← Eesti

2-07-34877/4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 27. märtsil 2008.a Pärnu Maakohtu Pärnu Kuninga tn kohtumaja

) § 3 lg 1 ja 2 mõttes ning osutanud tervishoiuteenust

§ 2lg 1 (hageja nimetab ekslikult § 2 p 1) kohaselt.

Hageja tugineb tervishoiusüsteemi teenuste klassifikaatorile (avalikult kättesaadav sotsiaalministeeriumi veebilehelt) ja leiab, et selle tabelite kohaselt oli ta ametis füsiaatriaõena, mis kuulub taastusraviõenduse hulka ning on sotsiaalministri 11.06.2001.a määruse nr 58 § 2 p 7 kohaselt õendusabi eriala. Hagejale maksti töölepingu p 4.1 kohaselt ajavahemikus 01.07.2002 – 25.12.2006.a põhipalka 30 krooni tunnis (töölepingu lisa nr 2 tl 4). 23.09.2004.a kokkuleppega tervishoiuala töötajate miinimumtunnitasu kehtestamisest (tl 6-7) määrati alates 01.01.2005.a keskastme tervishoiutöötaja tunnipalga alammääraks 34 EEK tunnis ning alates 01.01.2006.a 39 EEK tunnis. Nimetatud kokkuleppele tuginedes on hageja seisukohal, et kostja on temale tööandjana maksnud alates 01.01.2005.a vähem põhipalka kui kehtestatud miinimumtunnitasu ega ole arvestanud nimetatud kokkuleppega. Hageja on esitanud vastava arvestuse (esialgne esitati hagi lisana, hiljem muudetuna esitatud lähtuvalt kostja tõenditest tl 74) ja leiab, et on saanud ajavahemikus 01.01.2005 – 25.12.2006.a põhipalka vähem 22 672 krooni ja tasu riiklikel pühadel töötamise aja eest 144 krooni, kokku seega 22 816 krooni. Nimetatud summa palub hageja kostjalt välja mõista. O. S. leiab, et temale laieneb eeltoodu põhjal ülalmärgitud 23.09.2004.a kokkulepe. Hageja tugineb nõude õiguslike alustena lisaks ülaltoodud normidele palgaseaduse (PalS) § 2 lg 1 ja 2, samuti kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 1 lg 1 ja § 4 lg 4. Kostja vastuväited ja esitatud tõendid Kostja AS Taastusravikeskus Sõprus esitatud hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata. Kirjaliku vastuse (tl 14-16) ning täiendavate seisukohtade (tl 32-34, 36-37 ja 68-70) kohaselt ei kohaldu hageja viidatud 23.09.2004.a kokkulepe hageja suhtes. Nimetatud kokkuleppe p 2 kohaselt laiendatakse lepitud palgatingimusi KLS § 4 lg 4 tähenduses vaid neile keskastme tervishoiutöötajatele, kes töötavad vastava kutse omamist nõudval ametikohal. Hageja aga sellisel ametikohal ei töötanud. Kuigi hageja on registreeritud Tervishoiuametis õena, töötas ta kostja juures masseerijana, milline ametikoht ei ole tervishoiutöötaja

§ 3

lg 1 mõttes (ei nõudnud õe kvalifikatsiooni).

§ 2

lg 1 mõttes saab ainult tervishoiutöötaja osutada tervishoiuteenust, see tuleneb ka

seletuskirjast. Asjaolu, et kostja on väljastanud tõendi, nagu oleks hageja töötanud „massaažiõena“, ei muuda hageja tegelikke töökohustusi ja töö sisu. Seda ei muuda ka asjaolu, et massaaži tehti raviarsti suunamisel. Lisaks näeb

§ 3

lg 2 ja § 27 ette üksnes õiguse osutada tervishoiuteenuseid omandatud eriala piirides, kuid see ei ole kohustuslik, ning hageja selliseid teenuseid ei osutanud. Eelneva kinnituseks on kostja esitanud ka e-kirjavahetuse kostja ja sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna peaspetsialisti vahel ning e-kirjavahetuse kostja ja Tööinspektsiooni õigusosakonna peajuristi vahel (tl 17-19).

