← Eesti

3-06-1131/58

Obsah (4)§ 22§ 7§ 23§ 221

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi (eesistuja), Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 4. märts 2008, Tallinn Haldusasja number

§ 22

lg 1 kohaselt ja ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-27-98 on öeldud, et ostueesõigusega erastatava maa suuruse piiride kindlaksmääramine kuulub linna- ja vallavalitsuse pädevusse. Kuna kohtute arvates võib A. Amosel olla õiguspärane ootus saada erastamiseks maad suuruses 5162 m2, siis on kaebajal põhjendatud vajadus tuvastada volikogu otsuse nr 81 tühisus. Samas leiab kaebaja, et A.Amos ega tema õiguseellane pole astunud samme ettepaneku elluviimiseks ega saa seetõttu enam sellele tugineda. Samuti ei saa ebaseaduslik maakasutus olla aluseks õigustatud subjektile tagastamisele kuuluva maatüki vähendamiseks.

  1. A. Amos palus K. Brems-Nehausi kaebus jätta rahuldamata.
  2. K. Brems-Neuhaus palus jätta A. Amose kaebus rahuldamata.
  3. Harku Vallavolikogu vaidles A. Amose kaebusele vastu. Tallinna Ringkonnakohtu 12.02.2001 otsuses nr II-3/20/2001 ja 13.03.2003 otsuses nr 23/118/03 jõuti järeldusele, et Harkujärve küla asub tiheasustusalas. Tiheasustusala määramise aluseks Harkujärve külas on 26.03.1996 kehtestatud Harku valla üldplaneering. Üldplaneeringut ei ole keegi tühistanud ega kehtetuks tunnistanud. Harju maavanem võttis 12.12.2002 vastu korralduse nr 2336-k „Harju maakonnaplaneeringu kaardi nr I vastavusse viimine RKKS §-ga 10”, mille punktis 1 otsustati näidata Harku järve ehituskeeluvööndiks 50 meetrit. Harju maakonnaplaneeringu tabelis 6 „Uued kavandatavad elamuehituspiirkonnad” on Harku järve läänekallas ettenähtud elamuehituspiirkonnaks. Järelikult ei ole Järve-Männiku maaüksuse detailplaneering vastuolus
  4. aastal kehtestatud Harju maakonnaplaneeringuga. Detailplaneeringus on ette nähtud rajada üksikelamute ala ka Hobuseraua tee ja Harku järve vahelisele alale. PlanS § 9 lg 7 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekuid. Vastustaja arvates on detailplaneeringu seletuskirjas piisavalt selgitatud, missugust üldplaneeringut ja millist osa sellest soovitakse muuta ning milles see muudatus seisneb, samuti üldplaneeringu muutmise põhjuseid. Maavanem on järelevalve käigus nõustunud üldplaneeringu muutmisega. PlanS § 9 lg 2 p 5 kohaselt on detailplaneeringu üheks eesmärgiks haljastuse ja heakorrastuse põhimõtete määramine. Nimetatud põhimõtete määramisel on aluseks AS Ilupuud puudele ja puistule antud väärtushinnang. Detailplaneeringuga on võimalik lahendada rohekoridori paiknemine üksnes antud detailplaneeringuga kaetud alal. A. Amosele maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud on lõpule viimata erastamise õigustatud subjekti süü tõttu. Harku Vallavalitsus tegi 18.03.1999 kirjaga nr 5-5/391 hoonete toonasele omanikule A. H ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku, millega määras tema majavalduse teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 5162 m2, palus tellida litsentseeritud maamõõtjalt katastriüksuse mõõdistamise ja esitada dokumendid vallavalitsusele edasiste maa ostueesõigusega erastamise toimingute tegemiseks. A. H piiride kulgemise ettepanekuga ei nõustunud ja esitas ettepaneku kohta kaebuse halduskohtule. Tallinna Ringkonnakohtu 12.02.2001 otsusega haldusasjas nr II-3/20/2001 jäeti kaebus rahuldamata. Astra Amos esitas 08.07.2003 Harku Vallavalitsusele avalduse, milles soovis endise JärveMänniku talu hoonete omanikuna erastada maad. Harku Vallavalitsus jäi 05.08.2003 kirjas nr 5.1-11/1877 ja 07.10.2003 kirjas nr 5.1-11/2327 A. H elamuvalduse teenindamiseks vajaliku maa piiride kulgemise ettepaneku juurde. A. Amos ei vaidlustanud vallavalitsuse tehtud piiride 3

(15)3-06-1131 kulgemise ettepanekut kohtus, kuid ei tellinud ka katastrimõõdistamist. Seetõttu on maa ostueesõigusega erastamise lõpuleviimine ja maa tagastamise otsustamine osutunud võimatuks.

§ 7

lg 4 ja 5 järgi võib kohalik omavalitsus tiheasustusalal määrata ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid detailplaneeringuga, mille koostamisel arvestatakse

-s sätestatud maa erastamise ulatusega. Kaebaja sai detailplaneeringu menetluses teada, et temale erastatakse 1500 m2 maad. Osa kaebajale kuuluvaid hooneid ei ole püstitatud õiguslikul alusel. Detailplaneeringu menetluse käigus vaadati üle, et kunagine ettepanek 5162 m2 oli ebaseaduslik ja otsustati määrata 1500 m2. Maatüki kuju määras detailplaneeringu koostaja lähtuvalt kaebajale kuuluvatest õiguspäraselt püstitatud hoonetest ja looduslikest teguritest. Riigikohtu lahendis 3-3-1-81-05 kinnitatakse muuhulgas, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna reeglina erastamise subjektile õigustatud ootust, et temaga sõlmitakse maa ostu-müügileping. Kuna kaebaja ei ole teinud mingeid toiminguid ega kandnud mingeid kulutusi seoses varasema teenindusmaa määramise ettepanekuga, ei ole tal ka õiguspärast ootust maa ostueesõigusega erastamisele toona pakutud suuruses. 7. Harku Vallavolikogu ei vaielnud K. Brems-Neuhausi kaebuse rahuldamisele vastu. Vallavolikogu otsus nr 81 ei ole välja antud õiguslikul alusel ja seda poleks saanud täita. A. Amos ei ole esitanud dokumente, mis tõendaksid, et tema õiguspärases kasutamises oli rohkem maad kui eraldati sovhoosi direktori käskkirjaga nr 141. A. Amos ja tema õiguseellane on rajanud piirdeaia võõrale maale. Sauna ehitamise kohta puuduvad dokumendid. Kaebaja nõustus istungil, et maatüki kuju arvestab seadustatud hoonete asukohti. 8. Tallinna Halduskohtu 13.06.2007 otsusega haldusasjas nr 3-06-1311 rahuldati Astra Amose kaebus ning Kersti Brems-Neuhausi kaebus jäeti rahuldamata. Kohus vähendas A. Amose esindajakulusid ning mõistis vastustajalt välja menetluskuludena kokku 9 010 krooni. Põhjendused olid järgmised.

