KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-06-1235 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Iko Nõmm, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 26. märts 2008, Tallinn Tsivi

) § 1 lg 2 ja § 10 lg 2 p 1 alusel. Pankrotiavalduse kohaselt laenas võlgnik Marek Mardi Anneli Kaselt 23.05.2004 63 000 krooni intressimääraga 5 % kuus laenu jäägilt laenu tagasimaksmise tähtajaga 22.05.

1. 23.11.2004 sõlmitud laenulepingu järgi laenas võlgnik võlausaldajalt 35 000 krooni intressiga 5 % kuus laenu jäägilt tagasimaksmise tähtajaga 22.02.
2. Marek Mardi võlgnevus kahe laenulepingu järgi moodustab 29.12.2005 seisuga 165 823 krooni. Võlgnik oma kohustusi täitnud ei ole. 13.12.2005 saatis võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse, millele võlgnik ei ole vastanud. Võlgnik hoidub kontaktidest võlausaldajaga.
3. Harju Maakohus algatas 16.04.2007 määrusega Marek Mardi pankrotimenetluse ja nimetas Marek Mardi ajutiseks pankrotihalduriks vandeadvokaat Monica Pihlaku. Kohus algatas pankrotimenetluse

§ 15

lg 1 alusel, kuna ei ole tuvastatud

§ 15

lg-s 2 sätestatud pankrotimenetluse algatamata jätmise aluseid.

§ 16

lg 4 järgi, kui võlgnik ei ilmu eelistungile, võib kohus pankrotimenetluse algatamise otsustada võlgniku osavõtuta.

1. Võlgnik Marek Mardi vaidles 31.10.2007 kohtuistungil esitatud vastuväidetes pankrotiavaldusele vastu. Võlgnik väitis, et võlg on tasutud. Marek Mardi laenas võlausaldaja abikaasalt Urmas Kaselt 63 000 krooni AS-st Hansa Liising Eesti liisitud sõiduauto Toyota Carina E liisingumaksete tasumiseks (laenuandjaks märgiti Anneli Kase) ja loovutas võla katteks sõiduki väljanõudeõiguse turuväärtusega 170 000 krooni võlausaldajale. Võlausaldaja on sõiduki väljanõudeõiguse realiseerinud ja sõiduki omandanud. 31.10.2007 esitas võlgnik võlausaldajale kohtu kaudu tasaarvestuse avalduse ning tasaarvestas pankrotiavalduses esitatud võlanõude sõiduki väljanõudeõiguse loovutamisest tuleneva rahalise hüvitise nõudega võlausaldaja vastu. Võlgnik Marek Mardi seletas 03.10.2007 ja 31.10.2007 kohtuistungitel, et ta töötab OÜ-s Lustrum alates
2. aasta lõpust töötasuga umbes 10 000 krooni kuus, muud vara ei ole.
3. Marek Mardi ajutine pankrotihaldur esitas 01.10.2007 kohtule aruande, mille kohaselt võlgnikul registrisse kantud vara puudub; muu vara kohta ei ole võimalik olnud andmeid saada, kuna võlgnik ei vasta järelepärimistele ja ei tee koostööd ajutise pankrotihalduriga. Haldur oli seisukohal, et Marek Mardi pankrotimenetlus tuleks lõpetada raugemise tõttu

§ 29

lg 1 alusel, kuna võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus. 31.10.2007 kohtuistungil asus ajutine haldur seisukohale, et võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse kohta ei ole võimalik hinnangut anda, sest võlgnik ei ole 2

§ 23

lg 1 ja justiitsministri 18.12.2003 määruse nr 71 „Pankrotihalduri ja ajutise pankrotihalduri tasude piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise kord“ alusel välja mõista ajutise halduri tasu 21 750 krooni kokku 14,5 kulutatud tunni eest (arvestusega 1 500 krooni tunni kohta) ning 3 973 krooni tehtud kulutuste hüvitamiseks. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused 5. Harju Maakohus jättis 12.11.2007 otsusega rahuldamata Anneli Kase avalduse Marek Mardi pankroti väljakuulutamiseks, tuginedes

§ 1lg-le 2 ja § 10 lgle 1.

Kohus määras ajutise pankrotihalduri Monica Pihlaku töötasuks 21 750 krooni ja pankrotimenetluse kulude katteks 3 973 krooni ning mõistis ajutise halduri tasu 21 750 krooni ja pankrotimenetluse kulu 3 973 krooni välja pankrotiavalduse esitanud võlausaldajalt Anneli Kaselt ajutise halduri Monica Pihlaku kasuks. 6. Otsuse põhjenduste kohaselt puudub seaduslik alus füüsilise isiku Marek Mardi pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiseaduse (

) § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

§ 10

lg 1 kohaselt võlausaldaja peab pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Kohtuistungil on kohus tuvastanud, et võlausaldaja nõue ei ole selge. Võlgnik vaidles nõudele vastu ja esitas tasaarvestuse avalduse, mistõttu võlausaldaja nõue ei ole selge ja vaidlused nõuete üle tuleb lahendada poolte vahel läbirääkimiste teel või hagimenetluses.

