KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja 13.06.2007.a. Tallinn koht Haldusasja number 3-06-1131 Haldusasi A.A. kaebus Harku Vallavolik

§ 22lg 1 kohaselt teeb maa erastamisel eeltoimingud kohalik omavalitsus.

Sellele on tähelepanu pööranud ka Riigikohus ja lahendis nr 3-3-1-27-98 on öeldud, et ostueesõigusega erastatava maa, sh ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse piiride kindlaksmääramine kuulub linna ja vallavalitsuse pädevusse, mitte aga volikogu pädevusse. 7 Järelikult andis volikogu välja otsuse nr 81 pädevust rikkudes, sellele vaatamata on Tallinna Ringkonnakohus asunud seisukohale, et otsusega nr 81 tehtud piiride kulgemise ettepanek on eelhaldusakt. Volikogu otsusele muud haldusakti ei järgnenud. Otsuse tegi haldusorgan, kellel puudus selleks pädevus. Selline akt ei rikkunud K.B.–N. õigusi, kuna detailplaneerimise kehtestamise otsusega nr 51 kaotas volikogu otsus nr 81 oma tähenduse. Detailplaneering nägi ette A.A.ele elamukrundi suurusega 0, 15 ha, so suuruses, mis oli ka pädeva organi otsusega algselt määratud.

§ 7

alusel on Amosel õigus ostu-eesõigusega erastada just kõnealune krunt.

§ 7

lg 5, lg5.1 ja § 22 .1 lg 6 on B.-N.il õiguspärane ootus, et detailplaneering jääb kehtima esialgsel kujul ja kaebaja saab tagasi maa, mis seadusega on ette nähtud. Kuna kohtute arvates võib aga A.A.el olla õiguspärane ootus saada erastamiseks maad suuruses 5162 m2 , siis tekkis vajadus vaidlustada volikogu otsus nr

1. A.A. ise ei ole kordagi avaldanud, et tal on tekkinud õiguspärane ootus maatüki suuruses 5162 m2 erastamiseks, kuna ta nõuab oluliselt suurema maa erastamist. Ka kohtukaebuses ei märkinud ta sõnaselgelt, et nõustub maa erastamisega suuruses 5162 m2 . Selles suuruses on ta esitanud nõude alles õiguskaitse määrusele kaebust esitades, asja kohtuliku arutamise käigus ei ole ta tegelikult kordagi nõustunud maa erastamises suurusega alla 4 ha ning DP menetlemisel ei ole ta samuti esitanud soovi ja nõusolekut, mis viitaks soovile saada maad alla 4 ha. Puudub võimalus viidata õigustatud ootusele, kuna kaebaja ei ole astunud samme, et temale määratakse maa suuruses 5162 m2 ja vastupidised väited on valed. Volikogu andis välja teadmata põhjustel õigusliku aluseta otsuse ja nüüd annab see otsus A.A.ele justkui õiguse erastada maad ulatuses, mis toob kaasa tagastuva maa vähenemise. A.A. on ehitanud rida ebaseaduslikke hooneid, mille juurde tal ei olegi õigust taotleda senisest suuremat maatükki, ta ei ole ka midagi ette võtnud, et seadustada ehitatud rajatisi-hooneid. Lisaks selgub kaebaja väidetest, et A.A. või õiguseellane H. ei ole maad lasknud looduses ära mõõdistada. Väide, et looduses on piirimärgid kaduma läinud, või et ta ei tellinud neid töid, on teisejärguline. Talle eraldati 1500 ruutmeetrit, selles suuruses on ta tasunud maamaksu ja seda ei ole keegi vaidlustanud. Sellele hetkel, kui kaebus oli esitatud, ei olnud kaebaja K.N.–B. esindajale teada, et järgnesid maa erastamise eeltoimingud, sh kirjaga ettepanekute tegemine senisest suuremale maakasutusele. Vaatamata sellele nähtub, et A.A. ei reageerinud ettepanekutele ning need ei realiseerunud. Ebaseaduslikku maa-kasutust ei saa tunnistada mõjuvaks põhjuseks, et jätta maa õigustatud subjektile tagastamata või vähendada alusetult tagastamisele kuuluvat maad. Selge nõude puudumine kaebaja poolt on viinud menetluse venimiseni ega võimalda kaebajast tulenevatel põhjustel saavutada menetluse edu. 8 Palub välja mõista osutatud õigusabitasuna 6500.00 krooni, mille kohta kinnitab, et tasu laekus AB A.Kiis arvele 13.07.06.a. (tlk 34 II kd). Õigusabileping oli vormistatud 12.07.06.a.
2. K.B-N. seisukohad A.A. kaebuses Palub jätta kaebus rahuldamata täies ulatuses. DP kogu protsessi üle teostab järelvalvet maavanem. Kaebuse juures on Harju Maavalitsuse kiri O.Kasurile 3.02.06.a. Harju Maavanem selles kirjas väga põhjalikult annab vastuse kõigile küsimustele, mis DP protsessis tekkisid. Maavanem on seisukohal, et elamule teenindamiseks vajaliku maa 1500 m määramisel lähtuti õigesti

§ 7

ja maavanem kirjutab, et J-Männiku m/ü DP ala jääb tiheasustusalale ja seoses sellega tuleb lähtuda

§ 7, eeltoodut arvestades tuleb jätta kaebus rahuldamata.

Peale selle on Riigikohus asunud seisukohale, et üksikud erastamise eeltoimingud ei anna õigustatud subjektile õiguspärast ootust. Kaebaja ei ole teinud elukorralduses mingeid muutusi, ta kasutab osaliselt maad omavoliliselt, tasuta ning kunagi oli kaebaja isa koristanud maa-alasid, mis ei tähenda, et kaebaja maakasutus on jätkuvalt lubatud tegelikult kasutusse võetud alal. Rajatud piirdeaed ei tõenda seaduslikku maakasutust, muid dokumente kaebaja ei esitanud. Kaebaja ei saa viidata lootusele maa ostueesõigusega erastamiseks suuremas ulatuses, kui temale määratud krunt ning tegelik olukord kinnitab, et kunagi tehtud ettepaneku suhtes ei ole kaebajal olnud huvi, ta ei ole kasutanud seda ettepanekut sedavõrd pikka aega ning ei kasutanud seda ka DP käigus. Nüüdne väide, et kui ei saa enam midagi rohkemat, siis on kaebajal usaldus tehtud ettepaneku suhtes, ei vasta tõele. Kaebaja argumendid muutuvad ilma, et ta astuks ise või võimaldaks teistel astuda konkreetseid samme, leidmaks optimaalseid lahendusi. VASTUSTAJA HARKU VALLAVOLIKOGU SEISUKOHAD

