KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Tromp Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-515 Haldusasi V.K. kaebus Vabariigi Va

) § 12 lg 3 p 5 alusel tagastamata. V.K. esitas Tallinna Halduskohtule Tallinna Linnavolikogu 22.01.2004 otsuse nr 18 tühistamiseks kaebuse, mille Tallinna Halduskohus oma 24.05.2004 kohtuotsusega rahuldamata jättis. Rahandusministeerium saatis 01.03.2004 V.K.le kirja nr. VII-8/2167, milles teatas, et Tallinna Linnavolikogu on esitanud ettepaneku mitte tagastada Turu plats 2 kui kultuuriobjekt ning anti võimalus esitada vastuväited. 07.02.2006 andis Vabariigi Valitsus korralduse nr 101, millega otsustati

§ 12

lõike 3 punkti 5 alusel jätta tagastamata õigusvastaselt võõrandatud hoone Tallinnas Nõmme linnaosas Turu plats 2 kui kultuuriobjekt. Õigusvastaselt võõrandatud vara jäetakse tagastamata tingimusel, et Tallinna linn kasutab hoonet edaspidi kultuuriobjektina ega võõranda seda. V.K. esitas 13.03.2006 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 07.02.2006 korralduse nr 101 tühistamiseks. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

1. Haldusmenetluse seaduse (HMS) kohaselt viiakse menetlustoimingud läbi viivituseta. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ (edaspidi ka Vara tagastamise kord) punkti 23 kohaselt pidi Tallinna Linnavalitsus õigustatud subjektile V.K.le Turu plats 2 hoone tagastamise küsimuse otsustama kolme kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. On täiesti lubamatu olukord, kus Vabariigi Valitsus menetles hoone Turu plats 2 tagastamise küsimust ca kaks aastat. Vabariigi Valitsus ei oleks tohtinud enam küsimust arutusele võtta, sest seaduses ettenähtud tähtaeg hoone tagastamise küsimuse otsustamiseks oli möödunud ning õigustatud subjektil peab olema õiguskindlus – tal on alus loota, et kohalik omavalitsus järgib seadusi ja tagastab vara seaduses ettenähtud tähtaja jooksul, kui ta ei ole selle aja jooksul tõstatanud küsimust hoone mittetagastamisest Vabariigi Valitsuse ees. Kuna Tallinna linn ei olnud aastate jooksul püstitanud Tallinna Linnavolikogu ees ja viimane Rahandusministeeriumi kaudu Vabariigi Valitsuses küsimust Turu plats 2 kui kultuuriobjekti mittetagastamisest, ka ei olnud vaidlusalune vara lülitatud riigi omandisse jäetavate hoonete nimekirja, siis nimetatud asjaolud süvendasid kaebuse esitaja õiguspärast ootust ning lisasid õiguskindlust vara (Turu plats 2 kinnistu) tagastamise suhtes.
2. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Vaidlustatud korraldus ei sisalda kaalutlusi, miks antud juhul avalik huvi hoone mittetagastamiseks kaalub üles õigusvastaselt võõrandatud vara osas subjektiks tunnistatud isiku huvi hoone tagastamise osas. Vaidlusaluses korralduses on küll lühidalt üles tähendatud õigustatud subjekti vastuväited, kuid neid korralduse andja ümber lükanud ei ole. Diskretsiooni teostamiseks pädev Tallinna Linnavalitsus, Tallinna Linnavolikogu, Rahandusministeerium, Vabariigi Valitsus ei kontrollinud ega kaalunud kõiki võimalusi ega võtnud arvesse kõiki asjaolusid. Näiteks seda, et sarnase kasutusfunktsiooniga hooneid enese arendamiseks ja vaba aja veetmiseks on Tallinnas ja Nõmmel palju . Vaidlustatud haldusakt on kaebuse esitaja suhtes koormav. Riigikohtu lahendi nr. 3-3-1-13-02 kohaselt koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise. Vabariigi Valitsus korralduse vastuvõtmisel ei ole üldse kaalunud, kas ja kuidas tagastamine kahjustab Tallinna linna huve. Vastustaja pole kaalutlenud ka seda, et miks linn olukorras, kus ta on kultuurikeskuses enamuse ruume üürile andnud, on parem kultuurilise teenuse osutaja, kui seda oleks õigustatud subjekt. 2 Kindlasti oleks Vabariigi Valitsus korralduse vastuvõtmisel pidanud arvestama ka sellega, et Turu plats 2 hoone staatus ei ole võrreldes esimese iseseisvusperioodiga muutunud, sest ka siis oli nimetatud hoone kultuuriobjektina eraomanduses ja tegutses aktiivselt elanikkonna huvides. Vabariigi Valitsus oleks pidanud korralduses põhjendama, miks siis nüüd on valitsusel arvamus muutunud ja leitud, et hoone kultuuriobjektina ainult munitsipaalomandis olles on edukas, aktiivne ning eraomandis olles kahjustaks Tallinna linna huve.
3. Kuigi õigustatud subjekt on nõustunud, ei ole Vabariigi Valitsus üldse kaalutlenud võimalust, et Turu plats 2 hoone tuleks õigustatud subjektile tagastada eritingimustega, vaid on aktsepteerinud Tallinna Linnavalitsuse väidet, et Nõmme linnaosas puuduvad sarnaste kasutusfunktsioonidega hooned, millel on sama soodne asukoht ning ajalooline taust põhjendusega, et

