2-05-3730/23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom, Mare Merimaa, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märts, 2008, Tallinn Tsiviilasja number 2-05-3730 Tsiviilasi V.L hagi VV.L vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 09. juuli 2007 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V.L apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Hageja V.L, esindaja Ivo Kaurit Kostja VV.L, esindaja Janika Drobot Menetlusosalised ja nende esindajad RESOLUTSIOON 1. Jätta Harju Maakohtu 09. juuli 2007 otsus lõppjärelduses muutmata, kuid lugeda hagi rahuldamata jäetuks ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. 2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. 3. Hageja kohtukulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused 1. 27.06.2005 esitas V.L kohtusse hagi VV.L vastu ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt registreeriti poolte abielu 28.05.1988 ja nad asusid üürilepingu alusel elama korterisse asukohaga x, Tallinnas. Abielu lahutati 06.12.1993. x hooned tagastati 1995.a õigusvastaselt võõrandatud varana T. A. Poolte kui sundüürnikega alustati läbirääkimisi eluruumi vabastamiseks teise samaväärse eluruumi (munitsipaaleluruumi) vastuandmise tingimusel. Abielu lahutamine ei võtnud pooltelt õigust pretendeerida sundüürnikena munitsipaaleluruumile koos õigusega see tulevikus erastada. Poolte abielusuhted jätkusid ka uuel elamispinnal asukohaga K, Tallinnas, mida pooltele pakuti ja mille kasutamiseks sõlmiti munitsipaaleluruumi üürileping. Kui pooled oleks tahtnud asuda eraldi elama, oleks neil olnud võimalus vastu võtta eraldi ühiselamutoad. Kooselu fakti tõendab asjaolu, et hageja sai sellele elamispinnale sissekirjutuse. Varsti erastas kostja eluruumi. 2005.a alguses poolte suhted halvenesid ja pooled otsustasid korteri võõrandada ning jagada müügist saadud raha võrdselt. Mõni kuu hiljem ütles kostja hagejale, et ta ei anna hagejale raha. Eeltoodud asjaoludel palus hageja lugeda eluruumi asukohaga K, Tallinnas poolte ühisvaraks ja jagada see müümise läbi, jagades müügist saadud summa poolte vahel võrdselt. 2. 09.08.2005 täpsustas hageja oma nõuet ja palus jagada poolte ühisvaraks oleva korteri 2 selliselt, et see jääks hagejale ja mõista hagejalt kostja kasuks enamsaadu arvel välja hüvitis 200 000 krooni. 3. 3. 25.01.2007 selgitustes leiab hageja, et AS ERA Pank ja kostja vaheline krediidilepingu sõlmimine, mida käendas OÜ S, toimus hoonete vabastamise eesmärgil. Kostja ei maksnud Tallinnas, x asuvate eluruumide vastu antud Tallinnas, K asuva eluruumi omandamise eest midagi. Kostja vastuväited 4. Kostja vaidles hagile vastu. Pärast abielu sõlmimist 28.05.1988 asusid pooled koos elama aadressil x, Tallinnas (endine x), mille kostja sai juba 26.01.1979 orderi nr 128 alusel. Samuti oli kostjal korter aadressil x, mida kinnitab 10.11.1989 order nr 148. Abielu lahutati Tallinna Linnakohtu 30.06.1993 otsusega, mis jõustus 11.07.1993. Hagejal varalisi nõudmisi ei olnud. Kostja ostis alles 19.06.1998 endale eluruumi aadressil K, Tallinnas, võttes selleks pangast laenu. Korter ei ole ühisvara ja hageja ei ole osalenud selle omandamises. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused 5. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus tegi kindlaks, et korteriomand aadressil K, Tallinnas on kostja lahusvara. Kostja sai selle korteri vahetuse teel, mida kinnitab 26.01.1979 order nr 128. Pärast lahutust esimesest abikaasast jäi korter kostja omandisse ja seal hakkas elama ka V. L, sest muud elukohta tal ei olnud. 