1. Seisukoht A.A. kaebuses Vastustaja ei nõustu A.A. esitatud kaebusega, leiab et esitatud kaebus on alusetu ja vaidleb sellele vastu alljärgnevatel põhjendustel. 1) Vaidlustatud detailplaneeringuga kavandatakse Harku vallas Harkujärve külas Harku järve loodekaldal asuval 6,9 ha suurusel maa-alal kahekümne nelja elamumaa, ühe üldmaa, kahe transpordimaa ja ühe tootmismaa krundi moodustamine, ehitusõiguse määramine, heakorrastuse, haljastuse, juurdepääsuteede, parkimise ning tehnovõrkudega varustamise lahendamine. 2) Kohus on küsimust, kas Harkujärve küla on tihe- või hajaasutusalas, käsitlenud varem kahel korral ja mõlemal juhul jõudnud järeldusele, et kogu Harkujärve küla asub tiheasutustalas. Tallinna Ringkonnakohus 12.02.2001.a. otsuses haldusasjas nr II-3/20/2001 on asunud seisukohale, et Harkujärve küla 9 muutus tiheasustusalaks Harkujärve küla ühepereelamute grupi generaalplaanide koostamisega aastatel 1989-
2. Teist korda käsitles Tallinna Ringkonnakohus küsimust 13.03.2003.a. otsuses haldusasjas 2-3/118/03 ja leidis, et Harkujärve küla oli tiheasustusala juba enne RKKS-se jõustumist, samuti on valla üldplaneering tiheasustusalade määramisel piiritlenud Harkujärve külas detailplaneeringut nõudva alana ning valla üldplaneeringu kehtivuse osas ei ole tähtsust asjaolul, et maavanem peale valla üldplaneeringu kehtestamist tühistas oma heakskiidu üldplaneeringule. Volikogule ei ole teada ühtki uut asjaolu või põhjust, miks ei peaks kohus käesolevas asjas asuma samasugusele seisukohale. 3) Harku vald on kogu aeg olnud seisukohal, et tiheasustusala määramise aluseks Harkujärve külas on 26.03.1996.a. kehtestatud Harku valla üldplaneering. See, et maavanem on teinud Harku Vallavolikogule ettekirjutuse planeering seadusega kooskõlla viia ja et Harku Vallavolikogu on otsustanud pöörduda kalda laiuse vähendamiseks Keskkonnaministeeriumi poole, on iseenesest õige. Ringkonnakohtu 13.03.2003.a. otsuse kohaselt oleks pidanud maavanem juhul, kui tema poolt nõutud muudatusi üldplaneeringusse sisse ei viidud, pöörduma vastavalt sel ajal kehtinud PES § 26 lõikele 2 kaebusega halduskohtusse, kuid maavanem seda ei teinud. Seega kehtib valla üldplaneering vastuvõetud kujul, sest otsus taotleda keskkonnaministrilt luba kalda laiuse vähendamiseks ja sellega üldplaneeringu korrigeerimiseks jäi täitmata. Harku Vallavolikogu nõustub täielikult kohtu seisukohaga. Üldplaneeringut ei muuda kehtetuks ka asjaolu, et Harku Vallavolikogu on tühistanud varasema detailplaneeringu endise Järve-Männiku maaüksuse maa kohta ja algatanud uue üldplaneeringu koostamise. Harku Valla arengukava 2002-2012 peatükk 1.9 "Valla planeerimine ja kujundamine" kaebusele lisatud kujul ei kehti, sest Harku Vallavolikogu 18.12.2003.a. määrusega nr 35 on Harku valla arengukava 2002-2012 muudetud ja selle peatükk 1.9 vastu võetud teistsuguses sõnastuses. 4) Kuna kogu Harkujärve küla juba on tiheasustusala, siis on väärad kaebaja väited, et vaidlustatud detailplaneeringuga moodustatakse Harkujärve läänekaldale uus tiheasustusala või laiendatakse seadusevastaselt olemasolevat tiheasustusala. 5) Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et detailplaneeringu koostamisel oleks tulnud lähtuda Harku valla uue üldplaneeringu projektist, mis näeb Harku järve läänekaldal hoonestamise hajaasustuse reeglite kohaselt. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lõike 1 kohaselt saab õiguslikke tagajärgi luua ja täitmiseks kohustuslik olla ainult kehtiv haldusakt. Järve-Männiku detailplaneeringu algatamise korraldus sisaldab tõepoolest nõuet, et planeering peab olema kooskõlas koostatava Harku valla uue üldplaneeringuga. On selge, et
3. aastal vastuvõetud uue üldplaneeringu lahendused on kolme aasta jooksul vananenud ja vaadatakse ümber. 10 6) Kaebaja väidab, et 1999.aastal kehtestatud Harju maakonnaplaneeringus on Harku järve ja Hobuseraua tee vaheline ala käsitletud hoonestusvabana ning Harkujärve läänekaldal ehituskeeluvööndi ulatus on 100 meetrit. Vastustaja selgitab, et maakonnaplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud RKKS § 9 lõikest 7 tulenevalt sai veekogude randade ja kallaste ehituskeeluvööndit suurendada või vähendada ainult valla/linn üldplaneeringuga, mitte maakonnaplaneeringuga. Sealjuures lubas RKKS tollane redaktsioon suurendada ja vähendada ranna ja kalda ehituskeeluvööndit ainult hajaasustusalal, mitte tiheasustusalal. Sel põhjusel võttis Harju maavanem 12.12.2002.a. vastu korralduse nr 2336-k "Harju maakonnaplaneeringu kaardi nr I vastavusse viimine RKKS § 10-ga", mille punktis 1 otsustati näidata Harku järve ehituskeeluvööndi ulatuseks 50 meetrit. Kaardil on kogu Harkujärve kallas viirutatud punasega kui detailplaneeringut nõudev hoonestusala. Kui kaugele järve kaldani viirutatud ala piir ulatub looduses, ei ole kaardi mõõtkava arvestades kaardi järgi võimalik jälgida. Harju maakonnaplaneeringu tabelis 6 "Uued kavandatavad elamuehituspiirkonnad" on Harku järve läänekallas ettenähtud elamuehituspiirkonnaks. Järelikult ei ole Järve-Männiku maaüksuse detailplaneering vastuolus 1999.aastal kehtestatud Harju maakonnaplaneeringuga. 7) Harku valla üldplaneeringu kohaselt on Hobuseraua tee ja Harkujärve vaheline ala määratud põhilises osas lähipuhkuse maa-alaks ehk elutsooni läheduses asuvateks puhkealadeks: parkideks, puiesteedeks ja haljasaladeks, mis on mõeldud igapäevaseks puhkuseks, värskes õhus viibimiseks, jalutuskäikudeks ja vaba aja viitmiseks Detailplaneeringus on ette nähtud rajada üksikelamute ala ka Hobuseraua tee ja Harku järve vahelisele alale. PlanS § 9 lõike 7 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekuid. Vastustaja väidab, et Järve-Männiku detailplaneeringus ei ole esitatud sõnaselget taotlust Harku valla 1996.aasta üldplaneeringu muutmiseks, sest planeeringu dokumentatsioonis tuleks täpselt märkida, millist üldplaneeringut muudetakse ja konkreetsed üldplaneeringu muutmise ettepanekud. Seadus siiski ei sätesta, kuidas tuleb detailplaneeringus esitada üldplaneeringu muutmise ettepanek ega nõua, et see oleks otseselt ettepanekuna sõnastatud. Üldplaneeringu muutmist on käsitletud Järve-Männiku maaüksuse detailplaneeringu seletuskirja osades 4.3 "Funktsionaalne tsoneerimine ja hoonestus" ning 13 "Planeerijapoolne seisukoht hr R. A. kirja 05.05.2005.a. "Vastuväited Järve-Männiku eskiislahendusele" kohta. Vastustaja arvates on detailplaneeringu seletuskirjas piisavalt selgitatud, missugust üldplaneeringut ja millist osa selles soovitakse muuta ning milles see muudatus seisneb, samuti üldplaneeringu muutmise põhjuseid. Maavanem on järelevalve käigus nõustunud üldplaneeringu muutmisega. 8) Endisel Järve Männiku kinnistul asuvad hooned kuuluvad kaebuse esitajale A.A.ele (3/4 mõttelist osa) ja J. P.le (1/4 mõttelist osa) A.A. omandas ¼ 11 mõttelist osa oma isalt A. H.lt pärimise teel ja ¾ mõttelist osa emalt L. H.lt kinkelepinguga. Hooned asuvad endise Järve-Männiku maaüksuse (endine kinnistu nr 10134) õigusvastaselt võõrandatud maal, mille suhtes on Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 06.12.1993.a. otsusega nr 1828 omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud K.B-N.. Hoone omaniku maa ostueesõigusega erastamise ja õigustatud subjekti maa tagastamise taotlused on seniajani lahendamata. 9) Vastustaja leiab, et kaebaja väide, et maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud on lõpule viimata, on iseenesest õige, kuid kaebaja on jätnud lisamata, et need toimingud on lõpule viimata erastamise õigustatud subjekti süü tõttu. Harku Vallavalitsus tegi 18.03.1999.a. kirjaga nr 5-5/391 hoonete toonasele omanikule A. H.le ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku, millega määras tema majavalduse teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 5162 m2, palus tellida litsentseeritud maamõõtjalt katastriüksuse toimiku moodustamise materjalid ja esitada need vallavalitsusele edasiste maa ostueesõigusega toimingute tegemiseks. A. H. piiride kulgemise ettepanekuga ei nõustunud ja esitas ettepaneku kohta kaebuse halduskohtusse. Tallinna Ringkonnakohtu 12.02.2001.a. otsusega haldusasjas nr II-3/20/2001 jäeti kaebus rahuldamata. A. A. esitas 08.07.2003.a. Harku vallavalitsusele avalduse, kus teatas, et soovib endise Järve-Männiku talu hoonete kaasomanikuna erastada maad samas ulatuses ja tingimustel kui A. H. Harku Vallavalitsus teatas vastuseks 05.08.2003.a. kirjaga nr 5.1-11/1877, et on esitanud A. H.le elamuvalduse teenindamiseks vajaliku maa piiride kulgemise ettepaneku ja palunud tal teha omapoolsed toimingud, kuid need on senini teostamata. Kaebaja teatas 01.09.2003.a. Harku Vallavalitsusele, et ei nõustu A. H.le esitatud piiride kulgemise ettepanekule ja saab maa katastrimõõdistamisele asuda pärast seda, kui Harku Vallavalitsus on esitanud maa suuruse ja piiride kulgemise ettepaneku vastavalt seadusele. Vastuseks teatas Harku Vallavalitsus 07.10.2003.a. kirjaga nr 5.1-11/2327, et jääb esitatud piiridekulgemise ettepaneku juurde. A. A. ei vaidlustanud vallavalitsuse tehtud piiride kulgemise ettepanekut kohtus, kuid ei tellinud ka katastrimõõdistamist. Seetõttu on maa ostueesõigusega erastamise järgnevate eeltoimingute tegemine ja erastamise lõpuleviimine osutunud võimatuks. Samuti ei ole olnud võimalik lahendada maa tagastamise taotlust, sest enne tagastamise taotluse lahendamist tuleb määrata sellel maal asuvate hoonete juurde erastatava maa suurus ja piirid. 10) Kaebuse esitaja seisukoht, et enne detailplaneeringu kehtestamist oleks tulnud lõpule viia maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud, ei ole seadusega kooskõlas, sest maareformi seaduse (MaaRS) § 7 lõigetest 4 ja 5 järgi võib kohalik omavalitsus tiheasustusalal määrata ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid detailplaneeringuga, mille koostamisel arvestatakse MaaRS sätestatud maa erastamise ulatusega. Endise Järve-Männiku talu hoonete omanikud on omapoolsete erastamistoimingute tegemise asemel algatanud üha uusi kohtuprotsesse, kus püüavad tõestada, et Harkujärve küla ei 12 asu tiheasustusalas ja saada sellega võimalus erastada tunduvalt rohkem maad. Olukorras, kus nii erastamise kui ka tagastamise taotluse lahendamine on jõudnud ummikseisu, on kohalik omavalitsus sunnitud taotluste lahendamise jätkamiseks kasutama uusi võimalusi. Üheks selliseks võimaluseks on ostueesõigusega erastava maa suuruse ja piiride määramine detailplaneeringuga. 11) Harku Vallavolikogu on seisukohal, et detailplaneeringuga on võimalik lahendada rohekoridori paiknemine üksnes antud detailplaneeringu alal. Rohekoridori paiknemise kindlaksmääramine ka detailplaneeringu alast välja jääval alal ei ole detailplaneeringu ülesanne. 12) Vastustaja on seisukohal, et kaebaja väide, et planeeringu koostaja on tee ja järve vahele istutatud puud kandnud planeeringusse valikuliselt, on paljasõnaline. PlanS § 9 lõike 2 punkti 5 kohaselt on detailplaneeringu üheks eesmärgiks haljastuse ja heakorrastuse põhimõtete määramine. Selle ülesanne on lahendatud detailplaneeringu seletuskirja osades 3.4 "Haljastuse hinnang" ja 10 "Haljastuse ja heakorrastuse põhimõtted". Haljastuse ja heakorrastuse põhimõtete määramisel on aluseks AS Ilupuud poolt igale puule ja puistule antud väärtushinnang, millega määrati säilitatavad, asendatavad ja likvideeritavad puud ja puistud. Sellega on detailplaneering täitnud seaduses sätestatud eesmärgi. 13) Detailplaneeringu koostaja on seletuskirja
4. osas selgitanud, et detailplaneeringuga ei kavandata kahjusid. Kaebaja ei ole ka ise näidanud, et detailplaneeringu kehtestamisest võiks mingeid kahjusid tuleneda. Kui kahju ei ole teada, siis ei ole ju võimalik määrata selle hüvitajat. Võimalike kahjude puudumist näitab ka asjaolu, et detailplaneeringu on kooskõlastanud Tallinna Tervisekaitsetalituse Harjumaa osakond, Harjumaa Päästeteenistus, Keskkonnaministeeriumi Harjumaa keskkonnateenistus ja Harju Maavanem. 14) Vastustaja leiab, et A.A.e kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. V.Särgava selgitus kohtule A.A.e maatüki kuju osas. Kaebaja sai DP ajal teada, et temale eraldatakse 1500 m2 maad ja seda kinnitab asjaolu, et ta asus vaidlustama kogu detailplaneeringut. DP menetluse käigus vaadati üle, et kunagine ettepanek 5162 m2 oli ebaseaduslikult määratud ja otsustati määrata 1500 m
