) § 67 lg 1 ja tubakaseaduse(TubS) § 45 alusel rahatrahviga 360 kr selle eest, et ta 5.06.2007.a. kell 21.30 müüs Maardu linnas kaupluses „Ireen“ alkohoolset jooki(õlut) ja tubakatoodet „Red&White“ alla 18-aastasele isikule, millega rikkus vanusepiirangut alkohoolse joogi ja tubakatoodete käitlemisel. 27.09.2007 tegi Põhja Politseiprefektuuri Ida-Harju politseiosakond Maardu Linnavalitsusele esildise müügidokumentide tühistamise otsustamiseks, milles teatas, et kontrollimise tulemusel tuvastati, et ülalmärgitud ajal ja kohas müüs müüja V.M. alaealistele noormeestele ühe 2-liitrise pudeli õlut „Taurus“ mahuprotsendiga 8,0 ja ühe paki sigarette „Red&White“. Rikkumise osas alustatud väärteomenetluses tehtud otsus jõustus 29.08.2007. Politseiosakond leidis, et väärteomenetluse käigus tunnistajate poolt antud ütlusi arvestades soodustab OÜ „Laola“ otseselt alaealiste alkoholi tarbimist Maardu linnas ning tegi linnavalitsusele ettepaneku kaaluda osaühingu alkohoolse joogi jaemüügi ja tubakatoodete käitlemise märgete kustutamist. 18.10.2007.a. Maardu Linnavalitsuse korraldusega nr 377 otsustati kustutada majandustegevuse registris OÜ „Laola“ registreeringus nr KJK009362 märge alkohoolsete jookide ja tubakatoodete jaemüügi kohta alates 1.11.2007.a. kuni 30.11.2007.a., juhindudes kaubandustegevuse seaduse(KTS) §-st 16 lg 6 p 1,
§-dest 32 lg 4 p 4, 47 lg 2 TubS §-st 28 lg 2 ning arvestades politseiprefektuuri esildist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub vaidlustatud korraldus tühistada. Väärteoasja materjalist nähtuvalt algatati menetlus tunnistaja A.V-N.i 6.07.2007.a. esitatud avalduse alusel, kes väitis, et nägi 5.06.2007.a., kuidas kauplusest „Ireen“ müüdi alaealistele õlut ja tubakatooteid. Kuna tunnistaja isiklikult neid noorukeid ei tunne ja neid pole ka üle kuulatud, ei saa kindlalt väita, et nad olid alaealised. 13.07.2007.a. tunnistajana üle kuulatud V.M. tunnistaja ütlustega ei nõustunud, mida tuleb käsitada vastulausena väärteomenetluse seadustiku(VTMS) § 69 lg 6 mõistes. Menetleja pole järginud VTMS §-s 74 lg 1 p 8 sisalduvat põhjendamiskohustust vastulausega mittenõustumisel. Politsei tegi süüdimõistva otsuse ainsa tunnistaja ütluste alusel, jättes üle kuulamata teadaolevad 2 tunnistajat, arvestamata väärteoasja toimiku dokumentides sisalduvate ilmsete vasturääkivustega ning jättes tähelepanuta ka asjaolu, et väärteo toimepanemine pole tõendatud. Kaebaja sai intsidendist teada alles politsei 27.09.2007.a. esildise kättesaamisel, millest nähtuvalt tuvastati väidetav alkoholi ja tubakatoodete käitlemise normide rikkumise fakt politseiametnike poolt läbiviidud kontrolli käigus. Samas nähtub väärteoasja materjalist, et menetlus algatati tunnistaja A.V-N.i väärteoteate alusel. Esildise järgi süüdistati V.M.t kauplusest „Ireen“ alaealistele noormeestele 2-liitrise pudeli õlle „Taurus“ mahuprotsendiga 8,0 müümises, kuid tunnistaja A.V-N.i ütlustest ei nähtu alkohoolse joogi mark ega mahuprotsent. Esildises viidatakse tunnistajate ütlustele, kuigi üle kuulati ainult üks tunnistaja. Samuti on esildises kirjas, et väidetav rikkumise fakt tuvastati politseiametnike poolt kaupluste kontrollimise käigus, kuid väärteomaterjalist nähtuvalt algatati väärteomenetlus tunnistaja V.-N. väärteoteate alusel. Korraldus on õiguslikult ja faktiliselt motiveerimata, millega on rikutud haldusmenetluse seaduse(HMS) § 56 nõudeid. Korralduse õiguslikuks aluseks märgitud KTS § 16 lg 6 p 1,