§ 12

lg 6 ei kohusta, vaid soovitab pakkuda õigustatud subjektile lepingu sõlmimise võimalust. Kaebuse esitaja soovib siin rõhutada, et hoone mittetagastamise ja munitsipaliseerimise aluseks ei saa olla põhjendus, et puuduvad sarnaste kasutusfunktsioonidega hooned, millel on sama soodne asukoht ning ajalooline taust, sest see ei tulene seadusest. Seoses ühiskondliku transpordi arenguga Tallinnas, sealhulgas Nõmmel, ei oma tähtsust, millises linnaosa piirkonnas asub kultuurilise teenindamise objekt, sest transport sinna on tänapäeval tagatud. Vabariigi Valitsus oleks pidanud kindlasti kaalutlusotsuse tegema ja seda just kirjaliku põhjendamise teel. Sest just kirjaliku põhjendusega tagatakse enesekontroll ja kirjalik motiveerimise nõue sunnib haldusorganit kaaluma otsuse positiivseid ja negatiivseid mõjusid ning tehtavat valikut põhjalikumalt läbi mõtlema. Vaidlusaluses korralduses on tsiteeritud linnavalitsuse seletuskirjas toodud seisukohti, kuid pole arusaadav, millised olid haldusakti andja kaalutlused, millised olid hoone tagastamise ja mittetagastamise poolt- ja vastuargumendid.

1. Kaebuse esitaja ei nõustu korralduses toodud väitega, et Nõmme linnaosas ja selle keskuses ei ole teisi sarnase kasutusfunktsiooniga hooneid, mis suudaksid asendada Nõmme Kultuurikeskust. Nõmmel (rääkimata Tallinnast) on piisavalt kohti, kus elanikud saavad oma kultuurihuvi rahuldada ja vaba aega veeta ning kuidagi ei saa pidada põhjendatuks Vabariigi Valitsuse seisukohta, et kuna „taotletava hoone puhul on tegemist aktiivselt tegutseva kultuurikeskusega kui Tallinna linnale olulise kultuuriobjektiga, on hoone munitsipaalomandisse jätmine ning õigustatud subjektile mittetagastamine põhjendatud”. Kaebuse esitaja leiab, et korralduses viidatud asjaolu, nagu puuduksid Tallinnas sarnase kasutusfunktsiooniga hooned kui Nõmme Kultuurikeskus, on väär ja seega on hoone mittetagastamine subjektile ebaõige.
2. Kuna esialgne ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni subjektiotsus nr 7130 võeti vastu 21.03.1996 ja seda täiendati 5.11.2001 otsusega nr. 12265, siis kaebuse esitaja arvates tuli kohaldada ka

§ 12

lg 3 p 5 redaktsiooni, mis kehtis ajavahemikul 29.12.1994 kuni 1.03.1997, mitte aga hilisemat redaktsiooni, millele on viidanud korralduses vastustaja. Seega tuli korralduse vastuvõtmisel tuvastada, et kultuuriobjekti tagastamine kahjustab riigi või kohaliku haldusüksuse huve. Kaebuse esitaja arvates kuna Tallinna linnal on palju vaidlusaluse hoonega sarnase kasutusfunktsiooniga objekte, ei saa Nõmme Kultuurikeskuse hoone tagastamine kuidagi kahjustada Tallinna linna ja tema elanikkonna huve. Seda enam, et subjekt on nõustunud eritingimustega hoone tagastamisel. 7.

