinna Halduskohus jättis 24.05.2004 otsusega rahuldamata. 3-06-515 Vabariigi Valitsus 07.02.2006 korraldusega nr 101 otsustati jätta Turu plats 2 hoone (Nõmme Kultuurikeskus) õigustatud subjektile tagastamata kui kultuuriobjekt

§ 12lõike 3 p 5 tähenduses.

V. Kahro kaebuses paluti Vabariigi Valitsuse 07.02.2006 korraldus nr 101 tühistada. Kaebuse põhjendused. Vaidlusalune haldusakt on motiveerimata ja kaalutlusvigadega. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 23 sätestab, et kohalik omavalitsus otsustab vara tagastamise küsimuse kolme kuu jooksul pärast õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. Tallinna linn õigusaktides sätestatud tähtajal Turu plats 2 hoone tagastamata jätmise küsimust ei tõstatanud. Hoone polnud kantud riigiomandisse taotletavate varade nimekirja. Seetõttu tekkis kaebajal õiguskindlus ja õiguspärane ootus, et ta saab õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi. Vara tagastamise/kompenseerimise avaldused esitasid kaebaja ja H. Kahro. Tallinnas Pärnu mnt 90/92 vara osas tunnistati taotlejad omandireformi subjektideks 21.03.1996 otsusega ning vara tagastati linnavalitsuse 04.10.1996 korraldusega. Nõmmel, Turu plats 2 asuva endise kinnistu nr xxxx suhtes tegi ÕVVTK Tallinna linnakomisjon esimese otsuse nr 7130 samuti 21.03.1996, jättes H. Kahro avalduse rahuldamata ja kaebaja avalduse üldse tähelepanuta. 05.11.2001 täiendati otsust nr 7130 ning jäeti ka kaebaja avaldus rahuldamata. Alles pärast 05.11.2001 otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamist tegi linnakomisjon 16.06.2003 otsuse nr 12593, millega tunnistas kaebaja omandireformi õigustatud subjektiks ka Turu plats 2 hoone ja maa suhtes. Neid asjaolusid arvestades, tuleb vara kultuuriobjektina tagastamata jätmisel juhinduda

§ 12

lg 3 p 5 redaktsioonist, mis kehtis ajavahemikul 29.12.1994 kuni 01.03.1997 ning Vabariigi Valitsuse 07.10.1993 määruse nr 307 p 1 alapunktist 1. Varem kehtinud sätted nägid ette, et omandireformi objektiks olev vara ei kuulu tagastamisele, kui Vabariigi Valitsus otsustab kohaliku omavalitsuse volikogu põhjendatud ettepanekul, et vara on … kultuuriobjekt…, mille tagastamine kahjustab riigi või kohaliku haldusüksuse huve.

§ 12lg 3 p 5 kehtivas redaktsioonis on viimane lauseosa ära jäetud.

Vabariigi Valitsus pole korralduse vastuvõtmisel kaalunud ega põhjendanud, kas ja kuidas vara tagastamine kaebajale Tallinna linna huve kahjustab. Korralduse järgi tegutseb Turu plats 2 hoones kultuurikeskus. Ka enne vara õigusvastast võõrandamist tegutses hoone kultuuriobjektina. Korraldusest ei nähtu kaalutlusi, miks vastustaja leiab, et linn on parem kultuurilise teenuse osutaja kui seda oleks olnud kaebaja. Tähelepanuta on jäänud, et kaebaja on nõus hoone tagasisaamisega eritingimustel (

§ 12lg 6).

