Obsah (4)

§ 162§ 113§ 76§ 100

2-06-36030 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Peet Teidearu Otsuse tegemise aeg ja koht 27. august 2007, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-06-36030 Tsiviil

) § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kostja on taotlenud kohtult leppetrahvi vähendamist.

§ 162

lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohtul puudub praktika leppetrahvi vähendamise osas

alusel, küll aga on Riigikohas võtnud korduvalt seisukoha leppetrahvi vähendamise kohta tsiviilkoodeksi (TsK) alusel. Riigikohtu otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 p-s 24 märgib kolleegium õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, et [TsK regulatsiooni tõlgendamisel kehtivad] põhimõtted kehtivad üldiselt ka leppetrahvi või viivise nõudmisel võlaõigusseaduse järgi ja nende suuruse vähendamisel

§ 113lg 8 või § 162 järgi.

Sama otsuse p-des 16—17 leiab Riigikohus: Leppetrahvi alandamine on kolleegiumi arvates kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Leppetrahvinõude suurust tuleb /- - -/ võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Kolleegium märgib aga lisaks, et mitte igasuguse leppetrahvi kokkuleppe puhul ei ole võlausaldaja kahju olemasolu või puudumine leppetrahvi suuruse üle otsustamisel määrav. Leppetrahvi eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. /- -/ Leppetrahvi vähendamisel tuleb /- - -/ arvesse võtta ka võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, võlasuhte osaliste varalist olukorda ja tähelepanuväärivat võlausaldaja huvi. /- - -/ Seega ei õigusta ainuüksi kahju puudumine võlausaldajal alati leppetrahvinõude rahuldamata jätmist. Küll võib kahju puudumine olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja on nõustunud, et ta rikkus hageja juurest töölt lahkudes laenulepinguid, kuid ei nõustu maksma leppetrahvi sellises ulatuses. Kohus leiab, et leppetrahv 50 % ulatuses põhivõlast on ebamõistlikult suur ja sellise kokkuleppe pakkumine kostjale raskes olukorras, kus viimane võis tunda end survestatuna lepingule alla kirjutama, on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus ei näe, kuidas võis hagejal tekkida kostjaga töölepingu lõpetamise ja laenulepingu ülesütlemise tagajärjel kahju suurusega 12 625 krooni. Leppetrahv sellises suuruses ei ole õigustatud ka leppetrahvi sanktsioonilise eesmärgiga – eesmärgiga sundida võlgnikku oma kohustuse täitmisele. Seda eesmärki täidaks ka väiksem leppetrahv. Arvestades käesoleva kohtuasja aluseks olevaid asjaolusid, hageja õigustatud huvi, poolte majanduslikku seisundit ja kohustuse täitmise ulatust kostja poolt, leiab kohus, et on põhjendatud vähendada leppetrahvi 50 %-lt põhivõlast ~10 %-ni põhivõlast, st 2 500 kroonini. Sellise suurusega leppetrahv on antud asjaoludel mõistlik hüvitis hagejale kostjapoolse töölt lahkumise eest. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi ka laenulepingute varasemate rikkumiste eest – täpsemalt kolme intressimaksega hilinemise eest.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

järgi on kohustuste rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kõigile hageja ja kostja vahelistele laenulepingutele oli lisatud maksegraafik, mille alusel kostja pidanuks lepingujärgseid intresse (à 250 krooni) tasuma. Esimese laenulepingu (tl 15—19) alusel pidi kostja tasuma hagejale intressi iga aasta

1. augustil alates 17.08.2005; teise laenulepingu (tl 21—25) alusel iga aasta
2. oktoobril alates 04.10.2005 ja kolmanda laenulepingu (tl 27—31) alusel iga aasta
3. detsembril alates 03.12.
4. Kostja tasus intresse järgnevatel kuupäevadel (tl 62): 19.10.2005, 07.12.2005 ja 12.12.
5. Seega on kostja intressimaksetega nimetatud lepingute alusel hilinenud. Kohus leiab, et 1 000 krooni suurune leppetrahv olukorras, kus pool on 250 krooni suuruse maksega suhteliselt lühiajaliselt hilinenud, on ebamõistlikult suur ja selle nõudmine vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja on kohtult taotlenud leppetrahvi vähendamist. Arvestades käesoleva kohtuasja aluseks olevaid asjaolusid, hageja õigustatud huvi, poolte majanduslikku seisundit ja kohustuse täitmise ulatust kostja poolt, samuti rikkumiste ulatust, leiab kohus, et on põhjendatud vähendada leppetrahvi 3 000 kroonilt 500 kroonini. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab T.R. alt OÜ R. 2 500 + 500 = 3 000 krooni. kasuks välja MENETLUSKULUDE JAOTUS TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lõige 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kohtuistungil nõustus kostja maksma leppetrahvi 3 000 krooni, kuid hageja sellise kompromissiga ei nõustunud. Kohus rahuldas OÜ R. hagi 3 000 krooni ulatuses. Sellest tulenevalt jätab kohus menetluskulud hageja kanda. Kohtunik