Obsah (5)

§ 272§ 162§ 163§ 166§ 273

Tsiviilasi nr 2-06-15244 KOHTUOTSUS Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva Otsuse tegemise aeg ja koht 5. september 2007.a Tartu Tsiviilasja number 2-06-15244 Tsiviil

§ 272reguleeris seda olukorda.

Kui V.P. nõudis nimetatud laenu tagasi jaanuaris 2001, siis OÜ M pidi tagastama selle 7 päeva jooksul. Kui laenu ei tagastatud, hakkas jooksma aegumistähtaeg 10 aastat. VÕS-i kehtima hakkamisega ja vastavalt TsÜS § 146 lg 1, on aegumistähtaeg kolm aastat. Viimane päev hagi esitada oli 30.06.

1. Alates 01.07.2005 oli hagi aegunud. VÕS § 398 sätestab, et kui laenu tagastamistähtaega ei ole kokku lepitud, siis TsÜS § 104 järgi on aegumistähtaeg 10 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega algab aegumistähtaeg 01.07.
2. Kostjate esindaja on seisukohal, et I.K., kui osaühingu asutajal küll mingeid kohustusi laenu võtmise eest ei lasu. Laenu võtmisel oli OÜ M täieõiguslik ühing. Juhatuse liige vastutab ainult süülise käitumise puhul. Antud 2 juhul I.K. puhul mingisugust süülist käitumist ei näe. I.K. suri, mistõttu jäi laen tagastamata. Antud asjas I.K. ei vastuta ja automaatselt juhatuse liikme vastutust pärijatele üle tuua ei ole võimalik. Asjas ei ole ühtegi tõendit, et I.K. oleks juhatuse liikmena mingit kohustust rikkunud. Tegelikkuses sai laenu juriidiline isik. Kui tegu on laenulepinguga, siis selle tagajärgede eest vastutab OÜ M. . I.K. vastutaks sel juhul, kui ta mingit kohustust oleks rikkunud, mida ta teinud ei ole. Kui kohus leiab, et tegu on laenulepinguga, mis on sõlmitud V.P. ja OÜ M. vahel, siis tagastamise kohustus on OÜ-l M, solidaarset vastutust ei ole. Seega on hagi esitatud ka vale isiku vastu. Kostja, S.K., poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et ta ei ole V.P. midagi lubanud. V.P.helistas umbes kuu aega peale I.K. surma ja nõudis raha. Nad said kokku tema maja ees ja V.P.küsis raha. KOHTU PÕHJENDUSED Tartu Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-06-15244: V.P.hagi S.K. ja J.K. vastu 101 000 krooni välja mõistmiseks.
3. juunil
4. aastal esitatud hagiavalduses nõuab hageja 100 000 krooni väljamõistmist (tl 6), kuid
5. augustil
6. a toimunud kohtuistungil nõuab 101 000 krooni väljamõistmist (tl 62). Kohus võtab aluseks hageja viimati väljendatud tahteavalduse, s.o kostjatelt 101 000 krooni väljamõistmise. Kõigepealt teeb kohus kindlaks, kas hageja ja I.K. vahel sõlmitud lepingu näol on tegemist laenulepinguga tsiviilkoodeksi (

) tähenduses. Siis selgitab kohus välja, kas võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguseseaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) kohaselt kuulub kohaldamisele

või võlaõigusseaduse (VÕS) sätted. Seejärel teeb kohus kindlaks, kas hageja sõlmis laenulepingu juriidilise või füüsilise isikuga. Ning lõpuks kontrollib kohus kostja taotlusel hagi aegumist. Kohustise tõttu on üks isik (võlgnik) kohustatud teostama teise isiku (kreeditori) kasuks teatava teo, nagu: üle andma vara, tegema töö, maksma raha jms. või hoiduma teatavast teost, kreeditoril aga on õigus nõuda võlgnikult tema kohustuse täitmist (

§ 162

). Kohustised tekivad muuhulgas lepingutest (

§ 163

). Laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama (

§ 272lg 1).

Laenuleping loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist (

§ 272

lg 2), mis tähendab seda, et laenuleping on

järgi reaalne leping ning laenukohustis tekib üksnes laenusumma vastuvõtmisel. Kui kooskõlas seaduse või poolte kokkuleppega tuleb leping sõlmida kirjalikult, võidakse see sõlmida ühe dokumendi koostamise teel, millele pooled alla kirjutavad (

§ 166lg 2).

