← Eesti

3-04-89/7

Obsah (6)§ 27§ 36§ 4§ 24§ 7§ 2

KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Silvia Truman ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 11. märts 2008, Tallinn Haldusasja number 3-04-89 Haldusasi Tallinna linna

) ja selle alusel Vabariigi Valitsuse 01.08.1995 määrusega nr 286 kinnitatud „Riigivara võõrandamise kord“ (edaspidi Kord) ei sisalda ühtki sätet, mis annaks kohalikule omavalitsusele õiguse nõuda riigi äriühingu vara riigivarana arvele võtmist ning seejärel selle tasuta üleandmist kohalikule omavalitsusele. Paljassaare sadama varad ei ole kunagi olnud riigivara ega väljunud eraõigusliku juriidilise isiku AS Tallinna Sadam omandist - riigivara registris on registreeritud üksnes riigi nõudeõigus nendele varadele. Riigi nõudeõiguse tekkimise aluseks oli äriseadustiku § 361 lg 1, mille kohaselt võib ettevõtja aktsiakapitali vähendamisel teha aktsionäridele väljamakseid. Ka siis, kui see väga keerukas vara koosseis oleks muutunud riigivaraks, puudunuks linnal õigus seda tasuta oma omandisse saada.

§ 27

ja § 24 lg 1 p 3 kohaselt on riigivara võimalik kohalikule omavalitsusele tasuta võõrandada ainult juhul, kui see vara on vajalik kohaliku omavalitsuse tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalhoolekandeasutustele või omavalitsuse muude funktsioonide täitmiseks. Kaebusest, selle lisadest ja AS Paljassaare Sadam 2003. a majandusaasta aruandest ilmneb, et Tallinna linn soovis Paljassaare sadama varade üleandmist enda omandisse mitte kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks, vaid endale kuuluvale äriühingule üleandmiseks äritegevuse arendamise eesmärgil. 4

(9)3-04-89 Nõudeõigust Paljassaare sadama varadele poleks linnale tasuta saanud üle anda. Riigivara registris registreeritud riigi nõudeõigusele tuleb kohaldada riigivaraseaduses väärtpaberite kohta käivaid sätteid. Võlaõigusseaduse § 917 lg 1 järgi on väärtpaber iga dokument, millega on seotud mingi varaline õigus selliselt, et seda ei ole võimalik dokumendist eraldi teostada.

§ 27

kohaselt võib teatud juhtudel tasuta võõrandada ainult riigile kuuluvat vallas- või kinnisvara, paragrahv välistab sõnaselgelt riigile kuuluvate võlakirjade ning muude väärtpaberite, aktsiate, osade ja muude osaluste tasuta võõrandamise ükskõik millistel alustel. Seega ei sisalda ka riigivaraseadus ühtegi sätet, mis kaitseks Tallinna linna huvi saada Paljassaare sadama varad (või nõudeõigus nendele) tasuta enda omandisse. Lisaks ei ole ka linn soovinud mitte Paljassaare sadama varadele nõudeõiguse, vaid varade endi üleandmist; 2) Kohtuotsuses mainitakse nii erastamist kui munitsipaliseerimist, millised mõlemad muutis vaidlustatud korraldus Tallinna linna jaoks võimatuks. Erastamisseaduse kohaselt lõpetati riigivara erastamist korraldanud Erastamisagentuuri tegevus 01.11.2001, alates 01.06.2001 ei võinud Erastamisagentuur ega muu erastamist korraldav valitsusasutus enam riigivara müüki erastamise teel välja kuulutada. ORAS § 3 lg 2 p 1 kohaselt loetakse munitsipaliseerimiseks riigi omandis oleva vara omandireformi käigus tasuta munitsipaalomandisse üleandmist. ORAS § 23 lg 2 järgi lõpetati riigivara munitsipaliseerimine 01.11.2001, valla- või linnavolikogu munitsipaliseerimistaotluste vastuvõtmine lõpetati 01.07.