§ 2

lg 1 kohaselt omandireformi eesmärk on omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Turu plats 2 kinnistu tagastamine oleks omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ja õiguse 3 üldpõhimõtete – omandi puutumatuse ja õiguspärase ootuse printsiibist kinnipidamine. Antud juhul on Tallinna linn ise tõendanud, et ta üürib hoonet 5-6 organisatsioonile, mis ju tähendabki, et linn tegeleb sisuliselt ettevõtlusega, millega aga võiks edukalt tegevust jätkata ka õigustatud subjekt. 8. Tähelepanuta tuleb jätta korralduses viidatud asjaolu, et Tallinna linn on hoone renoveerimiseks aastatel 1995-2000 kulutanud ligi 11 miljonit krooni, sest see ei ole tõendatud ja tehtud kulutused ei oma ka tähtsust, sest peale

jõustumist 20.juunil 1991.a. tehtud parendusi ja uuendusi hoone individualiseeritaval kujul säilimise kindlakstegemisel ei arvestata. VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja Vabariigi Valitsus läbi Rahandusministeeriumi palub jätta kaebus rahuldamata.

1. Kaebuse esitaja poolt viidatud vara tagastamise korra p 23 sätestab ka erandi, mille kohaselt, kui valla- või linnavalitsus ei saa mõjuvatel põhjustel otsustada nimetatud tähtaja jooksul vara tagastamise küsimust, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus vara tagastamise otsustamisel ja teatab tähtaja, mille jooksul küsimus otsustatakse. Tallinna Linnavalitsus, Rahandusministeerium ning ka Riigikantselei on selgitanud kaebajale taotluse sisu ja menetluse käiku, samuti on tal olnud võimalus tulla materjalidega tutvuma Rahandusministeeriumi.
2. Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu ettevalmistel lähtus Rahandusministeerium vara tagastamise korrast, mille p 31 sätestab, et kui taotletakse vara tagastamist, milleks on

§ 12

lg 3 punktis 5 esitatud loetelusse kuuluv objekt või haldushoone ning valla- või linnavalitsus loeb selle tagastamise ebaotstarbekaks, esitab ta küsimuse kohaliku omavalitsuse volikogule seisukoha võtmiseks ning teatab sellest õigustatud subjektile. Kaebuse esitaja väitel, et kuna vaidlusalust vara ei olnud lülitatud riigi omandisse jäetavate hoonete nimekirja, siis süvendas see tema õiguskindlust vara tagastamise suhtes, ei ole alust, kuna käesoleval juhul on tegemist Tallinna Linnavolikogu taotlusega ning vara jäetakse munitsipaalomandisse, mitte riigi omandisse. 11. Vastustaja on seisukohal, et Vabariigi Valitsus ei ole rikkunud kaalutlusõiguse printsiipi. Vabariigi Valitsus on otsustamisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Praegusel ajal on Nõmme Kultuurikeskus värskelt remonditud ja väga heas seisus aktiivselt kasutatav kultuurimaja. Aastatel 1995 – 2000 toimusid suuremahulised renoveerimistööd, mille käigus ehitati pööningukorrusele kammersaal ning siseõue kasutamata pinnale kahekorruseline juurdeehitus. Kokku on viimastel aastatel Tallinna linna poolt hoone renoveerimiseks kulutatud 11 miljonit krooni.

§ 12

lg 6 kohaselt võib Vabariigi Valitsuse või kohaliku omavalitsuse volikogu otsusel enne vara tagastamist seada õigustatud subjektile vara tagastamise eeltingimuseks vara senise valdaja või riigiasutuse või kohaliku omavalitsuse asutusega tagastatud vara senisel sihtotstarbel kasutamise lepingu sõlmimise tähtajaga kuni viis aastat. Nimetatud säte ei kohusta, vaid soovitab pakkuma õigustatud subjektile lepingu sõlmimise võimalust. Samas ei ole see säte seotud § 12 lg 3 punktiga

