Obsah (4)

§ 84§ 12§ 13§ 86

3-07-2480 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 12. märts 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-2480 Haldusasi V.K.’u ka

) § 59 lg 1 kohaselt määratakse ametniku teenistuskohustused

, muude seaduste, samuti määruste ja ametijuhendite ning muude õigusaktidega. Ametniku konkreetsed ametikohustused ja vastutusvaldkond peavad nähtuma ametijuhendist. Käskkirja andmise ajal töötas kaebuse esitaja Põhja PP Ida-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse vanemkomissarina. Nimetatud ametikohale vastavat ametijuhendit aga ei ole koostatud ega kaebuse esitajale kunagi ka tutvustatud. Kaebuse esitaja väidetav tegevusetus V. P.iga seonduvast teatamata jätmisel on käskkirja andja poolt hinnatud kui teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine, kuid samas on osundamata, kust need konkreetsed ametikohustused tulenevad ja millist ametikohustust on konkreetselt rikutud. Põhja PP korrakaitseosakonna politsei direktori 09.07.2007 käskkirjaga nr 177 kinnitatud ja Põhja politseiprefekti 22.08.

1. a käskkirjaga nr 211 muudetud „Erakorralistest ja olulistest sündmustest esmase teavitamise korra“ (edaspidi – Kord) p-st 7 ei tulenenud kaebuse esitajale teavitamise kohustust, mistõttu käskkirjas sisalduv viide Korra p-le 7 ei ole kohane. Kaebuse esitajat ei saa pidada osakonna juhiks, kelle kohustuseks on prefekti või politseikontrolli büroo teavitamine p-s 7 nimetatud juhtumitest. Nimetatud kohustus on korra kohaselt Ida-Harju politseiosakonna juhil komissar Veiko Randlainel. Vastustaja Põhja Politseiprefektuur vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebaja karistamine on olnud õiguspärane. Kaebajale määrati karistus tuginedes distsiplinaarjuurdlusele nr 07-132, millega tuvastati, et 13.09.2007 hommikul sai kaebajale teatavaks, et vea tõttu dokumentide vormistamisel on tekkinud olukord, mis lubab oletada raha kadumist kainenema paigutatud isikult hoiule võetud asjade hulgast. Nimelt kutsus välijuht T. Niinsoo kaebaja kui korrakaitsetalituse kõrgeima ametniku öösel kainenema paigutatud isiku J.P.i vabastamise juurde, sest oli ilmnenud lahknevus kainenema paigutamisel vastavasse dokumenti märgitud hoiule võetud ning tagastamisel üleloetud rahasummade vahel. Tutvunud olukorraga selgitas kaebaja vea teinud ametnikule, kuidas korrektselt dokumente täita, kuid ei teinud midagi, et vahetult temale ettekantud võimaliku õiguserikkumise suhtes saaks tarvitusele võetud vajalikud meetmed, nagu seda nõuab politseiseaduse (edaspidi – PolS) § 12 lg 1 p
2. Vastavalt oma seletusele suunas V.K. J.P.i politseiosakonna juhi V. Randlaise juurde, kuid puudub igasugune kinnitus selle kohta, et ta oleks veendunud isiku osakonna juhi juurde jõudmises. Vastupidi – veidi hiljem veendus ta, et puudub J.P.i avaldus õiguserikkumise kohta. Samuti mainib kaebaja seletuses, et V. Randlaine ei teinud juhtumist välja. Seega ei saanud kaebaja kuidagi kindel olla, et J.P. üldse osakonna juhiga kohtus või temaga ja tema 3 probleemiga üldse tegeletud oli. Lisaks ei saa pidada korrektseks käitumiseks kinnipidamiselt vabastatud isiku omapäi jätmist (üksi liikumise võimaldamist) politsei ametiruumides. V. Randlaise sõnul on kõikidele Ida-Harju politseiosakonna ametnikele teada hoones viibimise ja liikumise kokkulepitud kord ning kaebaja on ise kõrgema ametnikuna selle täitmist osakonna ametnikelt nõudnud. Kaebajat ei huvitanud ka see, kas peale temale ettekandmist teavitati asetleidnud sündmusest ka asjassepuutuvate ametnike otsest juhti J. Jevoneni või mitte. Vastustaja ongi kaebajale ette heitnud ignorantset suhtumist sündmuse käsitlemisel ja seeläbi PolS § 12 lg 1 p 4 mittenõuetekohast täitmist. Vastustaja ei hakka pikemalt kordama distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes toodud põhjendusi ja järeldusi. Kaebaja on eksituses selles osas, et tema distsiplinaarsüütegu on kvalifitseeritud Korra p 7 alusel, mis paneb territoriaalse osakonna juhile kohustuse teavitada operatiivselt olulistest sündmustest politseiprefekti ja politseikontrolli büroo juhti. Nimetatud normile on viidatud seetõttu, et selles märgitud kohustust on osakonna juhil absoluutselt võimatu täita, kui teda ei teavitata neist sündmustest, mille suhtes temal teavitamiskohustus lasub. Konkreetse juhtumi puhul on kaebaja tegevusetus takistanud olulise