1 sätestas, et kodaniku isiksusele või varale tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses.
sätestas kahju hüvitamise tervisekahjustuse tekitamise või surma põhjustamise korral. 3 Viidatud sätte lg. 2 kohaselt kannatanu surma korral hüvitatakse kahju
§-s 464 lg. 2 tähendatud isikutele selle osa suuruses, mida nad said või mida neil oli õigus saada oma ülalpidamiseks tema eluajal.
3 kohaselt sai hüvitise välja nõuda kuni alaealise kaheksateistkümneaastaseks saamiseni.
2 sätestas, et kannatanu surma korral on õigus hüvisele kahju eest töövõimetuil isikuil, kes olid surnu ülalpidamisel või kellel oli tema surma päevani õigus saada temalt ülalpidamist.
ei näinud ette mittevaralise kahju hüvitamise võimalust ja seda õigust ei sätestanud ka muud sel ajal kehtinud õigusaktid. Võlaõigusseaduse jõustumisega loodi surmasaanu lähedastele võimalus nõuda lähedase surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist erandlike asjaolude esinemisel. Kuna sündmus toimus enne VÕS jõustumist, siis VÕS ei kohaldu. Samuti ei esine erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid hagejale mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaralise kahju hüvitamise nõudes peab hageja muuhulgas tõendama, et tal esineb õiguslikus mõttes mittevaraline kahju. Seda põhimõtet, et moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja, on rõhutanud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.12.1996.a. asjas nr. 3-2-1-111-96 tehtud otsuses. Samas otsuses on Riigikohus märkinud, et kolleegium asus seisukohale, et püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus kuuluvad moraalse kahjuna hüvitamisele PS § 25 alusel. Moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju kirjeldatud tähenduses ning ei ole viidav PS §-s 25 nimetatud moraalse kahju alla. Hageja ei ole mittevaralise kahju olemasolu mitte millegagi tõendanud. Ei ole tõendatud, et üleelatu jättis jälje isiku psüühikasse ja et sellega kaasnesid olemuslikud muudatused isiksuses, psüühika või närvitegevuse häire. Hageja leiab, et mittevaralise kahju moodustab hoolimatu suhtumine patsienti, kaotusvalu ja üksindus ning asjaolu, et lapsed olid juhtunu ajal 13 ja 14 aastat vanad. Neist asjaoludest tulenevalt hagejal ega tema lastel ei esine hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Samas juhul, kui mittevaraline kahju siiski esineks, ei kuuluks see rahaliselt hüvitamisele. Vastavalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt 11.02.2004.a. asjas nr. 3-2-1-11-04 tehtud otsusele peab kohus igal konkreetsel juhul otsustama, kas üldse esineb sellist kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt. Inimeste elu on seotud nii rõõmu ja teiste positiivsete emotsioonide kui kannatuste, pettumuste ja valuga. Arvestades A.Š 'i surma asjaolusid, et vigastus sai alguse hageja ja A. Š tülist ning et hageja viivitas kiirabi väljakutsumisega, ei ole kostja arvates käesoleval juhul isegi siis, kui hagejal ja tema lastel esineks mittevaraline kahju, põhjendatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas. Nimelt ei surnud A.Š kellegi tahtliku tegevuse tagajärjel, sest arstid tegid tema päästmiseks selles olukorras parima. Juhul, kui mittevaraline kahju esineks ja see kuuluks rahaliselt hüvitamisele, siis tuleks hüvitist vähendada. Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr. 3-2-1-1-01 tehtud otsuses märkinud, et moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad, ning et kolleegium on seisukohal, et mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Kuna kohtupraktikas on kujundatud seisukoht, et lähedased ei saa nõuda isiku surma põhjustamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamist, siis analoogiliste juhtumite puhul väljamõistetava kahju hüvitise suuruse kohta autoriteetne kohtupraktika puudub. Üldteada on asjaolu, et Eesti meditsiin on kriitiliselt alarahastatud, mistõttu olukorras, kus napib raha korraga arstidele palkade maksmiseks ja patsientide ravimiseks, ei ole tervishoiusüsteemil kuskilt võtta vahendeid poole miljoni krooni hüvitise maksmiseks. Seega juhul, kui kohus leiab, et mittevaraline kahju siiski esineb ja et see kuulub rahaliselt hüvitamisele, millega kostja ei nõustu, siis palub kostja hageja poolt nõutavat hüvitist oluliselt vähendada.