5. Vald eeldas, et DP on avalik ja kuna kaebaja seal aktiivselt osales, siis ei peetud vajalikuks tema kohalekutsumist eraldi kutsega ja eraldi ei tehtud ka ettepanekut maa määramisel. Kujundi määras DP koostaja lähtuvalt kaebajale kuulunud hoonetest ja looduslikest teguritest. DP koostajal olid andmed, millised kaebaja hooned on püstitatud õiguslikul alusel ja millised mitte ning õiguslikult püstitatud hoonete alusel määrati maa. Kunagise ettepaneku 5162 m2 suuruse maatüki määramise ajal ei olnud vald teadvustanud, et kaebajal on osa hooneid ehitatud omavoliliselt ehk sisuliselt tekkisid uued asjaolud, mis ei anna alust määrata maad senisest seaduslikust kasutusest suuremana. 29.03.2006 tehtud ja viidatud Riigikohtu lahend 3-3-1-81-05 kinnitab muuhulgas, et 13 erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna reeglina erastamise õigustatud subjektile õiguspärast ootus, et temaga sõlmitakse maa ostumüügilepingud, küll võib õiguspärane ootus tekkida sellest, kui erastamise õigustatud subjektilt nõutakse erastamishinna tasumist. Sellega on kinnitatud, et kaebajal ei saanud tekkida õigustatud ootust 5162 m2 maatükile, seda enam, et kaebaja ei teinud mingeid kulutusi ega alustanud erastamistoimingutega.
6. Harku Vallavolikogu seisukoht K.B-N. kaebuses Vastustaja Harku Vallavolikogu ei vaidle K.B.- N. kaebuse rahuldamisele vastu. Samuti leidis vallavolikogu esindaja, et volikogu otsus nr 81 tuleks tunnistada kehtetuks. Volikogu esindaja leiab, et kaebus on õigustatud ja volikogul ei õnnestunud selgitada, missugusel põhjusel ja mis asjaoludel oli vormistatud haldusaktina otsus nr 81, selles puuduvad õiguslikud alused ja sellist otsust ei oleks tohtinud täitma asuda. Volikogul tuleks see tunnistada kehtetuks. Esindaja V.Särgava ei vaidle A.A. õigusabitasu kokkuleppesumma suurusele vastu ja peab seda mõistlikuks summaks. Esindaja A. Saue õigusabitasus eraldi seisukohta ei esitanud. Teab, et arendaja planeeris kaebaja A.A. maatüki suuruse olemasolevate ja valla poolt üle antud dokumentatsiooni põhjal, kuid ei tea, kuidas täpselt kujunes maatüki kujund, eeldab, et see oli arendaja otsustus, mis arvestas A.A. seadusliku maatüki kasutuse suurust ning seadustatud hooneid. Kaebaja A.A. ei ole esitanud dokumente, mis kinnitaksid, et ta tohib kasutada suuremat maatükki, kui eraldati sovhoosi direktori käskkirjaga ning keegi ei ole temale andnud ka õigusi rajada piirdeaed nii, nagu ta selle on rajanud; puuduvad andmed, kes ehitas sauna ja missugusel õiguslikul alusel, mistõttu ei ole kaebaja saanud sauna ka seadustada. Kui kaebaja nõustus istungil, et kujund arvestab tema seadustatud hooneid, siis ei ole vajadust ka asja uueks menetlemiseks. A.A. on keeldunud senimaani igasugustest kokkulepetest, mis võiks asja viia edasi ning vastustaja on kirjalikult põhjendanud, et tal ei ole õigustatud ootust, et kunagine teadmata alustel tehtud ettepanek, mis ei realiseerunud, annaks põhjusi nõuda senisest suurema maa erastamist. Kuigi kaebajale ei tehtud DP käigus eraldi ettepanekuid maa suuruses, ei saa ta samas ka väita, et lubati maad suurusega 5162 ruutmeetrit. Kaebaja sellist soovi ei ole ka kunagi avaldanud ning tegi seda alles kohtus, käesolevalt siis, kui kohus andis alternatiivse võimaluse. Vastustaja sellise kaebaja sooviga arvestada ei saanud. Isegi kui kaebaja soovis hulk aastaid tagasi seadustada omavolilisi rajatisi, ei saa vald seda teha ning nende olemasolu ei õigusta nõuet suurendada seaduslikku maakasutust, mis ei võimalda omandireformi õigustatud subjektile tagastada ettenähtud korras tagastamisele kuuluvat maad. KOHTU SEISUKOHAD 14 Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et A.A. kaebus kuulub rahuldamisele ja K.B-N. kaebus tuleb jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Kohus nõustub vastustajate ja K.B. – N. esindaja seisukohaga, et kaebaja viited Harku Vallavolikogu 26.03.96.a. otsusega nr 21 kehtestatud Harku Valla üldplaneeringuga olevatele vastuoludele ei ole asjakohane, kuna seda planeeringut ei kehtestatud. Õiguslikke tagajärgi toob üksnes kehtiv haldusakt, samuti saab rikkuda isiku õigusi ja täitmiseks kohustuslikku jõudu evida üksnes kehtiv haldusakt. Vastavalt märgib ka HMS § 60 lg 1, mille kohaselt saab õiguslikke tagajärgi luua ja täitmiseks kohustuslik olla ainult kehtiv haldusakt. Seega ei saa kaebaja nõuda, et sellest haldusaktist tulenevalt oleks DP koostaja pidanud oma käesolevas DP- tegevuses lähtuma. 2.Kaebaja seisukoht, et Harku Vallavolikogu 26.03.96.a. otsusega nr 21 kehtestatud Harku valla üldplaneering on seadusega vastuolus näiteks põhjusel, et peale valla üldplaneeringu kehtestamist tegi Harku Vallavolikogule maavanem oma kirjaga peale üldplaneeringu kehtestamist ettepaneku viia see seadusega kooskõlla, kuna maavanemal oli sellise seisukoha avaldamise ajal kehtinud PES § 26 lg 2 tulenevalt õigus pöörduda kohtusse planeeringu vaidlustamiseks, kui ta leidis, et selleks on õiguslikud alused ja vajadus, ei ole põhjendatud. Maavanem seda ei ole teinud ja PES § 68 tõlgendamisel on kohtupraktikas asutud seisukohale, et planeeringu kehtivust konstateeriva otsuse puudumisest ei saa teha järeldust, et varasemad planeeringud kaotavad kehtivuse ilma, et neid oleks tühistatud (Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 2-3/1/2005 16.maist 2005). Kaebaja esitas kohtule mitmeid kirju, mis on koostatud erinevate ametkondade poolt kaebaja esitatud pöördumistes, kuid jättis osa kirju esitamata. Siseministeeriumi 01.08.06.a. kirjas nr 13-6-1/6637, mis saadeti Harju Maavalitsusele ja R.Amosele, on SM kohustanud Harju Maavanemat uuendama järelvalvemenetluse Harku valla üldplaneeringu I etapi suhtes, ka Harju Maavanem kirjaga nr 9-12/3090 30.08.06.a. Harku Vallavolikogule teatas, et SM nimetatud kirjast tulenevalt tühistab maavanem Harju Maavalitsuse 12.01.98.a. kirjas nr 1-28/797 Harku valla üldplaneeringu I etapi kohta tehtud järelvalvealased otsused ning algatab Harku Vallavalitsuse 26.03.96.a. otsuse nr 21 üle uue järelvalvemenetluse, kuid järgnevalt kirjavahetus jätkus. Maavanema kiri jäi informatiivseks, mille vald võttis teadmiseks. 25.10.06.a. teatas maavanem, et järelevalve Harku valla üldplaneeringu üle kuulub lõpetamisele. Maavanem muuhulgas märgib, et ei ole õige üle 10 aasta kehtinud planeeringu suhtes algatada menetlust põhjusel, et rikuti vormi-või menetlusnõudeid. Seega nähtub sellest maavanema sisukoht, et sisuliselt ta peab planeeringut õigeks, kuna järgnevalt ta märgib, et sisuliselt 15 seadusliku otsuse vormivea tuvastamisel ja otsuse kehtetuks tunnistamisel oleks põhjendamatult koormav tagajärg arvukatele üldplaneeringut kui ka selle alusel koostatud detailplaneeringute toimest puudutatud isikutele. Kohus leiab, et kaebaja on eksituses väites, et maavanem või kohtud on tuvastanud kunagi sisulised varasema planeeringu vead. Kaebaja eksib, kui leiab, et maavanema järelevalve Harku valla üldplaneeringu I etapi üle kestab, kuna 25.10.06.a. kirjas maavanem üheselt ja selgelt teatab järelevalve lõpetamisest. Maavanem on teatanud ka SM-le, et tal puudub alus vaadata üle maavanema riikliku järelvalvega tuvastatud asjaolud. Vastav kirjavahetus on esitatud kohtule ja kaebajale Harku Vallavolikogu poolt 31.01.07.a. vastuse lisana. Harku valla üldplaneering 1996.a. kehtib vastuvõetud kujul ja ka Harku Vallavolikogu ei ole seda kehtetuks tunnistanud. Seda ei ole ka kohtulikult tühistatud. Kuna Harku Vallavolikogu otsus nr 21 kehtib, siis tuli sellest ka juhinduda. 3.Kaebaja seisukoht, et LKS § 41 järgi on uue tiheasustusala moodustamine ranna või kalda piiranguvööndis keelatud, olemasoleva tiheasustusala laiendamine on lubatud vaid kehtestatud üldplaneeringu alusel ning ükski planeering laiendamist ei kajasta, ei vasta tegelikkusele. LKS § 37 lg 1 p 2 kohaselt on üle 10 ha suurusel järvel piiranguvööndiks 100 m. Kohus selgitab siinkohal, et kehtivatest õigusnormidest ei tulene keeldu ehitada elamuid Harku järvest 70 m kaugusele. LKS § 38 lg 3 tulenevalt on uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud ranna või kalda ehituskeeluvööndis. Harku järve pindalal on üle 10 ha ja LKS § 38 lg 1 kohaselt on sellisel juhul ehituskeeluvööndi laiuseks 50 m. PlanS § 9 lõike 7 kohaselt detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Kehtiva üldplaneeringu kohaselt on Harku järve kalda ulatuseks 200 m, detailplaneeringuga on ette nähtud 100 m laiune kalda piiranguvöönd, mis on kooskõlas LKS § 37 lg 1 p-ga 2, mis lubab 10 ha suurusel järvel ranna ja kalda piiranguvööndi laiuseks 100 m. Piiranguvööndi muutmise ettepanek on tehtud detailplaneeringus eesmärgiga viia Harku järve kalda piiranguvööndi laius vastavusse seadusega. 4.Kaebaja leidis, et DP kehtestamisel on keskkonnalased küsimused käsitletud oluliste puudustega. Puudub keskkonnamõjude hindamine ja käesolevalt on algatatud keskkonnamõjude strateegiline hindamine. Vastustaja ja kolmas isik leidsid, et see on lahendatud küsimus. Kohus nõustub, et Harku Vallavolikogu otsus nr 82 13.09.06.a. „Keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamine Harku valla üldplaneeringule“ oli välja antud juba Tallinna Ringkonnakohtus haldusasjas nr 3-05-838 õiguskaitsetaotluse lahendamise ajaks. Seega kohus kaebaja poolt märgituga ei nõustu. Kuigi kaebaja väidab, et olemasolev nn uus detailplaneering ( 23.08.01.a. otsus nr 76) oli loodusesõbralikum, meenutab kohus, et see planeering ei realiseerunud, mis ei tähenda, et uut ei tohigi kehtestada ning et kehtestav planeering looduskeskkonna nõuetega ei arvesta. Vastustaja on möönnud ja DP-s on ka ära näidatud, et Harku järve äärne ala on 16 madal ja kraavitatud ja vastab tõele, et Harku järv saab oma toite Harku ojast, järvekallas on oluline järve veereziimi ja veetaseme säilitamiseks. Kaebaja arvab aga, et juhul, kui kallas ehitada täis elumaju, siis jääb järv vajalikust toitest ilma, mis toob kaasa järve kuivamise. Kohus on juba esialgse õiguskaitse küsimuste lahendamisel ära märkinud, miks selline seisukoht ei ole põhjendatud. DP on kooskõlastanud Tallinna Tervisekaitsetalituse Harjumaa osakond ja Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus. Spetsialistide arvamuse kohaselt elamute ehitamine ei kahjusta Harku järve põhja- ega pinnavee reziimi. Kaebaja esitatud materjal kinnitab, et keskkonnamõju strateegiline hindamine on avalikustatud ning teiste hulgas on Roland Amos teinud ettepanekud hindamise programmile. Kuigi sellest ei nähtu, kas R.Amos esitas need ettepanekud A.A.e esindajana või üksnes tema enda seisukohtadena, nähtub, et ettepanekuid võetakse vastu ja neile antakse ka vastuseid. Menetlus on seega avalik. Kuna üldplaneering Harku vallas kestab ligi 6 aastat ja piirkond areneb kiiresti, siis lõplikku planeeringulahendust veel ei ole, kuid et 2005.a. aprillis hakkas kehtima Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise seadus, mis sätestas § 33 kaudu keskkonnamõjude strateegilise hindamise kohustuslikkuse, siis ei ole põhjust ette heita vastustajale, et ta asus Harku valla üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilisele hindamisele. Detailplaneeringu seletuskiri täpsustab ka kehtiva üldplaneeringu lähipuhkuse ala piire ja suurust, kuna kehtivas planeeringus oli see märkimata. Looduskeskkonna kaitsele suunatud põhimõtted on esile toodud ning märgitud, et kuna planeeritavad alad on üksteisega tihedalt seotud ja kui tervikuna maa-alad on kaetud tiheda kuivenduskraavide võrgustikuga, mida ümbritseb kraaviäärne põõsastik ja lepavõsa; alal on järve veetase madal, siis äärmiselt hinnalist looduskeskkonda seal Harjumaa Keskkonnateenistus ei näinud. Kuna planeeritav ala on liigniiske ja ala on vaja tõsta kõrgemaks ning kui kohaliku omavalitsusorganite või riigi poolt ei ole vajalikeks muutusteks ressursse, sh nad ei pidanud vajalikuks või võimalikuks neid alasid eraõiguslikust sfäärist täielikult lahutada, siis ala soostumist saab vältida sõltumata sellest, kes need vajalikud tööd reaalselt teostab. Planeeritavad abinõud ei välista muuhulgas puhkeala säilimist või selle ala kasutamiseks vajaliku kvaliteetsema kalda-ala loomist. Keskkonnamõju strateegiline hindamise programmi väljatöötamisele asumine aitab ellu viia planeeringute ülesandeid ja aitab lahendada muuhulgas küsimused, kas järve sissevool ja väljavool on piisavad. R.Amosele esitatud vastus 27.03.07.a. nr 99/07 kinnitab täiendavalt, et näiteks R.Amose ettepanekud sisalduvad osaliselt juba KSH programmis ja KSH käigus on ette nähtud rohevõrgustiku kulgemise täpsustamine, kasutustingimused, hinnatakse järve veereziimi, hinnatakse mõjusid ehk see viitab, et üldised valla arengu põhimõtted, sh vaidlusaluse planeeringu põhimõtted, üldplaneeringu põhimõtted, leiavad arendamist ja kui on vaja, siis rakendatakse täiendavaid meetmeid olemasolevatest ja 17 planeeritavatest mõjutustest lähtudes. Hetkel spetsialistid ei pea vajalikuks KSH raames spetsiifiliste eriuuringute läbiviimist. Kohus leiab vastupidiselt kaebaja seisukohale, et kogutud materjal viitab, et kalda kuivendamine jms meetmed on suunatud elukeskkonna parandamisele. Kas need abinõud on piisavad või tuleb veel lisaks rakendada muid täiendavaid abinõusid, see lahendatakse algatatud keskkonnamõju strateegilise hindamisega. Kaebaja viited, et detailplaneeringu alusel võidakse teha mitmeid keskkonnale kahjulikke ja pöördumatuid toiminguid -raie-, kaeve-, ehituslubade väljastamine- jäigi umbmääraseks. Kaevelubade väljastamisel, kui selline luba tuleks tõepoolest välja anda, on vaidlustatav edaspidiselt, kui selline luba antakse. Keskkonnamõjude hindamise programm ei muuda üldplaneeringuga seatud eesmärke. 5.Kaebaja jäi seisukohale, et