  1. a)Kaebaja viited detailplaneeringu vastuolust vastuvõetud kuid kehtestamata Harku valla üldplaneeringuga ei ole asjakohased. Tähtsust omab üksnes kehtiv üldplaneering. Harku valla 1996. aasta üldplaneering kehtib vastuvõetud kujul ja seda ei ole kehtetuks tunnistatud. Harku Vallavolikogu ei reageerinud maavanema ettepanekule planeeringu kohta ja maavanem ei pöördunud planeeringu vaidlustamiseks kohtusse. 25.10.2006 kirjas teatas maavanem, et järelevalve Harku valla üldplaneeringu üle kuulub lõpetamisele, sest õige pole 10 aastat kehtinud planeeringu suhtes algatada menetlust põhjusel, et rikuti vormi- või menetlusnõudeid.
  2. b)Harku Vallavolikogu andis 13.09.2006 välja otsuse nr 82 „Keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamine Harku valla üldplaneeringule”. Eeltoodu ei tähenda, et vaidlusaluse detailplaneeringu puhul oleks olnud vajalik keskkonnamõju hindamine. Vaidlustatud detailplaneeringu kooskõlastasid Tallinna Tervisekaitsetalituse Harjumaa osakond ja Keskkonnaministeeriumi Harjumaa keskkonnateenistus. Spetsialistide arvates ei kahjusta elamute ehitamine Harku järve põhja- ega pinnavee režiimi. Detailplaneeringu seletuskirjas on toodud esile ka looduskeskkonna kaitsele suunatud põhimõtted ning märgitud, et kuna planeeritavad alad on üksteisega tihedalt seotud ja kuna tervikuna on maa-alad kaetud tiheda kuivenduskraavide võrgustikuga, mida ümbritseb kraaviäärne põõsastik ja lepavõsa, ning järve veetase on madal, siis äärmiselt hinnalist looduskeskkonda seal ei ole. Spetsialistid ei pidanud vajalikuks keskkonnamõju strateegilise hindamise raames spetsiifiliste eriuuringute läbiviimist. Kohtu arvates on kalda kuivendamine jms meetmed suunatud elukeskkonna parandamisele.
  3. c)Kaebaja väitel kulgeb 2002. aastal vastu võetud Harju maakonna teemaplaneeringu „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonna tingimused” kohaselt Harku järve kaldal rohekoridor ning 4

(15)3-06-1131 detailplaneeringu lahendus rikub selle terviklikkust. Tegelikult on terviklikkuse rikkumine toimunud juba varasemate detailplaneeringutega ning kaebaja väidetud loomade liikumine linnalähedases rohekoridoris oleks ohtlik nii loomadele kui inimestele.
  1. d)Kaebaja oli seisukohal, et planeeringujärgne ehitustegevus eeldab lageraiet, mis pole kooskõlas rohekoridori põhimõttega, ning detailplaneeringus ei ole näidatud planeeringu kehtestamisest tulenevate võimalike kahjude hüvitajat. Kohus märkis, et elukeskkonnale tuleneva ohu puudumist kinnitab muuhulgas mitmete asjaomaste ametkondade kooskõlastus detailplaneeringule ning kahjusid, mida ei ole võimalik ette näha, ei saa planeeringusse sisse kirjutada.
  2. e)Tallinna Ringkonnakohtu 12.02.2001 otsuses nr II-3/20/2001 ja 13.03.2003 otsuses nr 23/118/03 jõuti seisukohale, et Harkujärve küla asub tiheasustusalas. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 16.05.2005 otsuse nr 2-3/1/2005 p-s 14 asunud seisukohale, et kaebaja väidetud generaalplaani (töö nr A-150-88) kohta PES § 68 kohase otsuse puudumisest ei saa teha järeldust, et varasemad planeeringud kaotasid kehtivuse ilma, et neid oleks tühistatud. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et vaadeldaval alal ei moodustata uut tiheasustusala.
  3. f)Harku valla arengukava 2002-2012 on muudetud Harku Vallavolkogu 18.12.2003 otsusega nr 35. PlanS § 9 lg 7 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Kehtiva üldplaneeringu kohaselt on Harku järve kalda piiranguvööndi ulatuseks 200 m, detailplaneeringuga on kooskõlas LKS § 37 lg 1 pga 2 ettenähtud 100 m. Hobuseraua tee ja Harku järve kalda ehituskeeluvööndi vahele jääva senise lähipuhkuse maa-ala osalise hoonestamine muudab samuti üldplaneeringut. Üldplaneeringu muutmisega on maavanem nõustunud. Väidet Harku järve ja Hobuseraua tee vahele jääva maa-ala hoonestamise vastuolu kohta Harju maakonnaplaneeringuga on analüüsitud Tallinna Ringkonnakohtu 13.03.2003 otsuses ja leitud, et vastuolu puudub. Käesolevas asjas ei ole esitatud uusi argumente, mis tekitaksid kahtlust kohtu seisukoha õigsuses.
  4. g)Kaebaja seisukoht, et enne erastamis- ja tagastamistoimingute lõpetamist ei võinud detailplaneeringut kehtestada, ei tugine seadusele. Järve-Männiku maaüksuse detailplaneeringuga määrab Harku Vallavalitsus kindlaks Järve-Männiku hoonete teenindamiseks vajaliku maa ning K. Brems-Neuhausile tagastatava maa suuruse ja piirid ning sellega muutub vaidlustatud detailplaneering MRS tähenduses üheks eeltoiminguks maa ostueesõigusega erastamise ning tagastamise läbiviimisel.
  5. h)A. H omandas 07.05.1971 sõlmitud ostu-müügilepingu alusel ühe puidust elamu, lauda ja küüni ühise katuse all. Harjumaa Hooneregistritalituse 27.06.1996 tõendi nr 1481 kohaselt asuvad maatükil elamu, saun, laut, kelder, 2 kasvuhoonet, kasvuhoone-kuur ja käimla netopinnaga 266,6 m2 ning hoonestuse juurde kasutada antud maatüki suurus on 1500 m2. Kaebaja maakasutuse suurus määrati sovhoosi direktori 04.11.1974 käskkirjaga nr 141 ning sama suurelt maatükilt on kaebaja tasunud maamaksu. Ehitusluba sauna ehitamiseks ei ole välja antud. Kaebaja väide, et saun ehitati looduses olemas olnud vundamendile ei ole tõendatud ning ka tõendatuse korral ei saa sellist võõra maa kasutusele võtmist lugeda õiguspäraseks. Sauna näol on tegemist õigusliku aluseta püstitatud ehitisega AÕS RS § 14 lg 1 mõttes, millega ei pea maa ostueesõigusega erastamisel arvestama. Tagastamise õigustatud subjekti huve rikub sellise ehitise seadustamine. Piirdeaed on rajatud võõrale maale. Elamumaal asuvad kaks kaevu, millest puurkaevu ei ole arvele võetud hooneregistris ning talu juurde kuulunud kaev ei jää detailplaneeringuga määratud maa-alast väljapoole. 5
(15)3-06-1131 h) A. Amose isale A. Hile tehti ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanek, mille A. H vaidlustas. Kohus jättis kaebuse rahuldamata, kuid A. H ega tema õigusjärglane maa erastamiseks vajalikke toiminguid tegema ei asunud. Tulenevalt

