Obsah (5)

§ 82§ 328§ 230§ 64§ 61

2-04-111 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Karin Sonntak Otsuse tegemise aeg ja koht 24. mai 2007. a kell 14.00 tsiviilkantselei kaudu Ke

§ 82, Ts

K § 459 ja § 460 ning VÕS § 137 lg 1 ning § 492 lg 1 alusel sama suma välja mõista solidaarselt EVOÜ-lt ja SJAS-lt. Vastus regresshagile

1. Kohtule 06.11.
2. a esitatud vastuses regresshagile kostjad EVOÜ ja SJAS regresshagi ei tunnista. Nõuded sissetungimishäire süsteemidele on sätestatud Eesti standardis EVS-EN 50131:1999 Häiresüsteemid Sissetungimishäire süsteemid. Standard jaotab valveobjektid nelja turvalisuse kategooriasse. Garaaži näol on tegemist
3. kategooria ehk madala riskikategooriaga objektiga. Kostjaid ei teavitatud, et garaaži kavatsetakse kasutada lisaks auto hoidmisele kalli kauba hoiuruumina. Seega lähtuti objekti valvesüsteemi projekteerimisel eesmärgist kaitsta garaažis olevat autot ning ei projekteeritud keskmise või kõrge riskiastme valvesüsteemi. Standardi p 8.3.3.2 kohaselt, kui sissetugimishäire süsteem on valves, siis juurdepääs valvatavale objektile sisenemis- ja väljumisteede kaudu peab olema tõkestatud.
4. Sissetungimishäite süsteemide projekteerimise, paigaldamise ja hoolduse eeskirja p 6.7.4 kohaselt tuleb anduri paigaldamisel jälgida tootja nõudeid anduri paigalduskõrguse osas ja andur tuleb suunata nii, et ettearvatav sissetungi liikumissuund oleks õige nurga all. Seega nii standardi 4 p 6.7.4 kui ka eeskirjade p 6.7.4 sätestavad nõude, mille kohaselt peab anduri vaateväljas olema eelkõige sissepääsu tee. Garaaži puhul on selleks garaaži uks. Konkreetsele objektile paigaldati passiivne infrapunandur ja seda peetakse garaažide puhul piisavaks. Infrapunaandur paigaldati vastavalt tootja nõuetele.
5. Eeskirja p 7.6.2 sätestab passiivse infrapunanaduri toimeala, mille kohaselt ala, millesse kiirusega 0,3-0,6 m/s siseneva või detektori suhtes radiaalses liikumises oleva 60 +/- 20 kg isiku poolt 2 m vahemaa või 20% isiku ja detektori radiaalkauguse läbimisel genereeritakse häireolukord. Eeltoodust tuleneb, et juhul kui varas garaaži ei sisenenud, vaid vargus sooritati kanistrite väljatõmbamise teel seina tehtud avause kaudu, siis automaatne valvesüsteem ei saanud ega võinud sissetungi avastada. Seega ei oma mingit tähtsust asjaolu, kas ala kus kanistrid asusid oli anduri vaateväljas või mitte. Kohtuistung
6. Kohtuistungil 30.04.
7. a. jääb hageja esitatud põhinõude juurde ja soovib kostjalt viivise summas 315 319 krooni väljamõistmist. Samuti palub hageja kohtul lahendada alternatiivse nõudena küsimus hüvitise vähendamisest ning mõista kostjalt välja hüvitis kohtu poolt määratud osas. Hageja hinnangul ei ole kostja kohtule nimetanud kindlustuslepingu punkti, milles sätestatud kohustust hageja oleks rikkunud. Kostja ei ole põhjendanud, miks ei olnud hagejal õigus osalisele hüvitisele. Ilma põhjendamata ei ole kindlustusandjal õigust keelduda hüvitise väljamaksmisest. Ükski asjaolu ei viita sellele, et hageja oleks mõne talle teada oleva asjaolu jätnud kostjale avaldamata. Hageja avaldas kindlustuslepingu sõlmimisel kostjale ausalt kogu talle teadaoleva