Hoone mittetagastamist ja munitsipaliseerimist ei saa põhistada väitega, et puuduvad sarnaste kasutusfunktsioonidega hooned, millel on sama soodne asukoht ja ajalooline taust. Nõmmel ja Tallinnas tervikuna on piisavalt kohti, kus elanikud saavad oma kultuurihuvi rahuldada ja vaba aega veeta. Seoses ühiskondliku transpordi arenguga ei oma tähtsust, millises linnaosa piirkonnas asub kultuurilise teenindamise objekt. Enamus vaidlusaluses hoones asuvaid ruume on kaebajale teadaolevalt välja üüritud. Tähelepanuta tuleb jätta korralduses viidatud asjaolu, et aastatel 1995-2000 on Tallinna linn kulutanud hoone renoveerimiseks ca 11 miljonit kr. Esiteks pole kulutuste tegemine tõendatud, teiseks pole kulutuste tegemisel päras

jõustumist 20.06.1991 õiguslikku tähendust. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata, leides, et vaidlusalune haldusakt on piisavalt motiveeritud ning selle andmisel pole kaalutlusreegleid rikutud. Tagasitaotletav hoone on värskelt remonditud ning aktiivselt kasutusel kultuurimajana. Aastatel 1995 – 2000 toimusid suuremahulised renoveerimistööd maksumusega ca 11 milj kr, mille käigus ehitati pööningukorrusele kammersaal ning siseõue kahekorruseline juurdeehitus, ehitati 2

§ 12lg 3 p 5 sätestatud hoone mittetagastamise alus.

1924. a ehitatud hoone oli algselt kino, nõukogude ajal sai sellest kultuurimaja. Käesoleval ajal on Nõmme Kultuurikeskus seitse päeva nädalas hommikust õhtuni elanikkonna kultuurialases kasutuses, tegutseb 14 lasteringi ning 15 huviringi ja koolitusgruppi täiskasvanutele. Ruume üüritakse ka keeltekoolile, beebikoolile, Nõmme Spordiklubile, kaalujälgijatele ja Country-line dance tantsijatele. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust ega õiguskindlust vara tagastamise suhtes.

§ 12

lg 6 võimaldab, kuid ei kohusta seada õigustatud subjektile vara tagastamise eeltingimuseks vara senise valdaja või riigiasutuse või kohaliku omavalitsuse asutusega tagastatud vara senisel sihtotstarbel kasutamise lepingu sõlmimise tähtajaga kuni viis aastat. Tallinna linnal on selge huvi jätkata Turu plats 2 hoones Nõmme Kultuurikeskuse tegevust pikema aja jooksul. Ekslik on ega tugine seadusele kaebaja arusaam, et vara tuleb alati tagastada juhul, kui tagastamise küsimust ei otsustatud kolme kuu jooksul pärast subjektiotsuse kättesaamist. Tallinna Linnavolikogu vaidles samuti kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on Turu plats 2 hoone näol tegemist kultuuriobjektiga, mis on olnud sihipärases aktiivses kasutuses kuuskümmend aastat ning vajalik ja põhjendatud on samal kujul jätkamine.

§ 12

lg-s 6 sätestatud 5-aastase lepingu sõlmimise võimalus õigustatud subjektiga vara senisel sihtotstarbel kasutamise jätkamiseks oleks ilmselgelt lühike aeg ja käsitatav probleemi ajatamise, mitte rahuldava lahendamisena. Tallinna TSN Täitevkomitee 15.10.1945 korralduse alusel sai kinost kultuurimaja, mis tegutses sellisena kogu nõukogude aja ning alates aastast 1994 tegutseb hoones Tallinna Linnavalitsuse 25.11.1994 määruse nr 109 alusel moodustatud Nõmme Kultuurikeskus. Hoones töötavad laste ning täiskasvanute huviringid ja koolitusgrupid. 2005.aastal toimus 244 üritust, mida külastasid ühtekokku 14 830 inimest. Hoone tagastamise korral ei oleks samal tasemel tegevuse jätkamine võimalik. Kultuuritegevuse üleviimine Tallinna linna teistesse piirkondadesse kahjustaks paikkondlikku kultuuritegevuse arengut ja Nõmme elanike võimalusi kultuurielus osalemisel. Ehitis on kultuuriobjektiks olenemata sellest, kas seda kasutavad era- või avalikõiguslikud isikud. Kultuuriobjekti mingi osa kasutamise võimaldamine ei ole vastuolus

§ 12lg 3 p 5.