§ 23

lg 11 on maa ostueesõigusega erastamise õigust omav isik piiride kulgemise ettepaneku saamise järel kohustatud ettepaneku alusel tellima katastriüksuse moodustamise tööd kolme kuu jooksul ettepaneku kättesaamisest. Kui nimetatud tähtaja jooksul isik ilma mõjuva põhjuseta katastriüksuse moodustamiseks tellimust ei esita, kaotab ta maa erastamise õiguse. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks enne detailplaneeringu kehtestamist lootnud erastada 5162 m2 maad. Kaebaja on kogu aeg lootnud erastada 4 ha maad. Kaebaja pole asunud maatükki mõõdistama ega korrastama. Kaebaja on ise eksitanud vallavalitsust, kui jättis teatavaks tegemata, et osa hooneid on seadustamata ja hooneregistri andmed ei ole tõesed. Vallavalitsus oli hooletu, kui ei kontrollinud hoonete püstitamise aluseid enne ettepaneku tegemist, kuid selle hooletuse pärast ei pea kannatama kolmas isik. Seega ei tulene maa ostueesõigusega erastamise piiride kulgemise ettepanekust kaebajale õiguspärast ootust 5162 m2 maa erastamiseks.

  1. i)Detailplaneeringu materjal ning menetlusosaliste selgitused kinnitavad, et maa suuruse ja kuju määramisel ei ole omavalitsus kaalunud, kas maatüki kuju ja piirid on vastavuses maakorralduse nõuetega. Detailplaneeringu koostajale üle antud dokumentatsioon ei sisaldanud kohaliku omavalitsuse ettepanekut maatüki piiride ja kuju suhtes. Ka ei ole selles osas tehtud ettepanekuid kaebaja A. Amosele. Omavalitsus jättis selle küsimuse tähelepanuta, mistõttu maatüki kuju ja piirid kujunesid nii, nagu arendaja suutis need paika asetada lähtudes seaduslikest ehitistest. Arendajale ei saa panna omavalitsuse kohustusi ja anda üle omavalitsuse õigusi. Tegemist on olulise menetlusveaga. Detailplaneeringust ei nähtu ka, miks ei määratud sirgjoonelisi või võimalikult lihtsaid piire ning kuidas kavatsetakse kasutusele võtta 875 m2, mis jääb kaebaja krundist väljapoole. Sellise riba tekitamine teiste kruntide vahele ei ole põhjendatud. Kaebajat ei ole menetlusse kaasatud piisavalt tõhusalt ning vallavalitsus ei ole tõendanud, et ta arvestas MKS § 5 sätestatud maakorralduse põhinõudeid. Seetõttu tuleb A. Amose kaebus rahuldada ja vastustajal detailplaneering osaliselt üle vaadata.
  2. j)K. Brems-Neuhausi kaebus jäeti rahuldamata põhjusel, et vaidlustatud akt ei riku tema õigusi. Vaidlustatud otsuse näol on tegemist halduse siseaktiga, millega tehakse ettepanek maa erastamiseks, kuid ei määrata, kuidas vallavalitsus peaks tegutsema. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 9. Apellatsioonkaebuses palub Astra Amos muuta Tallinna Halduskohtu 13.06.2007 otsust motiivide osas ning tühistada otsus esindajakulude vähendamise osas, mõistes välja kõik kantud menetluskulud.
  3. a)Kohus rikkus TsMS § 442 lg 8, mis kohustab kohut põhjendama, miks ta ei nõustu poole esitatud faktiväidetega. Lisaks jättis kohus kohaldamata LKS § 38 lg 1 p 3 ja PlanS § 3 lg 2 sätted ning tuvastamata, et Harkujärve küla ei ole tervikuna tiheasustusala. Kohus eiras kaebaja väiteid kehtiva 1996. aasta valla üldplaneeringu vastuolu kohta seadusega ning tegelikkusega. Harkujärve küla on asustatud valdavalt hajaasustuse põhimõttel. Kohus märkis, et tiheasustusala piiri kulgemine Harkujärve külas on olnud vaidluse esemeks ka varasemates kohtuvaidlustes Tallinna Ringkonnakohtu 12.02.2001 otsus nr II-3/20/2001 ja 13.03.2003 otsus nr 2-3/118/03. Apellant palub nendes otsustes esitatud seisukohtadele uue hinnangu andmist (HKMS § 17 lg 1). Apellandile jääb arusaamatuks, millise varasema otsuse põhjendusi halduskohus toetab. Nimetatud jõustunud kohtulahendid on vastuolulised ja segadusttekitavad. Seetõttu paluski kaebaja halduskohtul selgitada, kuidas tiheasustusala külas moodustus ja kust jookseb selle ala piir. Vaidlustatud kohtuotsus ei loo tiheasutusala määramise ja piiride osas mingit õigusselgust 6

(15)3-06-1131 ega -kindlust. Halduskohtu otsust tuleb HKMS § 46 lg 1 p 2 alusel muuta motiivide osas ja tuvastada, et Harkujärve küla ei ole tervikuna tiheasustusala.
  1. b)Apellant ei nõustu halduskohtu järeldusega, et vaidlusaluse planeeringumenetluse juures ei olnud keskkonnamõju hindamine kohustuslik, sest detailplaneering oli kooskõlastatud tervisekaitsetalitusega ja keskkonnateenistusega. Kuna vaidlusalune detailplaneering näeb ette laialdase ehitustegevuse ca 7 ha-l Harku järve kaldal, siis on eeldavalt tegu olulise keskkonnamõjuga tegevusega, mis nõuab KeHJS § 33 lg 1 p 3 rakendamist. Vaidlusalune detailplaneering näeb ette väljaehitatud maaparandussüsteemi likvideerimise, sest maapinda on sellel alal vaja tõsta ehitustegevust võimaldava kõrguseni. Kavandatav tegevus kätkeb endas olulist keskkonnamõju, mida on tingimata vaja uurida seaduses ettenähtud viisil ehk läbi mõju strateegilise hindamise, tagades ühtlasi avaliku menetluse. Apellandi arvates ei ole tagatud ettevaatusprintsiibist kinnipidamine, sest mõju strateegilise hindamise asemel piirdutakse paari ametniku poolt antud kooskõlastusega.
  2. c)Apellandi õiguseelneja A. H esitas maa ostueesõigusega erastamise avalduse juba aastal 1992, soovides olemasolevate taluhoonete juurde maad 2 ha. Vastustaja ja kohtud väidavad, et Harkujärve küla muutus tiheasustusalaks 1996. aasta üldplaneeringu kehtestamisega. Seega oli varasemalt tegu hajaasustusega ja kõigepealt väärib kaitset isiku õiguspärane ootus, et reegleid haldusmenetluse toimumise ajal ei muudeta ning ta saab erastada vähemalt 2 ha maad. Pärast 1996. aasta üldplaneeringu kehtestamist esitas A. H 1996. aasta novembris uue avalduse, kus suurendas senist taotlust maa osas ja soovis erastada 4 ha. Erastatav maa asus hajaasustusalal ning vastavas suuruses maa taotlemine on õige. Ringkonnakohtu otsuses nr II-3/20/2001 on öeldud, et A.Hile tehtud maa suuruse ja piiride kulgemise ettepanek (26.08.1997 otsus nr 81) on kooskõlas

