3-07-2420 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 08. veebruar 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-2420 Haldusasi K.T. k

§ 5

lg l ja 2 sätetele leiab kaebaja, et kuna Riigikohtu määrusega jõustus vastav kohtuotsus 02.02.2005 ja vastavalt Vabariigi Valitsuse

1. detsembri
2. a määrusele nr 374 on kuupalga alammääraks 2690 krooni, siis päevamääraks on 89 kr. Et kaebuse esitaja viibis 234 päeva alusetult vangistuses, siis kaebaja taotleb hüvitise välja maksmist summas 145 782 krooni. Vastustaja Rahandusministeerium palub jätta kaebus rahuldamata.

§ 2

lg-le 1 märgib vastustaja, et hüvitise taotlemise õigus tekkis kaebuse esitajal 02.02.2005, kui jõustus Pärnu Maakohtu 04.06.2004 otsus kriminaalasjas nr 1634/

1. Sellest päevast alates oli kaebuse esitajal 6 kuu jooksul õigus pöörduda kahju hüvitamise taotlusega Rahandusministeeriumi poole. Kuuekuuline tähtaeg kahju hüvitamise taotluse esitamiseks möödus
2. a augustis. Kaebaja esitas alles 09.10.2007 Rahandusministeeriumile taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. AVVHKS § 4 lg l1 järgi kohaldatakse hüvitise taotlemisele haldusmenetluse seaduse (edaspidi – HMS) sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Kuna menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast oli möödunud rohkem kui aasta, puudus Rahandusministeeriumil HMS § 34 lg-st 3 tulenevalt seaduslik alus menetlustähtaja ennistamiseks. HMS § 14 lg 6 p 1 kohaselt tagastab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata. Rahandusministeerium ei täitnud HMS §-st 6 tulenevat 2 uurimispõhimõtet ega teinud järelepärimist Pärnu Maakohtule, et välja selgitada kui mitu päeva kaebaja alusetult vahi all viibis ja kas tal on õigus hüvitist saada. Rahandusministeerium leidis, et kaebaja avalduse läbivaatamata jätmine oli õigustatud, kuna avaldus oli esitatud enam kui aasta pärast menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäeva möödumist, mistõttu Rahandusministeerium ise ei oleks nagunii saanud tähtaega ennistada. Kaebuse kohaselt ei olnud kaebaja teadlik sellest, et tal on õigus hüvitist saada selle aja eest, mil ta viibis vangistuses rohkem kui kohtuotsuses ettenähtud, kuna kohtuotsuses vastav märge puudub.

§ 2

lg 2 ja 3 sätetele märgib vastustaja, et Pärnu Maakohtu otsuses ei ole küll märgitud otseselt päevade arvu, millal kaebajalt oli alusetult vabadus võetud, kuid on märgitud eelvangistuses viibitud ajavahemik. Eelnimetatud nõude täitmatajätmine ei mõjuta aga kuidagi avalduse esitamise õigust, kuna vastavalt AVVKHS § 4 lg 3, kui avaldusele lisatud otsuses või määruses ei ole näidatud päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud, taotleb Rahandusministeerium vastavalt kohtult või ametiisikult nende päevade arvu kindlaksmääramist. Erinevalt nimetatud päevade arvust, mis peab otsuses või määruses olema kirjalikult toodud, ei nõua seadus, et selgitus hüvitise taotlemise korrast peaks olema samuti esitatud kirjalikult. Seega on kaebaja üksnes paljasõnaliselt väitnud, et kohus jättis selgitamiskohustuse täitmata. Ühelt poolt on väheusutav, et kohtunik omaalgatuslikult ei selgitanud kohtuotsusest tulenevaid tagajärgi, teisalt on aga väheusutav, et ka see puudutatud isik, kes vabastati kohtusaalist vahi alt ja teadis, et ta viibi vahi all talle määratud karistusest kauem, ei tundnud huvi, mis edasi saab. Vastustaja on seisukohal, et isegi sel juhul, kui tõepoolest hüvitise taotlemise võimalusest juttu ei olnud, siis puuduvad antud juhul mõjuvad põhjused avalduse esitamiseks ettenähtud tähtaja ennistamiseks. Vastustaja tugineb sealjuures Riigikohtu poolt haldusasjades nr 3-3-138-01, nr 3-3-1-57-02 ja nr 3-3-1-56-02 väljendatud seisukohtadele kaebuse esitamise tähtaja ja tähtaja ennistamise küsimuses. Kaebetähtaja kulgemist ei mõjuta asjaolu, et kaebaja ei saanud aru kohtuotsuse tähendusest oma õigustele: hüvitise taotlemise 6-kuuline tähtaeg hakkas igal juhul kulgema kohtuotsuse jõustumise päevast. Antud juhul kaebaja, vaatamata temal endal õigusalaste teadmiste puudumisele, ei ole olnud ise piisavalt hoolikas ega aktiivne oma õiguste väljaselgitamisel. Kui kohus leiab, et kaebajale tuleb hüvitist maksta, siis tuleks hüvitise suurus sellisel juhul arvestada alljärgnevalt: kaebusest selgub, et kaebaja viibis vahi all 234 päeva. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et hüvitise arvestamisel oleks pidanud aluseks võtma