Tallinna linnal on selge huvi jätkata Nõmme Kultuurikeskuse arendamist Turu plats 2 hoones pikema aja jooksul, mida kinnitab linna senine tegevus keskuse arendamisel ning mis on kultuurikeskuse kasutamise aktiivsust arvesse võttes igati põhjendatud. Kaebajale pole antud lootust, et ta taotletud vara tagasi saab. Väidetavast viivitusest haldusmenetluses ei saanud kaebajal tekkida õiguskindlust positiivsele resultaadile. Õigusaktidest ei tulene, et kui vara tagastamist korraldav organ ei otsustanud tagastamise küsimust kolme kuu jooksul pärast kohaliku komisjoni otsuse kättesaamist, siis kuulub vara igal juhul tagastamisele. Vara tagastamise korra punkt 23 teine lause näeb ette, et mõjuvatel põhjustel võib see tähtaeg olla kolmest kuust pikem. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised. 3

§ 12lg 3 p 5 on selle vastuvõtmisest alates

§ 12lg 3 p 5 redaktsiooni, mis kehtis kuni 01.03.1997.

Kaebaja tunnistati vaidlusaluse vara suhtes õigustatud subjektiks 16.06.2003 ja vaidlustatud korraldus anti 07.02.2006. Seega kuulub asjas kohaldamisele

§ 12

lg 3 p 5 alates 02.03.1997 kehtima hakanud redaktsioonis, mis sätestab, et Vabariigi Valitsus otsustab valitsusasutuse või kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul tagastamata jätta sõjalise, korrakaitse-, kultuuri-, või sotsiaalobjekti või riikliku kaitse all oleva objekti, samuti riigi või kohaliku omavalitsusüksuse valduses oleva haldushoone. Vaidlusalune hoone otsustati jätta tagastamata kui kultuuriobjekt.

ei määratle kultuuriobjekti mõistet. Kultuuriasutusena üldtuntud tähenduses tuleb eelkõige mõista hoonet, mida kasutatakse raamatukoguna, muuseumina, teatrina, samuti kohaliku rahva- või kultuurimajana. Asja materjalidest nähtuvalt on Nõmme Kultuurikeskus elanikkonna kultuurialases kasutuses ning põhjendatud on vastustaja ja kolmanda isiku seisukoht, et Turu plats 2 asuv hoone kuulub mõiste kultuuriobjekt alla

§ 12lg 3 p 5 tähenduses.

Kaebaja väidab õigesti, et vara tagastamise korra p 23 kohustab vara asukoha järgset linnavalitsust otsustama vara tagastamise kolme kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. Sama säte näeb ette, et kui mõjuvatel põhjustel ei saa otsustust kolme kuu jooksul teha, siis tuleb õigustatud subjekti viivituse põhjustest ja küsimuse lahendamise tähtajast informeerida. Kuivõrd teistsugused andmed puuduvad, tuleb lugeda, et kaebaja sai subjektiotsuse kätte 17.06.2003. Seega hiljemalt 17.09.2003 pidi Tallinna linn otsustama Turu plats 2 hoone tagastamise/tagastamata jätmise või teatama kaebajale küsimuse lahendamisega viibimisest ja selle põhjustest. Mõjuvate põhjuste hulka, mis takistavad kolme kuu jooksul tagastamise otsustamist, saab muuhulgas lugeda seda, kui linnavalitsus vara tagastamise otsuse ettevalmistamisel leiab, et esinevad asjaolud, mis välistavad vara tagastamise

§ 12lg 3 punktide 3-5, 7 ja 8 ning lõike 6 kohaselt (vara tagastamise korra p 29).

Antud juhul sellised asjaolud tuvastatigi ning leiti, et tagastamise objektiks olev Turu plats 2 asuv hoone on kultuuriobjekt

§ 12lg 3 p 5 mõttes.