§ 2

lg 2 alusel on sotsiaalminister oma 10.01.2002.a määrusega nr 13 kehtestanud tervishoiuteenuste loetelu ning selle § 1 alla ei ole võimalik mahutada hageja osutatud teenuseid kostja klientidele. Massaaž ei ole tervishoiuteenus, seda ei ole nimetatud äsjamärgitud loetelus ja selle tegemiseks ei ole vajalik litsents, mistõttu on riikliku litsentsita töötavate massööride hulk suur. Näiteks töötas koos hagejaga kostja juures veel massööre (T.. M. L. ja O. G., kelle tööülesanded olid hagejaga samad, kuigi neil puudus tervishoiutöötaja registreering Tervishoiuametis. Töölepingusse on mõiste „ravimassaaž“ märgitud eesmärgiga keelata massööridel oma töös erootilise massaaži võtete kasutamine. Hageja käsitleb oma töösuhet kostja arvates ebaõigesti. Füsiaatriaõena töötas kostja juures hageja nimetatud ajavahemikul E.K, kelle tööülesanded olid hageja omadest erinevad (E. K. töölepingu lisa nr 2 tl 71). Hageja viidatud klassifikaatorite ja ametite tabel ei ole õiguslikult siduv ning on koostatud üksnes ühtse tervishoiu infosüsteemi loomiseks, lihtsustamaks ja 2

(4)Tsiviilasi nr 2-07-34877 kaasajastamaks kasutada loendite kasutamist Tervishoiuametis ja tervishoiuasutuste infosüsteemides. Lisaks on kostja esitanud tõendid hageja eksliku palgaarvutuse kohta (hageja puhkuse ja ajutise töövõimetuse koonddokumendid ja palgalipikud, tl 38-63), millest tulenevalt on hageja korrigeerinud oma rahalist nõuet. Kohaldatavad õigusaktid, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Vastavalt 23.09.2004.a allkirjastatud kokkuleppele (tl 6-7, edaspidi palgakokkulepe) tervishoiuala töötajate miinimumtunnitasu kehtestamise kohta (p 1) kehtestati alates 01.01.2005.a keskastme tervishoiutöötajate tunnipalga alammääraks 34 krooni tunnis ning alates 01.01.2006.a 39 krooni tunnis. Sama kokkuleppe p 2 laiendas punktis 1 sätestatud palgatingimusi KLS § 4 lg 4 tähenduses töötajate osas kõigile keskastme tervishoiutöötajatele, kes töötavad vastava kutse omamist nõudval ametikohal. KLS § 4 lg 4 viitega sama seaduse § 6 lg 1 punktile 1 lubab sellisel viisil palgatingimusi kehtestada ja seeläbi KLS § 2 lg 1 mõttes tööandja ja töötaja vahelisi suhteid reguleerida.

§ 3

lg 1 kohaselt on tervishoiutöötajaks muuhulgas ka õde, juhul, kui ta on registreeritud Tervishoiuametis. Sama paragrahvi 2. lõike järgi võib tervishoiutöötaja osutada tervishoiuteenuseid omandatud eriala piirides (sarnane on ka

§ 27

lg 2 regulatsioon), mille kohta talle on väljastatud Tervishoiuameti tõend tervishoiutöötajana registreerimise kohta. Asjas puudub vaidlus selles, et hageja on Tervishoiuameti registreeringut omav õde (erialadena üldõendus ja taastusraviõendus) ja seega keskastme tervishoiutöötaja. Tervishoiuteenus on

