KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-7879 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 22.01
) § 29 lg 5 p-dega 2, 3 ja 6 eelkõige lähtudes asjaolust, et tunnistajate ütlustega on tõendatud kostja äriühingu praktika töölepingute sarnase punkti tõlgendamisel („oma müügi“ mõiste alla, mille eest maksti/makstakse lisatasu, loeti/loetakse igakuine töö reklaamilepingu eelnevalt sõlminud klientidega ning lisatasu makstakse igakuiselt 10% lepingu kuutasust peale konkreetse reklaamkuulutuse ilmumist). Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et nimelt 3
(9)selle igakuiselt tehtava töö eest (müügitöö) eest on saadud/saadakse lisatasu. Ei ole vaidlust, et alates 01.11.2005 hageja enam tööülesandeid (ei põhi- ega lisa-) ei täitnud. Tunnistajate ütlustega leidis ka tõendamist kostja väide, et lisatasu maksmine oli/on lisaks sõltuvuses kliendilt raha laekumisest. Selline tööandja käitumine on tulenevalt hea usu põhimõttest vastuvõetamatu ega saa kuuluda
§ 6lg 2 alusel kostja ja tema töötajate vahelistele töösuhetele kohaldamisele.
Kostja esindajad kinnitasid, et lisatasu saadakse igakuiselt tehtud töö eest ning et see eelneb reklaamkuulutuse ilmumisele. Sama tõendavad ka tunnistajad. Seega tekib töötajal õigus saada lisatasu peale igakuiselt lisatöö tegemist ning töötasu reaalset kätte saamist ei saa seada sõltuvusse asjaoludest, mida töötaja mõjutada ei saa (sealhulgas kostja lepingupartneritelt rahasummade laekumisest). Iseenesest asjaolu, et töötaja töölepingu kehtivuse perioodil ei vaidlustanud ei kohtus ega töövaidluskomisjonis tööandja poolt lepingu täitmist, ei anna veel alust lugeda tööandja poolt lepingu täitmist kohaseks. Samas annab nimetatud asjaolu kogumis eelpool analüüsitud tõenditega täiendava kindluse asuda seisukohale, et töötamise ajal tõlgendas töötaja töölepingut tööandja ja teiste töötajatega sarnaselt. Nii pikaajaliselt kestnud pooltevahelised suhted (nende käitumine selles suhtes) sisustasid praktikas ära töölepingu punktis 2.4 märgitud sõnapaari „oma müük“ ning pooled said üheselt nimetatud lepingupunktist aru. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga nagu saaks ja tuleks lepingu tõlgendamisel lähtuda vaid asjaolust, et hageja ametijuhendi kohaselt kuulus „olemasolevate klientide haldamine“ tema kui arengujuhi põhiülesannete hulka. Sellise tõlgenduse korral ei saa jätta tähelepanuta, et vastavalt töölepingule kuulus ka reklaamimüük hageja tööülesannete hulka. Seega sellise kitsa, kostja äriühingus välja kujunenud praktikat ja tavasid arvestamata, tõlgenduse korral ei saaks hagejal olla õigust lisatasu saada ka mitte reklaami tellimuslepingute sõlmimisel (reklaamimüügi korral). Tõendamist ei leidnud hageja seisukoht nagu oleks kostja rikkunud pooltevahelist töölepingut lisatasu maksmise osas ning jätnud hagejale maksmata tehtud töö eest. Augustikuus 2005 saamata töötasu 900 krooni osas tuleb menetlus lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel (hageja loobus nõudest põhjusel, et peale hagi esitamist kostja rahuldas selles osas nõude). Kostja poolt tunnistatud palgasumma osas kuulub rahuldamisele ka viivisnõue. Peale hagi esitamist tasus kostja hagejale tasumata lisatasuna 900 krooni suuruse summa, mille hageja väidete kohaselt pidanuks ta saama augustis
- Tegemist oli vastavalt palgaseaduse (PalS) § 2 lg-le 1 osaga palgast, mille välja maksmisega viivitamise korral on tööandja kohustatud maksma vastavalt sama seaduse §-le 35 viivist 0,5% iga viivitatud päeva eest. Kostja maksis puuduva osa tasust ära 19.06.
