Obsah (11)

§ 101§ 108§ 1043§ 1027§ 76§ 82§ 396§ 158§ 159§ 128§ 132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Mai Grauberg Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 13.02.2008 Tallinnas, Kentmanni kohtumaja tsiviilkantselei Tsi

§ 101

lg 1 punkt 1 alusel märgitud 20000 krooni väljamõistmist kostjalt, kuna kostja vabatahtlikult kulutusi ei ole hüvitanud.

1. Hageja ja kostja sõlmisid 11.09.2006 laenulepingu, mille kohaselt hageja annab kostjale kui laenusaajale 30000 krooni laenu tähtajaga 25.07.
2. Laenulepingu punktis 1.3.1 leppisid pooled kokku, et kostja tasub hagejale laenu kasutamise eest intresse arvestusega 5 % aastas. Laenulepingu punktis 1.7.2 leppisid pooled kokku, et laenulepingu täitmise tagamiseks töötab kostja hageja juures vähemalt 3 aastat alates laenu saamisest. Laenulepingu punktis 2.3 leppisid pooled kokku, et juhul kui kostjaga sõlmitud tööleping mistahes põhjusel lõpetatakse, kohustub kostja töölepingu lõpetamise päeval tagastama hagejale laenulepingust tuleneva võla koos intressidega. Laenulepingu punktis 5.1 leppisid pooled kokku, et kostja poolt laenulepinguga võetud kohustuste mittetäitmise korral on hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi summas 15000 krooni. 08.09.2006 andis kostjale 18000 krooni laenu tähtajaga 25.07.2007 ja intressiga 5 % aastas. Kirjalik laenuleping vormistati 11.09.2006 summale 30000 krooni, kuid kostja poolt hageja vara rikkumise tõttu hageja 11.09.2006 kostjale laenu juurde ei andnud. Kostja avalduse alusel kanti laenusumma kostja abikaasa TV arveldusarvele. 30.09.2006, mis on ca neli kuud peale laenulepingu sõlmimist, lõppes pooltevaheline tööleping kostja soovil, millest tekkis kostjal kohustus tagastada hagejale kogu laenulepingu alusel saadud summa. Hageja pidas kostja lõpparvest kinni osa tagastamisele kuuluvast laenust summas 8573 krooni.

§ 108

lg 1 alusel on hagejal 11.09.2006 sõlmitud laenulepingust tulenevalt kostja vastu 24427 krooni suurune võlanõue, millest 9472 krooni on tagastamata laen ja 15000 krooni on leppetrahv, mille palub kostjalt välja mõista.

1. Kostja põhjustas hagejale kuuluva kaubikuga XXX 11.09.2006 tehtud avariiga kahju 75000 krooni. Kostjal ei olnud õigust kaubikut kasutada ning kaubik ei olnud Kostja töövahendiks. Hagejale kuuluva kaubiku turuhinna määramisel 2006.a III kvartalis on võetud aluseks EK AS-i 28.02.2007 hinnang nr
2. 15.09.2006 müüs hageja kostja lõhutud kaubiku OÜ-le A 20000krooniga. Sellest tulenevalt on kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluva kahju suuruseks 55000 krooni. Hageja leiab, et

§ 1043

, 1045 lg 1 p 4 ja 132 lg 1 alusel tuleb kostjalt välja mõista kahju 55000 krooni. 4. Kostja tankis reede õhtul 08.09.2006 kaubikusse hageja kütusekaardiga paagitäie diiselkütust, s.o 1126,4 krooni eest. 11.09.2006, s.o esmaspäeva hommikuks oli kostja nädalavahetusega kogu kaubikusse tangitud kütuse oma isiklikuks tarbeks ära kulutanud. Kostja rikastus alusetult hageja arvel 1126,4 krooni võrra. Hageja leiab, et kostjalt tuleb

§ 1027alusel 1126,40 välja mõista kui õigusliku aluseta saadu.

