KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Gaida Kivinurm ja Ivi Kesküla Otsuse tegemise aeg ja koht 17. märts 2008

) § 60 lg. 1 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last.

§ 61lg.

1 sätestab, et kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt välja lapsele elatise nõude esitanud vanema kasuks; lg. 2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes mõlema vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest.

§ 61lg.

4 kohaselt ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud 3 kuupalga alammäära, lg. 5 ja 6 kohaselt võib kohus vähendada elatise suurust alla 4. lõikes nimetatud suuruse, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps; vanem, kellelt elatist nõutakse, on töövõimetu või lapsel on piisav sissetulek või ilmnevad muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused. Kostja argumendid hagiga mittenõustumisel on vasturääkivad. Kostja ei ole esitanud nõuetele vastavat avaldust vanema kande tühistamiseks ja lapse, kellele elatist nõutakse, kostjast põlvnemise tuvastamiseks, mistõttu need argumendid kui paljasõnalised jäävad tähelepanuta. Sisuliselt on kostja võtnud õigeks elatusraha maksmise vajaduse ja kohustuse, kuid on vaidlustanud summa suurust. Kostja ei ole tõendanud oma vastuväidete alust ühegi dokumendiga ega ole nõudnud tõendite esitamist vastaspoolelt või taotlenud kohtu abi tõendite väljanõudmiseks. Vangistusse minek ei tähenda, et isikut ei rakendata seal tööle. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg. 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuna asjas ei ole leidnud tõendamist mitte ükski

§ 61

lõikes 4 nimetatud asjaoludest, puudub kohtul alus mõista elatis välja alla

§ 61lg.

4 sätestatud minimaalmäära. Kostja väited ebapiisava sissetuleku või nende puudumise kohta ei ole aluseks mõista elatis välja väiksemas ulatuses kui pool lapse reaalsetest ülalpidamiskuludest. Kostja ei ole tõendanud oma varatust, püsivat töövõimetust ega muul alusel objektiivset suutmatust hankida ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalikku sissetulekut. Üksnes teatis vangistusse mineku kohta ei saa olla asjaoluks, mis kinnitaks tema võimetust omada vara (raha) või saada sissetulekut ning täita seega tütre ülalpidamiskohustust. Kostja ei olnud vanglas ajal, mille eest tagasiulatuvalt elatist nõutakse. Üldiselt on teada hinnatase ja maksude suurus Norra Kuningriigis. See ei ole kõrvutatav hindadega Eestis, samuti maksude suurusega. On ebatõenäoline, et isik viibib Norras, omamata mingit raha ja sissetulekuid. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et kostjal esineks töövõime püsiv kaotus või puue või et ta ei saaks või ei võiks teenida sissetulekut isegi vanglatingimustes. Kostja ei ole andnud täielikku ja usutavat ülevaadet oma väljaminekute kohta, mis omakorda tekitavad kahtlusi tema sissetulekute õigsuses ja tegelikkusele vastavuses. Puuduvad alused hagi rahuldamata jätmiseks või hagetava elatise vähendamiseks. Õiglane ja mõistlik on rahuldada elatisraha hagi summas 3000 krooni kuus tagasiulatuvalt alates 1. veebruarist 2007. a. Sellise suurusega elatise väljamõistmine on vastavuses kümneaastase tütarlapse huvide ja vajadustega. Lapse vajaduste ja vanemate varalise seisundi muutumisel on hagejal võimalus esitada

§ 61lg.

3 alusel nõue elatise suuruse muutmiseks.

§ 70lg.

1 sätestab, et kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise välja alates elatisehagi esitamisest.

§ 70lg.

2 annab kohtule õiguse hageja nõudel mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust. TsMS § 468 lg. 3 kohaselt tuleb otsus kuulutada viivitamatult täidetavaks tagasiulatuvalt alates

1. veebruarist
2. a. summas 1800 krooni kuus. Ülejäänud osas muutub otsus täidetavaks alates kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 162 lg. 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kasuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja Harju Maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Apellant kannab Norra Kuningriigis temale määratud 3 aasta ja 40 päeva pikkust vanglakaristust alates
3. detsembrist
4. a. Seega puuduvad apellandil rahalised vahendid elatise tasumiseks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta asjaoluga, et apellandil 4 puuduvad sissetulekud, millest oleks võimalik elatist tasuda. Ka ei selgita kohus, mil viisil oleks kostja pidanud oma varatust tõendama. Hageja ei ole kohtule esitanud ja toimikus puuduvad tõendid apellandi varandusliku seisu või vara olemasolu kohta. Kohus ei ole esitanud ka vanglasse teabenõuet, et teada saada apellandi igakuise sissetuleku suurust. Euroopas ei rakendata vange tööle, sest vangide poolt toodetud toodangu realiseerimine on keelatud. Tööle rakendamine vanglas ei tähenda tehtud töö eest tasu saamist. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Apellandi poolt esitatud tõend vanglakaristuse kandmise kohta ei saa olla tõendiks tema varalise seisundi kohta. Muid tõendeid oma varalise seisu kohta apellant esitanuid ei ole, kuigi tal oli selleks piisavalt aega ja võimalusi. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kohus järgib maakohtu otsuse põhjendust ega pea vajalikuks seda muuta või üle korrata. Apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja vaidlustanud oma kohustust poolte ühist last ülal pidada, samuti ei ole ta vaidlustanud lapse ülalpidamiseks vajalike kulutuste suurust. Apellatsioonkaebuses leiab kostja vaid, et kohus ei oleks tohtinud temalt elatist välja mõista, kuna tal ei ole vara, millest seda maksta. Niisugune asjaolu iseenesest ei anna alust jätta lapsele elatise väljamõistmiseks esitatud hagi rahuldamata.

