TVK p 7.2.4 keelab kinni peetava isikul kasutada suhtlemisel laimavaid väljendeid. Laimamine on sellise faktiväite esitamine või levitamine, mis on vale ja võib halvendada kannatanu mainet, kahjustada tema väärikust. Tartu Vanglas on välistatud võimalused, et keegi teenistujatest võiks olla alkohoolsete, narkootiliste või psühhotroopsete ainete mõju all ning ühtegi tähtpäeva ega püha ei tähistata alkoholi tarvitamisega. Seega on A. Viitkini valjuhäälse arvamusavalduse näol vaieldamatult tegu laimuga. Distsipliinirikkumine on tõendatud spetsialist-õde Kairi Kollomi 19.09.2006.a ettekandega ning teiste tunnistajate puudumine ei muuda rikkumist olematuks ega selle eest määratud karistust õigusvastaseks. Kaebaja ei eita distsiplinaarkaristuse aluseks oleva teo toime panemist. Distsiplinaarmenetluse materjalide juures on menetluse läbiviija poolt 20.09.06.a koostatud akt selle kohta, et Aivar Viitkin keeldus juhtunu kohta seletuste andmisest. Aktist nähtub, et A. Viitkin keeldus seletuse andmisest ka 22.09.2006.a, mistõttu ei saanud ta mõistlikult oodata, et tema arvamust arvesse võetaks. Vangistusseaduse (edaspidi
) § 100 lg 1 kohaselt võib vahistatule kohaldada distsiplinaarkaristusena noomitust, isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keelamist kuni kaheks kuuks ning kartserisse paigutamist kuni 30 päevaks.
lg 3 kohaselt võetakse vahistatule distsiplinaarkaristuse valikul arvesse eelvangistuse põhjust ja eesmärki. Aivar Viitkinit on eelnevalt Tartu Vangla direktori 01.02.2006.a käskkirjaga nr 1-4/121 karistatud distsiplinaarkorras noomitusega selle eest, et kasutas vanglaametnike suhtes laimavaid väljendeid. Seega oli vaidlusaluse käskkirja määramise ajal A.Viitkinil üks kehtiv distsiplinaarkaristus. Kuna noomitus ei mõjutanud A.Viitkinit hoiduma edaspidi solvavate väljendite kasutamisest, pidas Tartu Vangla direktor vajalikuks kohaldada mõnevõrra rangemat karistust, s.o isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise keelamist 1 kuuks, mis on kergem 5 seaduses lubatust 2-kuulisest keeluajast. Samuti arvestati karistuse määramisel asjaoluga, et vahistatule on lubatud saada pakke. Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, et lisatoitlustamise keelamine oleks talle toonud kaasa tervisekahjustuse. Võimalike maohaavandite tekkimine on oletusliku iseloomuga ega anna alust kahjunõude esitamiseks. Kui kõnealune distsiplinaarkaristus oleks ohustanud kaebaja tervist, oleks tal olnud võimalik taotleda vangla poolt lisatoitu või maohaigetele mõeldud dieettoitu ja vältida sellega maohaavu vm tervisekahjustusi. Kaebaja ei ole vastavasisulisi taotlusi esitanud. Kaebaja on ekslikult arvanud, et distsiplinaarkaristuse käskkirjal olev hariliku pliiatsiga tehtud märkus „Tagastan puuduste kõrvaldamiseks“ tähendab seda, et käskkiri on vangla poolt tunnistatud puudustega haldusaktiks. Nimetatud märkus on tehtud arvestusosakonna juhataja Marju Kulo poolt ega puuduta käskkirja kui dokumendi õiguspärasust, vaid tegu on teisele osakonnale ametialaseks kasutamiseks mõeldud märkusega nõuetekohase tehnilise toimingu tegemiseks „Riiklikus kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registris“ . Arvestades eeltoodut oli vastustaja seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, vastab vorminõuetele ja on seega õiguspärane. Direktori otsus on kaalutletud ja määratud karistus on proportsioonis üleastumise raskusega. Tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamine Kaebaja leiab, et tema tehnika kasutamise loa tühistamine on õigusvastane, kuna see ei ole proportsionaalne ja selles esinevad kaalutlusvead.