1. Tallinna Linnavalitsuse väitel tuleb arvestada asjaoluga, et Nõmme linnaosas puuduvad sarnaste kasutusfunktsioonidega hooned, millel on sama soodne asukoht ning ajalooline taust. Seetõttu ei saa lähtuda ka tähtajalise kasutuslepingu sõlmimise võimalusest hoone õigusjärgse omanikuga senise kasutusotstarbe jätkamiseks. 4
2. Kaebaja väitel vaidlustatud korraldusest ei ilmne, kas ja kuidas kahjustab hoone tagastamine kohalike haldusüksuse huve. Sel ajal kui Vabariigi Valitsus võttis vastu oma korralduse, ei kuulunud enne 02.03.1997 kehtinud

§ 12lg 3 p 5 redaktsioon kohaldamisele.

Kuna

§ 12

lg 3 p 5 alusel jäetakse tagastamata õigusvastaselt võõrandatud vara kui kultuuriobjekt, siis selleks, et esitada Vabariigi Valitsusele korralduse eelnõu õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamise kohta, oli vajalik välja selgitada, kas tegemist on kultuuriobjektiga või mitte. Rahandusministeeriumi seisukohalt on Nõmme Kultuurikeskuse kultuuriobjekti staatus selgelt tuvastatav ja seega on olemas alus mittetagastamiseks

§ 12lg 3 p 5 alusel.

13. Ehkki pärast

jõustumist hoonesse tehtud suur investeeringute maht ei saa olla tagastamata jätmise aluseks, annab see tunnistust asjaolust, et Tallinna linn, olles hoonet pidevalt aktiivselt kasutanud kultuurimajana, on huvitatud selle samal otstarbel kasutamise jätkamisest pika aja jooksul. Ehitise kui kultuuriobjekti staatust ei mõjuta asjaolud, kas linn rendib keskuse ruume kolmandatele isikutele või kasutab neid ise. Tallinna linnal on selge huvi jätkata Turu plats 2 hoones Nõmme Kultuurikeskuse tegevust pikema aja jooksul kui viis aastat, mida kinnitab linna senine tegevus keskuse arendamisel. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT Kaasatud isik Tallinna Linnavolikogu palub jätta kaebus rahuldamata.

1. Vaidlustatud korraldus on igati õiguspärane. Turu plats 2 hoone näol on tegemist kultuuriobjektiga, mis on olnud sihipärases aktiivses kasutuses kuuskümmend aastat ning mille tegevuse jätkamine sellisel kujul on vajalik ja põhjendatud. Hoone tagastamise korral ei oleks samal tasemel tegevuse jätkamine võimalik. Vara tagastamine omandireformi käigus ei tohi kahjustada eesti rahvuskultuuri traditsioonide kestmist, professionaalse ja rahvakultuuri elujõulisuse vähenemist mitte üheski kultuurivaldkonnas. Kultuuritegevuse üleviimine Tallinna linna teistesse piirkondadesse vaieldamatult kahjustaks paikkondlikku kultuuritegevuse arengut ja Nõmme elanike võimalusi kultuurielus osalemisel. Rahvakultuur, sh paikkondlik kultuurialane tegevus on Riigikogu 16.09.1998 otsusega tunnistatud Eesti riigi kultuuripoliitika üheks põhialuseks. Kultuurielus osalemise piiramine alusel, mis lähtub isiku elukohast, oleks vastuolus Põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega – isikutel peab olema võimalus osaleda kultuurielus sõltumata sellest, kus nad elavad.
2. Kohalike omavalitsuste kohustuste ring on väga lai ega piirdu ainult ühe sotsiaal-riikliku ülesande, so noorsootööga. Kohalikke omavalitsusi seovad kultuurivaldkonnaga mitmed ülesanded, mis on teiste hulgas sätestatud Põhiseaduse § 28 lg-s 4 ja §-s 37, haridusseaduse § 2 lg 3 p-s 1, spordiseaduse §-s 4 ning kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-s
3. Põhilised püsiva iseloomuga ülesanded, mida Eesti riik on kohustatud täitma, on fikseeritud Põhiseaduse preambulis, mis sõnastab imperatiivselt, et Eesti riik peab tagama muuhulgas Eesti kultuuri säilimise läbi aegade.
4. Ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et kuna linna võimaldab kasutada hoonet kolmandatel isikutel, siis pole tegemist kultuuriobjektiga

-e mõistes ja ehitis tuleks subjektile tagastada. Ehitis on kultuuriobjektiks olenemata sellest, kas seda kasutavad era- või avalik-õiguslikud isikud – oluline on, mis otstarbel ehitist peamiselt kasutatakse. Kultuuriobjekti mingi osa kasutamise võimaldamine ei ole vastuolus

§ 12lg 3 p 5 ega ühegi teise õigusaktiga.