8. aastal vastu võetud Harju maakonna teemaplaneeringu „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonna tingimused“ kohaselt kulgeb Harku järve kaldal rohekoridor. Vaidlustatud detailplaneeringus on rohekoridori küsimust käsitatud tema arvates formaalselt- arvestatud ei ole teiste menetluses olevate detailplaneeringute lahendustega roheala osas. Kohus palus selgitada seda küsimust ja kaebaja märkis, et kui sinna moodustatakse tiheasustusala, siis rohekoridor tükeldatakse ning mööda seda ei saa enam liikuda metsloomad. Kohus leiab, et märgitud selgitus ei vii kohut järelduseni, et kui elamuehitust suurendatakse, siis kaebaja jaoks midagi rohekoridori alas oluliselt muutuks. Muutused metsloomade liikumisteekonnas on vältimatult toimunud juba enne DP algatamist ning ilmselt ka pöördumatult. Sõltumata, kas tegemist on tiheasustusalaga või haja-asutusalaga, ei saa liikuda Harku järve märgitud rohekoridoris eeldatavalt metsloomad (põder, metskits), kuna eelduslikult sellised metsloomad hoiduvad inimtegevusest hõlmatud aladelt eemale. Kaebaja leidis, et kui seal enam ei saa liikuda suured metsloomad, siis sisuliselt rohekoridor puudub või likvideeritakse. Kohtule ei esitatud õiguslikku viidet, mis kinnitaks, et rohekoridori säilimine eeldab tingimust, et seal peavad ilmtingimata liikuma metsloomad ja kui nad seal ei saa liikuda, siis rohekoridor likvideerub. Kohus leiab, et kui tegemist on inimeste elupaigaga linnalähedasel maal, siis metsloomade liikumine olemasolevas rohekoridoris ei ole kuigi tõenäoline ning on isegi ohtlik nii inimestele kui loomadele. Sellest kaebaja vaatenurgast lähtudes mõjutavad rohekoridori küsimust kõik vaidlustatud DP-d ning vaid ühe otsuse vaidlustamine ei lahendaks küsimust, kas metsloomadele peaks jätma käiguraja olemasolevas rohekoridoris. Kuid kohus on sisuliselt ära märkinud, miks rohekoridor kaebaja viidatud viisil ei saaks reaalses elus toimida ning rohekoridori loomine kaebaja soovitud viisil looks ohuolukorra loomadele ja inimestele. 6.Veel väidab kaebaja, et valdavalt kasvab planeeringualal metsaseaduse § 2 mõistes mets. Planeeringujärgne ehitustegevus eeldab aga lageraiet, mis pole kooskõlas rohekoridori põhimõttega. Tee ja järve vahelisele alale istutatud elujõus puud on planeeringu koostaja kandnud planeeringusse valikuliselt 18 raielubade hilisema taotlemise vältimiseks. Täitmata on detailplaneeringu lähteülesande nõue- näidata planeeringu kehtestamisest tulenevate võimalike kahjude hüvitaja. Kohus on selles küsimuses varasemalt märkinud, et elukeskkonnale tuleneva ohu puudumist kinnitab muuhulgas mitmete asjaomaste ametkondade kooskõlastus detailplaneeringule ja planeeringu seletuskirjast nähtub, et välitööde käigus määrati iga puu liik, vorm, teisend või alamliik ning võra laius, puudele anti väärtushinnang, määratleti puistud, puude liigilisusest määrati säilitamise vajadus. Rohekoridoriga seotud küsimused selgitati R.Amose kirja alusel ja selles vastati tema püstitatud küsimustele. Kohus jääb seisukohale, et planeerija lahendas need küsimused ja neid kahjusid, mis ei ole võimalik ette näha, ei saa planeeringusse ka sisse kirjutada. See aga ei tähenda, et kahjudeküsimus ei lahendu nende hilisemal tekkimisel seaduses märgitud korras. 7.Kaebaja ei nõustu endiselt sellega, et kohtud ja maavanem on lugenud Harkujärve küla tihehoonestusalaks. Kaebaja jäi seisukohale, et tegemist ei ole tiheasustusalaga, ehkki Tallinna Ringkonnakohus on märkinud nii 05.02.07.a. määruses nr 3-05-838 kui ka 7.08.06.a. määruses (tlk 154), et see seisukoht ei ole muutunud, et vaadeldaval alal on tegemist tiheasustusalaga ning ringkonnakohus on varasemate otsustega selle ka põhjendanud; otsused on jõustunud. Kaebaja leiab ikkagi, et lähtuda tuleb sätetest, mis märgivad ära, kuidas talitada hajaasustuse alal. Kohtule selgitas kaebaja oma positsiooni järgmiselt: ta leiab, et näiteks ka Tallinnas on pargiala ( näiteks Kadrioru park) hajaasustusalaks ja selle ala suhtes tuleb lähtuda hajaasustuse reeglitest. Kohus on seisukohal, et selline käsitlus on eksitav, kuna Tallinna linn tervikuna selle tõttu, et siin asub park, ei muutu hajaasustusalaks. 8.Kohus märgib, et Tallinna Ringkonnakohus on kahel korral otsustega teinud kindlaks, et terve Harkujärve küla asub tihehoonestusalas. Tallinna Ringkonnakohtu otsuses 12.02.01.a. haldusasjas nr II-3/20/2001 ja 13.03.03.a. otsusest haldusasjas 2-3/118/03 nähtub, et terve Harkujärve küla asub tiheasustusalas ning mõlemale lahendile oli esitatud kassatsioonkaebused, kuid Riigikohus ei andnud neile menetlusluba. Kaebaja esitas käesolevas asjas EV Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu määrusele haldusasjas nr 3-06-1131 määruskaebuse ja Riigikohus sai selle 06.09.06.a. (tlk 165 I kd). Selles kaebuses on kaebaja üheselt keskendunud tiheasustusala küsimusele, kuid Riigikohus menetlusluba ei andnud ja leidis, et määruskaebus on põhjendamatu (tlk 175 I kd). Tallinna Ringkonnakohtu määruses 17.08.06.a. nr 3-06-1131 p 15 märgitakse, et kaebuse väited ei anna alust ümber hinnata kaebaja õiguseellase poolt algatatud kohtuvaidlustes kohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohtadele enne PES kehtestamist koostatud generaalplaanidele, kehtivale Harku valla üldplaneeringule ning Harju maakonnaplaneeringule. Ringkonnakohus märgib veel, et vastuseks kaebuses ja määruskaebuses 19 sisalduvatele väidetele, et erinevalt vallavalitsuse poolt väidetust pole generaalplaani (töö nr A-150-88) kehtima jäämise kohta PES § 68 kohast otsust, tuleb märkida, et 16.mai 2005 otsuses haldusasjas nr 2-3/1/2005 (p 14) on Tallinna Ringkonnakohus asunud PES § 68 tõlgendamise osas seisukohale, et planeeringu kehtivust konstateeriva otsuse puudumisest ei saa teha järeldust, et varasemad planeeringud kaotasid kehtivuse ilma, et neid oleks tühistatud. Ringkonnakohus on samal seisukohal ka käesolevas asjas. Vaadeldaval alal ei ole tegemist uue tiheasustusala moodustamisega. Kuna Harku valla uue üldplaneeringu näol ei ole tegemist kehtiva haldusaktiga, ei saa selles toodud ja kohaliku omavalitsuse hinnangul aegunud lahendustest lähtumist nõuda ja seda ka detailplaneeringu lähteülesandele tuginedes. 9.Käesolevalt tuleb nõustuda ka sellega, et maavanem on küsimuse läbi vaadanud ning ta on avaldanud oma seisukoha. Kohus nõustub vaidlustatud detailplaneeringu järelevalve käigus maavanema poolt esitatud seisukohtadega detailplaneeringu lähteülesande õiguslikust tähendusest (kohtutoimiku lk 2526). Harku valla arengukava 2002 – 2012 ei kehti kaebaja poolt viidatud sõnastuses, seda on Harku Vallavolikogu 18.detsembri 2003 otsusega nr 35 muudetud (kohtutoimiku lk 130-131). Harku valla üldplaneeringu muutmisega (Hobuseraua tee ja Harku järve kalda ehituskeeluvööndi vahele jääva senise lähipuhkuse maa-ala osalise hoonestamise ning Harku järve kalda ulatuse (200 m) asemel LKS-st tuleneva kalda piiranguvööndi ulatuse (100 m) määramisega) on Harju maavanem nõustunud (tl 26). Väidet Harku järve ja Hobuseraua tee vahele jääva maa-ala hoonestamise vastuolu kohta Harju maakonnaplaneeringuga on analüüsitud Tallinna Ringkonnakohtu 13.märtsi 2003 otsuses haldusasjas nr 2-3/118/03 L. H. kaebuses Põllu 7a-1 detailplaneeringu tühistamiseks ja seal leiti, et vastuolu puudub. Käesolevas asjas (sama esindaja) ei ole esitanud uusi argumente, mis tekitaksid kahtlust kohtu seisukoha õigsuses. Seisukoht, et enne erastamis- ja tagastamistoimingute lõpetamist ei võinud detailplaneeringut kehtestada, ei tugine seadusele. Kohus arvestab ülaltoodud seisukohaga ja märgib, et kaebaja alusetult leiab, et jõustunud otsused ei ole asjakohased ning et HKMS muudatustega kaasneb kohtul kohustus ümber hinnata senitehtud lahendid. HKMS § 17 lg 1 kohaselt varasema jõustunud kohtulahendi motiivides tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega, kuid see ei tähenda, et jõustunud otsused kaebaja õiguseellase suhtes ei laiene kaebajale. Kaebajal ei ole rohkemaid õigusi kui tema õiguseellasel. Vastupidiselt puuduks jõustunud kohtuotsustel mõte ning kohtute tegevus muutuks ebaefektiivseks. Kohtute poolt on antud õiguslik hinnang, mis tugines kontrollitud tõenditele ning vastupidine seisukoht ei ole tõene. Kaebaja väide, et käesolevaks ajaks on kohtuotsuste alusmaterjal originaalis kadunud või hävinud, ei anna alust jõustunud otsuseid ümber vaadata. Asjaolu, et vastustaja käsutuses ei ole käesoleval ajal säilinud kaebaja soovitud dokumente (arhiivis osa dokumente rikutud), ei kinnita, et need puudusid kohtute käsutusest varasemate lahendite tegemise ajal või et nendega 20 ei ole saanud kaebaja tutvuda. R.Amose käes oli näiteks ka dokument, mida ta nõudis vastustajalt läbi erinevate kaebuste, samas nõutud valguskoopiana oli tal see olemas, so Harkujärve küla ühepereelamute grupi plaan, millel on ka eksplikatsioon ja ärakirja õigsuse kinnitusmärge. Kohus ei leia, et dokumendid hävitas vastustaja ja tegi seda meelega. Dokumendid olid avalikult kättesaadavad paljudele isikutele ning vastustaja huvitatus nende rikkumisest ei tooks kellelegi mingit edu, sh vastustajale. Uueks asjaoluks, mis annaks põhjust jõustunud otsuseid revideerida ei saa olla alusdokumendi hävimine, mida kaebaja esindaja nüüdseks sooviks üle vaadata. Kohus nõustub, et varasemate vaidluste käigus on esitatud erinevaid seisukohti, kas tegemist on tiheasustusalaga või mitte, kuid lähtuda tuleb vaidluse tulemusel tehtud kohtuotsustest. Kaebaja esindajana A.H. kaebuses Tallinna HK-s haldusasjas 3388/98 oli Harju Maavalitsuse lõplikuks seisukohaks, et A.H.i elamu jääb tiheasutusalale ning kohtuotsusest nähtub, et kohus ei võtnud otsustavas osas seisukohta, et tegemist ei ole tiheasutusalaga, kuna kaebuse alusel lahendati küsimus, kas Harju Maavalitsus keeldus õiguspäraselt Harku valla üldplaneeringu järelevalve teostamisest. Kaebaja toetub veel Harju MK 11.02.99.a. otsusele haldusasjas nr 3/1-37/99, kuid selles oli põhiküsimuseks, kas omavalitsus on viivitanud maa erastamisega. Asjaolu, et kohtud on otsuseid põhistanud erinevatel motiividel, ei muuda kohtu seisukohta, et jõustunud otsuste revideerimine on vajalik. 10.Järve –Männiku maaüksuse detailplaneeringuga määrab Harku vallavalitsus kindlaks Järve- Männiku hoonete teenindamiseks vajaliku maa ning K.B-N.`ile tagastatava maa suuruse ja piirid ning sellega muutub vaidlustatud DP