lg 3 teise lause kohaselt võib vahistatul olla vangla direktori nõusolekul kambris isiklik raadio või teler. Seega ei ole teleri või raadio kambrisse saamine mitte kinnipeetava subjektiivne õigus, vaid direktori kaalutlusõigus. Direktor võtab loa andmisel arvesse mitmeid asjaolusid, kuid ennekõike oodatakse loa saajalt käitumist, mis õigustab sellise soodustuse andmist.
lg 1 mõtte kohaselt peab vahistatu käitumine olema kooskõlas vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja või muude õigusaktide nõuetega. Eelnimetatud õigusaktide nõuetest kinnipidamine on soodustuste kohaldamise, sh tehnika kasutamise loa andmise eelduseks, aga ennekõike lisakohustuseks. Haldusmenetluse seaduse § 66 lg 2 p 3 annab haldusorganile õiguse tunnistada haldusakt, mis selle andmise hetkel oli õiguspärane, kehtetuks isiku kahjuks kui haldusaktiga on seotud lisakohustus ja isik ei ole seda täitnud. Tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamisel on kaks võimalust - kas jätta teleri kasutamise luba kehtima või tunnistada see kehtetuks. Antud juhul otsustati teleri kasutamise luba kehtetuks tunnistada. Haldusaktis puuduvad kaalutlusvead, kuna selles on selgitatud numbrilise täpsusega mitmel korral on A.Viitkini käitumine olnud ebakorrektne. Alati ei pea järgnema vahistatu eksimusele distsiplinaarkorras karistamist, kui vangla direktor leiab, et õigusrikkujat on võimalik suunata õiguskuulekamale teele üksnes tema veale tähelepanu juhtimisega ning selgitava vestlusega, samas aga näitavad korduvad intsidendid korrarikkumise näol isiku meelestatust ja üldist suhtumist õiguskorda. Tõele ei vasta kaebaja väide, et tehnika loa kehtetuks tunnistamise hetkel oli tal ainult 1 kehtiv distsiplinaarkaristus. 01.02.2006.a käskkirja nr 1-4/121 ja 02.10.2006.a käskkirja nr 1-4/1280 6 näol on tegu kahe iseseisva ja kehtiva õigusaktiga, seega on tõene kõnealuses haldusaktis märgitud andmed kahe distsiplinaarkaristuse olemasolu kohta. Arvestades eeltoodut oli Tartu Vangla seisukohal, et Tartu Vangla direktori 20.10.06.a otsus A.Viitkini tehnika kasutamise lubade kehtetuks tunnistamine anti välja kehtiva õiguse alusel, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja on seega õiguspärane. Sõnumisaladuse rikkumine
lg 3 kohaselt ei ole õigus kontrollida vahistatu kirju, mis on adresseeritud kaitsjale, õiguskantslerile, prokurörile, kohtule ja Justiitsministeeriumile. Kaebuse kohaselt avas inspektorkontaktisik A.Viitkini kirja mis oli väidetavalt advokaadile. Ümbriku peale oli kirjutatud nimi Gaabriel Tavits ning aadress. Tartu Vangla 18.10.2006.a vastuskirjas nr E1 2278 selgitati kaebajale, et kuna kirjal puudus märge, et tegemist võib olla advokaadile mõeldud kirjaga, pidas inspektor-kontaktisik seda tavakirjaks olevaks ning avas selle visuaalse kontrolli teostamiseks vanglas keelatud esemete avastamiseks. Vanglaametnikult ei saa mõistlikult oodata, et ta üksnes ees- ja perekonnanime järgi teab isiku elukutset, samuti ei lasu tal ametikohustustest tulenevalt kohustust peast teada kõigi advokaatide nimesid vm andmeid. Kuna kinni peetavate isikute poolt väljasaadetavaid kirju on palju, ei saa ka mõistlikult oodata, et iga kirja puhul kontrollitakse, kas adressaadi näol võib tegu olla advokaadi, uurija, prokuröri või kohtunikuga. Seega oleks kaebaja saanud õigusrikkumist ära hoida, märkides kirja saaja ameti ümbrikule või öeldes seda inspektorkontaktisikule koheselt kirja üle andmisel, näidates sel viisil õigeaegselt üles vajalikku hoolsust. Vastustaja juhtis tähelepanu Tartu Ringkonnakohtu 20.10.2006.a otsusele nr 3-05-580, milles kaebuse esemeks oli kinni peetavale isikule adresseeritud kirja