Kaebajat informeeriti sellest Tallinna Maaameti 30.09.2003 kirjaga. Seega on põhjendatud kaebaja väide, et Tallinna Linnavalitus rikkus vara tagastamise korra punktis 23 sätestatud nõuet. Sellist laadi menetlusnõuete rikkumine ei saanud aga mõjutada vaidlusaluse haldusakti vastuvõtmist ja selles sisalduvat resolutsiooni ega too vastavalt HMS §-le 58 kaasa haldusakti tühistamist. Muid rikkumisi vara tagastamise menetluses kohus ei tuvastanud. Õige pole kaebaja väide, et Vabariigi Valitsuse korraldus on antud kaalutlusveaga ja et korraldusest ei nähtu erinevate huvide kaalumist ega kaebaja huvidele avaliku huvi eelistamise põhjendusi. Kaalutlusõiguse teostamise eesmärgiks on olnud tagada Nõmme Kultuurikeskuse kui kultuuriasutuse säilimine ja toimimine praeguses asukohas. Vabariigi Valitsus on korralduse tegemisel lähtunud vajadusest tagada kohalikule omavalitsusele võimalus täita talle seadusega pandud ülesandeid, milleks on KOKS § 6 lg 2 järgi ka vallas/linnas asuvate huvialakoolide ja rahvamajade ülalpidamine. Nimetatud kohustus on vastavuses avaliku huviga võimaldada inimestel tegeleda meelepärase 4

§ 12

lg 6 sätestab tagastatud vara senisel sihtotstarbel kasutamise lepingu sõlmimise võimaluse tähtajaga kuni viis aastat. Vaidlustatud korraldusest nähtuvalt on Vabariigi Valitsus ka seda võimalust kaalunud, kuid leidnud ebaotstarbeka olevat. Asjakohane ja põhjendatud on vastustaja ja kolmanda isiku seisukoht, et pärast 5-aastast tähtaega kaoks õigustatud subjektil kohustus säilitada algselt vara kohta kehtestatud kaitserežiim, samal ajal kui avalikuks huviks on, et Nõmme Kultuurikeskus säiliks praegusel kujul pikemaks ajaks kui viis aastat. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES V. Kahro apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Õige pole kohtu järeldus, et Nõmme Kultuurikeskus on kaebajale tagastamata jäänud hoones tegutsenud juba enne 1991.a. Kohtuasja juurde võetud, kuid kohtu poolt hindamata jäetud Tallinna Linnavalitsuse 25.11.1994 määrusest nr 109 ilmneb, et munitsipaalasutus Nõmme Kultuurikeskus asutati

1. aastal munitsipaalettevõtte kino Võit ja munitsipaalasutuse Nõmme Rahvamaja baasil. Hoone, kus asus kino Võit, on õigustatud subjektidele üle antud 12.11.
2. Seega ei peegelda määrus nr 109 reaalset olukorda. Kuna munitsipaalasutus Nõmme Kultuurikeskus moodustati eraldi hoonetes tegutsevate asutuste baasil, siis pole selge, millise hoone andmed on korralduses nr 101 käsitlemist leidnud. Kohtu järeldus, et Turu plats 2 asuv hoone on kultuuriobjekt, kuna seal asub munitsipaalasutus Nõmme Kultuurikeskus, ei ole õige. Munitsipaalasutuse asumine mingis hoones ei tee sellest hoonest kultuuriobjekti. Õige pole kohtu seisukoht, et vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada

§ 12lg 3 p 5 redaktsiooni, mis jõustus 02.03.1997.

