lg 1, lg 2 p-de 1, 2, 3, 4 ja lg 4 ning justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p 7 alusel. Täiendavate julgeolekuabinõudena kohaldati
lg 2 kohaselt: 1) kinnipeetava vanglasisese liikumise- ja suhtlemisvabaduse piiramist; 2) isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist; 3) kehakultuuriga tegelemise keelamist; 4) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Käskkirjas nähti ette ka kohustus vaadata üle täiendavate julgeolekuabinõude jätkamise otstarbekus A.V.i suhtes kolme kuu jooksul. A.V. esitas 23.11.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Vangla 14.11.2007 käskkirja nr 411-k tühistamist. 1 Kaebuse sisu ja taotlus Tallinna Vangla 14.11.2007 käskkirja nr 411-k asjaoludena on välja toodud, et 12.11.2007 esitas julgeolekuosakonna spetsialist õiendi, milles teatas, et A.V. on rikkunud vangla sisekorraeeskirju ning kaebaja suhtes on alustatud kriminaalasi nr 07922500072, mille kohaselt A.V. nõudis kinnipeetavatelt raha ja tarbeesemeid, kasutades selle juures füüsilist vägivalda. Samas on käskkirja kaalutlusena välja toodud asjaolud, et kaebaja omab hetkel kahte kehtivat distsiplinaarkaristust ning et kriminaalasjas nr 07922500072 on käesolevaks hetkeks ilmnenud uued asjaolud. Sellest lähtuvalt Tallinna Vangla leidis, et on otstarbekas paigutada kaebaja eraldi teistest kinnipeetavatest ja rakendada täiendavaid julgeolekuabinõusid, tagamaks kaaskinnipeetavate julgeolek, kuna väidetav eelnev käitumine annab alust arvata, et kaebaja võib endiselt kasutada füüsilist vägivalda kaaskinnipeetavate suhtes. Tallinna Vangla direktor leidis, et kaebaja kontakte teiste kinnipeetavatega on vajalik vähendada, vältimaks edasisi intsidente ja tagamaks kriminaalmenetluse objektiivsus ja asjaolude väljaselgitamine. Kaebaja leiab, et kaevatav Tallinna Vangla 14.11.2007 käskkiri nr 411-k on vastuolus Põhiseaduse §-ga 22, mis sätestab, et kedagi ei tohi kuriteos süüdiolevana käsitada enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Samuti ei ole keegi kohustatud oma süütust tõendama. Kaebaja arvates on ta hetkel olukorras, kus ta peab oma süütust tõendama nii Tallinna Vangla administratsiooni kui ka oma lähedaste ees. Kaebaja ei ole seotud raha ega tarbeesemete nõudmisega, samuti ei ole kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda. Tallinna Vangla käskkiri mõjub ise juba nagu süüdimõistev kohtuotsus, kuna sellest võib üheselt mõistetavalt välja lugeda, et kaebaja on toime pannud uued kuriteod ning süstemaatiliselt kasutab kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda. A.V. palub kohtul tühistada Tallinna Vangla 14.11.2007 käskkiri nr 411-k. Vastustaja Tallinna Vangla vastulause ja taotlus
lg 1 alusel kohaldatakse julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesolevat seadust või vangla sisekorraeeskirju, tahtlikult kahjustab oma tervist või on suitsiidi ja põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavatele, kes on vägivaldsed teiste isikute suhtes. Vangla direktor võib julgeoleku tagamiseks vanglas kohaldada
§-des 66-72 sätestatud julgeolekuabinõusid. A.V. on rikkunud vangistusseadust ja vangla sisekorraeeskirju ning tema suhtes on vanglas karistuse kandmise ajal alustatud kriminaalasja nr 07922500072, mille kohaselt ta grupis nõudis kinnispeetavatelt raha ja tarbeesemeid, kasutades selle juures vägivalda. Nimetatud kriminaalasjas ilmnenud asjaoludest lähtuvalt pidas Tallinna Vangla otstarbekaks paigutada kinnipeetav A.V. eraldi teistest kinnipeetavatest ning rakendada täiendavaid julgeolekuabinõusid, tagamaks kinnipeetavate julgeolek. Kinnipeetav A.V.i käitumine andis alust arvata, et ta võib endiselt kasutada füüsilist vägivalda kaaskinnipeetavate suhtes. Edasiste intsidentide vältimiseks ja kriminaalmenetluse objektiivsuse tagamiseks ning asjaolude väljaselgitamiseks oli vajalik kohaldada kinnipeetava suhtes liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, spordisaalis kehakultuuriga tegelemise keelamist ning paigutamist eraldatud lukustatud kambrisse. Vaidlusaluse käskkirja on teinud pädev isik temale antud kaalutlusõiguse piires. Otsus on kooskõlas õigusnormidega, tugineb seaduslikule alusele ning selle tegemisel ei ole esinenud menetlus- ega vormivigu. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 palub vastustaja jätta esitatud kaebuse rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda. 2 KOHTU PÕHJENDUSED Kohus on seisukohal, et kaebus on alusetu ja rahuldamisele ei kuulu. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
lg 1 alusel kohaldatakse julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesolevat seadust või vangla sisekorraeeskirju, tahtlikult kahjustab oma tervist või on suitsiidi ja põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavatele, kes on vägivaldsed teiste isikute suhtes. Vangla direktor võib julgeoleku tagamiseks vanglas kohaldada
§-des 66-72 sätestatud julgeolekuabinõusid.