1. Kostja ei ole Hagejale 07.03.2006 koolituslepingust nr 3, 11.09.2006 laenulepingust ja 11.09.2006 kahju õigusvastasest tekitamisest ja alusetust rikastumisest tulenevaid võlgnevusi tasunud, mistõttu palub hageja kokku kostjalt välja mõista 100553,4 krooni ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Tõendid: koolitusleping, laenuleping, selle lisad 1, 2, tööleping, Eesti Konjunktuuriinstituudi AS tõend nr 152, kaubiku registreerimistunnistus, fotod sõiduki 2 vigastustes, kahjujuhtumi kirjeldus IKAS-le, müügileping TMV AS ja OÜ A vahel, arve, põhivara arvelt mahavõtmise akt 10, haegja pangakonto väljavõte, maksekorraldus 1585 laenu maksmise kohta 18000 krooni, avaldus töölepingu lõpetamiseks 30.09.06, käskkiri nr 52 11.09.2006, kostja avaldus avarii asjaolude kohta. KOSTJA VASTUVÄITED
3. Kostja peab esitatud nõude suurust ebaõiglaseks ja põhjendamatult suureks, sest on arusaamatu. Kostja sai laenu 18000 krooni. Algselt oli kokkulepe 20000 krooni tagasimaksmiseks, kuid see oli vaid suuline, tagasimakset tahtis hageja saada ruttu, mida ei olnud võimalik, kuna laen oli realiseeritud. Hageja andis nõude inkassofirmale, kus nõue oli 65316,40 krooni – koolituslepingust laenulepingust ja käskkirjast nr 52 tulenev nõue. Kostja sai hagejaga kokkuleppele summas 20000 krooni + inkassofirma kulu 5900 krooni, kokku 25900 krooni, kuid seda ei ole õnnestunud teha. Vaatamata kohtu ettepanekule ei ole oma vastuväiteid kostja täiendanud ega muud moodi põhjendanud ega esitanud tõendeid. KOHTU PÕHJENDUSED
4. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 231 lg 4 järgi eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilme ka poolte muudest avaldustest. Nimetatud asjaoludest tulenevalt ei pea kohus analüüsima hageja poolt esitatud tõendeid enamas ulatuses kui on seda otsuses edaspidi teinud. 9.

§ 76

lg 1 tuleb kohustust täita vastavalt lepingule või seadusele ning

§ 101

lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 järgi siis, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

§ 76

lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning

§ 82

lg 1 tuleneb, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 82

lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. 10. Kostja ei ole hagile vastuväiteid esitanud enam kui selles, et peab haginõude suurust põhjendatuks. Eeltoodu tõttu tuleb eeldada hagis esiletoodud asjaolude omaksvõttu ja TsMS § 231 lg 4 järgi nende tõendatust. Nii tuleb eeldada, et pooltel oli sõlmitud 07.03.2006 koolitusleping nr 3, mille kohaselt hageja korraldas kostjale osavõtu SLWtehases 13.03.2006 kuni 16.03.2006, et koolituslepingu järgi olid kulud 20000 krooni, et pooled olid kokku leppinud ka selles, et kui kostja koolituse järgselt töötab hageja juures vähemalt 24 kuud, siis ei nõuta kostjalt koolitusraha tagasi Samuti on tõendatud, et koolituslepingus (punktis 6) leppisid pooled kokku, et kui J. V lõpetab töölepingu omal algatusel või ta vabastatakse töölt seoses töödistsipliini rikkumisega, hüvitab ta hagejale koolitusega seotud kulutused, samuti, et kui kostja lõpetab töölepingu omal algatusel või vabastatakse töölt seoses töödistsipliini rikkumisega 24 kuu jooksul alates koolituse lõppemist, kohustub kostja hagejale hüvitama tema poolt koolitusega seotud kulutused summas 20 000 krooni. Kostja ei ole vaidlustanud ka seda, et tema soovil lõpetati temaga tööleping 30.09.2006, mis on ca neli kuud peale koolituslepingu sõlmimist ning et ta ei ole hagejale märgitud kokkulepitud 20000 krooni koolituslepingu alusel hüvitanud, mistõttu on leidnud need asjaolud ka tõendamist. Eeltoodu alusel leiab 3 kohus, et kostjal tekkis pooltevahelisest koolituslepingust kohustus hagejale hüvitada koolitamisega seotud kulutused summas 20 000 krooni ning kuivõrd ta ei ole neid kulutusi lepingu järgi hagejale hüvitanud, siis on ta rikkunud pooltevahelisest lepingust tulenevat koolituskulutuste hüvitamise kohustust ja hageja on õigustatud nõudma

§ 76

lg 1, § 82 lg 1, 7, § 108 lg 1 ja

§ 101lg 1 punkt 1 alusel palub märgitud 20000 krooni väljamõistmist kostjalt.