5 17.

§ 12

lg-s 6 sätestatud 5-aastase lepingu sõlmimise võimalus õigustatud subjektiga vara senisel sihtotstarbel kasutamise jätkamiseks oleks ilmselgelt lühike aeg, mis on käsitatav pigem probleemi ajatamise kui rahuldava lahendamisena. Tallinna linnal on selge huvi jätkata Nõmme Kultuurikeskuse arendamist Turu plats 2 hoones pikema aja jooksul kui viis aastat, mida kinnitab linna senine tegevus keskuse arendamisel ning mis on kultuurikeskuse kasutamise aktiivsust arvesse võttes igati põhjendatud. Kuivõrd hoone kasutamine kultuuriobjektina on omanikule reeglina vähetasuv, ei ole tõenäoline, et eraomanik oleks huvitatud selle kasutamisest senisel otstarbel 5-aastase tähtaja möödudes. 18. Ei saa nõustuda kaebuse esitaja väitega vara tagastamise suhtes tekkinud õiguspärasest ootusest.

-ega seonduvatest õigusaktidest ei tulene, et juhul, kui vara tagastamist korraldav organ

§ 12

lg 5 tähenduses ei otsustanud tagastamise küsimust kolme kuu jooksul pärast kohaliku komisjoni otsuse kättesaamist, siis kuulub vara igal juhul tagastamisele. Kaebuse esitaja seisukoht on vastuolus vara tagastamise korra punkti 23 teise lausega, mis näeb ette võimaluse avalduse lahendamiseks pikema aja jooksul kui kolm kuud. Haldusmenetluse läbiviimisest menetlustoiminguks ettenähtud tähtajast pikema aja jooksul ei teki iseenesest isikul õiguskindlust positiivsele resultaadile, antud juhul vara tagastamisele. Õiguspärane ootus vara tagastamiseks võiks tekkida vaid vara tagastamiseks antud haldusakti alusel. Kaebuse esitajale ei ole ühegi otsustuse alusel antud lootust vara tagastamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebuse esitaja taotleb Vabariigi Valitsuse

1. veebruari 2006 korralduse nr 101, millega jäeti talle tagastamata Tallinnas Nõmme linnaosas Turu plats 2 asuv hoone kui kultuuriobjekt, tühistamist. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja uurinud tõendeid, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud. haldusasjas kohtule esitatud
2. Põhilised vaidlusküsimused seisnevad poolte vahel selles, kas vaidlusalune Turu plats 2 asuv hoone on kultuuriobjekt, samuti kas haldusorganid on asja menetlemisel juhindunud kehtivatest haldusmenetlust ja omandireformi reguleerivatest õigusaktidest ning järginud diskretsiooniõiguse teostamise põhimõtteid. Kohus võtab oma seisukoha vaidlusküsimustes eelnimetatud järjekorras.
3. Kõigepealt märgib kohus kohaldatava

§ 12

lg 3 redaktsiooni osas seda, et käesolevas haldusasjas vaidlustatud korraldusega seotud subjektiotsuseks on ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 16.06.2003 otsus nr 12593, millega V.K. tunnistati Turu plats 2 asuva kinnistu suhtes õigustatud subjektiks. Vaidlustatud korraldus anti Vabariigi Valitsuse poolt 07.02.2006. Sellest tulenevalt ei ole kaebuse esitaja väide kuni 1.03.1997 kehtinud

§ 12

lg 3 p 5 redaktsiooni kohaldatavuse kohta antud haldusasjas asjakohane ning kohaldamisele kuulub alates 02.03.1997 kehtima hakanud

§ 12lg 3 p 5 redaktsioon.