- Hageja esitas viivisenõude vaid perioodi 05.11.2006 kuni 04.03.2007 (120 päeva) eest. Hagetava perioodi eest kuulub seega kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele viivis 540 krooni. Tasumata lisatasu 900 krooni pidi kuuluma hageja lõpparve sisse. Vastavalt PalS § 32 lg-le 1 on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. On tõendatud, et kostja ei tasunud hagejale koos lõpparvega saamata palka suuruses 900 krooni ja selle kinnipidamise eest viivist. Seega nimetatud summade ulatuses pidas kostja hageja lõpparvet kinni osaliselt kuni 19.06.2007 ning osaliselt senini. Töölepinguseaduse (TLS) § 119 lg 2 kohaselt on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kui mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Vastavalt hageja arvestusele (millele kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud) oli tema keskmiseks brutotöötasuks (arvestades saamata 900 krooni) 19 848 krooni. TLS § 119 lg 2 näol on ühelt poolt tegemist sanktsiooniga tööandjale tema kohustuse rikkumise eest. Tulenevalt võlaõiguses rakendatavatest mõistlikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest ei saa tegemist olla töötajale alusetu rikastumise vahendiga. Eelpool leidis tõendamist, et lõpparvega jäi hagejal saamata 900 + 540 = 1440 krooni, tema ühe kuu keskmiseks palgaks aga oli 19 848 krooni (brutos). Seega ületaks väljamõistetav 4
(9)hüvitis ilmselgelt mõistlikkuse piirid. Mõistlikuks hagejale väljamõistmisele kuuluvaks hüvise suuruseks on lõpparvest kinnipeetud osa suurusega võrdne rahasumma 1440 krooni. Hageja tõendas omapoolset lepingute sõlmimist, mille osas puudub ka vaidlus. Kostja ei vaidlusta, et hageja väidetud klientidega tõepoolest reklaami tellimislepingud (enamik kirjalikult, osaliselt suuliselt) sõlmis. Kostja esitas vastuväited vaid Altia Eesti AS-ga sõlmitud lepingule, milline kannab kuupäeva 17.10.
- Kostja vastuväite kohaselt ei saa lugeda seda lepingut sõlmituks 17.10.2005, kuna sel kuupäeval allkirjastas selle vaid hageja, kliendi allkirjaga lepingutekst saabus kostjale tagasi faksi teel 27.12.
- Kostja poolt esitatud lepingutekstil olev faksi kuupäev ei tõenda selle allkirjastamise kuupäeva teise poole poolt. Hageja poolt esitatud tekstist nähtub samuti faksi kuupäev, mis aga ilmselgelt ei tõenda lepingu sõlmimist, vaid ainult selle saatmist hagejale. Mõlemal lepingutekstil on märgitud sõlmimise kuupäevaks 17.10.
- Kuna kohtule ei esitatud usaldusväärseid tõendeid lepingu tegeliku sõlmimise muu aja kohta, tuleb lugeda tõendatuks hageja seisukoht, et leping oli sõlmitud 17.10.
- Nõude aritmeetilisele arvestusele kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud. TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, sh kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 168 lg 5 kohaselt, kui hageja loobub hagist põhjusel, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, võib kohus hageja taotlusel menetluse lõpetamise määrusega mõista hageja menetluskulud välja kostjalt. Eeltoodu alusel tuleb kostja menetluskulud kanda hagejal võrdeliselt rahuldamata jäänud nõudeosaga, so 97,3% ulatuses. Hageja menetluskulud tuleb aga kanda kostjal võrdeliselt hagi rahuldatud osaga + osa, milles kostja rahuldas nõude peale hagi esitamist, so kokku 2,7% ulatuses. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Marge Kato palub maakohtu otsuse tühistada, välja arvatud osas, millega lõpetati menetlus 900 krooni osas. Teha uus otsus, millega mõsta OÜ-lt Guide Marketing välja Marge Kato kasuks maksmata palk 47 355, 10 krooni, viivised 28 953, 60 krooni, hüvitis lõpparve kinnipidamise eest 27 740, 47 krooni ning märkida otsuses, et täiendava viivisena kuulub OÜ Guide Marketing poolt Marge Katole tasumisele 11% aastas kuni kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude summa täitmiseni. Muuta menetluskulude jaotust ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla dokumentaalne tõend. Hageja esitas oma nõude tõendamiseks tõendina töölepingu ja lähtus lepingu sõlmimisel ja lepingu p 4.1 tõlgendamisel töölepingu sõnastusest. Seega on tõendiks hageja tõlgenduse osas töölepingu sõnastus. Hageja lähtus lepingu sõlmimisel ja tõlgendamisel ka sõna müük ja tulemustasu üldlevinud tähendusest. Hageja tõlgendas lepingut kostjast erinevalt. Antud asjaolu nähtub hageja ütlusest selle kohta, et ta käis pidevalt Janega rääkimas, et tahab saada neid summasid, kuna ta oli oma töö teinud (18.05.2007 korraldava istungi protokoll lk 4 lg 6 - t lk 78-80). Lepingu tõlgendamise eesmärgiks on lepingu sisu väljaselgitamine. Lepingu tõlgendamisel on tegemist vähemalt kahe tahteavaldusega, mistõttu ei ole piisav ainult ühe tahteavalduse tõlgendamise reeglite kasutamine lepingu olemuse ja sisu väljaselgitamisel. Tulenevalt eeltoodust ja tuginedes
§ 29
lg 1 oleks kohus pidanud eelkõige tuvastama poolte ühise tahte lepingu sõlmimisel, kuna lepingu kui tehingu siduvuse aluseks on lepingu sõlmimisel väljendatud tahe olla õiguslikult seotud.