1 kohaselt juhul, kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest, tuleb hüvise suurust vähendada või keelduda hüvisest kahju eest. Kannatanuks on käesoleval juhul A.Š , kes olles alkoholijoobes, lõhkus jalaga ukseklaasi. Seega, seoses sellega, et A.Š ise soodustas kahju tekkimist ja et hageja osales eluohtliku olukorra loomisel raske ettevaatamatuse näol, sulgedes joobeseisundis abikaasa klaasist uksega tuppa ning viivitades abi kutsumisega, tuleks hüvitise väljamõistmisest üldse keelduda. Hageja ei ole määratlenud, kui suure summa moodustab iga isiku mittevaralise kahju nõue. Mittevaralise kahju olemasolu ja selle suurust saab hinnata üksnes konkreetsest isikust lähtuvalt, mitte isikute grupist. Kohus ei saa hagi rahuldada hindamata iga konkreetse isiku mittevaralise kahju suurust. Seega peab hageja määratlema, kui suure osa moodustab abikaasa ja kui suure osa kummagi lapse kahju hüvitamise nõue. Kostja leiab, et hageja kahju nõude arvestus on põhjendamatu ja väär.
sätestab kahju hüvitamise tervisekahjustuse tekitamise või surma põhjustamise korral. Selle paragrahvi lg. 2 kohaselt kannatanu surma korral hüvitatakse kahju
2 tähendatud isikutele selle osa suuruses, mida nad said või mida neil oli õigus saada oma ülalpidamiseks tema eluajal.
3 kohaselt sai hüvitise välja nõuda kuni alaealise kaheksateistkümneaastaseks saamiseni.
lg 2 sätestas, et kannatanu surma korral on õigus hüvisele kahju eest töövõimetuil isikuil, kes olid surnu ülalpidamisel või kellel oli tema surma päevani õigus saada temalt ülalpidamist. Hageja on nõudnud ühe lapse kohta kuus 915,25 krooni väljamõistmist ja arvestanud seda A.Š 'i viimase kuue kuu keskmiselt brutopalgalt. Hüvitise arvestamisel ei tule lähtuda mitte keskmisest brutopalgast, vaid netopalgast, sest netopalga osa on see, mida lastel oli reaalselt võimalik tarbida. Tulumaksu osa arvel polnud võimalik lastele ülalpidamist anda, kuna tulumaks tuleb maksta riigile. A. Šostak'i viimase kuue kuu keskmine netopalk oli 5 220 krooni, seega sai igaüks ülalpidamist 1305 krooni kuus, mitte aga 1 715,25 krooni nagu on märkinud hageja. Hüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida lapsed on seoses isa surmaga saanud. 28.12.2007.a. Sotsiaalkindlustusameti poolt väljastatud kirjas nr. 6.V459/13855-2 on esitatud toitjakaotuspensioni suurused, mida hageja lapsed on saanud. Kirjast nähtub, et tõele ei vasta hageja väited, et toitjakaotuspensioni suuruseks oli 800 krooni kuus lapse kohta. Varalise kahju hüvitist saab nõuda alates ülalpidamise kaotusest. Kuna A. Š suri 28.12.1999.a., siis pidi ta saama palga kätte detsembrikuu eest ja esimene kuu, mille osas lapsed ülalpidamisest ilma jäid, oli
2 p. 1 alusel esitanud kaks nõuet: 1) kostjalt välja mõista Larissa Šostak'i kasuks varalise kahju hüvitis kummalegi lapsele igakuiselt 915 krooni ja 25 senti ning 2) nõuda kostjalt Larissa Šostak'i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis nii Larissa Šostak'i enda kui ka laste eest kokku summas 500 000 krooni. Neid nõudeid muudetud ei ole. Kohtuistungil möönab hageja, et kahjusumma võiks olla 300 000 krooni, samuti, et hea oleks, kui lapsed saaksid 118 000 kroonigi. 3) nõude aluseks olevad faktilised asjaolud on kirjeldatud 28.01.2000.a. kriminaalasja algatamisest keeldumise määruses, 05.01.2000.a. protokollis nr. 1, kohtuekspertiisiaktis nr.
1 kohaselt kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt täies ulatuses hüvitamisele. Selle sätte alusel materiaalse kahju tuvastamine eeldab nelja tingimuse olemasolu: kannatanul peab olema tekkinud kahju, tekkinud kahju ja kahjutekitanu teo vahel peab olema põhjuslik seos, kahjutekitanu tegu peab olema õigusvastane ja kahjutekitanu peab olema kahju tekitamises süüdi. Ühegi neist puudumisel nõuet rahuldada ei saa.