avatuna vanglaametnike käes hoidmine üle kuu aja. Kohus ei tuvastanud, et kirjaga kokku puutunud vanglaametnikud oleksid kirja lugenud või võimaldanud seda teha kolmandatel isikutel, seega ei leidnud tõendamist sõnumisaladuse rikkumise toimepanek. Riigikohus jättis 29.01.2007.a määrusega nr 3-7-1-3-489 kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Antud haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et inspektor-kontaktisik avas ümbriku ainult kontrollimaks, ega selles ei leidu keelatud esemeid ja kirja sisuga ta ei tutvunud, seega on tõendatud, et sõnumisaladuse rikkumist ei ole toimunud. Telefoni kasutamise õiguse piiramine
lg 3 kohaselt on keelatud vahistatu kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Kaebaja taotles 07.11.2006.a võimalust kasutada telefoni tavapärasest kauem põhjusel, et soovis helistada oma lepingulistele advokaatidele Toomas Albile, Gaabriel Tavitsale ja Konrad Mällole, kokku viisteist minutit. Kaebuse kohaselt oli Aivar Viitkinil vajadus suhelda kõigi oma kaitsjatega enne 13.11.06.a toimivat kohtuistungit. Aivar Viitkinile võimaldati enne 13.11.2006.a. toimunud kohtuistungit helistamist neljapäevasel päeval 9.novembril 2006.a. Helistamisavalduses nimetatud isikutest oli kaebaja kaitsjaks üksnes Toomas Alp. G. Tavits ja K. Mällo ei ole A. Viitkini kaitsjad kriminaalmenetluse seadustiku § 42 mõttes. Seega ei olnud vajadust otsida võimalust telefoni kasutamise aja pikendamiseks, kuna kaebaja sai võimaluse kasutada telefoni kaitsjale helistamiseks soovitud aja jooksul ja kaebaja väide, et tema telefoni kasutamist kaitsjale helistamiseks on piiratud, ei vasta tõele. Lisaks pidas vastustaja vajalikuks märkida, et 09.11.2006.a hommikul käis advokaat Toomas Alp Aivar Viitkiniga kokkusaamisel, sama päeva õhtul võimaldati kaebaja helistada ettenähtud 7 aja kestel isikutele tema enda äranägemisel ning 10.11.06.a käis vanglas A. Viitkiniga kokkusaamisel advokaat Gaabriel Tavits. Kaebaja sõlmis 13.11.2006.a toimunud kohtuistungil Tartu Maakohtus lihtmenetluse kokkuleppe ning tema suhtes kohaldatud tõkend vahistamine tühistati kohtuotsuse kuulutamisel. Seega ei ole Tartu Vanglas kehtiv telefoni kasutamise kord kaebajale kaasa toonud mingeid negatiivseid tagajärgi ning kaebajal puudub põhjendatud huvi nimetatud toimingu peale kaebuse esitamiseks. Kahju hüvitamine Riigivastutuse seaduse (edaspidi RvastS) § 7 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. RvastS § 9 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja ei ole nimetanud ühtki asjaolu, mille alusel oleks tal tekkinud õigus nõuda kahju hüvitamist. Kohtu otsus ja põhjendused Kohus jätab Aivar Viitkini kaebuse tervikuna (kõikide nõuete osas) rahuldamata. Kohus peab alati kontrollima kaebeõiguse olemasolu. HKMS § 7 järgi võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et on rikutud tema õigusi, ja haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Selgitades põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks märgib kaebuse esitaja, et vaidlustatud haldusakti ja toimingute õigusvastaseks tunnistamine annab A. Viitkinile võimaluse hilisemas menetluses taotleda Eesti riigilt mittevaralise kahju hüvitamist. 