-se tähenduses üheks eeltoiminguks maa ostueesõigusega erastamise ning tagastamise läbiviimisel. Isik võib nõuda haldusakti tühistamist, kui haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. Haldusakt on õigusvastane, kui ta ei ole antud pädeva organi poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, ei ole proportsionaalne, on kaalutlusvigadega, ei vasta vorminõuetele (HMS § 54). Haldusakti tühistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Need põhimõtted kehtivad ka omandi-ja maareformi käigus läbiviidavas menetluses. 11.

§ 22

lg 1 kohaselt saavad ostueesõigusega maad erastada isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna. AÕS RS § 13 „Õiguslikul alusel püstitatud ehitis“ lg 3 näeb ette, et ehitise omanikul on õigus saada maa omanikuks maareformis seaduses sätestatud alustel ja korras. Maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis on õigusliku aluseta püstitatud ehitis (AÕS RS § 14). Seega maa ostueesõigusega erastamise õigus on õiguslikul alusel püstitatud ehitise omaniku õigus. Maa ostueesõigusega erastamisel tuleb soodustust taotleval isikul, so kaebajal, tõendada senine maakasutuse õigus, esitada ehitise omandiõigust tõendavad dokumendid jne. 21 Maa erastamise avalduses märgitud faktilised andmed on asja otsustamisel aluseks, mida omavalitsus kontrollib, et maa erastada. Avalduse lisad on ühtlasi dokumentaalsed tõendid, mis kinnitavad faktilisi asjaolusid. Tõendamise koormus on avaldajal kui soodustuse saajal. See aga ei tähenda, et haldusorgan ei võiks menetluses koguda asjas tähtsust omavaid dokumente ja andmeid omal algatusel. Kui haldusorganil on vajalikud dokumendid olemas, siis puudub vajadus neid täiendavalt isikult nõuda. Maa ostu-eesõigusega erastamisel on oluline kindlaks teha, kas kaebajale kuulub õiguslikul alusel püstitatud ehitis. Käesolevas asjas on kaebaja õiguslikuks ehitiseks ostu-müügilepingu alusel ostetud vara ja selles osas vaidlusküsimust ei tekkinud. Ehitise omandiõigust ja senist maakasutust tõendavate dokumentide loetelu ei ole ammendav, kuna seadusandja on andnud näidisloetelu võimalikest tõenditest. Kaebajal puuduvad dokumendid osade objektide suhtes, samuti puuduvad dokumendid maa mahamärkimise kohta ehk asendiplaan, ehkki eraldatud maa suurus on teada. Kaebaja leiab, et hooneregistri tõend kinnitab, et temale kuuluvad õiguslikul alusel püstitatud ehitistena kõik ostetud ehitised ja ka saun. Samuti leiab kaebaja, et ta piiristas aiaga oma vara ilma seaduse nõudeid rikkumata, kuid kaebaja ei osanud viidata õigusnormile, millest ta järeldustes lähtub. Vastustajad ja kolmas isik vaidlevad vastu, et kaebaja saun on ehitatud ja asub õiguslikul kasutamisel oleval maa-alal. Kohus märgib esmalt, et hooneregistri teatis on üks võimalikest tõenditest selle kohta, et isik on hoone omanik ning kui omandiõigus on tõendatud muude usaldusväärsete dokumentidega, siis reeglina ei teki vaidlust. Omand ehitisele ei teki ega lõpe ehitise hooneregistrisse kandmisest. Kaebaja ei viidanud, et omavalitsus saaks mingeid dokumente ise kätte, mida tema ei saa ja selle tõttu järeldab kohus, et omavalitsusele ei saa ette heita dokumentide kogumata jätmist. H.H. omandas 1971.a. 7.mail ostu-müügilepinguga ühe puidust elamu, milles on kaks tuba, köök ja veranda, lauda ja küüni ühise katuse all. Ehitise pind on märkimata. Asukohaks märgitakse Harkujärve küla territoorium. Harjumaa Hooneregistritalituse poolt 1996 aasta 27.juunil väljastatud tõendi nr 1481 kohaselt asuvad maatükil elamu, saun, laut, kelder, 2 kasvuhoonet, kasvuhoonekuur ja käimla, netopinnaga 266, 6 ruutmeetrit. Tõendi kohaselt on hoonestuse juurde kasutada antud maatüki suuruseks 1500 ruutmeetrit. Hooneregistri tõendis märgitud ostu-müügilepingu aeg on ilmselt märgitud ekslikult, kuna selles märgitud lepingu aeg ei vasta ostu-müügilepingu kuupäevale. Püstitatud sauna, keldri, 2 kasvuhoone, kasvuhoone kuuri ja käimla püstitamise seaduslikkusele on pööranud tähelepanu muuhulgas Maa-amet juba 23.02.99.a. kirjaga, mis oli saadetud A.H.ile. Kohus nõustub vastustajate ja kolmanda isiku seisukohaga, et kui ebaseaduslikud ehitised asuvad kaebaja kasutada oleval maal ja maa osas on esitatud maa tagastamise taotlus, siis kasutusloa väljastamine kõigile ehitistele üldjuhul ei anna õigust rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi, 22 kuna ebaseaduslik ehitis ei anna õigust jätta maa tagastamata. Kasutusloa andmine tagasi taotletaval maal asuvale ebaseaduslikule ehitisele on võimalik ehk üksnes juhul, kui maaomanik ja ebaseadusliku ehitise omanik sõlmivad hoonestusõiguse seadmise kokkuleppe, kuid seda ei ole sõlmitud. Maareformis ei ole obligatoorne ka maa looduses eraldamise akti esitamine, mis tõendas isiku maakasutusõigust Maakoodeksi kehtivuse ajal. Seadusliku maakasutuse tõendamine maareformis on leebem ja