  1. Tallinna linn teavitas 05.04.2002 Majandusja kommunikatsiooniministeeriumi ning Rahandusministeeriumi soovist saada AS-le Tallinna Sadam kuuluvad Paljassaare sadama varad enda omandisse. Kuna riigivara munitsipaliseerimine ei olnud
  2. a enam seaduslikult võimalik, tuleb majandus- ja kommunikatsiooniministri 19.02.2003 käskkiri nr 63 komisjoni moodustamise kohta lugeda tühiseks HMS § 63 mõistes; 3) Vabariigi Valitsuse 22.03.2004 korraldus nr 178-k ei ole iseseisvalt vaidlustatav. Tegemist ei ole haldusaktiga, mis võiks iseseisvalt kaasa tuua väljaspool haldust seisvatele isikutele õigusi ja kohustusi. Tegemist on haldusmenetluse ühe etapiga. Korralduses sisalduva volituse andmine ainuaktsionäri õigustes tegutsevale ministrile teatud otsustuse vastuvõtmiseks on menetlustoiming. Linn oleks pidanud kaaluma korraldusega antud õiguse alusel AS Tallinna Sadam aktsiakapitali suurendamise kohta tehtud ainuaktsionäri otsuse haldusaktina vaidlustamist, mida linn aga ei teinud; 4) Korraldus nr 178-k on haldusesisene toiming ja oli suunatud vaid aktsiaid valitsevale ministrile õiguse andmisele riigi äriühingu suhtes teatud otsustuse vastuvõtmiseks ning sellega ei pandud mingeid õigusi ja kohustusi kolmandatele isikutele. Korraldus anti kuni 16.04.2004 kehtinud REAS § 5 lg 1 p 6 alusel, vastav volitusnorm ei võimaldanud Vabariigi Valitsusel otsustada kellelegi riigivara võõrandamise üle. Sellist õigust ei tulenenud Vabariigi Valitsusele antud juhul ka riigivaraseadusest; 5)

§ 27

kohaselt on vallasvara tasuta võõrandamise otsustajaks riigivara valitseja ning kinnisvara tasuta võõrandamise otsustajaks

§ 36

lg-s 2 nimetatud Riigikogu komisjon.

§ 4lg 1 kohaselt ei kuulu Vabariigi Valitsus riigivara valitsejate hulka.

Niisiis ka juhul, kui Paljassaare sadama vara õnnestuks muuta riigivaraks, ei saa Vabariigi Valitsust kohustada toiminguteks, mis tagaksid vara üleandmise Tallinna linnale. 9. Tallinna linn palus jätta Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus rahuldamata. See, et Paljassaare Sadama varad ei kuulu formaalselt riigile, ei oma tähtsust. Oluline on, et Vabariigi Valitsuse pädevuses ja võimuses on AS Tallinna Sadam ainuaktsionäri õiguste 5

(9)3-04-89 teostamisel määrata AS Tallinna Sadama varade saatust. Samuti ei oma tähtsust, et varasid ei ole formaalselt riigile kunagi üle antudki. Oluline on, et riigivara registrisse kanti riigi varana nõudeõigus nendele varadele, mille võrra aktsiakapitali vähendati. Seega oli riigi kui selle nõudeõiguse omaniku võimuses selle nõudeõiguse realiseerimine ja varade ülevõtmine või üleandmine kaebajale. Kas konkreetne õigusnorm võimaldas või ei võimaldanud vara tasuta linnale üle anda, ei oma käesoleva vaidluse seisukohalt õiguslikku tähendust. See, kuidas riik korraldab varem lubatud vara üleandmise, on riigi siseküsimus.

§ 27

sätestab selgelt võimaluse võõrandada riigi vara kohalikule omavalitsusele ja avalik-õiguslikule isikule tasuta või alla turuhinna. Arusaamad ja paljasõnalised on väited selle kohta, et linn oleks ilmtingimata soovinud vara tasuta saada. Vaidlustatud korraldusega on muuhulgas reguleeritud riigi ja linna vahelisi õigussuhteid; korraldus ei ole sisekorralduslik otsustus.