19. aprilli 2004.a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-46-03 märgib Riigikohtu halduskolleegium, et halduskohtumenetluse seadustiku §-d 6 ja 7 ei välista haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes halduskohtumenetluses ja kahjunõude esitamist riigi vastu teises halduskohtumenetluses. Riigikohus on eelosundatud kohtulahendis asunud seisukohale, et juhul, kui tuvastamiskaebus on esitatud selleks, et hiljem esitada kahju hüvitamise nõue, siis tuleb tuvastamiskaebuse rahuldamise ühe eeldusena kindlaks teha kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Kahjuhüvitise suuruse saab seejärel kindlaks teha kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel. Lähtudes eeltoodust hindab kohus nii vaidlustatud haldusakti ja toimingute õiguspärasust kui ka kaebaja subjektiivsete õiguste võimalikku rikkumist. I Tartu Vangla direktori 02.10.2006.a käskkirjaga nr 1-4/1280 karistati Aivar Viitkinit isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keelamisega 1 kuuks. Käskkirjast nähtuvalt loeti distsiplinaarsüüteoks see, et A, Viitkin 18.09.2006.a kella 21.30 ajal meedikuga suheldes kaebles kõva häälega, et meedikud püüavad teda ära tappa. Aivar Viitkin väitis: „Üleval tähistatakse Pireti (vangla meditsiiniosakonna juhataja Piret Paap) sünnipäeva ja nüüd on kõik meedikud maani täis ja magavad ning lasevad meil ära surra. Alles eile olid absoluutselt kõik valvurid narkolaksu all“ Käskkirja kohaselt rikkus A. Viitkin sellega Vangistusseaduse § 67 p1 ja Tartu Vangla kodukorra p 7.2.4 nõudeid. (tl 6). Kaebuse esitaja oli seisukohal, et vaidlustatud käskkiri ei ole proportsionaalne, kuna määratud karistus ei ole vastavuses toimepandud teoga. Samuti sisalduvad haldusaktis kaalutlusvead. 8 Kaalutlusveaks loeb kaebuse esitaja seda, et distsiplinaarkaristuse valikut ei ole lähtuvalt eelvangistuse põhjusest ja eesmärgist piisavalt põhjendatud (miks oli vaja A. Viitkinit karistada just nimelt isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keeluga 1 kuuks). Menetlusnõuete rikkumisteks pidas kaebaja seda, et haldusakti juures puudub A. Viitkini enda selgitus võimaliku rikkumise kohta, samuti ei ole tunnistajaid, kes võiksid kinnitada, et A. Viitkin rikkus Tartu Vangla kodukorda. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väidetega kaalutlusvigade kohta ning sellega, et määratud karistus ei ole proportsioonis toimepandud teoga. Käskkirjas märgitud kaalutlustest nähtub, et vahistatul on kehtiv distsiplinaarkaristus ning ta on toime pannud (uue) distsiplinaarsüüteo. Käskkirja kohaselt rikkus Aivar Viitkin Vangistusseaduse § 67 p 1 ja Tartu Vangla kodukorra p 7.2.4 sätestatud nõudeid.
Tartu Vangla kodukorra p 7.2.4 keelab kinni peetaval isikul suhtlemisel vangla teenistujatega ja vanglat külastavate isikutega kasutada ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid ja laimavaid väljendeid. Vangla teenistuja (spetsialist-õde Kairi Kollomi) poolt vangla direktori asetäitjale 19.09.2006.a. tehtud ettekandest nähtub, et 18.09.2006 kella 21.30 paiku kutsus Aivar Viitkin valvemeediku. Temaga suhtlemisel teatas Viitkin, et „nüüd on kõik meedikud maani täis ja magavad ning lasevad meil lausa ära surra”, kuna üleval tähistatakse Piret Paapi sünnipäeva ja et „alles üleeile eile olid absoluutselt kõik valvurid narkolaksu all” ( tl 27). Kohtul ei ole alust kahelda Kairi Kollomi ettekande sisu tõelevastavuses. Ka kaebuse esitaja ise ei eita, et ta oma raskest tervislikust ja emotsionaalsest seisundist tingituna selliseid väljendeid kasutas. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma subjektiivse arvamuse juurde, et väide nagu poleks inimesed vanglas purjus olnud, on absurdne (tl 65 ja 67). Kohus on seisukohal, et Aivar Viitkin pani toime vangla kodukorra p 7.2.4 nimetatud rikkumise - kasutas suhtlemisel vangla teenistujaga vanglaametnikke laimavaid väljendeid. Aivar Viitkinit on distsiplinaarkorras karistatud 01.02.2006.a. noomitusega selle eest, et ta sõimas toidujagamise ajal vanglaametnikku ebatsensuursete sõnadega (tl 32). See karistus oli uue distsiplinaarkaristuse määramise ajal kehtiv.