§ 7

lg 5.1 kohaselt õiguspärase maakasutuse tõendamiseks piisab maa kasutamiseks andmise otsusest ning ka maamaksu tasumise kviitungitest jm enne omandireformi välja antud dokumentidest. Antud juhul ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja maakasutuse suurus määrati ära sovhoosi direktori käskkirjaga nr 141 04.11.1974.a. suurusega 0,15 ha; seejuures ei ole kaebaja maamaksu tasunud suuremas ulatuses ehkki ta võttis kasutusele suurema maatüki, kui temale eraldati. Koos elamu omandamisega sai isik ka maakasutusõiguse, antud juhul suuruses 0,15 ha. Kuid antud vaidluses selgus, et maatüki mahamärkimise andmed looduses ei ole säilinud, puudub vastav plaani- või kaardimaterjal. Vastustajate esindaja väitel ei ole võimalik plaani leida ka vallal, samas ei ole leitud ka maa looduses mahamärkimise akti vms dokumente. Kaebaja suhtes vormistatud maa ostu-eesõigusega erastamise toimik ei sisalda seega andmeid, millest nähtuks, kuid paiknes maatükk looduses. Sama väidab ka kaebaja. A.A.e esindajate väidetel ei ole kaebajal olemas dokumente sauna ehitamise ja asukoha kohta. Puuduvad andmed, et maakasutusõiguse saamisel oli väljastatud luba sauna ehitamiseks võõrale maale; sauna ehitamise kohta ei ole andmeid ka enne vara müüki A.H.le. Kaebaja väide, et saun ehitati looduses olemasolnud vundamendile ei ole tõendatud ning isegi tõendatuse korral ei saa sellist võõra maa kasutusele võtmist lugeda õiguspäraseks. Elamu omanikuna on kaebajal maa erastamise ostueesõigus. Kohus nõustub vastusta ja kolmanda isiku seisukohaga, et kaebaja suurendas maakasutust ilma õigusliku aluseta, ehitas tara nii nagu ta ise soovis ja kasutab maad, ilma selle eest tasu maksmata. Kohus ei nõustu kaebajaga, et ta suurendas maakasutust õiguslikul alusel, kuna A.H.le oli lubatud niita loomapidamiseks ümberkaudseid maa-alasid. Selline maakasutus päädis sovhoosi direktori vastava loaga, kuid kaebaja kasutada olnud maa ei ole põllumajanduslikuks tootmiseks eraldatud maa ja kaebaja ei ole sõlminud isegi mitte sellist maakasutuslepingut, mis annaks aluse uurida, kas kaebaja sai maatükki suurendada ning et tal on tekkinud õigustatud ootus saada kasutusse samasuguses suuruses maad. Omand tekib seaduses sätestatud juhtudel (AÕS § 68 lg 3). Omand saab tekkida üksnes õiguslikul teel ja seda asjaolu tuleb tõendada (AÕS § 81). AÕS RS § 13 lg 2 kohaselt ehitise kui vallasasja omandamine ei toimu leiu ja igamisega. Kaebaja seletuste kohaselt on saun ehitatud endise talu maadel asunud vundamendile, kuid kaebaja selle kohta tõendeid ei esitanud. Samas jääb 23 arusaamtuks, missugusel õiguslikul alusel võeti kasutusele kaebaja või õiguseellase väljaspool seaduslikku maakasutust olnud maal asunud vare või vundament. Seejärel kaebaja väitis, et tegemist on sellise väikeehitisega, millel ei pea olema ehitusluba, kasutusluba. Kuid kaebaja selline seisukoht ei selgita, missugusel õiguslikul alusel võeti õigus ehitada saun maale, mis ei jää kaebaja teadmisel seadusliku maakasutuse piiresse. Veel väitis kaebaja, et sauna kohta on kinkeleping, ning et see tõendab tema omandiõigust saunale. Ka see ei selgita, kuidas kinkija sai kinkida sauna, mis ei asu seadusliku maakasutuse ehk eraldatud krundi piires. Kaebaja kurdab, et vald jättis alusetult sauna seadustamata ehkki ta on esitanud vastava taotluse. Vastustaja väidetel vald ei saanud sauna seadustada, kuivõrd puudusid andmed, kes ja kuidas sauna rajas ning vald ei saanud ka esitada tingimusi, kuidas omavolilist ehitist seadustada, seda enam, et sellega võidakse rikkuda õigustatud subjekti õigusi, kuna tagastamisele kuuluv maa suurus väheneb. Valla esindajad jäid seisukohale, et kaebaja ei ole tõendanud senimaani sauna omandiõigust ja kaebaja ei olnud ka dokumentide puudumisest lasknud tsiviilkohtupidamise korras omandiõigust tunnustada. Selles olukorras on vallavalitsusel õige väita, et tegemist on omavoliliselt rajatud ehitisega ning maa ostueesõigusega erastamise ettepanekute tegemisel ei saanud vastustajad arvestada sellega, kui seaduslikul alusel tekkinud ehitisega, mis võiks tingida senisest suurema maa erastamise õiguse. Kaebaja ei tõendanud, et tegemist on tema omandiga, mis tekkis õiguslikul teel (AÕS § 81). Kaebaja ei saa ka asja omandada hõivamisega, kasutuselevõtuga, kuivõrd asja ei saa omandada, kui hõivamine on seadusega keelatud või valdusse võtmine rikub teise isiku õigusi asi hõivata. Kuigi vald ei ole otsustanud, mis selle hoonega teha, ei ole välistatud selle hõivamine peremehetu ehitisena. Arvestades aga, et vallal selline kavatsus puudub, sauna on võimalik igal ajal teisaldada ja kui vald selleks takistusi ei loo, siis saab kaebaja ise otsustada, kuidas ta käitub, kuivõrd käesolevas vaidluses on oluline lähtuda asjaolust, et sauna olemasolu teise isiku maal ei anna kaebajale õigusi nõuda senisest suuremat maakasutust. Õigusliku aluseta püstitatud ehitiseks võib AÕS RS § 14 lg 1 alusel pidada nii ehitist, mis on püstitatud ilma ehitusloata kui ka ehitist, mis on püstitaud ilma maakasutusõiguseta. Seega saab kaebaja sauna pidada õigusliku aluseta püstitatud ehitiseks AÕS RS § 14 lg 1 mõttes ja selle seadustamisel oleks rikutud õigustatud subjektide õigusi, kui nad ei saaks tagasi maad sauna tõttu. Kaebaja seisukoht, et avalik võim on seda sauna ja sellist maakasutust tunnustanud, ei ole asjakohane ning pidades silmas, et väide on esitatud seotult Riigikohtu lahendiga nr 3-3-1-43-04 märgib kohus, et antud juhul ei ole tekkinud samasugust olukorda. Kui kohalik omavalitsus ei suutnud teostada mingil põhjusel vajalikku kontrolli ega teinud ettekirjutust, siis isegi selline reageerimata jätmine ei õigusta ebaseaduslikku maakasutust ning ehitamist teise isiku maale ja kaebajal ei saanud tekkida õigustatud ootust, et ebaseaduslikku maakasutust asutakse tunnustama ja ta saab nõuda selle hoone juurde maa erastamist. Kaebaja pidi ette nägema, et maa reformimisel tuleb tal 24 arvestada, et sauna kasutamine võib lõppeda ja vajadusel tuleb see võõralt maalt ära vedada, kui kaebaja suudab tõendada omandiõiguse. Samamoodi tuleb talitada piirdeaiaga, mille kaebaja rajas looduses nii, nagu ta seda heaks arvas. DP on varustatud ka fotodega, millelt nähtub, et kaebaja eluhoone läheduses on looduses metallgaraaz ja kaebajale kuuluvat muud vara, kuid kaebaja nõustus, et sarnased objektid ei anna õigust senisest suuremale maakasutusele. DP põhijooniselt nähtub, et elamumaal asuvad kaks kaevu, neist puurkaevu ei ole arvele võetud hooneregistris ning talu juurde kuulunud kaev ei jää eluhoone juurde DP-ga määratud maast väljapoole (näiteks DP põhijoonis P-445-04). Kaebaja ei olnud ka ise teinud maa erastamise avalduse esitamisel teatavaks, et tema kasutada oleval maal ning võõrale maale on rajatud saun. Volikogu ja valla ettepanekud senisest suurema maa-kasutamiseks suuruses 5162 ruutmeetrit tuginesid teadmisel, et kaebaja kasutada olevad hooned on kõik seadustatud. Ehkki ei õnnestunud kindlaks teha, miks volikogu oli ettepaneku teinud just niisuguses suuruses maatükile, ka kaebaja ei avaldanud neid andmeid, ei saa kaebaja kohtu arvates viidata õiguskindluse põhimõttele ning nõuda, et vähemalt sauna olemasolu tõttu tuleks maakasutust ja erastatavat maatükki suurendada. Kaebaja avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks on senimaani lahenduseta. Maa ostueesõigusega erastamine on ehitise omaniku õigus. Sauna ümber maa erastamist kaebaja ei saa nõuda, kuna ta saab avalikult võimult nõuda sooritusi, kui need puudutavad tema kui ehitise omaniku õigusi.Õiged on teiste menetlusosaliste seisukohad, et ka kasutusluba ei tekita omandit, vaid annab ehitise omanikule õiguse ehitist kasutada ja käsutada. Kui vastustaja ei ole maa suuruse määramisel arvestanud saunaga, siis see ei tähenda, et tehakse takistusi maa ostueesõigusega erastamiseks ja protsessi lõpuleviimiseks. 12.Kaebaja leidis, et tegelik maakasutuselevõtt enne maareformi läbiviimist annab õiguse loota senisest suuremale maakasutusele. Kohus märgituga ei nõustu. Kohus jääb seisukohale, et

§ 22

.1 lg 6 järgi määratakse ehitise teenindamiseks vajalik maa juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride määramine on planeeringu ja maakorraldusnõuetest tulenevalt otstarbekas. Tiheasustusega alal asuvale elamule määratakse teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid

–e § 7 lõigetes 5 ja 5. 1 sätestatud alusel.

§ 7

lõike 5 kohaselt määrab ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid kindlaks vastavuses planeeringu ja maakorraldusnõuetega kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras üldjuhul detailplaneeringut koostamata. Kohalik omavalitsus võib otsustada määrata ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid detailplaneeringuga, mille koostamisel arvestatakse maareformi seaduses sätestatud maa erastamise ulatusega.

§ 25

7 lg 5.1 järgi arvestatakse elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses olev maa. Maakasutus loetakse õiguspäraseks, kui maa kasutamiseks andmise otsus on pädeva organi või ametiisiku poolt vastu võetud enne omandireformialuste seaduse jõustumist või maa kasutamist tõendatakse maamaksu tasumise kviitungitega või muu dokumendiga, mis on väljastatud enne ORAS jõustumist. Seega, nagu kohus juba märkis, on maa kasutamise tõendamisel mõnevõrra leebemad võimalused, kuivõrd seadusliku maakasutuse tõendamiseks on lubatud kasutada ka maamaksu tasumise kviitungitega. Kaebajale on määratud Harku-Järve sovhoosi direktori käskkirjaga nr 141 04.11.1974.a. majavalduse juurde 0, 15 ha suurune maaüksus. Kaebaja kasutab maad suuremas ulatuses, kuid tasub maakasutuse eest suuruses 0, 15 ha. Kaebajal ei ole õiguslikku alust kasutada suuremat maaüksust, kui see oli määratud käskkirjaga nr 141 ning kaebaja ka ei ole esitanud dokumente, mis kinnitaks, et ta tohiks kasutada suuremat maaüksust. Kui kaebaja sai senimaani kasutada suuremat maaüksust tasuta, siis ei anna see õigust väita, et tema kasutab seaduslikul alusel maaüksust ca 3000 ruutmeetri ulatuses. Kaebaja ei teagi täpselt, kui suure maatüki on ta looduses piiristanud taraga. Maa tegelikult lubatust suurema kasutamisele võtmisega ei saa seostada õigusi saada senisest suurema maatüki omanikuks. Maavanem järelvalvemenetluses leidis, et Järve- Männiku elamu teenindamiseks vajalik maa, so krunt 24 a, vastab käskkirjaga nr 141 eraldatud maakasutuse suurusele. Maavanem märgib ka ära, et DP seletuskirja p 4.3 kohaselt võib peale maa ostueesõigusega erastamist ja maa tagastamist toimuda kokkuleppe alusel tagastatavast maast moodustatud 875 ruutmeetri suuruse maaüksuse üleminek ostu-eesõigusega erastajale, kuna sellise ülemineku võimaldamiseks on moodustatud eraldi märgitud suuruses krunt 24 b ja DP põhijoonisel (DP-4) on ära tähistatud kruntide 24 a ja 24 b võimaliku liitumise korral moodustuv 2375 m2 suurune krunt (krunt nr-ga 24). Kuigi K.B-N. esindaja ei andnud kohtu päringule selgitust, missuguse nõusoleku andis kolmas isik DP käigus, nähtub DP-st, et märgitud võimalused kaebaja maa suurendamiseks on olemas. Veel nähtub DP lähteülesande p 2.2, et kruntide moodustamisel peaks olema elamukruntide keskmiseks suuruseks ca 2000 m. See kehtib DP eesmärgi suhtes, mille kohaselt planeeringuala jaotatakse 24 väikeelamukrundiks, 2 liiklusmaa krundiks, ning 5 ridaelamu krundiks, 1 tootmismaakrundiks (elektrijaam) ja sotsiaalmaa krundiks, so rohekoridori ala. Samas nähtus, et bilanssi arvestatakse ka olemasoleva majavalduse krundi 24 a juurde täiendava hoonestusõiguse seadmiseks. Kuna R.Amos oli pöördunud DP avaliku väljapaneku ajal 30.10.05.a. ja 02.11.05.a. kirjaga vastuväidetega DP avaliku planeeringu väljapanekul omavalitsuse poole ja omavalitsus ning vastuväitja ei jõudnud kokkuleppele, siis maavanem käsitles R.Amose kirja 02.11.05.a. vastuväiteid. Selles oli märgitud, et Amos peab Harku järve läänekallast endiselt mitte tiheasustuse alaks ja et ta ei pea õigeks, et koostatakse DP enne, kui on lahendatud tema erastamise avaldus. Maavanem vastaski selle tõttu kaebajale 26 järelvalvemenetluse kokkuvõttena, miks on võimalik lahendada DP-ga nii maa erastamise kui ka tagastamise küsimused. R.Amos oli veel väitnud, et planeering selle esitatud kujul ei taga maa ostu-eesõigusega erastamisel hoonete omaniku seadusest tulenevaid õigusi. Maavanem leidis järelvalvemenetluses, et DP seda võimaldab. A.A. oli 30.10.05.a. esitanud oma vastuväited kirjaga, milles märkis, et planeeringu tellija ja koostaja ei ole arvestanud planeeringualal asuvate omanike seadusest tulenevate õigustega. A.A. põhjendas seal, miks ta loeb, et tegemist on hajaasutusalaga ja enne detailplaneerimist tuleb lahendada tema ostueesõigusega maa erastamise küsimus. Vastuses 23.11.05.a. kirjaga Harku vallavalitsuselt oli muuhulgas A.A.ele selgitatud, et maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemist reguleerib Vabariigi Valitsuse 06.11.96.a. määrusega kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra p