informatsiooni selle kohta, et signalisatsiooniga on hõlmatud kogu ruum. Hageja ei teadnud ega saanudki teada, et mõned ruutmeetrid tagaseina ääres on anduri tööpiirkonnast väljas. Hageja ei teadnud varguse hetkeni, et valveteenuse osutaja paigaldas anduri viisil, mis jättis 3,05 m2 suuruse ala anduri töötsoonist välja. Hageja esindaja leiab, et kostja on käitunud pahatahtlikult. Hageja esindaja on seisukohal, et eksperdi arvamused tuleks jätta tähelepanuta, kuna ekspert kasutas ekspertiisi läbiviimiseks papist seina.
8. Kostja esindaja leiab, et tunnistaja PKon andnud tunnistajana teistsuguseid andmeid, kui kostjale esitatud avalduses. Tunnistaja ei tea täpselt, millal kaup üle anti. Kostja on seisukohal, et reaalselt ei olnud selline vargus üldse võimalik. Hageja väiteid ei ole usutavad, vargus ei saanud toimuda selliselt nagu hageja väidab. Kostja leiab, et tõendamata on, et hagejale üldse oleks üle antud väidetav kogus nuluõli. 10.03.
9. a võlaõigusliku lepingu p 4 kohaselt ei ole pooled kaupa võlaõigusliku lepingu sõlmimisel üle andnud, asjaõiguslepingut sõlmitud ei ole. Hageja
10. -
11. a majandusaasta aruanded tõendavad üheselt, et hagejal ei olnud piisavalt rahalisi vahendeid, et sellist kaupa osta. Kostja on seisukohal, et tõendina esitatud lepingul puudub tegelik majanduslik sisu ja see on koostatud üksnes eesmärgiga saada kindlustushüvitist. Hageja ei ole ka tõendanud, et kindlustuskohas oleksid asunud nuluõli kanistrid. Kostja leiab, et hageja jättis teadlikult andurite vaateväljast välja osa valvatavast garaažist. Hageja ei avaldanud turvafirmale, et ta soovib kasutada ruumi laona. Riski hindamise küsimustikus on hageja kinnitanud kindlustusandjale, et anduritega on kaetud kogu ruum. Kui hageja oleks kostjale avaldanud, et valvetehnika ei ole paigaldatud arvestades ruumi kasutamist kallihinnalise kauba hoiustamiseks ning valvetehnika jätab sellega seoses olulisi ilma kaitseta alasid, ei oleks kosta nõustunud kaupa sellistel tingimustel kindlustama.
12. Kolmandad isikud vaidlevad hagile vastu. Kolmandate isikute esindaja seletuse kohaselt ei ole hageja tõendanud, et tal nuluõli olemas oli. EVOÜ lähtus pakkumist tehes asjaolust, et tegemist on garaažiga. Asjaolu, kas infrapuna andur hõlmas kogu ruumi või mitte, ei oma asjas tähtsust. Nuluõli varastamine polnud nendel tingimustel üldse võimalik. Kui inimene oleks ruumi 5 sisenenud, siis oleks häire käivitunud, seda aga ei toimunud. Valveseademed sobisid garaaži valvamiseks, ent mitte lao valvamiseks.
13. Tunnistaja PKütluste kohaselt kontakteerus ta
14. a alguses RVseoses nuluõli ostuga, partii oli 50-100 liitrit. Hageja sai sertifikaadi ja alustas nuluõli realiseerimist. Võimalik oli saada nuluõli ka suuremas koguses, potensiaalse ostja leidis hageja Saksamaalt. Rahalisi vahendeid hagejal ei olnud, et kogu partii eest kohe tasuda. Tunnistaja tasus RV100 000 krooni sularahas kauba eest
15. a lõpus. Kauba sai hageja kätte
16. a kevadel, 2 nädalat kuni kuu aega enne müügilepingu sõlmimist. Kindlat lepingut kauba edasimüügiks ei olnud. Kaubale sertifikaate väljastati kolm korda, aasta enne ostutehingut oli esimene sertifikaat ja