lg 1 kohaselt võib vahistatule kohaldada distsiplinaarkaristusena noomitust, isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keelamist kuni kaheks kuuks ning kartserisse paigutamist kuni 30 päevaks. Kuna Aivar Viitkinit oli analoogilise rikkumise eest juba noomitusega karistatud ning Viitkin pani karistuse kehtivuse ajal toime uue distsipliinirikkumise, oli rangema karistuse kohaldamine põhjendatud. Isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keelamine tähendab seda, et vahistatul ei ole keelu kehtivuse ajal võimalik osta kauplusest toiduaineid. See ei tähenda, et juhul, kui kõnealune distsiplinaarkaristus ohustas kaebaja tervist, ei oleks tal olnud võimalik taotleda vangla poolt lisatoitu või maohaigetele mõeldud dieettoitu. Kaebaja oli arvamusel, et vaidlustatud käskkiri on vastustaja enese poolt tunnistatud puudustega haldusaktiks, kuna distsiplinaarkaristuse käskkirjal on hariliku pliiatsiga tehtud märkus „Tagastan puuduste kõrvaldamiseks“. Vangla selgituse kohaselt on nimetatud märkus tehtud arvestusosakonna juhataja Marju Kulo poolt ega puuduta käskkirja kui dokumendi õiguspärasust, vaid tegu on teisele osakonnale ametialaseks kasutamiseks mõeldud märkusega nõuetekohase tehnilise toimingu tegemiseks riiklikus kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registris. Seda kinnitab ka vangla arvestusosakonna juhataja poolt koostatud õiend ( tl 30). 9 Mis puutub väidetavasse menetlusnõuete rikkumisse (Aivar Viitkinil puudus võimalus anda rikkumise kohta selgitus), siis see väide on alusetu. Selgituse andmisest on Aivar Viitkin ise kahel korral keeldunud (tl 28). Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et Tartu Vangla direktori 02.10. 2006.a. käskkiri nr 14/1280 on õiguspärane haldusakt ja sellest tulenevalt ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. II Kaebuse esitaja palub tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla direktori asetäitja poolt antud haldusakti nr E3-309, E-136 20.10.2006.a "Tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamine"
lg 3 ( 01.08.2006 -01.01.2007 kehtinud redaktsioonis) teise lause kohaselt võib vahistatul olla vangla direktori nõusolekul kambris isiklik raadio või teler. Vangla sisekorraeeskirja (kuni 01.01.2007 kehtinud redaktsioonis) sätestab, et erandkorras võivad vangla direktori loal kinnipeetaval vanglas olla muuhulgas ka portatiivne raadio ning televiisor diagonaaliga kuni 37 cm. Sama paragrahvi lg 21 kohaselt otsustab vangla direktor loa andmise avalduse esitamisest kuu aja jooksul. Sisekorraeeskirja § 59 kohaselt laieneb §-s 57 sätestatu ka vahistatutele. Tartu Vangla kodukorra p 9.8.1 järgi võib vanglas kinni peetav isik vangla direktori või tema poolt määratud isiku kirjaliku loa alusel hoida kambris ja kasutada lubatud olmetehnika elektriseadmeid, sealhulgas raadiovastuvõtjat ja televiisorit. Vangistusseadus ega ka selle alusel antud vangla sisekorda reguleerivad õigusaktid ei sätesta, kuidas tuleb kirjaliku loa andmine vormistada. Praktikas toimub nõusoleku (loa) andmine selliselt, et kinni peetava isiku taotlusele kirjutab vangla direktor resolutsiooni - lubada. Kui direktor loa tagasi võtab, saadetakse isikule vastav teatis. Haldusmenetluses toimub loa andmine ja sellest tulenevalt ka loa kehtetuks tunnistamine üldreeglina haldusaktiga. Kohus on seisukohal, et vangla direktori poolt tehnika kasutamiseks erandkorras nõusoleku (loa) andmist ja nõusoleku annulleerimist ei saa antud juhul käsitleda haldusaktidena, sest loa ja selle annulleerimise või andmisest keeldumise vormistamist haldusaktina vangistusseadus ega selle alusel antud vangla sisekorda reguleerivad õigusaktid ei nõua. Nõusoleku (loa) andmine isikliku teleri või raadio kambris hoidmiseks ja sellest tulenevalt ka selle nõusoleku annulleerimine (tagasivõtmine) on vangla direktori toiming. