KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 04.02.2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-1620 Haldusasi R.K.´i kaebus Tall

muutmise seaduse § 26 kohaselt, kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist (jõustunud 27.11.2005) ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, 3 peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Vastustaja selgitab, et seega isikutele, kes on nõudeõiguse pärinud enne nimetatud sätte jõustumist, kuid ei ole seni kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistust esitanud, on määratud tähtaeg, mis aja jooksul on neil võimalus nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistus esitada, mistõttu ei ole tegemist tagasiulatuvat jõudu omava seaduse sättega. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja viited Põhiseaduse §- e 10 on asjakohatud, kuna MRS § 192 lg 3 on määratud üheselt kindlaks maaga seotud nõudeõiguse pärimise tähtajad ning tähtaegade eiramise õiguslikud järelmid. Vastustaja leiab, et seega on isikul olnud võimalus ette näha linnavalitsuse tegevust juhul, kui ta ei esita pärimisõiguse tunnistust tähtaegselt ning ühtlasi on tal olnud võimalus oma õigusi ja vabadusi rakendada vähemalt seaduses ette nähtud tähtaja jooksul. Vastustaja on arvamusel, et seaduse mittetundmine ei ole vabandatav. Vastustaja on seisukohal, et seega kui isik ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleb nad lugeda nõudeõigusest loobunuks. Vastustaja selgitab, et kohalik omavalitsus juhindub oma tegevusest kehtivast seadusest ega saa seda ise muutma ja täiendama asuda ja ühtlasi puudub kohalikul omavalitsusel diskretsiooniõigus otsustamaks, millal MRS § 192 lg 3 kohaldamisele kuulub või mitte. Vastustaja rõhutab, et kaebajat ei ole ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusega Viru tn 15 asuva maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud, subjektiks on tunnistatud kaebaja tädi A. P., kelle pärand avanes 12.02.1998. Vastustaja selgitab, et kaebaja on esitanud vastustajale seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse, kuid pärandvara hulka, mille kohta nimetatud pärandvara tunnistus on välja antud, ei ole arvatud nõudeõigust Viru tn 15 asuvale maale. Lähtudes eeltoodust on vastustaja seisukohal, et kaebaja ei ole vastustajale esitanud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust selle kohta, et ta on pärinud nõudeõiguse Viru tn 15 asunud maa osas. Vastustaja selgitab, et Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 17 kohaselt on komisjoni otsus pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks. Vastustaja on seisukohal, et seega ajal, mil A. P. pärand avanes, 12.02.1998 oli juba vastu võetud subjektiotsus, mille alusel oli kaebajal võimalik pärimisõiguse tunnistus vormistada, mida kaebaja aga ei teinud. Vastustaja selgitab, et ORAS § 161 lg 1 kohaselt on nõudeõigus päritav tsiviilseadustes sätestatud korras. Vastustaja märgib, et kui vara tagastamise või kompenseerimise otsust ei ole tehtud, on nõudeõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. Vastustaja selgitab,

ja ORAS mõistes tuleb pärimisõiguse tunnistus esitada konkreetselt nõudeõiguse pärimise kohta. Vastustaja on seisukohal, et asjaolu, et Tallinna Maa-amet on ühes oma kirjas ekslikult nimetanud kaebajat omandireformi õigustatud subjektiks, ei vabasta kaebajat kohustusest esitada kohalikule omavalitsusele nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistust. Vastustaja on seisukohal,

§ 192

lg 3 ja Pärimisseaduse § 118 lg 3 sätestatu vahel ei ole vastuolu, sest MRS näol on tegemist eriregulatsiooniga ja kui ühte situatsiooni reguleerib nii üld- kui ka eriregulatsioon, siis tuleb juhinduda eriregulatsioonist. Vastustaja möönab,

§ 192

lg 3 näol on tegemist isiku õigusi kitsendava eriregulatsiooniga, kuna Pärimisseadus annab isikule võimaluse 10 aasta jooksul pärandit vastu võtta või sellest loobuda. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale Võru notari Laine Kompi poolt 30.10.2007 koostatud ja välja antud pärimisõiguse tunnistus ei hõlma konkreetse maa tagastamise nõudeõigust nagu seda näeb ette MRS §192 lg