17. aastal vähemalt kaks sertifikaati. Garaažis seisis ka äriühingu sõiduauto. Tunnistaja kinnitab, et 09.01.
18. a seletuskirjas on andnud vale seletuse selle kohta, et RV kaupa ei toonud. Tegelikkuses tõi kauba RVisiklikult.
19. Tunnistaja TO ütluste kohaselt saadeti teda EVOÜ poolt vaidlusalusesse garaaži valveseadmeid paigaldama. Tegu pidi olema garaažiboksiga, tunnistja ei teadnud, mida seal hoitakse või mida seal tegema hakatakse. Tunnistaja pani valveseadmed oma äranägemise järgi. Parem oleks olnud panna seadmed nurka, aga sinna pidid riiulid tulema, seega ei saanud valveseadmeid sinna panna. Seadmed pidid valvama ust ja seda, et autot ei saaks varastada. Algselt oli objektil probleeme leviga, seetõtu oli paigaldamise ja valve alla võtmise vahemik paar päeva. Kui omanik oleks öelnud, et ta soovib seal 1 miljoni krooni eest kaupa hoida, siis tunistaja poleks soovitanud tal neid seadmeid paigaldada, nii väärtuslikku kaupa pole mõtet hoida garaažiboksis. Tunistaja oleks soovitanud sellisel juhul paigaldada mahuandureid. Tunnistaja ei oska öelda, kas ta seletas kliendile, et osad alad jäävad valve alt välja.
20. Tunnistaja AR ütluste kohaselt töötas ta vaidlusalusel perioodil EVOÜ tegevjuhina. Tunnistaja ütluste kohaselt kirjutas ta esimese seletuskirja töötajate küsitluse alusel, tunnistaja tugines ekslikele andmetele. Teine seletuskiri on tõene, selle koostamise aluseks on TO avaldus ja seletused. Tunnistaja pidas ennast allkirjaõiguslikuks EVOÜ nimel tegutsemiseks.
21. Ekspert GE’i ütluste kohaselt ei saanud inimene ilma garaaži sisenemata nuluõli varastada. Tehnilisi vahendeid kasutades, näiteks robotkäega oleks varastamine võimalik. Garaaži jaoks oli paigaldatud valvesüsteem piisav. Ekspert jääb oma seisukoha juurde, et seda vargust ei ole toimunud. Ekspert leiab, et nuluõli ei saanud paikneda garaažis hageja poolt kirjeldatud viisil. Nuluõli asukoht saaks eksperdi hinnangul olla vaid garaažiuksest sisse vaadates paremal, aga need ei saa olla kõrvuti, sest need ei mahu kõrvuti ära. Augu ees nad olla ei saa, kuna põrandal on puru. Kohtu põhjendused
22. Kohus, kuulanud ära hageja, kostja ja kolmandate isikute esindajad, tunnistajad, eksperdi ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele.
23. Kohus on tuvastanud, et hageja ja kostja sõlmisid 22.03.
24. a ettevõtte varakindlustuse lepingu, mida kinnitab kindlustuspoliis nr
25. Lepingu lahutamatuks osaks on riski hindamise küsimustik nr 356124, kindlustuspakkumine nr NÕ21503/3, ettevõtte varakindlustuse tingimused V110/2001, murdvarguskindlustuse tingimused V103/2001 ja tulekindlustuse üldine ohutusjuhend ettevõttele nr V401/
26. Kindlustuslepinguga oli kindlustatud hoone (kindlustusväärtusega 20 000 krooni) ja kaup (looduslik nuluõli kindlustusväärtusega 1 300 000 krooni) kindlustuskohas asukohaga XXX Tallinnas. Nuluõli varguse korral nähti ette hageja 6 omavastutus 3000 krooni (tl 12). 23.09.
27. a pöördus kostja poole hageja esindaja PK avaldusega, mille kohaselt oli kindlustuskohas lõhutud sein ja varastatud ajavahemikul 18.09.
28. a kell 20.00 kuni 21.09.
29. a kell 20.00 20 kanistrit õli (tl 68-69). Hageja oli sõlminud SJAS-ga 15.03.