Sätte varasem redaktsioon oli kaebajale soodsam, sest selle järgi pidi kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsusele vastava ettepaneku esitamisel põhjendama, kas tegemist on kultuuriobjektiga ja kuidas selle tagastamine kohaliku omavalitsuse huve kahjustab. Kohus nimetatud asjaoludega ei arvestanud. Õigusvastaselt võõrandatud varaks on Turu plats 2 hoone, mitte Nõmme Kultuurikeskus, nagu Vabariigi Valitsuse istungi protokollis välja lugeda võib. Samuti ilmneb Vabariigi Valitsuse istungi protokollist, et VV ei ole sisuliselt Turu plats 2 mittetagastamise küsimust arutanud, vaid nõustunud rahandusministri tehtud ettepanekuga jätta vara tagastamata. Seaduslikuks ei saa pidada ka seda, et vara mittetagastamise küsimus oli VV istungil päevakorras 15.12.2005 (juhataja keskkonnaminister peaministri ülesannetes Villo Reiljan), kuid korraldus võeti vastu 07.02.2006 (allkirjastatud peaminister Andrus Ansipi ja riigisekretäri H. Loot poolt). Ka need asjaolud jäid kohtu poolt tähelepanuta. Tähelepanuta on kohtu poolt jäetud vara tagastamise korra p 31 rikkumised. Selle sätte järgi ministeerium esitab kolme kuu jooksul valla- või linnavalitsuse teate saamise päevast arvates Vabariigi Valitsusele ettepaneku jätta

§ 12

lg 3 p 5 loetelusse kuuluv objekt tagastamata; kui ministeerium on seisukohal, et vara ei tule tagastada, teatab ta sellest valla- või linnavalitsusele, ja kui ta ei ole ühe kuu jooksul saatnud kohalikule omavalitsusele teadet oma seisukoha kohta, siis loetakse, et tal pole vastuväiteid vara tagastamise suhtes; kui kohalik omavalitsus on saanud ministeeriumi teate vara tagastamise ebaotstarbekuse kohta, peatab ta tagastamismenetluse. Käesoleval juhul esitas Tallinna Linnavalitsus Rahandusministeeriumile dokumendid Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu ettevalmistamiseks 11.02.2004, kuid ministeerium tegi vastava ettepaneku Vabariigi Valitsusele enam kui poolteist aastat hiljem, so 14.09.2005. Tähendust ei ole asjaolul, et vahepeal pöördus Rahandusministeerium linna poole 5

§ 12

lg 3 p 5 alusel vara tagastamata jätmisel tuleb lähtuda mitte linnaosa, vaid haldusüksuse huvidest. Korraldusest ei näe põhjendusi, miks ja kuidas vara tagastamata jätmine kahjustab Tallinna linna huve. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et esimese astme kohtu otsus on selles esitatud põhjendustel õige ja seaduslik. Kohtuotsuses ei esine faktivigu. Turu plats 2 hoones on tegutsenud kultuurimaja alates aastast 1945 ning Nõmme Kultuurikeskus on kultuurimaja hilisem nimetus. Asja lahendamisel ei saa kohaldada

§ 12

lg 3 p 5 redaktsiooni, mis kehtis enne kaebaja vaidlusaluse vara suhtes õigustatud subjektiks tunnistamist. 07.02.2006 korraldusega nr 101 Vabariigi Valitsus mitte ei nõustunud rahandusministri ettepanekuga, vaid tegi otsustuse Turu plats 2 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata jätmise kohta. Tallinna Linnavalitsus, Rahandusministeerium ja Riigikantselei selgitasid kaebajale vara tagastamata jätmiseks esitatud taotluse sisu ja menetluse käiku korduvalt (Linnakantselei 30.09.2003 kiri, Rahandusministeeriumi kirjad 01.03.2004 ja 11.04.2005 ning Riigikantselei 13.10.2005 kiri). VV vaidlustatud korraldus on proportsionaalne ning kaalutlusvigadeta. Ehitise kui kultuuriobjekti staatust ei mõjuta asjaolu, et linn annab kultuurikeskuse osa ruume kolmandate isikute kasutusse. Asjaolu, et Turu plats 2 hoonet kasutatakse kultuurikeskusena, ei ole kaebaja vaidlustanud. Hoone renoveerimiseks tehtud investeeringute maht annab tunnistust sellest, et Tallinna linn kasutab ja soovib jätkuvalt kasutada hoonet kultuurimaja. Kolmas isik leidis, et halduskohtu otsus on õige ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks pole alust. Kohus kohaldas õigesti

§ 12lg 3 p 5 redaktsiooni, mis kehtis vaidlusaluse korralduse andmise ajal.