Laenuleping summaga üle viiekümne rubla peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Viiskümmend rubla – 5 EEK (

§ 273). Hageja esitas kohtule I.K.

tehtud kirjaliku avalduse, mille kohaselt I.K. tunnistab, et on hagejalt saanud rahasumma 101 000 krooni (tl 7). Eelmainitud avalduse on pooled

1. aprillil
2. a ka allkirjastanud. Seega leiab kohus, et hageja ja I.K. vahel on sõlmitud laenuleping. Ühtlasi peab kohus vajalikuks märkida, et

§-s 273 sätestatud kirjaliku vorminõude rikkumine ei too kaasa automaatselt laenulepingu tühisust. Nimelt on Riigikohus

1. aprilli
2. a kohtuasjas nr 3-2-1-51-07 tehtud otsuses selgitanud, et kui laenaja ei vaidlusta raha saamist, siis ei too kirjaliku vormi järgimata jätmine (

§ 273) kaasa laenulepingu tühisust.

Kuigi antud asjas ei olnud kostjad raha laenajaks

§ 272

lg 1 mõttes, on eeltoodu kohaldatav ka kostjate suhtes, sest nad ei vaidle vastu asjaolule, et hageja on raha I.K. andnud – kostjad leiavad üksnes, et hageja andis raha OÜ-le M. (tl 20, 27 ja 63). Järgmiseks teeb kohus kindlaks, kas kohaldamisele kuuluvad

või VÕS-i sätted. Hageja leiab, et hageja ja I.K. vahel sõlmitud laenulepingu näol tegemist kestvuslepinguga (tl 64). Kohus nõustub 3 hagejaga selles, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga, sest eelnimetatud laenulepingust tulenevad kohustused on kokkulepitud pikemaks (antud juhul kolme aastaseks) ajaperioodiks. Nimelt ütles hageja