30. a tehnilise valve lepingu nr 691T, et tagada kindlustuskoha valve.
31. Pooled ei vaidle selle üle, et ajal, mil toimus väidetav vargus valvatavalt objektilt häiresignaali SJAS juhtimiskeksusesse ei saabunud. Häiresüsteem oli peale sissetungi avastamist töökorras. Pooled ei vaidle ka selle üle, et juhul kui vargus toimus, sai see toimuda ainult selliselt, et garaaži ei sisenetud (tl 136, 185), sellisel juhul valvesüsteemis kasutatud infrapunaandur RX-40QZ (tootja Optrex Co) ei saanud ega pidanudki sissetungile reageerima.
32. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja rikkus kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi ja kas kostjal on õigus sellest tulenevalt keelduda hagejale kindlustushüvitise väljamaksmisest. Kohtule on esitatud riski hindamise küsimustik nr 356124, mille p 6 kohaselt kinnitas hageja kindlustusandjale, et kindlustatavasse hoonesse on paigaldatud infrapunaanduril põhinev automaatne valvesüsteem ja et anduritega on kaetud kogu ruum (tl 12-13). Kostja poolt hagejale 10.02.
33. a esitatud kahju hüvitamisest keeldumise teatise p 8 leiab kostja, et hageja on kindlustusvõtjana rikkunud kindlustuslepinguga võetud kohustusi (tl 16-18). Hageja on seisukohal, et kostja pole tõendanud, et anduri töötsooni ulatus oleks mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist või kahju suurust, ilma sellise põhjusliku seose tõendamiseta ei võimalda tingimuste p 26.1 aga hüvitise maksmisest keelduda või seda vähendada (tl 455). Kostja vastuväite kohaselt on EVOÜ 29.01.
34. a (tl 79) ja 20.02.
35. a (tl 80) kirjaga tõendatud, et kindlustusvõtja poolt on rikutud kindlustuslepinguga võetud kohustusi (s.o. anduritega ei olnud kaetud kogu ruum).
36. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et infrapunaanduri toimepiirkond, ei oma hageja ja kostja vahelises õigussuhtes tähtsust (tl 283). VÕSRakS § 12 lg 2 tulenevalt kohaldatakse kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.
37. a senikehtinud seadust. Vaidlusalune riski hindamise küsimustik on poolte vahel allkirjastatud 15.03.
38. a. Eesti Vabariigi kindlustusseaduse § 9 kohaselt kindlustusjuhtum on seaduses või kindlustuslepingus määratletud sündmus, seisund või tegu, mille tagajärjel tekib kindlustusvõtjal või kolmandal isikul kindlustussumma või -hüvitise saamise õigus ja kindlustusandjal kindlustussumma või -hüvitise väljamaksmise kohustus. Pooled võisid kindlustuslepingus kokku leppida, millistel juhtudel võib kindlustusandja väljamaksest keelduda. Vastavalt ettevõtte varakindlustuse tingimuste p-le 26.1 on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitise väljamaksmisest keelduda juhul, kui kindlustusvõtja rikub kindlustuslepingus toodud kohustusi.