Kuid ka

kuni 02.03.1997 kehtinud redaktsioon polnud 6

§ 12

lg 3 p 5 nimetatud kultuuriobjekti mõistele antud tõlgendust ja linnavolikogu kirjeldatud Turu plats 2 hoones toimuvat kultuuritegevust ei ole apellant vaidlustanud. Hoone tagastamise korral poleks praegusel tasemel seal toimuva tegevuse jätkamine võimalik. Kultuuritegevuse üleviimine Tallinna teistesse piirkondadesse kahjustaks paikkondlikku kultuurikeskuse arengut ja Nõmme elanike huve kultuurielus osalemisel. Hoone kasutamine kultuuriobjektina on reeglina omanikule vähetasuv, mistõttu ei ole tõenäoline, et eraomanik oleks huvitatud selle kasutamisest senisel otstarbel

§ 12lg 6 sätestatud 5-aastase tähtaja möödumisel.

Vaidlustatud korralduses on eeltoodud asjaolusid põhjendatud. Nõmme Kultuurikeskuse tegevuse lõpetamine Turu plats 2 asuvas hoones ja jätkamine mõnes teises vormis pole mõeldav. Kultuurikeskuse põhiliseks sihtgrupiks olevatel lastel ning eakatel inimestel oleks väga keeruline võtta osa kultuurisündmusest mõnes teises linnaosas. Apellatsioonkaebuses on loetletud Nõmme linnaosas asuvaid erinevaid hooneid ja asutusi, põhistamata, kuidas on võimalik kultuurimaja olemasolevaid funktsioone täita apellandi nimetatud ujulas, kirikus, noortekeskustes, raamatukogus, tennisekeskuses, jõusaalis või sotsiaalmajas. Tallinna linn annab osa ruume kolmandate isikute kasutusse mitte üüritulu teenimiseks, vaid pakutava kultuurialase tegevuse mitmekesistamiseks ja vaba aja veetmise võimaluste laiendamiseks. Hoone käsitlemiseks kultuuriobjektina ei pea linn kõikide huviringide tegevust ise korraldama. Ruume võimaldatakse kolmandatel isikutel kasutada konkreetse huviringi või muu ürituse toimumise kuupäevadel ja kellaaegadel (nt kooriruumi kasutatakse igal teisipäeval kell 19.30-21.30 puhkpilliorkestri prooviks). Kaks üürilepingut pole otseselt kultuurifunktsiooniga seotud: 66 m2 (alla 6 % kogupindalast) on antud kasutada kohviku pidamiseks ja hoone peaukse kõrvale välisseina on lubatud paigaldada sularahaautomaat, mis aga ei muuda ehitist äriobjektiks, nagu ekslikult väidab apellant. Kuigi 1991.aastal polnud olemas Nõmme Kultuurikeskust Tallinna linna ametiasutusena praeguses tähenduses, ei tähenda see, et Turu plats 2 hoone oleks omandanud kultuuriobjekti staatuse alles pärast munitsipaalasutuse asutamist 1994.aastal. Kaebaja viidatud vara tagastamise korra p 31 reguleerib kahte erinevat olukorda olenevalt sellest, kas vara tagastamata jätmist taotleb kohalik omavalitsus (p 31 lg 1) või riigi valitsusasutus (p 31 lg 2). Käesoleval juhul taotles vara tagastamata jätmist Tallinna linn ning ministeerium polnud kohustus esitada linnavalitsusele korra p 31 lg 3 nimetatud teadet, nagu ekslikult väidab apellant. Vastuseks apellatsioonkaebusele esitatud Vabariigi Valitsuse ja Tallinna Linnavolikogu vastuväidetele märkis apellant, et Rahandusministeerium on oma 3.05.2005 kirjas Tallinna Linnavalitsusele palunud täpsustada, miks ei peeta võimalikuks Nõmme Kultuurikeskuse üleviimist teistesse Tallinna linnale kuuluvatesse hoonetesse; samas kirjas sedastab ministeerium, et hoone tagastamata jätmise taotluses pole analüüsitud võimalust sõlmida hoone tagastamiseks õigustatud subjektiga üürileping