S § 28 lg 2 pole imperatiivsed normid, need annavad küll haldusorganile õiguse alkohoolse joogi ja tubakatoodete jaemüügi märke kustutamiseks registreeringust, kuid ei kohusta seda tegema. Seega on nimetatud märke kustutamise üle otsustamisel haldusekandjal kaalutlusõiguse kasutamise kohustus, mida praegusel juhul tehtud pole, pelgalt haldusakti õiguslikele alustele viitamine pole piisav. Linnavalitsuse otsus tugineb üksnes politsei esildises toodule, mis omakorda rajaneb väärteomenetluse käigus avastatule, kuigi isegi esmapilgul on selge, et väärteomenetluses kogutud tõenditest ei piisa järelduse tegemiseks, et kaebaja tegevus soodustab Maardu linnas alkoholi ja tubakatoodete tarvitamist alaealiste poolt. Olukorras, kus linnavalitsus teeb otsuse teise organi ettepanekule tuginedes, tuleb kaaluda muuhulgas rikkumise toimepannud isiku(kaebaja) süü suurust ja tema põhjendatud huve. Vaidlusalune korraldus ei sisalda selle vastuvõtmise faktilist motivatsiooni. Isegi kui arvestada, et vastustaja oli esildises tooduga täiesti nõus, pidanuks ta haldusaktis ära tooma vähemalt korralduse vastuvõtmise põhimotiivid, kuid seda pole tehtud. Politsei ettepanekut kaaludes pidanuks linnavalitsus pöörama tähelepanu ka sellele, et esildises toodud faktilised asjaolud on vasturääkivad ja ilmselt ebausaldusväärsed. KTS § 16 lg 6 p 1 kohaselt võib linnavalitsus lisaks majandustegevuse registri seaduses (MRS) sätestatule kustutada registreeringu täielikult või osaliselt, kui kauba või teenuse müügile või müügi korraldamisele esitatavaid nõudeid on oluliselt või korduvalt rikutud. Käsitletavas asjas pole tõendatud, et kaebaja või tema töötaja oleks korduvalt rikkunud alkohoolsete jookide käitlemise korda ning samuti pole tõendatud väärteo toimepanemine töötaja poolt. TubS § 28 lg 2 järgi on keelatud müüa tubakatoodet alaealisele. Selle keelu järgimiseks on müüjal õigus nõuda ostjalt tema isikut tõendava dokumendi esitamist ja keelduda tubakatoodete müümisest, kui dokumenti ei esitata. Osundatud paragrahv asub TubS 5. peatüki 1. jaos nimetusega „Alaealisele kohaldatav keeld ja meetmed keelu tagamiseks“ ning ka sellest sättest ei tulene otseselt sanktsioone, mis annaksid linnavalitsusele õiguse kustutada registreeringust märget tubakatoodete jaemüügi kohta. V.M.le määrati
S § 45 lg 1 alusel rahatrahvi 180 kr ehk 3 trahviühikut, samas näeb
S § 45 rahatrahvi kuni 200 trahviühikut. Seega pole V.M. rikkumist käsitatud olulise rikkumisena. Lähtudes eeltoodust puudus alus korralduses viidatud KTS § 16 lg 6 p 1 kohaldamiseks. Korraldus riivab ebaproportsionaalselt kaebaja huve. Kaebajale kuuluva kaupluse „Ireen“ põhitegevuseks on alkohoolsete jookide müük ning kaupluse tegevuse peatumisel üheks kuuks tekiks kaebajale kahju minimaalselt 75 000 kr, sest saamata jääks kasum umbes 16 000 kr, samas aga peaks kaebaja ikkagi kandma enamuse kaupluse ülalpidamisega seotud kuludest, eelkõige töötajate palgad ja turvateenus. Kaebaja suhtes pole väärteomenetlust toimunud ning ta polnud ka V.M.le karistuse määramisest teadlik, samuti pole kaebajat kunagi alkoholi ega tubakatoodete käitlemise korra rikkumise eest karistatud, mistõttu puudub alus seostada kaebaja tegevust alaealiste alkoholitarbimise soodustamisega, mis annaks vastustajale alusel