39. Sissetungimishäire süsteemide projekteerimise, paigaldamise ja hoolduse eeskirja (tl 186200) p 7.6.2 sätestab passiivse infrapunanaduri toimeala, mille kohaselt ala, millesse kiirusega 0,3-0,6 m/s siseneva või detektori suhtes radiaalses liikumises oleva 60 +/- 20 kg isiku poolt 2 m vahemaa või 20% isiku ja detektori radiaalkauguse läbimisel genereeritakse häireolukord. Eeltoodust tuleneb, et juhul kui varas garaaži ei sisenenud, vaid vargus sooritati kanistrite väljatõmbamise teel seina tehtud avause kaudu, siis automaatne valvesüsteem ei saanud ega võinud sissetungi avastada, seega ei oma tähtsust ka anduri toimepiirkond ning asjaolu, et anduri toimealast jäi välja 2,53 m2 suurune ala. Tunnistaja TO ütluste kohaselt oleks väärtusliku kauba puhul sobivaks anduri tüübiks mahuandur mitte infrapunaandur. Samas nähtub riski hindamise küsimustikust, et kostja on aktsepteerinud infrapunaanduri kasutamise vaidlusalusel kindlustusobjektil. Tunnistaja TO ütlustega on tõendatud, et hageja esindajat ei informeeritud asjaolust, et andur ei kata kogu ruumi. Hagejale ei antud paigaldaja poolt üle ühtegi dokumenti 7 selle kohta, et anduri tööpiirkond ei kata kogu ruumi(tl 186-200). Kohus on seisukohal, et kostjal ei tekkinud õigust keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest seetõttu, et infrapunaanduri töötsoon ei katnud kogu ruumi. Vargus oleks saanud toimunud ka siis, kui anduri töötsoon oleks katnud kogu ruumi. Samas omab anduri toimeala tähtsust juhul kui tõusetub küsimus kolmandate isikute vastutusest. Kohtumenetluses on tunnistaja PK ja TO ütlustega tõendatud, et kolmandatele isikutele ei olnud hageja poolt avaldatud asjaolu, et garaažis hakatakse peale auto hoidma ka väärtuslikku kaupa. Nii kohtule esitatud hinnapakkumisest (tl 70-71) kui tehnilise valve lepingust (tl 72-78) ei nähtu, et pooled oleks valveobjekti all silmas pidanud lisaks garaažile ja sellesse paigaldatava auto ka muud kaupa. Kohus nõustub kolmanda isiku seisukohaga, et kolmandad isikud on järginud valvetehnika paigaldamisel nii nõudeid sissetungimishäire süsteemidele, mis on sätestatud Eesti standardis EVS-EN 50131:1999 kui ka sissetungimishäire süsteemide projekteerimise, paigaldamise ja hoolduse eeskirja. Paigaldati madala riskiastmega seadmed, lähtudes sellest, et vastavalt eelviidatud standardile on garaaž
40. kategooria ehk madala riskikategooriaga objekt ning sissetungimishäire süsteemi valvesoleku puhul peab juurdepääs valvatavale objektile olema tõkestatud sisenemis- ja väljumisteede kaudu. Kohus leiab, et need tingimused olid kolmandate isikute poolt paigaldatud valvesüsteemi puhul täidetud.
41. Pooled vaidlevad kindlustusjuhtumi toimumise fakti üle. VÕS § 422 lg 1 järgi kindlustuslepinguga kohustub üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. VÕS § 324 lg 1 kohaselt kindlustusjuhtum on eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt kindlustusrisk on oht, mille vastu kindlustatakse. Kohtule on esitatud kindlustuspoliis nr 356124, millelt nähtub, et nuluõli kindlustati murdvarguse vastu (tl 7).
42. Hageja hinnangul on Põhja Politseprefektuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega 15.05.
43. a (tl 261-262) tõendatud varguse toimumine. Kohus hagejaga ei nõustu. Politseprefektuuri määrus ei ole tsiviilasja lahendava kohtu jaoks siduv. Kohus hindab kriminaalmenetluses kogutud tõendeid koos teiste tsiviilasjas kogutud dokumentaalsete tõenditega.
44. Kohus on seisukohal, et ajavahemikul 18.09.
45. a 20.00 kuni 21.09.
46. a 20.00 garaažis asukohaga XXX murdvargust ei toimunud.