10.11.1989 order nr 148 anti V. L x mitteeluruumile põrandapinnaga 18, 7 m2 . Ruum on kasutuses panipaigana. Hageja ei ole tõendanud, et eluruum K, Tallinnas oli soetatud ühisvarasse kuuluva vara eest. Kostja on õigesti leidnud, et korter on tema vallasvara. Kostja sai korteri krediidilepingu alusel. Kõik kohustused selle lepingu alusel olid kostja kohustused. Hagejat krediidileping ei puudutanud. Hageja kirjutati sisse korterisse K, Tallinnas 3 kuud pärast selle ostmist, sest kostjal oli kurb vaadata, et hagejal ei ole kusagil elada. Hageja ei ole millegagi tõendanud, et poolte abielusuhted jätkusid 2005.aasta alguseni. Apellatsioonkaebuse põhjendused 6. Hageja palus kohtuotsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusnormi ja hindas tõendeid ebaõigesti. Kohus rikkus otsuse vorminõudeid, jättis asjaolud tuvastamata ega vastanud hageja väidetele. Kohus ei põhjendanud oma seisukohti ja lõppjäreldust. Kohtuotsus on jäänud olulises ulatuses põhjendamata. 7. Hageja väitis hagiavalduses, et vahetusena x , asuvate korterite vabastamise eest pakuti esmalt kummalegi eraldi ühiselamutuba, millest pooled keeldusid. Kostja initsiatiivil jätkati kooselu ja võeti vastu pakkumine K asuvale 2-toalisele korterile. Samuti märkis hageja hagiavalduses, et ta sai sissekirjutuse K korterisse seetõttu, et pooltel jätkusid abielulised suhted pärast abielu lahutamist ja esimesed lahkhelid tekkisid alles 2005.aastal. Hageja põhjendas seda ühise majapidamisega. Kohus jättis eeltoodud väited tähelepanuta. 8. Hageja esitas 25.01.2007 kohtule selgitused, milles tõi esile põhjendused oma varasematele seisukohtadele. Hageja põhistas krediidilepingus käendajana esinenud OÜ S majanduslikku huvi eluruumide vabastamiseks elamus, mis kuulus juba talle. OÜ S kui tagastatud elamu uus omanik oli kohustatud andma sundüürnikele vastu samaväärse elamispinna või sõlmima muud kokkulepped elamu vabastamiseks, kus ta kavatses teha ümberehitustöid ja saada kasu uute korteriomandite müügist. Kostja nendele väidetele vastuväiteid ei esitanud. Seega tuli lugeda tõendatuks, et OÜ S võttis laenutehingus käendajana kostjaga võrdsed kohustused laenusumma tagastamiseks kolme kuu jooksul ning erinevalt kostjast oli see tal mõistlikult võimalik. Selle põhistusega seadis hageja kahtluse alla kostja paljasõnalise ja tõendamata väite, et kostja tagastas laenusumma ise. Kohus nendele väitele hinnangut ei andnud. 3 9. Kostja on võtnud omaks järgmised asjaolud: pooltele pakuti eraldi elamispindadena ühiselamutubasid, mis oleks läinud kummagi poole omandisse; pooled jäid elama aadressil x, Tallinnas asuval munitsipaalelamispinnal koos õigusega see tulevikus erastada; sellel aadressil pooled korterit ei erastanud, sest ilmus välja õigusvastaselt võõrandatud vara endise omaniku õigusjärglane T. A; kostja sai teise eluruumi x seoses hagejaga abiellumisega, abielu ajal ning üksnes tänu hagejale; pooled kasutasid panipaigana arvel olnud ruumi nr 17 elamiseks; K, Tallinnas asuv elamispind eraldati, millega kostja möönis, et ta ei ostnud seda oma raha eest, vaid see eraldati talle vahetustehingu sisu olulise tingimusena kui vahetuspind. Nimetatud väiteid on kostja kas tunnistanud või jätnud selgesõnaliselt vaidlustamata. 10. Kaevatavas kohtuotsuses on ebaõigesti märgitud, nagu oleks kostja väitnud, et pooltele pakuti ühist pinda, kuid kostja sellega nõus ei olnud, sest abielu oli juba ammu lahutatud. Kuna kostja keeldus ühiselamutoast, siis jäi ta ka hageja lubatud toast ilma. Peale seda, kui kostjale pakuti ühte suurt tuba, arvestades kostja eelnevat keeldumist, nõustus kostja kolima hagejaga ühte korterisse. Vastupidiselt kohtu seisukohale võttis kostja omaks, et kõigepealt pakuti pooltele kahte eraldi ühiselamutuba, mille vastuvõtmisest pooled keeldusid ja otsustasid koos edasi elada 2-toalises korteris. Eelmärgitud kohtu versioon kostja väidetest on sisutu ja ebaloogiline lauseühendite ühte jadasse seadmine, milles puudub igasugune mõte. On arusaamatu, millistest allikatest on kohus sellised kostja seisukohad ammutanud. Selline ebaseaduslik võte on muutnud edaspidise järelduste tegemise äärmiselt kahtlusväärseks ja viinud ebaõigele lõppjäreldusele. 