1. Ajutine pankrotihaldur ei ole teisi võlgnevusi võlgnikul tuvastanud. Võlgnik saab töötasu 8 000 krooni kuus, mistõttu kohus asus seisukohale, et isegi võlausaldaja nõude olemasolu korral ei ole Marek Mardi püsivalt maksejõuetu. Võlgniku majanduslik olukord võimaldaks võlgnevust tasuda töötasu arvel või pangast laenu võttes.
2. Pankrotiseaduse § 23 lg 1 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja ajutise halduri kutseoskusi. Kohus, arvestades ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja ajutise halduri kutseoskusi, määras ajutise halduri tasuks 21 750 krooni ja pankrotimenetluse kulude katteks 3 973 krooni.

§ 150

lg 3 kohaselt, kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. Kuna kohus jättis pankrotiavalduse rahuldamata, tuleb pankrotimenetluse kulud välja mõista võlausaldajalt Anneli Kaselt. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused 9. Võlausaldaja Anneli Kase palub tühistada Harju Maakohtu 12.11.2007 otsuse ja saata võlgnik Marek Mardi pankrotiasi uueks läbivaatamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus või alternatiivselt tühistada kaevatav otsus menetluskulude jaotuse osas ja määrata pankrotimenetluse kulud võlgnik Marek Mardi kanda. Apellant palub jätta kõik menetluskulud võlgnik Marek Mardi kanda. 3

§ 31lg 1 järgi kohus kuulutab pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

Sama lõike teise lause kohaselt kohus ei kuuluta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotti välja, kui esineb käesoleva seaduse § 15 lõikes 2 nimetatud pankrotimenetluse algatamata jätmise alus. Kohus ei hinnanud õiguspäraselt võlgniku maksevõimet. Kohtuotsuse väide, et võlgniku majanduslik olukord võimaldab võlgnevust tasuda töötasu arvel või pangast laenu võttes, on tõendamata ja põhjendamata. Ajutisel halduril ei olnud võimalik võlgniku varalist seisundit välja selgitada, kuivõrd võlgnik lihtsalt ei esitanud nõutud andmeid. Võlausaldaja esitas pankrotiavalduse kohtusse 20.01.

1. Võlgnik hoidus võlausaldaja ja kohtu eest kõrvale kahe aasta jooksul ning võttis ajutise halduriga ühendust alles siis, kui haldur oli arestinud võlgniku pangakontod. Ka 03.10.2007 kohtuistungil ei esitanud võlgnik kirjalikke vastuväiteid pankrotiavaldusele ega avaldanud oma varalist seisundit, mistõttu kohtuistung tuli 31.10.2007 edasi lükata. Pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja teatas kohtule võlgniku tegeliku elukoha ja taotles pankrotimenetluse jooksul viiel korral võlgniku sundtoomist, kuid võlgnikku ei saadud tema elukohas kätte.
2. Apellant möönab, et võlausaldaja pankrotiavalduse võib rahuldamata jätta, kui pankrotimenetluse vältel ilmneb

§ 15

lg 2 p-s 1 sätestatud asjaolu, kuid antud juhul on võlgnik pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele põhjendamatult vastu vaielnud. Kohus jättis tähelepanuta võlausaldaja vastuväited selle kohta, et võlgniku 31.10.2007 esitatud tasaarvestuse avaldus on aegunud ning võlgnik on teadvalt kõrvale hoidnud laenu tasumisest ja varjanud vara.

1. Apellant leiab, et kuna võlgnik hoidis tsiviilkohtumenetlusest kaks aastat kõrvale ega võtnud vastu kohtukutseid, on pankrotimenetluse kulud eelkõige võlgniku põhjustatud. Tsiviilkohtumenetluses tuleb samuti lähtuda hea usu printsiibist ja jätta kohtumenetluse kulud selle menetlusosalise kanda, kes on need põhjustanud. Kui võlgnik oleks õigeaegselt reageerinud kohtukutsele ja esitanud kohased vastuväited, ei oleks kohus pidanud pankrotimenetlust algatama ning ajutise pankrotihalduri tegevusega seotud menetluskulusid ei oleks tekkinud. Eeltoodud põhjusel ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas jätta kõik pankrotimenetluse kulud võlausaldaja kanda, kui kulud olid põhjustatud võlgniku kohtusse mitteilmumisest, võttes arvesse, et võlgnikku ei suudetud toimetada kohtusse ka politsei kaasabil. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Võlgnik vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väited võlgniku pankrotimenetlusest kõrvalehoidmise kohta ei ole õiged, mistõttu puudub alus menetluskulude võlgniku kanda jätmiseks. Võlgnik oli vahetanud elukohta ja ei saanud kohtukutseid kätte, kuid võttis halduriga ühendust koheselt, kui oli töökoha kaudu tema suhtes algatatud pankrotimenetlusest teada saanud. 4