§ 12lg 6 alusel.

Apellandile teadaolevalt pole Tallinna linn Nõmme Kultuurikeskuse üleviimist teistesse linnale kuuluvatesse hoonetesse üldse arutanud. Samuti ei ole Tallinna linn kordagi teinud kaebajale ettepanekut

§ 12lg 6 kohase üürilepingu sõlmimiseks. Kaebaja oleks olnud sellise lepingu sõlmimisega nõus ja seda ka pikema tähtajaga kui 7

§ 12

lg 3 p 5 alusel jätta kultuuriobjektina tagastamata omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara asukohaga Turu plats

1. Esimese astme kohus leidis, et vaidlustatud haldusakt on sisuliselt õiguspärane ning apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtule alust asuda teistsugusele seisukohale. Apellandi viidatud Tallinna Linnavalitsuse 25.11.1994 määrusega nr 109 asutati munitsipaalasutus Nõmme Kultuurikeskus ja kinnitati selle põhikiri. Vaidluse lahendamisel ei ole õiguslikku tähendust asjaolul, et munitsipaalasutus asutati kahes erinevas hoones asuva objekti – munitsipaalkino Võit (asukohaga Pärnu 326) ja üle tee asuva munitsipaalasutuse Nõmme Rahvamaja (asukohaga Turu plats 2) - baasil ning et hoone, milles asus kino, tagastati õigustatud subjektidele aastal
2. Vara kultuuriobjektiks lugemine sõltub vara, so antud juhul konkreetselt hoone Turu plats 2 kasutamise otstarbest, mitte sellest, mitme ja milliste asutuste baasil uus munitsipaalasutus asutati. Apellandi väide, et hoones toimub laiaulatuslik äritegevus, on paljasõnaline ja tõendamata. Tallinna Linnavalitsuse 28.02.2002 määrusega nr 80 kinnitatud Nõmme Kultuurikeskuse põhimääruse järgi on asutuse asukoht Turu plats 2 Tallinnas, tegevuse põhieesmärgiks Nõmme linnaosa elanike vaba aja veetmise, kultuuri- ja huvialategevuse korraldamine ning põhitegevusalad on loetletud punktis
3. Asjas pole esitatud tõendeid, mis annaksid alust järeldada, et kaebaja poolt tagasitaotletavat vara kasutatakse muul kui põhimääruses sätestatud eesmärkidel ning tegevusaladel, mida põhimäärus ette ei näe. Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus kolmanda isiku, vastustaja ja esimese astme kohtu seisukohaga, et vaidlusalune hoone on kultuuriobjekt

§ 12lg 3 p 5 tähenduses.

Viidatud säte näeb ette, et omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele, kui valitsusasutuse või kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul Vabariigi Valitsus otsustab tagastamata jätta sõjalise, korrakaitse-, kultuuri- või sotsiaalobjekti või riikliku kaitse all oleva objekti, samuti riigi või kohaliku omavalitsusüksuse valduses oleva haldushoone. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuna vaidlusaluse varaga seoses tehti kaebaja suhtes subjektiotsus pärast 02.03.1997, siis ei ole asjas kohaldatav