1. Kuna vald leidis, et kaebaja isale A.H.ile on tehtud ostueesõigusega erastatava maa piiride ja kulgemise ettepanek, A.H. selle vaidlustas ja kohus jättis tema kaebuse rahuldamata, siis jäid edasised toimingud A.H. ja kaebaja tegevusetuse tõttu seisma. Kaebajale on selgitatud, et Harku vallavolikogu otsusega nr 21 kehtestati valla üldplaneeringu I etapp, mille kohaselt on planeeritav ala määratud tiheasutuslaks. See põhimõte ei ole muutunud. Samas märgitakse ära kaks Tallinna Ringkonnakohtu eelnevalt toodud otsused ja selgitatakse, et varasemalt oli seaduses kasutatud mõistet kompaktse hoonestusega ala. Kohus nõustub, et kuni 1996.a. seaduse muudatuseni märgiti ära mõiste „ kompaktse hoonestusega ala“. Harkujärve küla ühepereelamute grupi generaalplaanide koostamist uuris ringkonnakohus kahel korral ja puudub alus hakata tagantjärgi uuesti menetlema sedasama küsimust, kuna otsused on seadusjõus. Kaebaja korduvalt toetub Harju Maakohtu otsusele 11.02.99.a. nr 3/2-37/99, kuid sellest otsusest nähtub, et kohus ei võtnud seisukohta, kas H. hooned on tiheasustusalas või hajaasustusega alal märgitud generaalplaani alusel. Tallinna RK otsuses 13.03.03.a. lahendati küsimus, kas Harku järve läänekalda näol on tegemist tiheasutusalaga ja jõustunud otsus annab vastuse, et on. Kohus jääb seisukohale, et lähtuda tuleb tiheasutusala sätetest, kuna kogu planeeritav ala jääb tiheasutusalasse, milleks on Harkujärve küla. Samas nähtub, et kaebajale anti vastused ulatuses, mis ta oli esitanud ega jäetud vastamata, mistõttu kaebaja ei saa väita, et tema pöördumisi ei arvestatud. Tema pöördumistega ei nõustutud, neid ei jäetud tähelepanuta. MaaRS § 23 lg 11 sätestab, et kui maa ostueesõigusega erastamise õigust omav isik on saanud selleks pädevalt isikult Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras koostatud ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku, on erastamise õigust omav isik kohustatud nimetatud ettepaneku alusel tellima katastriüksuse moodustamise tööd vastavat litsentsi omavalt isikult kolme kuu jooksul ettepaneku kättesaamisest arvates ja teavitama kirjalikult 10 päeva jooksul kohalikku omavalitsust tellimuse esitamisest. Kui erastamise õigust omav isik mõjuva põhjuseta ei esita tellimust katastriüksuse moodustamiseks 27 nimetatud tähtaja jooksul, kaotab ta maa erastamise õiguse. Sellisel juhul jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Kaebaja väide, et peale jõustunud kohtuotsuseid ei ole vald ikkagi temale maad erastanud, ei ole täpne. Valla kunagist ettepanekut kaebaja arvesse ei võtnud ning selle tõttu teostatakse maa ostu-eesõigusega erastamine ja maa tagastamine omandireformi õigustatud subjektile läbi DP. Vaidlustatud detailplaneering sisaldab endas sisuliselt uut piiride kulgemise ettepanekut, mille alusel tuleks kaebajal kolme kuu jooksul tellida katastriüksuse moodustamise tööd, et mitte erastamisõigust kaotada. Detailplaneeringuga erastatava maa suuruse ja piiride määramine ning piiride kulgemise ettepanek on ringkonnakohtu hinnangul samasisulised eelhaldusaktid maa ostueesõigusega erastamise korra punktis 15 märgitud ja pärast katastriüksuse moodustamist tehtava otsuse suhtes. Seda seisukohta jagavad ka menetlusosalised käesolevalt ning kohtul tuleb asuda seisukohale, et Maa ostueesõigusega erastamise korra p 132 p 8 kohaselt võib maa erastamisel läbi viia ümberplaneerimise ning sel juhul erastatakse maa detailplaneeringu alusel. Viidatud sättest ja MaaRS § 7 lõikest 5 järeldub, et detailplaneeringu korral pole vaja dubleerivat piiride kulgemise ettepanekut teha. Vastasel juhul puuduks detailplaneeringu sättel erastatava maa suuruse ja piiride määramise kohta mõte. Kuid kohus nõustub teiste menetlusosalistega, et kaebaja suhtes ei ole erastamisega venitatud, kaebajal olid võimalused maa erastada ja see võimalus oli ka A.H.il. Kaebaja ei astunud samme peale kohtuvaidlusi, et kohustada vastustajat läbi viima maa erastamine, ta ei reageerinud ettepanekule erastada maa suuruses 5162 m2 . Valla ettepanekud ei realiseerunud, kuna kaebaja isa oli algatanud mitmeid vaidlusi kohtus ning peale seda jättis kaebaja kohtuotsused ja valla ettepanekud tähelepanuta. Asja materjalidest nähtuvalt (vallavalitsuse vastus kaebaja vastuväidetele tlk 15, Tallinna Ringkonnakohtu 12.veebruari 2001 otsus haldusasjas nr II-3/20/2001 tl 99-104, vastustaja seletus tlk 127-128, kaebaja avaldused tl 134, 136, vallavalitsuse vastused neile avaldustele tlk 135, 137) on vallavalitsus teinud kaebaja õiguseellasele A. H.le 5162 m2 suuruse maa erastamiseks
2. aastal piiride kulgemise ettepaneku, mis läbis kohtuliku kontrolli, A. H. kaebus jäeti rahuldamata. Sama ettepanekut ja nõuet tellida maamõõtjalt katastriüksuse moodustamise töö edasiste erastamistoimingute teostamise võimaldamiseks korrati vastuseks kaebaja avaldustele
3. aastal. Tallinna Ringkonnakohus leidis esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel, et kaebajale on tehtud ettepanek erastada maad suuruses 5162 m2 ja et sellega tuleb ka arvestada. Kaebaja nõuab kuni 4 ha erastamist ning ta ei ole andnud nõusolekut 5162 m2 erastamiseks. Sellist ettepanekut ta DP menetluses ei teinud ning sellist ettepanekut temale ei tehtud. Kaebaja ei saa selle tõttu ka väita, et selline küsimus on lahendamata. 28 Vaidlustatud detailplaneeringuga on ostueesõigusega erastatava maa suurust oluliselt vähendatud. Maavanem selles küsimuses ei saanud sekkuda, kuna kohalikul omavalitsusel on pädevus teha maa erastamise toiminguid ja ettepanekuid. Piiride kulgemise ettepanek tuleb lugeda eelhaldusaktiks ja kohtul tuleb nõustuda, et sama seisukohta on väljendanud Riigikohtu halduskolleegium 13.novembri 2002 lahendis haldusasjas nr 3-3-1-62-
4. Tallinna Ringkonnakohus püstitas küsimuse, kas kaebajal võib olla tekkinud ootus, et kord tehtud ettepanek jääb kehtima. Ringkonnakohus märkis, et „ei saa välistada, et isegi olukorras, kus kaebaja õiguseellane ning kaebaja ise on pikka aega ignoreerinud vallavalitsuse nõuet tellida kohtuliku kontrolli läbinud ettepaneku alusel katastriüksuse moodustamine ja sellega takistanud õigusvastaselt võõrandatud endise kinnistu suhtes maareformi lõpetamist, võib kaebaja ootus, et ettepanekus märgitud maa suurust ei vähendata, väärida kaitset. Hetkel kohtu käsutuses olevast materjalist ei nähtu, et piiride kulgemise ettepanek oleks tunnistatud kehtetuks muu haldusaktiga enne vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamist, ka pole selged asjaolud, mis tingisid erastatava maa suuruse detailplaneeringuga vähendamise. Kas maa suuruse vähendamine oli õiguspärane, vajab edaspidise kohtumenetluse käigus alles kontrollimist“. Vastustaja esindajad vaidlevad sellele ringkonnakohtu seisukohale vastus, samuti K.B-N.. V.Särgava rõhutab, et Riigikohus on siiski märkinud ka seda, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna reeglina erastamise õigustatud subjektile õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse ostumüügileping. Menetlusosalised, va kaebaja A.A., leiavad, et kaebaja ei ole samas ka teinud mingeid kulutusi, mis võiks tekitada temale õiguspärase ootuse, et saada senisest rohkem maad, seejuures ei ole ta pikka aega midagi ette võtnud, et maa erastada; ta ei ole soovinud kaebuse esitamisel erastada maad suurusega 5162 m 2 ega nõustunud omandireformi õigustatud subjekti muude ettepanekutega. Kaebaja nõuab jätkuvalt maa erastamist suuruses 4 ha, mitte suuruses 5162 m
5. Kohus nõustub seisukohaga, et asja täpsemal uurimisel ei olnud võimalik menetlusosaliste kaudu välja selgitada, miks oli antud välja K.B-N. poolt vaidlustatud volikogu otsus. Valla vastusest saab järeldada, et ilmselt oli tekkinud ummikseis ning asja püüti arendada, kui esitati vallavalitsuse kirjalik ettepanek suurendada senist maakasutust. Otsuse väljastamise kohta andmed puuduvad, kaebaja A.A. volikogu otsuse kättesaamist eitab. Kohus leiab, et tuleb nõustuda seisukohaga, mille kohaselt siiski ei realiseerunud kaebajale tehtud ettepanek maa erastamiseks suuruses 5162 m
6. Selle alusel püüti alustada läbirääkimisi, kuid see ebaõnnestus, kuna kaebaja ettepanekule ei reageerinud ning õiguslikult siduvana seda ettepanekut ei võtnud. Seda kinnitavad ka kaebaja enda seisukohad, käitumine ja seletused DP menetluses 29 ning kohtus. Kaebaja ei kirjeldanud, et tal tekkis põhjendatud ootus, et maa erastamise menetluse tulemusel erastatakse temale maad suuruses 5162 m2 ning et ta muutis selle ettepaneku läbi oma elukorraldust ning tal tekkis lootus erastada maa märgitud suuruses. Kaebajal on olnud lootus erastada maad 4 ha. Kaebaja ei märkinud ega kirjeldanud, et ta usaldas seda ettepanekut ning asus tegema kulutusi, sh katastriüksuse väljamõõtmiseks. Kaebaja ei ole asunud maatükki ka korrastama, ebaseaduslik piirdeaed on rajatud varasemalt, maatükil on fotodelt nähtuvalt korratult ladustatud materjale, seal on kaebaja kasutuses olevad sõidukid jms. Kaebaja ka ei ole taotlenud maa kasutamiseks luba, et seal teha niitmist või muid hooldustöid. Kohus nõustub, et menetlus maa erastamiseks on veninud, kuid leiab, et kaebaja oli samas ise eksitanud vallavalitsust, kui ta ei teinud teatavaks, et osa hooneid on seadustamata ning et hooneregistrile antud andmed ei ole täiel määral tõesed. Volikogu otsus nr 81 oli tehtud 1997.a. ning võib vastata tõele vastustaja väide, et ta ei olnud kontrollinud tegelikku olukorda, mistõttu hiljem selgus tegelik olukord. Samas tuleb märkida, et kohtu poolt Maa-ameti viidatud vastuse ajal pidi siiski selguma, et tegelikku olukorda tuleb kontrollida. Kohus möönab, et vallavalitsus oli hooletu, kuid leiab, et selle hooletuse tagajärjel ei pea kannatama kolmas isik. Vald uskus ka, et kaebaja suudab seadustada kõik hooned ja ehkki see ei realiseerunud, möönab kohus, et valla ettepanek tugines kontrollimatutele andmetele ja sellest ettepanekust eraldada kaebajale senisest suurem maa ei tohiks enam lähtuda, kuna see seadustaks valla kontrollimatu tegevuse tagajärjena sündinud ettepaneku, mis vähendab üldjuhul tagastamisele kuuluvat maad. Kohus leiab aga, et DP materjal ning menetlusosaliste selgitused kinnitavad, et maa suuruse ja kuju määramisel ei ole omavalitsus kaalunud, kas maatüki kuju ja piirid on vastavuses Maakorraldusseaduse nõuetega. AÕS RS § 13 lg 3 kohaselt on ehituse omanikul õigus saada maa omanikuks Maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras.