§-dest 85 ja 87 tuleneva halduri abistamise kohustuse ja teabe andmise kohustuse rikkumist võlgniku poolt. Marek Mardi hoidus kõrvale pankrotimenetlusest ning ei teinud ajutise halduriga mingit koostööd: ei esitanud dokumente ega andnud informatsiooni. Samas ei anna eeltoodud asjaolud alust võlgniku pankroti väljakuulutamiseks, kuna võlgnik tunnistas oma maksejõulisust ja avaldas kohtule, et on suuteline esitatud nõude täitma, kui nõue oleks tema hinnangul õige ja sissenõutav. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused 15. Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus. Maakohus jättis rahuldamata Anneli Kase avalduse Marek Mardi pankroti väljakuulutamiseks põhjusel, et nõue ei ole selge ning tegemist ei ole maksejõuetu isikuga. Maakohtu seisukoht on põhjendatud, et

§ 10

lg 1 järgi peab võlausaldaja põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Toimiku materjalidest ilmneb, et võlgnik vaidles võla olemasolule vastu, esitades tasaarveldusavalduse, mille kohaselt tal ei saa olla võlgnevust, kuivõrd loovutas võlausaldajale sõiduauto Toyota Carina väljanõudeõiguse AS-lt Hansa Liising Eesti ning rahaline hüvitus on võlausaldajal võlgnikule hüvitamata suuruses 170 000 krooni. Antud väite tõendamiseks on esitatud ARK Harju büroo Tallinna osakonna tõend 09.10.2007, mille kohaselt sõiduk registreeriti Anneli Kase nimele. Niisugustel asjaoludel ei saanud võlgniku vastuväiteid nõudele pidada põhjendamatuteks. 16. 17. 18.

§ 15

lg 2 p 1 järgi kohus jätab pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kui pankrotimenetlus on algatatud, kuid pankrotimenetluses ilmneb

§ 15

lg-s 2 sätestatud alus, siis

§ 31lg 1 lause 2 järgi kohus ei kuuluta välja pankrotti.

Antud pankrotiasjas vaidles võlgnik põhjendatult pankrotiavaldusele vastu, mistõttu ei saa lugeda nõuet selgeks, vaid võla olemasolu ja selle suurus tuleb tuvastada hagimenetluses. Asjaolu suhtes, kas tasaarvestusavaldus on aegunud või mitte, on võimalik võtta seisukoht hagimenetluses. Kolleegium leiab, et eeltoodust lähtuvalt puudub vajadus anda hinnang sellele, kas võlgnik on maksejõuline või mitte, ning põhjendus võlgniku maksejõulisuse kohta tuleb otsusest välja jätta. Maakohtu järeldus ei ole ka sisuliselt õige osas, et võlga võib maksta pangast saadava laenu arvel. Sellega ei saa küll maksevõimet põhjendada. Apellandi väidetel võlgnik hoidus kõrvale pankrotimenetlusest, millest tulenevalt on ka pankrotimenetluse kulud tekkinud. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et võlgnik hoidus kõrvale 5

§ 150

lg 3 kohaselt, kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata, siis hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. Seega on see võlausaldaja riisiko pankrotiavalduse esitamise korral, et tal tuleb pankrotiavalduse rahuldamata jätmise korral kanda pankrotimenetluse kulud. Võlausaldajale kuulub valikuõigus, kas ta esitab hagiavalduse või pankrotiavalduse. Pankroti väljakuulutamiseks peab esinema õiguslik alus, mille olemasolu käeolevas asjas maakohus ega ringkonnakohus ei tuvastanud.

1. Apellandi väide sellest, et menetlusosalised peavad käituma heauskselt, on õige ning on sätestatud TsMS § 200 lg- s
2. Toimiku materjalide kohaselt pankrotiavalduse läbivaatamine venis mitte seetõttu, et võlgnik ei ilmunud kohtusse, vaid seetõttu, et võlgniku elukohta ei suudetud kindlaks teha. Seega toimiku materjalid ei kinnita apellandi väidet, et võlgnik oleks kõrvale hoidunud kohtuistungile ilmumisest.
3. Ajutise halduri M.Pihlaku väidetel ei ole võlgnik täitnud

§ 85järgset teabe andmise kohustust ning Pank

S § 87 lg 1 järgset ajutise halduri abistamise kohustust tema ülesannete täitmisel. Toimiku materjalide kohaselt sai võlgnik kätte menetlusdokumendid 24.09.2007 ning 03.10.2007 eelistungile võlgnik ilmus ning lubas esitada 17.10.2007 tõendid vastuväidete osas. 31.oktoobril 2007 toimunud eelistungi ajaks esitas võlgnik vastuväidete osas tõendid. Seega toimikust ei ilmne võlgniku pahatahtlikku käitumist ka ajutisele haldurile teabe andmisest kõrvalehoidumisel ega kohtuistungite edasilükkumist võlgnikust olevatel põhjustel. Arvestades eeltoodut puudub alus võlgnikult pankrotimenetluse kulude väljamõistmiseks. Menetluskulude jaotus 22. Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda ( TsMS § 162 lg1). Mare Merimaa Iko Nõmm Malle Seppik 6