§-s 32 lg 4 p 4 ettenähtud abinõu rakendamiseks. Tähtajaline märke kehtivuse peatamine on võimalik vaid registreeringu muutmisel, mitte aga märke kustutamisel. Kuivõrd vaidlusaluses korralduses on sätestatud tähtaeg, mil registreering kustutatakse, on ebaselge, kas haldusorgan peab silmas registreeringu peatamist või märke lõplikku kustutamist. KTS § 16 lg 1 p 1 lubab kustustada registreeringut osaliselt või täielikult, sõna „osaliselt“ pole samatähenduslik sõnaga „ajutine“. Sellist sisult vastuolulist korraldust pole võimalik täita, mistõttu võib korraldust pidada HMS § 63 lg 2 p 5 alusel tühiseks. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Väärteomenetluses kogutud tõendite hindamine kaebaja poolt pole asjakohane, kuna väärteoasja materjali pole enne halduskohtumenetlust linnavalitsusele esitatud ning vastustaja on igati põhjendatult tuginenud oma otsustuse tegemisel ühe allikana politsei esildises toodud informatsioonile. Väärteootsust pole vaidlustatud, seega puudus linnavalitsusel alus kahelda väärteootsuse õigsuses. Korralduse andmise aluseks on tuvastatud tegu. Vastavalt HMS §-le 56 lg 1 on tehtud viide esildisele, mille sisuks on, et süüdimõistev väärteootsus on jõustunud. Nimetatud esildis sisaldab endas faktilisi asjaolusid ning korralduses on esitatud õiguslikud alused. Seega on kaebaja väited korralduses faktiliste ja õiguslike aluste puudumise kohta ebaõiged. Esildis on olnud kaebajale kättesaadav, kuna selle koopia on kaebajale saadetud. KTS § 16 lg 6 p 1 kohaselt võib valla- või linnavalitsus lisaks MRS-s sätestatule kustutada registreeringu täielikult või osaliselt, kui kauba või teenuse müügile või selle müügi korraldamisele esitatavaid nõudeid on oluliselt või korduvalt rikutud. Alkohoolse joogi või tubakatoote müük alaealisele on vaieldamatult hinnatav olulise rikkumisena. Korraldus pole oma sisult vastuoluline. Kuigi MRS näeb ette registreeringu peatamise(aga ka kustutamise), on vastustaja lähtunud KTS §-st 16 lg 6 p 1, mis näeb ette linnavalitsuse õiguse kustutada registreering täielikult või osaliselt, kui kauba või teenuse müügile või selle müügi korraldamisele esitatavaid nõudeid on oluliselt või korduvalt rikutud. KTS § 16 lg 6 p 1 ei näe ette registreeringu peatamist. Vaidlustatud korraldusega otsustati kustutada registreeringust alkohoolsete jookide ja tubakatoodete jaemüügi õiguse kohta tehtud märge 30 päevaks, s.t. ajutiselt muuta registreeringut, mitte kustutada seda täielikult. Peale 30.11. 2007.a. oleks kaebajal tekkinud taas õigus ja võimalus taotleda ajutiselt kustutatud märgete kandmist majandustegevuse registrisse. Korralduses märgitud täitmise aeg on möödunud ja seega pole vaidlusalust korraldust võimalik enam täita. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni. Seega pole enam tegemist kehtiva haldusaktiga. Kaebaja pole võtnud kasutusele mingeid meetmeid, mis võimaldaksid ennetada töötajate mitteõiguspärast käitumist, seetõttu on kohatu väita, justkui tuleneks võimalik tekkiv kahju ainult vastustaja otsustusest. KOHTU PÕHJENDUSED Vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-le 3 p 1 on kohaliku elu küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ja korraldamine kohaliku omavalitsuse ülesandeks. Vaidlustatud korralduse õiguslikuks aluseks on KTS § 16 lg 6 p 1,
§-d 32 lg 4 p 4, 47 lg 2 ja TubS § 28 lg 2.