informatsiooni liikumist politseiasutuses. Viidatud normi ei ole süüteo kvalifitseerimise alusena kasutatud ei juurdluse kokkuvõtte järeldustes ega ka kaevatavas käskkirjas. Küll aga on igati loomulik ja politseiametnikult oodatud käitumine veenduda, et temale teatavaks tehtud info võimaliku õigus- või distsiplinaarrikkumise kohta jõuab tema vahetu juhini. Kaebaja vahetu juht oligi osakonna juht V. Randlaine. Vastustaja juhib tähelepanu, et distsiplinaarjuurdlus tuvastas samasuguse süüteo ka korrakaitsetalituse komissar J. Jevoneni (väliteenistuse juht) tegevuses. Vastustaja ei loe piisavalt põhjendatuks kummagi ametniku ootust, et asetleidnud sündmusega tegeleb keegi teine. Põhja PP-s kehtiva praktika kohaselt annavad enne politseiprefekti poolt karistuse määramise otsustamist oma arvamuse selles osas distsiplinaarjuurdluse põhjal ka teenistusosakonna, politseikontrolli büroo ja asjassepuutuva territoriaalse või funktsionaalse politseiosakonna juhid. Vaidlusaluse distsiplinaarjuurdluse juures on arvamused ja ettepanekud olnud erinevad. Politseiprefekt on langetanud kaalutlusotsuse iga süüteo toime pannud ametniku osas, juhindudes juurdluse järeldustest ja põhjendustest ning Ida-Harju politseiosakonna juhi V. Randlaise nägemusest karistamise otstarbekuse ja põhjendatuse kohta. Neil asjaoludel palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Kaevatud käskkirjast nähtuvalt Põhja politseiprefekt Raivo Küüt on põhjendanud oma 06.11.2007.a käskkirja nr 1781p andmist järgmiste faktiliste asjaoludega. Distsiplinaarjuurdlusega nr 07-132 tuvastati, et 13.09.2007 kella 03.40 ajal toimetati IdaHarju politsei-osakonda (Maardu, Karjääri 11) kainenema kodanik J.P., kellelt muuhulgas võeti hoiule 15 116 krooni. Kui J.P. 13.09.2007 kella 09.30 ajal kinnipidamiskambrist vabastati, tagastati talle 12 616 krooni - puudu oli 2500 krooni. Juhtunust teavitati koheselt Ida-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse juhti, vanemkomissar V.K.ut, kes isiklikult suundus sündmuskohale (hoonel korrusele) asjaoludega tutvuma. Kuna V.K.ule jäid asjaolud segaseks, suunas ta J.P.i osakonna juhi, komissar Veiko Randlaine jutule (hoone II korrusele). 13.09.2007 päeva lõpuks ei olnud J.P. avaldust kirjutanud ega osakonna juhi jutul käinud. V.K. osakonna juhti raha puudujäägist ei teavitanud, tuues vabanduseks järgmised põhjendused: a) kambrid ja klienditeenindaja alluvad osakonnajuhile, b) osakonna juht ei teinud juhtunust välja. V. Randlainet teavitati juhtunust, korrakaitsetalituse juhtivkonstaabel Rudolf Kivistu poolt 26.09.
4. 4 Järgnevalt on käskkirjas antud õiguslik hinnang V.K.u tegevusele: Osakonna juhi sündmusest mitteteavitamisega (nii kohese kui üldise) takistas V.K. asjaolude väljaselgitamist (distsiplinaarjuurdluse algatamist), mis antud situatsioonis on, tulenevalt Politseiameti peadirektori 10.11.1998 käskkirjaga nr 270 kinnitatud ja 04.06.2002 muudetud „Distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendi“ (edaspidi - Juurdluse juhend) p-st 7.4 kohustuslik. Samuti, tulenevalt Korra p-st 7 on osakonna juhil kohustus teavitada politseiprefekti ja politseikontrolli büroo juhti kõigist neile alluvate ametnike poolt või nende suhtes teenistuses või teenistusvälisel ajal toime pandud süütegudest, samuti teistest alluvatega seotud vahejuhtumitest, mis võivad politseid diskrediteerida. Kuna tegemist on dokumendiga, mis on avaldatud Põhja PP intranetis ning tehtud elektrooniliselt teatavaks ja kättesaadavaks dokumendihaldusprogrammi Postipoiss kaudu prefektuur, isikkoosseisule, pidi V.K., omades vahetut värsket informatsiooni osakonna ruumides toimunud õigusrikkumise kohta, mis kvalifitseerub viidatud korras ja juhendis toodutena teadma oma kohustusi korrakaitsetalituse juhina ning seega informeerima osakonna juhti. Tulenevalt PolS § 12 lg 1 p-st 1 abistab politsei, vastavalt oma ülesannetele kodanikke oma pädevuse piires ning punkti 4 kohaselt võtab viivitamatult tarvitusele abinõud õiguserikkumiste ärahoidmiseks, tõkestamiseks ning avastamiseks. Arvestades V.K.u pikaajalist tööstaaži korrakaitseorganites on/peaks ta olema piisavalt pädev, et selline situatsiooni kiiresti ja nõuetekohaselt lahendada. Kokkuvõtteks on politseiprefekt asunud seisukohale, et eelpool kirjeldatud tegevusega/tegevusetusega on V.K. läinud vastuollu PolS § 12 lg 1 p-ga 4, millega pani toime