2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju ei tekkinud tema süül. Seega lasub süü puudumise tõendamine kostjatel. Kohtu arvates ei ole ükski neist eeldustest tõendatud ja kuna kostja esindaja on neid eeldusi detailselt analüüsinud oma 25.02.2008.a. kirjalike teeside p.-s 2, siis kohus, neid toetades, siinkohal neid üle ei korda. Kostja ei ole rikkunud ühtegi kohustust ega pannud toime õigusvastast tegu või tegevusetust. Kostja õigusvastane tegevus on tuvastamata. Eksperthinnang kostja tegevusetusele on oletuslikku laadi ega saa üheselt kinnitada, et A.Š ’i surm saabus just konkreetselt kostja mingi töötaja tegevusetuse tulemusena. Vastupidi, üheselt on nii kriminaalasjast keeldumise materjalides olevate hageja seletuste kui ka tema ütlustega 6 kohtuistungil kindlaks tehtud, et õnnetus juhtus kannatanu alkoholi tarvitamise ja koduse tüli tulemusena. Kehtinud TsMS § 94 kohaselt jõustunud kohtuotsus kriminaalvõi haldusõigusrikkumise asjas on teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbi vaatavale kohtule kohustuslik üksnes küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see isik. Kohtule esitatud Narva Politseiprefektuuri 28.01.2000.a. kriminaalasja algatamisest keeldumise määrusest lähtuvalt ei tuvastatud A.Šostaki surmajuhtumis kriminaalkuriteo koosseisu. Seda määrust vaidlustatud ei ole. Kelle tahes muude isikute tegevuse suhtes kriminaalasja algatamise kohta tõendeid esitatud ei ole. Seega on õige kostja väide, et pole tõendatud, et kostja või tema töötajad oleksid rikkunud mingit kohustust või pannud toime õigusvastase teo või tegevusetuse, mis põhjustanuks A. Š surma. Tegemist on kannatanu äärmise ettevaatamatusega, mida saab hinnata vaid kõiki tõendeid arvestades. Kannatanuks on A.Š , kes, olles alkoholijoobes, soodustas kahju tekkimist. Kohtu arvates on enimgi kui A.Š , õnnetuses süüdi hageja ise oma käitumisega. Hageja seletustest tulenevalt tulid nad abikaasaga sünnipäevapeolt, kus A.Š tarvitas alkoholi, kodus hakati isiklikke probleeme lahendama, mille tulemusena A.Š ärritus, hageja lahkus ühisest magamistoast ning hoolimata abikaasa hüüetest tõmbas ukse meelega lukku, et A.Š ei saaks talle teise tuppa järgneda. Hageja sellise käitumise tagajärjeks oligi A.Š ’i poolt klaasukse purustamine ja katkisesse ukseklaasi kukkumine. Haiglas tuvastati A.Š ’il keskmine joove. Kohtu-meditsiinilise ekspertiisi aktis nr. 301 olevast kokkuvõttest nähtuvalt eriti rasked ja elule ohtlikud kehavigastused tekkisid istumisest ukseraamis olevatele lõikavatele klaasikildudele. Kohtul puudub pädevus hinnata arstide seisukohti sisuliselt, kuid hageja viidatud ja kostja tegevuse kohta hinnanguid sisaldavad dokumentaalsed tõendid ei kinnita kostja süüd. Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 28.09.2006. a. otsus seda üheselt ei tõenda, sest see on tehtud tagantjärele ja oletusliku laadi. Seega puudub kostja tegevuse ja A.Š ’i surma vahel põhjuslik seos, sest A. Š 'i surm ei saabunud seetõttu, et kostja või tema töötajad oleksid teinud midagi valesti või jätnud midagi tegemata. Juhtunust järeldub, et kui poleks olnud A.Š ’i poolt alkoholi tarvitamist, poleks olnud kodust tüli, ning kui hageja poleks oma alkoholijoobes abikaasat sulgenud lukustatud klaasukse taha ega teda ärritanud, poleks õnnetust juhtunud.
1 kohaselt juhul, kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest, tuleb hüvise suurust vähendada või keelduda hüvisest kahju eest. Hüvitise väljamõistmisest tuleb aga üldse keelduda seoses sellega, et hageja osales oma abikaasa eluohtliku olukorra loomisel raske ettevaatamatuse näol. Seega kostja süü tuvastamist ei leidnud ning kui puudub kas või üks
2 kohaselt tervisekahjustuse tekitamise või surma põhjustamise korral hüvitatakse kahju
2 tähendatud isikutele selle osa suuruses, mida nad said või mida neil oli õigus saada oma ülalpidamiseks tema eluajal.