Sama seaduse §-s 32 lg 4 p 4 on kirjas, et lisaks KTS-s ja MRS-s sätestatule võib kustutada registreeringus märke alkohoolse joogi jaemüügi kohta, kui on aset leidnud alkohoolse joogi müük alaealisele. TubS § 28 lg 2 keelab müüa tubakatoodet alaealisele, kuid mingeid sanktsioone keelu rikkujale ette ei näe. Sanktsiooni rakendamise võimalus on ette nähtud KTS §-s 16 lg 6 p 1, kus on kirjas, et lisaks MRS-s sätestatule võib valla- või linnavalitsus kustutada registreeringu täielikult või osaliselt, kui kauba või teenuse müügile või selle müügi korraldamisele esitatavaid nõudeid on oluliselt või korduvalt rikutud. Seega on seadusandja andnud haldusorganile kaalutlusõiguse(diskretsiooni) alkohoolsete jookide ja tubakatoodete jaemüügi märke registreeringus kustutamise otsustamisel, kui on tuvastatud nende kaupade müümine alaealistele. Selliste otsuste kohtulik kontroll on piiratud. Halduskohtumenetluse seadustiku(HKMS) §-st 19 lg 6 tulenevalt kontrollib halduskohus diskretsiooni alusel antud haldusakti puhul, kas akti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huvi. Riigikohtu halduskolleegium on 6.11.2002.a. otsuses nr 3-3-1-62-02 sedastanud, et ulatusliku diskretsiooniruumiga haldusaktide puhul omab motiveerimine eriti suurt tähtsust. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Kohalik omavalitsus peab diskretsiooni teostades kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas tuleb piisavalt põhjendada, miks menetlusosalise poolt esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Kohus peab kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest, mis peavad kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt ja õiglaselt. Vaidlustatud korraldus kohtul seda kontrollida ei võimalda, sest faktiline motivatsioon korralduses üldse puudub ning mingit kaalumist pole toimunud. Viidatud on üksnes politsei esildisele, milles sisalduv informatsioon aga erineb oluliselt väärteoasjas tuvastatust. Nii on esildises kirjas, et 5.06.2007.a. politseiametnike poolt Maardu linna kaupluste kontrollimise tulemusel tuvastati, et kell 21.30 müüs V.M. alaealistele noormeestele 1 2-liitrise pudeli õlut „Taurus“ mahuprotsendiga 8,0 ja 1 paki sigarette „Red&White“, mis on tuvastatud tunnistajate ütlustega. Tegelikult aga algatati väärteomenetlus alles kuu aega hiljem, 6.07.2007.a. tunnistaja A.V.-N. poolt politseile tehtud avalduse alusel ja väärteoprotokoll koostati alles 13.07.2007.a. A.V.-N. on ka ainus väärteoasjas üle kuulatud tunnistaja ning tema ütluste kohaselt ostis üks noormees 13-16-aastaste poiste kambast tubakatoodet „Red&White“ ja õlut, kuid tunnistaja pole midagi öelnud õlle koguse, margi ega mahuprotsendi kohta. Isikut, kellele seda kaupa müüdi, pole kindlaks tehtud ja V.M. ise alaealisele alkoholi ja tubakatoodete müümist eitab. Tunnistaja ütluste tõepärasuse hindamisel tekib küsimus, miks ta pöördus politseisse alles kuu aega peale väidetavat sündmust. Õlle kogust, marki ega mahuprotsenti pole kirjas ka väärteootsuses ja protokollis. Seega pole õlle ja tubakatoodete müük alaealisele kaebaja kauplusest 5.06.2007.a. üldse tõendatud. HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Fakt, et V.M. väärteootsust ei vaidlustanud, ei saanud politsei esildise alusel kaebaja suhtes algatatud haldusmenetluses olla määrava tähtsusega, sest kaebajat väärteomenetlusse ei kaasatud ning kuna väärteomenetlus müüja suhtes alustati alles kuu aega peale väidetavat rikkumist, kaebaja sai sellest teada aga alles pärast 27.09.2007.a., polnud kaupluses säilinud enam ka 5.06.2007.a. videosalvestist, mis oleks võinud asjasse selgust tuua. Sellest informeeris vastustajat kaebaja V.R.isikus, paludes hinnata väärteoasjas politseile avalduse teinu väidete tõepärasust, kuid vastustaja ei pidanud vajalikuks väärteoasja materjaliga tutvuda ning võttis korralduse tegemisel aluseks üksnes politsei esildises sisalduva informatsiooni. Muidugi poleks vastustaja saanud jõustunud väärteootsust muuta, kuid ta oleks saanud ja pidanud tutvuma väärteoasja materjaliga ning arvestades kaebaja esitatud vastuväiteid koguma tõendeid oma algatusel ja alles pärast haldusmenetluses väljaselgitatud kõikide asjaolude kaalumist otsustama politsei esildises esitatud taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise üle.
