3-07-1702/4

3-07-1702 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 29.02.2008; Tallinn Haldusasja number 3-07-1702 Haldusasi R.V. kaebus Tallinna Vangla direktori 16.08.2007 käskkirja nr 727-d tühistamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 25.02.2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – R.V.; Vastustaja – Tallinna Vangla direktor, volitatud esindaja Eda Oisalu RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6) Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 29.02.2008 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Tallinna Vangla direktori 16.08.2007 käskkirjaga nr 727-d karistati R.V.’ut distsiplinaarkorras noomitusega selle eest, et ta hoidis ilma vastava loata kambris CD-plaati (tl 5). R.V. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna Vangla direktori 16.08.2007 käskkiri nr 727-d (tl 1-3). Tallinna Halduskohtu 22.11.2007 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 13) ja 23.01.2008 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg (tl 41). 2 KAEBUSE SISU JA TAOTLUS Tallinna Vangla direktori 16.08.2007 käskkirjaga nr 727-d karistati avaldajat distsiplinaarkorras noomitusega. Käskkirjas on karistuse määramise põhjuseks toodud asjaolu, et kaebaja hoidis kambris CD-plaati omamata selleks vastavat luba. Sellega rikkus R.V. väidetavalt VangS § 31 lõiget 2, mis sätestab, et kinnipeetav võib kasutada vanglas elektroonikaseadmeid või muu vaba aja veetmiseks vajalikku eset vangla direktori või tema poolt määratud isiku loal. HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Avaldaja leiab, et käskkiri nr 727-d on ebaselge, kontrollimatu ning arusaamatu. R.V.ule teadaolevalt ei ole CDplaadi omamiseks vaja mingit eraldi luba, samuti ei ole CD-plaat keelatud ese vangla sisekorraeeskirja mõistes. Seega puudub avaldaja karistamiseks igasugune õiguslik alus. Distsiplinaarkaristuse määramine saab õiguspärane olla vaid siis, kui distsiplinaarsüüteo asjaolude igakülgne väljaselgitamine ja karistuse määramine toimub kooskõlas seaduse nõuetega ja süüteo toimepanija õigusi silmas pidades. Distsiplinaarkaristuse määramisel on kehtiva regulatsiooni eesmärk tagada, et isik teaks, mille eest teda on karistatud, et karistust ei määrataks ammu toimepandud tegude eest ja et karistus oleks õiglane. Oluline on hinnata igat süülist rikkumist eraldi ning siis vastava süüteo pinnalt hinnata selle kvalifitseerimise küsimus. Avaldaja on seisukohal, et käskkiri nr 727-d on motiveerimata, sest käskkirjas puudub asjaolude kirjeldus, motiivid ja põhjendused. Eeltoodust tulenevalt palub kaebuse esitaja tühistada Tallinna Vangla direktori 16.08.2007 käskkirja nr 727-d. VASTUSTAJA SEISUKOHT Tallinna Vangla direktori 16.08.2007 käskkirjaga nr 727-d karistati avaldajat selle eest, et ta hoidis ilma vastava loata kambris CD-plaati ning rikkus sellega vangistusseaduse § 31 lõiget 2, milles on sätestatud, et kinnipeetav võib kasutada vanglas elektroonikaseadmeid või muud vaba aja veetmiseks vajalikku eset vangla direktori või tema poolt määratud isiku loal. Distsiplinaarmenetlust alustati vangistusosakonna inspektor-kontaktisiku Marko Seeri ettekande nr 1294 alusel selle kohta, et 17.07.2007 kell 14.30 võeti läbiotsimise käigus ära CD-plaat, mille kasutamiseks ei olnud kinnipeetaval luba. Äravõetud esemete kohta on koostatud vastav akt. Kinnipeetav R.V. esitas 19.07.2007 seletuskirja, milles leidis, et tal ei pidanudki CD-plaadi omamiseks olema luba. Distsiplinaarmenetluse protokollist, mis on koostatud vangistusosakonna inspektorkontaktisiku Oleg Kuropjatniku poolt, nähtub distsipliinirikkumise aeg ja koht, distsipliinirikkumise kirjeldus ja viide õigusakti sättele, mida on rikutud, ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta. Protokolli on kinnipeetavale