21. Omandireformi õigustatud subjektidele vara tagastamise otsustab üldjuhul vara asukoha järgne kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Vara tagastamise korra p 29 sätestab, et vara tagastamise otsuse ettevalmistamisel tuleb kontrollida, kas ei esine asjaolusid, mis

§ 12

lõike 3 punktide 3-6 ning lõike 4 kohaselt välistavad vara tagastamise või nõuavad teatavate lisatingimuste täitmist. Kui nimetatud asjaolud esinevad, siis tuleb juhinduda osundatud korra punktis 31 sätestatust. 6

§ 12

lg 3 p 5 kohaselt otsustab Vabariigi Valitsus valitsusasutuse või kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul tagastamata jätta sõjalise, korrakaitse-, kultuuri-, või sotsiaalobjekti või riikliku kaitse all oleva objekti, samuti riigi või kohaliku omavalitsusüksuse valduses oleva haldushoone. Antud juhul luges Vabariigi Valitsus põhjendatuks vara mittetagastamise

§ 12lg 3 p 5 alusel ning andis 7.

veebruaril 2006. a korralduse nr 101, olles leidnud, et Turu plats 2 asuv hoone on kultuuriobjekt, kuna seal asub munitsipaalasutus Nõmme Kultuurikeskus.

ei määratle kultuuriobjekti mõistet, seega on seaduseandja jätnud seaduses kasutatava mõiste konkretiseerimata. Sellisel juhul tuleb seaduse kohaldamisel tõlgendada mõistet üldtuntud tähenduses. Kultuuriasutusena üldtuntud tähenduses tuleb eelkõige mõista hoonet, mida kasutatakse kas raamatukoguna, muuseumina, teatrina, samuti ka kohaliku rahva- või kultuurimajana. Asja materjalidest nähtuvalt on Nõmme Kultuurikeskus elanikkonna kultuurialases kasutuses. Seal tegutseb 14 lasteringi ja 15 huviringi ning koolitusgruppi täiskasvanuile, kokku osaleb huvitegevuses 697 inimest. Sellest lähtudes on kohus seisukohal, et vaidlusalune Turu plats 2 asuv hoone kuulub mõiste kultuuriobjekt alla

§ 12lg 3 p 5 tähenduses.

22. Vara tagastamise korra p 23 kohustab vara asukoha järgset linnavalitsust otsustama vara tagastamise kolme kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsust. Samas punktis on aga ka sätestatud, et kui mõjuvatel põhjustel ei saa seda nimetatud kolme kuu jooksul otsustada, informeerib linnavalitsus õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus vara tagastamise otsustamisel ja teatab tähtaja, mille jooksul küsimus otsustatakse. Mõjuvate põhjuste hulka, mis takistavad kolme kuu jooksul tagastamise otsustamist, saab muuhulgas lugeda seda, kui linnavalitsus vara tagastamise otsuse ettevalmistamisel leiab, et esinevad asjaolud, mis välistavad vara tagastamise

§ 12

lg 3 punktide 3-5, 7 ja 8 ning lõike 6 kohaselt (vastavalt vara tagastamise korra punktile 29). Antud haldusvaidluses sellised asjaolud tuvastatigi ning leiti, et tagastamise objektiks olev Turu plats 2 asuv hoone on kultuuriobjekt

§ 12lg 3 p 5 mõttes, mis välistab selle tagastamise õigustatud subjektile.

Õigustatud subjektiks tunnistamise otsus tehti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni poolt 16.06.