ja maa ostueesõigusega erastamise korrast tulenevate tiheasustusega maa-ala maa erastamist reguleerivate nõuetega ja PES alusel kehtestatud ja ka käesoleval ajal kehtiva detailplaneeringuga. Kuigi apellant ei nõustu sedastatuga tiheasustuse küsimuses, tekitas otsus temas õiguskindluse ja usalduse, et kui taotlus lahendatakse ka tiheasustuse reeglite järgi, jääb talle ikkagi võimalus saada maad vähemalt vastustaja poolt 1997. aastal pakutud ulatuses.

  1. d)Kaebaja menetluskulude vähendamine on põhjendamatu – asjas toimus neli kohtuistungit, millest kolmel osales esindaja. Kohtuistungid kestsid kokku ligi 12 tundi, millele lisandub veel istungiks ettevalmistuse aeg. Seega pole nõutud 17 700 ülemäärane kulu. 10. Apellatsioonkaebuses palub Harku Vallavolikogu tühistada halduskohtu 13.06.2007 otsus osas, millega rahuldati A. Amose kaebus.
  2. a)Halduskohus on väljunud kaebuse piiridest. A. Amos ei ole talle erastatava maatüki piire ega kuju vaidlustanud.
  3. b)Kohus ei näidanud, millisest õigusnormist tuleneb kohaliku omavalitsuse kohustus enne erastatava maatüki piiride ja kuju otsustamist teha A. Amosele ning detailplaneeringu koostajale ettepanek selle kohta, missugused peaksid maatüki piirid ja kuju olema. Kohus on nimetatud ettepaneku segamini ajanud ettepanekuga, mille

§ 23

lg 11 kohaselt kohalik omavalitsus esitab ostueesõigusega erastamise õigust omavale isikule pärast maatüki piiride ja kuju kindlaks määramist. Detailplaneeringus ei olnud vaja esitada vallavolikogu kirjalikku motiveeringut maatüki piiride ja kuju kohta. Ka juhul kui erastatava maa piiride ja kuju määramine toimub ilma detailplaneeringu menetluseta, peaks kohalik omavalitsus motiveeritud seisukoha võtma vaid juhul, kui isik esitab piiride või kuju suhtes vastuväite. A. Amos ega keegi teine ei ole detailplaneeringu avalikustamisel seoses A. Amosele erastatava maatüki piiridega ühtegi vastuväidet esitanud ning seetõttu jääb arusaamatuks, miks apellant oleks selle kuju määramist pidanud eraldi kirjalikult motiveerima. Detailplaneeringu kontroll toimub ja kõigi küsimuste 7

(15)3-06-1131 osas võetakse seisukoht detailplaneeringu avalikul arutelul. Põhjendused, miks A. Amosele erastatava maa suurus ja piirid just sellised määrati nagu nad määrati, on vallavolikogu märkinud detailplaneeringu seletuskirjas ja esitanud kohtule esimeses astmes ning need on märgitud ka vaidlustatud kohtuotsuses. Kohus on otsuses esitanud asjakohatud ja arusaamatud väited seoses A. Amose krundi kõrval oleva krundiga 24B.
  1. c)Kohus asus seisukohale, et erastatava maa suuruse vähendamist ei ole apellant põhjendanud. Samas ei ole kohus mitte ühegi väitega öelnud, miks ta apellandi põhjendustega ei nõustu. Kohus on oma otsuses leheküljel 34 ise tuvastanud, et vastustaja õiguspärases kasutuses oli vaid 1500 m2 maad. 11. Vastuses A. Amose apellatsioonkaebusele apellatsioonkaebus rahuldamata. palub Harku Vallavolikogu jätta
  2. a)Asjaolu, et tegemist on tiheasustusalaga, on tuvastatud jõustunud kohtuotsustega. Vale on apellandi seisukoht, et kohus ei ole selgitanud, kuidas tiheasustusala moodustus ja kuskohast tiheasustusala piir jookseb.
  3. b)Haldusakt kehtib kuni selle kehtetuks tunnistamiseni (HMS § 61 lg 2). Seega kuivõrd Harku valla üldplaneeringut ei ole kehtetuks tunnistatud, on Harku vald detailplaneeringute menetlemisel kohustatud sellest üldplaneeringust juhinduma.
  4. c)Ebaõiged on ka apellandi väited, mis puudutavad keskkonnamõjude strateegilist hindamist. Apellant ei ole märkinud õigusnormi, millel keskkonnamõjude strateegilise hindamise kohustuslikkus põhineb. KeHJS § 33 lg 1 näeb ette, millistel juhtudel keskkonnamõjude strateegilist hindamist korraldatakse. Ühe isiku subjektiivne seisukoht selliseks juhtumiks ei ole.
  5. d)Apellatsioonkaebusest on näha, et A. Amos on taotlenud 2 – 4 ha maa erastamist, mitte 5162 m2 suurusega maatüki erastamist. 10 aasta jooksul ei ole A. Amos vallavalitsuse 26.08.1997 otsuse nr 81 realiseerimiseks mitte ühtegi omapoolset toimingut teinud. On selge, et apellandil ei ole 5162 m2 suuruse maatüki erastamiseks õiguspärast ootust. 12. Vastuses Harku Vallavolikogu apellatsioonkaebuse rahuldamata. apellatsioonkaebusele palub Astra Amos jätta
  6. a)Kohtuliku uurimise käigus käsitleti väga põhjalikult vastustajale erastamiseks pakutava maatüki kuju, suurust jm sellega seonduvat. Kõik menetlusosalised said kohtuistungitel arvamust avaldada. Seega ei ole kaebuse piire ületatud, sest kohtul oli õigus uurimisprintsiibist lähtuvalt teemat käsitleda ja selle põhjal vaidlus lahendada.
  7. b)Kohtu etteheited vallavolikogule olid õiged. A. Amosega ei vaevutud detailplaneeringu avaliku arutelu käigus erastamiseks pakutava maatüki kuju ja suuruse üle läbi rääkima. Vaidlusaluse detailplaneeringuga muudeti sisuliselt varasemat 1997. aasta ettepanekut, mis oli läbinud kohtuliku kontrolli. 13. Ringkonnakohus kaasas 19. novembri 2007 määrusega menetlusse kolmanda isikuna Juta Pandi, kes on 1500 m2 suurusel krundil asuvate hoonete kaasomanik. Samuti tehti menetlusosalistele ettepanek kompromissiks selliselt, et olemasolevate hoonete omanikud saavad erastada 2375 m2 suuruse krundi 1500 m2 suuruse krundi asemel. 8
(15)3-06-1131 14. Juta Pant leidis vastuses kohtule, et kohtuotsus on lõppjäreldustes õige ning toetab A. Amose apellatsioonkaebust ja vaidleb vastu Harku Vallavolikogu apellatsioonkaebusele.
  1. a)Lisaks selgitab Juta Pant, et vaidlusalune saun oli olemas juba ostu-müügilepingu sõlmimise ajal, kuigi oli lagunenud. Kuna tegemist oli vana talukompleksiga, kuulus sinna juurde saun ning see oli ka ostu-müügilepingu objektiks ning ostuhinna sees, kuigi oli amortiseerunud ja jäi seetõttu lepingusse märkimata. Saun ei ole seega ebaseaduslik ehitus. Ostu-müügilepingus ei ole märgitud ka keldrit, kuigi selle seaduslikkust detailplaneering kahtluse alla ei sea. Piire oli samuti olemas samal kohal ostu-müügilepingu sõlmimise ajal ning hilisemad omanikud on seda üksnes remontinud. Detailplaneering on õigusvastane, sest lisaks saunale jäävad erastatavast maast väljapoole ka viljapuud, marjapõõsad, peenrad ja kasvuhooned, kuid keegi pole rääkinud nende kompenseerimisest.
  2. b)Maa tegelik kasutuselevõtt võimaldab selle maa erastada.
  3. c)A. H ei loobunud maa erastamisest 5162 m2 suuruses, kuigi soovis erastada rohkem. Käesoleval juhul on vastustaja lähtunud üksnes maa tagastamise õigustatud subjekti huvidest, kuigi pidanuks kõigepealt kindlaks määrama erastatava maa piirid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 15. Apellatsioonimenetluses vaieldakse selle üle, kas detailplaneeringuga on rikutud kaebaja subjektiivset õigust maa seaduses ettenähtud tingimustel ostueesõigusega erastamiseks kaebajale kuuluvate hoonete juurde. Samuti on vaidluse all küsimus, kas detailplaneeringu menetluse läbiviimisel on järgitud seaduse nõudeid ja otsuse vastuvõtmisel diskretsioonireegleid. Ringkonnakohus kontrollib kõigepealt detailplaneeringu õiguspärasust kaebaja kaasomandis olevate hoonete juurde ostueesõigusega erastamiseks ettenähtud krundi kindlaksmääramisel ja seejärel väiteid detailplaneeringu õigusvastasusest muus osas. 16. Kaebaja arvates ei ole tegemist tiheasustusalaga ning seetõttu oleks kaebajale tulnud määrata erastamiseks soovitud 2 ha või 4 ha suurune krunt. Halduskohus leidis, et kaebajal on küll õigus erastada 1500 m2 suurune krunt, kuid krundi kuju määramisel on rikutud menetlusreegleid seeläbi, et kaebajale pole vallavalitsuse poolt tehtud ettepanekut krundi piiride kulgemise kohta, krundi piiride määramine on seadusevastaselt antud üle arendajale, samuti pole detailplaneeringus põhjendatud, miks ei määratud sirgjoonelisi või võimalikult lihtsaid piire ja jäeti kaebaja krundi kõrvale 875 m2 suurune riba. 17. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga selles, et käesoleval juhul ei kuulunud kohaldamisele tiheasustusala kohta kehtestatud reeglid. Ringkonnakohtu arvates on kaebajale maa erastamise ulatuse määramisel olulised sätted

