Obsah (7)

§ 86§ 79§ 103§ 104§ 48§ 106§ 117

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Rutt Teeveer Otsuse tegemise aeg ja koht 08. jaanuar 2008.a. Tartu kohtumaja Tsiviilasi A. hagi töölepingu tunnistamise nõu

§ 86

p 6 ja p 7 alusel ebaseaduslikuks ning lugeda tööleping lõpetatuks töötaja algatusel

§ 79alusel alates 13.10.2005.a.

1. Välja mõista A. OÜ-lt J.R. kasuks töölepingu ebaseadusliku lõpetamis eest hüvitis 1 kuu keskmise palga ulatuses brutosummas 25 634.- (kakskümmend viis tuhat kuussada kolmkümmend neli) krooni.
2. Jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda.
3. Kohtuotsus toimetada kätte menetlusosalistele. Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7). TÖÖANDJA NÕUE A. OÜ palub tunnistada töölepingu lõpetamine J.R.

§ 86

p 6,7 alusel seaduslikuks ja mitte välja mõista tööandjalt hüvitist ebaseadusliku lepingu lõpetamise eest summas 25 634.- krooni. Tööandja on seisukohal, et töölepingu lõpetamine eespool märgitud alusel oli põhjendatud ja seaduslik. Tööandja poolt esitatud avalduse kohaselt lahkus J.R. 14.07.2005.a. töölt ja jättis töökohustused täitmata ning peale nimetatud kuupäeva töötaja enam tööle ei ilmunud ega teavitanud tööandjat mitteilmumise põhjustest. Tööandja märgib, et peale seda kui töötaja oli töölt lahkunud, sai A. OÜ 27.07.2005.a. kohtutäituri poolt J.R. a töötasu arestimine nõude summas 953.- krooni ja tööandjal kadus seetõttu töötaja suhtes usaldus ning tööleping lõpetati 17.08.2005.a. tagasiulatuvalt 14.07.2005.a. (so päevast, kui töötaja enam töökohustusi ei täitnud). Tööandja leiab, et

§ 103

lg 2 annab tööandjale õiguse lõpetada tööleping ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. Tööandja on seisukohal, et J.R. rikkus jämedalt ja põhjendamatult oma töölepingust tulenevaid kohustusi, põhjustades olukorra, kus tööandjal oli vaja leida talle kiiresti asendustöötaja, kuna vastasel korral poleks tööandja suutnud tööde ajagraafikut täita ja see oleks põhjustanud töö valmimise lõpptähtaja viibimise ja võimalike sanktsioonide kohaldamise. Tööandja on samas ka seisukohal, et töölepingu lõpetamine

§ 79alusel ei ole õiguspärane, sest igati põhjendatud oli J.R.

aga töölepingu lõpetamine

§ 86p 6,7 alusel.

A. OÜ palub tunnistada töölepingu lõpetamine J.R. aga seaduslikuks ja mitte välja mõistata hüvitist summas 25 634.- krooni. Kohtukulud palub A. jätta J.R. a kanda. TÖÖTAJA SEISUKOHT J.R. on seisukohal, et Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni 13.oktoobri 2005.a. otsus on seaduslik ja põhjendatud. J.R. leiab, et tööandja ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, millest saaks teha järelduse, et töövaidluskomisjonil puudus õiguslik vajadus töölepingu lõpetamise alust muuta. J.R. märgib kohtule esitatud vastuses, et tööandja ei ole oma hagiavalduses väitnudki, et J.R. oleks teinud tööandja suhtes mingi teo, mis mahuks mõistesse-usalduse kaotamine ja millest lähtuvalt oleks tööandjal olnud põhjust kohaldada töötaja suhtes vastavat seaduse sätet. J.R. on vastuses avaldanud, et töövaidluskomisjonis leidis tõendamist, et ta ei lahkunud töölt omaalgatuslikult vaid tööandja esindaja oli sellest täielikult informeeritud. Tööandjaga oli saavutatud suuline kokkulepe puhkusele mineku osas ja tööandja esindaja kinnitas töövaidluskomisjoni istungil, et J.R. leidis enda asemele asendustöötaja ja läks seejärel puhkusele. Kohtuistungil kinnitas J.R. , et tal oli A. OÜ esindaja J.K. suusõnaline kokkulepe, et ta läheb 14.07.2005.a. palgata puhkusele. J.R. a sõnul asus tema asemel tööle A.T. . J.K. oli kokkulepe ka selles, et selle perioodi eest, mil tööd teeb A.T. , maksab viimasele palka J.R. summade arvel, millised laekuvad tööandja poolt tema arvele. Kuivõrd augustis 2005.a. tööandja J.R. a pangakontole palgaraha üle ei kandnud, siis pöördus viimane kuu kümnenda kuupäeva paiku selgitustega tööandja poole ja talle vastati, et palka ei makstud seetõttu, et ta tööle ei ilmunud. Teade töölepingu lõpetamisest jõudis J.R. ani hiljem. J.R. kinnitas kohtus, et 14.07.2005.a. kuni 10.08.2005.a. J.K. temaga ühendust ei võtnud. J.R. palub jätta tööandja hagi rahuldamata. OLULISED ASJAOLUD J.R. asus tööle A. OÜ-sse VKKV tööde teostajana 07.02.2005.a. Töötamiskohana on töölepingus märgitud Porvoo, Soome. Töötasuna on lepingu p 4.1. ja palgakokkuleppe p 9.2. kohaselt kajastatud kogu tasu kahe üleantava elumaja eest 30 000.- eurot, kusjuures tööandja võtab enda kanda tööandja ja töövõtja seadusega kehtivad maksud. Töölepingust tuleneb, et 2 2 elumaja tööde eest 5,5 kuu eest pidid 3 töötajat saama 30 000.- eurot, seega oli J.R. a arvestuslik osa 10 000.- eurot 5,5 kuu peale. J.R. jäi tema sõnul poolte suulisel kokkuleppel 14.07.2005.a. palgata puhkusele ja tema töö tegi puhkuse perioodil ära A.T. 17.08.2005.a. kirjaga teatati J.R. ale, et tööleping temaga lõpetati