näeb alkohoolse joogi käitlemisel vanusepiirangu rikkumise eest karistusena ette füüsilisele isikule rahatrahvi kuni 300 trahviühikut ja juriidilisele isikule rahatrahvi kuni 50 000 kr. TubS § 45 näeb tubakatoote käitlemisel vanusepiirangu rikkumise eest füüsilisele isikule karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut ja juriidilisele isikule rahatrahvi kuni 30 000 kr. KTS § 16 lg 6 p 1 lubab valla- või linnavalitsusel kustutada registreeringu juhul, kui kauba või teenuse müügile või selle müügi korraldamisele esitatavaid nõudeid on oluliselt või korduvalt rikutud. Kaebaja töötajale V.M.le on politsei
ja TubS nõuete rikkumise eest määranud peaaegu minimaalse rahatrahvi, mis tähendab, et politsei pole neid rikkumisi pidanud olulisteks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 28.04.2000.a. otsuses nr 3-4-1-6-2000 leidnud, et alkoholi käitlemise korra rikkumise korral on olulisteks asjaoludeks ostja vanus, müüdud alkoholi kogus ja kangus. Vaidlusaluses haldusmenetluses on kõik need asjaolud kindlaks tegemata. Aga ka siis, kui vastustaja arvates oli kaebaja süü piisavalt tõendatud, pidanuks ta korralduses põhjendama, miks ta peab vajalikuks esmakordse rikkumise pärast kustutada kaebaja registreeringus kuuks ajaks alkoholi ja tubakatoodete jaemüügi märge, mis oleks põhjustanud kaebajale vähemalt 75 000 kr kahju, samas kui vastustaja oleks võinud kõnealuste rikkumiste eest kaebaja suhtes kohtuvälise menetlejana(
S § 51 lg 3) algatada ka väärteomenetluse, milles määratud karistus oleks olnud kindlasti tunduvalt väiksem, kuivõrd tegu oli esmakordse ja väheolulise rikkumisega. Vastustaja kohtuistungil esitatud väide, et kaebaja kaupluses on olnud varemgi probleeme, on paljasõnaline, vastustaja pole selle kinnitamiseks esitanud mingeid tõendeid ega ole viidanud väidetavatele probleemidele ka korralduses. Ülaltoodud põhjustel tuleb vaidlustatud korraldus tühistada. Ekslik on kaebaja väide, et korraldus on tühine, kuna KTS § 16 lg 6 p 1 ei võimalda alkoholi ja tubakatoodete jaemüügi märget registreeringus kindlaksmääratud ajaperioodiks kustutada. Osundatud säte on sõnastatud järgmiselt: „Lisaks majandustegevuse registri seaduses sätestatule võib valla- või linnavalitsus kustutada registreeringu täielikult või osaliselt, kui: 1)kauba või teenuse müügile või selle müügi korraldamisele esitatavaid nõudeid on oluliselt või korduvalt rikutud“. Kohus nõustub kaebajaga, et kuuks ajaks märke kustutamist registreeringus ei saa käsitada märke osalise kustutamisena. MRS § 15 lg 1 kohaselt on registreeringumärge tegevuse peatamise märge, kauba müügi õigust puudutav märge ja muud seadusega sätestatud märked. Kohtu hinnangul ei tähenda märke osaline kustutamine KTS § 16 lg 6 p 1 mõttes märke kustutamist kindlaks tähtajaks, s.o. ajutiselt, vaid seda, et märkega registrisse kantud äriühingu kaubamüügiõigustest kustutatakse üksnes mingi osa ning kustutamata õiguste vallas võib äriühing oma tegevust jätkata. Praegusel juhul oleks korralduse täitmisel kustutatud märkega kaebaja alkoholi ja tubakatoodete jaemüügi õigus, kuid muude registreeringusse kantud kaupade müügi õigus oleks kaebajal säilinud. Samas aga ei keela osundatud säte ega ükski muu õigusakt kohalikul omavalitsusel kustutada märget registreeringus kindlaks tähtajaks, mis käsitletaval juhul on üks kuu. Rakendatava sanktsiooni ajalise pikkuse üle otsustamine on vastustaja kaalutlusõigus. Lõpliku kustutamise asemel märke kuuks ajaks kustutamine ei saaks ka kuidagi kaebaja õigusi rikkuda, sest lühiajaline tegevuse piiramine oleks kaebaja jaoks kindlasti vähem koormav kui alkoholi ja tubakatoodete jaemüügi õiguse lõplik kaotamine. Vastavalt HKMS §-le 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja esindaja advokaat Ksenia Kravtśenko palub vastustajalt menetluskuludena välja mõista 23 444 kr, mis koosneb 23 364 kr õigusabikuludest ja 80 kr riigilõivust. Kohus leiab, et taotletud menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud. Kohtunik: D.Maastik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.