§ 221

lg-d 1 ja 6 ning

§ 7. Kaebaja poolt viidatud Plan

S § 3 lg 2 sätestab, et detailplaneeringu koostamine on kohustuslik linnades ja alevites ning alevike ja külade olemasolevatel ja kavandatavatel selgelt piiritletavatel kompaktse asustusega territooriumi osadel. Kaebaja viidatud LKS § 38 lg 1 sätestab „linnas ja alevis ning aleviku ja küla selgelt piiritletaval kompaktse asustusega alal (edaspidi tiheasustusala)“ ehituskeeluvööndi 50 meetri ulatuses veekogu kaldal või rannal ning sama suures ulatuses ka üle 10 ha suurusel järvel hoonestusega aladel. Kaebaja ei ole viidatud sätetest õigesti aru saanud – PlanS § 3 lg 2 ega LKS § 38 lg 1 ei ole tiheasustusala mõistet muutnud ning Järve-Männiku maaüksusel oli tulenevalt üldplaneeringust ja vajadusest kavandatav kompaktse asustusega ala kruntideks jaotada detailplaneering igal juhul kohustuslik ning järve kaldal tuli 9

(15)3-06-1131 järgida 50-meetrist ehituskeeluvööndit. Maa ostueesõigusega erastamise ulatusele kaebaja poolt viidatud sätted mõju ei avalda nagu järgnevad viited

§-le 7 kinnitavad. Kaebaja etteheide kohtule, et kohus jättis käsitlemata tema väited 1996. aasta üldplaneeringu vastavusest seadusele või tegelikule olukorrale, ei ole põhjendatud. Kohus on selgitanud, miks on tegemist kehtiva ja järgimisele kuuluva planeeringuga. Kuna üldplaneering ei olnud käesoleva vaidluse esemeks, ei pidanudki kohus pikemalt neil väidetel peatuma. 18.

§ 7lg 4 sätestab: „Käesoleva paragrahvi sätteid kohaldatakse tiheasustusega aladel.

Tiheasustusega aladeks sama seaduse tähenduses on maa-alad, mis on tiheasustusega aladeks määratud kehtestatud planeeringuga. Kui üldplaneering puudub või maakonnaplaneeringu alusel ei ole võimalik tiheasustusega ala määrata, loetakse tiheasustusega aladeks maa-alad, mille kohta on koostatud linnade ja alevite generaalplaanid, detailplaneerimise projektid, ettevõtete gruppide generaalplaani skeemid, maa-asulate planeerimise ja hoonestamise projektid ning muud planeerimisprojektid, mida ei ole kehtetuks tunnistatud. Nimetatud planeeringute puudumise korral määrab tiheasustusega alad kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul maavanem.“

§ 7

lg 5 sätestab: „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras üldjuhul detailplaneeringut koostamata. Kohalik omavalitsus võib otsustada määrata ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid detailplaneeringuga, mille koostamisel arvestatakse käesolevas seaduses sätestatud maa erastamise ulatusega.“

§ 7

lg 51 sätestab: „Elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka arvatakse kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses olev maa. Maakasutus loetakse õiguspäraseks, kui: 1) maa kasutamiseks andmise otsus on pädeva organi või ametiisiku poolt vastu võetud enne Aluste jõustumist või 2) maa kasutamist tõendatakse maarendise (maamaksu) tasumise kviitungiga või muu dokumendiga, mis on välja antud enne Aluste jõustumist.“ 19. Eelpool tsiteeritud