§ 86

p 6,7 alusel, so töökohustuste rikkumise ja usalduse kaotuse alusel alates 14.07.2005.a. Tetise sai J.R. kätte vastavalt teatisele 19.08.2005.a. J.R. pöördus 16.09.2005.a. Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni poole avaldusega taotledes töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ja tööandjalt hüvitisena kahe kuu töötasu väljanõudmist ning saamata jäänud tulu 42 505.- krooni ulatuses. Tööandja töövaidluskomisjonis J.R. a nõudeid ei tunnistanud. Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni 13.10.2005.a. otsusega rahuldati J.R. a avaldus osaliselt. Komisjon otsustas tunnistada töölepingu lõpetamine

§ 86

p 6,7 alusel ebaseaduslikuks ja lugeda tööleping lõppenuks

§ 79alusel alates 13.10.2005.a.

Samuti mõisteti töövaidluskomisjoni otsusega välja tööandjalt hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest brutosummas 25 634.- kroon (1 keskmine kuupalk). Palganõude jättis töövaidluskomisjon rahuldamata. A. OÜ ei nõustunud töövaidluskomisjoni 13.10.2005.a. otsusega ja esitas 11.11.2005.a. Tartu Maakohtusse hagiavalduse vastavalt 2005.a. novembris kehtivale ITLS §-le 24, taotledes töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamist

§ 86p 6,7 alusel.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Esmalt peab kohus vajalikuks võtta seisukoha kohtule esitatud hagi osas tulenevalt ITLS sätetest, mis reguleerivad käesoleval ajal ja reguleerisid hagi esitamise ajal isiku tegevust töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel. 11.11.2005.a. kehtinud ITLS § 24 lg 1 sätestas, et töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maavõi linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Sama seaduse ja paragrahvi lg 2 kohaselt oli kohtusse pöördumise vormiks hagiavaldus. ITLS § 24 muudeti ja muudatus jõustus 04.02.2006.a. Alates nimetatud muudatusest võivad vaidlevad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast, kusjuures kohtusse pöördumise vormiks on hagiavaldus. ITLS § 24 lg 4 sätestab, et kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. ITLS § 24 lg 5 kohaselt loetakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus eespool nimetatud paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul hagiavalduseks. Vastavalt Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni toimikule pöördus töövaidluse lahendamiseks töövaidluskomisjoni poole J.R. . Eespool viidatud sätetest 3 tulenevalt esitas A. OÜ 11.11.2005.a. hagiavalduse vastavalt sel hetkel kehtinud nõuetele. Eeltoodust tulenevalt peab kohus töövaidluse lahendamisel vajalikuks käsitleda A. OÜ-d hagejana märkides ära, et seaduse uue redaktsiooni mõistes on tegemist kostjaga ja kostjana J.R. a, märkides ära, et seaduse uue redaktsiooni mõttes on tegemist hagejaga. Samas on kohus seisukohal, et kuivõrd J.R. ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust osas, millega jäeti rahuldamata tema nõue saamata jäänud tulu, summas 42 505.- krooni nõudes ja A. OÜ ei ole oma hagiavalduses esitanud nõuet nimetatud nõude läbivaatamiseks, siis ei pea kohus seda töövaidluskomisjonis menetletud nõuet vajalikuks käsitleda.
2. Teiseks peab kohus vajalikuks selgitada tsiviilasja lahendamise asjaolusid. Kohus määras peale menetluse taastamist tsiviilasja arutamisele 20.12.2007.a. Kohtuistungi aja osas peeti eelnevalt nii A. OÜ-ga kui ka J.R. a varasema esindajaga läbirääkimisi. Nende tulemusel ilmnes, et J.R. a varasem esindaja advokaat Gennadi Kull enam J.R. at ei esinda. A. OÜ esindaja nimel vastas kohtule A.K., et J.K. sobib kohtuistungi aeg 18.12.2007.a. kuni 03.01.2008.a. Eeltoodust tulenevalt määras kohus tsiviilasja kuulamisele kohtuistungil 20.12.2007..a kell 10.
3. Kohus saatis väljastusteatega kohtukutse A. OÜ-le, kuid kohtukutse kätteandmise kohta 14.12.2007.a. andmed puudusid ja istungisekretär edastas kohtukutse kohtule teadaolevale e-posti aadressil X 17.12.2007.a. vastas J.K. saadetud kutsele A.K. ja teatas, et kutse on kätte saadud. Väljastusteatega saadetud kohtukutse tagastati kohtule AS Eesti Post poolt märkega- hoiutähtaja möödumine. 19.12.2007.a. on istungisekretär Helju Rebase e-posti aadressil saadetud A ja T Õigusbüroo AS sekretäri Anneli Ehte poolt teade, et A.K. on haige ja ei saa esindama tulla A. OÜ-d 20.12.2007.a. kell 10.
4. 31.12.2007.a. on Tartu Maakohtu kantseleisse faksitud tõend, mille kohaselt OÜ Kose Perearstikeskuse perearst Aksa Veinpalu kinnitab, et A.K. tuvastati takistus kohtusse ilmumiseks. J.R. palus 20.12.2007.a. kohtuistungil töövaidlusasi lahendada sisuliselt. TsMS § 217 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib menetluses osaleda isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, kui seaduses ei ole ette nähtud teisti. TsMS § 221 lg 1 kohaselt tõendab seadusliku esindaja esindusõigust dokument, millest nähtub tema seaduslikuks esindajaks olek. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et lepingulise esindaja volitust tõendab volikiri, mis esitatakse kohtule, kusjuures kohus võib poolelt vajaduse korral nõuda notariaalselt kinnitatud või tõestatud volikirja. Samuti on sama paragrahvi lg 3 kohaselt võimalik anda volitus kohtuistungil suuliselt, kusjuures see protokollitakse. Käesoleval juhul ei ole Tartu Maakohtule A. OÜ või A.K. poolt esitatud mitte ühtegi volikirja, mis kinnitaks, et äriühingut esindab kohtus keegi teine peale seadusliku esindaja. Seega on kohus seisukohal, et antud tsiviilvaidluses sai äriühingut kohtus 20.12.2007.a. kell 10.00 esindada kohtule teadaolevatel andmetel vaid A. OÜ seaduslik esindaja, kelleks on vastavalt äriregistri teabesüsteemi andmetele ja tuginedes kohtule esitatud hagiavaldusele juhatuse liige J.K. . J.K. ei ole kohtule teatanud takistustest ilmuda 20.12.2007.a. kell 10.00 kohtuistungile, kuid kohtuistungile ta ei ilmunud. Käesolevas tsiviilasjas on alus lähtuda menetlusosaliste staatuses hagi esitamise ajal kehtinud seadusandlusest, mille kohaselt hageja on A. OÜ ja kostja J.R. . TsMS § 409 lg 1 p 3 sätestab, et kui hageja ei ilmu asja arutamiseks määratud kohtuistungile, siis kohus kohaleilmunud kostja taotlusel lahendab asja sisuliselt. Kohus peab vajalikuks viidata muuhulgas ka sellele, et samuti annab TsMS § 410 kohtule õiguse lahendada asi sisuliselt siis, kui kostja puudub kohtuistungilt. 4
5. Töövaidluse lahendamisel peab kohus vajalikuks esmalt viidata järgmisele sätetele, millistel on asja lahendamisel oluline tähtsus. ITLS § 28 lg 1 sätestab, et töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik töölepingu lõpetamise asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. ITLS § 29 lg 2 kohaselt loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töötamise tegelikust lõppemise päevast, juhul kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist. Sama paragrahvi lg 3 sätestab töövaidlusorgani õiguse lugeda töötaja töölt omal algatusel lahkunuks, mis tuleneb töötaja soovimatusest jätkata tööd selle tööandja juures, mistõttu vastava otsuse tegemine ei ole piiratud töötaja konkreetse taotlusega töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu suhtes. ITLS § 29 lg 4 sätestab, et töövaidlusorgan võib muuta töölepingu lõpetamise aluse formuleeringut, kui töötaja ei vaidlusta töölepingu lõpetamist, kuid töölepingu lõpetamise aluse formuleering ei vasta seaduses sätestatud formuleeringule. ITLS § 30 lg 2 sätestab, et kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Hüvituse suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt arvutatakse keskmine palk Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras, kuid see peab võrduma tasuga, mida töötaja oleks saanud töö jätkamisel, ning ei või olla väiksem kehtivast palga alammäärast. Kohus, tutvudes kõigi asjas kogutud dokumentaalsete tõenditega ja kuulates ära J.R. a seisukohad kohtuistungil, leiab, et A. OÜ poolt on J.R. aga sõlmitud tööleping lõpetatud 14.07.2005.a.

