3-06-1200/33

3-06-1200 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts
2. a Tallinn Haldusasja number 3-06-1200 Haldusasi L.W. kaebus: 1) ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni (TLK) 05.06.2006 otsuse nr 12831 tühistamise nõudes; 2) Harju maavanema järelvalvemenetluses tehtud otsuse tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON 05.03.
4. Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.
5. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 24.03.2008 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Asjaolud ÕVVTK TLK 05.06.2006 otsusega nr 12831 tunnistati kehtetuks komisjoni 19.02.1996 otsus nr 7006, millega R.-A. G. oli tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks Harjumaal endises Harku vallas asuva maaüksuse „Järve 16“, endise kinnistu nr 200 maa osas. Otsuse põhjenduse kohaselt on R.-A. G.i taotlus lahendatud juba Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 24.05.1996 otsusega nr 9630 ja kinnistu nr 200 on taotlejale Harku Vallavalitsuse poolt kompenseeritud. Harju maavanem algatas kaebaja 17.05.2006 avalduse alusel järelevalve Harku vallas asuvate õigusvastaselt võõrandatud ja J. V.le kuulunud varade tagastamise või kompenseerimise küsimuses. Maavanem leidis oma 12.06.2006 otsuses nr 3.1-3/3155, et Harku Vallavalitsus on R.-A. G.ile J. V.lt õigusvastaselt võõrandatud vara eest 1 kompensatsiooni määramisel toimunud omandireformiga seonduvates õigusaktides sätestatu kohaselt. Kaebuse sisu ja taotlus Kaebaja leiab, et ÕVVTK TLK 05.06.2006 otsus nr 12831 on tühine, kuna kaebaja ei ole vastu võtnud maa eest määratud kompensatsiooni ning kaebaja taotlust vara tagastamiseks ei ole seega lahendatud. Samuti taotleb kaebaja maa tagastamist, mitte kompenseerimist ning sellekohane taotlus on Tallinna Linnavalitsusele esitatud. Harku Vallavalitsus on omaalgatuslikult ja õigusvastaselt määranud kõnealuse maa eest kompensatsiooni R.-A. G.ile, tehes seda tema surmajärgselt. Endise kinnistu nr 200 maa jääb osaliselt Tallinna linna territooriumile ning seega peaks Tallinna Linnavalitsus jätkama vara tagastamise menetlust tulenevalt ÕVVTK TLK 19.02.1996 otsusest nr
6. Harju maavanema järelevalve menetluses tehtud otsus ei ole põhjendatud. R.-A. G. taotles oma avaldustes omandi tagastamist ja kompenseerimist. Avaldusi on aga vallavalitsus käsitlenud üksnes vara kompenseerimise avaldustena. Korralduste vastuvõtmise ajal kehtinud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra (edaspidi Kord) p 13 sätestas, et kui avalduse esitanud isik on surnud ja tema avalduses taotletakse nii vara tagastamist kui ka kompenseerimist, käsitletakse avaldust kui vara tagastamise avaldust. Vallavalitsus jättis tähelepanuta asjaolu, et Korra p 7 kohaselt, kui esialgse avalduse esitanud isik sureb enne tema tunnustamist omandireformi õigustatud subjektiks, on ka õigustatud subjekti pärijal õigus tahteavaldust vara tagastamise või kompenseerimise osas muuta ühe kuu jooksul, arvates õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse saamisest. Toimikutes puuduvad andemed selle kohta, et kaebajale oleks teatavaks tehtud otsused, millega R.-A. G. tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks. Samuti ei nähtu toimikutest, et vallavalitsus oleks
7. aasta märtsis alustanud Korra p-s 8 tulenevate nõuete kohaselt kompenseerimise menetlust ning teavitanud sellest kaebajat. Alles 03.05.2006, kui kaebaja esitas vallavalitsusele avalduse, milles teatas soovist saada vara tagasi, oleks vallavalitsus saanud alustada vara tagastamise menetlust või anda Korra p 14 kohaselt korralduse taotluse rahuldamata jätmise ja kompenseerimise menetluse alustamise kohta. Kaebaja leiab veel, et haldusakti adressaadiks ei saa olla surnud isik. Kehtiva Korra p 12 kohaselt ja haldusakti vastuvõtmise ajal kehtinud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 