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 108 lg 1 kohaselt, kui toiminguga piiratakse isiku õigusi võib isik nõuda toimingu kirjalikku põhjendamist. Kuna isikliku raadio või teleri omamine kambris on vahistatu jaoks oluline soodustus, on vangla direktor soodustusest ilmajätmist omal algatusel kirjalikult põhjendanud ( tl 7). HMS § 107 sätestab, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega. Toiming võib piirata õigusi ja vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. Aluseid tehnika kasutamise loa andmiseks või sellest keeldumiseks, samuti loa tühistamiseks vangistusseadus ega selle alusel antud õigusaktid ei sätesta. Loa andmine, sellest keeldumine ja loa tühistamine on vangla direktori diskretsiooniotsustus. Kaalutlusotsust ei saa aga teha suva alusel. Kaalutlused peavad olema asjakohased ja põhjendatud. Loa kehtetuks tunnistamise teatise põhjenduste kohaselt tühistati tehnika kasutamise luba seetõttu, et olles vahistatuna rikkunud süstemaatiliselt vangistust reguleerivaid õigusakte ei ole A. Viitkin seega täitnud vanglas pandud lisakohustusi. Kaebuse esitaja arvates ei selgu põhjendustest, milles esinesid süstemaatilised vangistust reguleerivate õigusaktide rikkumised. Õige ei ole väide, et A. Viitkinit on distsiplinaarkorras 10 karistatud kahel korral, sest 02.10.2006.a distsiplinaarkaristus on oluliste puudustega ning seetõttu õigusvastane. Sellest tulenevalt ei ole Tartu Vangla piisavalt põhjendatud, miks oli vaja tehnika kasutamise luba tühistada ning missugused olid süstemaatilised rikkumised, mida on A. Viitkinile ette heidetud. Tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamise põhjendustes märgitakse, et A. Viitkini käitumine vanglaametnike ja meditsiinitöötajate suhtes on olnud valdavalt üleolev ja solvav, tema mittekorrektse käitumise kohta on kirjutatud 12 korral ettekandeid, mis on fikseeritud Tartu Vangla ettekannete registreerimise raamatus, neljal juhul on A. Viitkini käitumise suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus, mis on lõpetatud vestlusega ning kahel juhul on Viitkinit distsiplinaarkorras karistatud. Distsiplinaarkaristused on hetkel kehtivad. Õigusvastane käitumine vanglas on märk sellest, et A. Viitkin ei ole motiveeritud õiguskuulekalt käituma ning seega ei ole vangla direktori arvates hetkel põhjendatud erandkorras antud televiisori ja raadio kambris kasutamise loa kehtima jätmine. Kohtu arvates on raadio ja televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamist antud juhul piisavalt põhjendatud. Kaebuse esitaja väide selle kohta, et teda ei ole kahel korral distsiplinaarkorras karistatud, ei ole õige. Kaebajat on karistatud 01.02.2006.a. käskkirjaga nr 1-4/121 (tl32) ja 02.10.2006 käskkirjaga nr 1-4/1280. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni kui seadus ei sätesta teisiti. Tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamise ajal olid haldusaktid, millega distsiplinaarkaristus määrati ja distsiplinaarkaristused kehtivad. Kohus on seisukohal, et A. Viitkinile antud tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamine oli õiguspärane ja seetõttu ei rikkunud kaebaja õigusi. III Kaebuse esitaja on esitanud mittevaralise kahju nõude summas 70 000 krooni seoses sõnumi saladuse rikkumisega Tartu Vanglas. RvastS § 9 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus jätab kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude seoses väidetava sõnumisaladuse rikkumisega rahuldamata põhjusel, et sõnumi saladuse rikkumine Tartu Vangla poolt pole leidnud tõendamist. Kaebuse kohaselt avas väljasaadetavaid kirju kogunud inspektor-kontaktisik 02.10.2006.a. kaks A.Viitkini kirja, üks nendest oli adresseeritud advokaat Gaabriel Tavitsale. Kaebaja väitel on alust arvata, et vanglaametnikud võisid tutvuda avatud kirja sisuga.