§ 2

lg 1 kohaselt tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Sama säte viitab, et tervishoiuteenuste loetelu kehtestab sotsiaalminister. Vastav määrus on ministri poolt vastu võetud 10. jaanuaril 2002.a (nr 13) ning määruse § 1 sätestab järgnevat: Tervishoiuteenuste loeteluna käsitletakse järgmisi tervishoiuteenuseid: 1) Rahvusvahelises haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilise klassifikatsiooni kümnendas väljaandes (RHK-10) loetletud haiguste diagnoosimise ja ravimisega seotud tervishoiuteenused; 2) Põhjamaade Meditsiinistatistika Komitee kirurgiliste protseduuride klassifikatsioonis loetletud kirurgilised protseduurid. Seega on hagi rahuldamiseks vajalik tuvastada, et 1) hageja töötas kostja juures ametikohal, mis eeldab õe kutse omamist üldõenduse või taastusraviõenduse erialal ja 2) hageja osutas tervishoiuteenuseid sotsiaalministri 10.01.2002.a määruse nr 13 § 1 kohaselt. Kohus on seisukohal, et kumbki nimetatud eeldustest ei ole antud asjas tõendamist leidnud. Vaidlust ei ole selles, et hageja töö sisuks oli massaaži tegemine, milleks võis kasutada lubatud ja tunnustatud ravimassaaži võtteid. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid ka hageja väitele, et ravimassaaži tehti raviarsti suunamisel, kusjuures ravimassaaž oli näidustatud haigekassa poolt tasutud taastusravina. Töölepingu järgne ametinimetus (tl 3) oli hagejal masseerija, kostja on ise välja andnud tõendi (tl 27), mille kohaselt oli hageja tööl massaažiõena. Kohus leiab, et kuna palgakokkulepe räägib siiski töötamisest ametikohal, 3

(4)Tsiviilasi nr 2-07-34877 tuleb selle nimetuse määratlemisel lähtuda töölepingust ning jätta kostja väljastatud tõend kõrvale. Hageja ei ole kohtule tõendanud, et ta töötas tegelikult õena, või et masseerijana töötades ja raviarsti suunamisel taastusravi osutades oleks selleks olnud vältimatult vajalik õe kvalifikatsioon. Ametinimetusest „masseerija“ seda ei tulene. Hageja viide sotsiaalministri 11.06.2001.a määruse nr 58 § 2 punktile 7 (mis kehtis selles redaktsioonis 2005-2006), et füsiaatriaõde on taastusraviõde, on küll õige, ent väide, et tegelikult töötaski hageja füsiaatriaõena, on meelevaldne ega põhine seadusel ning esitatud tõenditel. Füsioteraapia kabineti õena töötas kostja juures teine töötaja (E. K, esitatud töölepingu lisa). Kohus nõustub kostjaga, et hageja viidatud tervishoiusüsteemi ametite tabel (klassifikaator, kättesaadav veebiaadressil http://www.sm.ee/est/HtmlPages/THSametid11/$file/THSametid%2011.11.04.xls) ei põhine õigusaktil ning on koostatud vaid tervishoiu infosüsteemi loomise huvides. Seda kinnitavad ka tabelis olevad (tõenäoliselt koostaja) märked stiilis „imelik kas keemik või arst“ (rida 292) või „äkki sanitar“ (rida 515) jne. Tervishoiuteenuse osutamise osas ei ole hageja aga üldse väiteid ega tõendeid esitanud, kuigi tal on selleks olnud menetluses piisavalt aega ja võimalusi ning kostja on 08.01.2008.a menetlusdokumendis ka otseselt tervishoiuteenuste sisustamisega sellisele vajadusele osutanud. Hageja ei ole esitanud väiteid, mis lubaksid järeldada, et ta tegeles ülalnimetatud sotsiaalministri määruses viidatud klassifikatsioonis RHK-10 toodud haiguste diagnoosimise või ravimisega, rääkimata kirurgiliste protseduuride teostamises nimetatud määruse § 1 p 2 kohaselt. Eelnevast tulenevalt tuleb hagi jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb vastavalt TsMS § 162 lg 1 jätta hageja kanda. Toomas Talviste Kohtunik 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.