11. Kohtuotsuses on ebaõigesti märgitud kostja vastuväide: kostja võttis enda nimel ka laenu, et muretseda korter ka hagejale, andes korteri nii-öelda hagejale rendile. Sellest kohtu pakutud kostja vastuväitest ei ole võimalik aru saada, mida tahetakse öelda. Kostja ei ole kunagi väitnud, et ta võttis laenu selleks, et hagejale korter osta, samuti ei ole ta ühtegi korterit andnud hagejale rendile. Kostja märkis kohtuistungil, et ta kui üritas korterit müüa, pakkus ta hagejale kompromissivarianti, et ostab laenuga korteri ja annab hagejale rendile. 12. Kohus on otsuses märkinud: kostja sai vahetuse teel korteri aadressil x (nüüd

1. x)koos oma esimese abikaasa ja tütrega, mida kinnitab 26.01.1979 order nr 128. Peale lahutust jäi korter kostja omandisse. Tekib küsimus, millise omandiga oli üürikorteri puhul tegemist. Samuti leidis kohus ebaõigesti, et hagejal oli korter ka aadressil x, Tallinnas, mida kinnitab order nr 148. Kohtuotsuses märgitud eelnimetatud eksimusi tuleb lugeda menetlusnormide oluliseks rikkumiseks. 13. Krediidilepingu nr 24 ÜL-130-180698 p 2.9.2 järgi pidi kostja vabastama koos temaga elavate isikutega nende kasutuses oleva eluruumi x majas kolme kuu jooksul lepingu sõlmimisest. Selleks oli vajalik ka hageja nõusolek. Tuleb eeldada, et hageja vabastas eluruumi ja ta kirjutati tema nõusolekul x eluruumist välja ja K korterisse sisse juba 25.09.1998. Viimast asjaolu on kohus moonutades seostanud kostja tõendamata väitega, nagu oleks tal olnud kurb vaadata, et hagejal ei ole kusagil elada. Hagejal oli seaduslik alus elada x korteris edasi ja ükski isik ei oleks saanud nõuda temalt valdusest loobumist midagi vastu andmata. On tõendatud, et hagejale pakuti eraldi ühiselamutuba, millest oleks saanud tema omand. Poolte ühine otsus oli, et x asuvate korterite vabastamise eest võetakse vastu sel ajal enam väärt olnud K asuv 2-toaline korter. Tegemist oli kahepoolse tehinguga, milles ühel poolel oli kaks isikut (käesoleva tsiviilasja pooled). Seega asus kohus vääralt seisukohale, nagu ei oleks hagejal olnud mingeid kohustusi. Hageja kohustus vabastada eluruum tulenes krediidilepingu p-st 2.9. Kuna hagejale pakuti eraldi kostjast omandiõigust ühiselamutoale, siis ei ole mõistlik arvata, nagu pidanuks hageja loobuma sellest omandiõigusest või vahetama millegi vähemväärtusliku vastu. 14. Kohtuotsuses ei ole piisavalt põhjendatud, miks kohus järeldas, et pooltel ei olnud ühisvara. Ühisvaraks on ka poolte varalised õigused ja kohustused, üheks selliseks on õigus erastada 4 tema seaduslikus valduses olev üürikorter. Kohus ei andnud hinnangut asjaolule, et krediidisumma tagastamise tähtaeg oli kolm kuud. Hageja poolt elamispinna vabastamise korral sai kostja maksusoodustust korteri ostuhinna tasumiseks võetud laenu kustutamisel. Võetud laenu ei olnud kostjal võimalik kolme kuuga tagastada ja kostja ei ole selle tagastamist ka tõendanud. Hageja väitel tegi seda OÜ S. Seega ei saanud kostja K korteri omanikuks ilma hageja kaasabi ja osavõtuta. Koos elamine oli poolte ühine soov. Kohtuotsuses ei ole põhjendatud, millel põhineb kohtu järeldus, et poolte abielusuhted ei kestnud pärast abielu lahutamist edasi. Vastus apellatsioonkaebusele 15. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused 16. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et vaidlustatud maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid kuna kohtuotsus ei vasta suures osas tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatud nõuetele (TsMS § 436, § 442), tuleb kohtuotsuse sisuna käsitleda ringkonnakohtu otsuses märgitut. 17. Vaidlust ei ole asjaolude üle, et pooled sõlmisid abielu 28.05.1988 ning et abielu lahutati 06.12.1993. Vaidlus on selle üle, kas korteriomand asukohaga Tallinnas, K korter 3A on poolte ühisvara, mis kuulub hageja nõudel perekonnaseaduse sätete alusel jagamisele. 18. Maakohus leidis, et nimetatud korteriomand on kostja lahusvara, kuid kohtu järelduse kujunemine ei ole jälgitav, sest kohtuotsuse põhjendav osa ei vasta TsMS sätestatud nõuetele, samuti on olulisi ebatäpsusi kohtuotsuse kirjeldavas osas. 19. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus ebaõigesti, et kostja sai korteri asukohaga K vahetuse teel, mida kinnitab kohtu arvates 26.01.1979 order nr 128. Nimetatud order on antud kostjale elama asumiseks aadressile x (praegu