1. Vastustaja palub kohtul jätta R.K.i kaebus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. KOHTU PÕHJENDUSED 4 Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega ning kaebaja kirjaliku arvamusega vastustaja seletusele, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2007 korraldusega nr 1077-k „Viru tn 15 maa tagastamise menetluse lõpetamine ja kompenseerimise menetluse mittealustamine“ lõpetati Kesklinna linnaosas, Viru tn 15, endisel kinnistul nr 376 asunud krundi suurusega 1512 m2 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus 195,5 m2 osas ning otsustati mitte alustada kompenseerimise menetlust, kuna õigustatud subjekti A. P.´i pärand on avanenud 12.02.1998 ja Tallinna Linnavalitsusele ei ole esitatud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust (p 1). R.K. tegi Võru notarile avalduse 26.06.1998 tema isa õe A. P., kes suri xx xx xxxx, pärandi vastuvõtmiseks. Avalduses ei ole märgitud Viru tn 15 asunud endist kinnistut nr
2. 15.10.1998 Võru notar Laine Kaup andis välja seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse R.K.´le, kes on 12.02.1998 surnud A. P.´i vara pärijaks (A.P.´i vennatütar), pärandvara loetelus puudub endine kinnistu nr 376 (Viru tn 15). Täiendav seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus on R.K.´le välja antud 21.01.1999 Võru notar Laine Kaup´i poolt, milles on märgitud pärandvaraks nõudeõigus ¼ mõttelisele osale õigusvastaselt võõrandatud maaüksusele Mäe-Hanikalse nr 89, talumaa 32,60 ha, kinnistu nr 1608, Viru tn 15 kinnistut selles ei mainita. Võru notar Laine Kaup on 30.10.2007 välja andnud R.K.´i nimele veel ühe täiendava seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse nr 4950 selle kohta, et xx xx xxxx surnud A. P. pärandvara on üle läinud R.K.´le. Üheski eelnimetatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuses ei ole märgitud Viru 15, endise kinnistu nr 376, krunti üldpindalaga 1512 m2 või nõudeõiguse loovutamist R.K.´le nimetatud krundi ¼ mõttelise osa suhtes. Tallinna Linnavalitsuse 11.08.1993 korraldusega nr 723-k „Maa osaline tagastamine“ õigusvastaselt võõrandatud maast tagastati Viru tn 15, endise kinnistu nr 376 pindalaga 1512 m2, osa suurusega 479 m2 E. N.le ½ mõttelist osa, .T. R.le, kellele A. L. on loovutanud maa tagastamise nõudeõiguse, ¼ mõttelist osa ja A. .P.le ¼ mõttelist osa. Tallinna Linnavalitsuse 16.05.2007 korraldusega nr 869-k „Viru tn 15 maa kompensatsiooni määramine“ omandireformi õigustatud subjektidele T. R.le, E. N.le ja Ü. M.le määrati kompensatsioon Viru tn 15, endisel kinnistul nr 376 asuva 586,5 m2 (üldpindala 1512 m2) suuruse õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes. 01.08.2007 kirjaga nr 6-8/8025 teavitati notar L. K.´i sellest, et Tallinna Linnavalitsusele ei esitatud tähtaegselt nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistust Viru tn 15 maa kohta, mistõttu Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2007 korraldusega nr 1007-k õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus A. P.le tagastamata jäänud 195,5 m2 maa osas lõpetati ning otsustati mitte alustada kompenseerimise menetlust. Kaebuse esitajat R.K.´t ei ole ÕVVTK linnakomisjoni otsusega omandireformi õigustatud subjektiks õigusvastaselt võõrandatud maa, asukohaga Tallinnas, Viru tn 15, suhtes tunnistatud. Omandireformi õigustatud subjektiks nimetatud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes tunnistati R.K.´i tädi A. P. ¼ mõttelises osas ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 31.05.1993 otsusega nr
3. 5 Maareformi seaduse (MRS) muutmise seaduse § 26 kohaselt, kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist (hakkas kehtima alates 27.11.2005) ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama 9 kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Seega isikutele, kes on nõudeõiguse pärinud enne nimetatud sätte jõustumist, kuid ei ole seni kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistust esitanud, on seadusega määratud tähtaeg, mille jooksul on neil võimalus nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistus esitada. Sellest võib järeldada, et kui isik ei avalda tähtaegselt (seaduses sätestatud tähtaja jooksul) soovi oma õigusi realiseerida, tuleb ta lugeda nõudeõigusest loobunuks. Vastustaja kinnitab, et kaebajat ei ole ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusega Viru tn 15 asuva maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud. Kohus nõustub vastustaja väitega, et kui vara tagastamise või kompenseerimise otsust ei ole tehtud, on nõudeõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus ning

ja ORAS mõistes tuleb pärimisõiguse tunnistus esitada konkreetselt nõudeõiguse pärimise kohta (21.01.1999 täiendav seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus on R.K.´le välja antud just nõudeõigusele õigusvastaselt võõrandatud maaüksuse Mäe-Hanikalse nr 89 suhtes, mis ei puuduta Viru tn 15 maaüksust). Kohus nõustub vastustajaga,

§ 192

lg 3 ja Pärimisseaduse § 118 lg 3 vahel ei ole vastuolu, sest MRS näol on tegemist eriregulatsiooniga ning kui ühte situatsiooni reguleerib nii üld- kui eriregulatsioon, siis tuleb juhinduda eriregulatsioonist. Kaebuse esitajale R.K.´le Võru notar Laine Komp´i poolt 30.10.2007 välja antud pärimisõiguse tunnistus ei hõlma konkreetse maaüksuse (Viru tn 15) tagastamise nõudeõigust, nagu seda näeb ette MRS §192 lg 3. Kohus ei ole käesolevas haldusasjas tuvastanud riivet kaebuse esitaja põhiõiguste suhtes. Kohus leiab, et kaebuse motiivid ei ole piisavad vaidlustatud haldusakti tühistamiseks ning vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemiseks. Ülalöeldut kokku võttes on kohus jõudnud järeldusele, et kaevatav korraldus on õiguspärane ning puudub alus kaebaja nõuete rahuldamiseks. Elle Kask Kohtunik 6