2 sätestas, et kannatanu surma korral on õigus hüvisele kahju eest töövõimetuil isikuil, kes olid surnu ülalpidamisel või kellel oli tema surma päevani õigus saada temalt ülalpidamist ning lg. 3 viitab tagasi §-s 463 lg. 2, 3 ja 4 ettenähtud määradele ja tähtaegadele.
3 sätestab aga sõnaselgelt, et kahju hüvitatakse 1) alaealisele kuni kaheksateistkümneaastaseks saamiseni, 2) vanaduspensionieas isikutele, 3) invaliididele, 3) surnu abikaasale või tema vanematele, sõltumata vanusest ja töövõimest, kes ei tööta ja tegelevad surnu alla kaheksa aasta vanuste laste, lastelaste,vendade või õdede eest hoolitsemisega, kuni nende kaheksaaastaseks saamiseni. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis vastaks võimalusele saada hüvitist lähtuvalt viidatud paragrahvi lg. 3 p. 3. Hageja kinnitas, et ta töötas ning et tal olid sel ajal 11- ja 13-aastane laps. 4. Õige on kostja väide, et juhtunu ajal kehtinud
ei sätestanud mittevaralise kahju hüvitamise sätet, mis aga ei tähenda, et sellise sätte
-s puudumine iseenesest välistaks mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 sätestas ja sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamisele. Seega tulenevalt põhiseadusest kuuluks hüvitamisele kogu tekitatud kahju. Kehtinud TsÜS § 172 lg. 2 täpsustas, et isikule tekitatud moraalne kahju kuulub kahju tekitanu poolt hüvitamisele. Kahju tekitanu vabaneb moraalse kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Sama paragrahvi lg. 3 ja 4 kohaselt juhul, kui isiklikke õigusi on rikutud, otsustab kohus asjaolude kohaselt, kas sellega on tekitatud moraalset kahju ja hüvituse suuruse määramisel arvestab tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Moraalne kahju kuulub TsÜS §-st 172 lg. 2-4 tulenevalt hüvitamisele rahalise hüvitisena. Riigikohus on oma lahendis nr. 3-2-1-11-04 selgitanud, et kohus peab igal konkreetsel juhul otsustama, kas üldse esineb sellist kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt. Õigesti on kostja viidanud Riigikohtu lahendile nr. 3-2-1-111-96, milles märgitakse et: "Kolleegium asus seisukohale, et püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus kuuluvad moraalse kahjuna hüvitamisele PS § 25 alusel. Moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju kirjeldatud tähenduses ning ei ole viidav PS §-s 25 nimetatud moraalse kahju alla." Sama otsuse kohaselt heaolu langus või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus on moraalseks kahjuks üksnes püsiva kehalise terviklikkuse kaotuse, väljanägemise muutuse või olulise psüühika ja närvitegevuse häire tuvastamisel. Selliseid asjaolusid ei ole hageja esitanud ega kohus tuvastanud. Hageja ei tõendanud, milles tema moraalne kahju õieti seisneb. Hageja sõnutsi soovib ta hüvitist selle eest, et lapsed jäid ilma isata, tema palk oli ja on väike, mistõttu ta pidi maha müüma vara, et palgata advokaati, koolitada ja kasvatada lapsi. Kohus ei välista, et hagejal ja tema lastel oli hingelisi läbielamisi, kuid neid pole hageja isegi maininud. Eeltoodust tulenevalt peab tõendatud olema, et üleelatu jättis jälje isiku psüühikasse, et sellega kaasnesid olemuslikud muudatused isiksuses (psüühika või närvitegevuse häire). Kohus saab hinnata üksnes tajutavaid asjaolusid. Selliseid tagajärgi 8 ei ole hageja millegagi tõendanud. Riigikohus on andnud selgitusi, et ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole käsitletav moraalse kahjuna. Inimene võib kogeda ka väga erinevaid tundeid nagu hirmu-, õudus-, põlgus-, õnnetunne jne. Tunne on hetkeliselt tajutav ja võib kaasa tuua ka tagajärgi, kuid hageja mingite selliste tagajärgede tekkimist ei tõendanud. Hageja on moraalse kahju nõuet põhjendanud vaid raha nõudega selleks, et lapsed saaksid edasi koolis käia ja et saadav raha oleks õiglaseks tasuks selle eest, et alaealised lapsed jäid isata kostja süü tõttu, lapsed