§ 29
lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kohus ei tuvastanud lepingupoolte tegelikku ühist tahet lepingu sõlmimisel ega seda, kas see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest. Hageja nõuete rahuldamata jätmiseks oleks kohus pidanud tuvastama, et poolte ühine tegelik tahe lepingu p 4.1 osas lepingu sõlmimisel oli maksta tulemustasu 10% lepingute haldamisest ning see erines lepingu p 4.1 sõnastusest, kus oli märgitud 10% oma müügist. Kostja ei 5
(9)tõendanud, et hageja teadis tema tõlgendust lepingu punkti 4.1 sõnastuse osas juba lepingu sõlmimisel. Kostja tõendas tunnistaja ütlustega üksnes seda, milline oli tema ja kahe tunnistaja vaheline praktika nendevahelise töölepingu tõlgendamisel. Lepingu tõlgendamisel võib kalduda kõrvale lepingus kirjapandust, kui on välja selgitatud poolte tegelik eesmärk ja arusaamine endale lepinguga võetud kohustustest. Lepingu ühist tahet välja selgitades tuleb tõlgendamisel arvestada ka
§ 29lg 5 sätestatud asjaolusid.
Kohus viitas
§ 29
lg 5 p-dele 2, 3, 6, st neile asjaoludele, mida tuleb arvesse võtta lepingu subjektiivselt tõlgendamisel. Kohus jättis välja ühe subjektiivselt tõlgendamisel arvesse võetava asjaolu, so
§ 29
lg 1 märgitud lepingu sõlmimise asjaolud ja lepingueelsed läbirääkimised.
§ 29
lg 5 p 2 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimused varem andnud. Kuna poolte tahet tuleb hinnata lepingu sõlmimise hetkel, siis on nimetatud säte kohaldatav juhul, kui poolte vahel on enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist ka enne samasisulisi lepinguid sõlmitud ja need lepingud on ka enne sisaldanud samasugust lepingutingimusi millele pooled on eelnevalt andnud ühesuguse tõlgenduse. Ainult siis saab kohus tõlgendada lepingut
§ 29lg 5 p 2 alusel.
Kuna hageja ja kostja vahel on sõlmitud ainult üks tööleping, siis ei saa lähtuda
§ 29lg 5 p 2.
Töölepingu nr 15 p 4.1 tõlgendamisel ei saa tugineda tõlgendusele, mille lepingupooled on samale lepingutingimused varema andnud, kuna enne 06.05.1998 ei ole poolte vahel varasemat töösuhet olnud ega töölepinguid sõlmitud, seega ei saa rääkida ka lepingu p 4.1 sisalduva lepingutingimuse varasemast tõlgendusest.
§ 29
lg 5 p 3 sätestatud asjaolu, st poolte käitumist peale lepingu sõlmimist saaks hinnata üksnes juhul, kui poolte vahel oleks vaidlusalune olukord ka enne aset leidnud ja pooled oleks oma käitumisega sellele tõlgenduse andnud. 01.11.2005 töölepingu peatudes oli olukord eelnevast erinev, kuna tööleping peatus seoses hageja jäämisega rasedus- ja sünnituspuhkusele ning seejärel lapsehoolduspuhkusele.
§ 29
lg 5 p 3 sätestatud asjaolu, st poolte käitumist peale lepingu sõlmimist ei saa hinnata, kuna poolte vahel ei ole enne vaidlusalust olukorda aset leidnud, seega ei saanud pooled oma käitumisega sellele tõlgendust anda.