Kostja ei ole tõendand, et tagasimaksmisele kuuluv hüvitis koolituskulude eest oleks väiksem. Eeltoodust tulenevalt kuulub hageja nõue koolituskulude hüvitamiseks 20000 krooni rahuldamisele ja see tuleb kostjalt ka hageja kasuks välja mõista. 11.

§ 396

lg 1 kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

1. TsMS § 231 lg 4 järgi tuleb eeldada, et kostja on võtnud omaks ka hagiavalduses märgitud laenulepinguga seonduvad asjaolud, mistõttu leiab kohus, et vaidluses on tõendatud, et pooled sõlmisid 11.09.2006 laenulepingu, et kostja sai hagejalt laenu faktiliselt 08.09.2006 18000 krooni, samuti, et lepingus leppisid pooled kokku selles, et kui kostjaga sõlmitud tööleping mistahes põhjusel lõpetatakse, kohustub kostja töölepingu lõpetamise päeval tagastama hagejale laenulepingust tuleneva võla koos intressidega (lepingu p 2.3) ja et kostja poolt laenulepinguga võetud kohustuste mittetäitmise korral on hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi summas 15000 krooni (p 5.1) ja lisaks on tõendatud, et pooltevaheline tööleping lõppes kostja algatusel 30.09.
3. Kuivõrd kostja sai hagejalt laenu 18000 krooni ning temaga lõppes tööleping tema enda soovil 30.09.2006, siis tekkis hagejal kui võlasusaldajal

§ 76

lg 1 ja 82 lg 1 ja 7 õigus nõuda kostjalt lepingu p 2.3 järgi laenulepingu täitmist vastavalt 30.09.2006, so saadud laenu tagastamist summas 18000 krooni kooskõlas

§ 396lg 1.

Hagi asjaolude kohaselt pidas hageja kostja lõpparvest kinni osa tagastamisele kuuluvast laenust summas 8573 krooni ning et tagastamata laenuosa on vastavalt 9472 krooni. Kostja ole tõendanud oma vastuses märgitud asjaolusid, et tal olid laenu tagasimaksmiseks teistsugune tähtaeg või laen kuulub tagastamisele muus ulatuses ja seega on ta rikkunud pooltevahelisest laenulepingust tulenevat laenu tagasimaksmise kohustust. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja laenu tagastamise nõue summas 9472 krooni on tõendatud ja põhjendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks

§ 76lg 1, 101 lg 1 p1, 108 lg 1 ja § 396 lg 1 alusel 9472 krooni välja mõista.

14.

§ 158

lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma ja

§ 159

lg 1 sätestab, et leppetrahvi kokkuleppimisel kohustuse rikkumise puhuks võib kahjustatud lepingupool lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või lisaks leppetrahvile nõuda, kui leppetrahv lepiti kokku mitte kohustuse täitmisele sundimiseks, vaid kohustuse täitmise asendamiseks ning lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hagi asjaolude kohaselt kohustus kostja vastavalt laenulepingu p -le 2.3 tagastama hagejale laenu 30.09.2006, kuid leppetrahvi nõude esitas ta kostjale alles koos hagiavaldusega 10.04.2007 (prot. 23.01.08). Ehkki kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et laenulepingu rikkumise korral ja eelkõige laenu õigeaegse tagastamata jätmisel korral on ta kohustatud tasuma leppetrahvi, siis leiab kohus, et leppetrahvi nõudeõigus on hagejal lõppenud, sest hageja ei ole esitanud

§ 159

lg 2 tulenevalt mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist kostjale teadet selle kohta, et ta nõuab leppetrahvi. Kostja laenulepingust tulenev kohustus muutus sissenõutavaks 30.09.2006 kui pooled lõpetasid töösuhte ja kui selgus, et kostja võlga ei tasu, kuid leppetrahvinõude, nagu 4 märkis hageja istungil, esitas ta koos hagiavaldusega 10.04.2007. Seda, et hageja oli teadlik kostjapoolsest lepingurikkumisest (kostja ei tagastanud laenu 30.06.06) juba 30.06.2006, kinnitab asjaolu, et hageja ise pidas kostja lõpparvest osa raha laenu katteks kinni. Kohtu arvates ei saa pidada leppetrahvi nõude esitamist 4 kuu pärast seda, kui lepingu rikkumine avastati, kuidagi mõistlikuks ajaks leppetrahvi nõude esitamisel ja seega leiab kohus, et hagejal puudub