1. a kuupalga alammäära, tulenevalt AVVKHS § 5 lg-s 2 sätestatust. Kuna kaebaja vabastati vahi alt
2. a, siis tulebki hüvitise arvutamisel aluseks võtta
3. a kuupalga alammäär. Lähtudes AVVKHS § 5 lg-test 1 ja 2 ning kuna miinimumpalk
4. a oli 2480 krooni, on päevapalga suurus seega 2480:30=82 krooni. Hüvitise suuruseks oleks 7 x 82 x 234 = 134 316 krooni. KOHTU PÕHJENDUSED
5. Antud juhul ei ole poolte vahel vaieldavad käesolevas otsuses toodud faktilised asjaolud, sh fakt, et K.T.lt oli alusetult vabadus võetud ja et ta soovis oma 09.10.2007 Rahandusministeeriumile esitatud taotluses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Rahandusministeerium teatas 29.10.2007 kirjaga nr 4-4/13326 kaebajale, et tema avaldus hüvitise saamiseks jäetakse läbi vaatamata, kuna see on esitatud seaduses sätestatud tähtaega rikkudes ja puudub seaduslik alus menetlustähtaja ennistamiseks. Seega halduskohus kontrollib antud juhul kõigepealt Rahandusministeeriumi toimingu õiguspärasust. Kui kohus leiab, et nimetatud toiming on õigusvastane, st kaebaja avaldus hüvitise saamiseks on jäetud põhjendamatult läbi vaatamata ning asjaoludest nähtuvalt on tal õigus hüvitist saada, mõistab kohus hüvitise ise välja. 3
6. AVVKHS (01.07.2004 jõustunud redaktsioon) § 1 lg 1 p 4 järgi selles seaduses sätestatud korras hüvitatakse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju isikule, kes kandis vabaduskaotuslikku karistust üle temale määratud karistuse tähtaja. Kohus on seisukohal, et on nimetatud säte kohaldatav ka antud juhul, kus kaebajale määratud karistuse tähtaeg ületas tema tõkendina vahi all pidamise tähtaega. Vastavalt AVVKHS § 2 lg-le 1 hüvitise taotlemise õigus tekib isikul kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast. Puudub kahtlus, et osundatud sätte mõtte kohane kohtuotsus tehti 04.06.2004, kuid see jõustus 02.02.
7. AVVKHS § 4 lg 2 kohaselt hüvitise saamiseks tuleb Rahandusministeeriumile esitada kirjalik avaldus kuue kuu jooksul hüvitise taotlemise õiguse tekkimise päevast (paragrahv 2 lõige 1). Avaldusele lisatakse hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks oleva otsuse või määruse ärakiri. Et K.T.l tekkis hüvitise taotlemise õigus 02.02.2005, kuid kaebaja esitas vastava taotluse Rahandusministeeriumile alles 09.10.2007, siis on vastustaja õigesti oma vastuskirjas viidanud ülaltoodud sätetele ja leidnud, et tähtaeg avalduse esitamiseks lõppes
8. a augustis. Seega on kaebaja hilinenud avalduse esitamisega enam kui kaks aastat. Tulenevalt AVVKHS § 4 lg-st 11 hüvitise taotlemisele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades AVVKHS erisusi. HMS § 34 lg 1 kohaselt haldusorgan võib omal algatusel või menetlusosalise taotlusel menetlustähtaja ennistada, kui tähtaeg on mööda lastud mõjuvatel põhjustel. Sama paragrahvi lg-s 3 on aga sätestatud, et menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui aasta. HMS § 14 lg 6 p 1 järgi haldusorgan tagastab taotluse läbi vaatamata, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata. Just neile sätetele tuginevalt ongi Rahandusministeerium jätnud kaebaja avalduse hüvitise saamiseks läbi vaatamata. Kohus on seisukohal, et Rahandusministeerium on toiminud ülalviidatud asjaoludest ja õigusnormidest lähtudes õiguspäraselt, kuna tal puudus pädevus nii oluliselt ületatud menetlustähtaja ennistamiseks ja asja sisuliseks läbivaatamiseks.