1. Haldusasja materjalidest ei nähtu, millal õigustatud subjekt V.K. subjektiotsuse kätte sai, mistõttu tuleb subjektiotsusest kättesaamise ajaks lugeda järgmine päev, s.o. 17.06.2003, millest tulenevalt oleks Tallinna Linnavalitsus hiljemalt 17.09.2003 s.o. kolme kuu jooksul pidanud otsustama vara tagastamise või teatama selleks tähtajaks õigustatud subjektile põhjustest, mis takistavad nimetatud tähtajaks tagastamise otsustamist. Haldusasja materjalidest nähtuvalt tehti seda alles Tallinna Maa-ameti 30.09.2003 kirjaga. Seega nõustub kohus küll kaebuse esitajaga, et Tallinna Linnavalitus rikkus vara tagastamise korra punktis 23 sätestatud nõuet, kuid märgib samas, et nimetatud rikkumine ei saa olla kaebuse rahuldamise põhjuseks antud haldusasjas. Sellist laadi menetlusnõuete rikkumine ei saanud mõjutada käesolevas haldusasjas vaidlustatud haldusakti vastuvõtmist ega selles sisalduvat resolutsiooni, mistõttu ei saa selle alusel ka vastavalt HMS §-le 58 nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist. Ülejäänud vara tagastamise menetluse osas kohus formaalseid ega sisulisi menetluskorra rikkumisi ei ole tuvastanud. Samuti leiab kohus, et kaebuse esitaja väide viivitusega tekitatud õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta ei ole antud juhul asjakohane. Õiguskindluse põhimõtte rikkumisega oleks tegemist siis, kui haldusorgan annaks haldusakte või teostaks toiminguid, mis oleksid isikule tagasiulatuvalt ebasoodsad. Antud juhul varem tehtud soodustavat subjektiotsust ei ole 7 muudetud, samuti ei ole muid isiku suhtes varem antud soodustavaid haldusakte ebasoodsalt muudetud. Asjaolu, et isik on omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud, ei loo talle õiguspärast ootust, et omandireformi objektiks oleva vara ka tagastatakse. Seda põhjusel, et omandireformi reguleerivates õigusaktides on sätestatud vara tagastamist välistavad asjaolud, mille esinemisel ning tuvastamisel vara ei tagastata.
2. Kaebuse esitaja on leidnud, et vaidlustatud korralduse andmisega on Vabariigi Valitsus rikkunud HMS §-st 4 tulenevat kaalutlusõiguse printsiipi ning vaidlustatud korraldus ei sisalda kaalutlusi, miks antud juhul avalik huvi hoone mittetagastamiseks kaalub üles õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes õigustatud subjektiks tunnistatud isiku huvi hoone tagasi saada. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu.

§ 12

lg 3 punkti 5 sõnastusest tuleneb, et Vabariigi Valitsus otsustab objekti tagastamata jätmise kaalutlusõiguse alusel. Kaalutlusõiguse põhimõte haldusõiguses tuleneb HMS §-st 4, mille lõike 1 järgi on kaalutlusõigus (diskretsioon) haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Vaidlustatud haldusaktiga piirati oluliselt kaebuse esitaja kui õigustatud subjekti õigusi, kui talle otsustati mitte tagastada õigusvastaselt võõrandatud vara. Seega tuleb kontrollida, kas Vabariigi Valitsus on korralduse tegemisel järginud HMS § 4 lg 2 nõuet ning kas vaidlustatud korraldus on piisavalt motiveeritud, sh analüüsida, kas Vabariigi Valitsus, kohaldades

§ 12

lg 3 punkti 5, on piisavalt põhjendanud avalike huvide ülekaalu võrreldes õigustatud subjekti õigusega vara tagastamiseks. Sellist nõuet

§ 12lg 3 p 5 kohaldamise puhul on rõhutanud ka Riigikohtu halduskolleegium oma 10.

novembri 1995. a lahendis nr III-3/1-35/95, märkides, et lähtuvalt sätte sõnastusest tuleb õigusaktis põhjendada, millise punktis 5 loetletud objektiga on tegemist, kas ja kuidas tagastamine kahjustab riigi või kohaliku haldusüksuse huve. Nimetatud asjaolusid põhjendamata ei ole võimalik kontrollida, kas Vabariigi Valitsus on korralduse andmisel järginud

§ 12lg 3 punkti 5.

Antud haldusvaidluses luges vastustaja tagastamata jäetud hoone kultuuriobjektiks

§ 12

lg 3 p 5 mõttes tulenevalt sellest, et selles hoones asub Nõmme Kultuurimaja.

ei määratle küll kultuuriobjekti mõistet, kuid nagu kohus on eelpool leidnud, tuleb sellisel juhul kultuuriobjekti määratlemisel lähtuda üldtuntud tähendusest, millest tulenevalt saab Nõmme Kultuurimaja lugeda kultuuriobjektiks

§ 12lg 3 p 5 mõttes.