§ 328

lg 1 kohaselt menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed. Hageja ei ole kohtule väidetava varguse ning nuluõli olemasolu kohta tõeseid andmeid esitanud.

1. Hageja on seisukohal, et vargus viidi ajavahemikul 18.09.
2. a 20.00 kuni 21.09.
3. a 20.00 läbi tõenäoliselt ruumi sisenemata: 60 liitrised nuluõli kanistrid (mõõtudega 30 cm x 35 cm x 60 cm) tiriti konksu otsas seina sisse tehtud 42 cm x 45 cm läbimõõduga ava juurde ning tõsteti sealt ruumi sisenemata välja (tl 136). Kanistrid olid peauksest sisenedes vasakul pool taga seina ääres nurga vastas, ladustatuna kahes reas üksteise peal kahes kihis (tl 358, 374). Tunnistaja PK ütluste kohaselt ladustas ta kauba garaaži koos RV, kuhu täpselt garaažis, seda tunnistaja ei mäleta (tl 423-425).
4. Eksperdi väitel inimene garaažis sees ei käinud, sest puuduvad jalajäljed. Kohtule on esitatud sündmuskoha ülevaatuse akt, mille kohaselt põrandapinnal jalajälgi näha ei ole (tl 228-229; 293). Hageja väitel läksid kõik jäljed põrandalt kaduma seetõttu, et pärast politsei lahkumist asus 8 hageja esindaja seina tehtud auku sulgema käepäraste vahenditega (tl 455). Kohtu hinnagul tekitab hageja selline tegevus jalajälgi juurde, mitte ei kaota neid põrandalt.
5. Kohtule on esitatud sündmuskoha skeem, millelt nähtub kanistrite asukoht (tl 294). Kohtuistungil 30.04.
6. a leidis hageja, et on tõendatud, et seina tehtud avause alumine serv asus seestpoolt vaadates kohas, kuhu oli paigutatud vasakult teine ja osaliselt kolmas kanister ning avause alumine serv oli alumisest kanistrist 8 cm kõrgemal. Mitte miski ei takista hageja hinnangul sellisest avausest esimese kanistri väljavõtmist nö ”jalad ees”, teha seejärel sedasama tema taga asuva kanistriga. Hageja väitel on eeltooduga tõendatud, et õlikanistrite varastamine oli tehniliselt võimalik ruumi sisenemata ning anduri ”pimeda tsooni” olemasolu või selle suurus ei oma varguse toimepanemise seisukohast mingit tähtsust, kuna õlikanistrite liikumisele ei pidanud passiiivne infrapunaandur reageerima.
7. Kohus leiab, et eeltoodu ei tõenda õlikanistrite vargust ning hageja avaldus õlikanistrite paiknemisest ei vasta tegelikkusele. Pooled ei vaidle selle üle, et kivipuru on seina tehtud augu ees maas 1-1,5 meetri kaugusel põrandal. Kivipuru on ka seina tehtud augu servadel. Nimetatud asjaolu nähtub ka kohtule esitatud fototahvlitelt nr 2 ja nr 4 (tl 224-225). Ekspert GE’i seletuse kohaselt tekitas ta ekspertiisi tehes toimikus kirjeldatud situatsiooni ja sel viisil oli ekspert võimeline ”varastama” vaid neli kanistrit. Telliskivipuru seina tehtud augu äärele sellisel juhul alles ei jää. Ekspert leiab, et ka juhul kui kasutada kanistrite või tünnide väljatõmbamiseks lauda, mida mööda neid tirida, siis ei tohiks väikesi kivitükke augu serva peale jääda. Ekspert välistab laua kasutamise võimaluse tünnide varastamiseks. Samuti peaksid põrandal olema jäljed. Kohus nõustub eksperdi arvamusega. Õige on ka kolmandate isikute seisukoht, et juhul kui kanistrid paiknesid hageja poolt kirjeldatud viisil, s.o. kaks kanistrit kahes kihis vastu seina ning lõhkuda sealt tagant auk seina, siis tekkiv puru ei saaks liikuda kanistritest läbi.
8. Hageja kasutas kindlustuslepingu kehtivuse ajal liisitud sõiduautot Volvo 850, mis seisis hageja ning tunnistaja PKväitel samuti garaažis (tl 378, 423-425). Hageja hinnangul tõendab see, et ainus võimalik piirkond paigaldada nuluõli oli garaaži tagaseina ääres, nii et sõiduk garaaži mahuks (tl 211). Eksperdi hinnangul hageja kirjeldatud viisil ei saanud tünnid paikneda, sel juhul ei mahuks sinna enam auto. Eksperdi selgituse kohaselt saaksid nuluõli ja auto garaaži ära mahtuda, kuid nuluõli ei saanud siis paikneda toimikus kirjeldatud viisil. Auto ja nuluõli peaksid paiknema koos garaažis selliselt, et nuluõli kanistrid oleks hajutatult paigutatud, mitte kõik koos. Hageja kinnitusel oli lisaks ruumis ka mööbel (tl 359). Tunnistaja PKei mäleta kuidas nuluõli paiknes, tunnistaja ütluste kohaselt liigutas ta kaupa nii, et see poleks jalus. Eksperdi ja tunnistaja ütluste põhjal teeb kohus järelduse, et nuluõli 20 kanistrit said garaažis paikneda ainult hajusalt. Samas välistab 1 181.5 liitri nuluõli selline paiknemine varguse läbi seina tehtud avause.