§ 84

p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo - teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine. Distsiplinaarkaristuse noomitus määras Põhja politseiprefekt V.K.ule, arvestades kõiki asjaolusid kogumis ja juhindudes politseiteenistuse seaduse (edaspidi PolTS) § 42 p-st 1, § 43 lg-st 1, § 44 lg-st 1 ning

§ 84p-st 1 ja §-st 86.

2.

§ 12

lg 3 p-st 4 tulenevalt laieneb see seadus politseiametnikele niivõrd, kuivõrd põhiseaduse või seadustega ei sätestata teisiti.

§ 13

lg 1 kohaselt tööseadused laienevad ametnikele niivõrd, kuivõrd selle seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti. Ka PolTS § 2 lg-st 1 ilmneb, et politseiteenistusele laieneb

käesolevast seadusest tulenevate erisustega. Vastavalt

§ 84

p-le 1 on distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Nähtuvalt PolTS § 42 p-st 1 politseiametnikule määratavaks kergeimaks distsiplinaarkaristuseks on noomitus. Vastavalt PolTS § 43 lg-le 1 politseiametnikule võib distsiplinaarkaristuse määrata distsiplinaarsüüteo eest.

§ 86

järgi distsiplinaarkaristuse määramise õigus on isikul või ametiasutusel, kellel on antud ametniku ametisse nimetamise õigus. PolTS § 44 lg 1 kohaselt selle seaduse § 42 p-des 1 ja 2 nimetatud distsiplinaarkaristuse määramise õigus on asutuse juhil, st antud juhul seega Põhja politseiprefektil. PolS §-s 12 on sätestatud üldised politsei kohustused, sh politsei vastavalt oma ülesannetele lg 1 p 1 kohaselt abistab kodanikke oma pädevuse piires ning sama lõike p 4 kohaselt võtab vastu ja registreerib õiguserikkumiste ning muude sündmuste kohta saabuvat informatsiooni, võtab viivitamatult tarvitusele abinõud õiguserikkumiste ärahoidmiseks, tõkestamiseks ning avastamiseks. Arvestades asjaolu, et kaebajale on süüks pandud just oma ametikohustuste (PolS § 12 lg 1 p 4) süülist mittenõuetekohast täitmist, mille eest talle on distsiplinaarkaristusena määratud noomitus, siis on kohus seisukohal, et käskkirjas on viidatud asjakohastele õigusnormidele. Käskkirja on andnud selleks pädev ametiisik. Käskkiri on formaalselt õiguspärane, kuna see vastab põhimõtteliselt töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi – TDS) §-s 11 sätestatud nõuetele, samuti HMS kohaselt haldusaktile üldiselt esitatavatele vorminõuetele, sisaldades nii õiguslikku kui ka faktilist põhjendust, samuti vaidlustamisviidet. Kas nimetatud 5 faktiline põhjendus vastab faktilistele asjaoludele ja kaalutlusõiguse alusel antava haldusakti nõuetele, sellel peatub kohus edaspidi.