§ 22

. 1 lg 1 järgi võib ostu-eesõigusega maad erastada selle seaduse §-des 7, 8, 9, 10 ja 21 sätestatud ulatuses, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lg 6 sätestab, et erastatava maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. Tiheasutusega alal asuvale elamule määratakse teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid

§ 7lg 5 sätestatud alustel.

Kuna kohus leiab, et ehitised, mille juurde kaebaja A.A. soovib erastada maad, asuvad tiheasustusega alal, siis tuleb lähtuda ka nendest nõuetest. Maakorraldusseaduse § -is 5 on sätestatud maakorralduse põhinõuded, mis on seadusest ja tehnilistest 30 ning majanduslikest teguritest tulenevad tingimused, mille täitmine tagab kinnisasja otstarbeka kasutamise ja majandamise. Kinnisasja moodustamisel tuleb lähtuda sellest, kas kinnisasi sobib ettenähtud sihtotstarbeks, et kinnisasjale oleks tagatud otstarbekas juurdepääsutee, oleks välditud kinnisasja kiildumine ja ribasus, et oleks tagatud kinnisasja terviklikkus ja otstarbekas kuju, lihtsad ja selged piirid ning et oleks arvestatud ka looduslike piiridega. Kuna A.A.e maatüki kuju ei ole määratud, siis selgus asja arutamisel, et omavalitsus ei ole teinud ettepanekuid maatüki piiride ja kuju suhtes, selle kohta, et seda oleks kaalutud omavalitsuse poolt, ei esitatud ühtegi tõendit. Esindaja A.Saue seletustest asja arutamise kestel saab järeldada, et omavalitsus andis üle arendajale üksnes dokumentatsiooni, kuid selle hulgas ei ole omavalitsuse ettepanekut, kuidas peaks maatükk looduses paiknema või missugused on otstarbekad piirid ja maatüki kuju. Ka ei ole selles osas tehtud ettepanekuid kaebajale A.A.ele. Ehkki viimane ise ei ole DP menetluses oluliselt tähtsale asjaolule tähelepanu osutanud ning on ülemääraselt pühendunud keskkonnakaitselisele küsimusele, ei anna see alust väita, et omavalitsus sai jätta menetluses selle küsimuse tähelepanuta, mistõttu maatüki kuju ja piirid kujunesid nii, nagu arendaja suutis selle paika asetada ning lähtus seaduslikest ehitistest. Kohtuistungil kaebaja esindaja R.Amos tunnistas küll, et arendaja suutis piirid panna paika arvestades nn seadustatud ehitisega, ei ole kohus veendunud, et maatüki kuju ja piiride määramisel lähtuti omavalitsuse kaalutlustest, kuivõrd selline otsustus puudub. Arendajale ei saa panna omavalitsuse kohustusi ja anda üle neid õigusi, mis tuleb otsustada vastustajal, ehkki tuleb möönda, et spetsialisti abi kasutamine on loomulik. DP materjal ei kinnita, et kaebuse esitajaga peeti nõu, kuidas kujundada maatüki piire. Kaebaja kinnitas, et menetluse kestel teda välja sellel põhjusel ei kutsutud. Kohus leiab, et tegemist on olulise menetlusveaga ning DP-st ka ei nähtu, miks määrati piirid mitte sirgjooneliselt või võimalikult lihtsalt, kuigi on võimalusi moodustada krunt, mille suurus ja kuju vastaksid enam-vähem teiste samas piirkonnas moodustatud kruntidega. Kohus on eelnevalt küll ära toonud, et maavanem ei toonud esile, et krundi piiri ja kuju osas oleks temal pretensioone, kuid DP näiteks põhijooniseltki nähtub, et moodustatava krundi piirid ei ole lihtsad ning jääb selgusetuks, kuidas võetakse kasutusele maa, mis jääb kaebaja krundist välja ja mille suuruseks on 875 ruutmeetrit. DP –s on küll selgitus, et kaebaja võib selle välja osta, kui ta soovib, samas ei ole kohtule selgitust, kas sellise maa väljaostmata jätmisel on takistusi kaebaja krundi piiride otstarbekamale määramisele. Ülekaalukat ühiskondlikku huvi sellise riba tekitamiseks kohus ei näe, samuti ei ole selgitust, kuidas kaebaja krunti ümbritseva maana on võimalik selles suuruses maa tagastamine. Seega leiab kohus, et kaebajat ei ole menetlusse kaasatud piisavalt tõhusalt ning vallavalitsus ei ole tegelikult kaalunud neid asjaolusid, mis peaksid põhjendama, et vastustaja arvestas Maakorraldusseaduse § -is 5 on sätestatud maakorralduse põhinõudeid. Kohus leiab, et selle tõttu tuleb A.A. kaebus 31 rahuldada ja vastustajal DP osaliselt üle vaadata, mis ei too kaasa ebamõistlikult pikka menetlust, kuivõrd sisuliselt on DP-s arendajal välja kujundatud küllalt lihtsad ja sirged piirid arvestusega, et kaebaja saab maad juurde osta. Kohus leiab, et kaebaja õigusi nn igaüheõiguses DP kehtestamisel ei rikutud. 13. Kohtul tuleb ühtlasi võtta seisukoht K.B-N. kaebuses, milles kaebaja leiab, et vallavolikogu ei olnud pädev tegema ettepanekut maa erastamiseks suuruses 5162 m2 ja et vallavolikogu ei oleks tohtinud vormistada sellist nõuet eraldi haldusaktiga. Volikogu esindajad ei oska selgitada, miks niisugune õigusakt välja anti ja missugusel õiguslikul alusel. Kaebaja K.B.- N. peab seda tühiseks haldusaktiks arvates selle andmisest, samamoodi suhtuvad sellesse ka volikogu ja vallavalitsus, kuid käesoleva ajani ei ole volikogu seda ise kehtetuks tunnistanud, kuigi selleks oli piisavalt pikk aeg. Haldusakti tühisuse alused märgib ära HMS. Vastavalt HMS § 63

§ 36

lõpeb senine maakasutusõigus maakasutuse ümbervormistamisega

sätestatud alustel. Maakasutus loetakse õiguspäraseks

§ 7

lg 5 p 1 alusel, kui maa kasutamise kohta on pädeva organi otsus vastu võetud enne Aluste jõustumist, seega maakasutus 0,15 ha osas tuleb lugeda õiguspäraseks maakasutuseks. Tiheasustusega alal asuvale elamule määratakse teenindamiseks vajalik maa suurused ja piirid

§ 7

lõikes 5 ja 5.1 sätestatud alusel.

§ 7

lg 1 kohaselt ei tagastata linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning ehitise omanik ei lepi kokku hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitiste võõrandamises õigustatud subjektile. Antud juhul oli K.B-N. vanaema müünud hooned A.H.le ja ülaltoodud kokkuleppeid ei sõlmitud ning menetlusosalised ei nõustu mingite lepete sõlmimisega. A.A. soovib maad elamu juurde, ehkki elamu juures on ka seadustamata ehitis, on seaduslikus omandis olev elamu olemas ja puudub vaidlus, et elamu juurde ei peaks määrama maad. Kahtluse alla elamu ost-müük seatud ei ole ja seega ei saa seada kahtluse alla A.A.e õigust ostueesõigusega maa erastamiseks elamu juurde. A.A. nõuab tähtaegselt esitatud avalduse alusel maad suurusega kuni 4 ha. DP näeb ette maa määramise suuruses 1500 m2 ehk kohus leiab, et vallavalitsus on oma senisest ettepanekust määrata maa suuruseks 5162 m2 taganenud ning teinud sisuliselt uue ettepaneku ehk nagu vallavalitsus märgib, eelmine ettepanek ei realiseerunud.

sätestatud nõue, et maa ostu-eesõigusega erastamisel tuleb arvestada planeeringu ja maakorraldusnõuetega, tähendab 34 samas ka seda, et DP koostamisel tuleb arvestada

ning selle alusel ja täitmiseks antud õigusaktides sätestatuga. Kuna kaebaja A.A. soovib erastada maad elamu juurde siis selleks lähtutakse Maa ostueesõigusega erastamise korrast. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 13 ap 2 kohaselt ostueesõigusega erastava maa suuruse ja piirid määrab erastatava maa asukohajärgne linna või vallavalitsus. Käesolevalt ei kuulu rakendamisele ja kohaldamisele ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord. Kui hajaasustuses ei ole senine maakasutus määrava tähendusega, siis tiheasutuse korral saab põhjendada maa suuruse määramist senise maa kasutuse ulatusega. Kohus nõustub seisukohaga, et kaebaja A.A. avalduses märgitud suurus ei ole tingimusteta määrava tähendusega, kuid leiab, et kohalik omavalitsus peab järgima vajalike eeltoimingute teostamisel maakorralduse ja planeeringu nõudeid, tagastamistaotlusi, teisi erastamistaotlusi jms. Kui kohalik omavalitsus leiab, et maa soovitud suuruses erastamine ei ole võimalik, siis tuleb seda põhjendada. Kohus jääb seisukohale, et vallavalitsus ei ole põhjendust esitanud asja arutamisel ega kaalunud asja DP menetluses või selle kehtestamisel. 15. Kohtukulud K.B-N. kohtukulud tuleb jätta tema kanda, kuna tema kaebus jääb rahuldamata (HKMS § 92 lg 1). Kuigi vastustaja kandis õigusabikulu, väljamõistmiseks menetlusosalistelt. ei esitanud ta taotlust selle Kaebaja A.A. palub välja mõista õigusabitasu ja tasutud riigilõivu. Kohus leiab, et õigusabitasu suurus on liialt suur. Kuigi kohtule ei avaldatud loendit, mis võiks üksikasjaliselt põhjendada tehtud tööde sisu, leiab kohus, et õigusabi osutaja abiga ümbervormistatud kaebus ei lisa tööle mahtu, kuna sisuliselt oli see ümberkirjutus esialgsest kaebusest ega teinud kaebust jälgitavamaks, millisel eesmärgil olid kohus ja menetlusosalised palunud kaebaja A.A.el formuleerida õiguste rikkumine ja selle asjaolud. Kohtuistungiks ei olnud kaebaja-pool ette valmistunud piisava tähelepanuga ning ei teadnud olulisi asjaolusid, mis on seotud kaebuse asjaoludega, dokumente, mida A.A. soovis esitada, kaasas ei olnud, mistõttu tuli asja korduvalt arutada ning üle küsida ja täpsustada. Esindaja U.Kiik tunnistas, et ta oli ette valmistatud kitsalt ühel teemal, so tiheasutuse ja hajaasustuse küsimuses, milles ta on varasemalt ise olnud esindajaks. Seega oli see teema esindajale tuttav ja läbitud varasematest vaidlustest. Kohus leiab, et seda liiki asjas on mõistlikuks õigusabitasu summaks 9 000.00 krooni (üheksa tuhat krooni), mistõttu ülejäänud õigusabitasu summa tuleb jätta kaebaja A.A. kanda. Hüvitamisele kuulub riigilõiv 10 kr. Kokku kuulub vastustajalt Harku Vallavolikogult välja mõistmisele A.A. kasuks 9 010.00 krooni (üheksa tuhat kümme krooni). 35 Karin Kalmiste kohtunik 36