34.2 kohaselt oleks pidanud vallavalitsus enne otsuse tegemist pöörduma kaebaja kui nõudeõiguse pärija poole ning tegema ettepaneku esitada pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta. Alles seejärel oleks saanud alustada vara tagastamise või kompenseerimise menetlust. Korra p 9 kohaselt, kui õigusvastaselt võõrandatud kinnistu osad asuvad mitme kohaliku omavalitsusüksuse haldusterritooriumil, siis korraldab sellise maa kompenseerimise ÕVVTK maakonnakomisjoni poolt määratud kohaliku omavalitsuse täitevorgan kooskõlastatult teiste asjaomaste kohaliku omavalitsuse täitevorganitega. Korraldustega nr 349 ja 352 kompenseeritud maaüksused „Suvituskoht Arko“ ja „Järve 16“ asuvad osaliselt Tallinna linna territooriumil ning avalduse esitaja on tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks nende maaüksuste suhtes ÕVVTK TLK otsustega. Harku Vallavalitsuse toimikutest ei nähtu, et ÕVVTK Harju maakonnakomisjon oleks määranud Harku Vallavalitsuse õigusaktidega ette nähtud korras korraldama maaüksuste „Suvituskoht Arko“ ja „Järve 16“ tagastamist või kompenseerimist. Vallavalitsus on korraldanud Tallinna piires asuva maa kompenseerimise omaalgatuslikult ja –voliliselt. Kaebaja märgib veel, et tema ei ole taotlenud järelavalve algatamist Harju maavanema poolt. Kaebaja leiab, et järelevalve menetlust tuleb jätkata. 2 Vastustaja ÕVVTK TLK vastulause ja taotlus R.-A. G. on esitanud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes kompenseerimise taotluse, mille osas on tehtud Harku Vallavalitsuses vastavad haldusaktid. Teise haldusorgani poolt, kellele samuti on vastav õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldus esitatud, on avaldus lahendatud ja vastustajal puudub õiguslik alus hakata omakorda lahendama taotleja avaldust. Vastustaja ei saa jätta kehtima dubleerivat otsust, kuna ühe ja sama vara kompenseerimine ja tagastamine samas ulatuses ei ole võimalik. Vastustaja palub jätta kaebuse ÕVVTK TLK otsust puudutavas osas rahuldamata. Vastustaja Harju maavanema vastulause ja taotlus Toimikutest ei nähtu, et R.-A. G. või tema pärija oleks pöördunud Harju Maavalitsuse või Harku Vallavalitsuse poole J. V.lt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimustes. Seega oli Korra p 9 alusel vallavalitsusel õigus ja kohustus määrata R.-A. G.ile kompensatsioon õigusvastaselt võõrandatud maa eest nii Harku valla kui ka Tallinna linna territooriumil. Vastavalt komisjoni 24.05.1996 otsustele nr 9628, 9629, 9630, 9631 ning arvestades R.-A. G.i sooviga saada kompensatsiooni kogu õigusvastaselt võõrandatud vara eest, teostas vallavalitsus korra p-des 7, 9 ja 12 alusel maaüksuste osas kompenseerimise menetlust ja määras maa eest kompensatsiooni MRS § 6 lg 2 p 1 alusel. Toimik edastati Harku valda juba
8. aastal ning vaidlusalune maa kuulus esimese Eesti Vabariigi ajal Harku valla alla. Teadmata oli, et isik on esitanud avalduse ka Tallinna Linnavalitsusele. Isik peab ise oma huvide eest seisma, et tema avaldus lahendataks. Kaebaja pöördus vastustaja poole alles
9. aastal. Seega on Harku Vallavalitsus R.-A. G.ile õigusvastaselt võõrandatud vara eest määranud kompensatsiooni õiguspäraselt. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kohtuistung Kohtuistungil jäid pooled kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus on seisukohal, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. ÕVVTK TLK 05.06.2006 otsuse nr 12831 õiguspärasus Kohtu hinnangul on kaevatud ÕVVTK TLK 05.06.2006 otsus nr 12831 õiguspärane järgmistel põhjendustel. ÕVVTK TLK 19.02.1996 otsusega nr 7006 tunnistati R.-A. G. omandireformi õigustatud subjektiks Harjumaal, endises Harku vallas asuva endise kinnistu nr 200 maa osas. Sama omandireformi objekti osas tegi subjektiotsuse ka Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon 24.05.1996, otsus nr