1. Kaebaja märgib kaebuses üheltpoolt, et talle pole selge, mille eest talle karistus on määratud, teisalt aga märgib, et kaebuse esitaja väidetav tegevusetus J.P.iga seonduvast teatamata jätmisel on käskkirja andja poolt hinnatud kui teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine. Samuti on kaebaja seisukohal, et osakonna juhi teavitamise kohustus oli mitte temal, vaid hoopis välijuht Tõnu Niinsoo`l, ning ta on esitanud mitteteavitamise põhjendused /tl 64-65/, samas aga väitnud, et ta on tegelikult osakonna juhti kahel korral teavitanud: sama päeva, 13.09.2007 hommikul ja 21.09.2007 Põhja PP-s toimunud koolitusel. Nende vastuoluliste väidete tõttu kohus leiab, et kaebaja on tegelikult väga hästi saanud aru tema distsiplinaarkorras karistamise alustest ja asjaoludest. Kaevatud käskkirja kohaselt arvati seega eelnevast nähtuvalt V.K.u süüks ja hinnati tema ametikohustuste süülise mittenõuetekohase täitmisena asjaolu, et V.K. Ida-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse juhina ei teatanud osakonna juhile komissar Veiko Randlainele sellest, et 13.09.
2. a Ida-Harju politseiosakonda kainenemisele toimetatud kodanik J.P.ilt politseiametnike poolt hoiule võetud rahasummast läks väidetavalt kaduma 2500.- krooni. Sellega takistas kaebaja komissar V. Randlainel täitmast talle Korra p-st 7 tulenevat kohustust: osakonna juhil on kohustus teavitada politseiprefekti ja politseikontrolli büroo juhti kõigist neile alluvate ametnike poolt või nende suhtes teenistuses või teenistusvälisel ajal toime pandud süütegudest, samuti teistest alluvatega seotud vahejuhtumitest, mis võivad politseid diskrediteerida või pälvida avalikkuse tähelepanu. Samuti takistas V.K. teavitamiskohustuse täitmata jätmisega juhtunu asjaolude väljaselgitamist (distsiplinaarjuurdluse kohest algatamist), mis tulenevalt Juurdluse juhendi pst 7.4 oleks olnud kohustuslik. Seega, kui kaebajal oli teatamiskohustus ja tema poolt teatamiskohustuse süüline täitmata jätmine on tõendatud, siis on vastustaja õigesti käskkirjas leidnud, et V.K. on läinud vastuollu PolS § 12 lg 1 p-ga 4 ja sellega oma ametikohustusi mittenõuetekohaselt täitnud. Võimalikust distsiplinaarsüüteost ja/või kuriteost info õigeaegselt edastamata jätmine tegi ilmselt võimatuks juhtunu tegelike asjaolude väljaselgitamise ja õiguserikkuse avastamise ning seetõttu ka võimaliku süüdlas(t)e vastutusele võtmise. Distsiplinaarjuurdluse nr 07-132 kokkuvõtte osas „Kodanikule tekitatud kahju“ on juurdleja tõdenud: „Kas rahasumma oli tõesti 15116 krooni nagu paberil kirjas ei ole juurdluse raames selgunud. Samuti ei ole võimalik üheselt tuvastada kas tegemist oli varguse või lihtsalt lohakusega, mille tagajärjel ja fikseeritud summa, mis reaalselt ei vastanud olnule.“ V.K. on väitnud, et juhul, kui uskuda käskkirjas toodud versiooni kodanik J.P.i raha kadumise kohta, pidanuks politseiasutuse juht alustama menetlust selle fakti kohta sõltumata sellest, kas sellest juhtumist kanti ette õigeaegselt või mitte, kuid menetlust ei alustatud ka hilisema 21.09.