9. Kaebuse esitaja taotleb kohtus hüvitise taotlemise tähtaja ennistamist, kuna see on mööda lastud tema väiteil mõjuvatel põhjustel. Seega, kuigi Rahandusministeerium on jätnud õiguspäraselt K.T. avalduse hüvitise saamiseks läbi vaatamata, peab kohus järgnevalt hindama, kas esineb alus rahuldada kaebaja taotlus möödalastud tähtaja ennistamiseks. Kaebuse esitaja on toonud tähtaja möölaskmise osas järgmised põhjendused: kohtuotsuses ei olnud kirjas, et kaebuse esitajal õigust taotleda vastavalt AVVKHS § 4 lg-le 2 hüvitist 6 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest ning ükski AVVKHS § 2 lg-s 3 nimetatud isikutest ei ole kaebajale selgitanud seaduses sätestatud hüvitise taotlemise korda; kaebaja on tavaline füüsiline isik, kes ei tunne seadusandlust ega osanud arvata, et tal võiks olla õigus saada hüvitist selle aja eest, mis ta viibis vangistuses rohkem kui kohtuotsuses ettenähtud 3 kuud; kaebaja sai teada vastava seaduse olemasolust ning sellest tulenevatest õigustest hiljuti ja esitas seejärel avalduse. AVVKHS § 2 lg 2 kohaselt kohus, samuti prokurör, uurija või muu ametiisik, kes teeb käesoleva paragrahvi lõikes 1 näidatud otsuse või määruse, peab selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kui käesoleva seaduse paragrahv 1 lõike 3 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus, prokurör, või uurija selle otsuses või määruses. Pärnu Maakohtu 04.06.2004 kohtuotsuses ei ole nimetatud sätet sõna-sõnalt järgitud, st ei ole näidatud päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Samas ei ole ka märgitud, et esinevad AVVKHS § 1 lg-s 3 sätestatud alused kahju hüvitamata jätmiseks. Ehkki päevade arv, millal kaebajalt oli alusetult vabadus võetud, on konkreetselt märkimata, on see siiski 4 tuvastatav, arvestades asjaolu, et kohtuotsuse resolutsioonis on näidatud täpselt ära eelvangistuses oldud aeg ja määratud karistuse – aresti – aeg. Lisaks eeltoodule ei ole selle nõude rikkumine iseenesest takistuseks hüvitise taotlemiseks ega määramiseks ja väljamaksmiseks, kui isikul on vastav õigus. Nimelt näeb AVVKHS § 4 lg 3 ette Rahandusministeeriumi ülesanded pärast avalduse saamist: ta kontrollib hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust ning kui avaldusele lisatud otsuses või määruses ei ole näidatud päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud, taotleb Rahandusministeerium vastavalt kohtult või ametiisikult nende päevade arvu kindlaksmääramist. Ka kaebuse esitajale, kes oli viibinud eelvangistuses kahes osas kokku üle 10 kuu (324 päeva), kuid kellele määrati karistuseks kõigest 3 kuud aresti, eelvangistuses viibitud aeg loeti karistuse hulka ja sellega tema karistus kantuks, ei saanud jääda märkamata, et temalt oli seega enam kui 7 kuu jooksul alusetult vabadus võetud. Peale