lg 2 sätestab, et vahistatu kirjavahetuse ja telefoniteel edastatavate sõnumite sisu võib kontrollida üksnes kohtu loal jälitustegevuse seaduses sätestatud alustel ja korras. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ei ole õigus kontrollida vahistatu kirju, mis on adresseeritud kaitsjale, õiguskantslerile, prokurörile, kohtule ja Justiitsministeeriumile. 02.10.2006 toimunud intsidendi (kahe kinnise ümbriku avamise) kohta esitas Aivar Viitkin vangla direktori asetäitjale märgukirja (tl 8). Tartu Vangla 18.10.2006.a vastuskirjas nr E1 2278 selgitatakse kaebajale, et inspektor-kontaktisik pidas seda tavakirjaks kuna kirjal puudus märge, et tegemist on kaitsjale adresseeritud kirjaga. Inspektor- kontaktisik avas selle veendumaks , et nendes ei ole keelatud esemeid. Vanglaametnikul ei ole kohustust teada peast Eesti Vabariigi advokaatide nimekirja ja büroode aadresse (tl 33). Kirjalikus vastuses kaebusele ja kohtuistungil jäi vastustaja seisukoha juurde, et ei saa mõistlikult oodata, et iga kirja puhul kontrollitakse, kas 11 adressaadi näol võib tegu olla advokaadi, uurija, prokuröri või kohtunikuga, kuna kinni peetavate isikute poolt väljasaadetavaid kirju on palju. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mille põhjal võiks asuda seisukohale, et ümbriku avanud vanglaametnik kirja luges või võimaldas seda teha kolmandatel isikutel. Kaebuse esitaja arvamus selle kohta, kuidas kontaktisik oleks antud situatsioonis pidanud käituma (uurima välja, kas advokaat ja advokaadibüroo, kellele kiri oli adresseeritud, on olemas, laskma kirja uuesti kinni kleepida) ei anna alust asuda seisukohale, et rikuti sõnumi saladust. Kaebaja arvamus, et kirja võidi pärast avamist siiski lugeda, on oletuslik. Kohtu veendumuse kohaselt pole sõnumisaladuse rikkumise toimepanek leidnud tõendamist. Lisaks sellele peab kohus vajalikuks märkida, et Riigikohus on 26. mai 2005.a. kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-21-05 osundanud sellele, et vangistusseaduses on antud eristaatus ainult kaitsjale. Vangistusseadust ei saa laiendavalt tõlgendada ning võrdsustada kaitsjat kriminaal- või väärteomenetluse tähenduses esindajaga tsiviil- või halduskohtumenetluses (vt otsuse p 15 ja 16).