1. augustil
2. a toimunud kohtuistungil, et laenu võttes lubas I.K. laenusumma kolme aasta jooksul tagastada (tl 62). Seega on antud juhul tegemist tähtajalise laenulepinguga. Enne
3. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates
4. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut (VÕS RakS § 12 lg 1). Seega kuulub käesolevas asjas kohaldamisele alates
5. juulist
6. a VÕS-is ja TsÜS-is sätestatu. Hageja on seisukohal, et laenuleping sõlmiti tema ja I.K. vahel. Seevastu kostjad leiavad, et hageja sõlmis laenulepingu OÜ-ga M. . Hinnanud poolte poolt esitatuid tõendeid, leiab kohus, et laenuleping sõlmiti hageja ja OÜ M. vahel. I.K. ja hageja allkirjastatud avalduse kohaselt kinnitab I.K., et ta on saanud OÜ-le M. lihakombinaadi pankrotivara ostmiseks hagejalt 101 000 krooni (tl 7). Lisaks on I.K. oma allkirja kõrvale lisanud ka OÜ M. pitsati. Äriseadustiku (ÄS) § 181 lg 1 kohaselt võib osaühingut kõigis õigustoimingutes esindada iga juhatuse liige. I.K. oli laenulepingu sõlmimise hetkel OÜ M. ainuomanik ja juhatuse liige (tl 58), mistõttu oli I.K. õigus osaühingut esindada. Hageja ei tea, miks I.K. oma nime ja allkirja kõrvale osaühingu pitsati lõi, kuid leiab, et see ei tähenda midagi (tl 62). Kohus ei nõustu hageja eelnimetatud seisukohaga ja leiab, et pitsati lisamine kinnitab veelkord I.K. avalduses selgelt väljendatud tahet laenata hagejalt raha OÜ-le M. , millele on hageja ka alla kirjutanud. Tõestamaks, et laenuleping on sõlmitud I.K., esitas hageja kohtule ka pankrotihaldur Sirje Tael’a
7. aprilli
8. a avalduse, millega AS Tartu Lihakombinaat taganes OÜ-ga M sõlmitud edasilükkava tingimusega ostu-müügilepingust (tl 25). Kohus on seisukohal, et eelnimetatud pankrotihalduri avaldus ei tõenda hageja väidet, et ta sõlmis lepingu I.K., sest pankrotihalduri avaldus on koostatud
9. aprillil
10. a, kuid I.K. ja hageja poolt allkirjastatud avaldus on koostatud
11. aprillil
12. a. Samuti näitab eelpool nimetatud halduri kiri, et I.K. kui äriühingu seaduslik esindaja tahe oli suunatud äriühingule vara ostmiseks. Seda on kinnitanud ka hageja tema poolt antud seletustes. Samuti nähtub Tartu Maakohtu registriosakonna OÜ M. (B registriosa nr 10628509) registritoimikust nr 17776, et OÜ M. üheks tegevusalaks oli autode ja seadmete remont ning kereremonttööd (vt ka tl 58). ÄS § 135 lõikest 2 tulenevalt ei vastuta osanik isiklikult osaühingu kohustuste eest. Juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega süüliselt kahju tekitanud osaühingu võlausaldajale, vastutavad võlausaldaja ees solidaarselt osaühinguga (ÄS § 187 lg 2). Juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest (ÄS § 187 lg 3). Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg, siis tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel (VÕS § 82 lg 2). Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist (VÕS § 82 lg 7 lause 1). Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel (VÕS § 82 lg 7 lause 2). Laenu tagastamise tähtaeg oli hiljemalt
13. aprill
14. a. Kuna I.K. oli osaühingu ainuomanik, kes suri
15. juulil
16. a, s.o enne laenusumma tagastamise tähtaja möödumist, siis ei ole võimalik öelda, et I.K. käitus süüliselt ÄS § 187 lõiget 2 mõtte kohaselt.
17. juuli
18. a seisuga ei olnud tegemist laenulepingu täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega, sest laenu tagastamise tähtaeg oli poolte vahel kokku lepitud hiljemalt
19. aprill
20. a. Seega I.K. ei vastuta ÄS § 135 lg 2 kohaselt osaühingu kohustuste eest, mistõttu ei vastuta ka kostjad. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et hageja on hagi esitanud vale isiku vastu, mistõttu ei kuulu käesolev hagi rahuldamisele. Lisaks peab kohus oluliseks käsitleda ka aegumise küsimust. Kohus kohaldab aegumist ainult huvitatud poole nõudel (TsÜS § 114 lg 2 lause 1). Kui hagi esitatakse pärast aegumistähtaja möödumist (hagi aegumist) ja huvitatud pool nõuab hagi aegumise kohaldamist, jätab kohus hagi 4 rahuldamata (TsÜS § 114 lg 2 lause 2). Hageja esitas kohtusse hagi
21. juunil
23. augustil
24. a toimunud kohtuistungil nõudis kostja hagi aegumise kohaldamist (tl 63). TsÜS § 113 lg 1 kohaselt on laenulepingu aegumistähtaeg 10 aastat. Aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest (TsÜS § 116 lause 1). Antud juhul algas aegumistähtaeg pärast
25. aasta möödumist laenulepingu sõlmimisest. Toimiku materjalidest ei nähtu, kuna hageja täpselt laenusumma üle andis, kuid see toimus hiljemalt
26. aprillil
27. a. Sel päeval tunnistas I.K. kirjaliku avaldusega, et hageja on talle raha üle andnud. Alates
28. aprillist
29. a, s.o laenusumma tagastamise tähtaja möödumisest, pidi hageja teada saama laenulepingu rikkumisest. Kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
30. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates
31. juulist 2002 (VÕSRakS § 9 lg 2). Seega oli hageja nõude aegumistähtaeg OÜ M. vastu
32. aprill
33. a. Kuna OÜ M on äriregistrist kustutatud
34. novembril
35. a (tl 58), siis võlausaldajad peavad teatama likvideerijatele nelja kuu jooksul teate avaldamisest kõigist oma nõuetest osaühingu vastu (ÄS § 213 lause 1). Teates märgitakse nõude sisu, alus ja suurus ning sellele lisatakse nõuet tõendavad dokumendid (ÄS § 213 lause 2). OÜ M. kustutamishoiatus avaldati
36. mail
37. a väljaandes Ametlikud Teadaanded (tl 65-66). Hageja ei ole oma nõuetest OÜ M. vastu vastavalt ÄS § 213 sätesatule tähtaegselt teavitanud. Seega on hageja nõue OÜ M. vastu aegunud. Arvestades eeltoodut jätab kohus V.P.hagi S.K. ja J.K. vastu 101 000 krooni välja mõistmiseks rahuldamata. MENETLUSKULUDE JAOTUS TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab antud asjas menetluskulud hageja. Kohtunik 5