§ 159

lg 2 alusel õigus laenulepingu p 5.1 alusel kostjalt trahvi nõuda 15000 krooni, kuivõrd ta on kaotanud selle õiguse ning hageja nõue leppetrahvi saamiseks 15000 krooni tuleb jätta nendel õiguslikel kaalutlustel rahuldamata. 15. Vaidlust ei olnud poolte vahel selles, et kostja põhjustas hagejale kuuluva kaubikuga XXX11.09.2006 avarii, mis leidis aset töökohustuste väliselt. TööK § 125 lg 1 järgi kannavad töölised ja teenistujad, kes on süüdi kahju tekitamises, materiaalset vastutust ainult otsese tegeliku kahju eest ja see vastutus piirdub tavaliselt teatud osaga nende palgast ega tohi ületada tekitatud kahju täielikku suurust ning TööK § 126 lg 1 järgi piirdub see kahju nende keskmise palgaga. TööK § 128 lg 1 p 7 alusel vastutavad nad täies ulatuses kui kahju tekitamine ei olnud seotud tööülesannete täitmisega, st et kahju hüvitamine ei piirdu vaid töötaja keskmise palgaga.

§ 128

lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.

§ 132

lg 1 sätestab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. 16. Vaidlust ei olnud selles, et kostja tegi avarii hageja sõidukiga töövälisel ajal ja siis, kui kostja ei kasutanud kaubikut tööülesannete täitmiseks. Seega tuleb kostjal hüvitada hagejale tekitatud kahju TööK § 128 lg 1 p 7 järgi täies ulatuses. Hageja poolt kohtule esitatud EK AS-i 28.02.2007 hinnangu nr 152 kohaselt oli sõiduki turuhind 75000 krooni. Hageja müüs sõiduki 15.09.2006 OÜ-le A, saades sealt 20000 krooni. Viimane on tõendatud vastava TMV AS arvega XXX 15.09.2004 ning seega moodustab hageja varaline kahju – kaotsiläinud asja väärtus kooskõlas

128 lg 3, § 132 lg 1 7500020000=55000 krooni. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et hageja nõue kahju hüvitamiseks, mis on seotud asja kahjustamisega, kuulub rahuldamisele ja kostjalt tuleb kostjalt vastavalt 55000 krooni ka välja mõista hagejale kahju hüvitamiseks. 17. Hageja märkis, et kostja tankis 08.09.2006 kaubikusse hageja kütusekaardiga paagitäie diiselkütust 1126,40 krooni eest, mis oli aga ära tarvitatud kostja isiklikuks tarbeks. Kostja ei ole vaidlustanud neid asjaolusid, mistõttu tuleb eeldada, et need on tema poolt omaksvõetud ja seega ka tõendatud. Hageja palub märgitud ulatuses kütuse väärtuse 1126,40 krooni kostjalt välja mõista. Kohus leiab, et märgitud asjaolusid hinnates võib järeldada, et kostja käes oli poolt talle antud tööülesannete täitmiseks kütusekaart, mida võis kasutada tööülesannete täitmiseks vajaliku kütuse ostmiseks, mitte endale kütuse ostmiseks ja seega leiab kohus, et kütuse ärakasutamisel töövälisel ajal mitte tööülesannete täitmiseks, on tegemist kostja poolt töövälisel ajal hageja varale kahju tekitamisega, st et hageja vara on 1126,40 krooni võrra vähenenud ja kui kostja ei oleks seda kütust ära kasutanud enda tarbeks, ei oleks hageja vara ka 1126,40 krooni võrra vähenenud ja sellise vara vähenemise näol 1126,40 krooni ulatuses on kohtu arvates tegemist hageja kahjuga. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostjalt tuleb TööK § 128 lg 1 p 7 alusel ja

§ 128lg 3 alusel kahju hüvitamiseks hagejale 1126,40 krooni välja mõista.

Kohus peab vajalikuks märkida, et 5 kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud juriidilise kvalifikatsiooniga, mistõttu ei kohalda hageja poolt viidatud sätteid alusetu rikastumise kohta.

1. Hagi kuulub seega osalisele rahuldamisele, kokku summas 56126,40 krooni. Menetluskulude joatus
2. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda. Hagi kuulus rahuldamisele osaliselt vastavalt 85% ulatuses, seega jäävad hageja menetluskulud ka 85% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 15% ulatuses hageja kanda. Kohtunik 6