§ 61

lõikest 6 tulenevalt võib kohus jätta elatise välja mõistmata, kui vanem, kellelt elatist nõutakse, on töövõimetu (punkt 1) või lapsel on piisav sissetulek (punkt 2) või ilmnevad muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused (punkt 3). Esimeses kahes punktis märgitud asjaoludele ei ole apellant tuginenud. Kolleegium leiab, et vara puudumine iseenesest ei ole käsitletav § 61 lg. 6 punktis 3 märgitud mõjuva põhjusena, mis õigustaks kostjat oma lapse ülalpidamiskohustust täitmata jätma. Nii tuleneb vanema kohustusest oma last ülal pidada (

§ 61lg.

1) ühtlasi tema kohustus teha kõik võimalik, et suuta lapse vajadused rahuldada. Kostja on leidnud, et ta ei pea lapsele elatist maksma sellest tulenevalt, et seoses Norras vanglas karistuse kandmisel viibimisega ei ole tal sissetulekut. Kolleegium leiab, et kriminaalkorras karistuse kandmisel viibimine iseenesest ei saa olla asjaoluks, mis võimaldaks elatise lapse ülalpidamiseks jätta kostjalt välja mõistmata. Nii võib vanglas viibimine küll takistada isikut töötasu saamast, isiku vangistuses viibimine ei välista aga tema head varalist olukorda. Oma varalise seisundi kohta ei ole kostja esitanud kohtule üldse mingeid andmeid, tõenditest rääkimata. Pealegi on kostja esitanud kohtule väidetava asjaolu – vangistuses viibimise – tõendamiseks üksnes kinnitamata koopia Agderi Politseipiirkonna kutsest, mille sisuks on kostja kohustus ilmuda

1. detsembril
2. a. kell
3. 00 Ringerike vanglasse karistust kandma. Kostja ei olegi väitnud, nagu oleks ta karistuse kandmisel viibinud enne kutses märgitud päeva. Seega on aga kostja tulevikus saabuda võivate asjaoludega püüdnud põhjendada ka lapsele elatise eelnevat maksmata jätmist. Samuti ei ole kostja esitanud apellatsioonikohtule mingeid usaldusväärseid tõendeid selle kohta, kas ta tegelikult vanglas viibib. Maakohtu
4. detsembri
5. a. istungil ei teadnud kostja esindaja nimetada kohtule isegi seda, kas kostja asub Eestis või Norras,
6. jaanuaril
7. a. esitatud apellatsioonkaebusele ei ole aga mingeid sellekohaseid tõendeid lisatud. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, nagu peaks eelkõige hageja tõendama, et kostja on oma varalise olukorra tõttu võimeline lapsele elatist maksma.

§ 61lg.

2 kohaselt lähtutakse lapsele igakuise elatusraha suuruse kindlaksmääramisel kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, lg. 5 kohaselt võib kohus elatise suurust vähendada alla lõikes 4 nimetatud suuruse, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks 5 varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Elatise väljamõistmiseks alla osundatud lõikes 4 sätestatud alammäära annavad aluse ka

§ 61lg.

6 punktides 1 – 3 sätestatud asjaolud. Niisugusest regulatsioonist järeldub, et elatise suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid, kuid arvestada tuleb ka kummagi vanema varalise seisundiga ja jätta neist kummagi kanda selline osa lapse vajaduste katmisest, mis vastab tema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda. Apellatsioonikohtus ei ole apellant tõstatanud vaidlust lapsele vajalike kulutuste suuruse üle, seega tuleb lähtuda samadest asjaoludest, millest maakohus oma otsust tehes lähtus ja nimelt, et selleks on 6000 krooni kuus. Et vanematel on oma laste suhtes ühesugused õigused ja kohustused (

§ 49

), siis tuleb lapse vajadusele vastavate kulutuste vanemate vahel jaotamisel lähtuda nende osade võrdsuse eeldusest. Sellest lähtudes peaks kostja kandma lapse vajadusest 3000 krooni, nagu maakohus temalt välja mõistiski. Kostja, kes leiab, et ta ei suuda oma varalise olukorra tõttu kanda lapsele vajalikke kulutusi võrdselt teise vanemaga ja et tema kanda tuleks jätta nendest kuludest väiksem osa, peab oma suutmatust põhjendama ja tõendama. Kostja ei ole seda teinud. Nagu eespool märgitud, ei ole kostja mitte üksnes esitanud oma varalise olukorra kohta kohtule tõendeid, vaid kostja ei ole selle kohta esitanud üldse mingeid andmeid. Niisugustel asjaoludel ei ole alust kostja osa lapse ülalpidamiskulutustes vähendada. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg. 1 alusel jätta kostja kanda. Ivi Kesküla Gaida Kivinurm Malle Seppik