Antud haldusasjas on kaalutlusõiguse teostamise eesmärgiks olnud tagada Nõmme Kultuurikeskuse kui kultuuriasutuse säilimine ja toimimine praeguses asukohas. Vabariigi Valitsus on korralduse tegemisel lähtunud vajadusest

§ 12

lg 3 p 5 kohaldamisega tagada kohalikule omavalitsusele võimalus täita talle seadusega pandud ülesandeid, mille hulgas tulenevalt KOKS § 6 lõikest 2 on muuhulgas ka antud vallas või linnas huvialakoolide ning rahvamajade ülalpidamine. Nimetatud kohustus on vastavuses avaliku huviga võimaldada antud piirkonnas elavatel inimestel tegeleda kodukoha lähedal meelepärase huvitegevusega. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, sellest tulenevalt peab diskretsiooniotsus olema kooskõlas proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõttega ning samuti peab arvestama olulisi asjaolusid ning kaaluma põhjendatud huve. 8 Proportsionaalsuse põhimõtte tuleneb Eesti õiguses tuleneb eelkõike Põhiseaduse §-st 11, mille järgi võib õiguste ja vabaduste piiranguid kehtestada ainult siis, kui need on demokraatlikus ühiskonnas avalikes huvides vajalikud. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud korralduse andmisel ei ole proportsionaalsuse põhimõtet rikutud. Avalikuks huviks on antud juhul see, et Nõmme Kultuurikeskus säiliks praegusel kujul ning kohal, millega võimaldatakse inimestele selle jätkuv külastamine, samuti seal tegutsevate lastele ja täiskasvanute mõeldud huviringide tegevuse jätkamine. PS §-st 12 tulenev võrdse kohtlemise põhimõte sätestab igaühe võrdsuse seaduse ees. Kaalutlusotsuse tegemisel oleks ebavõrdne kohtlemine erinev kohtlemine ilma kindla vajaduse või põhjenduseta, mis seisneks eelkõige kaalutlusotsuse tegemisel ebaõigele põhjendusele tuginemises. Kuna antud juhul on kaalutlusotsus tehtud tuginedes

§ 12

lg 3 punktis 5 sätestatule ning asjaolule, et Nõmme Kultuurikeskuse säilitamine on avalikes huvides, siis leiab kohus, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole vaidlustatud korralduse andmisega rikutud. Õiguskindluse põhimõttest tuleneb usalduskaitse ehk õiguspärase ootuse printsiip, mis antud haldusasjas seisnes õigustatud subjekti ootuses, et talle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse. Samas oli

§ 12lg 3 punkti 5 praeguse sätte mõte sõnastatud juba 1991.

aastal vastuvõetud

esialgses redaktsioonis ning kuna Nõmme Kultuurikeskus on tagastamata jäetud hoones tegutsenud juba enne 1991. aastat, pidi õigustatud subjekt olema endale teadvustanud asjaolu, et hoone võidakse nimetatud sätte alusel jätta tagastamata. Kuna antud juhul ei olnud võimalik täita õigustatud subjekti õiguspärast ootust ning õigusvastaselt võõrandatud hoonet tagastada, siis tuli Vabariigi Valitsusel vastu võtta seaduses ettenähtud haldusotsus. Mis puutub

§ 12

lg-s 6 sätestatud eritingimuse kohaldamise võimalusse, siis märgib kohus, et tegemist on soovitusliku sättega ning nagu nähtub vaidlustatud korraldusest, on sellist võimalust ka kaalutud, kuid asutud seisukohale, et otstarbekam lahendus on säilitada Nõmme Kultuurikeskus alaliselt praegusel asukohal ning mitte sõlmida õigustatud subjektiga 5-aastast lepingut vara senisel otstarbel kasutamise jätkamiseks. Kohus nõustub siinkohal vastustaja ja kaasatud isiku seisukohaga, et pärast 5-aastast tähtaega kaoks õigustatud subjektil kohustus säilitada algselt vara kohta kehtestatud kaitserežiim, samal ajal kui avalikuks huviks on, et Nõmme Kultuurikeskus säiliks praegusel kujul pikemaks ajaks kui viis aastat. 24. Eeltoodu alusel leiab kohus, et Vabariigi Valitsus ei ole rikkunud 07.02.2006 korralduse nr 101 vastuvõtmisel kehtivat menetluskorda ega kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Korraldus on õiguspärane ning alused selle tühistamiseks kaebuses toodud motiividel puuduvad. V.K. kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtukulud kaebuse esitaja enda kanda. Sirje Tromp kohtunik 9