lg 2 kohaselt vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise eest vanglas vangla direktor. Seega peab Tallinna Vangla administratsioon iga kinnipeetava paigutamisel vanglasse arvestama kõiki asjaolusid, mis mõjutavad ja võivad mõjutada vanglasisest turvalisust. Sama tuleb arvestada isiku kinnipidamise kestel vanglas. Käesolevas asjas on tuvastatud, et kaebaja A.V. on süstemaatiliselt rikkunud vangistusseadust ja vangla sisekorraeeskirju ning kaebaja suhtes on alustatud kaks kriminaalmenetlust. Karistusseadustiku § 331 tunnustel (kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu poolt narkootilise ja psühhotroopse aine valmistamine, omandamine, valdamine ja arsti ettekirjutuseta tarvitamine) on alustatud kaebaja suhtes kriminaalmenetlust tema Viljandi vanglas oleku ajal. Viimatiöeldu on kinnitust leidnud Viljandi vangla 25.04.2007 ettekandega (tl 55). Nimetatud episoodi võttis kaebaja kohtuistungil ka omaks. Lisaks eelnevale on kaebaja suhtes Tallinna vanglas oleku ajal alustatud teist kriminaalmenetlust, mille kohaselt kaebaja nõudis grupis kaaskinnipeetavatelt raha ja tarbeesemeid, kasutades selle juures vägivalda. Lisaks on kaebajale määratud korduvaid distsiplinaarkaristusi. Kõik eelnev näitab, et kaebaja suhtes on alust arvata, et tema käitumine võib negatiivselt mõjutada vanglasisest turvalisust. Vastustaja on vaidlustatud haldusakti andmisel lähtunud ka kaebuse esitaja iseloomust, tema võimekusest olla grupi juht ja liider. Isiku eelnev käitumine iseloomustab seda, millisteks tegudeks on ta oma huvide realiseerimisel valmis. Vangla ametnikud tajuvad kinnipidamisasutuse olukorda ja õhkkonda paremini ning omavad tekkida võivate probleemide kohta enamat teavet kui vanglavälised isikud. Vanglasisese turvalisuse säilitamisel on olulisel kohal rikkumisi ennetav tegevus. Kohus leiab, et selline ennetav tegevus põhjendab täiendavate julgeolekuabinõude kasutamist ilma, et oleksid olemas konkreetsed tõendid kaebaja suhtes tema potentsiaalselt õiguskuulmatust käitumisest tulevikus. Üksnes vanglas kogutud informatsioon võib olla aluseks, miks ühte või teist ohtu aimatakse või püütakse välistada või vähemalt viia miinimumini. Täiendavate julgeolekuabinõude rakendamisel on kaebaja suhtes kogutud informatsiooni, samuti on arvestatud kaebaja isikuga ja tema iseloomuga ning kaebaja suhtes alustatud kriminaalmenetlustega. Vähemoluline ei ole kriminaalasja igakülgse ja objektiivse eeluurimise läbiviimise tagamine. Kui on oht, et kaebaja vaba liikumine ja suhtlemine vanglas võib eeluurimist takistada, siis tuleb see oht välistada. Kaebaja eelneva ja mitte õiguskuuleka käitumise põhjal võib põhjendatult arvata, et see oht ei ole olematu. Täiendavate julgeolekuabinõude kasutamine ei ole Põhiseaduse § 22 rikkumine. Isikut ei ole süüdi mõistetud, eeluurimine kriminaalasjades käib. Täiendavate julgeolekuabinõude 3 kasutamise aluseks on konkreetsel juhul olnud
lg 1 ja isiku süstemaatiline
ja vangla sisekorraeeskirjade rikkumine, samuti potentsiaalne oht kaaskinnipeetavatele.
lg-s 1 nimetatud aluse „kes süstemaatiliselt rikub käesolevat seadust või vangla sisekorraeeskirju“ eesmärk on hoida ära edasiste rikkumiste toimepanemine. Kuna kaebajal on olnud probleeme keelatud ainetega, siis on põhjendatud ka kartus, et sellesarnased probleemid võivad korduda. See omakorda viitab vajadusele kohaldada julgeolekuabinõusid. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise viis ja aeg on haldusorgani kaalutlusõiguse küsimus, mis peab vastama HMS § 4 lg-s 2 esitatud põhimõtetele. Otsustuse tegemisel on vastustajal küllaltki ulatuslik kaalutlusruum. Kohtu hinnangul on Tallinna Vangla küsimust kohaselt kaalunud ning diskretsioonireeglite rikkumist kohus tuvastanud ei ole. Vastustaja ei ole välistanud kaebajale pandud piirangute ümbervaatamist. Käskkirja kohaselt tuleb vangistus- ja julgeolekuosakonna juhatajal teha ettepanek kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekuse kohta hiljemalt kolme kuu möödudes. See ei välista piirangute tühistamist ka varasemalt, kui vajadus abinõude rakendamise järele lakkab. Kõike eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Maret Altnurme Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.