3. a toimunud teatamise alusel. Kohus sellega ei nõustu 09.10.2007 algatatigi distsiplinaarjuurdlus 13.09.2007 J.P.iga juhtunu asjaolude väljaselgitamiseks, mitte konkreetselt V.K.u, Juhan Jevonen`i vm politseiametniku distsiplinaarsüüteo tuvastamiseks. Sündmusest ajaliselt oluliselt hiljem läbi viidud juurdlusega aga ei õnnestunud enam tuvastada, kas tegemist võis olla ühe või teise isiku kuriteoga ja kas üldse raha läks kaduma. Just selle võimaluse minetamise põhjustamist ongi kaebajale süüks arvatud.
4. Kohus, hinnanud kirjalikke tõendeid ja tunnistajate ütlusi, on seisukohal, et tõendamist ei ole leidnud V.K.u poolt komissar V. Randlaine teavitamine 13.09.
5. a J.P.iga juhtunust (väidetav raha osaline kadumaminek). Esiteks ei loe kohus usaldusväärseks kaebaja väidet, et ta informeeris osakonna juhti kohe 13.09.2007, kuna selle väitega on kaebaja tulnud välja esmakordselt alles kohtukaebuses. Juurdluse käigus antud seletuses asus V.K. hoopis 6 ennast õigustavale seisukohale, et tal ei olnudki teavitamiskohustust. Teiseks ei kinnitanud väidetava vestluse teine pool - kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud komissar V. Randlaine - kaebaja sellekohast väidet /tl 137-138/. Ka ei leidnud tunnistajate ütlustega kinnitamist, et V.K. oleks vaidlusalusest juhtumist teavitanud komissari nädal pärast juhtunut, s.o 21.09.2007 Põhja PP-s toimunud koolitusel. V. Randlaine sõnul hilines ta sellele koolitusele. Ta mäletas, et võis olla üleval teema, et kui kinnipeetavad tuuakse, siis tuleb korralikult dokumenteerida. Samas tunnistaja ei mäletanud, et oleks olnud juttu konkreetsest sündmusest /tl 137/. Tunnistaja Dmitri Gusatšenko, Ida-Harju politseiosakonna klienditeenindaja, kinnitas samuti V. Randlaine hilinemist nimetatud koolitusele ja seda, et 13.09.2007 sündmusest oli juttu kohe alguses ning V.K. selgitas kainenema toodud isikul äravõetud asjade fikseerimise korda /tl 135/. Tunnistajana üle kuulatud Ida-Harju politseiosakonna välijuht Einar Sirel ei mäletanud üldse, kas V. Randlaine osales koolitusel algusest lõpuni ja kas nimetatud koolitusel oli juttu 2500 krooni kadumisest /tl 136/. Nende tõendite põhjal teeb kohus järelduse, et ehkki V.K. võis koolitusel, ajendatuna 13.09.2007 sündmusest, anda kuulajatele juhiseid edaspidi dokumentide vormistamiseks, ei saa kinnitada, et samas toimus osakonna juhi nõuetekohane teavitamine 13.09.2007 asetleidnust. Kohus rõhutab – lisaks asjaolule, et komissari ei olnud koolituse alguses kohal, selleks ajaks oli juhtunust möödas juba enam kui nädal, kusjuures vahepeal olid toimunud nii igahommikused operatiivnõupidamised kui ka iganädalane „juhtkonna nõupidamine, kus käiakse läbi nädala olulisemad sündmused“ /tl 138/, kuid osakonna juhti ei olnud nimetatud sündmusest millegipärast teavitatud. Kohus on seisukohal, et asjas on tõendatud, millal ja mil viisil V. Randlaine konkreetsest sündmusest tegelikult teada sai. V. Randlaine kirjeldas sündmusest 26.09.2007 välijuht Ida-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse juhtivkonstaabel Rudolf Kivistu`lt teadasaamist järgmiselt: „Olin majast lahkumas ja sattusin kokku tol ajal vahetuses olnud välijuhiga ja küsisin Gusatšenko kohta, kuna ta oli alles tööle tulnud. Kuid tema tõi välja selle juhtumi.