§ 7

lg 4 kohaselt kehtivad tiheasustusala reeglid maa ostueesõigusega erastamisel hoonete juurde siis, kui maa-ala on määratud tiheasustusalaks üldplaneeringuga või linnade ja alevite generaalplaanidega. Arvestades

  1. aastal kehtestatud Harku valla üldplaneeringut ning enne seda sama piirkonna osas alates
  2. aastast kehtinud Harkujärve küla generaalplaani (töö nr A-150-88, II köide lk 37) asub Järve-Männiku maaüksus Harkujärve küla piirides ning tegemist on seaduspäraselt määratud tiheasustusalaga. Kaebaja arvamus, et
  3. aastal kehtestatud Harkujärve küla generaalplaan ei tule tiheasustusala määramisel arvesse seetõttu, et seda ei vaadatud Harku Vallavolikogu
  4. märtsi 1996 otsusega nr 29 üle ega otsustatud selle kehtivust, ei pea paika. Harku valla üldplaneeringu I etapp, mis määras Harkujärve küla tiheasustusalaks, kehtestati Harku Vallavolikogu 26.03.1996 otsusega nr
  5. Samal kuupäeval vaatas vallavolikogu planeerimis- ja ehitusseaduse § 68 alusel üle ka seni kehtinud planeeringud. Harkujärve küla generaalplaani ei ole otsusega kinnitatud planeeringute all nimetatud (I köide, lk 82), kuid see ei tähenda, et nimetatud generaalplaan selle kuupäevani ei kehtinud. Seega oli Harkujärve küla näol alates
  6. aastast tegemist tiheasustusalaga

mõttes ning kuna vaidlust ei ole, et Järve-Männiku maaüksus asub nii generaalplaanil kui ka üldplaneeringul Harkujärve külana käsitletaval territooriumil, pole vaja pikemalt peatuda küsimusel, kus kulgeb tiheasustusala piir – Järve-Männiku maaüksus oli igal juhul selle piires nii 1992. aasta kui ka 1996. aasta maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal. 10

(15)3-06-1131 Kuna ringkonnakohus kontrollis veelkord üle kaebaja väite, et tema hooneid ümbritsev maaüksus pole käsitletav tiheasustusalana, pole vaja peatuda varasemate kohtuotsuste sellekohastel põhjendustel. 20. Vaidlust ei ole selle üle, et vastavalt ostu-müügilepingule ostis kaebaja isa eelmiselt omanikult elamu ja lauda. Saunal, kasvuhoonetel ja piirdel ehitusluba ja kasutusluba puuduvad. Kaebaja ise on tõdenud, et saun, piirdeaed ja kasvuhooned on tema isa ehitatud. Tähendust ei oma asjaolu, et kaebaja püstitas sauna varasema hoone vundamendile – ostu-müügileping ei kajasta ei sauna ega vundamenti ning muid tõendeid, mis viitaksid A. Hi poolt sauna ostmisele eelmiselt omanikult, ei ole. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja hoonete juurde on pädeva organi otsusega määratud 1500 m2 maad, kusjuures maaüksuse piiride kohta ei ole dokumente säilinud. Seega tuli elamu juurde määrata teenindusmaa

§ 7lg 51 sätestatud reegleid järgides.

21. Ringkonnakohus ei nõustu kohtuotsuse seisukohaga, et käesolevas asjas on menetlusreegleid rikutud seeläbi, et vald ise teenindusmaa piiride osas ettepanekut ei teinud. Tulenevalt

§ 7

lg 5 võib vald otsustada määrata teenindusmaa suuruse ja piirid detailplaneeringuga, mille koostamisel arvestatakse käesolevas seaduses sätestatud maa erastamise ulatusega.

§ 7

lg 5 ei näe ette, et planeeringumenetluses toimub teenindusmaa määramine Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Vastupidi, nimetatud sättest saab teha järelduse, et teenindusmaa määramine toimub kas Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras või detailplaneeringu koostamiseks ettenähtud korras, kusjuures viimasel juhul tuleb maareformi seadusest üle võtta maa erastamise ulatust puudutavad normid. Kuna detailplaneeringu eesmärgiks on PlanS § 9 lg 2 kohaselt muuhulgas planeeritava maa-ala kruntideks jaotamine, oli detailplaneeringu koostaja pädev määrama kaebaja hooneid ümbritseva krundi kuju ja piirid, lähtudes seaduslikul alusel püstitatud hoonete paiknemisest ja hoonete juurde määratud maatüki suurusest. Suurema maatüki tegelikku kasutamist sai

§ 7

lg 51 p 2 kohaselt tõendada üksnes maarendise (maamaksu) tasumise kviitungiga või muu dokumendiga, mis on välja antud enne Aluste jõustumist ning selliseid tõendeid asjas esitatud ei ole. Kaebajal oli võimalik detailplaneeringu menetluse käigus maatüki kuju ja piiride osas vastuväiteid esitada, neid tuli arvestada või arvestamata jätmisel neile vastata PlanS sätestatud korras ning detailplaneeringu kehtestamisega on ostueesõigusega erastamiseks ettenähtud maaüksus määratud.

  1. Kaebaja esitas detailplaneeringu menetluses kaks põhilist vastuväidet (I köide, lk 3): detailplaneeringu koostamine enne maa ostueesõigusega erastamist ei ole lubatav ning kaebajale kuuluvate taluhoonete juurde tuleb maad erastada hajaasustuse põhimõtteid järgides vastavalt esitatud avaldustele. Neile vastuväidetele on vald on vastanud (I köide, lk 15), rõhutades, et maa ostueesõigusega erastamine on lõpule viimata seetõttu, et kaebaja ja varem tema isa ei tellinud katastrimõõdistamist valla ettepanekus näidatud teenindusmaa erastamiseks, sellega on lubamatult rikutud maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi ning vald pidi olukorra lahendamiseks kasutama seadusega lubatud detailplaneeringu menetlust. Samuti viidati jõustunud kohtulahenditele, milles vaidlusalust ala on käsitletud tiheasustusalana. Vastused on põhjendatud. Seega on järgitud menetlusreegleid kaebaja hoonete juurde krundi kindlaks määramisel.
  2. Kohus on veel leidnud, et detailplaneeringust ei nähtu, miks ei määratud sirgjoonelisi või võimalikult lihtsaid piire ning kuidas kavatsetakse kasutusele võtta 875 m2, mis jääb kaebaja krundist väljapoole. Kohtu see seisukoht ei ole kooskõlas detailplaneeringu seletuskirjaga. Kohtu 11