tutvustatud allkirja vastu. Karistuse ettepanekuks on noomitus. Vangistusosakonna inspektor-kontaktisiku Oleg Kuropjatniku poolt on 01.08.2007 koostatud õiend, milles ta teatab, et 01.11.2006 saabus R.V. Tartu PO arestimajast Tallinna Vanglasse. Saabumisel leiti tema asjade hulgast CD-plaadid. Nendest CD-plaatidest oligi R.V. võtnud ühe CD-plaadi kambrisse kaasa. Kinnipeetava varade nimekirjast nähtub, et kõik CD- plaadid, mis kuuluvad R.V.ule, asuvad kinnipeetavate isikute isiklike asjade laos. R.V. ei ole taotlenud isiklike asjade laost endale 3 kambrisse ühtegi CD-plaati ja seoses sellega puudub tal luba omada kambris CD-plaati. Samuti tuleb varade nimekirjast välja, et kambris ei ole tema kasutuses ühtegi CD-plaatide kuulamiseks mõeldud seadet. Jääb arusaamatuks, miks tal CD-plaati üldse vaja oli. Tallinna Vangla Kodukorra p 13.1.10 alusel on kinni peetavatel isikutel keelatud kehtestatud korda rikkudes võõrandada või teiste kasutusse anda isiklikuks tarbimiseks olevaid esemeid, tooteid, asju või aineid, samuti neid teistelt omandada või laenata. Kuna kaebajal oli keelatud kellegi käest CD-plaadi kuulamiseks vajalikku seadeldist laenata, samuti oli tal keelatud CDplaati kuulamiseks edasi anda sellele isikule, kellel näiteks selline seadeldis olemas oli, siis puudus R.V.ul igasugune võimalus antud CD-plaati kuulata. Vastustaja leiab, vaidlusaluse käskkirja on andnud pädev isik kaalutlusõiguse piires, otsus on kooskõlas õigusnormidega, tugineb seaduslikule alusele ning selle tegemisel ei ole esinenud olulisi menetlus- ja vormivigu. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Vaidlustatud käskkirjaga karistati avaldajat distsiplinaarkorras noomitusega selle eest, et ta hoidis ilma vastava loata kambris CD-plaati (tl 5). Kaebuse esitaja väitel oli tal see CD-plaat alates 01.11.2006, kui vastustaja teostas isiku vanglasse saabumise järgset läbiotsimist ja CDplaati kontrollimise käigus ära ei võetud. Avaldaja järeldas sellest, et CD-plaadi puhul ei olnud tegemist keelatud esemega (kohtuistungi protokoll, tl 51). Vastustaja ei pidanud CD-plaadi ära võtmata jätmist 01.11.2006 võimalikuks ning esitas koos omapoolsete vastuväidetega vastavad väljavõtted kinnipeetava varade nimekirjadest, millest ilmneb, et kõik teised CD-plaadid ja elektroonikaseadmed ning vastavad detailid asuvad isiklike asjade laos (tl 26-32). Seega tuleb antud juhul hinnata eelkõige menetlusosaliste väiteid seonduvalt CD-plaadi (vaikiva) lubamise võimalikkusega kinnipeetava kontrollimise ajal ja –järgselt ning paralleelselt sellega CD-plaadi lubatavusest üldse. Täiendavalt tuleb kontrollida ja hinnata avaldaja poolt tõstatatud haldusakti vormistamise- ning selle selguse ja arusaadavuse küsimust. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 57 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vangla vahendusel soetatud isiklikke asju. 01.11.2006 kehtinud vangla sisekorraeeskirja paragrahvis 58 sisaldus kinnipeetavale lubatud asjade loetelu, kuid CD-plaate selles ei nimetatud. Erandkorras lubatud asjadega seonduvaid küsimusi reguleeriti paragrahvis 59 ja nimetatud paragrahvi teise lõike kohaselt võisid kinnipeetaval olla vangla direktori loal personaalarvuti, portatiivne raadio, televiisor diagonaaliga kuni 37 cm, video- ja helikassettmagnetofon ning musitseerimisvahend või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui selle kasutamine ei häiri teisi isikuid ja kui selle kasutamise kulud hüvitab kinnipeetav. Edasi järgnes teine lause, millest nähtuvalt võis kinnipeetaval olla eelnevalt loetletud esemete kasutamiseks mõistlikus koguses helikassette, videokassette, laserplaate ja videomänge. Sellest redaktsioonist saab järeldada, et kassetid ja plaadid võisid kinnipeetaval olla ainult sel juhul, kui eelnevalt oli lubatud kasutada vaba aja veetmiseks vastavat magnetofoni või arvutit. Magnetofoni kasutamise luba kaebuse esitajal ei olnud ning selles ei ole menetlusosaliste vahel ka vaidlust. Seega ei olnud CD-plaat 2006. 