9. Kostja väitel ei saanud hagejal olla väidetavalt varastatud nuluõli, hageja poolt on tõendamata kahju suurus. Hageja leiab, et on nuluõli müügihinna tõendanud saatelehtede, arvete ning pangakonto väljavõtetega (tl 134-182). Kohus on seisukohal, et hageja ei ole usaldusväärselt tõendanud endal 1 200 liitri nuluõli olemasolu. 20.04.
10. a määruskaebuses toob hageja esile asjaolu, et vaidlusalune kindlustushüvitise nõue kostja vastu on tema ainuke vara (tl 407). Samas on hageja endine juhatuse liige PK korduvalt muutnud oma seisukohti väidetava nuluõli saamise ja kauba eest tasumise kohta. Tunnistajana käesolevas vaidluses ülekuulatud PK tunnistas ka ise, et oma 09.01.
11. a seletuskirjas andis ta vale seletuse selle kohta, kuidas ja kelle poolt kaup XXX garaaži toodi. Tunnistaja väitis kohtuistungil, et kaubale väljastati kolm sertifikaati: esimene sertifikaat aasta enne ostutehingut ja
12. aastal kaks sertifikaati. Kohtule esitatud Tervisekaitseinspektsiooni teatise (tl 313-317) kohaselt Tervisekaitseinspektsioon andis 23.03.
13. a. hagejale nõusoleku Venemaa Omski tehase nuluõli jaemüügiks Eestis ning 9 Ravimiameti teatis, mille kohaselt võeti 20.03.
14. a nuluõli partii MM 002778 analüüs nr K-32001 (319-321a). RV’i 28.11.
15. a seletuskirja kohaselt ostis ta nuluõli praeguseks surnud VD’lt, 1 200 liitrit nuluõli andis ta PKle 2002 a kevadel. Eeltoodu põhjal teeb kohus järelduse, et PKpoolt nimetatud esimese sertifikaadi saamine on tõendatud, kuid PKpoolt nimetatud kahte sertifikaati
16. a aastast ei eksisteeri.
17. Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja ei ole tõendanud 1 200 nuluõli müügitehingu toimumist. RVon kriminaalasjas tunnistajana ütlusi andnud selle kohta, et PK tasus aasta pärast nuluõli üleandmist tunnistajale 300 000 krooni, mille kohta vormistati ka kviitung. Nimetatud summast tasus tunnistaja omakorda 280 000 krooni VD (tl 275). Kohus leiab, et juhul, kui asuda seisukohale, et nuluõli üleandmine toimus
18. a kevadel, pidi makmine toimuma
19. a kevadel. PK on tsiviilasjas tunnistajana kinnitanud, et tasus kauba eest
20. a lõpus sularahas 100 000 krooni RV’ile. Kohtule on esitatud valguskoopia nuluõli ostu-müügilepingust 10.03.
21. a. (tl 206), mille kohaselt müüja kohustus kauba ostjale üle andma 10.03.
22. a. PKon aga kohtus tunnistajana kinnitanud, et kauba sai ta kaks nädalat enne lepingu sõlmimist. Originaal ostu-müügilepingut hagejal kohtule esitada ei olnud (tl 97). Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et hageja ei ole kohtumenetluses tõendanud, et talle kuulus ajavahemikul 18.09.
23. a kuni 21.09.
24. a 1 200 liitrit nuluõli. Kohus ei nõustu hagejaga, et saatelehed nuluõli realiseerimise kohta AS-le MM (tl 20) ja AS MM õiend tõendab hagejal vaidlusalusel perioodil 1 200 liitri nuluõli olemasolu. Kostja ei vaidlustagi, et hageja on olnud AS MM koostööpartner alates märtsist
25. a. (tl 139-177) ning võis nuluõliga tegeleda. Kohus nõustub kostjaga, et see ei tõenda väidetava 1 200 liitri nuluõli omamist. Kohus on seisukohal, et ka etiketid (tl 183-184) tõendavad üksnes seda, et hageja tegeles nuluõliga, kuid ei tõenda vaidlusaluse 1 200 liitri omanist. Hageja ning tunnistaja PK kinnitusel oli konkreetne partii mõeldud Saksamaa turule, kohtule esitatud etiketid on aga eestikeelsed.
26. Kohtule on esitatud hageja 2000-
27. a majandusaasta aruanded ja bilansid (tl 36-64). Hageja on seisukohal, et majandusaasta aruannetel ei ole seost kostja hüvitamiskohustusega. Hageja ei eitagi, et nuluõli eest on suurem osa ostuhinnast müüjale tasumata ning olemas ei ole tasumist tõendavaid dokumente (tl 93, 94). Kohus nõustub hagejaga selles, et kindlustusjuhtumi saabudes on kindlustusandja kohustatud kindlustushüvitise välja maksma olenemata kindlustusvõtja maksejõulisusest. Käesoleval juhul on kostja esitanud eelnimetatud tõendid selleks, et tõendada hageja suutmatust tasuda nii suuremahulise tehingu eest, kuna hagejal puudusid vastavad vahendid.