§ 86

p 6 ja p 7 alusel ebaseaduslikult ja on seaduslik alus lugeda tööleping lõpetatuks töötaja algatusel

§ 79

alusel alates 13.10.2005.a., so Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni otsuse tegemise ajast. Samuti on kohus seisukohal, et A. OÜ-lt on seaduslik alus välja mõista J.R. a kasuks hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 1 kuu keskmise palga ulatuses brutosummas 25 634.- krooni.

§ 103

lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada § 86 punktis 6 ettenähtud alusel tööleping, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et tööandja võib töölepingu lõpetada ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest.

§ 104

lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 punktis 7 ettenähtud alusel iga töötajaga, kelle suhtes tööandja on kaotanud usalduse. Sama paragrahvi lg 2 sätestab loetelu süütegudest, mida saab vaadelda usalduse kaotuse põhjustena. Kohus leiab, et tööandja poolt töölepingu lõpetamine

§ 86

p 6 ja 7 alusel oli ebaseaduslik, sest tööandja ei jälginud distsiplinaarkaristuse määramise korda ja samuti ei ole tõendatud asjaolud, mis annaksid aluse töölepingu lõpetamiseks

§ 86p 6 ja 7 alusel.

Tulenevalt § 103 lg 1 lubab seadus

§ 86

p 6 alusel töölepingu lõpetada vaid töötaja süülise, tööandja tööd takistava ja segava töökohustuste rikkumise eest ja tingimusel, kui töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud.

§ 103

lg 2 annab tööandjale õiguse 5 lõpetada töölepingu ka esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. TDS § 2 p 1 kohaselt on distsiplinaarsüütegudeks

§ 48

ja 50 nimetatud kohustuste töötajapoolne süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et tööandja on J.R. aga töölepingu lõpetanud ja süütegudeks lugenud tema omavolilise puudumise töölt alates 14.07.2005.a. ja kohtutäituri nõude J.R. a töötasu arestimiseks. Töövaidlusasjas ei ole kohtule esitatud dokumenti, mis kinnitaks, et J.R. on tööandjale esitanud kirjaliku avalduse palgata puhkusele jäämiseks ja tööandja on vormistatud kirjaliku dokumendi puhkusele lubamise kohta. Küll ei vasta aga tõele hagiavalduses märgitu, et 14.07.2005.a. lahkus J.R. töölt ja ei ilmunud peale seda tööle ilma vastavatest põhjustest teavitamata. Töövaidluskomisjonile esitatud vastusest 06.10.2005.a. nähtub, et tööandjal ja J.R. al oli 14.07.2005.a. viimase poolt töölt lahkumise osas jutuajamine, seega oli juhatuse liige J.K. teadlik, et töötaja soovib peale 14.07.2005.a. mitte tööle tulla ja jääda puhkusele. Kohtuistungil selgitas J.R. , et puhkust oli tal vaja isiklikel põhjustel ja tööandja esindaja ise kinnitas talle, et ei ole vaja teha kirjalikku avaldust. Samuti selgitas J.R. asjaolu, et töötaja, kes teeks ära tema töö, otsis ta ise ja selleks oli A.T.. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et J.R. a poolt puhkusele minek ja töölt lahkumine ei olnud vormistatud nõuetekohaselt, kuid tõendamist ei ole leidnud, et tema tegevuse läbi oleks häiritud töö sel määral, et seda saaks vaadelda esmakordse jämeda töökohustuste rikkumisena. Seda eelkõige põhjusel, et J.R. otsis ise endale asendaja ja tema töö ei jäänud tegemata. Usalduse kaotus tööandja poolt on täielikult tõendamata, sest põhjus, mille esitas tööandja töövaidluskomisjonis ja ka hagiavalduses, ei ole käsitletav süüteona