“ /tl 137/. Et osakonna juht sai tõepoolest esmakordselt alles siis 13.09.2007 juhtunust teada kinnitavad veel mitmed muudki asjaolud ja tõendid: V. Randlaine järgnev tegevus: „Peale sellest teada saamist võtsin tarvitusele endapoolsed meetmed sündmuse lahendamiseks. Kõigepealt palusin Kivistul sündmuse kohta ettekannet, helistasin õhtul V.K.ule ja palusin ettekannet. Kuna ei olnud faktist teadlik, siis helistasin prefektuuri sisekontrolli juhile ja palusin tal kella kaheksasel koosolekul osaleda.“ /tl 137/; distsiplinaarjuurdluse käigus R. Kivistu antud seletus /tl 30 pöördel, 54-55/; V. Randlaine 28.09.2007 ettekanne Põhja politseiprefektile ja tema e-kiri /tl 47-48/. Neil asjaoludel on üheselt tõendatud, et V.K. ei teavitanud osakonna juhti 13.09.2007 juhtunust ei samal päeval ega ka 21.09.
7. Järgnevalt peatub kohus sellel, kas kaebajal lasus üldse Ida-Harju Politseiosakonna juhi, komissar V. Randlaine nimetatud erakorralisest sündmusest teavitamise kohustus. Kaebaja on seisukohal, et teavitamiskohustust temal polnud, vaid see oli välijuhil, kellega kaebaja on teenistuslikult võrdsel positsioonil, kuid kes osakonnajuhi äraolekul on operatiivjuhtimises kõrgeim juht. Käesoleval juhul ei ole iseenesest vaieldav T. Niinsool ja J. Jevonenil teavitamiskohustuse olemasolu ja viimatinimetatu poolt selle kohustuse süüline täitmata jätmine, mis on tuvastatud distsiplinaarjuurdlusega. Seega on küsimus pigem selles, kas ka V.K.ul oli samasugune kohustus. Kuigi V.K.ul puudub ametijuhend ja politseiosakonna korrakaitsetalituses väliteenistus allub selle juhile, mitte V.K.ule, täidab viimane vanemkomissarina tegelikult vastavalt suulisele kokkuleppele Ida-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse juhi ülesandeid /tl 102-112, 126, 137/. V. Randlaine sõnul oli neil olnud omavahelisi vestlusi arenguperspektiividest ja oma rollidest. Nende kokkulepete järgi talituse juhina oli V.K.u põhiülesandeks korrakaitsealase töö juhtimine ja koordineerimine, ametnike toimimise ja blankettide õiguspärasuse jälgimine jms. Asjas kogutud materjalidega on tõendamist leidnud käskkirjas märgitu, et juhtunust teavitati (T. 7 Niinsoo) koheselt vanemkomissar V.K.ut kui korrakaitsetalituse juhti, kes isiklikult suundus sündmuskohale (hoonel korrusele) asjaoludega tutvuma. „Kuna V.K.ule jäid asjaolud segaseks, suunas ta J.P.i osakonna juhi, komissar Veiko Randlaine jutule (hoone II korrusele). 13.09.2007 päeva lõpuks ei olnud J.P. avaldust kirjutanud ega osakonna juhi jutul käinud. V.K. osakonna juhti raha puudujäägist ei teavitanud.“ Seega, ehkki välijuht oleks pidanud vahetult teavitama osakonna juhti, kandis ta juhtunust ette talituse juhile ja viimane asus ka kõrgeima kohal olnud politseiametnikuna tekkinud probleemi lahendama. On selge, et asunud kord juhtumiga tegelema, pidanuks kaebaja talituse juhina jälgima probleemi edasist lahendamist, talituse töötajate toimimist, sh kontrollima, kas info on edastatud osakonna juhile, kandes ise sündmusest ette ja võtma muud vajalikud meetmed, et erakordse sündmuse asjaolud tehtaks kindlaks. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et toodud asjaoludel ja lähtudes kehtivatest õigusaktidest V.K. juhi ja kogenud politseiametnikuna ei saanud jääda lihtsalt äraootavale seisukohale, loota või eeldada, et keegi teine ehk on teavitanud osakonna juhti sündmusest (nagu T. Niinsoo eeldas sama kaebajalt), mitte tunda huvi, kas kodanik tegelikult pääses V. Randlaine jutule, miks „osakonna juht ei teinud enam juhtumist välja“ ja miks J.P. avaldust ei esitanud ning „lugeda asja sellega lahendatuks“ /tl 64 pöördel/. Et V.K. ei teinud ise endast kõike olenevat juhtumi asjaolude väljaselgitamiseks ega selleks eelduste loomiseks, milleks oleks esmajoones olnud osakonna juhi teavitamine, et tema saaks omakorda täita oma teavitamiskohustust ja võtta vajalikud meetmed, on kaevatud käskkirjas õigesti asutud seisukohale, et tegemist on teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmisega.
8. V.K.ule on määratud võimalikest distsiplinaarkaristustest kergeim. Samas peab kaebaja ka seda ebaproportsionaalseks, kuna teised ametnikud, kelle süü samuti tuvastati, ei saanud karistada. Kohus kaebajaga selles osas ei nõustu. Asja materjalidest nähtuvalt on Põhja politseiprefekt V.K.u karistamisel lähtunud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest, mis sisaldab ka distsiplinaarsüütegude soodusasjaolusid (V.K.u puhul laiskus ja lohakus) ja iseloomustusi, ning Ida-Harju politseiosakonna juhi V. Randlaine arvamusest kokkuvõtte kohta /tl 36/. V. Randlaine on selles pikalt põhjendanud, miks ta peab vajalikuks üksnes V.K.u karistamist, ja teinud ettepaneku kohaldada nimelt noomitust. Nähtuvalt politseiprefekti resolutsioonist distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttel ja kaevatud käskkirjast, on karistuse määraja jaganud osakonna juhi seisukohti. Otsese ülemuse seisukohale tuginemine ja selle aktsepteerimine on praktikas tavaline, kuna just tema teab ja tunneb oma töötajaid kõige paremini ja oskab seetõttu hinnata nii rikkumise suurust kui ka isiku korralekutsumiseks teatud meetmete rakendamise vajadust. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja karistamise tinginud just asjaolu, et tema juhi ja kogenud politseiametnikuna ei oleks saanud endale niisuguseid ükskõiksusest tingitud eksimusi lubada, samuti see, et V.K. erinevalt teistest ei suutnud oma käitumist ka tagant järele kriitiliselt hinnata, mida tõendab tegelikult ka kohtule kaebuse esitamine. Et võrdselt tuleb kohelda võrdseid ja kohus ei näe antud juhul, et V.K. oleks teiste asjassepuutuvate isikutega võrdne positsioonilt (kohustuste ja vastutuse mahult) või suhtumiselt toimepandud distsiplinaarsüüteosse, siis on põhjendamatu kaebaja väide tema ebavõrdsest kohtlemisest. Kaebaja karistamise seisukohalt ei oma tähtsust, kas raha tegelikult läks kaduma, kas see varastati või seda üritati välja petta, kas kriminaalasi selles faktis on algatatud jms. V.K.ut on karistatud just selle eest, et ta oma teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmisega ei teinud ise midagi PolS § 12 lg 1 p-st 4 sätestatud politsei kohustuste täitmiseks ning takistas ka teistel isikutel seda teha. Järelikult on kaevatud käskkiri ka sisuliselt õiguspärane ja V.K.ule distsiplinaarkaristusena noomituse määramine ei riku tema subjektiivseid õigusi. Kaebus on alusetu ja jääb rahuldamata. Tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 jäävad ka kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Põhja PP ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud. 8 Hurma Kiviloo kohtunik 9