selle, vastavalt AVVKHS § 2 lg-le 3 kohtunik, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes on teinud käesoleva paragrahvi lõikes 1 näidatud otsuse, selgitab isikule, kellelt vabadus oli alusetult võetud, käesolevas seaduses sätestatud hüvitise taotlemise korda. Ka KrMS § 315 lg 3 näeb ette, et kohtuotsuse kuulutamisel kohtunik küsib, kas õigeksmõistetu või süüdimõistetu on kohtuotsusest aru saanud, ning selgitab talle vajaduse korral selle sisu. Õige on Rahandusministeeriumi väide, et seadus ei nõua, et selgitus hüvitise taotlemise korrast peaks olema esitatud kirjalikult. Kohus nõustub eelmärgitut silmas pidades vastustajaga selles, et on väheusutav, et kohtunik ei selgitanud kaebajale kohtuotsusest tulenevaid tagajärgi. Isegi sel juhul, kui kohtunik tõepoolest omaalgatuslikult ei selgitanud kaebajale otsuse sisu ja tema õigusi, mis on kaheldav, oleks pidanud kaebajal endal tekkima küsimus ja huvi, mis saab sellest ajast, mil ta määratud karistusest enam vahi all viibis. Kohus leiab, et niisuguse küsimuse ja huvi tekkimiseks ei pea olema õigusteadmistega isik, vaid võib olla ka päris „tavaline füüsiline isik“ - igal mõistlikul inimesel peaks toodud asjaoludel sellesuunaline huvi tekkima. Isik peab olema ise piisavalt hoolas, et selgitada välja oma õiguste kaitsmise ja taastamise võimalused. Samas, vähetähtis pole ka tõik, et K.T.l oli kohtus abiks kaitsja näol vastavate õigusteadmistega isik.
10. Kohtu nimetatud seisukohti toetab senine kohtupraktika, sh mitmed, ka Rahandusministeeriumi seletuses kaebuse kohta osundatud, kõrgeima kohtu lahendid. Nii näiteks 19.06.2001 määruses haldusasjas nr 3-3-1-38-01 on Riigikohus märkinud: „Seadusandja on HKMS § 9 lg 1 sätestatud tähtaja kulgemise alguse seadnud sõltuvusse haldusaktist teadasaamisest, mitte aga selle õigusvastasusest teadasaamisest. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset erialast abi, ning otsustama ka akti vaidlustamise küsimuse. Kui haldusakti adressaat seaduses ettenähtud tähtaja jooksul oma õiguste rikkumises selgusele ei jõua ning akti ei vaidlusta, on haldusakti hilisem vaidlustamine võimalik ainult siis, kui kohus kaebaja taotlusel ennistab mõjuvate põhjuste olemasolul kaebuse esitamise tähtaja." Samuti on Riigikohus leidnud, et kaebetähtaja kulgemist ei mõjuta asjaolu, et isik ei saa aru haldusakti tähendusest oma õigustele. Olukorras, kus mõistlikul inimesel peab tekkima kahtlus, et haldusakt võib tema huve kahjustada, ei või see puudutatud isik jääda ootama asjaolude selginemist, et siis hiljem kasutada oma kaebeõigust, vaid ta peab asjaolud välja selgitama vaide- või haldusmenetluses (nr 3-3-1-5602). Tähtaja ennistamise osas on Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-57-02 aga leidnud: „Küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh. tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid 5 (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest”. Lisaks on kõrgem kohus leidnud, et kui haldusakti ei ole isikule teatavaks tehtud, kuid isikule on muul viisil üheselt selgunud, et on olemas mingi teda puudutav haldusakt