§ 29
lg 5 p 6 kohaselt tuleb tõlgendamisel arvestada tavasid ja pooltevahelist praktikat. Subjektiivse tõlgendamise korral arvestatakse pooltevahelist praktikat. Nimetatud asjaolude hindamine kattub
§ 29
lg 5 p 2 asjaoludega, milleks on tõlgendus mida samale lepingutingimused on pooled varem andnud. See aga omakorda eeldab, et pooled on eelnevalt sõlminud samasisulisi lepinguid samasisuliste sätetega. Kostja ei tõendanud ja kohus ei tuvastanud, et lepingute sõlmimine kuulus hageja põhiülesannete hulka, mille eest sai ta põhipalka. Vastupidi, tunnistaja K. L andis ütlusi selle kohta, et tal on sama palgasüsteem, mis hagejal. Tulemuspalk oli müügitöö eest, aga tal oli ka muid töökohustusi. Põhikohustuste hulka kuulus klientide haldamine, kujundus, klientidega suhtlemine, lisaks oli tal muid ülesandeid. Müügitöö on lepingute sõlmimine (t lk 140-141). Ka tunnistaja M. S. P. R ütlustest nähtub, et müügitöö hulka kuulub kliendiga suhtlemine, on vaja helistada, käia kohtumistel, proovida saada võimalikult palju lepinguid (t lk 138-139). Seega on ebaõige ja tõenditel mitte põhinev kohtu järeldus, et müügina tuleb käsitleda igakuist tööd reklaamlepingu eelnevalt sõlminud klientidega (lepingute haldamist). Kohus oleks pidanud lähtuma objektiivse tõlgendamise reeglitest.
§ 29
lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingupooltega sarnane mõistlik isik ei saanud lepingust tulenevalt mõista, et töötajale makstakse palka üksnes reklaamlepingute mahust igakuiselt, palga maksmine on seotud reklaami ilmumisega või selle eest tasumisega ning et töölepingu peatumisel reklaamilepingute kehtivuse perioodil jäetakse talle palk tehtud müügitöö (sõlmitud lepingute) eest maksmata. Kohus jättis hindamata hageja ametijuhendi. Nimetatud ametijuhendis on märgitud ülesanded, mis kuuluvad hageja põhikohustuste hulka, st need ülesanded, mille eest 6
(9)makstakse hagejale põhipalka. Ametijuhendi p 2.5 sätestas hageja põhiülesandeks muuhulgas olemasolevate klientide haldamise, mis kinnitavad ka tunnistaja K. L ütlused. Põhiülesannete täitmise eest makstakse põhipalka 6500 krooni vastavalt lepingu p 4.1. Tulemuspalka makstakse lepingu p 4.1 oma müügist. Kui osutub tõendatuks ja tuvastatuks, et poolte ühine tahe lepingu sõlmimisel oli siiski selline nagu kostja tõlgendus lepingu p-le 4.1, siis vähemalt oktoobris 2005 tehtud töö eest on hagejal töötasu saamata. Kostja ja tunnistajate ütlustest nähtub, kuidas toimus kostja palgaarvestus vaatamata lepingu p 4.1 märgitule: töötaja põhiülesande täitmine, st reklaami ilmumise kindlustamine järgmiseks kuuks toimus ühes kuus ja reklaam ilmub järgneval kuul ning peale reklaami ilmumist arvestatakse välja töötasu. Nimetatud asjaolu nähtub tunnistaja M. S. P. R ütlustest (t lk 138-139). Seega sai hageja 2005 oktoobri lõpus palka septembris tehtud töö eest, kuid 2005 oktoobris tehtud töö eest (klientide haldamine ja lepingute sõlmimine) ta palka novembris ei saanud, kuigi reklaamid ilmusid. Tulenevalt eeltoodust on töötaja tööd teinud, sh kindlustanud reklaami ilmumise novembris 2005 lehte, kuid selle eest tulemustasu novembris 2005 ilmunud reklaamidelt talle arvestatud ei ole. Asjaolu, et hageja tööleping peatus enne kui reklaamid ilmusid, ei anna kostjale alust tehtud töö eest tasumata jätta. Kostja ei esitanud ühtegi vastuväidet lõpparve kinnipidamise eest hüvituse arvestamise ja suuruse osas, seega ei ole põhjendatud ka selle vähendamine kohtu poolt. Hageja tööleping lõpetati 05.03.2007, august 2005 palgast kinni peetud 900 krooni tasuti hagejale alles 19.06.2007, so peaaegu 2 aastat hiljem, kui nimetatud summa palgana maksmisele kuulus ja enam kui 3 kuud peale töölepingu lõpetamist. Kohtuotsusega väljamõistetud summade osas on kostja lõpparve tasumisega viivituses senini. Palga maksmise (lõpparve raames) kohustuse eiramise korral ei ole määrav välja maksmata summa suurus vaid rikkumise kestus, mis tuleneb ka TLS § 119 lg 2 sõnastusest. Tulenevalt eeltoodust oleks kohus pidanud rahuldama hüvitise nõude hageja ühe kuu keskmise palga ulatuses, kuna kostja on lõpparve tasumisega viivituses senini. Kohus ei põhjendanud, mis ta jättis tähelepanuta