§ 104

raames.

§ 106

sätestab, et töölepingu lõpetamisel § 86 punktides 6-8 ettenähtud alustel on tööandja kohustatud järgima distsiplinaarkaristuste määramiseks seadusega kehtestatud korda. Vastav kord on sätestatud Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduses (TDS) §-des 6-16. Sama seaduse § 21 kohaselt on tööandjal on õigus lõpetada tööleping distsiplinaarkaristuse korras töölepingu seaduse § 86 punktides 6-8 ettenähtud alustel, järgides sama seaduse §-dega 11, 73-75, 91-96 ja 103-106 ettenähtud lepingu lõpetamise tingimusi ja korda ning TDS ettenähtud karistamise tingimusi ja korda. Töövaidlusasjas on J.R. aga sõlmitud tööleping lõpetatud 17.08.2005.a. ja lõpetamist käsitlev dokument kannab nimetust teade. J.R. ale on teatud, et A. OÜ ja tema vaheline leping on lõpetatud

§ 86lõigu (peab olema punktide) 6 ja 7 alusel.

J.R. a viimaseks tööpäevaks on tööandja lugenud 14.07.2005.a. Muid dokumente tööandja töölepingu lõpetamise kohta koostanud ei ole. Distsiplinaarkaristuse määramise dokument (käesoleval juhul teade) on välja antud TDS §-s 11 kehtestatud korda rikkudes. Dokumendis ei ole märgitud, milles konkreetselt seisnes töötaja süü ja millal ta töökohustusi rikkus ning millega seoses usalduse kaotas. Dokument, mis on välja antud distsiplinaarkaristuse määramise korda rikkudes, on ebaseaduslik ega ole seetõttu arvestatav

§ 103ja 104 järgi töölepingu lõpetamise tingimuse täitmisena.

Kohus leiab, et tuginedes ITLS § 28 lg 1 sätestatule on A. OÜ poolt J.R. aga töölepingu lõpetamine ebaseaduslik nii töölepingu lõpetamise asjaolude puudumise kui ka seaduses sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise protseduurireeglite olulise rikkumise tõttu. Lähtudes ITLS §-st 29 lg 2 peab kohus põhjendatuks lugeda J.R. aga sõlmitud töölepingu lõppenuks

§ 79alusel 13.10.2005.a.

so töövaidluskomisjoni otsuse avalikult teatavakstegemise päevast. 6

§ 117

lg 2 sätestab, et kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Tuginedes ITLS §le 30 lg 2 peab kohus hüvitise määramisel arvesse võtma kõiki töölepingu lõpetamisega kaasnenud asjaolusid, muuhulgas ka töötaja süüd ja tööandjapoolset seadusega sätestatud nõuete eiramist. Kohus leiab, et vaatamata sellele, et J.R. ei tegutsenud ka ise palgata puhkusele jäädes päris seaduse nõuete kohaselt on tööandja poolsed distsiplinaarkaristuse määramise ja töölepingu lõpetamise nõuete rikkumised suured ja olulised, mistõttu on igati põhjendatud ja seaduslik mõista tööandjalt J.R. a kasuks välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 1 kuu keskmise palga ulatuses. Töövaidluskomisjonis ja hagiavalduses pole püstitatud vaidlust selle üle, et töövaidluskomisjoni poolt väljaarvutatud ja väljamõistetud 1 kuu keskmine kuupalk oleks määratud valesti. Kohus leiab, et tuginedes J.R. a töölepingule ja töövaidluskomisjonile esitatud töötasu maksmist kajastavatele dokumentidele on J.R. a keskmiseks kuupalgaks 25 634.- krooni ja peab põhjendatud nimetatud summa väljamõistmist tööandjalt. Kohtunik Rutt Teeveer 7