  1. AS Tallinna Sadam nõustus Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebusega ja palus jätta Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kaebuse esitaja on taotlenud Vabariigi Valitsuse 22.03.2004 korralduse nr 178-k tühistamist või õigusvastasuse kindlakstegemist ning Vabariigi Valitsuse kohustamist sooritama (viima lõpuni) Paljassaare sadama varade Tallinna linnale üleandmisele suunatud toimingud lõpliku eesmärgiga anda Paljassaare sadama varad üle Tallinna linnale (vt täpsustatud kaebus tl 76-77). HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi, ning kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik kellel on selleks põhjendatud huvi. Ka põhjendatud huvi haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ei saa isikul olla juhul, kui haldusakt või toiming ei riku tema õigusi (vt Riigikohtu 11.11.2002 otsus nr 3-3-1-59-02 p 13). Seega saab kaebuse esitaja nõuda halduskohtus üksnes tema õigusi rikkuva haldusakti tühistamist või õigusvastasuse tuvastamist. HKMS § 7 lg-st 1 ning riigivastutuse seaduse § 5 lg-st 1 tuleneb, et ka kohustamiskaebusega halduskohtusse pöörduda on isikul õigus siis, kui avaliku võimu kandja poolt nõutud haldusakti andmata jätmine või toimingu sooritamata jätmine rikub isiku õigusi.
  3. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on Tallinna linna eesmärgiks saada enda omandisse AS Tallinna Sadam omandis olev Paljassaare sadama vara. Eesti Vabariigi ja Tallinna linna vahelisi läbirääkimisi kajastavate dokumentide kohaselt pidanuks see toimuma kohalikule omavalitsusele riigivara tasuta võõrandamise vormis. Seejuures on Tallinna Linnavolikogu 19.06.2003 otsusega nr 235 otsustanud sõnaselgelt taotleda riigivara tasuta võõrandamist ning 26.06.2003 kirjaga edastati vastav taotlus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile (tl 32-33). Võõrandamiseks vajalik riigivara pidi kujunema riigile kuuluva AS Tallinna Sadam aktsiakapitali vähendamise ja Eesti Vabariigile kui ainuaktsionärile väljamakse tegemise teel. Vabariigi Valitsuse 28.06.2002 korralduse nr 418-k ja AS Tallinna Sadam aktsionäride üldkoosoleku 19.08.2002 otsuse tagajärjel kanti riigi nõudeõigus vastavas summas riigivara registrisse. Vastavalt korralduse nr 418-k seletuskirjale (tl 12) oli korralduses sisalduva otsustuse eesmärgiks vara väljaarvamine AS Tallinna Sadam vara koosseisust ja kandmine riigivara registrisse, mille abil pidanuks saama võimalikuks edasine riigivara võõrandamine riigivaraseaduses sätestatud korras. 6

(9)3-04-89 Seega on kaebuse esitaja kohtusse pöördunud eesmärgil saada riigilt tasuta Paljassaare sadama vara ning tema kaebeõiguse olemasolu sõltub sellest, kas tal tuleneb mõnest õigusnormist subjektiivne õigus nende varade temale tasuta võõrandamise nõudmiseks. 13.

§ 24

lg 1 p 3 kohaselt võib riigivara võõrandada, kui vara on vajalik kohaliku omavalitsuse tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalhoolekandeasutustele või omavalitsuse muude funktsioonide täitmiseks.

§ 27kohaselt võib riigivara § 24 lg 1 p 3 nimetatud juhul võõrandada ka tasuta.

Kaebuse esitaja leiab, et tema nõudeõigus Paljassaare sadama varade tasuta võõrandamiseks tuleneb eeltoodud sätetest ja Vabariigi Valitsuse 28.06.2002 korraldusest nr 418-k. 14. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene

§ 24

lg 1 p-st 3 ja §-st 27 kohalikule omavalitsusele nõudeõigust riigi vastu omavalitsuse funktsioonide täitmiseks vajaliku riigivara tasuta või tasu eest üleandmiseks. Riigivaraseaduse eesmärgiks on riigi varaliste huvide kaitse ja riigivara võõrandamist reguleerivate sätete eesmärgiks riigi vara võõrandamisele piirangute seadmine. Eeltoodud eesmärgid ilmnevad ringkonnakohtu hinnangul

§ 7

lg-test 2 ja 3.

§ 7

lg 2 kohaselt on riigivara valitsejad nende valitsemisel olevat riigivara ja volitatud asutused nende valduses olevat riigivara kohustatud majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja väärtuse võimaliku kasvu eest. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mis tahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mis riik võib neist tehingutest saada. Eeltoodust tulenevalt ei saa selle seaduse sätteid tõlgendada selliselt, nagu oleks seadusandja soovinud õigustada muid isikuid riigi vara nõudmiseks, seda ka juhul, kui vara üleandmine neile on avalike huvidega kooskõlas. 15.