§ 230

lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millel tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Käesoleval juhul ei ole hageja suutnud tõendada, et tehing nuluõliga üldse toimus. Kindlustuandja vastu suunatud nõude näol on tegemist hageja ainukese varaga, samas ei ole hagejal esitada tõendeid müügitehingu ega ka kauba eest maksmise kohta.

1. Kindlustusjuhtumi toimumisel peab kindlustusandja hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Kindlustusjuhtumi puudumise tõttu jätab kohus rahuldamata VOÜ (pankrotis) hagi EKAS vastu. Sellest tulenevalt ei kuulu rahuldamisele ka EKAS regresshagi EVOÜ ja SJAS vastu. Kohtuistungil 30.04.
2. a palub hageja juhul kui kohus leiab, et kostjal on lepingust tulenev alus osa hüvitise maksmisest keelduda, kohtul lahendada alternatiivse nõudena küsimus hüvitise vähendamisest ning mõista kostjalt välja hüvitis kohtu poolt määratud osas. Kindlustusjuhtumi puudumise tõttu ei tõusetu küsimust ka hüvitise vähendamisest. Kohtukulud Juhindudes alates 01.01.
3. a kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse enne käesoleva seaduse 10 jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud. Hageja oli vabastatud riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel (tl 25). Kooskõlas kuni 31.12.2005 kehtinud

§ 64

lg 2 ja § 60 lg 1 kuulub hagejalt väljamõistmisele riigilõiv 41 250 krooni riigituludesse.

§ 61

lg 1 p 1 alusel kuulub hagejalt väljamõistmisele kostja EKAS õigusabikulud summas 34 331.63 krooni ja regresshagi kostja SJAS kohtukulu, mis seisneb tasutud eksperditasus summas 22 690 krooni. Karin Sonntak Kohtunik 11