2. x), Tallinnas koos selleaegse abikaasa I.P ja tütre O.P korterivahetuse teel (t/lk 40). Ka on ebaõige kohtu seisukoht, nagu oleks nimetatud korter jäänud pärast I. P abielu lahutamist kostja omandisse. Pooltel ei olnud vaidlust selle üle, et korter asukohaga x, Tallinnas oli üürikorter. Milliste tõendite alusel tuvastas kohus kostja omandiõiguse sellele korterile, kohtuotsusest ei nähtu. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud eluruumi kasutas kostja koos esimese abikaasa ja tütrega ning hiljem ka koos hagejaga üürisuhte alusel (üürileping t/lk 85). Hiljem sai kostja oma kasutusse 10.11.1989 välja antud orderi nr 148 alusel ka mitteeluruumi x (t/lk 86, rendileping t/lk 87-88). Asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaks hageja väidet, nagu oleks pooltele eraldatud Laari t eluruumi vastu munitsipaaleluruum asukohaga K, Tallinnas, mida nad kasutasid üürilepingu alusel ja mille kostja hiljem erastas. Kuigi hageja tugines hagi esitades eelnimetatud asjaoludele ja neid käsitles ka maakohus oma otsuse põhjendavas osas, leiab ringkonnakohus, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, milliseid eluruume pooled oma abielu ajal üürisid, samuti põhjused, miks nad ei saanud x t asuvat eluruumi erastada ja sealt lahkusid. Samuti ei oma ringkonnakohtu hinnangul asja lahendamisel tähtsust hageja poolt esiletoodud asjaolud selle kohta, milliseid võimalusi oli neil teiste eluruumide saamiseks ja erastamiseks, millal ja mis motiividel oli hageja kusagile sisse kirjutatud (elukoha registreerinud) ning millistel tingimustel sai kostja korteri ostmiseks laenu ja kes selle tasus. 20. Maakohtu otsusest ei selgu, miks kohus leidis, et kostja sai korteri K krediidilepingu (t/lk 89) alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on ostu-müügilepinguga tõendatud, et kostja ostis K tn 5 asuva korteri nr 3A koos sellele vastava muu osaga elamust E. K 19.06.1998 (t lk 42). Korteriomand tekkis 18.09.2006 kande tegemisega kinnistusraamatusse ja omanikuna on kinnistusraamatusse kantud kostja (t lk 72). 21. PKS § 14 lg 1 järgi on abikaasade ühisvara abielu kestel abikaasade omandatud vara. Poolte abielulahutuse ajal kehtinud Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi (APK) § 46 järgi loeti abielu lõppenuks momendist, mil abielulahutus registreeritakse perekonnaseisuorganis. Poolte abielulahutus registreeriti 06.12.1993 (t lk 10) ja seega lõppes nimetatud kuupäeval poolte abielu. Hageja väidetud faktilised abielusuhted ei ole samastatavad abieluga varemkehtinud APK ega kehtiva PKS mõttes. Kuna pärast abielu lõppemist ei saa rääkida abielusuhete jätkumisest, ei pidanud maakohus andma hinnangut poolte abielujärgsete suhete iseloomule ega nende tõendatusele. Korteriomand asukohaga Tallinnas, K korter nr 3A ei ole abielu kestel omandatud vara, so abikaasade ühisvara PKS § 14 lg 1 tähenduses ja hagejal ei ole õigust nõuda selle jagamist PKS §-de 18 ja 19 alusel, mistõttu hagi ei kuulu rahuldamisele. 22. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hagi rahuldava kohtuotsuse tegemiseks, nagu hageja apellatsioonkaebuses taotles, jäävad hageja apellatsioonimenetluse kulud kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 järgi tema enda kanda. Kostja kohtukulude hüvitamise taotlust ei esitanud. Tiit Kollom Mare Merimaa Ande Tänav