olid juhtunu ajal 11 ja 13 aastat vanad ning hageja palk on liiga väike. Kuid inimeste elu on seotud nii rõõmu kui ka teiste positiivsete emotsioonide, kannatuste, pettumuste ja valuga, mistõttu hageja viidatud asjaolud ei moodusta mittevaralist kahju. Moraalse kahju nõue ei saa aga kujuneda iseseisva rikastumise allikaks või ka täiendavaks sissetulekuks, millest võlgnevusi tasuda. Hageja ei ole määratlenud, kui suure summa moodustab tema ja kui suure summa kummagi lapse mittevaralise kahju nõue ning millistel asjaoludel neist kellegi nõue tekkis. Mittevaralise kahju olemasolu ja selle suurust saab hinnata üksnes konkreetsest isikust lähtuvalt. Seega on õige kostja vastuväide, et hageja moraalse kahju hüvitamise nõue lähtuvalt isikute grupist ei ole seadusega kooskõlas. Riigikohus oma lahendis nr. 32-1-70-97 selgitab, et tulenevalt PS §-st 25 kuulub õigusvastaselt tekitatud moraalne kahju hüvitamisele isikule, kellele kahju tekitati. Õigusvastase teo all ei saa mõista vaid kahju tekkimist, vaid õigusvastasus eeldab õiguse ettekirjutuse rikkumist. Hagejale ei ole aga õigusvastaselt moraalset kahju tekitatud. Lähtudes tuvastatud asjaoludest kohus leidis, et hageja moraalse kahju nõue on põhjendamatu ja tõendamata ning hagi tuleb jätta rahuldamata. 5. Kohus ei saa hagi rahuldada hindamata iga konkreetse isiku mittevaralise kahju suurust. Kuna tuvastamist on leidnud, et hagejal kahju tekkimine ei ole tõendatud ja hageja ei saa nõuet esitada oma laste asemel, siis sellest lähtuvalt kohus ei hinda täiendavalt poolte esitatud kahju arvestusi, kuid toetab siinjuures kostja seisukohta, et hüvitise arvestamisel ei tule lähtuda mitte keskmisest brutopalgast, vaid netopalgast, sest netopalga osa on see, mida lastel oli reaalselt võimalik tarbida, ning et hüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida lapsed on seoses isa surmaga saanud. Sotsiaalkindlustusameti poolt väljastatud kirjas nr. 6.V45-9/13855-2 on esitatud toitjakaotuspensioni suurused, mida hageja lapsed said ja mis on suuremad, nimelt 915,25 krooni, kui hageja seda esitas. Kostja esindaja on detailselt ka laste suhtes hüvitise arvestuse teinud ning selle oma kirjalikes teesides esitanud. Hageja seda ei vaidlustanud. Hageja arvas vaid, et oleks hea 100 000 kroonigi saada, sest vähemast talle ei piisa. Kohus tuli järeldusele, et kuna hagejal puudus õigus esitada enda nimel hagi laste varalise ja mittevaralise kahju välja mõistmiseks, hageja enda varalise ja mittevaralise nõude olemasolu jäi tõendamata, siis tuleb Larissa Šostak'i hagi SA Narva Haigla vastu jätta mõlema nõude osas tervikuna rahuldamata. 01.01.2006.a. jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagiavaldus on saabunud Narva Linnakohtule 02.08.2001.a. Vastavalt kehtinud TsMS §-le 60 lg. 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hageja pole kohtukulude nõuet esitanud. Kostja esitas menetluskulude nõude summale 74 516 krooni, millest tasu õigusabi eest 71 660 krooni ja tõlkekulud 2 856 krooni. TsMS § 61 lg. 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Kohus leidis, et kostja õigusabikulud on põhjendatud jätta tema enda kanda, sest 9 kostja on põhjendamatult andnud hagejale lootust, et ta mingis osas hageja nõude rahuldab, ja sellega menetlust kohtus tarbetult venitanud. Kostja tõlkekulude nõue pole põhistatud, kuna menetlus on toimunud eesti keeles ja kostja on saanud menetluses osaleda nii eesti kui ka vene keeles. Kuna tõlkekulusid tõendav dokument puudub, siis selles osas jääb menetluskulude nõue rahuldamata. Lähtudes tuvastatust kohus kohaldas
ÜS § 172, sätteid ja juhindus TsMSRakS § 3, TsMS §-de 230, 438-439, 441-442, § 632 lg. 1 nõudeist. Kohtunik /allkiri/ S.Tooming Ärakiri õige Nooremreferent I.Golubev Kohtuotsus jõustus 29. aprillil 2008.a Nooremreferent I.Golubev 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.