hageja nõude mõista kostjalt välja täiendavad viivised 11% aastas kuni kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude summa täitmiseni. Kohus ei andnud hinnangut hageja seisukohale, et tuginedes lepingule ja PalS § 31 lg 5 puudus kostjal õiguslik alus hagejale palka maksta ositi, st sõlmitud reklaamimüügilepingute igakusest mahust mitte reklaamimüügilepingu kogumahust olenemata sellest, kas kliendid maksid kostjale reklaamlepingu alusel igakuiselt või mitte. PalS § 31 lg 5 kohaselt arvutatakse palk kogu palgaarvestus aja kestel tehtud ja tööandja poolt vastuvõetud töö eest. TsMS § 162 lg 4 võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Äärmiselt ebamõistlik ja ebaõiglane on kostja menetluskulude väljamõistmine hagejalt, kui kohtuvaidluse on tinginud kostjapoolne lepingu ebatäpne ja ebaselge sõnastus (sõnastus, kus sõna müük tähendab klientide haldamist), mille tõlgendamiseks oli hageja sunnitud pöörduma kohtu poole. TsMS § 163 lg 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Hageja nõuete osalise rahuldamise korral jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda arvestades asjaolu, et hageja pakkus kostjale kompromissi selliselt, et hageja tulemustasu 10% lepingusummast vähendatakse selle võrra, millises ulatuses on hageja klientidega tööd teinud teised töötajad. Vastus apellatsioonkaebusele OÜ Guide Marketing vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kohtuotsuse muutmata. 7
(9)Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 11.09.2007 otsust tuleb muuta TLS § 119 lg 2 alusel väljamõistetud hüvitise osas. Muus osas on otsus seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud põhjendustel. Kuna kolleegium nõustub nende maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-654 lg 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Apellatsioonkaebuses kordab hageja juba hagiavalduses toodud asjaolusid ja seisukohti, mille suhtes on maakohus otsuses hinnangu andnud. Puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli kohta. Ka kaebusest ei nähtu, et sellist menetlusnormi rikkumist oleks toimunud. Kolleegium nõustub maakohtu poolt antud tõlgendusega poolte vahel sõlmitud töölepingu punktidele, mis käsitlevad hageja tööülesandeid ja töölepingus sisalduvat mõistet „oma müük“. Maakohus on välja selgitanud, milline oli poolte tegelik tahe lepingu sõlmimise ajal ja seda piisavalt põhjendanud. Samuti on kohus andnud nii eraldi kui ka kogumis hinnangu kõigile poolte poolt esitatud tõenditele ja õigesti leidnud, et pooled on 7 aastat lepingut täitnud ilma vaidlusteta ja saanud sellest ühteviisi aru. Puudub igasugune alus hagis toodud asjaoludel, peale töölepingu lõpetamist 05.03.2007 hageja avalduse alusel, tõlgendada töölepingut hoopis teistsuguselt. Hageja ei taotlenud ka töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel. Hageja hakkas töölepingut teisiti tõlgendama alles kohtule 09.03.2007 esitatud hagiavalduses nagu õigesti on märkinud kostja.
§ 29
lg 5 p 6 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Maakohus on andnud hinnangu kogumis ka ametijuhendile, samuti tunnistajate M.S.P. R ja K. L ütlustele, kes töötasid sarnaste töölepingute alusel ja õigesti leidnud, et kostja ei ole rikkunud töölepingut ega ametijuhendit tulemuspalga arvutamisel. Kostja on tõendanud, et analoogiliste töölepingute alusel maksti tulemustasu samuti nagu hagejale. Hageja ei ole neid kostja väiteid ümber lükanud ja tõendanud, et temaga oli sõlmitud tunnistajatest täiesti erinev tööleping. Ametijuhendi p-d 2.4 ja 2.5 ei võimalda töölepingut tõlgendada teisiti kui tegi seda maakohus. Peale selle on hageja ise oma seletuses kohtule kinnitanud, et ta ei ole töötamise ajal ametijuhendit näinud ega ole sellele alla kirjutanud, ametijuhendeid tegi ta ise teistele töötajatele (t.l.80 pöördel). Seega maakohus õigesti tugines töölepingule. Pooltevaheline praktika töölepingu täitmisel oli 7 aastat ja sel perioodil ei leidnud hageja, et kostja on töölepingut rikkunud. Hageja on kaebuses leidnud ebaõigesti nagu saaks lepingu tõlgendamisel tugineda
§-le 29 lg 5 p 6 vaid siis, kui poolte vahel oleks sõlmitud mitu töölepingut.