ning isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (haldusasi nr 3-3-1-52-00, nr 3-3-1-70-06 ja nr 3-3-1-23-07). Veel on kõrgeim kohus tõdenud: „Mõjuvaks põhjuseks saavad olla üksnes objektiivsed asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Mõjuva põhjusega võib aga olla tegemist juhul, mil protsessitoimingu õigeaegne sooritamine on küll põhimõtteliselt võimalik, kuid see seaks ohtu inimese tervise“ (haldusasi nr 3-3-1-59-00). Haldusasjas nr 3-3-1-58-00 on Riigikohus nimetanud mõjuvate põhjustena ka järgnevat: ettenägematud takistused, haldusorgani põhjendamatu viivitus, haldusorgani eksitavad lubadused. Juba eelnevalt viidatud haldusasjades nr 3-3-1-38-01 ja nr 3-3-1-57-02 on Riigikohus asunud ka seisukohale, et haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam haldusakti sisust ja suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Ehkki tegemist on kaebetähtaega puudutavate lahenditega, on samad põhimõtted kohaldatavad ka muude menetlustähtaegade puhul ja nende ennistamise küsimuse lahendamisel, kuna kõik seaduses sätestatud tähtajad teenivad ühtviisi õiguskindluse põhimõtet. Sealjuures ei pea haldusakt või toiming tingimata rikkuma isiku õigusi, kohtu arvates on Riigikohtu väljendatud seisukohad kohaldatavad ka juhul, kui isikul on küllaldaselt alust arvata, et mingi toiming või otsus (haldusakt) mõjutab tema õigusi.
11. Eeltoodust nähtub selgelt, et menetlustoiminguks ettenähtud tähtaja möödalaskmisel saab selle ennistada vaid mõjuvate põhjuste olemasolul (kuna tegemist on määratlemata õigusmõistega, siis vajabki see kohtupraktikas sisustamist ja igakordset hindamist). Viimastena käsitatakse aga üksnes objektiivseid asjaolusid (sh isiku elu ja tervise ohtu seadmine), mis takistasid toimingu sooritamist. Sealjuures hinnatakse ka haldusorgani käitumist (võimalikku temapoolset eksitamist, viivitust vms) ning kaebaja enda käitumist (kas ta tegutsenud mõistliku aja jooksul ja nii nagu üldiselt mõistlikule isikule kohane ning kui pikalt on tähtaeg ületatud). Antud juhul ei ole K.T. kohtu arvates toonud esile ühtki niisugust põhjendust, mis oleks käsitatav objektiivse asjaoluna, st seadusliku takistusena esitada hüvitise saamise avaldus Rahandusministeeriumile tähtaegselt. Kohus on eelnevalt juba nentinud, et kaebaja ei ole olnud ise piisavalt hoolikas oma õiguste väljaselgitamisel ega ole käitunud mõistlikule inimesele kohaselt, mistõttu ta on hilinenud avalduse esitamisega olulisel määral. K.T. on paljasõnaliselt märkinud, et „kaebaja ta sai teada vastava seaduse olemasolust ning sellest tulenevatest õigustest hiljuti“. Kaebaja ei ole täpsustanud, millal ja mis asjaoludel ta sellest nüüd siis teada sai ning mis takistas seda varem teada saamast. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et antud juhul puudub alus tähtaja ennistamiseks. Seega jääb kaebus rahuldamata. Tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 jäävad ka kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Rahandusministeerium ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud. Hurma Kiviloo kohtunik 6