(15)3-06-1131 käsutuses oleva seletuskirja leheküljel 14 on selgitatud, et olemasoleva elamu juurde planeeritud 1500 m2 suuruse krundi ümber on planeeritud 875 m2 suurune krunt, mille võib olemasolevate hoonete omanik välja osta maa tagastamise õigustatud subjektilt, kui tal selleks soovi on. Olemasolevate hoonete ümber oleva krundi piirid järgivad hoonestuse paiknemist ning küsimus, kas täiendavalt moodustatud 875 m2 suuruse krundi soovib endale osta olemasolevate hoonete omanik või omandab selle hoopis vahekrunti teiselt poolt ümbritsev 13 981 m2 suuruse krundi omanik, ei oma käesoleval juhul tähtsust. Kaebajal puudub õiguslik alus nõuda 875 m2 krundi erastamist talle ning nagu apellatsioonimenetluse ajal kompromissist keeldumisest selgus, poleks kaebaja ka sellise liidetud krundi erastamisõigusega rahul.
  1. Ringkonnakohus peatub veel küsimusel, kas kaebaja õiguspärast ootust on rikutud sellega, et kohalik omavalitsus määras talle erastamiseks väiksema krundi kui
  2. märtsil
  3. aastal tehtud ja kohtuliku kontrolli läbinud ettepanekus. Kaebaja õiguseellasele Arnold Hile määrati siis erastamiseks 5162 m2 suurune maaüksus. Sama ettepanekut ja nõuet tellida maamõõtjalt katastriüksuse moodustamise töö edasiste erastamistoimingute teostamise võimaldamiseks korrati vastuseks kaebaja avaldustele
  4. aastal. Kaebaja isa A. H ega kaebaja ise ei asunud katastriüksust mõõdistama vaatamata sellele, et ettepaneku peale esitatud kaebust ei rahuldatud ning korduvates kohtuvaidlustes, milles osales nii kaebaja isa kui ema esindajana kaebaja abikaasa R. Amos nagu käesolevaski asjas, tuvastati, et tegemist on tiheasustusalaga, kus asuvate hoonete omanikul ei ole õigust nõuda erastamiseks maad suurusega 2 või 4 ha.

§ 23

lg 11, mis kehtib sellises sõnastuses alates 27.11.2005, sätestab, et kui maa ostueesõigusega erastamise õigust omav isik on saanud selleks pädevalt isikult Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras koostatud ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku, on erastamise õigust omav isik kohustatud nimetatud ettepaneku alusel tellima katastriüksuse moodustamise tööd vastavat litsentsi omavalt isikult kolme kuu jooksul ettepaneku kättesaamisest arvates ja teavitama kirjalikult 10 päeva jooksul kohalikku omavalitsust tellimuse esitamisest. Kui erastamise õigust omav isik mõjuva põhjuseta ei esita tellimust katastriüksuse moodustamiseks nimetatud tähtaja jooksul, kaotab ta maa erastamise õiguse. Sellisel juhul jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Varem ei olnud seaduses sätestatud tagajärgi juhuks, kui erastaja ei asu katastriüksust tellima, kuid kohustus katastriüksuse mõõdistamine tellida sisaldus nii

-s kui ka Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korras. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei ole selle kohustuse täitmisele asunud ning mingit mõjuvat põhjust tal selleks ei olnud. Erastatava maa piiride kulgemise ettepanek kujutab endast eelhaldusakti, millega edasise menetluse jaoks määratakse kindlaks maatüki kuju ja piirid. Käesolevas menetluses on tuvastatud, et tegemist oli õigusvastase eelhaldusaktiga, sest teenindusmaa määramiseks suuremas ulatuses kui 1500 m2 puudus õiguslik alus. Käesoleval juhul on sisuliselt õigusvastane eelhaldusakt tühistatud ning kehtestatud detailplaneeringuga määratud teenindusmaa uues suuruses. Ringkonnakohtu arvates on see toimunud õiguspäraselt. Õigusvastase haldusakti tühistamine on kaalutlusotsus, kusjuures kaaluda tuleb ka isiku, kelle kahjuks akt tühistatakse, usaldust akti kehtima jäämise suhtes. Detailplaneeringu materjalides sisalduvast vastusest kaebaja vastuväidetele nähtub, et kohalik omavalitsus on detailplaneeringu kehtestamisel kaalunud kaebajale ebasoodsa otsuse tegemise poolt ja vastu argumente. Vastustaja on esile toonud kaebaja põhjendamatu tegevusetuse ning viidanud kolmanda isiku õigusele maa tagastamiseks seaduses ettenähtud suuruses. 12