§ 29
lg 5 p 3 kohaselt tuleb poolte tahte väljaselgitamisel arvestada ka lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Hageja ei ole tõendanud, et eelläbirääkimistel, enne töölepingu sõlmimist, oli poolte tahe teistsugune, kui see töölepingus kajastati. Kaebuses hageja küll viitab sellele, kuid ta ja ei ole tõendanud oma vastavaid väiteid. Asja materjalidest ei nähtu, et töölepingu sõlmimise eelsetel läbirääkimistel oleks töötajale lubatud teistsuguseid tasustamise tingimusi. Pärast lepingu sõlmimist täitsid pooled töölepingut 7 aastat ilma vaidlusteta ja ka tulemustasu arvestamise osas ei olnud hagejal pretensioone. Poolte selline käitumine pärast lepingu sõlmimist tõendab, et just selline oligi poolte tahe töölepingu sõlmimisel. Seega ülaltoodu alusel on maakohus töölepingu tõlgendamisel õigesti juhindunud
§st 29 lg 5 p 2, 3 ja 6 ja seda ka piisavalt põhjendanud. 8
(9)Vaidlus puudub selles, et tööandja maksis välja hagejale kohtumenetluse ajal 900,00 krooni saamata jäänud töötasu 19.06.2007, s.o. enam kui 3 kuud peale töölepingu lõpetamist. Palgaseaduse § 29 sätestab töötaja õiguse hüvitisele juhul, kui tööandja ei maksa talle lõpparvena saada olevat palka töölepingu lõppemise päeval. Palgaseaduse § 29 kohaselt on tööandja kohustatud lõpparve maksmisega viivitamise aja eest maksma töötajale hüvitist keskmise palga ulatuses töölepingu seaduses sätestatud korras. Vastavalt TLS § 119 lg-le 2 on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Riigikohus on lahendis 3-2-1-146-06 leidnud, et tulenevalt PaS §-st 29 ja TLS §-st 119 lg 2 on lõpparve maksmisega viivitamise aja eest makstav keskmine palk oma olemuselt ühelt poolt hüvitis töötajale ja teiselt poolt sanktsioon tööandjale tema kohustuse rikkumise eest. Kui kohus asjas tuvastab, et kostja jättis töölepingu lõppemisel hagejale lõpparvena palga välja maksmata ja lõpparvena saamata palga nõue ei ole aegunud, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka eelnimetatud sätetega ettenähtud hüvitis. Põhjendatud on ka hageja poolt kaebuses esitatud väide, mille kohaselt ei ole kostja nõudnud maakohtus TLS § 119 lg 2 alusel väljamõistetava hüvitise vähendamist. Vastuväiteid ei ole esitatud ka vastulauses apellatsioonkaebusele. Seega tuleb selles osas otsust muuta. Maakohus tuvastas otsuses, et hageja keskmine palk oli 19848,00 krooni. Pooled ei ole vaidlustanud seda asjaolu. Seega tuleb kostjalt välja mõista TLS § 119 lg 2 alusel 19848,00 krooni lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Kolleegium leiab, et hageja nõue täiendavate viiviste nõudes
113 lg 1 alusel ei ole põhjendatud. Töövaidluses on viiviste nõude materiaalõiguslikuks aluseks PaS §-id 2 lg 1 ja 35 ja TLS § 119 lg 2. Maakohus jättis põhjendatult
§ 113lg 1 alusel viivise kostjalt väljamõistmata. Ts
MS § 173 lg 2 kohaselt määrab kolleegium, et kostja menetluskulud tuleb hagejal kanda võrdeliselt rahuldamata jäänud nõudega 81,1 % ulatuses. Hageja menetluskulud tuleb aga kostjal kanda 18,9 % ulatuses. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. R. Allikvere U. Loonurm A. Tänav 9
(9)