4 aasta novembris kaebuse esitaja jaoks lubatav. Kui CD-plaat ei olnud tulenevalt õigusaktidest lubatav, siis ei saanud läbiotsimist teostavad vanglatöötajad seda ka vaikimisi võimaldada. Selles osas on usaldusväärsemad vastustaja seisukohad ja seda seisukohta kinnitavad kaudselt ka väljavõtted varade nimekirjast, millest nähtub, et teistel kordadel on CD-plaadid alati lattu jäetud. Vastustaja viitas ka ühele teisele haldusasjale, kus samad menetlusosalised vaidlevad seonduvalt CD-plaatide äravõtmisega (kohtuistungi protokoll, tl 52). Kaebuse esitaja väitis, et tahtis vastustaja poolt viidatud juhtumi puhul küll CD-plaate laost kaasa võtta, kuid karistamine oli toimunud väidetavalt agressiivse käitumise pärast ning avaldaja ei nõustunud käitumisele antud hinnanguga (kohtuistungi protokoll, tl 52). Eelnimetatu käesoleva haldusasjaga otseselt ei seostu, kuid mingil määral kinnitab see vastustaja seisukohta selle kohta, et avaldaja pidi olema CD-plaatide mittelubatavusest täiesti teadlik. Alates 2007. aasta veebruarist on vangla sisekorraeeskirja paragrahvid 58 ja 59 kehtetud, kuid see ei ole muutnud varasemalt mittelubatud esemeid lubatavateks. Vangistusseaduse § 15 lg 4 võimaldab vanglal keelata täiendavalt ka neid aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus. Sama seaduse § 15 lg 1 kohaselt võetakse kinnipeetavaga kaasas olevad isiklikud asjad ja tema isikut tõendavad dokumendid vanglasse saabumisel hoiule. Vangla sisekorraeeskirja § 61 lg 2 kohaselt koostatakse kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ning lattu hoiule antavatest asjadest ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, kas asi on kinnipeetava käes või laos. Selline redaktsioon kehtis nii 2006. aasta novembris kui ka vaidlustatud käskkirja andmise ajal. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal kehtinud vangistusseaduse kohaselt võis kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese vangla direktori või tema poolt määratud isiku loal. Selles osas ei ole varasemat korda sisuliselt muudetud. Olenemata sellest, et CD-plaati vangla sisekorraeeskirjade §-s 641 keelatud esemetena otseselt nimetatud ei ole, ei saa sellest järeldada, et varasemalt lubamatu ese muutus automaatselt lubatavaks või siis seda, et vangla direktori luba eeldavate esemete üksikud detailid või nende kasutamiseks-kuulamiseks mõeldud esemed (plaadid) oleksid selle tõttu automaatselt aktsepteeritavad. Tallinna Vangla direktori seisukohalt vaadatuna oli CD-plaadi kambris hoidmise eesmärk ühtlasi ka arusaamatu, sest kaebuse esitaja kasutuses ei olnud ühtegi CD-plaatide kuulamiseks mõeldud seadet (vastuväited, tl 18). Vastustaja peab tagama vanglas korra ja seoses eelnimetatuga on viidatud Tallinna Vangla direktori 05.07.2005 käskkirjaga nr 28 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ (avaldatud Tallinna Vangla veebilehel) punktile 13.1.10, mis keelab kinni peetaval isikul kehtestatud korda rikkudes võõrandada või teiste kasutusse anda isiklikuks tarbimiseks olevaid esemeid, tooteid, asju või aineid, samuti neid teistelt omandada või laenata. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud käskkirja tühistamiseks ei ole alust. Vastav distsiplinaarmenetlus on läbi viidud (tl 21-25) ja distsiplinaarkaristuse valikut on põhjendatud. Noomituse puhul ei ole tegemist väga range distsiplinaarkaristusega ning seetõttu ei saa seda antud juhul ebaproportsionaalseks pidada. Vajalikud kaalutlused on esile toodud ning avaldaja väited haldusakti kontrollimatuse ning ebaselguse osas ei ole põhjendatud. Enno Loonurm Kohtunik