(15)3-06-1131 Haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud põhimõtete järgimise vajadust ka maareformi läbiviimisel on kohtupraktikas korduvalt rõhutatud. Halduskohus on leidnud, et kaebaja puhul välistab usalduse arvestamise asjaolu, et kaebaja on ise eksitanud vallavalitsust, jättes teatavaks tegemata, et osa hooneid on seadustamata ja hooneregistri andmed pole tõesed (HMS § 67 lg 4 p 6). Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses seda asjaolu ümber lükanud. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu seisukohaga, et maa tagastamise õigustatud subjekti õigused väärivad käesoleval juhul tugevamat kaitset kui kaebaja huvid, sest kaebaja ei ole eelhaldusakti kehtima jäämise lootuses midagi ette võtnud, pigem on ta venitanud selle täitmisega lootuses, et eelhaldusakt ühel hetkel tühistatakse ning ta saab erastada kordi rohkem maad.
  1. Eelnevast tulenevalt on detailplaneeringu tühistamine kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise motiivil alusetu. Kaebajale on ostueesõigusega erastamiseks määratud krunt õiguspäraselt. Kohtuotsus ei ole selles osas õige. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kas kaebaja ülejäänud väited tingivad detailplaneeringu tühistamise. Apellatsioonimenetluses on üles jäänud veel kaks väidet. Kõigepealt menetlusnormi rikkumine seeläbi, et üldplaneeringut muutva detailplaneeringu koostajaks oli PlanS § 10 lg 6 nõudeid eirates eraisik – maa tagastamise õigustatud subjekt. Samuti peab kaebaja oluliseks veaks seda, et detailplaneeringu koostamisel ei viidud läbi keskkonnamõju hindamist.
  2. Kaebaja väide PlanS § 10 lg 6 rikkumise kohta on õige – planeeringu koostamiseks oli kohalik omavalitsus sõlminud lepingu K. Brems-Neuhausiga samas, kui detailplaneeringuga otsustatakse Hobuseraua tee ja Harku järve kalda ehituskeeluvööndi vahele jääva senise lähipuhkuse maa-ala osaline hoonestamine ning Harku järve kalda ulatuse (üldplaneeringus 200 m) vähendamine LKS-st tulenevaks 100-meetriseks kalda piiranguvööndiks. Tegemist on üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga, mille koostamise tellijaks ei tohi olla eraisik. Riigikohtu halduskolleegiumi 19.aprilli 2007 otsuse nr 3-3-1-12-07 punktis 18 on leitud järgmist: „Juhul, kui kohalik omavalitsus korraldab ise planeeringu koostamist, võib erinevate huvide tasakaalustatud arvessevõtmise võimalus olla tõhusam kui juhul, kui planeeringu tellijaks on eelduslikult arendustegevuse kasumlikkusest huvitatud eraõiguslik isik. Oluline on, et avalikule huvile vastavad lahendused sobitatakse planeeringusse juba selle koostamise käigus, mitte ei tuleks arvessevõtmisele alles planeeringu vastuvõtmise otsuse langetamisel. Arendaja huvide ning avalike huvide vastuollu sattumise oht on suurem juhul, kui detailplaneeringuga tehakse ettepanek üldplaneeringu muutmiseks.“ Samas ei pidanud Riigikohus asjaolu, et üldplaneeringut muutva detailplaneeringu koostamiseks eraõigusliku isikuga sõlmitud leping lõpetati alles vahetult enne selle detailplaneeringu vastuvõtmist, selliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis vältimatult toob kaasa detailplaneeringu tühistamise. Riigikohus leidis, et juhul, kui asjas ei tuvastata kaalutlusvigu ega muid menetluslikke rikkumisi, võib „teha järelduse, et eraõigusliku isikuga sõlmitud planeeringu koostamise lepingu hilinenud lõpetamine ei toonud kaasa õigusvastase haldusakti andmist“.
  3. Arvestades Riigikohtu eelviidatud lahendi seisukohti ja HMS §-s 58 sätestatut, kontrollib ringkonnakohus, kas käesoleval juhul on piisava tõenäosusega välistatud, et menetlusnormi rikkumine tõi kaasa asja ebaõige otsustamise. 13
(15)3-06-1131 Vaidlustatud detailplaneeringu seletuskirjas on üldplaneeringu muutmist põhjendatud järgmiselt. Kalda piiranguvööndina 100-meetrise ala kehtestamine tuleneb looduskaitseseadusest. Juba kehtestatud Põllu 7a-1 detailplaneeringuga muudeti üldplaneeringut selliselt, et Hobuseraua tee ja järve ehituskeeluvööndi vahele nähti ette üksikelamute ala. Järve kallas on antud piirkonnas soine ja põhi mudane ning ei soosi üldkasutatava rohe- ja puhkeala rajamist. Järveäärne ala ujutatakse Harku järve veetaseme tõusu korral üle ning ala kuivendamise võimalus puudub.
  1. Eeltoodud põhjendused ei veena ringkonnakohut selles, et järve kaldale planeeritud roheala hoonestamine on piisavalt kaalutud. Kuigi kaebaja väide, et detailplaneeringu menetluses oleks tulnud läbi viia keskkonnamõju strateegiline hindamine, ei tugine seadusele, tuleb tõdeda, et üldplaneeringust erinevalt kavandatud hoonestuse mõju Harku järve ümbruse looduskeskkonnale ei ole detailplaneeringus piisavalt käsitletud. Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. aprilli 2007 otsuses nr 3-3-1-12-07 märgiti ka seda, et õiguspärase kaalutlusotsuse langetamiseks tuleb hoolimata formaalse keskkonnamõju hindamise menetluse läbiviimise kohustuse puudumisest planeeringu koostamise käigus koguda piisavalt infot planeeringuga kavandatava tegevuse elluviimisega kaasnevate keskkonnamõjutuste kohta, kusjuures oluline ei ole see, kuidas ning millises vormis teave keskkonnamõjude kohta välja selgitati.
  3. Käesolevas detailplaneeringus ei sisaldu viiteid keskkonnaalaseid mõjutusi käsitletavatele uuringutele. Seletuskirjas on leitud üksnes, et täiendava elutsooni loomine ei avalda keskkonnale kahjulikku mõju ning „tänane tõngermaa muutub kultuurmaastikuks Hobuseraua tee ääres.“ (seletuskirja lk 16, alajaotus Keskkonnakaitse). Detailplaneeringu kehtestamisel on jäetud hindamata, milline mõju on planeeritud loodusliku elukeskkonna hävitamisel järve kaldal. Märkimist väärib, et Harku Vallavolikogu 13.09.2006 otsuse nr 82 alusel koostamisel oleva üldplaneeringu tarvis läbi viidud keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandes (kättesaadav internetis aadressil http://www.harku.ee/index.php?menuID=232) on leitud järgmist: „Harku järv ja selle piiranguvöönd – kuna vee-elustiku ja –linnustiku jaoks on tegemist kehvakvaliteedilise elupaigaga, on antud ala peamine funktsioon Tallinna ja Harku valla tiheasustusaladelt lähtuvate negatiivsete keskkonnamõjude kompenseerimine. Järve ümbritsev kitsas vöönd omab olulist rolli ka väikeimetajate, veelindude ja kahepaiksete levimiskoridorina. Harku järve veekvaliteedi minimaalse kaitse tagamiseks ja elustikule levimisvõimaluste tagamiseks on oluline hoida järvega vahetult piirnevat ala vähemalt piiranguvööndi ulatuses looduslikuna (Harku järve piiranguvöönd on 100 m). Aladel, kus üldplaneeringu koostamise hetkel juba majad asuvad, tuleb tagada loodusliku taimestikuga riba vähemalt veekaitsevööndi ehk 10 meetri ulatuses.“ (lk 59).
  4. Tulenevalt PlanS § 9 lg 2 p 8 on detailplaneeringu eesmärgiks muuhulgas keskkonnatingimuste seadmine planeeringuga kavandatu elluviimiseks. Kehtestatud detailplaneeringuga on planeeritud hoonestus 100 meetrises piiranguvööndis, kusjuures olemasoleva loodusliku keskkonna säilitamist järve kaldal ette ei nähta. Üldplaneeringu muutmist selles osas ei saa põhjendada väitega, et kõrval asuval maaüksusel kehtestatud detailplaneeringuga on juba tee ja järve vahelise ala hoonestamine ette nähtud ja krundid hoonestatud. Nagu eelpool tsiteeritud keskkonnamõju hindamise aruandes näidatud, on järve elukeskkonna säilimiseks oluline hoida piiranguvööndi ala hoonestamata võimalikult laias ulatuses.
  5. Riigikohtu halduskolleegiumi
  6. oktoobri 2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-02 leiti, et haldusakti põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Käesoleval juhul ringkonnakohus selles veendunud ei ole. Seepärast on vaidlustatud otsus õigusvastane olulise menetlusnormide rikkumine tõttu. 14
(15)3-06-1131 32. Halduskohtu otsus, millega Harku Vallavolikogu 25.05.2006 otsus nr 51 tühistati, on lõppjäreldustes õige ning selle tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus ei pea halduskohtu otsust ebaõigeks ka A. Amose poolt kantud esindajakulude vähendamise osas. Ringkonnakohus viitab siinkohal sellele, et väide, mis tõi kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamise, toodi esile alles apellatsioonimenetluses. Seega on halduskohus esindajakulu vähendamist põhjendanud asjakohaste kaalutlustega. Mõlema poole apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata ning nende kohtukulud endi kanda. Viive Ligi Lauri Madise Lilianne Aasma 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.