§ 2lg 1 kohaselt on riigivara riigile kuuluv kinnis- ja vallasvara, s.o.

asjad ning rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused. Eeltoodud sätte kohaselt tuleb riigi vara all mõista riigi omandis olevat vara. Riigile kuuluva äriühingu vara ei ole riigivara selle seaduse mõttes, sest selle vara omanikuks on äriühing. 16. Vaidlusalune Paljassaare sadama vara ei ole ajavahemikul, kui Tallinna linn esitas esmakordselt taotluse vara enda omandisse saamiseks (05.04.2002) kuni käesoleva hetkeni kunagi kuulunud riigile ega ole seetõttu olnud käsitatav riigivarana riigivaraseaduse tähenduses. Isegi kui jätta kõrvale küsimus, kas

§ 24

lg 1 p-st 3 ja §-st 27 üldse saab kohalikule omavalitsusele tuleneda nõudeõigust riigi vastu omavalitsuse funktsioonide täitmiseks vajaliku riigivara tasuta või tasu eest üleandmiseks, on sellise nõudeõiguse tekkimine vaidlusaluse vara puhul välistatud juba seetõttu, et tegemist ei ole riigivaraga, mistõttu selle vara võõrandamist

§ 24lg 1 p 3 ja § 27 ei reguleeri.

Riigivara registrisse kantud riigi nõudeõigus Paljassaare sadama varadele ei ole viimatinimetatud varadega samastatav. Ringkonnakohus nõustub Vabariigi Valitsusega selles, et

§ 27

välistab selle nõudeõiguse kui riigivara, mis pealegi pole ka kaebuse kohustamisnõude esemeks, tasuta üleandmise Tallinna linnale. Nõudeõigust Paljassaare sadama varade suhtes ei saa Tallinna linnale tuleneda ka Vabariigi Valitsuse 28.06.2002 korraldusest nr 418-k. See korraldus ei sisalda otsustust varade Tallinna linnale võõrandamise suhtes. Sammud, mis riik võtab äriühingu omanikuna ette äriseadustikust tulenevate võimaluste kasutamiseks äriühingu varade saamiseks enda omandisse, ei loo kolmandatele isikutele mingeid õigusi selle vara suhtes. Tähtsust ei oma see, et korralduse eesmärgiks oli korralduse seletuskirjast nähtuvalt võimaluse loomine AS Tallinna Sadam omandis oleva vara Tallinna linnale üleandmiseks. 7