10. Nimetatud otsuse alusel on õigusvastaselt võõrandatud maa eest määratud R.-A. G.ile kompensatsioon Harku Vallavalitsuse korraldustega. Need korraldused on jõus ja kehtivad. Eelnevast nähtuvalt oli kaevatud otsuse andmise ajaks 05.06.2006 tekkinud olukord, kus sama omandireformi objekti osas kehtis kaks subjektiotsust, millest üks oli tervikuna ka lahendatud kompensatsiooni määramise näol. Ehk teisisõnu – ka ÕVVTK TLK-le esitatud avaldus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks või kompenseerimiseks oli sisuliselt juba lahendatud. Seega oli ÕVVTK TLK 19.02.1996 otsus nr 7006 muutunud ainetuks. ORAS § 17 lg 5 kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, 3 mis on juba tagastatud või kompenseeritud. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni. ÕVVTK TLK-l puudus seadusest tulenev võimalus hakata ümber hindama Harku valla tegevust õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimisel ning õigusselguse põhimõttest tulenevalt (et isiku suhtes ei kehtiks samal ajal erinevate komisjonide poolt tehtud kahte samasisulist subjektiotsust) oli põhjendatud sisuliselt kehtivuse kaotanud haldusakti kehtetuks tunnistamine. Eelnevast tulenevalt tuleb kaebus ÕVVTK TLK 05.06.2006 otsuse nr 12831 tühistamise nõudes jätta rahuldamata. Harju maavanema 12.06.2006 järelevalvemenetluses tehtud otsuse õiguspärasus Kaebaja täpsustas kohtuistungil oma kaebuse eesmärke seoses Harju maavanema järelevalveotsuse vaidlustamisega ja märkis, et tema eesmärgiks on saavutada järelevalvemenetluse jätkamine Harju maavanema poolt. Järelevalve tulemusena näeb kaebaja Harju maavanema poolt Harku Vallavalitsusele tehtavat ettepanekut viia õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimise korraldused kooskõlla seadustega. VVS § 85 lg 1 kohaselt on maavanemal õigus teostada järelevalvet antud maakonna kohalike omavalitsusüksuste volikogude ja valitsuste üksikaktide seaduslikkuse üle. Tegemist on avalikes huvides teostatava abstraktse haldusaktide kontrolliga. Sarnast abstraktset normikontrolli üldaktide üle (vastavus põhiseadusega) teostab õiguskantsler. Kohtu hinnangul puudub isikul subjektiivne õigus nõuda maavanemalt kontrolli läbiviimist ning samamoodi puudub tal ka subjektiivne õigus nõuda läbiviidud kontrolli jätkamist või talle mitte meelepärase lahendi ümbervaatamist maavanema enda poolt. Harju maavanema vastu kohustamiskaebust esitades püüab kaebaja sisuliselt vaidlustada kaebajale ebasoodsaid jõustunud haldusakte – Harku Vallavalitsuse maa kompenseerimise korraldusi. Kohtu arvates ei ole kaebaja selline eesmärk läbi halduskohtumenetluse saavutatav. Kaebaja on püüdnud neid korraldusi vahetult vaidlustada halduskohtus ning kaebetähtaja rikkumise tõttu on haldusasi selles osas lõpetatud. Seega nõustub kohus vastustajaga, et maavanema järelevalve korras tehtud otsus ei mõjuta kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ning kaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata (HKMS § 7 lg 1). Kaebaja ei ole väitnud, et järelevalvemenetluse käigus oleks maavanem räigelt rikkunud menetlusnorme, mis oleks kaasa saanud tuua lõpptulemis väära järelduse. Kaebaja lihtsalt ei nõustu maavanema poolt seadusele ja faktilistele asjaoludele antud seisukohtadega. Vastustaja on õigesti viidanud, et vastavalt HKMS § 19 lg-le 7 vaatab halduskohus asja läbi esitatud taotluse ulatuses. Kohus ei saa maavanema toimingu peale esitatud kaebuse lahendamisel teostada sisulist kontrolli haldusaktide üle, mille õiguspärasust maavanem kontrollis. Seetõttu jääb kaebus selle nõude osas rahuldamata. Menetluskulude jagamine HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et kaebus jääb tervikuna rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustajad ei ole kohtule esitanud taotlusi menetluskulude väljamõistmiseks kaebuse esitajalt. Maret Altnurme Kohtunik 4