Seega ei ole advokaadile adresseeritud kirja, kui advokaat ei ole vahistatu kaitsjaks, avamine vahistatu juuresolekul ja ümbriku sisu kontrollimine, iseenesest õigusvastane. Ümbriku avamine vahistatu juuresolekul, veendumaks, et selles ei ole keelatud esemeid, ei ole veel sõnumisaladuse rikkumine. IV Kaebuse esitaja taotles tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toiming, millega ei võimaldatud A. Viitkinil helistada tema esindajatele seoses
lg 1 ( 01.08.2006-01.01.2007 kehtinud redaktsioonis sätestas, et vahistatul on õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud korras. Kuni 01.02.2007 kehtis § 96 lõige 3, mille kohaselt oli keelatud vahistatu kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Justiitsministri 30.11.2000.a. määruse nr 72 kinnitatud Vangla sisekorraeeskirja § 52 kohaselt võib kinnipeetav kasutada talle helistamiseks ettenähtud telefoni ning vanglal lasub kohustus võimaldada telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Detailsem regulatsioon sisaldub iga vangla kodukorras. Tartu Vanglas reguleerib telefoni kasutamist Tartu Vangla kodukorra XVI peatükk. Kodukorra punkti 16.2.1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale isikule taksofoni kasutamist vastavalt laekunud avaldustele ning arvestades päevakava. Punkti 16.2.2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavatele isikutele, kellele helistamine on lubatud ja kes on 12 avalduse õigeaegselt esitanud kodukorras märgitud päeval helistada ühel korral kokku kuni 10 minutit. Nimetatud aja jooksul erinevate telefoninumbrite valimiste arvu ei piirata. Kaebaja taotles 07.11.2006.a. võimalust kasutada telefoni põhjusel, et soovis helistada oma lepingulistele esindajatele advokaatidele Toomas Albile, Gaabriel Tavitsale ja Konrad Mällole, kokku viisteist minutit ( tl 9). Vastustaja seletas, et Aivar Viitkinile võimaldati enne 13.11.2006.a. toimunud kohtuistungit helistamist neljapäevasel päeval 9.novembril 2006.a. Helistamisavalduses nimetatud isikutest oli kaebaja kaitsjaks üksnes Toomas Alp. G. Tavits ja K. Mällo ei ole A. Viitkini kaitsjad kriminaalmenetluse seadustiku § 42 mõttes. Seega ei olnud vajadust otsida võimalust telefoni kasutamise aja pikendamiseks, kuna kaebaja sai võimaluse kasutada telefoni kaitsjale helistamiseks soovitud aja jooksul ja kaebaja väide, et tema telefoni kasutamist kaitsjale helistamiseks on piiratud, ei vasta tõele. Kaebaja sõlmis 13.11.2006.a. toimunud kohtuistungil Tartu Maakohtus lihtmenetluse kokkuleppe ning tema suhtes kohaldatud tõkend (vahistamine) tühistati kohtuotsuse kuulutamisel. Seega ei ole Tartu Vanglas kehtiv telefoni kasutamise kord toonud kaebajale kaasa mingeid negatiivseid tagajärgi ning kaebajal puudub põhjendatud huvi nimetatud toimingu peale kaebuse esitamiseks. Vastustaja märkis ka seda, et 09.11.2006.a hommikul käis advokaat Tooma Alp Aivar Viitkiniga kokkusaamisel, sama päeva õhtul võimaldati kaebaja helistada ettenähtud aja kestel isikutele tema enda äranägemisel. 10.11.06.a käis vanglas A. Viitkiniga kokkusaamisel advokaat Gaabriel Tavits. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitajale telefoni kasutamise võimaluse andmine selleks graafikujärgselt ettenähtud päeval ja ajalimiidi ulatuses ei ole telefoni kasutamise piiramine
Telefoni kasutamise õiguse piiramist eelnimetatud sätte tähenduses tuleb mõista nii, et uurija, prokuröri või kohtu loal, kui see on vajalik kriminaalmenetluse läbiviimise tagamiseks, on vangla direktoril õigus keelata vahistatul üldse telefoni kasutada (helistada), välja arvatud suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute, samuti kaitsjaga. A. Viitkinil ei olnud telefoni kasutamise õigust
lg 3 tähenduses piiratud ning tal oli õigus telefoni kasutada vastavalt
lg-le 1, st vangla sisekorraeekirjas ja Tartu Vangla kodukorras sätestatud korras. See talle ka võimaldati. Seega Aivar Viitkini õigusi ei rikutud ega tema vabadusi ei piiratud. Lähtudes eeltoodud põhjendustest ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab kohus Aivar Viitkini kaebuse tervikuna rahuldamata. Mai Saunanen kohtunik 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.