(9)3-04-89
  1. Eeltoodud põhjendustel ei ole Tallinna linnal õigust nõuda Paljassaare sadama varade Tallinna üleandmisele suunatud toimingute sooritamist. Seetõttu jääb kohustamisnõue rahuldamata. Seetõttu ei arutle ringkonnakohus ka selle üle, kas selle nõude täitmine üldse kuulub selle haldusorgani - Vabariigi Valitsuse - pädevusse, kelle vastu nõue on esitatud.
  2. Kuna kaebuse esitajal puudub nõudeõigus temale Paljassaare sadama varade üleandmiseks, ei saa Vabariigi Valitsuse 22.03.2004 korraldus nr 178-k seda kaebuse esitaja õigust rikkuda. Juba seetõttu ei ole kaebuse esitajal õigust nõuda selle korralduse tühistamist või õigusvastasuse tuvastamist. Arutlemata, kas Vabariigi Valitsuse 22.03.2004 korraldus nr 178-k on üldse käsitatav haldusaktina, nõustub kohus Vabariigi Valitsusega ka selles, et vaidlustatud korraldusega ei ole otsustatud Tallinna linnale Paljassaare sadama varade tasuta üleandmise küsimust. Korralduse sisu tuleneb tema andmise aluseks olnud REAS § 5 lg 1 p-st 6, mille kohaselt kuulub Vabariigi Valitsuse pädevusse riigi esindajale äriühingu aktsionäride või osanike või mittetulundusühingu liikmete üldkoosolekul hääletamiseks volituste andmine juriidilise isiku lõpetamise, ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise ning võlakirjade väljalaskmise otsustamiseks, samuti aktsiaseltsi aktsiakapitali või osaühingu osakapitali suurendamiseks ja vähendamiseks ning riigi osalusega äriühingu aktsia- või osakapitali suurendamisel uute aktsiate omandamise või osa suurendamise eesõigusest loobumiseks või eesõiguse kasutamiseks võimalikust väiksemas mahus. Kui Tallinna linnal oleks õigus nõuda selle korralduse esemeks olevate varade üleandmist, korraldus seda nõudeõigust ei muudaks ega lõpetaks. Kaebeõiguse seisukohalt vaidlustatud korralduse suhtes ei oma tähtsust ka korralduse faktiline mõju riigivara üleandmise menetluse kestusele, sest sõltumata selle korralduse kehtivusest oleks isikul, kelle õigusi viivitus riigivara üleandmise menetluses rikub, õigus vaidlustada selline viivitus ning nõuda menetluse lõpuleviimist. Eeltoodud põhjusel on ebaõige ka halduskohtu seisukoht, nagu mõjutaks Vabariigi Valitsuse 22.03.2004 korralduse nr 178-k peale esitatud tühistamisnõude rahuldamata jätmine korralduse esemeks olevate varade kaebuse esitajale üleandmiseks kohustamise nõude lahendamist. Kaebuse sisu ja eesmärki arvestades võib kaebust pidada hõlmatuks kohustamistaotlusega, eristamata selles eraldi taotlusi Vabariigi Valitsuse 22.03.2004 korralduse nr 178-k suhtes.
  3. Nagu märgitud Riigikohtu 09.04.2007 määruses nr 3-3-1-8-07, oleks käimasoleva kohtumenetluse jooksul kaebuse esitajal võimalik kaitsta oma õigust riigivara võõrandamise menetlusele vastavalt seaduses ja selle alusel antud korras sätestatule, sealhulgas õigus saada Korra p-st 16 tulenevalt otsus riigivara võõrandamiseks või taotluse rahuldamata jätmise korral vastav otsus koos asjakohaste põhjendustega. Riigivara võõrandamise algatajaks võib Korra pst 11 tulenevalt olla

§ 24

lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud juhtudel muuhulgas kohalik omavalitsus, kes vastavalt Korra p-le 12 esitab taotluse riigivara valitsejale, kelle valitsemisalas on taotletav vara, koos põhjendusega taotletava vara vajalikkusest

§ 24lg 1 p-des 3 ja 4 nimetatud otstarbeks.

Korra p-de 15 ja 16 kohaselt teeb riigivara valitseja või muu võõrandamise otsustaja neis punktides sätestatud tähtajal otsuse riigivara võõrandamiseks või jätab taotluse või ettepaneku rahuldamata, viidates rahuldamata jätmise põhjusele, teatades sellest taotlejale. Ringkonnakohtu arvates ei ole kaebuse esitaja selle õiguse kaitseks käesolevas asjas kohtusse pöördunud. Kaebuse esitaja eesmärgiks ei ole otsuse saamine tema riigivara võõrandamise taotluse suhtes, vaid temale riigivara võõrandamine. Seda eesmärki ei võimaldaks taotlusele vastamiseks kohustamine kaebuse esitajal saavutada. Kui kaebuse esitaja õigusi talle 8

(9)3-04-89 vaidlusaluse vara tasuta üleandmisest keeldumine rikkuda ei saa, siis poleks tal õigust sellekohast otsust vaidlustada ka juhul, kui otsus oleks õigusvastane näiteks kaalutusvea tõttu.
  1. Tulenevalt eeltoodust tuleb tühistada Tallinna Halduskohtu otsus HKMS § 46 lg 1 p 2 alusel ja teha asjas uus otsus, millega jäetakse kaebus täies ulatuses rahuldamata. Sellega rahuldatakse Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus ja rahuldamata jääb Tallinna linna apellatsioonkaebus.
  2. Esimese astme kohtu menetluses ei ole protsessiosalised menetluskulude väljamõistmise taotlusi esitanud. Apellatsiooniastmes on Tallinna linn esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks, mis seisnevad esindajatasus summas 12 272 krooni (kuludokumendid tl 165168). Kuna ringkonnakohus ei tee otsust Tallinna linna kasuks, jäävad need kohtukulud Tallinna linna enda kanda. Teised protsessiosalised ei ole esitanud menetluskulude väljamõistmise taotlusi. Lauri Madise Silvia Truman Ivo Pilving 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.