redaktsioon, mis kehtis enne nimetatud kuupäeva. Ringkonnakohus jagab ka kolmanda isiku seisukohta, et küsimusel, kumb sätte redaktsioon on kaebajale soodsam, pole käesoleval juhul määravat tähendust. Sättest järeldub, et Vabariigi Valitsus teeb vastava otsustuse kaalutlusõiguse alusel. Elanikkonna kultuuriliseks teenindamiseks mõeldud ja eesmärgipärases kasutuses oleva kultuuriobjekti tagastamisega kohaliku omavalitsuse huvide võimalik kahjustamine on asjaolu, mida Vabariigi Valitsusel tuli kaaluda ka vaidlustatud korralduse tegemise ajal kehtinud seaduse järgi. Apellant väidab, et korralduse andmisel rikkus Vabariigi Valitsus diskretsioonireegleid ning et Vabariigi Valitsus tegelikult mittetagastamise küsimust ei arutanudki, vaid üksnes nõustus talle tehtud ettepanekuga. Ka selle väitega ei saa nõustuda. Riigikohus on oma lahendites korduvalt rõhutanud, et haldusakti põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Ringkonnakohtu hinnangul vaidlustatud 8

§ 12

lg 3 p 5 ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 31 järgi ettepaneku vara tagastamata jätmiseks teeb kas valitsusasutus või kohaliku omavalitsuse volikogu (esitades ettepaneku rahandusministeeriumi kaudu). Käesoleval juhul tegi ettepaneku kohalik omavalitsus. Rahandusministeeriumi 14.09.2005 esituskirjale kõnealuse vara mittetagastamise küsimuse Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda võtmiseks on lisatud 16 dokumenti, sealhulgas ka Nõmme Linnaosa Valitsuse 25.05.2005 ja Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2005 kirjad (millele vaidlustatud korralduses on viidatud), milles vastuseks Rahandusministeeriumi pöördumisele kaaluda veelkord tehtud ettepanekut, selgitatakse hoones toimuva kultuuri- ja huvialategevuse mahtu, selle järjepideva arengu vajadust ning põhjusi, miks ei ole otstarbekas

§ 12lg 6 kohaldamine.

Seega pole õige apellandi väide, et kõnealuses hoones toimuva tegevuse üleviimiseks mujale üldse ei arutatud ja et kaalumisel polnud ka küsimust vara tagasitaotlejaga

§ 12lg 6 kohase lepingu sõlmimine.

Apellant pole viidanud, millise õigusaktiga on vastuolus asjaolu, et vaidlusalune korraldus on vormistatud istungi toimumise ajast teistsuguse kuupäevaga, ega põhjendanud, milline tähendus on asjaolul, et valitsuse istungit juhtis keskkonnaminister peaministri ülesannetes ja korralduse allkirjastas peaminister. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu seisukohaga, et kaebaja suhtes pole rikutud õiguspärase ootuse printsiipi ega pea vajalikuks halduskohtu otsuse vastavaid põhjendusi korrata. Apellandi väidetud õigusvastaselt võõrandatud korra tagastamise korra p 31 võimalikud rikkumised asja otsustamist ei mõjutanud ega anna Vabariigi Valitsuse korralduse tühistamiseks alust. Samuti on kolmas isik õigesti märkinud, et apellandi viidatud ministeeriumi seisukoha esitamise nõue ei kuulu apellatsioonkaebuses esitatud kujul Turu plats 2 hoone tagastamise menetluses üldse kohaldamisele. Apellant on oma väidet põhistanud tagastamise korra p 31 kolmandas lõigus märgituga, mis käsitleb ministeeriumi ja linnavalitsuse toiminguid olukorras, kus vara tagastamist ei pea põhjendatuks ministeerium. Käesolevas asjas on tegemist tagastamise korra p 31 esimeses lõigus toodud juhtumiga, kus vara tagastamata jätmist taotles kohalik omavalitsus. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja esimese astme kohtu otsus muutmata. Oliver Kask Lilianne Aasma Silvia Truman 9